3-11-383/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-383 Otsuse kuupäev

14. juuli 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Mihhail Komtšatnikovi kaebus Tartu Vangla ametnike Eerika Luukase 3. novembri 2011. a ja Peeter Teinfeldti 24. novembri 2011. a toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalikus menetluses Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 15. augustini 2011. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla kinnipeetav Mihhail Komtšatnikov töötas 2010. a aprillist vanglas majandustöödel. Tartu Vangla direktori asetäitja 10.08.2010. a käskkirjaga nr 1-4/1501 pikendati majandustööle määratud kinnipeetavatele eelnevalt vormistatud käskkirjade kehtivust kolme kuu võrra. M. Komtšatnikov määrati majandustööle tähtajaliselt ning tööle määramine kaotas kehtivuse 10.11.2010. a. Pärast 10.11.2010. a M. Komtšatnikovil tööhõives osaleda ei võimaldatud.

M. Komtšatnikov esitas 01.12.2010. a Tartu Vanglale vaide Tartu Vangla ametnike toimingute peale, taotledes töölt kõrvaldamise ebaseaduslikuks tunnistamist ning endisele töökohale ennistamist. Tartu Vangla 13.01.2011. a vaideotsusega nr E5 561-1 jäeti M. Komtšatnikovi vaie rahuldamata, kuna vaide esitajat ei ole majandustöödelt kõrvaldatud ega eemaldatud. Vaideotsuse kohaselt kaotas vaide esitaja suhtes 10.11.2011. a tööle määramise käskkiri kehtivuse ning seetõttu lõppes ka tema töösuhe vanglaga. Töösuhte lõppemine ei ole tingitud vanglateenistuja käitumisest ega vaide esitaja enda tegevusest. Objektiivsest õigusest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda enda tööle määramist.

2. M. Komtšatnikov esitas 14.02.2011. a Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla ametnike Eerika Luukase ja Peeter Teinfeldti toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, nimetades põhjendatud huvina Tartu Vangla vastu hilisemat mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Kaebuse kohaselt andis E. Luukas kaebajale 03.11.2010. a töökorralduse teise kinnipeetava kaudu ning tegi hiljem teiste kinnipeetavate juuresolekul korralduse täitmata jätmise tõttu kaebajale etteheiteid. Kaebaja poolt E. Luukase tegevuse peale 14.11.2010. a finantsja majandusosakonna juhatajale P. Teinfeldtile adresseeritud kaebus loeti märgukirjaks. P. Teinfeldti 24.11.2010. a vastusest märgukirjale nr V1-13227-1 selgub, et

E. Luukase tegevuse ajendiks oli kaebaja poolne ebakorrektne käitumine, ametnik käitus õigesti ning koostas kaebaja käitumise kohta ka ettekande. Nimetatud vastuse kohaselt kõrvaldati kaebaja töölt, võttes arvesse E. Luukase ettekandes toodud fakte.

Kaebaja leiab, et vanglaametnik E. Luukase 03.11.2010. a antud korraldus teise kinnipeetava kaudu oli ebaseaduslik. Kaebaja on seisukohal, et vanglaametniku toiming ei ole kooskõlas Tartu Vangla direktori 29.04.2009. a kodukorra käskkirja nr 1-3/61 § 7 p-ga 7.1, millest tuleneb, et kinnipeetav peab täitma vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja, kodukorda ja muid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja teenistujate seaduslikele korraldustele. Kinnipeetav ei pea täitma ja alluma teiste kinnipeetavate korraldustele. Vastusena kaebusele E. Luukase tegevuse peale leidis finantsja majandusosakonna juhataja P. Teinfeldt, et E. Luukase tegevus oli õiguspärane, lisaks süüdistas P. Teinfeldt kaebajat alusetult, teotades selliselt kaebaja au ja head nime. Kaebaja rõhutab, et asjaolu, et ta kannab karistust vanglas, ei anna alust vanglaametnikule teotada kaebaja au ja head nime.

