3-10-1729/32 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-1729 Otsuse kuupäev 02.09.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Igor Tünni kaebus Viru Vangla vastu seoses suu avamise korralduste andmisega ja distsiplinaarkorras karistamistega (suu avamata jätmise tõttu) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 32 000 eurot ning suu mitteavamise tõttu distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade (6-3/1438-D, 6-3/1470-D, 6-3/1468- D, 6-3/1485-D, 6-3/1487-D, 6-3/1486-D, 6-3/1551-D, 6- 3/1552-D, 6-3/1563-D, 6-3/1611-D, 6-3/1612-D, 6-3/1613-D, 6-3/1712-D, 6-3/1764-D) tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 11.08.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Igor Tünni; Vastustaja esindaja Jaanika Kõrgmaa. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks on 03.10.2011. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Alates 05.06.2010.a kuni 02.07.2010.a andsid Viru Vangla valvurid kinnipeetav Igor Tünni´le korralduse avada suu peale ravimite manustamist. I. Tünni keeldus vanglateenistuse ametnike korraldusele allumast, sest ta leidis, et ei ole kohustatud seda tegema ja see alandab tema inimväärikust. Alates 02.07.2010.a ravimite andmine katkestati, sest kinnipeetav ei avanud peale ravimi manustamist suud.

Viru Vangla 05.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1438-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras noomitusega, sest ta ei allunud 07.06.2010.a kell 20.15 vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

2 Viru Vangla 08.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1470-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 09.06.2010.a kella 08.10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 08.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1468-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks, sest ta ei allunud 08.06.2010.a kella 08.15 paiku ja 08.06.2010.a kella 20.15 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 09.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1485-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 10.06.2010.a kella 20.15 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 09.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1487-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 13.06.2010.a kella 08.10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 09.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1486-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 11.06.2010.a kella 20.15 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 15.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1551-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 15.06.2010.a kella 08.10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 15.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1552-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 17.06.2010.a kella 08.10 paiku ja 17.06.2010.a kella 20.20 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 16.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1563-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 18.06.2010.a kella 20.15 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 22.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1611-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 23.06.2010.a kella 08.15 paiku ja 23.06.2010.a kella 20.25 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 22.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1612-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 25.06.2010.a kella 08.10 paiku ja 25.06.2010.a kella 20.15 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 22.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1613-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 24.06.2010.a kella 08.15 paiku ja 24.06.2010.a kella 20.15 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 30.07.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1712-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras

3 kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 02.07.2010.a kella 08.10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Viru Vangla 09.08.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1764-D karistati I. Tünnit distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, sest ta ei allunud 12.07.2010.a kella 08.10 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Igor Tünni esitas 12.07.2010.a Viru Vanglale kahjunõude, milles taotles ravimitest ilma jäämise ja distsiplinaarkorras karistamise eest mittevaralise kahju hüvitamist summas 32 000 eurot, ühtlasi taotles I. Tünni korralduse (avada pärast tablettide manustamist suu) muutmist ja alates 05.06.2010.a selle eest määratud distsiplinaarkaristuste tühistamist. Viru Vangla jättis 31.01.2011.a nr 6-14/28358-1 I. Tünni kahjunõude rahuldamata. 19.07.2010.a esitas I. Tünni kahjunõude, milles taotles tema väärikuse alandamise eest seoses ravimite manustamisega hüvitist summas 32 000 eurot. Viru Vangla jättis 26.01.2011.a nr 6-14/17082-1 I. Tünni kahjunõude rahuldamata.

30.06.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse hiljem täiendatud Igor Tünni kaebus Viru Vangla peale. Kaebuse palus I. Tünni seoses suu avamise korralduste andmisega, distsiplinaarkorras karistamistega (suu avamata jätmise tõttu) ja ravimitest ilma jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 32 000 eurot ning suu mitteavamise tõttu distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade (6-3/1438-D, 6-3/1470-D, 6-3/1468-D, 6-3/1485-D, 6-3/1487-D, 6-3/1486-D, 6- 3/1551-D, 6-3/1552-D, 6-3/1563-D, 6-3/1611-D, 6-3/1612-D, 6-3/1613-D, 6-3/1712-D, 6-3/1764- D) tühistamist.

Tartu Halduskohtu 19.05.2010.a määrusega võeti I. Tünni kaebus menetlusse.

