3-10-2540/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2540 Haldusasi I Y kaebus Tallinna Haridusameti 27. augusti 2010. a käskkirja nr 1.-2/428 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus I Y apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja I Y Vastustaja Tallinna Haridusamet

RESOLUTSIOON

Jätta I Y apellatsioonkaebus rahuldamata, Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-2540 muutmata ja poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I Y töötab alates 1. septembrist 1993. a Haabersti Gümnaasiumis algklassi õpetajana. 1. septembrist 2004. a kuni 5. veebruarini 2010. a õppis I. Y Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks ning ta eksmatrikuleeriti 5. veebruaril 2010. a seoses bakalaureuseja magistriõppe integreeritud õppekava täitmisega täies mahus. 28. septembril 2004. a sõlmis I. Y AS-ga Eesti Ühispank (AS SEB Pank) õppelaenulepingu (lepingu nr S040004412) mida muudeti 26. septembril 2006. a lepingu lisaga nr 1 ning 24. oktoobril 2007. a lisaga nr 2. I. Y võttis laenu 4 korral kokku 80 000 krooni.

3-10-2540

2(11)

2. I. Y esitas 26. juulil 2010. a Tallinna Haridusametile taotluse õppelaenu kustutamise alustamiseks. Tallinna Haridusamet vastas I. Y 29. juuli 2010. a kirjaga. 19. augustil 2010. a esitas I. Y taotluse anda vorminõuetele vastav haldusakt tema avalduse läbivaatamise lõpetamiseks.

3. Tallinna Haridusameti 27. augusti 2010. a käskkirjaga nr 1.-2/428 keelduti I. Y õppelaenu kustutamise taotluse rahuldamisest õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 18 lg 5, Vabariigi Valitsuse 25. augusti 2004. a määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ja kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus nr 284) § 4 lg 1 ja Tallinna Linnavolikogu 22. veebruari 2007. a määruse nr 4 „Tallinna Haridusameti põhimäärus“ § 8 lg 2 p 2 alusel. Käskkirja põhjenduste kohaselt puudub Tallinna Haridusametil võimalus õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kui täitmata on ÕÕS § 18 lg 5 tingimused. ÕÕS § 18 lg 5 kohaselt on riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele õigus isikul, kes on enne 2009. aasta 1. juulit lõpetanud õppe ÕÕS § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus; olnud teenistuses või tööl riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud; esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus.

4. I. Y esitas 30. septembril 2010. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Haridusameti 27. augusti 2010. a käskkirja tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: Vaidlustatud otsus ja selle aluseks olev seadusesäte („Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ (edaspidi Lisaeelarve seadus) § 22) on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 10 ning tuleks seetõttu kohaldamata jätta. Kuni 6. juulini 2009. a kehtinud ÕÕS § 18 lg 5 sätestas, et isikul, kes lõpetas õppe sama seaduse § 15 lg-tes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalikõigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras. 18. juunil 2009. a vastu võetud Lisaeelarve seaduse §-ga 22 tehti ÕÕS-s muudatused. Pärast 7. juulit 2009. a kehtiv ÕÕS § 18 lg 5 redaktsioon sätestab, et isikul, kes enne 2009. aasta 1. juulit on lõpetanud õppe sama seaduse § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Kaebaja töötab Haabersti Vene Gümnaasiumis alates 1993. aastast. 2004. aastal otsustas ta jätkata õpinguid ning asus õppima Tallinna Ülikoolis klassiõpetajaks. Eriala valikul ja õppimise jätkamisel oli üheks otsustavaks teguriks võimalus võtta õppelaenu ja teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt ÕÕS § 18 lg 5 redaktsiooni järgi, mis kehtis 1. septembrist 2004. a (erialavaliku tegemise ajal) kuni 6. juulini 2009. a. Selle redaktsiooni järgi kustutab

