3-09-1232/157 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1232 Haldusasi AS Kiirkandur kaebus Kohila Vallavolikogu 05.05.2009 määruse nr 15 tühistamiseks. Asja läbivaatamise vorm Istungi menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada AS Kiirkandur kaebus ja tühistada Kohila Vallavolikogu 05.05.09.a. määrus nr 15 „Pahkla maastikukaitseala moodustamine“

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1) Kohila Vallavolikogu 05.05.2009 määrusega nr 15 moodustati Pahkla maastikukaitseala, määrati kindlaks Pahkla maastikukaitseala piirid ja kinnitati Pahkla maastikukaitseala kaitse-eeskiri.

2 2) 05.06.2009 esitas AS Kiirkandur kohtule kaebuse Kohila Vallavolikogu 05.05.2009 määruse nr 15 tühistamiseks. 3) 19.06.2009 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebaja palub tühistada Kohila Vallavolikogu 5. mai 2009.a. määrus nr 15 “Pahkla maastikukaitseala moodustamine“ ja jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. 4) Kohus uuendas määrusega menetluse, kuna vastustaja saatis kohtule peale kohtuvaidlusi rea dokumente. Kohus selgitas, et vastustaja esitatud dokumendid ei olnud valminud vaidlusaluse määruse tegemise ajaks ja on koostatud detsembris 2010.a. Kohus uuendas menetluse põhjusest, et tekkis kahtlus U.Timm ekspert-töö juurde kuuluvas kaardimaterjalis ja nende koostamise tegelikus ajas.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

5) AS Kiirkandur esitas Keskkonnaministeeriumile kaevandamisloa taotluse. Luba taotletakse Nabala lubjakivimaardlas, mis asub Harju ja Rapla maakonnas, Saku ning Kohila vallas, ehituslubjakivi kaevandamiseks. Keskkonnaministeerium teatas 30.04.2009 Ametlikes Teadaannetes, et algatas (13.04.2009 kirja reg. nr 13-3-1/8799) ühise keskkonnamõju hindamise seoses Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS-i Kiirkandur kavandatava kaevandamisega Nabala lubjakivimaardlas Tagadi ja Nõmmevälja lubjakivikarjääris. 6) Vaidlustatav Kohila Vallavolikogu määrus muudab oluliselt Nabala lubjakivimaardlas kaevandamise suhtes kehtivat regulatsiooni. Kinnitatud Pahkla maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 5 lg 1 p 6 keelab maavarade ja maa-ainese kaevandamise Pahkla maastikukaitsealal. Kohila vald on sekkunud kaebaja õiguste ja vabaduste teostamisse seoses kaebuse esitaja põhitegevusega – maavarade kaevandamisega. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt võis kaebuse esitaja eeldada, et tema menetluslikku positsiooni ei halvendata kaevandamisloa menetluse kestel täiendava absoluutse piirangu kehtestamisega. Rikutakse kaebaja Põhiseaduse (PS) §-s 19 sätestatud õigust tegutseda valitud ettevõtlusvaldkonnas (ettevõtlusvabadus) ja teenida selliselt ettevõtluselt tulu. 7)Määrus nr 15 ja selle vastuvõtmise kord on vastuolus haldusmenetluse põhimõtetega, rikub hea halduse tava ja on vastuolus PS §-s 14 sätestatud õigusega heale haldusele. Määrus rikub õigusi ning on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane. LKS-ga kehtestatakse võimalus kohaldada üksikutel kaitsealadel erinevaid looduskaitselisi meetmeid. Pädevus ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatuse piiritlemiseks ning looduskaitseseaduses sätestatud piirangute osalise või täieliku, alalise või ajutise kehtivuse määramiseks vööndite kaupa on tulenevalt LKS § 12 lõikest 2 kaitse-eeskirja kehtestajal. Sama seaduse § 31 lõikest 2 tulenevalt on kaitse-eeskirja kehtestajal piiranguvööndis võimalik lubada maavara kaevandamist. Moodustatud on kohalik kaitseala, mistõttu on kaitse-eeskirja kehtestamise, kaitseala moodustamise pädevus ja kaevandamise lubamise õigus kohaliku omavalitsuse volikogul. Tulenevalt LKS §-st 6 kohaldatakse seaduse alusel korraldatavale haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades LKS erisusi. Haldusaktidele (s.h. kaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamise haldusakt) tuleb kohaldada samuti HMS sätteid. Vaidlustatud määrus on ebakorrektne ja selle andmisel ei ole haldusorgan järginud haldusakti andmise nõudeid, mistõttu ei vasta see haldusakti õiguspärasuse nõuetele HMS § 54 ja 56 lg 3 alusel. 8) Määruse seletuses ei ole kajastatud kaitseala loomise aluseid ja põhjuseid. Seletav osa keskendub kaevandamise võimalustele, kaevandamisõiguse välistamisele ja lubjakivi tootmise olukorra hinnangule Harju maakonnas. Seletus viib kahele järeldusele: 1) kaitseala on moodustatud eesmärgiga välistada kaebuse esitaja poolt esitatud kaevandamise loa taotlusele positiivse vastuse saamine; 2) otsustaja ei ole piisavalt kaalunud ja hinnanud asjassepuutuvat, et otsustada, kas kaitseala moodustamine ja sellega kaasnevad piirangud on põhjendatud. See on vastu võetud kaebuse esitaja taotluse positiivse lahenduse välistamiseks ja on pahatahtlik.