Tartu Halduskohtu 15.08.2011.a kohtumäärusega on I. Tünni kaebuse menetlemine osaliselt lõpetatud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 24 lg 1 p 1 alusel nõudes, milles I. Tünni taotles Viru Vanglalt kahju hüvitamist seoses ravimitest ilma jätmisega. Nimetatud nõude menetlemine on maakohtu pädevuses.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt olid Igor Tünnile Viru Vangla arsti poolt välja kirjutatud ravimid (tabletid). Ravimid olid määratud seoses põlves oleva mõraga ning kaebaja pidi võtma ühe tableti hommikul ja õhtul. Tablette andis välja valvur hommikuse ja õhtuse loenduse ajal ning need tuli sisse võtta kohe, kui need kätte anti.

Alates 05.06.2010.a kirjutati kaebaja kohta allumatuse pärast raporteid. Kaebaja pidi kahe või kolme valvuri nähes panema tabletid suhu ja jooma palju vett peale. Kogu selle aja jälgisid teda valvurid. Peale tableti võtmist kästi kaebajal suu lahti teha ja seda näidata, sest see oli uus korraldus. Kaebaja märgib, et tema sellist korraldust ei täida, sest see alandab teda. Teise inimese suhu vaatamine või teisele inimesele suuõõne näitamine ei ole viisakas. Kaebaja märgib, et näitab oma suuõõnt ainult oma sugulastele ja lähedastele, kui nad seda tahavad ning arstidele (kurgu-ninakõrvaarst, hambaarst või terapeut) ravi eesmärgil või selleks, et mingeid haigusi kindlaks teha (angiin, sarlakid). Suu on intiimne koht ja see on kultuuri küsimus.

Suu lahti tegemise korraldus ning suu näitamine võõrastele inimestele alandab I. Tünnit. Administratsioonilt pole kordagi järgnenud mingit reaktsiooni selle kohta. Teda alandatakse ja administratsioonile see meeldib. Tema allumatuse kohta kirjutatakse võimalikult palju raporteid, et näidata teda jõhkra korrarikkujana. See võib viia närvivapustuseni. Viru Vanglas rikutakse EV

4 Põhiseaduse § 13, § 18 ja § 19. Selle kõige alusel koostatakse tema kohta kõige halvem iseloomustus kohtusse tingimisi ennetähtaegse vabanemise otsustamisel nagu ta oleks kuritahtlik korrarikkuja. Suu lahti tegemise korraldused alandavad inimväärikust ning kaebaja on seisukohal, et kõik korraldused tuleks trükkida paberile ja allkirjastada vangla direktori poolt, muidu toimub õiguste kuritarvitamine. Kaebaja võib keelduda ravimitest, aga siis hakkab tal haigus arenema, aga alandavat korraldust ei taha keegi ära muuta. Kaebaja kirjutas igal hommikul ja õhtul oma seletuskirjades, et suu avamise korraldus alandab teda, aga neid ignoreeriti. Kaebaja jäetakse ilma sündsustundest. Selle eest, et ta keeldus inimväärikust kaotamast, karistati teda 63 päevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud moraalne kahju. Tema väärikust alandati ning teda hoiti vahetpidamata kartseris 63 ööpäeva ajavahemikul 17.07.2010.a kuni 18.09.2010.a. I. Tünni märgib, et vangla kodukorras on öeldud, et ühe korra eest ei tohi anda rohkem kui 45 ööpäeva kartserit. Teda oleks pidanud kartserist välja viima kasvõi üheks ööpäevaks. Kartserisse paigutamisel ei arvestatud sellega, et kaebaja parema jala põlves on mõra ja jalg sai koormust. Samuti seda, et kaebajal on haige selg ja kartseris olles saab ka selg koormust.

I. Tünni on pöördunud arsti poole 10.08.2010.a ja 17.08.2010.a.

02.07.2010.a jäeti kaebaja allumatuse tõttu tablettidest ilma. Ta palus selle kohta selgitust 05.07.2010.a ning talle vastati 30.07.2010.a, et korrapidaja konsulteeris arstiga ja arst ütles, et kaebaja võib neid tablette ka mitte võtta. Tuleb välja, et arsti poolt välja kirjutatud tablette võis ta üldse mitte võtta. Seega võttis ta tablette, mida tal polnud vaja ja sellepärast pandi teda kartserisse väärikust alandava käskkirja alusel. Kaebaja leiab, et teda on diskrimineeritud. Ta pole kunagi mõelnud ravimite kogumise peale. Ta on täiskasvanud inimene ja järgib arsti ettekirjutusi, sest ravimite võtmine on tema huvides.

