2-10-30327/22 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle

Seppik

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.08.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-30327

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

BIGBANK

AS-i

hagi

K

Ei

vastu

võla

väljamõistmiseks

18 831.65 krooni (1203.56 eurot)

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14.12.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

BIGBANK AS-i apellatsioonkaebus

Hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757, asukoht

Rüütli t 23 Tartus), hageja lepinguline esindaja Artur

Maljukov

Kostja K E (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx

x xxxxxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx), volitatud esindaja

Mart Kuusk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 14.12.2010 otsus tühistada intressi- ja viivisvõlgnevuse

väljamõistmise ning menetluskulude jaotamise osas. Saata tühistatud osas

tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb

maakohtu otsus muutmata.

2. Pärnu Maakohtu 14.12.2010 otsus kehtib järgmises sõnastuses: 1) Mõista K Eilt

välja BIGBANK AS-i kasuks põhivõlgnevus 9345.14 (üheksa tuhat nelikümmend

viis eurot 14 senti) eurot, lepingu sõlmimise tasu 93.45 (üheksakümmend kolm

eurot 45 senti) eurot ja 89.48 (kaheksakümmend üheksa eurot 48 senti) eurot.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. 21.06.2010 esitas BIGBANK AS (edaspidi hageja, apellant) hagi Pärnu Maakohtusse

K Ei (edaspidi kostja, vastustaja) vastu 210 522.70 krooni saamiseks (146 219.63

krooni tagastamata krediidisumma, 55 333.49 krooni sissenõutavaks muutunud

tasumata intress, 1462.20 krooni tasumata lepingu sõlmimise tasu, 1400 krooni võla

sissenõudmisega seotud kulu ja 6107.38 krooni sissenõutavaks muutunud viivis).

Hageja palus välja mõista ka viivise alates 22.06.2010 kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni suuruses 27,94% tagastamata krediidisummalt

aastas.

2. Pooled sõlmisid 04.04.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0801652/15st. Selle raames

sõlmiti 27.12.2008 kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste

muutmise kohta ja 25.04.2009 kokkulepe nr 2 krediidisumma suurendamise ja

lepingutingimuste muutmise kohta. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli

kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 146 219.63 krooni. Kokkuleppe nr 2 alusel

loeti alates 25.04.2009 uueks intressimääraks 27,941% uuelt krediidisummalt aasta

kohta. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule krediidilepingute üldtingimusi nr S.

3. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt. Hageja hoiatas 22.03.2010 kostjat lepingu

ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul

võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 2

alusel kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja

lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, mistõttu hageja ütles 28.04.2010 lepingu

üles.

4. Kuna kostja ei ole pärast lepingu sõlmimist tagastamata krediidisumma katteks

tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt tagastamata krediidisumma endiselt

146 219.63 krooni. Kokkuleppe nr 2 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale

intressi 27,941% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast

lepingu sõlmimist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset

tasunud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista

lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 55 333.49

krooni. Kokkuleppe nr 2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale kokkuleppe sõlmimise

tasu vastavalt maksegraafikule. Nimetatud tasu 1462.20 krooni tuleb lepingu,

üldtingimuste p-de 5.3 ja 8.7 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista.

5. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud.

Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla

sissenõudmisega seotud kulud, sealhulgas kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud

kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu

rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt

krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult

postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Kostja on

jätnud lepingu alusel hagejale tasumata 23.11. ja 22.12.2009 ning 22.01. ja 26.02.2010

saadetud võla meeldetuletuskirjade, 22.03.2010 saadetud lepingu ülesütlemise

hoiatuse ning 28.04.2010 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest, mistõttu tuleb

üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista 1400 krooni.

6. Lepingujärgselt on viivise määraks kokkuleppe nr 2 tingimustes sätestatud

intressimäär ehk 27,941% võlgnetavalt summalt aastas. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt

maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses

krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse

teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses

sätestatud maksimaalses määras, see on lepingujärgse intressimääraga samas määras

ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365

päevast aastas. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning

tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel 28.04.2010 oli

lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 63.05 krooni. Kostja on

jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused 146 219.63

krooni. Seega tuleb arvestada viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata

krediidisumma tasumisega viivitamiselt määraga 27,94% võlgnetavalt summalt aastas.

21.06.2010 seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 6107.38 krooni.

