3-11-659/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-659 Otsuse kuupäev 17.08.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Ülar Rätsepa kaebus Lõuna Prefektuuri 11.02.2011 käskkirja nr 6d tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus osaliselt. 2. Tühistada Lõuna Prefektuuri prefekti 11.02.2011 käskkiri nr 6d. 3. Mõista Lõuna Prefektuurilt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud summas 488 (nelisada kaheksakümmend kaheksa) eurot. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud, kaebuse taotlus ja põhjendused

Lõuna prefekti 11.02.2011 käskkirjaga nr 6d karistati Ülar Rätsepat noomitusega. Nimetatud käskkirja tühistamiseks esitas Ülar Rätsep 11.03.2011 halduskohtule kaebuse. 21.03.2011 võttis kohus kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Lõuna Prefektuuri. 19.04. 2011 esitas vastustaja vastuse kaebusele. 08.07.2011 esitas kaebuse esitaja oma täiendavad seisukohad. Menetlusosalised on teatanud kohtule, et nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

Ülar Rätsep taotleb Lõuna prefekti 11.02.2011 käskkirja nr 6d tühistamist ning Lõuna Prefektuuri kohustamist Ülar Rätsepa edutamiseks erandkorras.

Kaebuse esitaja veendumusel on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tehtud olulisi menetlusvigu, mis juba iseenesest on käskkirja tühistamise aluseks. Ühtlasi ei nõustu kaebuse esitaja käskkirja sisuliste põhjendustega, sest kaebuse esitaja ei ole rikkunud mitte ühtegi seadust ega muud normatiivakti. Kuna kaevatava distsiplinaarkaristuse tõttu jäi Ülar Rätsep edutamata taotleb ta käskkirja tühistamisel Lõuna Prefektuuri kohustamist tema edutamiseks erandkorras.

2 Kaebuse esitaja selgitab, et distsiplinaarmenetlust alustati antud asjas 26.01.2011. Vastavat käskkirja nr. 3d tutvustati kaebuse esitajale 27.01.2011. Distsiplinaarkaristus määrati 11.02.2011 käskkirjaga, mida tutvustati kaebuse esitajale 15.02.2011. Samal päeval, 15.02.2011 tutvustati kaebuse esitajale ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet, milline kannab koostamise kuupäeva 11.02.2011. Kaebuse esitaja andis distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele allkirja tutvumise kohta ning ühtlasi soovis materjalidest koopiat.

Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu kokkuvõtte esilehele, mille parempoolsel ülanurgas on prefekt Tarmo Kohvi poolt kirjutatud "Määran distsiplinaarkaristuse - noomituse. 11.02.2011". Soovitud koopiad materjalidest sai kaebuse esitaja kätte 22.02.2011. Eespoolkirjeldatud kronoloogiast nähtub selgelt ja üheselt, et kokkuvõte ja käskkiri on koostatud ühel ja samal kuupäeval - 11.02.2011 ning kaebuse esitajale tutvustati neid samuti ühel ja samal kuupäeval 15.02.2011. Kaebuse esitajal puudus seega distsiplinaarmenetluses võimalus olla ära kuulatud selliselt, et tal olnuks võimalik arvesse võtta asutusele süüteo menetluses teada olevat informatsiooni, eelnevaga on oluliselt rikutud isiku ärakuulamisõigust.

Kaebuse esitaja osundab Riigikohtu halduskolleegiumi 10.12.2010 otsusele haldusasjas nr 3-3-1- 72-10, milles halduskolleegium on täiesti üheselt leidnud, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on selline oluline menetlusviga ning haldusmenetluse normi oluline rikkumine, mis toob igal juhul kaasa haldusakti ebaseaduslikuks tunnistamise ja tühistamise. Kaebuse esitaja märgib, et viidatud Riigikohtu otsus ning seal kirjeldatud asjaolud on analoogsed käesoleva vaidlusega - politseiametniku suhtes viidi läbi distsiplinaarmenetlus ning teda karistati võimaldamata esitada vastuväited ja seisukohti lähtuvalt distsiplinaarmenetluse käigus kogutud informatsioonist. Kuivõrd distsiplinaarkaristus on oma olemuselt karistusliku iseloomuga, rikutakse eespoolkirjeldatud tegevusega oluliselt isiku kaitseõigust. Viidatud otsuses on Riigikohus leidnud, et kirjeldatud haldusmenetluse normi rikkumine on sedavõrd oluline, et haldusakt (käskkiri) tuleb igal juhul tühistada.