Kaebaja palub kohtul välja mõista Viru Vanglalt seoses suu avamise korralduste andmisega ja distsiplinaarkorras karistamistega (suu avamata jätmise tõttu) tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summas 32 000 eurot ning palub suu mitteavamise tõttu distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade (6-3/1438-D, 6-3/1470-D, 6-3/1468-D, 6-3/1485-D, 6-3/1487-D, 6-3/1486-D, 6-3/1551-D, 6- 3/1552-D, 6-3/1563-D, 6-3/1611-D, 6-3/1612-D, 6-3/1613-D, 6-3/1712-D, 6-3/1764-D) tühistamist.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb esitatud kaebusele vastu.

Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 1 lg 1 kohaselt käesolev seadus sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus).

RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses tuvastada kas ja milline kahju on tekkinud, kas haldusakt

5 või toiming, millega väidetavalt isikule kahju tekitati on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Igor Tünni taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, kuna on seisukohal, et korraldus, avada pärast tableti manustamist suu, on väärikust alandav. Samuti on kaebaja seisukohal, et kahju on tekkinud ka tema distsiplinaarkorras karistamisega.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajale antud korraldus on õiguspärane, ei alanda kaebaja inimväärikust ning õiguspärasele korraldusele mitte alludes pani kaebaja toime distsipliinirikkumise, mille eest oli õigus kaebajat karistada. Seega ei saanud kaebajale korralduse andmisel ning selle täitmatajätmise eest karistamisel tekkida mittevaralist kahju.

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 41 lg 2 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast tuleneb, et § 41 lg 2 eesmärgiks on vältida olukordi, kus igal väiksemalgi vangla toimingul peab olema konkreetne seaduslik alus. Vangla toimingud hõlmavad kõiki kinnipeetavate eluvaldkondi ning seetõttu on vajalik paindliku regulatsiooni olemasolu. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on märgitud, et üksikasjades sisaldab VangS küll kõiki karistuse täideviimiseks vajalikke põhiõiguste piiranguid, kuid ei nimeta, milliste konkreetsete põhiõiguste teostamist nende kaudu takistatakse. Sellise kataloogi koostamine olekski keeruline ning samas ka tarbetu. Ainuüksi kinnipeetava füüsilise liikumisvabaduse piiramise kaudu riivatakse tema loendamatuid teisi põhiõigusi. Liikumisvabaduse keskse olemuse tõttu on mitmed muud põhiõigused juba ainuüksi isiku liikumisvabaduse takistamise tõttu piiratud.

Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009.a lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga

- tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks.

Seega ei saa vangistust reguleerivad õigusaktid anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda ning vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. Viru Vangla kodukorra punkti 8.2.14 kohaselt on kinnipeetaval keelatud jätta tarvitamata meditsiiniosakonna teenistuja poolt ettenähtud ravimid. Kodukorra punkti eesmärk on kaitsta kinnipeetavate tervist ja vangla julgeolekut tervikuna. Ravimite kogumine on tõsiseks ohuks vangla julgeolekule, sest suures koguses ravimite manustamine ohustab kinnipeetavate tervist. Samuti kui ravimit manustab isik, kellele need ei ole arsti poolt määratud, võib see tekitada isikule tervisekahjustuse. Selleks, et välistada ravimite kogumist kinnipeetavate poolt ja veenduda kodukorra punkti 8.2.14 täitmises, annavad vanglaametnikud kinnipeetavatele pärast tablettide manustamist korralduse avada suu. See on ainus võimalus veenduda, et kinnipeetav on temale antud ravimi manustanud ja välistada, et kinnipeetav ei säilita tabletti suus. Seega on korraldus avada pärast tablettide manustamist suu vajalik vangla julgeoleku ja sisekorraeeskirjade täitmiseks, mistõttu on tegemist seadusliku korraldusega.

6 Isegi juhul kui kaebaja oli seisukohal, et tegemist ei ole seadusliku korraldusega, oli kaebajal kohustus korraldusele kohe ja vastuvaidlemata alluda. Riigikohus on oma 01.03.2007.a lahendis nr 3-3-1-103-06 leidnud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg-s 2 nimetatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. I. Tünni´le antud korraldus ei vasta HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tunnustele, seega ei olnud õigustatud korralduse täitmata jätmine ning korraldusele mitte allumisega pani I. Tünni toime distsipliinirikkumise, mille eest võis karistada distsiplinaarkorras.