Kostja vastuväited

7. Kostja tunnistas hagi põhivõla osas. Pooled sõlmisid 04.04.2008 tarbijakrediidilepingu

summas 100 000 krooni, pärast seda aga kaotas kostja ootamatult töö ning algasid

raskused laenu tagasimaksmisega. 25.04.2009 oli olukord juba niivõrd raske, et kostja

suurendas krediidisummat täiendavalt 17 704.87 krooni võrra, et tasuda eelmistest

perioodidest tasumata jäänud võlgnevusi.

8. Pärast lepingu muutmist oli laenu põhiosa suuruseks 146 219.63 krooni

intressimääraga 27,941% aastas. Seega juhul, kui kostja nõuetekohaselt täidaks

lepingutingimusi, siis sõlmitud maksegraafiku tulemusena tuleks kostjal tasuda

intresse 407 657.40 krooni, mis mitmekordselt ületab põhiosa summat.

9. Hageja ei ole avaldanud, milliste arvutuste tulemusena peab tema lepingu ülesütlemise

ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks 55 333.49 krooni. See ei

nähtu ka esitatud tõenditest. 25.04.2009 sõlmitud maksegraafikust nähtub, et esimene

intressimakse pidi toimuma 16.11.2009 summas 31 095.27 krooni. Lepingujärgne

intressimäär on 27,941% aastas, see tähendab esimesel aastal – alates 25.04.2009 kuni

lepingu ülesütlemiseni 28.04.2010 peaks kostja tasuma intressi maksimaalselt

40 855.22 krooni, seega 14 478.29 krooni võrra vähem, kui nõuab hageja.

10. Tagastamata krediidisumma ja tagastamata intressi vahekord on ebaproportsionaalne,

selles esineb liigkasuvõtmise tunnuseid ja nõutava intressi suurus on vastuolus hea usu

põhimõttega ja heade kommete vastane ning vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-des 86 ja 138 ning VÕS §-s 6 sätestatuga.

11. Kokkulepitud intressimäär 27,941% aastas ületab vähemalt kahekordselt tehingu

tegemise ajal tavapäraselt selliste krediitide eest makstavat intressi. Kokkuleppe nr 2

sõlmimise hetkel 25.04.2009 pakkusid suuremad Eesti pangad selliseid laene

intressimääraga maksimaalselt 12-14% aastas. Seega 27,941% aastamäära puhul on

tegemist ilmse ebaproportsionaalsusega kahe määra vahel (see tähendab turul kehtiva

intressi ja hageja poolt määratud intressi vahel), kuna hageja ja kostja vahelises

lepingus ettenähtud intressimäär ületab tavapärast intressimäära.

12. Kostja on teinud tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kokkulepete sõlmimise

hetkel oli kostja raskes majanduslikus olukorras, hageja teadis seda ning kasutas selle

ära – pakkudes kostjale krediidisumma refinantseerimist ning krediidisumma

suurendamist selliselt, et kostja tasuks esimese tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud

võlgnevuse, jäädes edaspidigi tasuma hagejale suurt intressi, selle asemel, et juba

tollel ajal öelda esimene leping üles ning mitte suurendada kostja võlgnevust hageja

eest. Kokkuleppe nr 2 sõlmimisel oli kostja sundseisus, kus tal ei olnud muud valikut,

kui sõlmida uus võlakohustus ja hageja kasutas ära kostja sellist seisundit: hageja

teadis, et kostjal on makseraskused, et kostja on töötu ja varatu, et ta ei suuda täita

selliseid lepingutingimusi. Veelgi enam, tarbijakrediidilepingu ja selle täiendustega

leppisid hageja ja kostja kokku krediidisumma tagasimaksmises osade kaupa

tarbijakrediidilepingule

ja

selle

täiendustele

lisatud

maksegraafiku

alusel.

Maksegraafikust aga nähtub, et igakuine makse koosneb põhisummast ja intressist,

kuid põhisumma tagasimaksmine moodustab tagasimakstavast osast ainult ca 10% ja

90% osamaksest on intresside katteks.

13. VÕS § 416 lg 1 lubab üles öelda tarbijakrediidilepingu kui tarbija on täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama põhimõtet sätestab ka

lepingu tüüptingimuste nr S p 5.1.1. Seega jääb arusaamatuks, miks hageja ei

kasutanud lepingus ja seaduses sätestatud võimalust leping üles öelda juba juulis 2009,

vaid ütles lepingu üles peaaegu aasta hiljem. Taoline käitumine viitab tahtlikule

tegevusele, mille tagajärjel hageja kunstlikult suurendas tasumata intressi summat.

Samuti viitab hageja pahatahtlikule soovile kasvatada intressikohustust ning kasutada

kostjat ära ka asjaolu, et juba 09.11.2009 sai hageja teada, et kostja pankrot jäi välja

kuulutamata raugemise tõttu, kuid esimese võla meeldetuletuskirja saatis hageja

kostjale alles 23.11.2009, mitte aga siis, kui muutus sissenõutavaks esimene

tagasimakse.