Kaebuse esitaja peab äärmiselt kahetsusväärseks, et distsiplinaarmenetlust läbiviivad ametnikud ei ole kursis Eesti Vabariigi kõrgeima kohtu seisukohtadega analoogsetes asjades. Samuti märgib kaebuse esitaja, et ärakuulamisõiguse võimaldamine on otsesõnu sätestatud ka Politseija Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga 01.01.2010 nr 9 kinnitatud ning alates 01.01.2010 kehtivas distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendis. Juhendi p 17.8 sätestab menetleja kohustuse tutvustada isikut menetluse kinnitatud kokkuvõttega enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga tutvumist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et viidatud sätte mõte saabki olla vaid selles, et isikul oleks võimalik soovi korral esitada omapoolseid tõendeid, taotlusi, seletusi pärast seda, kui ta on saanud tutvuda n.ö. tema vastu kogutud materjalidega.

Kuigi eelviidatud Riigikohtu lahendi kohaselt puuduks haldusmenetluse normi olulise rikkumise tõttu vajadus analüüsida käskkirja sisulist põhjendatust ning käskkiri kuulub igal juhul tühistamisele, soovib kaebuse esitaja siiski esitada omapoolse seisukoha ka käskkirja sisulise põhjenduse kohta. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ei ole seadusi ega muid normatiivakte rikkunud.

Käskkirjas heidetakse kaebuse esitajale ette ametiülesannete mittenõuetekohast täitmist 09.09.2010 toimunud väljakutse lahendamisel. Kaebuse esitaja märgib esmalt, et nii temalt kui ka teistelt 09.09.2010 sündmuskohal viibinud isikutelt võeti seletused distsiplinaarmenetluse käigus pärast menetluse algatamist 26.01.2010 s.o. sündmusest üle nelja ja poole kuu hiljem. Kaebuse esitaja ei pea reaalseks ega eluliselt usutavaks, et kohalviibinud isikud mäletaksid täpselt, mida kohapeal räägiti, kes mida ütles jne. Kahtlemata kehtib see ka kaebuse esitaja enda kohta, seda enam, et 09.09.2010 sündmus Juula külas ei olnud midagi erakordset, mis pidanuks mällu süüvima. Kaebuse esitaja tööülesannetest tulenevalt tuleb käia pidevalt väljakutsetel,

3 pärast 09.09.2010 ja enne distsiplinaarmenetluse alustamist jaanuaris 2011 on kaebuse esitaja käinud väljakutsetel ja sündmuskohtadel vähemalt paarikümnel korral. Käskkirjas ja kokkuvõttes peetakse menetleja poolt tõendatuks asjaolu, justkui oleks kaebuse esitaja sündmuskohal väitnud väljakutse teinud Varmo Veskile, et "niisugust asja, nagu varguse katse enam ei ole" ning seletanud kohalviibinud isikutele, et avaldust kirjutada pole mõtet. Samuti peetakse käskkirjas ja kokkuvõttes tõendatuks, et kaebuse esitaja ei rääkinudki pleki omaniku Aivar Veskiga, samas teatades patrullteenistuse spetsialistile Tõnu Jõesaarele, et omanik avaldust ei kirjuta.

Kaebuse esitaja ei nõustu käskkirjas toodud käsitlusega. 09.09.2010 kohapeal toimunut tagantjärele täpselt tuvastada ei ole ainuüksi isikute ütlustega võimalik. Kaebuse esitaja ei saa välistada võimalust, et kohalviibinud isikud võisid millestki ebaõigesti aru saada või vääriti mõista. Õigusalaste teadmisteta isikud annavad tihtipeale ebaõigeid hinnanguid nt meedias ilmunu põhjal või kaasinimeste jutu järgi. Praegusel juhul nähtub distsiplinaarasja materjalidest, et menetluse alustamise ajendiks oli 15.01.2011 toimunud Juula küla külaelanike kohtumine ning seal räägitu.

Kaebuse esitaja saab kinnitada, et detailselt mäletamata 09.09.2010 sündmuskohal toimunud jutuajamise käiku, puudus tal politseiametnikuna igasugune mõistlik põhjendus või vajadus ebaõigete selgituste andmiseks kohalviibinud külaelanikele. Kaebuse esitaja on kogu oma teenistuskäigu (üle 20 aasta) tegelenud patrullialase tööga ning on enda arvates piisavalt pädev, kuidas vastavates olukordades toimida.

Kaebuse esitaja märgib, et sündmuskohal toimunu ning väidetavalt plekki varastada soovinud isikud tuvastati viivitamatult, info edastati juhtimiskeskusele ning kanti ka vastavasse andmebaasi. Vastav informatsioon oli ja on jätkuvalt olemas ning kõik võimalused vajadusel kriminaalmenetluse alustamiseks säilinud. Kaebuse esitajal ei ole mitte mingil juhul võimalik nõustuda käskkirjas ja kokkuvõttes toodud etteheidetega, et Ülar Rätsep politseiametnikuna rikkus käskkirjas viidatud normatiivakte.

