2-10-67294/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ele Liiv ja Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht

15. september 2011. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-10-67294 Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg A L hagi E L vastu abielu lahutamiseks 1595 eurot

Harju Maakohtu 11. aprilli 2011. a. otsus E L apellatsioonkaebus

5. september 2011. a. Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja A L (IK xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xx - xx, (xxxxxxx, lepinguline esindaja adv. Helen Hääl

Kostja E L (IK xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx x, xxxxxx), lepinguline esindaja adv. Alan Biin

RESOLUTSIOON:

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 11. aprilli 2011. a. otsuse lõppjäreldus A L hagis E L vastu abielu lahutamiseks, arvestades põhjenduse osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta tema enda kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

31. detsembril 2010. a. esitas A L Harju Maakohtusse hagi E L vastu abielu lahutamiseks, vara jagamiseks ja lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Poolte abielu on sõlmitud 11. septembril 1987. a. Abielu lahutamise põhjuseks on iseloomude mittesobivus. Pooled elavad eraldi alates novembrist 2009. a., hagejal puudub soov ja tahtmine abielu jätkata ning abielu jätkamine ei ole enam võimalik.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooltel on kolm last ning vanemate abielukriis on jätnud eriti ränga jälje poolte teismelisele pojale. 23-aastase ühise kooselu nimel tasub abielu säilitamiseks pingutada, et ühiselt kanda vastutust laste kasvatamise eest. Kostja ei saa olla lahutusega nõus.

Esimese astme kohtu otsus

11. aprilli 2011. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja lahutas poolte abielu. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 450 lõikest 1, kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Lahendamata nõuete osas jätkab kohus menetlust. Kuna kohtumenetluses on hageja hagi kostja vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning avaldus lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, siis on esitatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet ja abielulahuse nõude suhtes võib teha osaotsuse. Ülejäänud nõuete osas jätkab kohus menetlust. Vastavalt perekonnaseaduse (PkS) § 67 lõikele 1 võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Arvestades asjaolu, et hageja on väljendanud soovi abielu lahutamiseks, on poolte abielu lõppenud, selle jätkamine on võimatu ning abielu tuleb lahutada. Kuivõrd hageja on väljendanud kindlat tahet poolte vahel sõlmitud abielu lahutamiseks, välistades võimaluse abielusuhete taastumiseks, siis puuduvad alused hagi rahuldamata jätmiseks.

Edasine menetlus

13. aprilli 2011. a. määrusega kinnitas maakohus poolte kompromissi lastega suhtlemist puudutavas osas ning lõpetas selle nõude osas menetluse (tl. 96 - 98).

25. mai 2011. a. määrusega kinnitas maakohus poolte kompromissi ühisvara jagamist puudutavas osas ning lõpetas ühisvara jagamiseks esitatud nõudes menetluse (tl. 113 – 114).

Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on rikkunud otsust tehes materiaalja menetlusõigusnormi. PkS § 67 lg. 2 järgi eeldatakse abielusuhete lõppemist, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi, lg. 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja kolis pere juurest minema vähem kui 2 aastat tagasi. Järelikult ei saa abielusuhete lõppemist eeldada. Apellant taotles 9. veebruari 2011. a. vastuses hagile leppimisaja andmist ja kordas seda taotlust

6. aprilli 2011. a. kohtuistungil. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja ja hageja abielusuhete lõppemise ja selle pöördumatuse osas eri meelel. Poolte lahkukolimisest ei ole möödunud 2 aastat, kostja leidis, et poolte suhted on võimalik taastada ja palus anda pooltele leppimisaega. PkS § 67 lõigetest 2 ja 3 tulenev nõue võimalusel anda pooltele leppimisaeg on kantud põhiseaduse (PS) § 27 lg. 1 vaimust, mille kohaselt peab riik kaitsma perekonda. Maakohus on abielu lahutamisel rikkunud PkS-st tulenevat kohustust püüda pooli lepitada. Kohus pidi välja selgitama, kas abielu on pöördumatult lõppenud ja esinevad alused abielu lahutamiseks. Kohus on teinud motiveerimata otsuse, tuginedes üksnes ühe poole soovile abielu lahutada. Maakohtu otsus, mis ei arvesta teise poole soove, ei saa olla aluseks abielu lahutamisele, kui seadus eeldab abielu pöördumatu lõppemise fakti tuvastamist. Kohus on jätnud ka põhjendamata, miks ta ei nõustu ühe või teise poole väidetega.

Vastustaja seisukoht

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, sest maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, küll tuleb otsuse põhjendust kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 21 täiendada.