14. Riigikohus otsustes nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-120-08 on öelnud, et liigkasuvõtmise

tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu

sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust,

tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne.

Kohus peab kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole

kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad

aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.

Kostja palus vähendada intressi 50% võrra.

15. Kostja palus lähtuvalt VÕS-i § 113 lg-st 8 ja §-st 162 vähendada ka viivist mõistliku

suuruseni. Hageja ja kostja vaheline leping on sõlmitud tüüptingimustel.

Tüüptingimuste p 6.1. sätestab, et krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel

maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas

sätestatud määras. Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja

krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, see on lepingujärgse

intressimääraga samas määras. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse

lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või

mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust

kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole

seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimuseks loetakse ka muu ilma

läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle

suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Viivise määr 27,941% aastas on

ebamõistlikult suur ja koormav kostja suhtes, kuna kostjal puudub mistahes vara ning

hetkel kostja aktiivselt otsib tööd. Kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingus sätestatud

viivis on ilmselgelt ebamõistlikult suur, võrreldes seaduse alusel tagatud viivise

määraga. Riigikohus on asunud seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega

tagatud ulatuse (otsus nr 3-2-1-66-05). Arvestades eeltoodut on igati mõistlik viivise

vähendamine seadusliku viivise määrani ehk 8% aastas, see tähendab summani

1737.09 krooni.

Esimese astme kohtu otsus

16. 14.12.2010 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kokku 191 691.05 krooni, sealhulgas põhivõla 146 219.63 krooni,

intressi

40 855.22

krooni,

lepingu

sõlmimise

tasu

1462.20

krooni,

võla

sissenõudmisega seotud kulu 1400 krooni, viivise 1754 krooni ja viivise alates

21.06.2010 protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud võrdses osas poolte kanda.

17. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 04.04.2008 sõlmitud lepinguga nr

0801652/15st andis hageja kostjale krediiti 119 999.88 krooni (7669.39 eurot)

intressiga 24,9% aastas lepingu sõlmimise tasuga 1200 krooni. Lepingu lisaga

27.12.2008 suurendasid pooled krediidisummat ja lisakokkuleppega 25.04.2009

fikseerisid pooled lepingust tulenevad kohustused krediidiandja ees: tasumata

krediidisumma 128 514.76 krooni, intress 197 481.17 krooni, viivis 71.18 krooni,

lepingu sõlmimise tasu jääk 1285.15 krooni, võla sissenõudmise kulu 800 krooni.

Pooled leppisid kokku intressi annulleerimise summas 181 932.63 krooni.

Lisakokkuleppega suurendati krediidisummat 17 704.87 krooni, kokku krediidisumma

146219.63 krooni. Uueks intressimääraks loeti 27,941%. Lepiti kokku ka uus

maksegraafik.

18. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS

§ 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1

alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse

täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse

rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti.

19. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja rikkus lepingut. Krediidisumma tagastamise nõude

146 219.63 krooni on kostja õigeks võtnud ja selles osas kuulub hagi rahuldamisele.

20. Lepingu üldtingimuste p 2.1 järgi on kostja kohustatud tasuma hagejale intressi.

Intressimäär esialgses kokkuleppes oli 24,9%. Kokkuleppe nr 2 sõlmimisest alates on

intressimäär 27,941 %. Intressivõlana taotles hageja 55 333.49 krooni väljamõistmist,

kostja palus seda vähendada 50% võrra 27 666.74 kroonini.

21. Riigikohus

lahendis

nr

3-2-1-137-06

asus

seisukohale,

et

ainuüksi

ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa üldjuhul lugeda

laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik

tühistada (vaidlustada ) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. Antud juhul oli kostja

seoses makseraskustega sunnitud sõlmima järjest uusi kokkuleppeid laenu ja intresside

refinantseerimiseks, mis omakorda andis laenuandjale (hagejale) võimaluse intressi

suurendamiseks. Viimast saab lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, kuna

laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket majanduslikku olukorda. Eeltoodust lähtuvalt

vähendas kohus väljamõistetavat intressi summani, mille kostja on õigeks võtnud ehk

40 855.22 kroonini.

22. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja

nõuda

võlgnikult

viivitusintressi

(viivist),

arvates

kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne määr, loetakse

viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sama sätte lg 8 kohaselt võib

viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse

§-s 162 sätestatule. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega

tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist.

Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks on hageja määratud

arvestuse kohaselt 6107.38 krooni, seadusejärgses määras oleks viivis 1754 krooni

(1+7%). Selles osas rahuldas kohus ka viivise nõude.

23. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Lepingu sõlmimise tasu ja võla sissenõudega seotud kulude

nõudele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

24. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 alusel poolte kanda võrdsetes osades.

Apellatsioonkaebus

25. BIGBANK AS palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi

rahuldamata sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 925.33 eurot (14 478.27

krooni) ja viivise 278.23 eurot (4353.38 krooni) osas ning teha selles osas uue otsuse.

Samuti palub apellant tühistada maakohtu lahend osas, milles kohus on jätnud

tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise määra täpsustamata. Juhul, kui maakohus

asus seisukohale, et lisanduva viivise puhul kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määr, vaidlustab apellant otsuse ka nimetatud osas.

26. Asjas puudub alus viivise vähendamiseks. Kui isik soovib viivise vähendamist, siis

peab ta seda taotlema ning tõendama, et viivise suurus on ebamõistlikult suur ja

kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks, viivise suurus ei vasta

õigustatud isiku õigustatud huvile ja kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise

suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud

isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige, kui see raskendaks oluliselt tema

eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure

kahju. Sealjuures peavad kõik nimetatud tingimused esinema üheaegselt. Ainult ühe

tingimuse esinemine ei ole piisav alus viivise vähendamiseks, seega ei saa ainuüksi

isiku (tõendamata) majanduslik olukord olla viivise vähendamise aluseks. Kui ei ole

tõendatud viivise vähendamiseks nõutavate asjaolude koosesinemine, siis ei saa kohus

ka viivise vähendamist kohaldada. Vastasel juhul on tegemist ebaseadusliku ja

vastuolulise kohtulahendiga.

27. Vastustaja majanduslikku olukorda iseloomustavad tõendid tuleb esitada vastustajal.

Majandusliku seisundi hindamisel ei saa kohus apellanti võrreldes vastustaja teiste

võlausaldajatega ebavõrdselt kohelda ega eelistada neid apellandile, lugedes mõne

teise võlausaldaja nõude täitmise prioriteetsemaks või olulisemaks. Arvestades, et

vastustaja teadis/pidi teadma kohustuste rikkumise tagajärje (lepingu ülesütlemine,

viivisenõude tekkimine) saabumisest ning sellest hoolimata ignoreeris tagajärje

saabumisega kaasnevat, ei saa vastustaja võlgnevuse vähendamist kohtuotsuses toodud

põhjendustel õigustatuks lugeda. Kui isik oma kohustust nõuetekohaselt ei täida ning

mittetäitmisele puuduvad vabandatavad asjaolud, saab sellist krediidisaaja käitumist

lugeda pahauskseks. On vastuolus seaduse mõttega ega üldiselt mitteaktsepteeritav, et

pahauskselt käitunud lepingu pool pannakse kohtu poolt võrreldes samas õigussuhtes

heauskselt käitunud lepingu poolega paremasse olukorda ja vähendatakse nimetatud

isiku kohustuste ulatust ning eelistatakse pahauskset lepingupoolt lihtsalt seetõttu, et

viimane on kohtule esitanud tõendamata väiteid oma raskest majanduslikust

olukorrast.

28. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole

piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid,

miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest

ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja

millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks

tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku

ebakindlusega majanduskäibes (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05). Arvestades

asjaoludega, et viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur, vaid vastab intressimäärale,

mille tasumisega pidi vastustaja olema arvestanud lepingu sõlmimisel ja vastustaja

poolt krediidilepingu täitmise ulatus on olematu, viivise suurus tuleneb seadusest ning

vastab õigustatud isiku õigustatud huvile ja lisanduva viivise väljamõistmine

vastustajalt alates 21.06.2010 määras 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas kuni

krediidisumma täieliku tasumiseni, ei ole vastustaja suhtes ebaõiglane ning vastustaja

majanduslik olukord on tõendamata, on näha, et viivise vähendamine vaidlustatud

kohtulahendis märgitud suuruseni ei ole põhjendatud.