4. Kaebaja palub tunnistada Tartu Vangla ametnike E. Luukase ja P. Teinfeldti toimingud õigusvastaseks.

Vastustaja vastuväited

5. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata ning jääb 13.01.2011. a vaideotsuses nr E5 561-1 toodud seisukohtade juurde .

6. 04.11.2010. a esitas kaebaja Tartu Vanglale kaebuse vanglateenistuja E. Luukase tegevuse peale, milles heitis ette, et oktoobris teatas vanglaametnik E. Luukas, et kaebaja ei kuulu pesumajja, kuid 03.11.2010. a andis talle teine kinnipeetav korralduse tegeleda tekkide harutamisega. Esitatud kaebuses soovis kaebaja teavet oma tööülesannete kohta ja palus juhtum läbi vaadata. Esitatud kaebusest ei nähtu ühtegi nõuet, milles kaebaja oleks taotlenud haldusakti andmist. Kaebust ei olnud võimalik käsitleda ka vaidena, kuna see ei vastanud HMS §-s 76 sätestatud nõuetele. Vaidega ei ole võimalik taotleda asjaolude kontrollimist, ametniku käitumise suhtes uurimise läbiviimist, ametniku karistamist, kuna nimetatud toimingud ei puuduta vaide esitaja õigusi. Seega ei ole 04.11.2010. a esitatud kaebus käsitletav vaidena ning selle sisust tulenevalt on vanglateenistuja P. Teinfeldt õiguspäraselt käsitlenud pöördumist kui märgukirja.

Tartu Vangla direktor on vaideotsuses möönnud, et kaebajale P. Teinfeldti poolt antud vastuse sisu on osaliselt eksitav. Kaebaja käitumise kohta ei ole ettekannet koostatud, samuti ei ole kaebajat majandustöödelt kõrvaldatud ega eemaldatud. Seega on vastustaja kõrvaldanud esialgses vastuses antud eksitavad väited, millega peaks M. Komtšatnikovi väidetavalt kannatada saanud au ja hea nimi olema taastatud ning vastuse iseseisvalt õigusvastaseks tunnistamiseks puudub vajadus.

7. Kaebaja oli määratud vanglas majandustöödele ning alates 2010. a oktoobrist täitis kaebaja tööülesandeid vangla pesumajas. Tavapäraselt seisnes kaebaja töö sektsioonides kinnipeetavate pesu vahetamises, aga vajadusel tuli teha ka teisi pesumajas tehtavaid töid. 03.11.2010. a M. Komtšatnikovi pesumajja kella 8.00 tööle ei toodud, aga kuna pesuvahetus sektsioonides algab kindlal kellaajal, läks E. Luukas pesu vahetama ning võttis kaasa teised kinnipeetavad. E. Luukas jättis pesumajja laua peale hunniku tekke, millel oli vaja kulunud ääred ära harutada ning palus kohalejäänud majandustöölisest kinnipeetavatel see töökorraldust puudutav juhis saabuvatele kinnipeetavatele, kellest üks oli kaebaja, edasi öelda. Kaebajale ei olnud selle töö tegemine võõras, ta oli tekkide ääri ka varasemalt harutanud. Pesu vahetamiselt tagasi tulles küsis E. Luukas kaebajalt, et miks kaebaja ei tegele tekkide äärte harutamisega, millele kaebaja vastas, et see ei ole tema töö. Seepeale E. Luukas selgitas kaebajale, et see, millist tööd kinnipeetav peab tegema, ei ole kinnipeetava otsustada ja tööülesandeid jagab vanglaametnik.

Vastustaja ei näe E. Luukase tegevuses mingit vastuolu vangistust reguleerivatest õigusaktidest kinnipeetavale tulenevate õigustega. Kaebaja viidi tööle, temale teha jäetud töö oli temale arusaadav ning teostatav ning mitte miski ei takistanud tal seda teha. Paraku on kaebaja ka varasemalt suhtunud vanglas töö tegemisse üleolevalt ning valinud töid, mida tema teha tahab. Seega saab väita, et ka käesolev kaebus ei ole esitatud mitte seetõttu, et kaebaja õigusi oleks rikutud, vaid ainult kaebajale teadaoleva põhimõttelise vaidluse pidamiseks.

