3-11-804/46 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuli 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-804

Haldusasi

J.V. kaebus majandus- ja kommunikatsiooni-ministri

22. märtsi 2011 käskkirja nr 11-0094 tühistamise ning

majandus- ja kommunikatsiooniministri toimingu

sooritamiseks ja haldusakti andmiseks kohustamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 6. juulil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: J.V.

Esindaja: v.adv Toomas Bekker

Vastustaja: majandus- ja kommunikatsiooniminister

Esindajad: Gerly Lootus ja Taivo Linnamägi

Kaasatud isik: Rae Vallavalitsus

Esindaja: Maiga Liiv

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.V. kaebus osaliselt.

2. Tühistada majandus- ja kommunikatsiooniministri 22. märtsi 2011 käskkiri nr

11-0094 ning kohustada majandus- ja kommunikatsiooniministrit otsustama

kolme kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates uuesti rajatise

„Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee“ aluse ja seda teenindava maa riigi

omandisse jätmise küsimus osas, kus see külgneb J.V.le Rae Vallavalitsuse 13.

jaanuari 2004 korraldusega nr 28 tagastatud maaga.

3. Mõista Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt J.V. kasuks välja

menetluskulu 2000 (kaks tuhat) eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002 käskkirja nr 71 punktiga 1.1 jäeti

riigi omandisse rajatise riigimaantee T-11 Tallinna ringtee alune ja selle teenindamiseks vajalik maa.

23. oktoobril 2003 registreeriti riigi maakatastris katastriüksus nr xxxxxxxxx. Rae Vallavalitsuse

13. jaanuari 2004 korraldusega nr 28 tagastati J.V.le õigusvastaselt võõrandatud endise xxxxxx

talu maast 6,93 ha ning moodustas katastriüksuse xxxxxxx, mis kattus osaliselt juba varem

majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002 käskkirjaga nr 71 riigi omandisse

jäetud maaga. Katastriüksuste kattuvuse tõttu keeldus katastripidaja xxxxxxx katastriüksuse

registreerimisest.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2008 otsusega haldusasjas nr 3-06-482 tühistati majandus-

ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002 käskkirja nr 71 punkt 1.1. osas, millega jäeti riigi

omandisse Rae valla territooriumil Tallinna ringtee maaüksuse üldpinna hulgas J.V. poolt Rae

külas tagasi taotletav maa. Ringkonnakohus leidis, et viidatud käskkirjaga oli riigi omandisse

jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune ega seda teenindav maa pole.

3. 22. märtsi 2011 käskkirjaga nr 11-0094 otsustas majandus- ja kommunikatsiooniminister riigi

omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee rajatist teenindava maa hulgas katastriüksuse

xxxxxxxxxx, kogupindalaga 39,03 ha, mille koosseisus on maaüksus nimetusega xxxxx maatükk

II pindalaga 3768,44 m². Käskkirjas leiti, et vaidlusaluse 3768,44 m2 suuruse maatüki näol

tegemist teerajatise teenindamiseks vajaliku maaga, kuivõrd see on vajalik selleks, et

rekonstrueerida Tallinna ringtee neljarealise eraldatud sõidusuundadega ja eritasapinnaliste

ristmikega maanteeks. Käskkirja põhjendustes viidatakse teeseaduse sätetele ning leitakse et

olemasoleva tee laiendamist tuleb käsitada teehoiuna ning maa on vajalik teehoiu teostamiseks.

Samuti leiti käskkirjas, et Tallinna ringtee rekonstrueerimine kannab liiklusohutuse eesmärki ning

avalik huvi selle vastu kaalub üles J.V. erahuvi maad tagasi saada, pidades silmas, et vaidlusalune

maa moodustab kogu tagastamisele kuuluvast maast väga väikese osa.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. J.V. esitas 25. märtsil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste taotlustega:

tühistada majandus- ja kommunikatsiooniministri 22. märtsi 2011 käskkiri nr 11-0094

osas, millega jäeti riigi omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee rajatist teenindava

maa hulgas xxxxxxx II maatükk pindalaga 3768,44 m2;

teha majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest esitada Rae Vallavalitsusele taotlus määrata kindlaks rajatise

Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid J.V.le

tagastatud xxxxxxx II maaüksusega külgnevas osas

teha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul alates

Rae Vallavalitsuse poolt rajatise Riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku

maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist otsustada maa riigi omandisse jätmise küsimus

osas, kus riigimaa külgneb J.V.le tagastatud xxxxxxx II maaüksusega.