3-10-2540

3(11) ametiasutus õppelaenu, kui isik on võtnud õppelaenu, lõpetanud õppe seoses õppekava täitmisega täies mahus, töötanud vähemalt 12 kuud riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuse teenistuses või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures, töötab jätkuvalt selle isiku juures või on teenistuses selles asutuses, teinud vastavasisulise avalduse ning esitanud nõutavad dokumendid oma tööandjale (Määruse nr 284 § 4). Kaebaja täitis kõik need tingimused seisuga 5. veebruar 2010. a. Käskkirjaga rikutakse kaebaja õiguspärast ootust. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Kaebaja tegi enam kui kuue aasta jooksul olulisi elukorralduslikke otsuseid, tuginedes muuhulgas riigi aastaid kestnud lubadusele kustutada eespool loetletud tingimuste täitmisel õppelaen. Selle lubaduse tagasiulatuvalt lõpetamine ei ole õiguskindluse põhimõttega kooskõlas. Nõustuda ei saa Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas esitatud seisukohaga, et isiku õiguspärase ootuse riivest saab rääkida juhul, kui haridust on mindud omandama vaid õppelaenu hüvitise saamiseks. Õppelaenu hüvitisel on väga oluline osa hetkel, mil inimene teeb oma majanduslikud kaalutlused. Õppelaenu kustutamisel oli oluline osa otsuses, kas õppimist jätkata ja kuidas seda finantseerida. Kõnealuse muudatuseta hüvitaks riik alates 2010. a märtsist kaebajale õppelaenu makseid. Seega jääb kaebaja olulisel määral ilma sellest, mida eeldas õppimise jätkamise valikut tehes. Seega on tõendatud muudatuse negatiivne mõju. Lõpetades õppelaenu lubatud kustutamise täielikult, on riik võtnud kasutusele kaebajat väga oluliselt koormava abinõu, püüdmata leida mõnda kaebajat vähem koormavat abinõu. Sellest tulenevalt pole abinõu vajalik. Abinõu ei ole ka mõõdukas, sest õppelaenude kustutamise kaotamise näol ei ole tegemist riigieelarve mastaape arvestades sellise kokkuhoiuga, mis ähvardaks riiki pankrotiga või omaks avaliku huvi seisukohast mingit muud väga olulist mõjupunkti. Lisaks jäi seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele neli tööpäeva, mis ei ole piisav, et kohaneda ning oma finantsilised ressursid ümber korraldada. Kaebaja osutab Riigikohtu 19. mai 2009. a otsuses nr 3-4-1-1-09 ja 30. septembri 1994. a otsuses nr III-4/1-5/94 väljendatud seisukohtadele. Samuti leiab kaebaja analoogia oma asja ja Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-87-09 vahel. Mõlemal juhul peab kohus leidma vastuse küsimusele, millist seadust on vaja kohaldada seaduse muutmise olukorras, lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest. Käesolevas asjas tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai kaebaja ette näha õppima asumisel ja laenulepingu sõlmimisel – kaebaja sai arvestada laenu põhiosa kustutamisega tol ajal kehtinud alustel. Kaebaja soovib laenu põhiosa kustutamist, mis oli võetud enne 1. juulit 2009. a.

5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: Enne, kui kohus võtab seisukoha, kas konkreetne seadusesäte on vastuolus PS-ga, tuleb analüüsida, kas säte on asja lahendamisel asjassepuutuv. Lisaeelarve seaduse § 22 lg-ga 8 muudeti ÕÕS § 18 lg-t 5. Kuna kaebaja taotluse lahendamisel tugineti ÕÕS § 18 lg-le 5, mitte Lisaeelarve seaduse § 22 lg-le 8, ei ole see säte asjassepuutuv. ÕÕS § 18 lg 5 kohaselt saab taotluse õppelaenu kustutamise alustamiseks rahuldada siis, kui täidetud on kõik viidatud sättes märgitud tingimused. Vaidlust pole selles, et kaebajal on 12- kuuline kohaliku omavalitsuse asutuses töötamise staaž. Samuti on kaebaja esitanud õppelaenulepingu ja lõpetanud seoses õppekava täitmisega täies mahus Tallinna Ülikooli, mis