Politseija piirivalve seaduse § 54 ja 55 sätestab nõuded, millal saab politseiniku teenistusastet ülendada, samuti reguleerib valdkonda Politseija Piirivalveameti peadirektori 8. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 517 kinnitatud edutamise kord.

Politsei ja piirivalveseaduse § 54 lg 5 sätestab, et teenistusastet ei ülendata politseiametniku distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal. Politseija Piirivalveameti peadirektori 8. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 517 kinnitatud edutamise korra p 4 sätestab, et politseiametnikku ei edutata distsiplinaarkaristuse kehtivuse, ametist kõrvaldamise ja vahi all viibimise ajal.

Kaebuse esitaja märgib, et nõuded Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõgeva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuhi teenistusastmega ülemkonstaabel Ülar Rätsepa teenistusastme ülendamiseks olid enne distsiplinaarkaristuse määramist täidetud. Lõuna Prefektuuri dokumentide registreerimise ja menetlemise andmebaasis Postipoiss on registreeritud 11.02.2011 käskkiri 6d, millega määrati Ülar Rätsepale distsiplinaarkaristuseks noomitus, mis välistas tema edutamise vastavalt Politsei ja piirivalveseaduse § 54 lg 5 ja Politseija Piirivalveameti peadirektori 8. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 517 kinnitatud edutamise korra p 4 alusel.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse tühistamisel tuleks Ülar Rätsep edutada erandkorras, eeltoodu põhineb õigustatud ootuse põhimõttele saada edutatuks. Vastav taotlus tugineb Politsei-ja Piirivalveameti peadirektori 8. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 517 kinnitatud edutamise korra p 5 sätestatud alusele, et politseiametniku teenistusse ennistamisel, ametist kõrvaldatud või vahi all viibinud politseiametniku õigeks mõistmisel või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel §-de 200, 2001 alusel võib politseiametnikku edutada

4 erandkorras pärast 24. veebruari. Kaebuse esitaja leiab, et ka distsiplinaarkaristuse (mis oli aluseks mitteedutamisele) tühistamine peab kaasa tooma erandkorras edutamise.

Vastuseks Lõuna Prefektuuri 19.04.2011 seisukohtadele märgib kaebuse esitaja, et jääb kaebuses toodud seisukohtade juurde. Ta ei ole teenistuskohustuste rikkumist toime pannud ning käitus 09.09.2010 väljakutsel asjakohaselt ja õigusnorme järgides.

Kaebuse esitaja jaoks on üllatav vastustaja seisukoht, et kaebuses viidatud Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-72-10 on ebaõige, Vastustaja väitel on Riigikohus eksinud ning moonutanud distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerivate normide sisu ning ebaõigesti rakendanud Euroopa Kohtu praktikat.

Kaebuse esitaja arvates peaks õiguskaitseinstitutsiooni, milleks politsei on, eriti täpselt kursis olema nii õigusnormidega kui ka kõrgeima kohtu seisukohtadega ja nendest ka lähtuma. Vastustaja tugineb sellele, et eespoolnimetatud Riigikohtu otsuse tegemisel jäi üks kohtunikest eriarvamusele ning vastustaja on ühinenud eriarvamusele jäänud kohtuniku seisukohaga. Eriarvamus ei muuda Riigikohtu seisukohti ning eriarvamusele tuginemine on asjatundmatu ning ebapädev.

Kaebuse esitaja ei nõustu väitega, et ärakuulamisõigus oli kaebuse esitajale piisavalt tagatud. Materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja on andnud seletused 18.01.2011 ja 27.01.2011, seega menetluse algstaadiumis. Pärast nimetatud kuupäevi on üle kuulatud rida teisi isikuid ning kogutud muid tõendeid ning esmakordne võimalus materjalidega tutvumiseks oli samaaegselt karistuse määramise käskkirjaga 15.02.2011.a. Kaebuse esitaja märgib, et distsiplinaarmenetluse materjal koosneb 54 leheküljest ning distsiplinaarmenetluse kokkuvõte koosneb tiheda kirjaga kaheksast A 4 lehest ning ei ole mõistlik eeldada, et võimalikke vastuväiteid saaks esitada nt 5 minuti või ka ühe päeva jooksul. Pealegi on asjas tõendatud, et nii kokkuvõte kui ka käskkiri olid koostatud juba 11.02.2011. Eeltoodust on üheselt selge, et vastustajat ei huvitanudki kaebuse esitaja seisukohad pärast asja materjalidega tutvumist.