Kohtu põhjendused ja otsus

8. Käeolevas haldusasjas on kaebaja vaidlustanud vanglaametnik E. Luukase poolt kaebajale 03.11.2010. a töökorralduse andmise teise kinnipeetava kaudu ning teiste kinnipeetavate juuresolekul korralduse täitmata jätmise eest kaebajale etteheidete tegemise; finantsja majandusosakonna juhataja P. Teinfeldti poolt 24.11.2010. a märgukirja vastuses kaebaja alusetu süüdistamine, millega teotati kaebaja au ja head nime.

Seega on vaidluse esemeks vanglaametnik E. Luukase haldusakt, mis seisnes kaebajale ja teistele hiljem saabunud kinnipeetavatele töökorralduse andmises ja E. Luukase toiming, mis seisnes kaebajale etteheidete tegemises ning finantsja majandusosakonna juhataja P. Teinfeldti toiming, mis seisnes kaebaja märgukirjale vastamises.

HKMS §-de 7 lõike 1 teise lause ja 10 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb kaebuses haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks märkida muuhulgas kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Kaebaja põhjendab kohtult vastustaja ametnike toimingute ja haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist Tartu Vangla vastu hilisema mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusega.

9. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjades nr 3-3-1-8-11 ja 3-3-1-88-09 sedastanud, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

10. Halduskohus hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest kaebajal puudub põhjendatud huvi halduskohtult taotletava konstateeringu suhtes haldusakti puhul. Kaebaja poolt vaidlustatud toimingud ei ole aga õigusvastased.

Halduskohus on seisukohal, et käesolevas asjas esinevatel faktilistel asjaoludel oleks kaebaja poolt esitatav hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu, sest vastustaja poolt on vaideotsuses kaebaja poolt tema au teotavateks loetud andmed ümberlükatud, kuna vastustaja on möönnud, et kaebajale etteheidetud käitumine ei kvalifitseeru distsipliinirikkumisena. Vastustaja on vaideotsuses ja kohtumenetluses võtnud omaks, et vaidlusaluse 24.11.2010. a toimingu käigus on asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastatud ebaõigesti. Vastustaja on möönnud ka kaebaja süü puudumist deliktiõiguse mõttes. Halduskohus loeb selles osas vaideotsuse mõtteliselt võrdsustavaks toimingu õigusvastasust tuvastava kohtuotsusega, kuna vangistusõiguse kohaselt on tegemist kohustusliku kohtueelse menetlusega, mille käigus on need andmed ümberlükatud, mida kaebaja peab oma au ja nime teotavateks (vrdl Riigikohtu lahendid kohtuasjades nr 3-3-1- 44-06 ja 3-2-1-11-04).

11. Kaebaja eesmärgiks vaidemenetluses oli toimingute faktiliste tagajärgede kõrvaldamine ehk tööõiguse mõttes tööle ennistamine. Halduskohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tuvastatav võrdsusõiguse rikkumine kaebaja suhtes. Asja materjalide kohaselt on kaebaja 2010. aastal töötanud aprilli kuust kuni novembrini ehk üle poole aasta. Halduskohus märgib vastuseks kaebajale, et vanglal ei ole kohustust kindlustada kinnipeetav igal juhul ja igapäevaselt tööga. Seda tehakse vastavalt võimalustele, tulenedes seejuures ka vangla igapäevastele vajadustele, mis võib olla aga väga erinev. Seega, kuna kinnipeetava igapäevane tööga hõivatus vangla majandustöödel toimub vangla vajadustest sõltuvalt, siis ei ole ka sel ajal, kui kinnipeetavale pole tööd pakkuda, tegemist kinnipeetava töölt kõrvaldamisega või vabastamisega, sest vangla peab muuhulgas tööga kindlustama kõiki kinnipeetavaid võrdsetel alustel. Ei saa küll välistada, et kaebaja poolt käesoleval juhul vaidlustatud intsident võis muude asjaolude hulgas mõjutada vangla vastavaid kaalutlusotsustusi kaebaja tööga kindlustamisel, kuid asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et 03.10.2010. a sündmused olid selles osas ainukeseks kaalutlusi mõjutavateks asjaoludeks. Rohkemateks järeldusteks puudub halduskohtul aga alus, kuna kaebaja ei ole käesolevas kohtuasjas vaidlustanud tema töölt kõrvaldamist iseseisva nõudena vangla vastu.