29. Pärast hagiavalduse esitamist 2010. aasta keskel on vastustaja võtnud apellandiga

ühendust ja teatanud, et tema sissetulekuks on 15 000 krooni ja ta saab tasuda

võlgnevuse katteks 7000 krooni kuus. Seda ettepanekut ja võimalust on hiljem

kinnitanud ka vastustaja esindaja. Kahjuks küll lubatud suuruses makseid võla katteks

laekuma ei hakanud, kuid apellant on seisukohal, et raskes majanduslikus olukorras

olevaks isikuks ei saa pidada üle Eesti keskmise teenivat inimest. Eeltoodust lähtuvalt

on maakohus jätnud alusetult ja põhjendamatult vastustajalt välja mõistmata

sissenõutavaks muutunud viivise summas 278.23 eurot (4353.38 krooni) ning

lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud määras ehk määras, mis

lepingujärgselt oli kokku lepitud.

30. Kohtu seisukoht, et antud asjas tuleb viivisemääraks lugeda 8%, on põhjendamatu.

Antud asjas kuulub viivise määrana kohaldamisele lepinguline intressimäär, see

tähendab 27,94% tagastamata krediidisummalt aastas. Lepingu üldtingimuste p 6.1

teises lauses on sätestatud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja

krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, see on antud vaidlust

silmas pidades lepingujärgse intressimääraga samas määras, kuivõrd apellandi ja

vastustaja vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne

viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 ja VÕS § 415 lg-st 1 kuulub

lepingulises suhtes kohaldamisele lepingujärgne intressimäär ehk 27,94% aastas.

Ülalnimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-69-08.

31. Käesoleval juhul ei ole viivis ebamõistlikult suur ning viivise nõue on põhjendatud ja

seaduslik ning lisaks kohtuotsuses välja mõistetud viivisele tuleb vastustajalt apellandi

kasuks välja mõista viivis summas 278.23 eurot (4353.38 krooni) ja alates 21.06.2010

kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 27,94% tagastamata

krediidisummalt aastas.

32. Maakohtu otsus on ebaõige osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja

mõistmata sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 925.33 eurot (14 478.27

krooni). Intressimäära osas asus Riigikohus otsuses nr 3-2-1-80-02 seisukohale, et

intresside kindlat ülempiiri ei ole võimalik kindlaks määrata. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastustaja raske majanduslik olukord

tsiviilasja arutamisel ei ole tõendamist leidnud. Isegi, kui vastustaja oleks tõendanud

oma majandusliku olukorra keerukust, tulnuks vastustajal tõendada ka seda, et apellant

on teadlikult vastustaja rasket olukorda ära kasutanud. Arvestades, et raske

majandusliku olukorra ärakasutamine eeldab eelkõige sellisest olukorrast teadlikuks

olemist, aga ka tahtlust sellises olukorras olevat isikut veelgi keerulisemasse olukorda

panna, on kohus sellisele seisukohale jõudnud ilma, et oleks sellised asjaolud

tuvastanud. Vastustajal on vaba valik otsustada kas ja mis tingimustel ta lepinguid

sõlmib ning igal ajal igas lepingu sõlmimise faasis oli võimalik keelduda lepingu

sõlmimisest, tutvuda lepinguga, saada apellandilt selgitusi ning läbi rääkida selle

tingimuste üle, kui lepingus sätestatud tingimused olid vastustaja jaoks liiga

koormavad. Samas ei ole vastustaja apellandile lepingu ja kokkulepete sõlmimisel

vastavaid asjaolusid avaldanud. Vastustaja viide tema pankrotimenetluse lõpetamisele

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, tõendab üksnes asjaolu, et vastustaja

suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud.

33. Et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu kokkulepe on sõlmitud enne TsÜS

§ 86 lg 3 jõustumist, ei kuulu nimetatud säte antud asjas kohaldamisele. Kokkuleppe

sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määr 29,7%. Kolmekordne tarbimislaenude kulukuse määr oli seega 89,1%

(29,7%x3). Tarbijakrediidilepingu kokkuleppe krediidi kulukuse määr on 43,73% ehk

üle kahe korda väiksem sellel ajal kolmekordsest keskmisest krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määrast. Seega poolte vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingus ja selle raames sõlmitud kokkulepetes ei ole vastastikuste

kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ehk hageja intressinõue

on põhjendatud ja seaduslik ega ole hea usu ja heade kommetega vastuolus.

34. Kohus asus seisukohale, et laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket majanduslikku

olukorda, samas ei ole kohus välja toonud ühtegi tõendit ega põhjendust, mis viitaksid

vastustaja raskele majanduslikule olukorrale. Samuti ei ole kohus välja toonud ühtegi

tõendit, mis viitaksid apellandi heade kommetega vastuolus olevale käitumisele ja

sellele, et apellant oleks vastustaja rasket majanduslikku olukorda ära kasutanud.