Vastustaja vastuväited

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on tehtud olulisi menetlusvigu, mis on automaatselt käskkirja tühistamise aluseks.

Kaebuse esitaja väitel puudus tal võimalus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud selliselt, et tal olnuks võimalik arvesse võtta asutusele süüteomenetluses teada olevat informatsiooni ning sellega rikuti oluliselt tema ärakuulamisõigust.

Vastustaja arvates ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi 10. detsembri 2010. a otsuses nr 3-3-1- 72-10, millele kaebaja tugineb, esitatud seisukohad käesoleva asja lahendamisel kohaldatavad. Seda põhjusel, et Riigikohus on moonutanud distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerivate normide sisu, samuti ebaõigesti rakendanud Euroopa Kohtu praktikat.

Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja ärakuulamisõigus, arvestades õigusaktides sätestatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tingimusi, sh tähtaega, oli piisavalt tagatud.

Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lõike 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt

5 allub. Nimetatud tähtaeg on absoluutne, st selle kulgu ei peata ega katkesta mingisugused asjaolud.

Lisatud distsiplinaarjuurdluse materjalidest nähtuvalt oli kõnealuse juurdluse ajendiks Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõgeva politseijaoskonna juhi Ivar Dubolazovi 18. jaanuari 2011. a e-kiri Politseija Piirivalveameti sisekontrollibüroo juhtivale sisekontrolliametnikule Mait Siigurile. Ülar Rätsep on Jõgeva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht, seega Ivar Dubolazovile tööalaselt alluv ametnik. Nimetatud e-kirja sisust nähtuvalt sai Ivar Dubolazov distsiplinaarjuurdluse ajendiks olnud asjaoludest teada 15. jaanuaril 2011. a, seega hakkas TDVS-i § 6 lõikes 1 sätestatud tähtaeg kulgema sellest kuupäevast. TDVS-i § 6 lõikest 1 tulenevalt oli seega distsiplinaarmenetlust aega läbi viia, sh otsustada võimaliku distsiplinaarkaristuse määramine, kuni 15. veebruarini 2011.

Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lõikele 1 loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Vastavalt HMS-i § 61 lõikele 1 kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Seega saab distsiplinaarkaristuse lugeda määratuks alles vastava käskkirja karistatavale ametnikule teatavaks tegemisest alates, mitte aga käskkirja vormistamisest alates. Seega, kõnealuse vaidluse kontekstis tuli distsiplinaarjuurdluse läbiviijal koostada juurdluse kokkuvõte ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri arvestades, et mõlemat oleks võimalik tutvustada menetlusalusele isikule enne 15. veebruari 2011. Toodud kirjeldusest nähtuvalt on seaduses distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks imperatiivselt ettenähtud maksimaalne aeg ülilühike.

Tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-72-10 leiab kaebuse esitaja, et tal puudus võimalus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud selliselt, et tal olnuks võimalik arvesse võtta asutusele süüteomenetluses teada olevat informatsiooni. Samas, ei kaebuse esitaja ega Riigikohus täpsusta, kuidas pidanuks haldusorgan käituma, et ärakuulamisõigus oleks piisavalt tagatud.

HMS-i § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Seega on menetlusosalisel haldusmenetluse, sh distsiplinaarmenetluse, käigus võimalik arvamusi ja vastuväiteid esitada vabalt valitud vormis. TDVS-i § 6 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades oleks liig-idealistlik pidada nõutavaks anda menetlusalusele isikule peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist ning enne distsiplinaarkaristuse määramist nt tähtaeg kirjaliku seisukoha või vastuväidete esitamiseks. Seevastu on menetlusalusel isikul võimalik oma seisukohti, nii suulisi kui kirjalikke, esitada terve menetluse jooksul. Nimelt, vastavalt HMS-i § 37 lõikele 1 on igaühel õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Seega on menetlusosalisel pidevalt võimalik tutvuda mh „tema vastu“ kogutud tõenditega ning neile vastuväiteid või omapoolseid tõendeid esitada. Distsiplinaarjuurdluse materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitajale tema õigusi ka kirjalikult tutvustatud. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta ei saanud tutvustamise hetkel oma õiguste sisust aru.

Pelgalt asjaolu, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on koostatuid ühel ja samal päeval ning, et neid ka tutvustati menetlusalusele isikule ühel ja samal päeval, ei tähenda, et isikule ei ole antud võimalust vastuväidete esitamiseks. Muuhulgas võib ta neid esitada ka peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist, sh suuliselt. Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on selleks hetkeks vormistatud, ei tähenda protsessi pöördumatust. Nimelt näeb HMS ette võimaluse tunnistada haldusakt kehtetuks haldusorgani enda poolt (HMS § 64 jj). Kaebuse esitaja ei ole viidanud asjaolule, et ta soovis peale kokkuvõtte tutvustamist mingeid vastuväiteid esitada või, et talle keelduti seda võimaldamast. Seevastu on

6 distsiplinaarjuurdluse materjalide seas fikseeritud, et kaebuse esitaja soovis materjalidega esmakordselt tutvuda alles 15. veebruaril 2011.

Arvestades distsiplinaarmenetluse eesmärgi (distsiplinaarsüüteo kiire ja täielik avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine – politseija piirivalve seaduse (PPS) § 90 lõige 1) saavutamiseks TDVS-i § 6 lõikes 1 ettenähtud tähtaega, samuti asjaolu, et distsiplinaarmenetluse tulemusena võib kerkida küsimus distsiplinaarkaristuse määramisest, mis tuleb samuti lahendada sellesama tähtaja jooksul, ei ole reeglina mõeldav anda enne karistuse määramist menetlusalusele isikule mingisugust pikemat tähtaega distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohta arvamuse avaldamiseks. Seaduses ettenähtud juurdluse läbiviimise tähtaeg seda paraku ei võimalda. Seevastu, arvestades HMS-i § 37 lõikes 1 ja § 40 lõikes 1 sätestatud menetlusosalise õigusi, peab vastustaja distsiplinaarasjas menetlusaluse isiku ärakuulamisõigust piisavalt tagatuks ka siis, kui isikule ei anta peale juurdluse kokkuvõtte tutvustamist tähtaega omapoolsete vastuväidete esitamiseks.

Juhul, kui Tartu Halduskohus peaks siiski asuma seisukohale, et kaebuse esitaja ärakuulamisõigus ei olnud piisavalt tagatud, palub vastustaja arvestada sellega, et HMS-i § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui sellised rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Vastustaja on veendunud, et ka siis, kui kaebuse esitajale oleks pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvumist määratud tähtaeg vastuväidete ja süüdistust ümberlükkavate tõendite esitamiseks, ei oleks prefekti otsus distsiplinaarkaristuse määramise kohta olnud teistsugune. Kaebuse esitaja ei esita ka kohtule ühtegi veenvat väidet enda süütuse kohta. Seega ei ole alust arvata, et ta oleks neid väiteid mingisuguses teistsuguses, tagantjärele kujuteldavas situatsioonis esitanud.

Kaebuse esitaja märgib, et sündmuskohal toimunu ning väidetavalt plekki varastada soovinud isikud tuvastati viivitamatult, info edastati juhtimiskeskusele ning kanti vastavasse andmebaasi. Vastav informatsioon oli ja on jätkuvalt olemas ning kõik võimalused vajadusel kriminaalmenetluse alustamiseks säilinud.

Esitatud väitest nähtub, et kaebuse esitaja ei ole mõistnud talle tehtud etteheite peamist sisu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on piisava põhjalikkusega selgitatud asjaolu, et kriminaalmenetluse esmaste menetlustoimingute tegemine oli kaebuse esitaja teenistuskohustus sõltumata sellest, kas kannatanu süüteomenetluse alustamist eraldi „avaldusega“ taotles või mitte.

Vastustaja jääb distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas avaldatud seisukohtade ja tehtud järelduste juurde.

Asjas puudub vaidlus selle üle, 9. septembril 2010 oli kaebuse esitaja Jõgeva politseijaoskonnas teenistuses. Samuti puudub vaidlus selle üle, et sel päeval u 21.30 paiku sai kaebuse esitaja koos patrullpolitseinik Sulev Jürgensoniga väljakutse Tabivere valda Juula külla, kus teataja sõnade kohaselt üritati varastada tsinkplekki. Jõudes sündmuskohale leidsid Ülar Rätsep ja Sulev Jürgenson eest teiste hulgas nii teataja kui ka vargust toime panna üritanud isikud. Viimatinimetatud asjaolu on kinnitanud teiste hulgas kaebuse esitaja ise nii oma 18. veebruari 2011. a ettekandes kui ka 27. jaanuari 2011. a seletuses.

Tulenevalt politseipeadirektori 14. veebruari 2003. a käskkirjaga nr 38 kinnitatud „Teadete registreerimise ja lahendamise korra“ punkti 17 esimesest lausest lähtub süüteoteadet lahendav

7 politseiametnik süüteoteadet lahendades väärteomenetluse seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud korrast.

Vastavalt sama korra punktile 18 võtab süüteoteate lahendaja vastu ühe järgmistest otsustest: 1) alustab väärteovõi kriminaalmenetlust; 2) jätab väärteovõi kriminaalmenetluse alustamata; 3) edastab teate vastavalt alluvusele; 4) võtab kriminaalasja oma menetlusse või jätkab väärteomenetlust.

Vastavalt KrMS-i § 193 lõikele 1 alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimisvõi muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud (kriminaalmenetlust välistavad asjaolud). Vastavalt KrMS-i § 194 lõikele 1 on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave ning vastavalt lõikele 2 on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Vastavalt KrMS-i § 195 lõikele 1 esitatakse kuriteoteade uurimisasutusele või prokuratuurile suuliselt või kirjalikult ning vastavalt lõikele 3 kohapeal vahetult esitatud suuline kuriteoteade protokollitakse ja telefoni teel edastatud kuriteoteade talletatakse kirjalikult või helisalvestatakse.

Kuna antud asjas olid ilmselgelt olemas nii süüteomenetluse alus kui ka ajend ning puudusid menetlust välistavad asjaolud, siis pidanuks kaebuse esitaja vastavalt ülalviidatud teadete registreerimise ja lahendamise korra punktile 18.1 alustama väärteovõi kriminaalmenetlust või vastavalt punktile 18.3 edastama teate vastavalt alluvusele (valvemenetlejale menetluse alustamise otsustamiseks). Vastustajal puuduvad andmed ning kaebuse esitaja ei ole ka ise esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks asunud nimetatud teenistuskohustusi täitma. Seega on pisut kohatu kaebuse esitaja praegune väide, et vastav informatsioon on jätkuvalt olemas ning kõik võimalused vajadusel kriminaalmenetluse alustamiseks säilinud.

Politseija Piirivalveameti peadirektori 1. jaanuari 2010. a käskkirjaga nr 38 kinnitatud patrulltegevuse korra punkti 12 kohaselt juhib patrulltoimkonna vanem patrulltoimkonna tegevust. Nagu nähtub distsiplinaarjuurdluse materjalide hulgas olevalt patrullilehelt, oli kaebuse esitaja kõnealuse sündmuse lahendamise ajal patrulltoimkonna vanem.

Vastavalt patrulltegevuse korra punktile 42 peab patrulltoimkond muuhulgas rakendama sündmuskohal proportsionaalseid abinõusid ohu tõrjumiseks ja korrarikkumise kõrvaldamiseks, süüteo avastamiseks ja korrarikkuja kinnipidamiseks (p 42.1); vajaduse korral tegema edasilükkamatud menetlustoimingud (p 42.5) ning tagama sündmuskoha ja süüteojälgede kaitse, rakendama vajaduse korral abinõusid jälgede säilimiseks (p 42.6). Sealjuures on vastavalt sama korra punktile 38.1 patrulltoimkonna vanema kohustus tagada patrulltoimkonnale pandud patrulltegevuse tööülesannete nõuetekohane ja õigeaegne täitmine.

Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud ning ka menetluse praeguses etapis ei ole kaebuse esitaja vastu vaielnud sellele, et tema juhitud patrulltoimkond väljakutse sisulisele lahendamisele ei asunud. Kaebuse esitaja jättis korraldamata väljakutse teenindamise selliselt, et saaksid teostatud esmased vajalikud menetlustoimingud, sh sündmuskoha vaatlus. Kaebuse esitaja ei järginud KrMS-i § 83 lõikes 1 sätestatud vaatluse eesmärki, milleks on koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta ära asitõenditena kasutatavad objektid. Seega ei järginud kaebuse esitaja KrMS-i § 211 lõikes 1 sätestatud kohtueelse menetluse eesmärki, milleks on tõendusteabe kogumine.

8 Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegu on tõendatud, vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ning kaebuse esitajale pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist vastuväidete esitamiseks täiendava tähtaja andmine ei oleks asja otsustamist mõjutanud.

Käesoleva asja lahendamisel peab vastustaja oluliseks juhtida tähelepanu Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-72-10 lisatud kohtunik Jüri Põllu eriarvamusele, milles ta täiesti põhjendatult kritiseerib nimetatud Riigikohtu otsuse motiive.

Riigikohus on nimetatud otsuses jõudnud järeldusele, et distsiplinaarkaristuse määramise menetluses peab menetlusalusele isikule olema tagatud võimalust olla ära kuulatud selliselt, et tal oleks võimalik arvesse võtta asutusele süüteo menetluses teada olevat informatsiooni. Kohus leidis, et isikule distsiplinaarmenetluse käigus kogutud informatsioonil põhinevate vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks võimalust andmata rikkus politseiprefektuur oluliselt isiku õigust olla ära kuulatud. Kohtu hinnangul oli tegemist niivõrd olulise menetlusveaga, mis toob alati endaga kaasa määratud karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamise, ilma, et oleks vaja hinnata karistuse määramise sisulist õiguspärasust.