Vastustaja leiab, et kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud õiguspäraselt, mistõttu võimalik karistamisega tekkinud kahju hüvitamisele ei kuulu. Kaebaja väide, et talle määrati kartserikaristus

63 ööpäevaks, aga lubatud on ainult 45 ööpäeva, on ebaõige. VangS § 63 lg 1 sätestab maksimaalse võimaliku kartseris viibimise ööpäevade arvu, mida võib ühe distsipliinirikkumise eest kinnipeetavale määrata. Tegemist ei ole maksimaalse kartseris viibimise ajaga ning kinnipeetav võib viibida kartseris ka rohkem kui 45 ööpäeva järjest, kui talle on määratud erinevate distsipliinirikkumiste eest rohkem kui 45 ööpäeva kartserit. VangS § 65 lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. VangS § 65 lg 6 sätestab, et distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Õigusaktidest ei tulene, et kartserikaristusi ei või järjestikku täitmisele pöörata. Kaebaja on süstemaatiline distsipliinirikkuja, kellele on tema erinevate rikkumiste eest määratud hulganisti distsiplinaarkaristusi ning vastustaja ei ole kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi järjestikku täitmisele pöörates kaebaja õigusi rikkunud.

Kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramisel on arvestatud, et kaebaja tervisekaardi kohaselt ei esinenud vastunäidustusi kartserisse paigutamiseks. Vastustaja selgitab, et erinevate terviseprobleemide esinemine ei tähenda automaatselt, et isiku kartserisse paigutamine oleks lubamatu. Meditsiiniline abi on kättesaadav ka kartseris viibides ning kaebaja terviseprobleemid ei olnud sellise iseloomuga, et välistanuks kartseris viibimise.

Vastustaja rõhutab ka seda, et tingimused Viru Vangla kartserikambrites on head ning vastavad kõikidele vangla sisekorraeeskirjas (edaspidi VSkE) sätestatud tingimustele. Vastavalt VSkE § 6 lg

2 kamber on kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav. Sama §-i lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSkE § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartserikambri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC. Kamber nr 1275, kus kaebaja kartserikaristust kandis, vastas kõikidele tingimustele. Asjaolu, et kambrites võib esineda värvikahjustusi või kriime põrandal, millele on kaebajale vastuses nr 6-14/27251-1 viidatud, ei muuda kambrit elamiskõlbamatuks ega tekita kaebajale kahju.

Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega.

7

EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Seega EIÕK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul. Seaduslik korraldus, avada pärast tablettide manustamist suu, ei vasta kuidagi eelviidatud tingimustele ning ei ole käsitletav inimväärikuse alandamisena.

VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Viru Vangla kodukorra punkti 8.2.14 kohaselt on kinnipeetaval keelatud jätta tarvitamata meditsiiniosakonna teenistuja poolt ettenähtud ravimid ja omada neid rohkem kui üheks päevaks väljastatud, välja arvatud kui arst ei ole määranud teisiti.

VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluste materjalide kohaselt karistati kaebajat distsiplinaarkorras VangS § 67 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest. Distsiplinaarmenetluse materjalidest tulenevalt seisnes kaebaja rikkumise selles, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele avada pärast tableti manustamist suu. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitte allumine on distsipliinirikkumine, mille eest võib karistada distsiplinaarkorras.

Vastustaja on põhjalikult selgitanud korralduse, avada pärast tablettide manustamist suu, õiguspärasust ning kaebaja kohustust alluda temale antud korraldusele. Kaebaja ei ole temale antud korraldustele allunud ning kaebaja on seda tunnistanud nii oma vanglale esitatud seletuskirjades, oma pöördumistes vangla poole, kui ka kohtule esitatud kaebuses. Seega puudub vaidlus selles, et kaebaja ei allunud temale antud korraldustele ning kaebaja pani seega toime distsipliinirikkumised, mille eest oli vanglal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada.

Kaebaja distsipliinirikkumised on tõendatud vanglaametnike ettekannetega ning kaebaja enda seletuskirjadega, milles ta tunnistab, et ei ole korraldusele allunud, kuna leiab, et korraldus on alandav. Rikkumiste osas on läbiviidud distsiplinaarmenetlused, kaebajat on iga rikkumise puhul teavitatud menetluste algatamisest ning antud võimalus anda selgitusi. Kaebaja on iga kord oma õigust selgituste andmiseks kasutanud ning distsiplinaarmenetluse materjalidele on lisatud kaebaja esitatud seletuskirjad. Kõiki asjaolusid arvestades on koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid ning protokolle on kaebajale tutvustatud. Karistuste määramisel on arvestatud kaebaja varasema karistatusega ning eesmärgiga mõjutada kaebajat edaspidi õiguskuulekalt käituma.