3 9) LKS § 7 seab tingimused kaitstavale väärtusele. Seletuses ei ole käsitletud loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu ja ei ole tuvastatav, kas kaitseala moodustamine ja looduskaitseliste piirangute kohaldamine on põhjendatud või mitte. Selline menetluse läbiviimine ja haldusotsuse sisulise põhjendatuse analüüsi puudumine on põhjustanud ebaproportsionaalsete piirangute kehtestamise ning kaebuse esitaja õigusliku positsiooni olulise muutumise kaevandusloa taotluse menetlemise kestel, muutes kaevandamisloa taotluse edasise menetluse sisuliselt mõttetuks, kuivõrd maavara kaevandamise õiguse väljastamine ei ole võimalik. 10) LKS § 8 lõike 3 kohaselt korraldab kaitse alla võtmise algataja ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert). Määrusest ei nähtu, et selline analüüs oleks läbi viidud. Viidatud on emeriitprofessor E. Reinsalu koostatud uurimistööle, mis käsitleb lubjakivi kaevandamise vajalikkust ja U.Timm koostatud eksperthinnangule Angerja kaitseala koostamise kohta, kuid viidatud dokumentidele ei ole omistatud LKS § 8 lõikes 3 toodud ekspertarvamuse kvaliteeti, need ei ütle ka üheselt, et kaevandamisega kõnealusel Pahkla maastikukaitsealal põhjustataks korvamatut kahju keskkonnale. Analüüsid on vastuolus 2008 aasta juulis valminud Eesti Geoloogiakeskuse koostatud põhjaliku hüdrogeoloogilise uuringuga “Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile”, millest nähtub, et kaevandamise mõju põhjavee seisundile on vähene ja kaevandamisloaga ettenähtud nõuete järgimisel kaevandamine piirkonna veerežiimi negatiivselt ei mõjuta. Vastustaja kasutada olnud analüüside põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaevandamine moodustatud kaitsealal võiks kahjustada seal oletatavalt asuvat karstiala. Kuna U.Timm poolt koostatud ekspertarvamuse kohaselt on just karstiala veerežiimi säilitamine kaitseala moodustamise eesmärk, siis ei saa lugeda kaitsealal kaevandamise keelamise kaitsemeetme rakendamist põhjendatuks. 11) Vaidlustatavast määrusest ei nähtu kehtestatavate piirangute eesmärk. Sellest johtuvalt lähtub kaebuse esitaja piirangute proportsionaalsuse hindamisel U.Timm ekspertarvamuses väljatoodud eesmärgist - karstiala veerežiimi säilitamine. Kehtestatud piirang peab olema sobilik, vajalik ja mõõdukas. Vaidlustatava otsusega kehtestatud piirangud ei ole vajalikud, seega ei ole need ka proportsionaalsed, mistõttu ei vasta need haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele ega hea halduse põhimõttele. 12) Hea halduse põhimõttest tuleneb, et juhul, kui haldusorgan teeb haldusmenetluse käigus otsuse, mis mõjutab puudutatud isiku õigusi mõnes teises käimasolevas menetluses sedavõrd, et teise käimasoleva menetluse puhul ei ole otsuse tegemise järgselt puudutatud isikul enam võimalik taotletud eesmärki saavutada, siis tuleb otsust tegeval haldusorganil kaaluda kõiki asjaolusid sama põhjalikult ning sarnase hoolsusega, kui seda oleks tulnud teha teise menetluse raames. Kaevandamisloa menetluses hinnatakse kavandatava tegevuse mõju keskkonnale keskkonnamõjude hindamise (KMH) käigus, mis oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal algatatud. Kohila vallavolikogu poolt vastu võetud vaidlustatava määruse kaalumisel seda aga ei tehtud. 13) Moodustatud kaitseala piiridesse jääb üleriigilise tähtsusega Nabala lubjakivimaardla, milles leiduv maavara on ehituslubjakivi. Maapõue ja selle leiduvat riigile kuulvat maavara tuleb kasutada majanduslikult otstarbekalt ja keskkonnasäästlikult. 19.06.2008.a. esitas kaebaja taotluse Nabala lubjakivimaardlas, Nõmmevälja karjääris ehituslubjakivi kaevandamise kaevandamisloa saamiseks. Nabala lubjakivimaardla on Vabariigi Valitsuse 09.06.2005. a määruse nr 131 § 5 p 6 kohaselt üleriigilise tähtsusega maardla. Maapõueseaduse (MaaPS) § 4 lg 1 kohaselt kuulub üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara riigile ja sellele teiste isikute kinnisomand ei ulatu. Riigile kuuluv maavara ja selle majanduslikult otstarbekas kasutamine on ülimuslik isegi põhiseadusega kaitstud isiku omandiõiguse, mille reservatsiooni põhiseadus vaid seadusest tulenevalt ette näeb, ees. Maavara kaevandamise keeld piirab kavandatud kujul põhjendamatult maavara omaniku õigust talle kuuluvat vara käsutada. Arvestades Eesti tänast