5. Kaebuse esitaja selgitab, et Rae Vallavalitsuse korraldus xxxxxx maaüksuse tagastamise kohta

on senini kehtiv haldusakt ning vaidlusalune ministri käskkiri sellega vastuolus, kusjuures Rae

Vallavalitsuse korralduse nr 28 aluseks oli Xxxxxxx maaüksuse katastrimõõdistamine, mille

tulemusel määrati Xxxxxxx II maaüksuse suurus ja piirid selliselt, et J.V.le tagastatavat maad

vähendati selle võrra, kus asus riigimaantee ja teerajatist teenindav maa. Kaebuse esitaja leiab, et

kuivõrd Xxxxxxx II maaüksus on vallavalitsuse korraldusega tagastatud, puudus ministril õigus

jätta seda riigi omandisse.

6. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et vaidlusalune käskkiri on vastuolus maareformi seaduse § 10

lõikega 3, kuna minister määras rajatist teenindava maa suuruse ja piirid kindlaks ilma Rae

Vallavalitsuse nõusolekuta.

7. Ka leiab kaebuse esitaja, et vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmine ei ole ka sisuliselt

põhjendatud, kuna sellel ei asu hooneid ega rajatisi ning teenindava maa määramisel ei ole

arvestatud teeseaduse § 2 lõikega 2, kus nimetatakse tee koosseisu kuuluvad rajatised, kusjuures

ühelegi seal nimetatud rajatisele ministri käskkirjas ei viidata. Kaebuse esitaja peab

põhjendamatuks viitamist teeseaduse §-dele 14 ja 15, kuna neis sätetes nimetatakse teehoiu

tagamiseks vajalikud tööd ja meetmed, ent kuivõrd neid meetmeid ei realiseerita tee kui rajatise

peal ega selle kõrval, siis ei vaja need ka täiendavat maad 40 m laiuses tee teljest, nagu käskkirjas

on määratud. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et 23. juunil 2003 koostatud piiriprotokollis on

maantee teenindusmaa laiuseks määratud 17 m tee teljest, mitte aga 40 m, nagu on vaidlustatud

käskkirjas. Kaebuse esitaja viitab MRS § 6 lõikele 3 ja § 31 lõikele 1 ning leiab, et riigi omandisse

saab jätta looduses reaalselt eksisteerivate rajatiste aluse ning neid teenindava maa või kui

rajatisele on välja antud ehitusluba ning rõhutab, et vaidlustatud käskkirjas nimetatud tee

rekonstrueerimistöödeks ei ole ehitusluba antud, samuti puudub projekt Tallinna ringtee

laiendamiseks, ent käskkirjas viidatud 28. detsembril 2009 kinnitatud eelprojekt ei ole aluseks

teenindusmaa määramisel. Kaebuse esitaja toob välja ka selle, et Vabariigi Valitsuse 30. juuni

1998 määruse nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ p 4 lõike 5 kohaselt

arvestatakse ehitusluba või projekti teenindamiseks vajaliku maa määramisel vaid juhul, kui see ei

kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve.

8. Viimaks toob kaebuse esitaja välja, et käskkiri rikub tema suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet,

sest teistele Rae vallas tagastatud ja Tallinna ringteega piirnevatele maaüksustele on piirid

mõõdetud mõlemal pool teed 15-16 m tee teljest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Majandus- ja kommunikatsiooniminister vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist, selgitades esmalt, et lähtus nii 2002. aastal kui ka vaidlusaluse käskkirja

väljaandmisel selles, et maa riigi omandisse jätmine vastavas ulatuses on tingitud konkreetse lõigu

vajadustele vastava teemaa laiusest ning et Rae Vallavalitsus ei oleks tohtinud tagastada enne

vastavat otsuse tegemist riigi omandisse jäetud maad. Vastustaja märgib, et enne maa riigi

omandisse jätmist andis Rae Vallavalitsus 26. novembri 2002 korraldusega nr 1173 nõusoleku

maa riigi omandisse jätmiseks vastavalt esitatud taotlusele ning talle pidi J.V.le maa tagastamise

otsustamisel teada olema, et osa maast on eelnevalt riigi omandisse jäetud. Vastustaja toob ka

välja, et Rae Vallavalitsus andis 15. veebruaril 2011 korralduse nr 111, millega ta muutis 26.