Järelduste tegemisel on kohus muu hulgas tuginenud Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsusele nr C-142-87. Kuid kahetsusväärsel kombel on Riigikohus eksinud nimetatud otsuse järelduste rakendamisel otsustatavas asjas.

Kohtunik Jüri Põld rõhutab oma eriarvamuses HMS-i §-s 58 väljendatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kui vaatamata menetlusnõuete rikkumisele on vaidlusalune käskkiri sisuliselt õiguspärane, siis ei ole määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks alust.

Kuivõrd Riigikohus on viidatud Euroopa Kohtu otsuses esitatud kriteeriume kohaldanud üksnes valikuliselt, ühineb vastustaja täielikult kohtunik Jüri Põllu eriarvamusega ning leiab, et kõnealusele Riigikohtu lahendile viitamine käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole asjakohane.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kaebuse esitaja on seisukohal, et talle distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte tutvustamata jätmine enne distsiplinaarkorras karistamise käskkirja andmist kujutas endast sellist menetlusviga, mis annab vaieldamatult aluse karistuse määramise käskkirja tühistamiseks.

Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et lähtudes distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks sätestatud lühikestest tähtaegadest oleks liig-idealistlik pidada nõutavaks anda menetlusalusele isikule peale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist ning enne distsiplinaarkaristuse määramist tähtaeg kirjaliku seisukoha või vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalisena oli kaebajal menetluse käigus pidevalt võimalik tutvuda kogutud tõenditega ning neile vastuväiteid või omapoolseid tõendeid esitada. Vastustaja veendumusel ei oleks kaebuse esitajale pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist vastuväidete esitamiseks täiendava tähtaja andmine asja otsustamist mõjutanud. Seega lähtudes HMS §-st 58 sätestatust puudub alus vaidlustatud käskkirja tühistamiseks üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid.

Politsei ja piirivalveseaduse § 92 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt allkirjastab distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte distsiplinaarmenetluse

9

läbiviija, see esitatakse viivitamata distsiplinaarmenetluse algatanud juhile ja seda tutvustatakse politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus läbi viidi.

Riigikohtu 10. detsembri 2010.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-72-10, milles väljendatud seisukohtadele osundab ka kaebuse esitaja, analüüsitakse varemkehtinud politseiteenistuse seaduse § 45 lg-s 6 ning kehtiva politsei ja piirivalveseaduse § 92 lg-s 4 sätestatut. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuigi seadusandja on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamise nõude osas järjekindel, ei sätesta ka kehtiv redaktsioon selgemini, kuidas tagada isikute menetluslikke õigusi (õigust olla ära kuulatud ja saada teavet isiku suhtes toimuva menetluse kohta enne teda koormava meetme kohaldamist).

Riigikohus on asunud seisukohale, et kui seaduse distsiplinaarmenetlust käsitlevad sätted ei reguleeri üheselt asutuse kohustust anda menetlusalusele isikule võimalust mõistliku aja jooksul enne karistusliku meetme kohaldamist menetluse käigus kogutud teabega tutvumiseks ja analüüsimiseks ning selle teabe pinnalt vastuväidete esitamiseks, et seeläbi tagada võimalus kaitsta distsiplinaarmenetluses tulemuslikult oma õigusi, on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele ja haldusõiguse põhimõtetele. Siinkohal osundab halduskolleegium haldusmenetluse seaduses sätestatud õigusele olla ära kuulatud (HMS § 40) ja teavitatud tema kohta menetluses kogutud informatsioonist (HMS § 37), samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41.

Halduskolleegiumi hinnangul kujutab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine endast üht distsiplinaarmenetluse toimingut, mille eesmärk on anda menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta ning luua talle võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti.

Samas otsuses rõhutab Riigikohus, et ametnike distsiplinaarmenetlus, olles üks haldusmenetluse alaliike, omab samas ka karistusmenetlusele omaseid jooni ning sarnaselt kriminaalmenetlusele (vt ka KrMS § 226 ja 227) tuleb ka distsiplinaarmenetluses oluliseks pidada isiku kaitseõiguse tagamist, mille realiseerimiseks peab isikul olema samuti võimalus tutvuda esmalt süüteo menetlemisel kogutud teabega ning esitada sellele tuginedes enne karistuse määramist oma selgitusi ja vastuväiteid.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et isiku õigust olla ära kuulatud on tunnustatud nii teenistussuhteid, sh ametnike distsiplinaarvastutust käsitlevates normides ja haldusmenetluse üldistes sätetes kui ka kohtupraktikas. Kehtivast õigusest ei tulene aga, milline õiguslik tagajärg kaasneb, kui seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustus - praegusel juhul distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine - jäetakse täitmata või toimub sedavõrd formaalselt, et menetlusosalisel puudub võimalus juurdluskokkuvõttes sisalduvale informatsioonile tuginedes kasutada oma õigust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohtuotsuses haldusasjas nr 3-1-1-72-10 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et ärakuulamine peab toimuma enne karistuse määramist (p 16).