Vastustaja

ei

ole

tõendanud

oma

reaalsete

sissetulekute

suurust,

teiste

finantskohustuste olemasolu ega nende suurust ja täitmise tähtaegu. Seega ei ole

vastustaja väited raske majandusliku olukorra kohta tõendatud ja kohus on otsuse

tegemisel rikkunud TsMS §-s 436 sätestatud nõudeid.

35. Kohtuotsusest ei tulene, et kohus oleks viivise vähendamisel kaalunud VÕS § 113

lg-st 8 ja §-st 162 tulenevaid asjaolusid. Lisaks ülaltoodule on kohus küll märkinud

viivise määraks 8%, kuid ei ole välja toonud, missuguste arvutuste tulemusena,

milliselt summalt ja mis perioodi kohta arvutades sai kohus viivise summaks just

112.10 eurot (1754 krooni). Samuti ei ole kohus välja toonud täpset lisanduva viivise

määra, mis ta mõistab vastustajalt apellandi kasuks välja alates 21.06.2010 kuni

põhinõude kohase täitmiseni ehk kas kohus on mõistnud lisanduvat viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras või VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses (ehk

VÕS § 415 lg-s 1) sätestatud viivisemääras ehk 27,94% tagastamata krediidisummalt

aastas.

36. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

37. K E palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

38. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on

põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada. Maakohus on

intressi- ja viivisvõlgnevuse nõuete osas rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme –

otsus on olulises osas põhjendamata ja täitmata on eelmenetluse ülesanded.

Eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik

tühistatud osas ise uut otsust teha ja asi tuleb saata maakohtule vastavas osas uueks

läbivaatamiseks.

39. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesolevas asjas vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega esimese astme

kohus jättis osaliselt rahuldamata intressi- ja viivisvõlgnevuste nõuded, samuti

menetluskulude jaotamise osas.

40. Poolte vaidlus nii maa- kui ringkonnakohtus taandub küsimusele, kas kokkuleppes nr

2 fikseeritud intressimäär 27,941% krediidisummalt aasta kohta on tühine ja

rakendamisele kuulub VÕS § 113 lg 1 teises lauses reguleeritud seadusjärgne

intressimäär või on tegemist kehtiva kokkuleppega, mille alusel väljamõistmisele

kuuluvat võlgnevust on võimalik kohtul VÕS § 162 alusel võlgniku taotlusel

vähendada. Kostja esitas maakohtus vastuväite sissenõutava intressi vähendamiseks

50% võrra, see on 27 666.74 kroonini (t lk 52-54). Selles viidatakse

tarbijakrediidilepingu

sõlmimisele

tüüptingimustel,

samuti,

et

tagastamata

intressisumma 55 333.49 krooni ja tagastamata laenusumma 146 219.63 krooni

vahekord on ebaproportsionaalne ja selle sissenõudmises esinevad liigkasuvõtmise

tunnused, sissenõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega ning heade kommetega ja

vastuolus TsÜS §-ga 86 ja §-ga 138, samuti VÕS §-ga 6. Lisaks on kostja seisukohal,

et kokkulepitud intressimäär 27,941% on ebaproportsionaalselt suur võrreldes

25.04.2009 turul kehtinud Eesti suuremate pankade taoliste intressimääradega 12-

14%. Tehing oli tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna ta oli

kokkuleppe sõlmimise ajal raskes majanduslikus olukorras ja laenuandja kasutas seda

ära,

pakkudes

krediidisumma

refinantseerimist

ja

suurendamist

suurema

intressimääraga, selle asemel, et leping juba juulis 2009 üles öelda.

41. Hageja vaidles kostjale vastu, selgitades, et kostjal oli vaba valik otsustada, kas ta

sõlmib lepingu ja millistel tingimustel, samuti rääkida läbi tingimuste üle. Lepingu

sõlmimisel kostja vastavat tahet üles ei näidanud ja oli tingimustega nõus. Intresside

kindlat ülempiiri ei ole võimalik kindlaks määrata. Hageja ja suurte universaalpankade

kliendisektorid on väga erinevad ja väljastatavad laenud erineva riskiastmega, mistõttu

ei

ole

kohane

võrrelda

hageja

intressimäära

suurte

universaalpankade

intressimääradega. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja teeb tehingu

tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust

sellisest asjaolust. Kostja ei ole tõendanud selliste asjaolude esinemist, millede

esinemisel saaks pidada poolte vahel sõlmitud krediidilepingut sõlmituks tulenevalt

kostja erakorralisest vajadusest vmt. Ka ei olnud 25.04.2009 sõlmitud kokkuleppes

poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

42. Maakohus leidis, et kostja oli seoses makseraskustega sunnitud sõlmima järjest uusi

kokkuleppeid laenu ja intresside refinantseerimiseks, mis omakorda andis laenuandjale

võimaluse intressimäära suurendamiseks. Sellist tegevust saab lugeda heade

kommetega vastuolus olevaks, sest laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket

majanduslikku olukorda. Maakohus vähendas väljamõistetavat intressisummat

„summani, mille kostja on õigeks võtnud ehk 40 855.22 kroonini“.