novembri 2002 korraldust nr 1173, muutes oma seisukohta maa riigi omandisse jätmise osas

rohkem kui kaheksa aastat hiljem. Vastustaja leiab, et vaid Rae Vallavalitsuse 13. jaanuari 2004

tagastamise korralduse nr 28 formaalne kehtivus ei muuda vaidlusalust käskkirja iseenesest

õigusvastaseks, kuna käskkiri on kooskõlas MRS §-dega 29 ja § 31 lg 1 punktiga 1 ning sellega on

riigi omandisse jäetud riigi omandis rajatiste alune ja rajatist teenindav maa. Vastustaja selgitab, et

hetkel on Tallinna ringtee kaherajaline, kuid juba alates 1991.aastast on kavandatud riigimaantee

muutmist kahe eraldatud sõiduteega teeks, mille tulemusena muutub riigimaantee neljarajaliseks,

samuti on Harju maavanema 19. aprilli 1999 korraldusega nr 1682-k kehtestatud Harju

maakonnaplaneering ning PI Maanteeprojekt on koostanud töö nr 2234 Tallinna ringtee

arenguskeem, mis näevad ette Tallinna ringtee rekonstrueerimise neljarajaliseks. Vastustaja toob

välja, et Rae Vallavalitsus kooskõlastas nimetatu 20. juulil 1991, olles seega riigimaantee

rekonstrueerimise teadlik.

10. Vastustaja viitab teeseaduse § 2 lg 2 punktile 1, §-le 3, § 14 lõigetele 1 ja 2 ja §-le 17 ning

selgitab, et olemasolev tee on III klassi maantee, kuid vajadus on selle ümberehitamiseks I klassi

maanteeks. Vastustaja leiab, et MRS § 31 lg 1 punkti 1 tuleb tõlgendada koostoimes TeeS

sätetega ning arvestada, et tee muutmine neljarajaliseks oli kavandatud enne tagastamise

korralduse andmist ning Rae Vallavalitsus oli sellest teadlik. Samuti viitab vastustaja, et Tallinna

Ringkonnakohus asus haldusasjas 3-06-482 tehtud otsuses seisukohale, et maa riigi omandisse

jätmine, samuti rajatist teenindava maa ulatuse määramine on haldusorgani diskretsiooniotsused

ning et teemaa laiust ei ole õigusaktides sätestatud ja selle otsustab haldusorgan konkreetse

teelõigu vajadustest lähtuvalt.

11. Vastustaja rõhutab, et kuigi Rae Vallavalitsuse 13. jaanuari 2004 korraldus nr 28 formaalselt

kehtib ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002 käskkirja nr 71 p. 1.1. on

osaliselt tühistatud, ei muuda see tagastamise korralduse õiguspäraseks.

12. Vastustaja selgitab samuti, et 16. detsembri 2002 käskkirja nr 71 andmise ajal kehtinud

Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise

korra kinnitamine“ redaktsiooni p. 1 kohaselt ei laienenud kord ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramisele maa riigi omandisse jätmisel ning kehtiva määruse kohaselt puudub absoluutne

kohustus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine maa riigi omandisse jätmisel.

13. Vastustaja ei nõustu etteheitega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, kuna Tallinna

ringtee teenindamiseks vajalik riigi omandisse jäetud teemaa on ühesuguse laiusega (40 meetrit

tee teljest) ega erine ainult Xxxxxxx maaüksuse piirides. Vastustaja selgitab, et samasuguses

olukorras olevaid isikuid on koheldud samaväärselt, kuna maade riigi omandisse jätmisel ei olnud

võimalik riigi omandisse jätta maid, mis olid juba tagastatud ja katastrisse kantud. Vastustaja

viitab väljavõttele OÜ Maamõõdukeskus 06. oktoobril 2002 koostatud katastriüksuse plaanist,

millest nähtub, et kaebuse esitajale tagastatud maatükiga osaliselt kattuval maatüki III (39,05 ha)

kaugus tee teljest on 40 meetrit (piiripunktid 118-120).