Eeltoodust lähtuvalt leiab vastustaja, et kaebajale distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlused, kaebajat on teavitatud menetluste algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on antud võimalus anda seletusi,

8 karistused on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistused on proportsionaalsed.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Arvestades seda, et I. Tünni kaebuse menetlemine on osaliselt lõpetatud, menetleb kohus käesoleva asja raames I. Tünni kaebust kahju hüvitamiseks kokku summas 32 000 eurot seoses suu avamise korralduste andmisega ja distsiplinaarkorras karistamistega suu avamata jätmise tõttu ning suu mitteavamise tõttu distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade tühistamiseks.

1. Esmalt vaatab kohus läbi distsiplinaarkorras karistamise käskkirjade ( nr-d 6-3/1438-D, 6- 3/1470-D, 6-3/1468-D, 6-3/1485-D, 6-3/1487-D, 6-3/1486-D, 6-3/1551-D, 6-3/1552-D, 6-3/1563- D, 6-3/1611-D, 6-3/1612-D, 6-3/1613-D, 6-3/1712-D, 6-3/1764-D) tühistamise nõude.

Alates 05.07.2010.a kuni 09.08.2010.a on I. Tünnit karistatud 14-ne käskkirjaga noomitusega (üks käskkiri) ja mitmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega (13 käskkirja) selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele avada suu peale tablettide manustamist.

Õiguslikuks aluseks on käskkirjades märgitud I. Tünni poolt VangS § 67 p 1 rikkumine, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Igor Tünni ei eita, et ta ei täitnud vanglaametnike korraldusi. Ta teatas, et ta ei ole kohustatud suud avama. Vanglateenistuse ametnike korralduste eiramine I. Tünni poolt on tõlgendatav otsese allumatusena, mis võib ohustada oluliselt vangla üldist julgeolekut ja sisekorda.

Riigikohus on oma 01.03.2007.a lahendis nr 3-3-1-103-06 leidnud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. I. Tünnile antud korraldus ei vasta HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tunnustele, seega ei olnud õigustatud korralduse täitmata jätmine ning korraldusele mitte allumisega pani I. Tünni toime distsipliinirikkumise, mille eest võis karistada distsiplinaarkorras.

Kõik vaidlustatavad käskkirjad on motiveeritud, põhjendatud ning on märgitud kaalutlused karistuse määra valikul. I. Tünni ei vaidlusta karistuse määra, ta vaidlustab asjaolu, et oli kartseris järjest 63 ööpäeva, kuid VangS kohaselt ei saa kartserit määrata kauemaks kui 45 ööpäevaks.

Kohus ei nõustu kaebajaga. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib ühe rikkumise eest kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45-ks ööpäevaks. Mitte ühegi käskkirjaga ei ole I. Tünnit karistatud kartserisse paigutamisega kauemaks kui 45-ks ööpäevaks. Põhiliselt on ta iga käskkirja alusel karistatud kartserisse paigutamisega 5-ks ööpäevaks. Õigusaktid ei keela karistuste järjest täitmisele pööramist ning piirangut, mille kohaselt ei võiks karistuste täideviimisel kartseris viibida üle 45 ööpäeva järjest, ei ole. Seega, selles osas ei ole vastustaja toimingud õigusvastased. VangS §

65 lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Õigusaktidest ei tulene, et kartserikaristusi ei või järjestikku täitmisele pöörata. I. Tünni osas ei olnud meditsiinilisi vastunäidustusi kartserisse paigutamiseks üle 45 ööpäeva. Kohus leiab, et kaebajat on

9 distsiplinaarkorras karistatud õiguspäraselt, haldusaktid vastavad nõuetele, on igati proportsionaalsed ning kaalutletud vastavalt HMS §-dele 54 ja 55. Seetõttu ei kuulu käskkirjad tühistamisele ja kaebus ei kuulu selles osas rahuldamisele.

2. I. Tünni leidis, et korraldus suu lahti teha peale tablettide manustamist alandab tema inimväärikust ning ei ole viisakas ja sellel põhjusel on talle tekitatud moraalne kahju, mille hüvitamist ta nõuab summas 32 000 eurot.

Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga, et korraldus avada pärast tablettide manustamist suu, on vajalik vangla julgeoleku ja sisekorraeeskirjade täitmiseks, mistõttu on tegemist seadusliku korraldusega.