Riigikohus osundab eelnimetatud lahendis ka oma varasematele seisukohtadele, mille järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (halduskolleegiumi 14. jaanuari 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03).

10

Antud asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmist tema ärakuulamist (asjakohaste vastuväidete ja tõendite esitamist) ei võimaldatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja käskkiri distsiplinaarkorras karistamise kohta on koostatud ühel kuupäeval - 11.02.2011 ning neid dokumente tutvustati kaebuse esitajale samuti ühel ja samal kuupäeval - 15.02.2011 (tl 8-18).

Vastustaja seisukoht, et kaebuse esitajal oli distsiplinaarmenetluse käigus võimalik tutvuda kogutud materjalidega ning esitada oma vastuväited ning võimalikud tõendid, on asjakohatu. Nagu Riigikohus on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-72-10 rõhutanud, peab menetlusalusele isikule distsiplinaarasjas olema tagatud võimalus teostada oma kaitseõigust. Kaitseõiguse teostamine on seotud õigusliku hinnanguga isiku tegevusele. Kohtu arvates ei olnud kaebuse esitajal antud juhul kogutud materjalide põhjal võimalik teada (või oletada), millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse kogutud materjalide alusel välja anda. Alles distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on ära toodud menetlust läbiviinud isiku seisukohad ja järeldused ning viited väidetavalt rikutud õigusnormidele (süüteo kvalifikatsioon). Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldab ettepanekut otsustada kuriteoteadete lahendamisel patrulltoimkondade ja valvemenetleja ülesannete kehtestamiseks sellekohase juhendi väljatöötamise küsimus, mis viitab sellele, et patrulltoimkondade ja valvemenetleja koostöö ja tegevus kuriteoteadete lahendamisel vajab täpsemat reguleerimist (tl 18).

Samuti leiab kohus, et põhjendamatu on vastustaja eelotsustuslik seisukoht, et ärakuulamise võimaldamine enne distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist ei oleks asja otsustamist mõjutanud ning seetõttu tuleks HMS §-s 58 sätestatust lähtudes jätta vaidlustatud käskkiri jõusse.

Nimetatud sätte kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu veendumusel ei saa asja otsustamist mõjutada üksnes vähetähtis menetlusvõi vorminõude rikkumine, mis toob küll kaasa haldusakti formaalse õigusvastasuse, kuid ei mõjuta selle sisu.

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole ärakuulamise mittevõimaldamine enne distsiplinaarkaristuse määramist vähetähtis menetlusnõude rikkumine. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud informatsioonil põhinevate vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks võimalust andmata on politseiprefektuur oluliselt rikkunud isiku õigust olla ära kuulatud. Kaebajat karistati küll leebeima karistusega, mida politseiametnikule on võimalik määrata, kuid distsiplinaarkorras karistamine välistas tema võimaluse teenistusalaseks ülendamiseks. Kohtu hinnangul on tegemist sedavõrd olulise menetlusveaga, mis toob endaga kaasa määratud karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamise.

Kuna vaidlustatud käskkiri kuulub tühistamisele haldusmenetluse põhimõtete ja normi (HMS § 40 lg 2) olulise rikkumise tõttu, ei pea kohus vajalikuks analüüsida kaebuse ülejäänud väiteid.

Kaebuse taotluse Lõuna Prefektuuri kohustamiseks edutada Ülar Rätsep erandkorras jätab kohus rahuldamata. Otsus ametniku edutamiseks on diskretsiooniotsus, mis kohtu veendumusel ei sõltu ainult ametniku ülendamiseks vajalike formaalsete nõuete täitmisest. Edutamise otsustab selleks pädev politseiametnik kaalutlusõiguse alusel ning kohtul pole võimalik politseiametniku teenistusastme ülendamiseks kohustatavat ettekirjutust teha. Kohtul ei ole õigust sekkuda haldusorganile reserveeritud diskretsiooni sisulisse teostamisse.

Menetluskulud

11 Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 975,97 eurot, sellest riigilõiv 15.97 eurot ja õigusabikulud 960 eurot (tl 105-107). Kulutused õigusabile on kohtu veendumusel põhjendatud ja mõistlikud. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna antud asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt, on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud pooles ulatuses, so 488 (nelisada kaheksakümmend kaheksa) eurot.

Mai Saunanen kohtunik