43. Eeltoodust nähtub, et maakohtu otsus intressivõlgnevuse osalise rahuldamise kohta ei

ole vormistatud kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8, samuti on kohtu järeldus vastuolus

kehtiva materiaalõigusega. Maakohus luges tuvastatuks laenuandja poolt 25.04.2009

kokkuleppe sõlmimisel laenusaaja raske majandusliku olukorra ärakasutamise ja

vähendas sel alusel tasumisele kuuluvat intressisummat, kuid jättis oma järelduse

põhjendamata ning nimetamata ja analüüsimata tõendid, milliste alusel ta sellisele

järeldusele jõudis. Samuti jättis maakohus nimetamata seadused, mida ta seejuures

kohaldas. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta, et raskete asjaolude

ärakasutamine tehingu sõlmimisel saab üldjuhul olla tehingu tühistamise aluseks

vastavalt TsÜS §-le 97, mitte aga sissenõutava intressisumma vähendamise aluseks

VÕS § 162 alusel. Samuti saab raskete asjaolude ärakasutamine olla erandjuhul

aluseks tehingu heade kommete vastasusele ja seeläbi tühisusele TsÜS § 86 alusel.

VÕS § 162 rakendamiseks pidi maakohus tuvastama, et hagetavas ulatuses intresside

tasumise korral satub kostja olukorda, mis on tema jaoks ilmselt ebamõistlikult

koormav ja mistõttu tasumisele kuuluva rahasumma vähendamine on kooskõlas

õigluse ja lepinguõiguse üldpõhimõtetega. Sellisele järeldusele maakohus ei jõudnud

ega vastavaid asjaolusid ei tuvastanud.

44. Maakohtu otsus on ka vastuoluline, sest esmalt tõdeb kohus, et kostja palub

väljamõistetavat summat vähendada 27 666.74 kroonini, kuid seejärel leiab, et kostja

on õigeks võtnud 40 855.22 krooni. Otsuse põhjendusest ei ole järgitav, millist kostja

avaldust luges kohus õigeksvõtuks TsMS § 440 mõttes. Kostja kirjalikus vastuses

sellist avaldust ei sisaldu.

45. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja vastuväide oli sõnastatud eksitavalt, kuna

selles olid sissenõutava intressisumma vähendamise põhjendustena esitatud nii sellised

asjaolud, mida kehtiv seadus näeb ette intressimäära kokkuleppe vaidlustamise

(tühisuse) alustena (raskete asjaolude ärakasutamine, liigkasuvõtjalik intress) kui

sellised asjaolud, millised tõendatuse korral võivad olla aluseks tasumisele kuuluva

intressimäära vähendamisele (kostja töötus, varatus). Lisaks oli esile toodud hageja

käitumise vastasus hea usu põhimõttega (tahtlik intresside suurendamine lepingu

ülesütlemisega viivitamisega), mis aga saaks olla aluseks nõude rahuldamata

jätmisele. Vastuväide sisaldab ka viidet tüüptingimustele, kuid intressimäära sisalduva

tingimuse kehtetusele kostja ei tuginenud. Vastuväite põhjendamiseks olid faktiliste

asjaoludena toodud välja vaid oktoobris-novembris 2009 toimunud võlgniku

pankrotimenetluse algatamise menetlus, milline lõppes raugemise tõttu pankrotti välja

kuulutamata, ja et esimese meeldetuletuskirja saatis hageja kostjale novembris 2009

ning lepingu ütles üles aprillis 2010. Muid faktilisi asjaolusid oma väidete

põhjendamiseks ega tõendeid vastavate asjaolude tõendamiseks kostja ei esitanud. Ka

on kostja vastuväited sisuliselt vastuolulised, sest ühelt poolt toob ta esile asjaolusid,

millised saaksid olla aluseks intressimäära kokkuleppe tühisusele, teisalt aga taotleb

väljamõistetava intressisumma vähendamist, mis loogiliselt tähendab, et ta tunnistab

pooltevahelise kokkuleppe kehtivust.

46. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus ei selgitanud kostjale tema taotluse

puudulikkust

ega

andnud

võimalust

selle

selgitamiseks

(täiendamiseks,

täpsustamiseks), vaid tegi olemasolevate materjalide alusel kirjalikus menetluses

otsuse. Selliselt tegutsedes jättis maakohus eelmenetluses olulises ulatuses täitmata

TsMS-s sätestatud selgitamiskohustuse, mis võis viia vaidlustatud osas ebaõige otsuse

tegemiseni. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 351, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 sätestavad

hagimenetluses kohtule aktiivse selgitamiskohustuse nii kohaldatava materiaalõiguse

kui faktiliste asjaolude ja tõendite osas. Vaidluse lahendamine kirjalikus menetluses

selles osas mingeid mööndusi ei luba ja selgitamiskohustust täitmata ei ole võimalik

asja ammendav arutamine. Kohus peab pooltele selgitama ja nendega arutama

vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid nii faktilisest, õiguslikust kui menetluslikust

küljest. Kohtul tuli kostjale selgitada eelpool p-s 46 väljatoodud õiguslikke asjaolusid

ja erinevate vastuväidetega seonduvat tõendamiskoormust – kostja kohustust tuua esile

väiteid tõendavad faktilised asjaolud ja esitada nende tõendamiseks asjakohaseid

tõendeid. Kas ja milliseid vastuväiteid, asjaolusid ja tõendeid kostja esitab, sõltub

tema tahtest ning esitamata jätmine saab olla aluseks vastuväi(de)te rahuldamata

jäämisele, kuid vastav selgitustöö tuleb teha ja võimalus olukorra parandamiseks

poolele anda.

47. Viivise nõude läbivaatamisel on maakohus asjakohaselt kohaldanud VÕS § 415, kuid

eksitud on selle sätte tõlgendamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08

14.01.2009 selgitanud, et VÕS § 415 lg-s 1 ei viita seadusandja mitte ainult VÕS

§ 113 lg 1 teisele, vaid ka kolmandale lausele. Seega kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse

põhimõtet

järgides

kokku

leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast (sätestatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses) kõrgemas

intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel võib järgneda

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Järelikult on

laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled olid näinud ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Seega sõltub ka viivisvõlgnevuse nõude

rahuldamise ulatus intressimäära seaduslikkusest. Eeltoodust tulenevalt on seega

ebaõige maakohtu seisukoht, et tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 ei ole hageja viivisnõue

põhjendatud enam kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

48. Maakohus ei analüüsinud poolte väiteid ega tuvastanud asjaolusid, millised annaksid

aluse VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel kohalduva viivise vähendamiseks VÕS

§ 113 lg 8 ja § 162 alusel, kuigi kostja vastava taotluse esitas. Tsiviilasja materjalidest

nähtub, et maakohus on kostja vastava taotluse jätnud menetlemata ja seda mitte ainult

otsuses, vaid ka eelmenetluses. Sarnaselt intressinõudega jättis maakohus seega ka

viivisnõude osas olulises ulatuses eelmenetluse ülesanded täitmata. Tsiviilasja

materjalidest ei nähtu maakohtu poolt ka viivisnõude osas selgitamiskohustuse

täitmine (kuigi ka selles osas ei olnud kostja toonud välja oma väiteid põhistavaid

faktilisi asjaolusid ega neid tõendavaid tõendeid) ja ringkonnakohtul ei ole võimalik

eelmenetlust täiendavalt läbi viia, sest täiendavate asjaolude tõendamiseks tõendite

esitamise korral kaotaksid pooled tõendite hindamise osas edasikaebeõiguse, kui seda

esmaselt teeks ringkonnakohus. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus

tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõendamiseks.

49. Kui asja uuel läbivaatamisel leiab tõendamist kostja kohustus tasuda hagejale viivist

suuremas määras kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatu, tuleb vastavalt

korrigeerida ka kohtuotsuse resolutsiooni osa, millega lahendatakse hageja nõue

kostjalt hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmiseks.

50. Vastustaja

taotluse

tühistada

maakohtu

otsus

osaliselt

väljamõistetud

intressivõlgnevuse osas (mõista 40 855.22 krooni asemel välja 27 666.74 krooni) jätab

ringkonnakohus tähelepanuta, sest vastustaja (vastu)apellatsioonkaebust ei esitanud.

Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on

seadusega sätestatud korras esitatud apellatsioon- või vastuapellatsioonkaebuses edasi

kaevatud. Vastustaja vastav taotlus sisaldub vastuses kaebusele, mis esitati oluliselt

peale apellatsioonitähtaja lõppu.

51. Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus, kui on teada

hageja nõuete rahuldamise lõplik ulatus.

Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok