3-11-1472/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(2)

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-1472 Haldusasi

V. B. kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – V. B. RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus läbivaatamatult (HKMS § 11 lg 4).

2. Saata määrus kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 10 päeva jooksul määruse saamisest arvates. Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu (HKMS § 11 lg 8; § 471). ASJAOLUD

1. V. B. esitas 13. juunil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju (kaebuse täienduse kohaselt 176 840,70 eurot) hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt on kahjunõude aluseks Tallinna Linnavolikogu tegevusetus, mis tulenes Tallinna Linnavolikogu 14. juuni 2001 otsusest nr 192, Tallinna Linnavolikogu esimehe 15. jaanuari 2003 vastusest nr 3.2.1.2/1431 ja Tallinna Linnavolikogu esimehe 25. mai 2011 kirjast nr F3- 2.1.2/34. Kaebuse kohaselt kasutas V. B. üürilepingu alusel elamut Tallinnas xxxxxxxxx. Tallinna Linnavolikogu otsusega nr tagati kaebajale õigus uude eluruumi ümberasustamisele üürilepingu kehtimise ajal. Tallinna Linnavolikogu tegevusetuse tulemusena tõsteti aga kaebaja oma eluruumist xxxxxxxxx pärast üürilepingu kehtivuse lõppemist tänavale. Kahjunõude eesmärgiks on kompenseerida kaotatud võimalused ning taastada ametialased oskused ja elukvaliteet. Kahjulikud tagajärjed tulenesid vastustaja tegevusest või tegevusetusest alates üürilepingu lõppemisest 31. detsembril 2004. V. B. taotles riigilõivu tasumisest vabastamist maksejõuetuse tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED

2. Kaebust võib mõista selliselt, et Tallinna Linnavolikogu õigusvastane tegevusetus seisnes kaebaja arvates selles, et linnavolikogu ei võimaldanud kaebajale xxxxxxxxx üürilepingu kehtivuse ajal uut elamispinda, mille tõttu tõsteti kaebaja pärast üürilepingu lõppemist sunniviisiliselt tänavale. Sellega tekitas Tallinna Linnavolikogu kaebajale kahju 176 840,70 eurot.

3. Tallinna Linnavolikogu 14. juuni 2001 otsusega nr 192 (tl 19-21) seati hoonestusõigus Haljas tee, Pähkli tn, Kase tn ja Kuslapuu tn vahelisele kvartalile AS Maarjamäe Maja kasuks. Otsuse p 2.3 kohaselt võttis hoonestaja üle kinnistul asuvad elamud ja abihooned, sh xxxxxxxxx, ning nimetatud elamute üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja

2(2) kohustused. Otsuse p 2.4 kohaselt kohustus hoonestaja andma ümbermajutamiseks nimetatud elamute üürnike omandisse eluruumid, arvestades elamuseaduses sätestatud nõudeid. Tallinna Linnavolikogu esimehe 15. jaanuari 2003 vastuses nr 3.2.1.2/1431 (tl 28) selgitati M. B. otsuse nr 192 sisu. Tallinna Linnavolikogu esimehe 25. mai 2011 kirjas nr F3-2.1.2/34 (tl 15) selgitati

V. B. vastuseks tema 4. mai 2011 kahju hüvitamise avaldusele (tl 16-17), et Riigikohtu otsusega asjas nr 3-2-1-85-09 jäeti V. B. hagi Tallinna linna vastu rahuldamata. Viidatud asjas taotles V. B. Tallinna linnalt xxxxxxxxx asuvas elamus üürilepingu lõppemisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus selgitas kaebajale, et Tallinna linnal ei ole üürnike ees kohustusi, sest kõik õigused ja kohustused anti hoonestusõiguse lepinguga üle AS-le Maarjamäe Maja. Seetõttu ei ole alust kahjunõude rahuldamiseks.

4. Kohtud on kohtuasjades nr 3-07-1935 ja 3-07-2403 selgitanud kaebajale järgmist: 1) Tallinna Linnavolikogu 14. juuni 2001. a otsusega nr 192 anti kõik üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle AS-le Maarjamäe Maja. Tallinna linna ja Maarjamäe Maja AS vahel

29. juunil 2001 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise leping ei reguleeri avalik-õiguslikke suhteid ega ole käsitatav halduslepinguna. Tallinna linn on Tallinna Linnavolikogu otsuse nr

192 alusel teinud kinnistu omanikuna tsiviilõigusliku tehingu ja sõlminud võlaõiguslikke kokkuleppeid ja asjaõiguslepingut sisaldava hoonestusõiguse seadmise lepingu. Hoonestusõiguse seadmise leping on tsiviilõiguslik leping; 2) munitsipaalkorteri üürileandjana saab kohalik omavalitsus tegutseda nii eraõiguslikus kui ka avalik-õiguslikus suhtes. Avalikõiguslik on ning halduskohtu pädevusse kuulub selline vaidlus, kus üürilepingu esemeks on eluruum, mille kohalik omavalitsus on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele (nt sotsiaalhoolekandeseaduse §-s 14 märgitud sotsiaalkorter). V. B. puhul sellise isikuga ja eluruumiga tegemist pole. Kaebaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline üürisuhe oli eraõiguslik, hoonestusõiguse seadmise lepinguga pole Tallinna linn avaliku võimu ülesandeid eraõiguslikule isikule üle andnud ning hoonestusõiguse lepinguga kolmandate isikute (sh kaebaja) subjektiivseid avalikke õigusi ei reguleeritud.

5. Kohtud on niisiis tuvastanud, et kaebaja ja Tallinna linna vahel oli eraõiguslik üürisuhe. Kohtul ei ole alust asuda praeguses asjas teistsugusele seisukohale. RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri see seadus kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. HKMS § 3 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse eelkõige avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. TsMS §-dest 1 ja 9 tulenevalt on tsiviilasjaks eraõigussuhtest tulenev kohtuasi ja tsiviilasja lahendamiseks on pädev maakohus. Seega isegi kui Tallinna linn oleks üürileandjana olnud tegevusetu (nt enne üürileandja õiguste ja kohustuste hoonestajale üleandmist) ja tekitanud kaebajale kahju, on tegemist eraõigusliku vaidlusega, mis tuleb lahendada maakohtus.

6. HKMS § 11 lg 4 alusel tagastab halduskohus kaebuse, mille lahendamine ei ole tema pädevuses, selgitades võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda. Kohus selgitab, et kaebajal on võimalik üürisuhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudega pöörduda maakohtusse. Kohus märgib siiski, et tsiviilasjas nr 2-03-145 (Riigikohtus asi nr 3-2-1-85-09) on juba jäetud rahuldamata V. B. hagi Tallinna linna vastu kahju hüvitamiseks; ning AS-lt Maarjamäe Maja on kaebaja kasuks kahjuhüvitis välja mõistetud selle eest, et hoonestaja ei täitnud üürniku (V. B.) suhtes hoonestuslepingust tulenevaid kohustusi. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei saa kohtusse pöörduda sama poole vastu sama eseme kohta samal alusel, milles on juba olemas jõustunud kohtulahend.

Monika Laatsit