12. Halduskohus märgib vastuseks pooltele, et E. Luukase poolt kaebajale töökorralduse andmine teiste kinnipeetavate kaudu ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Nagu juba osundatud käsitleb halduskohus töökorralduse andmist suulise haldusaktina, mitte toiminguna.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebajat ei toimetatud 03.11.2010. a ettenähtud ajal majandustöödele vanglast, mitte aga kaebajast tingitud asjaoludel. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kaebaja oli enne 03.11.2010.a majandustöödel osalenud sektsioonides kinnipeetavate pesu vahetajana, aga kuna kaebajat ei toimetatud vangla poolt õigeaegselt pesumajja, andis ametnik talle teise kinnipeetava kaudu korralduse tekkide äärte harutamiseks. Asjas ei ole tõendatud, et kaebaja oleks tööõiguslikult töötanud teise kinnipeetava vahetus alluvuses, mistõttu on halduskohus seisukohal, et kaebaja oli avalikõiguslikus suhtes vanglaga ja talle ei antud töökorraldust teise kinnipeetava poolt tööõiguse mõttes.

VangS § 38 lõike 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. TLS § 7 punkt 12 järgi ei laiene töölepinguseadus töötamisele vabaduskaotuse kandmise ajal. Seda, et kinnipeetava töökohustus ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, st tal puudub lepingusõlmimise vabadus, on tõdetud vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (Kirjastus Juura, 2009. a, lk 93): „Kinnipeetava töö väljaarvamine tööõiguse rakendusalast tuleneb seaduse tasandil veel ka VangS § 41 lg-st 2, mille kohaselt kohaldatakse üksnes kinnipeetava järelevalveta töötamisele väljaspool vanglat tööseaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise, töötasu ja puhkuse kohta. Kuigi vanglas töötavatele kinnipeetavatele makstakse VangS §-i 43 kohaselt töö eest töötasu, ei toimu kinnipeetava töötamine mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu.“

Seega on ka käesoleval juhul vanglaametnik andnud kaebajale töökorralduse: tegeleda tekkide harutamisega avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Selline korraldus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 55 lõike 2 teine lause). Halduskohus eeldab, et vanglaametnikud on vanglas varustatud kaasaegsete sidepidamise vahenditega (nt telefonid, mobiiltelefonid, kaasaskantavad raadiosaatjad jmt), mille tõttu jääb halduskohtule arusaamatuks, miks pidi kaebajale töökorralduse muudatust puudutava korralduse andma teise kinnipeetava, aga mitte teise vanglaametniku kaudu kui E. Luukasel endal ei olnud võimalik kaebajale suulist haldusakti vahetult teatavaks teha. Vanglaametniku kaudu suulise korralduse andmine oleks halduskohtu hinnangul välistanud poolte vahelise vääriti mõistmise avalik-õiguslikus suhtes, mis viis muuhulgas P. Teinfeldti poolt ebaõigete järelduste tegemiseni märgukirjale vastamisel. Vastustaja ei ole haldusja halduskohtumenetluses osundanud õigusaktile, mis annab vanglaametnikule õiguse suulise haldusakti andmiseks teise kinnipeetava kaudu, mille tõttu on halduskohus erinevalt vastustajast seisukohal, et vanglaametnik E. Luukase korraldus ei olnud kooskõlas kehtiva õigusega. Seetõttu nõustub halduskohus põhimõtteliselt kaebajaga, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Halduskohus on aga seisukohal, et vastustaja poolt õigusvastaselt suulise haldusakti andmisega ei ole teotatud kaebaja au või head nime, mistõttu puudub alus selles osas kaebuse rahuldamiseks, kuna kaebaja poolt esitatav mittevaralise kahju nõue oleks selles osas ilmselgelt perspektiivitu. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalune suuline korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele (HMS § 63 lõige 2), kuna haldusaktiga kaebajale pandud kohustus on arusaadav (HMS § 60 lõike 2 teine lause) vaatamata sellele, et korraldus ei ole kaebajale teatavaks tehtud vanglaametniku enda või teiste vanglaametnike poolt. HMS § 62 lõike 1 kohaselt võib küll haldusakti menetlusosalisele teatavaks teha vabas vormis, kuid see ei tähenda, et haldusakti võiks teatavaks teha (kätte toimetada) eraõigusliku isiku kaudu, käesoleval juhul teise kinnipeetava kaudu, mis ei ole halduskohtu hinnangul kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, kuna võib soodustada kinnipeetavate vahelisi mitteformaalseid alluvussuhteid.

13. Kaebaja poolt vaidlustatud toiminguga - E. Luukase poolt teiste kinnipeetavate juuresolekul korralduse täitmata jätmise eest kaebajale etteheidete tegemisega ei ole samuti teotatud kaebaja au või head nime, mistõttu puudub alus selles osas kaebuse rahuldamiseks, kaebaja poolt esitatav mittevaralise kahju nõue oleks selles osas samuti ilmselgelt perspektiivitu.

Vastuseks kaebajale osundab halduskohus Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-103-06 väljendatud seisukohtadele. Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et :“ Kui kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning tühisus on ilmselge (vt Riigikohtu 07.03.2003. a määruse nr 3-3-1-21-03 p-i 13). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.“

Nagu juba käesoleva kohtulahendi eelmises alajaotises osundatud, on halduskohus seisukohal, et vanglaametnik E. Luukase 03.11.2010.a suulisel haldusaktil ei ole HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puuduseid ja need puudused ei ole ilmselged. Seetõttu oli kaebaja kohustatud selle korralduse täitma vaatamata haldusakti õigusvastasusele, sest kaebajal ei olnud õigust keelduda korralduse täitmisest. Vanglaametniku poolt kaebajale tema õiguste ja kohustuste selgitamisega, mida kaebaja nimetab etteheidete tegemiseks, ei saadud halduskohtu hinnangul aga teotada kaebaja au ja kahjustada tema nime, sest haldusorganil on haldusmenetluses selgitamiskohustus vaatamata sellele, kas menetlusosaline peab seda etteheidete tegemiseks või mitte.

14. Kaebaja poolt vaidlustatud toiminguga - finantsja majandusosakonna juhataja P. Teinfeldti poolt 24.11.2010. a märgukirja vastuses kaebaja alusetu süüdistamise õigusvastsuse kindlakstegemiseks kahju hüvitamise motiivil puudub samuti alus. Märgukirjale vastuses on kaebajale esitatud etteheited kaebaja ebakorrektses käitumises (sh omavolilises tegevuses) ja korraldusele mitteallumises. Halduskohus on jätkuvalt seisukohal, et vanglaametniku korraldusele mitteallumist saab põhjendatult lugeda ebakorrektseks käitumiseks ja omavoliks. Seega puudub kaebuse rahuldamiseks ka selles osas alus, kuna vastustaja ametnik on võimaliku kahjunõude suhtes asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastanud halduskohtu hinnangul õigesti.

15. HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel tuleb kaebus neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldamata jätta.

16. HKMS § 92 lõikest 1 tulenevalt jäävad poolte menetluskuld nende endi kanda. Kaebaja puhul seoses kaebuse rahuldamata jätmisega ja vastustaja puhul seoses menetluskulude hüvitamise nõude esitamata jätmisega.

17. Kaebaja poolt kirjalikus menetluses täiendavata tõendite ja taotluste esitamise tähtpäevaks esitatud taotlused täiendavate tõendite kogumiseks jäävad rahuldamata kui põhjendamatud. Roby Koik kohtunik