14. Vääraks peab vastustaja seisukohta, et kaebuse esitajale tagastatud katastriüksuse piir peaks

olema tee teljest 17 m kaugusel ning selgitab, et kuigi 25. juunil 2003 koostatud Xxxxxxx

katastriüksuse piiriprotokollis on märgitud, et maatükk II piir asub tee teljest 17 m kaugusel, ei

pea see paika, sest (varasemalt koostatud) katastriüksuse plaani kohaselt kulgeb piir 40 m

kaugusel tee teljest. Vastustaja viitab ka sellele, et Harju Teedevalitsuse esindaja K. Kümnik

märkis haldusasjas nr 3-06-482 toimunud kohtuistungil, et piiriprotokolli märgitud 17 m puhul

oli tegemist eksitusega ning tunnistas, et Xxxxxxx katastriüksuse piiriprotokollis on kirjas vale

number ning 17 meetri asemel peab olema 40 meetrit.

15. Viimaks märgib vastustaja, et MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt prevaleerib maa riigi omandisse

jätmise maa tagastamise ees ning Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993 määruse nr 36

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktis 54 sätestatakse, et kui õigustatud

subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või

on kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne

taotluste kohta otsuse vastuvõtmist.

RAE VALLAVALITSUSE SEISUKOHT

16. Käesolevasse kohtumenetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Rae Vallavalitsus peab kaebust

põhjendatuks. Vallavalitsus on seisukohal, et vaidlusalune käskkiri ei ole õiguspärane ning kuulub

tühistamisele, kuna selles esinevad samad puudused, mille tõttu tühistas ringkonnakohus osaliselt

majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002. Kaasaud isik toob välja, et ka

vaidlusaluses käskkirjas ei ole käskkirjas on toodud riigi omandisse jäetavate maaüksuste pindala

kokku, rajatiste alust ja neid teenindava maa suurust eraldi märkimata ning teemaa suurust

põhjendamata. Maa riigi omandisse toimikus ei sisaldu ühtegi dokumenti, mis selgitaks

piiripunktide erinevat kaugust tee teljest selgitaksid. Kaasatud isik leiab, et nagu eelmiselgi korral

on riigi omandisse on jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune ega seda teenindav maa

pole.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et J.V. kaebus on põhjendatud. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt,

tühistades majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirja ning kohustades majandus- ja

kommunikatsiooniministrit maa riigi omandisse jätmise uueks otsustamiseks. Kohtu hinnangul ei

ole siiski põhjendatud taotlus kohustada ministrit pöörduma vallavalitsuse poole tee

teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramiseks.

18. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et maa, mis on Rae Vallavalitsuse 13. jaanuari 2004

korraldusega nr 28 otsustatud tagastada J.V.le ning maa, mille on majandus- ja

kommunikatsiooniminister oma 22. märtsi 2011 käskkirjaga nr 11-0094 otsustanud jätta riigi

omandisse, kattuvad osaliselt. Vaidlust pole ka selles, et majandus- ja kommunikatsiooniministri

eelnimetatud käskkirja andmise ajal oli Rae Vallavalitsuse 13. jaanuari 2004 korraldus kehtiv

haldusakt. Pooltevaheline vaidlus taandub peaasjalikult aga küsimusele, kas minister võis riigi

omandisse jätta maa, mis varasema kehtiva haldusaktiga oli otsustatud kaebuse esitajale tagastada

ning kas vaidlusaluse käskkirjaga riigi omandisse jäetud maad saab sisuliselt käsitada rajatise

teenindamiseks vajaliku maana. Kohtu hinnangul tuleb mõlemale küsimusele vastata eitavalt, mis

tingib majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirja tühistamise.

19. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et maa riigi omandisse jätmise otsustamisel ei saa

mööda vaadata varem antud ning kehtivast haldusaktist, mis reguleerib riigi omandisse taotletava

maa tagastamist omandireformi õigustatud subjektile. On tõsi, et maareformi loogikast tulenevalt

on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne maa tagastamise ees ning maa riigi omandisse jätmise

küsimus tuleks lahendada enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. See aga ei tähenda, et riigi

omandisse jätmise esemeks saaks olla maa, mille kohalik omavalitsus on kehtiva haldusaktiga

juba otsustanud tagastada. Kuigi Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993 määrusega nr 36

kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 63 tulenevalt läheb maa

omandiõigus õigustatud subjektile üle maa kinnistusraamatusse kandmisel, leiab kohus, et avalik-

õiguslikud suhted konkreetse maatüki osas ning selle maatüki edasine saatus määratakse kindlaks

kohaliku omavalitsuse korraldusega maa tagastamise kohta. Käesoleval juhul tähendab see, et

Rae Vallavalitsuse 13. jaanuari 2004 korraldusega nr 28 on ka vaidlusaluse (katastriplaanidel

kattuva) maatüki saatus omandireformi raames siduvalt kindlaks määratud. Vaatamata sellele, et

kaebuse esitaja omandiõigus sellele maale ei ole veel tekkinud, on avalik-õiguslik otsustus selle

kohta, mis sellest maast omandireformi tulemusena saama peab, tehtud. Rae Vallavalitsuse

eelnimetatud käskkiri on kehtiv. HMS § 60 lõikest 2 tulenevalt on kehtiv haldusakt kohustuslik

igaühele. See tähendab seda, et igaüks, sealhulgas haldus- ja riigiorganid peavad austama kehtiva

haldusaktiga selle adressaadile pandud õigusi ning kohustusi. Vastustaja on nii vaidlusaluses

käskkirjas kui kohtumenetluses pikalt arutlenud selle üle, kas Rae Vallavalitsuse korraldus on

õiguspärane või mitte ehk kas 2004. aastal oleks või poleks tohtinud maad J.V.le tagastada. See

arutlus on käesoleva vaidluse seisukohast täiesti asjakohatu. Haldusakti kehtivus ei sõltu

haldusakti õiguspärasusest. Haldusakt kehtib ka selle objektiivse õigusvastasuse korral, kuni

kehtetuks tunnistamiseni. Igaühe, sealhulgas haldusorganite kohustus kehtivast haldusaktist

juhinduda ei sõltu nende endi hinnangust sellele, kas haldusakt on õiguspärane või mitte.

Seetõttu leiab kohus, et majandus- ja kommunikatsiooniminister ei saa põhimõtteliselt maa riigi

omandisse jätmise otsustamisel lähtuda sellest, et sama maa tagastamisekohta tehtud kohaliku

omavalitsuse korraldus on sisuliselt õigusvastane. Eelduseks, et minister saaks riigi omandisse

jätta maa, mis vallavalitsuse korraldusega on otsustatud kaebuse esitajale tagastada, on

vallavalitsuse korralduse kehtetuks tunnistamine. Vaidlust pole selles, et ministri 22. märtsi 2011

korralduse nr 11-0094 andmise ajal ei olnud Rae Vallavalitsuse 13. jaanuari 2004 korraldust nr 28

kehtetuks tunnistatud. Asjassepuutumatud on vastustaja selgitused selle kohta, et maavanem

teostab vallavalitsuse viidatud korralduse üle järelevalvet, mille tulemuseks võib olla korralduse

kehtetuks tunnistamine. See võimalus on hüpoteetiline ning haldusakti andmisel ei saanud

minister sellest lähtuda. Teatavasti on maavanemal võimalik kohaliku omavalitsuse haldusakti

peale halduskohtule proteste esitada tähtajatult. Olukord, kus üks riigi haldusorgan, antud juhul

majandus- ja kommunikatsiooniminister, saaks eirata haldusakti kehtivust põhjendusel, et see on

tema hinnangul õigusvastane ning maavanem toimetab selle üle järelevalvet, mille tulemuseks

võib olla selle haldusakti kehtetuks tunnistamine, muudaks haldusakti kehtivuse illusoorseks ilma,

et sellel oleks üldse mistahes tagajärgi ning sel juhul poleks haldusõigussuhetes üldse mingisugust

õiguskindlust. Maa riigi omandisse jätmine on üks võimalikest maareformi tulemustest, kõrvuti

maa tagastamise, maa erastamise jms. Maareformi loogikast tulenevalt viiakse maareform

konkreetse maa osas läbi üks kord, mis tähendab seda, et kui pädev haldusorgan on kord

otsustanud, mis konkreetsest maatükist omandireformi tulemusena saab, siis sama maa suhtes ei

saa ei sama ega teine haldusorgan teha esimesena nimetatud otsuse kehtivuse korral teistsugust

otsust. Maa, mille pädev haldusorgan on otsustanud omandireformi käigus õigustatud subjektile

tagastada, ei ole sestpeale enam omandireformi objektiks ning edasised reformitoimingud saavad

olla üksnes need, mis lähtuvad tagastamise kohta tehtud korraldusest. Vastustaja on küll

iseenesest õigesti viidanud sellele, et tee kui rajatise teenindamiseks vajaliku maa suurus tuleb

kindlaks määrata tee vajadustest lähtuvalt kaalutlusõiguse alusel, ent see ei tähenda, et teed

teenindava maana saaks riigi omandisse jätta maad, mille kohalik omavalitsus on otsustanud

omandireformi käigus tagastada. Riigi omandisse saab küll jätta maad, mille suhtes on esitatud

tagastamise taotlus, mitte aga maad, mille tagastamine on kehtiva haldusaktiga juba otsustatud.

Vastustaja on viidanud haldusasjas nr 3-06-482 Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2008 otsuse

põhjendavas osas antud suunisele, et minister peab maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti

otsustama. See on iseenesest õige, ent ringkonnakohtu seisukohast ei saa kuidagi järeldada sead,

et maa riigi omandisse jätmise uuel otsustamisel võiks minister lähtuda nendest faktilistest

asjaoludest, mis esinesid sama ringkonnakohtu otsusega tühistatud käskkirja andmise ajal ehk

2002. aastal. Asja uuel otsustamisel peab haldusorgan juhinduma nendest faktilistest asjaoludest

ja õigusnormidest, mis esinevad ja kehtivad asja uue otsustamise ajal. Võrreldes 2002. aasta

käskkirja andmisega on käesoleval juhul oluliseks uueks asjaoluks, millega minister arvestama

oleks pidanud, see et osaliselt on maa, mida ta riigi omandisse jätta soovib, Rae Vallavalitsuse

2004. aasta korraldusega J.V.le tagastatud. Sisuliselt minister selle asjaoluga aga otsustanud ei ole,

põhjendandes seda, nagu kohus juba eelpool märkis, siis õigustamatult, oma seisukohaga, et Rae

Vallavalitsus ei oleks tohtinud maad sel viisil tagastada. Seega on minister otsustanud riigi

omandisse jätta maa, mille suhtes oli omandireform selleks ajaks juba sisuliselt läbi viidud.

20. Teiseks leiab kohus, et maa riigi omandisse jätmine vaidlusaluse käskkirjaga näidatud ulatuses

on ka sisuliselt põhjendamatu. Menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Rae Vallavalitsus on

põhimõtteliselt õigesti leidnud, et käesoleva vaidluse esemeks oleval käskkirjal on samad

puudused, mis olid majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002 käskkirjal nt 71,

mille ringkonnakohus oma otsusega vastavas osas tühistas. Haldusasjas 3-06-482 tehtud otsuses

leidis ringkonnakohus üheselt mõistetavalt, et MRS § 31 lg 1 p 1 alusel ei saa riigi omandisse jätta

maad selleks, et sellele maale laiendada olemasolevat teed. Ringkonnakohus märkis: „[...] jäeti

maa 40 m tee teljest riigi omandisse mitte seetõttu, et see oleks olnud vajalik olemasoleva rajatise

teenindamiseks, vaid põhjusel, et kavandatud on Tallinna ringtee teise niidi välja ehitamine, mis

on sisuliselt uue trassi ehitamine [...]“ Halduskohus jagab ringkonnakohtu eelnimetatud otsuses

esitatud seisukohta ning leiab, et olemasoleva tee kui rajatise laiendamine uue teeniidi võrra ei ole

käsitatav olemasoleva tee teenindamisena, mis õigustaks tulevikus rajatava uue teeniidi aluse maa

jätmist riigi omandisse olemasoleva tee teenindamiseks vajaliku maana. Kohus ei pea võimalikuks