Maakohus on poolte abielu lahutades juhindunud õigesti PkS § 67 lõikest 1, kuid on jätnud otsuse piisavas ulatuses põhjendamata. Kolleegium leiab, et saab otsuse põhjendust täiendada. Osundatud normi kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud; abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Seega pidi kohus poolte abielu lõpetades otsuses põhjendama, milliste faktiliste asjaolude alusel ta on jõudnud järeldusele, et poolte abielusuhted on lõppenud ja seega, et pooltel abielulist kooselu enam ei ole, aga samuti, mis annab alust arvata, et abikaasad oma kooselu ei taasta. Maakohus põhjendas seda üksnes hageja sooviga abielu lahutada ega käsitlenud muid lahutuse eelduseks olevaid asjaolusid. Samas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et 15. novembril 2009. a. lahkus hageja elamast poolte ühisest elukohast ja asus elama teise naise juurde ning et sellest ajast alates elab hageja selle teise naisega nende ühises kodus. Hageja on selgitanud, et otsus lahutada küpses tal abielulise kooselu viimase kümne aasta jooksul ega olnud kantud hetkeemotsioonist. Hageja selgituse kohaselt ei olnud ta rahul poolte suhete kvaliteediga, sealhulgas sellega, et kostja teda ei tunnustanud ja pidevalt halvustas, seetõttu tekkisidki tal lähedased suhted teise naisega, kellega ta alates 15. novembrist 2009. a. koos elab. Hageja kinnitusel on ta oma uues kooselus saanud juba seni rohkem tunnustust kui kostjaga koos elatud pikkade aastate vältel, ta on õnnelik ja rahul ega kavatse kostja juurde naasta. Hageja väitel on poolte suhted samal ajal halvenenud, kostja teeb talle takistusi lastega suhtlemisel ja halvustab teda endiselt, kasutades seejuures nii hageja kui tema elukaaslase suhtes inetuid väljendeid. Suhete halvenemist lahus elatud aja jooksul on kinnitanud ka kostja, samas ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele, nagu ei oleks poolte kooselu lõppenud lõplikult ja nagu oleks selle taastamine tõenäoline.

Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule ette heitnud seda, et kohus ei ole püüdnud pooli lepitada, kuigi poolte kooselu lõppemisest on möödas vähem kui kaks aastat. PkS § 67 lg. 2 kohaselt abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Pooltel ei ole vaidlust lahkukolimise aja ja selle üle, et seni on pooled elanud lahus vähem kui kaks aastat. Osundatud normist ei tulene aga, nagu ei võiks kohus lahutada abielu, kui abikaasade kooselu on lõppenud vähem kui kaks aastat tagasi: selle normi kohaselt ei ole abielusuhete lõppemist vaja põhjendada ja tõendada, kui eraldi on elatud vähemalt kaks aastat, kusjuures poolel, kes väidab, et sellele vaatamata ei ole poolte abielusuhted lõppenud, on võimalik seda põhjendada ja tõendada.

Samuti on poolel, kes väidab, et vaatamata poolte vähem kui kahe aasta pikkusele eraldi elamisele on nende abielusuhted pöördumatult lõppenud, võimalik oma seda väidet põhjendada ja tõendada. Asjaolu, et hageja lahkus kostja juurest elamast, tal on pea kahe aasta kestel teine elukaaslane, kellega ta soovib kooselu jätkata, kusjuures hagejal ei ole soovi abielu kostjaga jätkata, kusjuures poolte suhted on üksnes halvenenud, annab piisava aluse järeldusele, et oma kooselu abikaasad ei taasta. Maakohus leidis õigesti, et abielu ei ole võimalik taastada üksnes ühe poole tahtel ja ainuüksi tema jõupingutuste tulemusena, seejuures nähtub kostja poolt kohtuistungil seletatust, et kuigi kostja on sõnades väljendanud soovi leppida, ei ole ta tegelikkuses teinud midagi taolist, mis võiks pooli leppimisele viia.

Poolte seisukohtadest nähtub, et ka nende vaatenurgad oma suhetele abielus ja sellele, mida kumbki kooselult ootab, ei ole selle aja jooksul lähenenud. Vastupidi, apellatsioonikohtu istungil tõdesid mõlemad, et lahus elatud aja jooksul, eriti viimastel kuudel, on poolte suhted veelgi halvenenud. See nähtub ka poolte poolt antud seletustest. Hageja kinnitas, et kostja teeb talle erinevatel ettekäänetel takistusi poolte ühiste lastega suhtlemisel ning hageja on sunnitud seetõttu lepitusmenetluse avaldusega uuesti kohtusse pöörduma, samuti, et kostja halvustab teda ja tema elukaaslast ning kasutab nende suhtes inetuid väljendeid.

Kostja väitis, et hageja ei toeta teda rahaliselt piisavalt, sest ei maksa enam kõiki arveid, mida ta maksis kooselu vältel, samas ei vasta tõele hageja väide inetute väljendite kasutamise kohta. Kirjeldatust nähtub, et vastastikune mõistmine poolte vahel on võrreldes kooselu ajaga veelgi vähenenud.

PkS § 67 lg. 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik; kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud olukorras ei oleks pooltele leppeaja andmine mõistlik: hageja otsus abielu lõpetamiseks on olnud läbimõeldud, pooled on lahus elanud peaaegu kaks aastat, kogu selle aja on hageja elanud koos uue elukaaslasega, kusjuures uue kooseluga on hageja rahul ega kavatse seda lõpetada, hagejal puudub igasugune tahe abielusuhteid kostjaga taastada. Ainult kostja sõnades väljendatud soov hagejaga leppida, selleks tegelikkuses samme astumata, ei ole piisav, et abikaasade leppimist ja kooselu taastamist reaalseks pidada.

Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 164 lõikele 1 kummagi menetlusosalise enda kanda.

Fred Fisker

Ele Liiv

Malle Seppik