3-10-2540

4(11) kvalifitseerub ÕÕS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatuks (avalik-õiguslik ülikool). Õppelaenu kustutamiseks peab aga isik olema õppeasutuse lõpetanud enne 1. juulit 2009. a. Kaebaja lõpetas õpingud Tallinna Ülikoolis alles 2010. a veebruaris, mistõttu ei saanud ta taotlust õppelaenu põhiosa kustutamiseks esitada enne 2009. a 1. juulit. Taotlus esitatigi alles 26. juulil 2010. a. Taotlust ei saanud rahuldada, kuna selle esitamise ajal kehtinud ÕÕS § 18 lg 5 tingimused ei olnud täidetud. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tema taotluse rahuldamata jätmisega on rikutud õiguspärast ootust. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-6-02 (p 18) saab järeldada, et õiguste realiseerimisena antud juhul tuleb käsitada olukorda, kus isik on esitanud taotluse alustada õppelaenu kustutamist, taotlus on rahuldatud ja õppelaenu kustutamist alustatud. Teisisõnu, õiguskindlus ei teki mitte kõrgkooli õppima asumisel, vaid pärast õppelaenu kustutamise taotluse rahuldamist. Tõlgendus, et isikul tekib õigus õppelaenu kustutamisele juba õppima asumisel, võimaldaks järeldada, et isik on asunud õppima eesmärgiga võtta õppelaenu ja lootnud, et laenu tasub riik. Õppima asumisel ei saa isik ega ka riik olla kindlad, et õppekava täidetakse ning asutakse tööle sellisel kohal, kus saab taotleda õppelaenu põhiosa osamaksete kustutamist riigi poolt. Õppelaenu kustutamise õigus tekib alles pärast kooli lõpetamist. Ilmselt pole kuni 1. juulini 2009. a kehtinud regulatsiooni eesmärk isikute eest valiku tegemine, kuhu õppima minna, vaid see, et õppimise lõpetanud asuksid tööle riigi jaoks vajalikel töökohtadel. Majanduslikust aspektist on õppelaenu kustutamise eesmärk tõenäoliselt see, et laenu kustutamisel tagab riik palkade konkurentsivõime erasektoriga. Samas on üldteada, et arvestades üldist majanduslangust enne 1. juulit 2009. a, mil ÕÕS § 18 lg-t 5 muudeti, on kohalikus omavalitsuses töötavate isikute ja riigiteenistujate palk võrreldes erasektoriga vähenenud vähem ja seetõttu puudub ka vajadus kustutada ametnike õppelaenu põhiosa. Lisaks on riik kehtestanud mitmeid programme, mille kaudu kõrgkooli lõpetanute tööle asumist täiendavalt finantseeritakse. Õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleks olukord, kus riik juba tasub isiku eest õppelaenu põhiosa osamakseid, kuid keeldub edaspidistest maksetest. Antud juhul sellist situatsiooni ei esine. Samal põhjusel ei saa nõustuda väitega, et ÕÕS muudatuste tegemise ja nende jõustumise vaheline periood oli liialt lühike. ÕÕS muutmisel ei muutunud õppelaenu põhiosa kustutamise tingimused, vaid määrati üksnes tähtaeg, mille jooksul tuleb taotlus esitada, kui õigustatud isik ei olnud mingil põhjusel seda teinud, kuid soovib siiski teha. Kuna õppelaenu kustutamiseks tuleb esitada lühike tüüptaotlus, on ÕÕS muudatuste jõustumiseks määratud tähtaeg piisav, et kustutamiseks õigust omav isik saanuks taotluse esitada. Kaebusele lisatud õppelaenulepingust nähtuvalt ei anta õppelaenu ühekordse maksena, vaid osade kaupa igal õppeaastal. Kuna muudatused jõustusid 1. juulil 2009. a ja kaebaja lõpetas ülikooli 2010. a veebruaris, saanuks ta 2009/2010 õppeaastal jätta laenu võtmata ja sellega laenu suurust vähendada.

6. Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja poolt õppelaenu kustutamise taotluse esitamise ja vaidlustatud käskkirja andmise ajal reguleeris õppelaenu tagasimaksmist ÕÕS. 1. juulil 2009. a jõustusid ÕÕS muudatused, mille kohaselt oli isikul võimalik taotleda õppelaenu kustutamist kas 1) ÕÕS § 18 lg 5 alusel ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras või 2) kuni 2004. a 1. septembrini kehtinud Eesti Vabariigi Haridusseaduse § 361 lg 6 alusel ning enne ÕÕS jõustumist kehtinud ning õppelaenu lepinguga kehtestatud tingimustel ja korras juhul, kui isiku õppelaenuleping oli sõlmitud enne ÕÕS jõustumist ning isik oli esitanud taotluse õppelaenu kustutamiseks ning tõendid eksmatrikuleerimise kohta seoses õppekava täies mahus täitmisega enne 2009. a 1. juulit (ÕÕS § 30 lg-d 1 ja 2). ÕÕS jõustus 1. septembril 2003. a. Kaebaja sõlmis õppelaenulepingu 28. septembril 2004. a pärast ÕÕS jõustumist ning lepingut muudeti 2006.

3-10-2540

5(11) ja 2007. aastal. Seega tuleb hinnata, kas kaebaja vastas taotluse esitamise hetkel ÕÕS § 18 lg-s 5 sätestatud tingimustele; 2) vaidlus puudub selle üle, et kaebaja ei vastanud ÕÕS § 18 lg-s 5 sätestatud tingimustele, sest ta esitas taotluse õppelaenu kustutamiseks alles 2010. a juulis ning ta eksmatrikuleeriti 5. veebruaril 2010. a seoses bakalaureuseja magistriõppe integreeritud õppekava täitmisega täies mahus – seega pärast 2009. a; 3) ÕÕS § 18 lg-s 5 ja § 30 lg-s 2 sätestatud piirang, mis võimaldas õppelaenu kustutada vaid juhul, kui vastav taotlus oli esitatud enne 1. juulit 2009. a ning isik eksmatrikuleeritud seoses õppekava täies mahus täitmisega enne 1. juulit 2009. a, hakkas kehtima seoses Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ja jõustumisega. Selle seaduse §-ga 22 muudeti muuhulgas eeltoodud sätteid, mis Lisaeelarve seaduse § 23 järgi jõustusid 1. juulil 2009. a. Puudub vaidlus, et Lisaeelarve seadusega muudatuste tegemata jätmise korral oleks kaebaja täitnud 2010. a veebruari seisuga kõik ÕÕS § 18 lg-st 5 tulenevad õppelaenu kustutamiseks vajalikud kriteeriumid, mis oleks võimaldanud tal esitada taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks. Enne 1. juulit 2009. a kehtinud redaktsioonis ei kehtestanud ÕÕS § 18 lg 5 piiranguid kriteeriumide täitmise tähtaja suhtes. Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 3 ÕÕS § 18 lg 5 muutmine välistas kaebaja õppelaenu kustutamise; 4) kaebaja hinnangul on Lisaeelarve seaduse § 22 lg 8 vastuolus PS §-ga 10, sest rikutakse kaebaja õiguspärast ootust. Kohus nõustub vastustajaga, et Lisaeelarve seadus ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv, sest kaebaja taotluse rahuldamisest keelduti ÕÕS § 18 lg 5, mitte Lisaeelarve seaduse alusel. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54 pidi vastustaja lähtuma taotluse lahendamisel kehtivast ÕÕS § 18 lg-st 5 ning selle alusel antud Määrusest nr 284. Määruse nr 284 §-s 4 on ammendavalt loetletud õppelaenu kustutamise tingimused, mis sisuliselt kattuvad ÕÕS § 18 lg-s 5 toodutega. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht, kas ÕÕS § 18 lg 5 (alates 1. juulist 2009. a jõustunud redaktsioonis) ning Määruse nr 284 § 4 lg 1 (alates 7. augustist 2009. a jõustunud redaktsioonis) on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. Kohtu hinnangul ei ole need sätted vastuolus PS §-ga järgnevatel põhjustel; 5) Lisaeelarve seaduse eelnõu (511 SE) seletuskirja kohaselt oli ÕÕS § 18 lg-s 5 sätestatud soodustuse andmise eesmärgiks huvi suurendamine teatud asutustes töötamise vastu, kuid tööturu tänases olukorras ei täida nimetatud säte oma algset eesmärki ning sellest on kujunenud teatud osa õppelaenu võtnud isikute hüve, mis seab põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda õppelaenu mittevõtnud isikud, muude isikute juures töötavad õppelaenu võtnud isikud või õppelaenu võtnud isikud, kellel üldse puudub töö. Seletuskirja järgi oleks riigi tagatud õppelaenu tagasimaksmata osa riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamine alates 1. juulist 2009. a vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul, kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et kehtib regulatsioon, mille alusel on neil õigus pärast õpingute edukat lõpetamist riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuses või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle või teenistusse asumisel laenu kustutamisele riigieelarve vahenditest. Selline väide ei oleks seletuskirja järgi aga kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen riigitagatisega laen hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Isiku õiguspärase ootuse riivest saaks rääkida vaid juhul, kui isik oleks läinud haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenukustutamist riigieelarve vahenditest. Seletuskirja kohaselt omandatakse haridust siiski muul põhjusel ning seetõttu ei saa pidada õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist isiku õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka ei saanud isikud võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle (puudub nn suunamine riigitööle) või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Lisaks tuleb eelnõu seletuskirja koostajate