MRS § 31 lg 1 punkti 1 ning MRS § 6 lõiget 3 sisustada tee kui rajatise teenindamiseks vajaliku

maa osas TeeS §-dega 14 ja 17. TeeS § 1 lõike 1 kohaselt sätestatakse selles tee suhtes esitatavad

nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete

rikkumise eest ning reguleeritakse teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning

inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest. Teeseaduse eesmärk ei ole

maareformi korraldamine. Põhjused, miks määratletakse teeseaduses teehoiuna ka tee

projekteerimine ja ehitamine, peituvad teeseaduses endas ning piirduvad teeseaduse

reguleerimisalaga. Kindlasti ei ole vastava regulatsiooni eesmärgiks kehtestada täiendavaid

aluseid, mis annaksid õiguse teedevõrgu arendamise või olemasolevate teede laiendamise-

parendamise nimel jätta maad omandireformi käigus riigi omandisse ja välistada selle tagastamine

õigustatud subjektidele. Omandireformi esmane eesmärk on maa tagastamine õigustatud

subjektidele. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise soovi olemasolul jäetakse tagastamata

üksnes selline maa, mille tagastamine tekitaks omandireformi käigus uut ebaõiglust ehk maa, mis

okupatsiooniperioodi kestel välja kujunenud asjaolusid ja õigussuhteid arvestades, tuleb jätta

mingisuguseks muuks otstarbeks (ostueesõigusega erastamiseks, riigi omandisse jätmiseks,

munitsipaalomandisse andmiseks). Seetõttu leiab kohus, et tee teenindamiseks vajaliku maana ei

saa MRS § 31 lg 1 p 1 alusel jätta maad, millele ühtegi tee koosseisu kuuluvat rajatist ei asu ning

mis ei ole vajalik olemasolevate teerajatiste sihipäraseks ja turvaliseks kasutamiseks ning selle

tagamiseks vajalike meetmete võtmiseks. Nii nagu majandus- ja kommunikatsiooniministri 2002.

aasta käskkirja puhul, ei nähtu ka 22. märtsi 2011 käskkirjast, et sellel maaosal, mis on Rae

Vallavalitsuse korraldusega eelnevalt tagastatud J.V.le ning mille minister on samas jätnud riigi

omandisse, paikneks mingisuguseid teerajatisi või et see oleks vajalik olemasoleva tee

teenindamiseks. Olemasoleva rajatise laiendamine, olenemata sellest, kas teise teeniidi või

lisanduvate sõiduradade juurdeehitamise näol on tegemist olemasoleva tee laiendamise või uue

tee ehitamisega, ei saa olla käsitatav olemasoleva tee teenindamisena maareformi seaduse mõttes.

Vaidlust pole selles, et ehitusluba planeeritava uue teeniidi väljaehitamiseks oleks välja antud

ehitusluba. Projektid ja muud planeerimisdokumendid ei õigusta maa riigi omandisse jätmist

MRS § 31 lg 1 p 1 alusel. Tee laiendamiseks vajaliku maa saaks minister riigi omandisse jätta

MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina. Sellele võimalusele viidatakse sõnaselgelt Vabariigi

Valitsuse 03. septembri 1996 määrusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra

punkti 5 alapunktis 8, kus sätestatakse, et maa riigi omandisse jätmise otsustaja on majandus- ja

kommunikatsiooniminister ui maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punktis 8 nimetatud

otstarbel jäetakse riigi omandisse riigile kuuluvate teede laiendamiseks ning teede rajamiseks

vajalik maa. Samas riigi maareservina maa riigi omandisse jätmine ei õigusta MRS § 6 lg 2 p 4

kohaselt maa tagastamata jätmist õigustatud subjektile.

21. Kaebuse esitaja on koos majandus- ja kommunikatsiooniministri käskkirja tühistamisega

taotlenud ka, et kohus kohustaks Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esitama Rae

Vallavalitsusele taotluse vaidlusaluses osas riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks

vajaliku maa kindlaksmääramiseks ning otsustaks pärast teenindusmaa kindlaksmääramist

vastavas osas maa riigi omandisse jätmise. Arusaadavalt on kaebuse esitaja eesmärk nende

kohustamisnõuete esitamisel see, et pärast majandus- ja kommunikatsiooniministri 22. märtsi

2011 käskkirja tühistamist ei tekiks olukorda, kus maa riigi omandisse jätmise küsimus jääb

endiselt lahendamata ning kaebuse esitajale tagastatud maad ei ole võimalik maakatastris

registreerida ega kinnisasja moodustada. Kohus leiab, et kohustamistaotlus tuleb rahuldad vaid

osaliselt. Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996 määrusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse

jätmise korra puntki 9 alapunktis 1 on sätestatud, et riigi omandisse jäetaval maal asuva riigi

omandis oleva ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid määratakse juhul, kui toimiku

esitaja on seda taotlenud. Õigusaktidest ei tulene maa riigi omandisse jätmise taotlejale kohustust

ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist taotleda. Seega saab maa riigi omandisse jätmise

MRS § 31 lg 1 p 1 alusel otsustada ka ilma, et kohalik omavalitsus määraks vastava menetluse

tulemusena ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid. Samas on ilmne, et kaebuse

esitajale tagastatud maa maakatastris registreerimist takistab asjaolu, et see kattub juba praeguseks

kehtetuks tunnistatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. detsembri 2002 käskkirja nr 71

alusel moodustatud ja registreeritud katastriüksusega. Kuivõrd riigi omandisse jäetud maad ei tule

tingimata kanda kinnistusraamatusse ning riigi omandiõigus tekib maa registreerimisest riigi

maakatastris ja riigivara registrist (VVm 1996/226 p. 17), siis sisuliselt tuleb vaidluse

lahendamiseks muuta juba olemasoleva kinnisasja piire. See on võimalik, kui vastustaja otsustab

uuesti Tallinna ringtee aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa riigi omandisse jätmise küsimuse

osas, kus see maa külgneb kaebuse esitajale tagastatud maaga. Kuivõrd kohalikult omavalitsuselt

teenindusmaa suuruse ja piiride kindlaksmääramine ei ole maa riigi omandisse jätmisel

kohustuslik, ei saa kohustamisnõuet selles osas rahuldada. Küll aga saab panna vastustajale

kohustuse otsustada uuesti maa riigi omandisse jätmise küsimus vaidlusaluse maa suhtes. Kohus

leiab, et vastustaja peab maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti otsustama viivitamata, ent

hiljemalt kolme kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul rahuldab kohus haldusakti

tühistamise taotluse ning ühe kahest kohustamistaotlustest. Kohtu hinnangul on rahuldamata

jäetud kohustamistaotluse osakaal kogu kaebuse eset ja eesmärki arvestades väike. Kohtu

hinnangul saab kaebuse rahuldatuks lugeda vähemalt 80% ulatuses. Kaebuse esitaja on esitanud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes kokku 3141,60 euro suuruse

menetluskulu väljamõistmist. Kaebuse esitaja on esitanud maksekorralduse, mis tõendab

õigusabikulu kandmist. Koos kaebusega on esitatud tõend riigilõivu tasumise kohta. Vastustaja

pidas menetluskulude suurust ülemääraseks ning taotles nende väljamõistmise puhuks nende

vähendamist. Kohus leiab, et vaidluse keerukust ning asjassepuutuvate materjalide mahukust

arvestades, samuti pidades silmas seda, et varasemates haldusasjades nr 3-06-482 ning 3-11-153

on kaebuste asjaolud ja õiguslikud põhjendused olnud suurel määral kattuvad käesoleva asjaga,

leiab, et kaebuse esitaja kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid tuleb vähendada ning

arvestades kaebuse rahuldamist 80% ulatuses, mõista kaebuse esitaja kasuks vastustajalt

menetluskulud kokku 2000 eurot.

Kristjan Siigur

kohtunik