VangS § 41 lg 2 kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Riigikohtu üldkogu on 07.12.2009.a lahendis nr 3-3-1-5-09 asunud seisukohale, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga

- tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks.

Seega ei saa vangistust reguleerivad õigusaktid anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda ning vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. Viru Vangla kodukorra punkti 8.2.14 kohaselt on kinnipeetaval keelatud jätta tarvitamata meditsiiniosakonna teenistuja poolt ettenähtud ravimid. Kodukorra punkti eesmärk on kaitsta kinnipeetavate tervist ja vangla julgeolekut tervikuna. Ravimite kogumine on tõsiseks ohuks vangla julgeolekule, sest suures koguses ravimite manustamine ohustab kinnipeetavate tervist. Samuti kui ravimit manustab isik, kellele need ei ole arsti poolt määratud, võib see tekitada isikule tervisekahjustuse. Selleks, et välistada ravimite kogumist kinnipeetavate poolt ja veenduda kodukorra punkti 8.2.14 täitmises, annavad vanglaametnikud kinnipeetavatele pärast tablettide manustamist korralduse avada suu. See on ainus võimalus veenduda, et kinnipeetav on temale antud ravimi manustanud ja välistada, et kinnipeetav ei säilita tabletti suus. Seega on korraldus avada pärast tablettide manustamist suu vajalik vangla julgeoleku ja sisekorraeeskirjade täitmiseks, mistõttu on tegemist seadusliku korraldusega.

Inimväärikuse alandamiseks on õigusteaduses tavapäraselt peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedase jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, samuti tema taandamist riigivõimu objektiks või vahendiks, millega käesolevas asjas ilmselgelt tegemist ei ole.

Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskusastme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit (EIÕK otsus asjas Iirimaa v Ühendkuningriik, 18.01.1978.a). Vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks

10 tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega (EIÕK otsus asjas Kudla v Poola, 26.10.200.a). EIÕK samas otsuses on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. EIÕK praktikas on inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon (28.09.200.a otsus asjas Messina v Itaalia (nr 2)); halvad sanitaartingimused kogumina (24.07.2001.a otsus asjas Valasinas v Leedu); arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu (27.06.2000.a otsus asjas Ilhan v Türgi); kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus (05.04.2005.a otsus asjas Nevmerzhitsky v Ukraina); kinnipidamisasutuste ülerahvastatus (16.06.2005.a otsus asjas Labzov v Venemaa); alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul (24.07.2001.a otsus asjas Valasinas v Leedu) jne. Seega saab EIÕK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega tegemist olla tõsise rikkumise puhul. Seaduslik korraldus, avada pärast tablettide manustamist suu, ei vasta kuidagi eelviidatud tingimustele ning ei ole käsitletav inimväärikuse alandamisena.

Kohus leiab, et vanglaametniku korraldus teha suu lahti peale tablettide manustamist, on ebakomfortne ja ei ole täiskasvanu suhtes korrektne, kuid vangla olukorras on see mõistetav ja vajalik negatiivsete tagajärgede vältimiseks. Vanglaametnikud ei saa sundida kinnipeetavat ravimeid manustama, kuid vanglaametnikud peavad kindlustama oma korraldustega vangla julgeoleku (et tabletid ei satuks kinnipeetavate kätte, kelledele need ei ole ette nähtud; et kinnipeetav ei saaks neid koguda ja korraga manustada ning oma tervist ja elu ohtu seada jne).

Seega leiab kohus, et vaidlustatavad vanglaametnike korraldused ei olnud õigusvastased. Kohtu hinnangul ei alandatud kaebaja inimväärikust ja seega ei ole kaebajal õigust nõuda RVastS § 9 lg 1 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist.

3. I. Tünnit on karistatud 14-ne käskkirjaga perioodil alates 05.07.2011.a kuni 09.08.2011.a noomitusega ja kartserisse paigutamisega kokku 63 ööpäevaks ja seoses karistamistega distsiplinaarkorras, mis on tema arvates õigusvastane, nõuab ta samuti 32 000 eurot.

Kohus leidis otsuse punktis 1, et kaevatavad käskkirjad ei ole õigusvastased ja ei kuulu tühistamisele. Kohus leidis, et distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 kehtestatud nõudeid ja kaebajale ei ole alust ega õigust mittevaralise kahju hüvitist välja mõista.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

Tamara Hristoforova kohtunik