3-10-2540

6(11) arvates arvestada, et õppelaenu kustutamise lõpetamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud huvid – arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ning seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutatud, on olemas pingelise riigieelarve olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks; 6) kohus nõustub Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas toodud seisukohtadega. Kaebajal ei saanud olla õppelaenu lepingu sõlmimisel 28. septembril 2004. a, samuti selle muutmisel 2006. ja 2007. aastal kindlust selles, et ta täidab tulevikus kõik seaduses soodustuse saamiseks ettenähtud kriteeriumid ning saab asuda soodustust realiseerima. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-6-02, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima (p 18). Kaebajal ei saanud tekkida õigust ja seega ka õiguspärast ootust õppelaenu kustutamisele ka enne 1. juulit 2009. a kehtinud ÕÕS järgi varem kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel. Kaebaja saanuks asuda oma õigust õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles pärast 5. veebruari 2010. a. Sel ajal kehtisid aga ÕÕS ja Määrus nr 284 juba uues redaktsioonis, mis välistasid kaebaja õiguste realiseerimise ning seega ka õiguspärase ootuse tekkimise. Kaebaja ei saanud õppima asumisel ning õppelaenulepingu sõlmimisel kindlalt ette näha, et tal tekib tulevikus õigus õppelaenu hüvitamiseks, kuna ta täidab kõik seaduses sätestatud kriteeriumid. Kaebajal ei olnud Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima. Seetõttu ei nõustu kohus ka kaebaja väitega analoogia kohta tema ja Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-87-09 käsitletud asja vahel. Riigikohtu asjas nr 3-4-1-20-04 leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (p 14); 7) pingelise riigieelarve olukorras esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenude kustutamise lõpetamiseks. 2009. aastal muudeti riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et 2009. a riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu märkimisväärses osas laekumata. 2009. a riigieelarve koostamisel oli aluseks võetud Rahandusministeeriumi 2008. a suvine majandusprognoos, mis eeldas 2009. aastaks 2,6%-list majanduskasvu. 2009. a lisaeelarve koostamisel lähtuti prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb 2009. aastal reaalselt 8% võrra ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal, et 2009. a riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni suurustest maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi krooni ulatuses (vt „Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse“ eelnõu 432 SE seletuskirja Riigikogu kodulehel). Eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ning muude kulude kärpimise kaudu. Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ning suurendada riigi tulusid PS-ga kooskõlas olevaks (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-8-09, p 105). Kohtul ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas riik oleks pidanud õppelaenude kustutamise lõpetamise asemel valima riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahendustee. Eelviidatud otsuses leidis Riigikohus, et põhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi majandusja eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum (p 109). Seega on kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud;

3-10-2540

7(11) 8) seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäänud nelja tööpäeva võib tõepoolest pidada lühikeseks ajaks seaduse muudatustega kohanemiseks. Samas ei saanud see tähtaeg kuidagi mõjutada kaebaja finantsiliste ressursside ümberkorraldamist, sest kaebajal tekkis kohustus tasuda õppelaenu tagasi alles pärast eksmatrikuleerimist. ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Kuna kaebaja eksmatrikuleeriti alles 5. veebruaril 2010. a, jäi talle piisavalt aega finantsiliste ümberkorralduste planeerimiseks;

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. I Y apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et Lisaeelarve seadus ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. On õige, et taotluse rahuldamisest keelduti ÕÕS § 18 lg 5 alusel, kuid seda sätet muudeti Lisaeelarve seaduse §-ga 22. Kaebaja soovis oma kaebusega tõendada, et säte, mille kohaselt on õppelaenu kustutamisele õigus ainult isikul, kes enne 2009. a 1. juulit on lõpetanud õppe ÕÕS § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse enne 2009. a 1. juulit, on vastuolus PS-ga ja rikub õiguspärast ootust. Riigikohus on leidnud, et üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on õiguspärase ootuse printsiip – igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama talle seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Seega pidi kohus kontrollima nimetatud sätte PS-le vastavust, mida kohus aga ei teinud; 2) kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et ÕÕS § 18 lg 5 vastuolu PS §-ga 10 puudub. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Väidetavalt ei riku ÕÕS õiguspärast ootust, sest kaebaja ei saanud õppima asumisel ja laenulepingu sõlmimisel kindlalt ette näha, et tal tekib tulevikus õigus õppelaenu hüvitamiseks, kuna ta täidab kõik seaduses sätestatud kriteeriumid. Kohus leidis, et kaebaja õiguspärane ootus tekib üksnes pärast õppe lõpetamist ja eksmatrikuleerimist. Kaebaja kohtuga ei nõustu. Arvesse pole võetud seda, et õppe alustamisel kaebaja juba töötas koolis, millega oli üks olulistest tingimustest täidetud. Erinevalt kohtust ei nõustu kaebaja Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas toodud seisukohaga, et isiku õiguspärase ootuse riivest saab rääkida juhul, kui haridust on mindud omandama vaid õppelaenu hüvitise saamiseks. Kaebaja kordab, et õppelaenu hüvitisel on oluline osa hetkel, mil inimene teeb oma majanduslikud kaalutlused. Kaebaja tegi enam kui kuue aasta jooksul olulisi elukorralduslikke otsuseid, tuginedes muuhulgas riigi aastaid kestnud lubadusele kustutada tingimuste täitmisel õppelaen. Kuna kaebajal oli juba haridus ja ta töötas koolis, oli õppelaenu kustutamisel oluline osa otsuses, kas õppimist jätkata ja kuidas seda finantseerida. Muudatusel on negatiivne mõju, sest kaebaja jääb ilma sellest, mida eeldas õppimise jätkamise valikut tehes. Kaebaja kordab väiteid, et abinõu pole vajalik ega mõõdukas, samuti et seaduse väljakuulutamise ning selles sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäänud aeg ei olnud kohanemiseks ja finantsiliste ressursside ümberkorraldamiseks piisav. Riigikohtu praktikast lähtudes on alust väita, et kaebaja õiguspärane ootus tekkis nimelt õppelaenulepingu sõlmimisel. Kaebaja on jätkuvalt

3-10-2540

8(11) seisukohal, et tema asja ja Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-87-09 käsitletud asja vahel on analoogia kaebuses märgitud põhjustel. Nõustuda ei saa väitega, et tulenevalt HMS §-st 54 pidi vastustaja taotluse lahendamisel lähtuma kehtivast ÕÕS § 18 lg-st 5. HMS § 54 ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist.

8. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tema taotluse rahuldamata jätmisega on rikutud õiguspärast ootust. Riigikohtu otsustele nr 3-3-1-6-02, 3-4-1-20-04 ja III-4/A-5/94 viidates märgib vastustaja, et Lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal ei olnud kaebajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ja millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist; 2) Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-20-02 viidates märgib vastustaja, et riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riik toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitiline otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Vastustaja ei leia, et õppelaenu kustutamise võimaluse puudumine võis panna kaebaja sedavõrd halba olukorda, et üldistes huvides tehtud kärped oleksid vastuolus PS-ga; 3) õiguspärase ootuse põhimõtte sisuks ei ole eeldus, et igasugune õigusnorm ja sellest tulenevad õigused ja vabadused jäävad tähtajatult kehtima. Õppelaen on ikkagi eelkõige laen, mitte riigipoolne toetus, hüvitis või preemia kooliskäimise eest. Õppelaen, nagu iga teine laen, tuleb tagasi maksta. Seepärast tuleb ka õppelaenu võtmisel endalt küsida, mis on laenamise tegelik eesmärk. Õppelaenu võtmise eesmärk saab olla vaid õpingutega seotud kulutuste katmine, mida muul viisil ei ole võimalik teha; 4) halduskohus märkis õigesti, et Lisaeelarve seadus ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv, sest taotluse rahuldamisest keelduti ÕÕS § 18 lg 5, mitte Lisaeelarve seaduse alusel.

9. Kirjalikus menetluses täiendavate avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised avaldusi ja seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.

11. ÕÕS jõustus 1. septembril 2003. a. ÕÕS § 18 lg 5 sätestas: „Isikul, kes lõpetas õppe käesoleva seaduse § 15 lõigetes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku

3-10-2540

9(11) poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras.“ Vastavalt ÕÕS § 40 lg-le 2 jõustusid ÕÕS §-d 15-24 (seega ka § 18 lg 5) 1. septembril 2004. a. Säte kehtis sellises redaktsioonis kuni 8. novembrini 2006. a. Alates 9. novembrist 2006. a kehtis ÕÕS § 18 lg 5 järgmises redaktsioonis: „Isikul, kes lõpetas õppe käesoleva seaduse § 15 lõigetes 1 või 2 toodud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus ning kes asus teenistusse või tööle riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“

18. juunil 2009. a vastu võetud Lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 3 ÕÕS § 18 lg-t 5 muudeti ja see sõnastati järgmiselt: “Isikul, kes enne 2009. aasta 1. juulit on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“ Vastavalt Lisaeelarve seaduse § 23 lg-le 2 jõustus muuhulgas selle seaduse § 22 punkt 3 2009. aasta 1. juulil.

Määruse nr 284 § 4 lg 1 kehtis alates määruse jõustumisest 1. septembril 2004. a kuni selle muutmiseni Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2009. a määrusega nr 136 (jõustus 7. augustil 2009. a) järgmises redaktsioonis: “Õppelaenu saanud ja pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusse teenistusse või tööle või avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde tööle asunud isiku riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutab nimetatud ametiasutus või isik.“ Määruse nr 284 § 4 lg 2 sätestas alates määruse jõustumisest kuni 22. oktoobrini 2005. a järgmist: „Õppelaenu kustutamist alustab lõikes 1 nimetatud asutus või isik, kui laenusaaja on olnud teenistuses või tööl nimetatud ametiasutuse või isiku või mõne muu riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud. Õppelaenu kustutamine nimetatud asutuse või isiku poolt toimub seni, kuni laenusaaja on teenistuses või tööl selles ametiasutuses või tööl selle isiku juures.“ Alates 23. oktoobrist 2005. a kuni muutmiseni Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2009. a määrusega nr 136 (jõustus 7. augustil 2009. a) sätestas Määruse nr 284 § 4 lg 2 järgmist: „Õppelaenu kustutamist alustab lõikes 1 nimetatud asutus või isik, kui laenusaaja on olnud teenistuses või tööl nimetatud ametiasutuse või isiku või mõne muu riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning laenusaaja on ametiasutusele või isikule esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus. Õppelaenu kustutamine lõikes 1 nimetatud asutuse poolt toimub seni, kuni laenusaaja on teenistuses või tööl selles ametiasutuses või tööl selle isiku juures.“

12. Kaebaja asus õppima ja võttis õppelaenu ÕÕS § 18 lg 5 varasema redaktsiooni, mis ei sätestanud riigi tagatud õppelaenu kustutamisele ajalist piirangut, kehtivuse ajal, kuid lõpetas

3-10-2540

10(11) õppe seoses õppekava täieliku täitmisega ja esitas taotluse õppelaenu kustutamiseks pärast 2009. a 1. juulil jõustunud ÕÕS § 18 lg 5 muudatust, mis võimaldab õppelaenu kustutada vaid juhul, kui isik on eksmatrikuleeritud seoses õppekava täies mahus täitmisega ja vastav taotlus on esitatud enne 2009. aasta 1. juulit. Kaebus ja apellatsioonkaebus tuginevad väidetele, et ÕÕS § 18 lg-t 5 muutev seadus on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Väidetavalt rikub seaduse muutmine õppima asunud ja õppelaenu võtnud kaebaja õiguspärast ootust soodustuse kehtima jäämisele ning õiguskindlust, sest seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele jäänud 4 tööpäeva pole piisav aeg muudatustega kohanemiseks ja finantsiliste ressursside ümberkorraldamiseks.

13. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja erinevalt halduskohtust, et ÕÕS § 18 lg-t 5 muutev säte (Lisaeelarve seaduse § 22 p 3) on asjassepuutuv säte, mille kooskõla PS-ga pidanuks kohus kontrollima. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ka Lisaeelarve seaduse § 22 p 3 on asjassepuutuv säte. Õigusakte muutvaid sätteid on pidanud asjassepuutuvaks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalvekolleegium näiteks 30. septembri 1994. a otsuses nr III-4/A- 5/94, 30. septembri 1998. a otsuses nr 3-4-1-6-98, 17. märtsi 1999. a otsuses nr 3-4-1-2-99 ja 14. oktoobri 2005. a otsuses nr 3-4-1-11-05. See tõdemus ei ole aga halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, sest kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus analüüsinud ÕÕS § 18 lg 5 muutmise kooskõla PS-ga ja halduskohtu seisukohaga, et vastuolu PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega puudub, ringkonnakohus nõustub.

14. Ringkonnakohus osutab, et kohtud on varem lahendanud sarnaste asjaoludega vaidlusi, kus enne 2009. a 1. juulit õppima asunud ja õppelaenu võtnud, kuid pärast ÕÕS § 18 lg 5 muutmist õpingud lõpetanud ja õppelaenu kustutamise taotluse esitanud isikud on tuginenud kaebustes muuhulgas väitele seadusemuudatuse vastuolu kohta PS §-ga 10. Kaebused on jäetud rahuldamata näiteks jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2011. a otsusega nr 3-10-1433 ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2011. a otsusega nr 3-10-2666 (Riigikohtu 13. septembri 2011. a määrusega nr 7-1-3-291-11 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata). Mõneti sarnane on ka Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2010. a otsuses nr 3-09-2619 käsitletud juhtum, ehkki see puudutas Lisaeelarve seaduse § 22 punkti 4, millega tunnistati kehtetuks kuni 5-aastast last kasvatavale vanemale õppelaenu osalise kustutamise õiguse sätestanud ÕÕS § 18 lg 51 (Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrusega nr 3-7-1-3-434 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata).

15. Ringkonnakohus jääb oma 9. mai 2011. a otsuses väljendatud seisukohtade juurde. Nagu viidatud lahendis, nõustub ringkonnakohus ka käesoleval juhul kaebajaga selles, et tal oli tekkinud õiguspärane ootus õppelaenu kustutamisele. Kaebaja oli soodustuse andmist kehtestava ÕÕS regulatsiooni muutmise ajaks õppinud kõrgkoolis juba aastaid, täitnud valdava osa õppekavast ja võtnud valdava osa õppelaenust.

16. Põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuulub ka õiguspärase ootuse põhimõte. Riigikohus selgitas 2. detsembri 2004. a otsuse nr 3-4-1-20-04 p-s 13, et õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu

3-10-2540

11(11) mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 30. septembri 1994. a otsuses nr III-4/A-5/94, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Seadusega tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.

17. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda aga seda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-20-04, milles Riigikohus leidis, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude kustutamise võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks.

18. Halduskohus on otsuses piisavalt põhjendanud, milles seisneb avalik huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks. Nõustudes selles osas kohtuotsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid ning leiab, et antud juhul õigustab õppelaenu kustutamise lõpetamist avalik huvi ja õiguspärase ootuse kahjustamine on majanduskriisi sügavusega õigustatav.

19. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et seaduse väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumide täitmise tähtaja vahele 4 tööpäeva jäämine ei saanud antud juhul mõjutada kaebaja finantsiliste ressursside ümberkorraldamist, sest kaebajal tekkis õppelaenu tagasimaksmise kohustus alles pärast eksmatrikuleerimist. ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates.

20. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu need jäävad HKMS § 93 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus