3-11-1128/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht

29. augustil 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-1128 Haldusasi

M. K. kaebus taotlusega tuvastada, et kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ ei tulenenud M. K.-le 4. mail 2005. a õiguslikke tagajärgi (sh kohustust hoiduda X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest) ning kultuuriministri 27. juuli 1998. a määruse nr. 20 tühisuse tuvastamiseks osas, millega tunnistati kultuurimälestiseks X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul asuv asulakoht Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon

1. Tagastada M. K. kaebus HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel läbivaatamatult.

2. Saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 (kümne) kalendripäeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast.

Asjaolud ja menetluskäik

1. 6. mail 2011. a saabus kohtule M. K. kaebus taotlusega tuvastada, et kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ ei tulenenud M. K.-le 4. mail 2005. a õiguslikke tagajärgi (sh kohustust hoiduda X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest). Kaebaja hinnangul ei nähtu ega tulene kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20, et Xmaal xxx vallas xxx külas xxx kinnistul asuv ajalooline X asulakoht on tunnistatud kultuurimälestiseks. Vastavalt kaebusele oli kaebaja põhjendatud huviks saada halduskohtumenetluse tulemina teada, kas ta peab tulevikus X

Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest hoiduma või mitte.

2. Tallinna Halduskohtu 31. mai 2011. a kohtumäärusega jättis kohus M. K. kaebuse käiguta selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja pidi vastavalt kohtumäärusele teatama, kas ta soovib oma kaebust täiendada tühisuse tuvastamise nõudega, selgitama täiendavalt kaebuse tähtaegsust ning põhjendatud huvi.

3. 9. juuni 2011. a seisukohas täiendas M. K. oma kaebust kultuuriministri 27. juuli 1998. a määruse nr. 20 osalise tühisuse tuvastamise nõudega, kuivõrd sellest ei selgunud kaebajale tema õigused ja kohustused. Kaebaja selgitas, et tema põhjendatud huviks on saada halduskohtumenetluse tulemina teada seda, kas tal oleks kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 tulenevalt olnud lubatud või keelatud 4. mail 2005. a X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine. Ühtlasi selgitas kaebaja täiendavalt kaebuse tähtaegsust.

4. Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2011. a kohtumäärusega jättis kohus M. K. kaebuse teistkordselt käiguta selles esinevate puuduste tõttu. Kuna ilmnes, et X Maakonnas xxx vallas xxx külas asuv xxx kinnistu, kus asub ka X asulakoht, kuulub L. S.-le, pidi kaebaja teatama, millisel õiguslikul alusel olnuks tal 4. mail 2005. a lubatud vaidlusalusel kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine eeldusel, et määrus ei kehtiks (nt. rendileping L. S.ga). Ühtlasi informeeris kohus kaebajat sellest, et võib osutuda vajalikuks L. S. kaasamine kohtumenetlusse kolmanda isikuna.

5. 4. juulil 2011. a kohtule saabunud seisukohas leidis kaebaja, et puudub vajadus välja selgitada tema ja vaidlusaluse kinnistu omaniku pr L. S. vahelist õiguslikku suhet. Kaebus on esitatud üksnes selleks, et tuvastada, kas kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 tulenes temale avalik-õiguslik suhe seonduvalt X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistuga või mitte. Võimaliku tsiviilõigussuhte tuvastamine pr L. S.-ga ei kuulu nimetatud haldusmenetluse esemesse. Kaebajale on heidetud ette, et ta on rikkunud määrusest tulenevat piirangut ning rikkunud X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul asuvat kaitsealust kohta. Nimetatud määrusest ei tulene, et selline koht oleks kaitse alla võetud ning tal oleks sellest tulenevalt tekkinud avalik-õiguslik suhe.

Kohtu seisukoht

6. Kohus on seisukohal, et käesolev kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HMKS) § 11 lg 31 p 5 alusel. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt ei saa kaebuse või protesti esitajal olla ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohus pidas võimalikuks laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu (22. juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10).

7. Kaebuse esitaja soovib määrust vaidlustada põhjusel, et talle on heidetud ette, et ta on rikkunud kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest tulenevat piirangut ning rikkunud X maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul asuvat kaitsealust kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.04.2010 otsusega nr. 3-1-1-15-10 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 4 järgi X asulakohast leitud hõbeaarde omastamise eest ja KarS § 204 lg 1 järgi kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolise X asulakoha rikkumise eest. Kaebuse esitaja leiab, et kultuurministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 ei nähtu ega tulene, et selline koht oleks kaitse alla võetud. Kaebuse esitaja on kaebuses oma põhjendatud huviks märkinud nii soovi saada kohtumenetluse tulemina teada, kas tal oleks kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 tulenevalt olnud lubatud või keelatud 4. mail 2005. a X maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine kui ka soovi saada teada, kas ta peab tulevikus X Maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest hoiduma või mitte.

8. Kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrus nr. 20 on üldkorraldus, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele, kuna reguleeritav tegevus on seotud konkreetsete kinnistutega. Üldkorraldus on halduskohtus vaidlustatav. Riigikohus on 7. mai 2003. a kohtumääruses haldusasjas nr. 3-3-1-31-03, milles kaebajad soovisid samuti vaidlustada üldkorraldust selgitanud, et omaniku seisukohast oleks õiguskaitse ebaefektiivne, kui omanik ei saaks piiranguid vaidlustada vahetult, vaid üksnes õiguskantsleri kaudu või oodates ära piirangu rikkumisele järgnevad sanktsioonid.

Sama käib ka isikute kohta, kes püsivalt kasutavad kaitseala puhkamiseks, sportimiseks vm tegevuseks, kui sellist tegevust kaitsealal piiratakse (punkt 22). Seega on Riigikohus pidanud võimalikuks üldkorralduse vaidlustamist nii konkreetse kinnistu omaniku kui ka piisavalt põhjendatud avalikku huvi omavate isikute poolt. Kinnistusregistri andmetest nähtuvalt kuulub X Maakonnas xxx vallas xxx külas asuv xxx kinnistu L. S.-le (registriosa nr. XXX, katastritunnus XXXXX). Seega ei kuulu vaidlusalune kinnistu kaebuse esitajale. Ühtlasi ei seondu kaebuse esitaja väidetav põhjendatud huvi ala avaliku kasutusega, sh sportimise või puhkuse veetmisega, vaid kinnistul teostatud / tulevikus teostatavate kaevetööde lubatavusega.

9. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et tõendite kunstlikku loomist halduskohtumenetluses juba lõppenud kriminaalmenetluses võimaliku teistmisavalduse esitamiseks ei saa pidada halduskohtusse pöördumise põhjendatud huviks. Nii on Tallinna Ringkonnakohus jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr. XXXX leidnud: „Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole tõendite loomine tsiviilkohtumenetluse tarbeks. Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt tuleks kohtuasja lahendamisel tähtsust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille hindamine on asja lahendava kohtu pädevuses, hinnata sama kohtuasja raames, mitte algatada nende asjaolude hindamiseks eraldi kohtumenetlusi“ (p 12).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 järgi on teistmise aluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Kriminaalasja nr. XXXXX toimiku materjalidest nähtub, kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusele nr. 20 on tuginenud nii Muinsuskaitseamet 07.07.2005 avalduse esitamisel Põhja Politseiprefektuurile (kd I, lk.

5) kui ka kohtud kohtuotsuste tegemisel (vt Harju Maakohtu 14. juuli 2009. a otsus ning Tallina Ringkonnakohtu 10. novembri 2009. a otsus). Seega puudub alus eeldada, et kohtud või kaebuse esitaja vaidlusalusest määrusest teadlikud ei olnud. Riigikohtu praktika kohaselt saab kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalus olla üksnes faktiline asjaolu (vt. Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsus asjas nr. 3-1-2-1-98 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2007. a. määrus asjas nr. 3-1-2-1-07, p 7). Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust küsimus määruse tõlgendamisest kohtute poolt, mistõttu kaebuse esitajal puudub käesolevas haldusasjas põhjendatud huvi tuvastamaks, kas tal oli 4. mail 2005. a. lubatud või keelatud X maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine.

10. Seoses kaebuse esitaja põhjendatud huviga tuvastada, kas ta peab tulevikus X maakonnas xxx vallas xxx külas xxx kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest hoiduma või mitte, märgib kohus järgmist. Vastavalt asjaõigusseaduse § 127 lõikele 1 ulatub kinnisomand maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel. Maapõueseaduse (MaaPS) §

11 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on maapõues üldgeoloogiliste ja geoloogiliste uuringute teostamiseks vajalik uuringuluba. MaaPS § 11 lg 3 kohaselt võib üldgeoloogilist uurimistööd ja geoloogilist uuringut uurimistöö loa või uuringuloa alusel teha kaevandamisseaduses sätestatud korras registreeritud isik või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis neid töid õiguspäraselt tegev ja seal asutatud isik või lepinguriigi kodanik. Kaebusest ei ilmne kaebuse esitaja huvi xxx kinnistul üldgeoloogiliste või geoloogiliste uurimistööde teostamiseks. MaaPS § 25 lõikest

1 tulenevalt on maapõues kaevandamiseks vajalik kaevandamise luba. Vastavalt MaaPS § 27 lg 1 p-le 7 on kaevandamisloa taotlemiseks vajalik eraõigusliku isiku omandis oleva maavara puhul esitada maakasutusõigust tõendavad dokumendid või vastavalt p-le 8 maavara omaniku kirjalik nõusolek maavara kaevandamisloa andmiseks, kui maavara omanik ei ole kaevandamisloa taotleja. L. S. vastusest Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2011. a kohtunõudele ilmneb, et Leili Soone ei tunne kaebuse esitajat, ei ole temaga kohtunud ega ka luba andnud väljakaevamistööde teostamiseks xxx kinnistul 4. mail 2005. a. Ka ei ole L. S. andnud kaebuse esitajale luba kasutada xxx kinnistut ega luba kaebuse esitajal xxx kinnistul edaspidi väljakaevamistöid teostada ega xxx kinnistut kasutada. Kuna kaebuse esitajal puudub seega xxx kinnistul väljakaevamistööde tegemise õigus olenemata vaidlustatud määruse kehtivusest, puudub kaebuse esitajal ka põhjendatud huvi määrusest tuleneva avalik-õigusliku suhte ning määruse tühisuse tuvastamiseks. Lisaks peab kohus vajalikuks rõhutada ka seda, et asjaõigusseaduse § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.

11. Eeltoodud kaalutlustel tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

Tiina Pappel kohtunik