4 majandussituatsiooni ja lähituleviku väljavaateid, on lubamatu takistada piisava kaalumise ja põhjenduseta olemasoleva loodusressursi kasutuselevõttu. 14) Vallavolikogu on leidnud, et paekivikillustiku tootmine on vajalik, kuid sellega kaasnev mõju on antud kohas oluline ja ületab piirkonna keskkonna taluvuse. Samas jäetakse tähelepanuta, et kaevandamisloa taotluse menetlemise raames on algatatud keskkonnamõjude hindamine, mille käigus selgitatakse välja, millised on kavatsetud kaevandamise võimalikud mõjud; selgitatakse välja need meetmed, millistega oleks võimalik negatiivseid keskkonnamuudatusi vältida või minimeerida ja need tingimused, millistel kaevandamine üldse võimalik oleks. Alusetu on tänaste andmete põhjal esitada väiteid võimaliku keskkonnamõju suuruse kohta, kuna nende analüüs on alles pooleli. Vaidlustatava otsuse vastuvõtjal ei olnud otsuse vastuvõtmisel piisavalt informatsiooni otsustamaks kaevandamise lubatavuse üle. 15) Määruse üllatuslikkust kaebajale ja selle suunatust konkreetselt kaebuse esitaja poolt esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemise võimatuks muutmisele toob esile ka Kohila valla ÜP uurimine. Märgitud planeering on kinnitatud Kohila vallavolikogu määrusega nr 86, 20.07. 2006. Valla ÜP on selgelt näinud Pahkla küla äärseid maid perspektiivse kaevandamisealana ning seeläbi julgustanud kaebuse esitajat ning teisi kaevandamisega tegelevaid ettevõtteid asuma kaevandamiseks vajalikke toimingute tegemisele. Valla ÜP ei kajasta Pahkla ega Angerja küla lähedast ala mistahes moel perspektiivse maastikukaitsealana ega too välja selle piirkonna looduslikke, kaitsmisele kuuluvaid väärtusi. Lisaks ÜP seletuskirjale on kaebuse esitaja lähtunud ÜP kaardist. Maa, mille suhtes kaevandamisloa taotlus on esitatud, on viidatud dokumendi kohaselt „kohaliku tähtsusega maardla paas/kruus“. Kehtestatud Kohila valla ÜP-d vaadeldes tuleb seega asuda seisukohale, et antud maa osas on kavandatud selle rakendamine kaevandamisalana. Määrus rikub kaebuse esitaja suhtes PS §-14 sätestatud õigust heale haldusele. Vaidlustatav otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kohtuasjas 3-4-1-20-04 selgitab õiguspärase ootuse põhimõtet. Iseenesest ei ole välistatud kaebaja õiguse, saada kaevandamisluba ja kaevandada Nabala lubjakivimaardlas maavara, piiramine, kuid selline piiramine peab olema puudutatud isiku jaoks piisavalt ettenähtav ja proportsionaalne ega tohi olla sõnamurdlik. Keelav piirang on kehtestatud mittekohases menetluses sisulise kaalumiseta ja seega õigusvastane. 16) 05.04.2010 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et Keskkonnaministeerium on heaks kiitnud KK mõjude hindamise programmi ja see algatati. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et antud juhul on tegemist kohaliku elu küsimusega, mille reguleerimise õigus ei peaks olema riigil ja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile nr 3-4-1-909 toetudes ja samuti Tallinna Ringkonnakohtu lahendile 07.07.2008 Paekivitoodete Tehase OÜ kohtuasjas. Kaebaja tõstatab LKS § 31 lg 2 p 3 põhiseaduslikkuse küsimuse juhul, kui see norm on asjassepuutuv. Vald on põhjendanud vajalike uuringute tegemata jätmist vaid sellega, et pole rahalisi vahendeid. 678 ha-st on vaid 25 ha mäeeraldise ala, teadaolevalt ei asu seal ühtegi kaitstavat objekti. Otsus välistab riigi võimaluse kaaluda kaevandusloa andmist. Kõik vastustaja poolt tõstatud küsimused arutatakse läbi kaevandamisloa andmisel, seda ei saa ära otsustada KOV kahe teadmata pädevusega isiku poolt koostatud ekspertarvamusele tuginedes. Kohtule hilisemalt esitatud tõendeid arvestada ei saa, kuna nendele pole viidatud haldusakti motiveerivas osas. 17) 05.04.2010 esitas kaebaja kohtule täiendavad teesid. Kaitseala moodustamise alused ja põhjendused on ebaselged. Vastustaja põhjendused ei ole seostatavad Kaitse-eeskirja § 1 sätestatud loodusobjektide kaitsmise vajadusega. Asjas uuritud materjalide põhjal ei saa teha ühest järeldust, et kaevandamisega kõnealusel Pahkla maastikukaitsealal põhjustataks korvamatut kahju keskkonnale laiemalt või mõnele eeskirja § 1 loetletud loodusobjektidest. Eesti Geoloogiakeskuse koostatud põhjaliku hüdrogeoloogilise uuringuga "Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile" millest nähtub, et kaevandamise mõju põhjavee seisundile on vähene ja kaevandamisloaga ettenähtud nõuete järgimisel kaevandamine piirkonna veerežiimi negatiivselt ei mõjuta. Vajalik ei ole seega

5 mitte kaevandamise täiemahuline keelamine, vaid üksnes keskkonnatingimustest tulenevate täiendavate nõuete kehtestamine kaevandamisele. Kaevandamisloa menetluses hinnatakse kavandatava tegevuse mõju keskkonnale keskkonnamõjude hindamise (KMH) käigus, mis oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal algatatud. Maapõue ja selle leiduvat riigile kuulvat maavara tuleb kasutada majanduslikult otstarbekalt ja keskkonnasäästlikult, killustiku kaevandamine on riigile endiselt vajalik. Kohila vald ei ole seda otsuses arvesse võtnud ega kaalunud määrusest tulenevaid tagajärgi. Kohalikul omavalitsusel puudub pädevus keelata kaitse-eeskirjaga maavara või maa-ainese kaevandamine. Asjaolu, et nimetatud piirang tuleneb maavara osas LKS § 31 lg 2 p-st 3, ei anna kohalikule omavalitsusele pädevust sellist piirangut kaitse-eeskirjaga ette näha. Vaatamata asjaolule, et kehtiv MaapS maa-ainese mõistet ei sätesta, selle kaevandamise keelamiseks kohaliku omavalitsusel pädevus puudub. Kui kohus leiab, et kohaliku omavalitsuse pädevus keelata kaitse-eeskirjaga kaitsealal maavara või maa-ainese kaevandamine tuleneb LKS § 31 lg 2 p-st 3, siis palub kaebuse esitaja nimetatud õigusnorm PS § 15 kohaselt selle vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata jätta. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Antud juhul tuleneb LKS § 31 lg 2 p 3 sätestatust piirang, mis ei ole vajalik ega proportsionaalne kitsamas mõttes. Kaebaja toetub Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.09.2009.a. kohtuotsuses (3-4-1-9-09) avaldatud järeldustele. LKS § 31 lg 2 p 3 sätestatud piirang piirab õigusvastaselt õigust kaevandada kaitseala piiranguvööndis isegi kehtiva kaevandamisloa alusel maavara ning loob olukorra, kus faktiline maavara kaevandamise lubamise lõplik otsustamispädevus on vaatamata MaapS sätestatust kohalikul omavalitsusel. Kaebaja palub tühistada Määrus nr 15 ja jätta PS § 15 ja § 11 alusel kohaldamata LKS § 31 lg 2 p 3. 18) 12.05.2010 esitas kaebaja täiendavad seisukohad vastustaja vastuse põhjal. Täiendavalt esitatud tõendid ei kinnita vastustaja poolt varasemalt menetluses esitatud seisukohti. Lisadest nähtub üheselt, et kaitseala moodustamisel lähtuti eesmärgist välistada kaevandamine. Ekspert U. Timm on oma töös toonud välja järgmist: „Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitseala loomine on kindlasti üheks kõige kiiremaks võimaluseks ... negatiivsete ja võimalik, et pöördumatute arengute ära hoidmiseks“. Ekspert on käsitlenud kaitseala loomist kui kiiret ja efektiivset vahendit, et välistada kaevandamine ja möönnud selgelt, et faktiline teadmine kaevandamise võimalikest mõjudest, s.h. negatiivsetest mõjudest, hetkeseisuga puudus ning kaitseala kehtestamise näol oleks sisuliselt tegemist absoluutse keeluga piirata just ja eelkõige kaevandamine Angerja-Pahkla piirkonnas. Demokraatlikus õigusriigis peab mistahes piirangute kehtestamisel olema nii seaduslik kui ka faktiline alus; faktiline alus peab olema tõendatud määral, et piirangu kehtestamise vajadus oleks objektiivselt selge. U.Timm möönab, et piirkonda ei ole piisava põhjalikkusega uuritud, et väita, et selle kaitsmine kohaliku kaitseala moodustamisega on ka sisuliselt põhjendatud. Ebapiisavat uurimist möönab ka vastustaja esindaja, vt nt 05.04.2010 kohtuistungi protokoll lk 4, kus viidatakse uurimise mitteökonoomsuse ja uurimuste puudulikkusega seoses hinnaprobleemiga, kuid see ei saa olla põhjenduseks nende mittetegemiseks. Puuduvad objektiivsed andmed sellest, et kohaliku kaitseala moodustamine oleks vajalik ja põhjendatud. Hoolimata, et U.Timm viitab ka metsatöödega seotud piirangute olulisusele, on need esitatud kaitse-eeskirjas äärmiselt leebelt. Faktiliselt on kogu kaitse alla võtmise menetlus tuginenud ainult ja üksnes U.Timm’i arvamusele. Muid hinnanguid on vald ilma mistahes põhjendusi esitamata ignoreerinud, kuigi kaebaja viitas omapoolselt uuringutele. Kaitse-eeskirja seletuskirjas on vastustaja küll viidanud ka teisele uuringule, millel kaitse-eeskiri väidetavalt põhineb, ei ole emeriitprofessor E.Reinsalu novembris 2008 koostatud uurimustööd “Lubjakivikaevandamise vajalikkus Kohila valla piiresse jäävas Nabala lubjakivimaardlas järgneva 20 aasta jooksul. Alternatiivsed võimalused lubjakivi kaevandamisele lisaks Nabala lubjakivimaardlale keskkonnamõjust lähtudes” täiendavate seisukohtade juures esitatud. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja viidatud dokumenti varjab. 05.04.2010 kohtuistungi protokollis lk 3 on viidatud, et E.Reinsalu uurimustöös kajastub kaevandamise vajalikkus, kuid vaidlusalune määrus selle tööga ei arvesta. Uuringut, millele viidati 05.04.2010 kohtuistungil, mis on koostatud „soomlaste“ poolt ja mis väidetavalt tõendab

6 karsti olemasolu moodustatud kaitsealal, vastustaja täiendavate seisukohtade lisana ei esitanud. Jääb arusaamatuks, kas selline uuring on ka faktiliselt tehtud ja kui jah, siis kas see ikka tõendab karstiala olemasolu või mitte. Kaebaja viidatud Eesti Geoloogiakeskuse uuring karstiala olemasolu ei kinnita. U.Timm’i arvamuses esitatakse karstiala olemasolu faktina, kuid ei tehta mistahes viiteid sellele, kas ja kuidas fakti tegelikkusele vastavus on tõendatud või kontrollitud. Kuigi U.Timm nimetab/soovitab kavandatava kaitseala peamiseks eesmärgiks karstiala veerežiimi säilitamist, möönab ta samal ajal, et piirkonnas alustatud põhjavee uuringud ei ole lõppenud. Seega ei ole ekspert oma hinnangus tuginenud tegelikele kaasaegsetele teaduslikele uuringutele, vaid on piirdunud üksnes tõendamata ja viitamata väidete esitamisega. U.Timm´i arvamuse p 1 on märgitud, et Angerja-Pahkla piirkonna põhiväärtus on karstiala oma väga vaheldusrikka veerežiimiga, mis on Angerja soostiku lõunaosa. Millist karstiala ekspert silmas peab ja kus see täpselt paikneb, arvamusest ei nähtu. Karstiala ja soostik pinnasevormidena välistavad üksteist. Vaieldamatult paikneb moodustatav kaitseala ja selle piiridesse jääv Nabala lubjakivimaardla Angerja soostiku alal. Loodusobjekti – karstiala, mille kaitsmine on U. Timm´i poolt koostatud ekspertarvamuse kohaselt kaitseala moodustamise eesmärk, kaitsealal tegelikult ei asu. Tuhala karstiala kaitseks on juba 1998. a. moodustatud Tuhala maastikukaitseala. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitab, et juba lisaks moodustatud maastikukaitsealale on Tuhala karstiala kaitseks vajalik ja põhjendatud täiendava ala, sh. Angerja soostiku kaitse alla võtmine. Karstiala puudumine kavandataval kaitsealal on tõendatud ka käesolevale menetlusdokumendile lisatud Eesti Geoloogiakeskuse seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks karstiala esinemine kavandatava maardla territooriumil. Kuna kaitseala moodustamise üks peamisi eesmärke on väidetavalt aga karstiala kaitse, muudab karsti olemasolu asjaolu tõendamatus põhjendamatuks kogu kaitseala moodustamise. Mistahes viited selle kohta, et karstiala tõendamine on liiga kulukas või mitteökonoomne, ei ole asjakohased. LKS § 7 kohast loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu kindlaks ei tehtud. Seega ei ole tuvastatav, kas kaitseala moodustamine on põhjendatud või mitte. Seletuskirjas ei ole analüüsitud kaitse alla võtmise eelduste olemasolu. U.Timm’i arvamuses on kaitse alla võtmise eeldusi käsitletud pealiskaudselt, uurimistööd reaalselt läbiviimata ja väiteid tõendamata. U. Timm on arvamuses väitnud järgmist: (1) Pahkla piirkonnas esineb allikalisi alasid ja madalsoid, mis võivad olla kasvualaks paljudele ohustatud taimeliikidele. U.Timm ei selgita ega viita millises ulatuses allikalisi alasid ja madalsoid esineb ega kus need täpselt paiknevad. Samuti ei selgitata, kas ohustatud taimeliike, mille kasvualaks seda tüüpi elupaigad on, faktiliselt ka moodustataval kaitsealal esineb. (2) hinnangu lk 6 ja pöördel märgitakse, et töö eesmärgiks ei olnud kaitstavate liikide inventuuri läbiviimine. Samas viitab ta, et faktiliselt ei ole „viimastel aastakümnetel“ välitöid kaitstavate liikide leviku selgitamiseks korraldatud. Sellest väitest ei saa järeldada, et kaitstavaid liike esineb sellises ulatuses, et on vajalik eraldi kaitseala moodustamine; (3) U.Timm ei ole kirjeldanud, kus ta väidetavalt kaitse alla võtmist õigustavaid liike leidis ning millises ulatuses; väitest ei saa järeldada, et kaitstavaid liike esineb sellises ulatuses, et on vajalik eraldi kaitseala moodustamine; (4) ettepanekus kaitseala eesmärgi sõnastamiseks märgitakse: „Pahkla maastikukaitseala eesmärk on Kohila vallas asuva karstiala veerežiimi säilitamine, alal esinevate looduslike ja poollooduslike koosluste ning ohustatud liikide elupaikade hoidmine.“ U.Timm ei ole aga selgitanud, millest järeldub, et kaitsealal asub karstiala, milles seisneb looduslike ja poollooduslike koosluste erilisus ja kvaliteet, mis õigustab nende suhtes kaitserežiimi kohaldamist. U.Timm möönis, et faktilist inventuuri ta ka ei teostanud, seega ta samas ei määratlenud, millises ulatuses esineb alal ohustatud liike või nende elupaiku. Eeltoodu tähendab, et sisuliselt ta ei analüüsinud kaitse alla võtmise eeldusi. Kuna eelduste analüüsi ei ole võimalik leida ka vastustaja poolt vaidlustatava otsuse vastuvõtmise seletuskirjas ega muudes täiendavate seisukohtade lisades esitatud dokumentidest, tuleb järeldada, et kaitse alla võtmise eelduseid ei ole vastavalt looduskaitseseadusele hinnatud. Põhjendatud ei ole kaevandamise täiemahuline keelamine. Vastustaja on käitunud sõnamurdlikult. ÜP kohaselt on piirkond ette nähtud perspektiivse kaevandamisalana ja ÜP on PlanS § 8 kohaselt dokument, millega määratakse kindlaks valla või linna ruumilise arengu

7 põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimused. ÜP-ga vastuolus oleva kaitseala moodustamisel tulnuks hea halduse tava järgimiseks kaitseala moodustada detailplaneeringuga, mille käigus viiakse läbi nõuetekohane haldusmenetlus, sh. kaalutakse kõikide puudutatud isikute huve, viiakse läbi avalikustamine jne. Lubamatu on vastustaja poolt esitatud täiendavate seisukohtadega koos esitatud lisas nr 15 valla esindaja poolt märgitu: “üldplaneeringus võib olla ette nähtud maardla. Kui tuleb kaitseala, muudame vastavalt planeeringut. Üldplaneering baseerub selles piirkonnas olemasolevale olukorrale”. Sellisest kohaliku võimu esindaja sõnavõtust tulenevalt on selge, et kaevandamise välistamiseks on kohalik omavalitsus valmis ka seadust rikkuma. Vastustaja ei ole kaasanud piisavalt menetlusse asjast puudutatud isikuid. Arvesse ei ole võetud asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid. Täiendavalt nähtub vastustaja poolt esitatud materjalidest, et ressursi omaniku esindajat, keskkonnaministeeriumi, isegi ei teavitatud toimuvast menetlusest, millega oluliselt piirati nende omandiõiguse teostamise võimalusi. Täiendavates seisukohtades esitatud kronoloogiast, mis vastustaja väitel tõendab kaebuse esitaja ja kolmandate isikute aktiivset kaasatust menetlusprotsessi, ei ole mistahes moel vastavat järeldust võimalik teha. Kronoloogia viitab valla poolt tehtud toimingutele, kuid vaid üksikutel neist on kaasamise tähendus. Loetelu kinnitab vaid formaalsete toimingute teostamist ilma sisulise arutelu ning analüüsi soovita. Sama meelsust kajastavad ka vastustaja poolt kaebuse esitaja päringutele ja ettepanekutele saadetud vastused ja avalike arutelude protokollid. Vastustaja väide maardlas sisalduva paekivi nõudluse ja vajalikkuse puudumise kohta on vale. Juhul, kui keskkonnamõjude hindamisest peaks selguma, et kaevandamise mõjud on talumatud ja pöördumatud, siis kaevandamist ei saa teostada, selle riskiga on ettevõtja arvestanud, kuid ei ole arvestanud, et menetluse kestel muudetakse oluliselt õigusnorme, mis antud piirkonnas kaevandamist reguleerivad ning asjaoluga, et nendega kehtestatakse ilma uuringute ning faktiliste alusteta kaevandamise absoluutne piirang. Määruse seletuskirjas on märgitud, et kavandatava kaevandusala lähiümbruse kaevise nõudluse võiks katta põlevkivi kaevandamise jääkmaterjaliga ja et põlevkivi tootmisjäägina või kõrvaltootena saadakse suurtes kogustes IV klassi killustiku, mis on sobiv nii ehitusmaterjalitööstuses kui teedeehituseks. Selline väide on ebaõige. Majandusja kommunikatsiooniministri 25.09.2004.a. määrusega nr 55 kehtestatud „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ p. 4.4. näeb ette tee ehituses kasutava kivimaterjali omadused (nõuded). IV klassi killustikku saab eelnimetatud määruse kohaselt kasutada ainult IV ja V klassi maanteede aluse ehitamisel. Teekattes selle kasutamine lubatud ei ole. IV ja V klassi maanteed on reeglina väikese liikluskoormusega tugimaanteed, mille osakaal teede kogumahust on kaduvväike. Kohalikust toorainest kasutatakse teedeehituses ainult III klassi killustikku, mille nõudlus ületab pakkumise. Võttes arvesse, et Eesti teedeehituse maht lähiaastatel EL-i toetusfondide rahastamisel kasvab, on ilmne, et suureneb ka vajadus teedeehituses kasutatava killustiku järele. Seega tugines haldusorgan kaalutlusotsuse tegemisel ebaõigele asjaolule. Tõenäoliselt on kohaliku omavalitsuse otsust oluliselt mõjutanud ka avalikkuse kõrgendatud tähelepanu kõnealuse teema suhtes ja väide, et kaevandamisel on oluline mõju Tuhala Nõiakaevule. Samas on avalike väljaütlemistega kummutanud seesugused võimalused erinevad Eesti juhtivad geoloogid, sj ka E. Reinsalu, kes on vastustaja väidete kohaselt vaidlustatava määruse kehtestamise aluseks oleva uurimistöö teostaja. 19) 04.11.2010 märgib kaebaja, et ta esitas oma 12.05.2010 seisukoha juurde tõendi, mille kohaselt ei saa vaidlusalusel alal paikneda karsti. Kaebuse esitaja tõstatas nn soode küsimuse seetõttu, et vastustaja on püüdnud õigustada kaitseala loomise vajadust tuginedes just asjaolule, et sellel paiknev karst vajab kaitset. Kaitseala loomine pole õigustatud, kuna vaidlusalusel alal ei ole karsti kui loodusnähtuse esinemine võimalik tulenevalt asjaolust, et seal paikneb soostik. Vastustaja poolt 20.06.2010 esitatud seisukoht ja koos sellega esitatud H.Kink arvamus ei ole eeltoodud järeldusega vastuolus. Pigem toetab H.Kink arvamus kaebuse esitaja väiteid.

8 20) 23.11.2010 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et Keskkonnaministeerium moodustas komisjoni, kes kehtestab lähteülesanded, et teha kindlaks karstiala kaitset vajavad küsimused. Eraldi on Keskkonnaametile antud ülesandeks uurida kitsamat teemat, so uurida kõiki kaitsealuseid liike, kas neid seal on või ei ole. Seejärel võetakse vastu otsus, kas seal on vaja algatada riikliku kaitseala moodustamine või mitte. Ministeerium ei algata teist uuringut enne, kui kaitsealuste liikide osas on kõik selgunud. Kaevandamislubade väljastamine on peatatud. Põhiseadusega ei ole kooskõlas, et LKS kohaselt kaitse alla võtmine muudab kaevandamise loa taotluse ja keskkonnamõjude hindamise mõttetuks. Kaebaja ootab, et loa andmine otsustatakse maapõueseaduses ettenähtud korras riigi poolt ning et KOV ei sekkuks sellesse mittepõhjendatud aktidega. Vastustaja tegevus on sisuliselt vastuolus valla enda poolt kehtestatud ÜP-ga ning seda ei ole ka tänase päeva seisuga muudetud. Nabala karjääris ei ole tehnoloogilist paekivi, mida saaks eksportida ja ei teki võimalust seda müüa välismaale. Ida -Virumaa paekivi ei saa kasutada teedeehituses, sest sellel ei ole vajalikku tugevust. Väo karjäär ei suuda tagada riigi vajadusi ja riik peab leidma alternatiivi, kust ammutada vajalikku paekivi. Kui riik otsustab, et Nabalas ei ole võimalik kaevandada, siis see oleks sotsiaal-majanduslik probleem. Tehnoloogilist kivi käesoleval hetkel EV-is ei osata kasutada, seetõttu veetakse see välja, seda kasutatakse nt väetiste tootmiseks. Ettevaatusprintsiip ei ole põhjenduseks anda motiveerimata haldusakt. Akti jälgitavuse ja kontrollimise huvides tulnuks koostada kaart, mis aitab väärtuste asukohta või nende olemasolu kindlaks teha, igal juhul tuleb kaardistada loodusobjektid. Antud juhul ei ole selget määratlust vaidlusaluses haldusaktis ega selle juurde kuuluvas kaardimaterjalis. Seoses kohtuistungil esitatud vastustaja seletusega, et maastiku kaitse väärtus tuleneb hoopiski tema eesteetilisuse või siis pärandkultuuri kaalutlusest, oleks tulnud haldusaktis välja tuua, kui määruse andmise põhjuseks oleks märgitud asjaolu; ka sel juhul peab olema teada mingi konkreetne objekt, väärtus, asukoht, mida alal hinnatakse. Kogu ala tervikuna ei saa olla määratletud nii, et ei saa kontrollida, kus mingi väärtus asub, mille kaitsmist soovitakse. 21) Kaebaja esindaja esitas täpsustused seotult menetluse uuendamisega (esitatud kohtuotsuse pis 30).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

22) Kaebus tuleb jätta rahuldamata. 23) Kaevandamisloa menetlemisel hinnatakse mh keskkonnamõju. Kui Kohila vald leidis kaevandamiseks taotletavas piirkonnas kaitsmist vajavaid liike, siis tuleb need sõltumata paralleelsest kaevandamisloa menetlusest kaitse alla võtta. Kaevandamisloa esitamisel ei saa taotleja eeldada, et tema taotlus rahuldatakse. Määrus sisaldab viiteid emeriitprofessor E.Reinsalu koostatud uurimistööle, mis käsitleb lubjakivi kaevandamise vajalikkust ja U.Timm koostatud eksperthinnangule. Nimetatud uuringutes on põhjalikult käsitletud kaitseala loomise vajalikkust ning uuringute ümberkirjutamine ei ole vajalik ja ökonoomne, haldusaktis piisab viidetest nendele. Väide, et E.Reinsalu ja U.Timm uurimisdokumentidele ei saa omistada LKS § 8 lõikes 3 toodud ekspertarvamuse kvaliteeti, on paljasõnaline, kuna kaebaja ei ole välja toonud, millisele kvaliteedile peavad tema arvates vastama ekspertiisid. Kaitseala moodustamine on põhjendatud, sest Pahkla maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 1 sätestab, et lisaks veerežiimile moodustatakse kaitseala maastiku kaitseks, kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade kaitseks, väärtuslike looduslike ja poollooduslike koosluste kaitseks ja maa kasutamiseks väljakujunenud traditsioonilise kõlvikulise jaotuse ja pärandkultuuri kaitseks. 24) Kaitse-eesmärkide saavutamine on võimalik üksnes määruses toodud piirangute rakendamisel. Kohila vald kaalus põhjalikult maavara kaevandamise vajalikkuse ja kaitsealuste taimede ja teiste kaitse-eesmärkide vajalikkust ning tellis selleks ka vastavad uuringud. Maavara majanduslikult kasumlikum kasutamine ei kaalu üles kaitse-eesmärkides toodud väärtuste kahjustamist. Maavara kaevandamise efektiivsus ei ole primaarne, ka siin tuleb arvestada looduskaitseseadusest tulenevate ja teiste piirangutega. Vastustajal on piisavalt informatsiooni

9 otsustamaks kaitseala moodustamise vajalikkuse üle. Mistahes pooleli olev uurimus ei välista olemasolevate andmete varal otsuse langetamist, vastasel juhul võiks huvitatud isik tellida järjepanu uusi uuringuid ja sellega välistada kaitseala moodustamise. LKS § 10 lg 7 sätestab, et kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla: 1) kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel volikogu määrusega; 2) ilma planeeringut koostamata volikogu määrusega. Kohila Vallavolikogu on kasutanud eelnimetatud paragrahvi lõikes 2 toodud võimalust kaitseala moodustamiseks planeeringut koostamata. PlanS § 29 lg 3 sätestab, et kehtestatud üldplaneeringud vaatab üle kohalik omavalitsus ja esitab ülevaatamise tulemused maavanemale hiljemalt 6 kuu jooksul pärast kohalike omavalitsuste volikogude korralisi valimisi. Kohila valla üldplaneering viiakse toimunud muutustega vastavusse ülevaatamise käigus. LKS alusel kaitseala moodustamisel korraldati avalik väljapanek, mille kestel oli kõigil isikutel võimalik kirjalikult esitada ettepanekuid ja vastuväiteid ning korraldati avalik arutelu. Seega on tagatud PS §-14 sätestatud õigus heale haldusele ja huvitatud isikute kaasamine. Kaevandamisloa taotluse esitamisega ei teki taotlejal õigupärast ootust, et ta ka kaevandamise õiguse saab. LKS § 8 lg 6 sätestab, et loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse ajaks peatatakse teistes menetlustes haldusaktide andmine, mis võivad mõjutada loodusobjekti seisundit. Seega on selgelt väljendatud võimalus looduskaitseala moodustamiseks sõltumata juba käimasolevatest teistest menetlustest. 25) 05.04.2010 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et kaevandamisloa taotlus on esitatud tunduvalt hiljem, kui algatati Pahkla maastikukaitseala moodustamine. Maastikukaitseala algatamise otsus koos kaitse-eeskirja avalikustamisega toimus 30.01.2007. Kaebaja jätab tähelepanuta, et esmalt oli menetluse algatamine, siis avalikustamised ja viimane etapp on alles määruse andmine. Esimene avalikustamine oli 2008 aasta alguses. Algatamise aluseks oli U.Timm`i eksperthinnang 2006. Ametlikes Teadaannetes teatati 02.09.2008, et algatati kaitseeeskirja menetlus. Sealjuures märgiti, et sellega saab tutvuda ja arutelu ajaks määrati 20.10.2008. Arutelu viidi läbi, tehti ettepanekud, peale ettepanekute sisseviimist oli teinegi arutelu. Hiljem pidas vastustaja vajalikuks tellida ka teisi uuringuid. Vastustaja oli teadlik kaebaja esitatud kaevandamise loa taotlemisest. Uuringuloa taotlemisel küsis ministeerium seisukohta, aga kaevandamisloa kohta ei ole seda vallalt küsitud. Maastikukaitseala kaardistati, pildistati ja uuriti U.Timm poolt ja 2006 juunis käis U.Timm oma ekspertgrupiga looduses, töö sai valmis detsembris. U.Timm töötas Eesti Looduse Fondis ja teda soovitas Ants Talioja (Tuhala LK ala juhataja). U.Timm töötab 1997 aastast Info ja Tehnokeskuse Looduskaitse büroo juhatajana. Tegemist on pädeva isikuga, kes omab eriharidust sellekohase ekspertiisi teostamiseks. Vallavolikogu on leidnud, et kaevandamine on kaitsealal keelatud. Kaebaja juhtis tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-09, kus Riigikohus ütles, et KOV-d ei saa lõplikku seisukohta öelda maavarade kaevandamise osas, kuid nimetatud lahendis küsiti uuringuloa andmisel KOV arvamust ja sellisel juhul tõepoolest otsustab uuringuloa andmise Vabariigi Valitsus. Kaitseala pole moodustatud vaid selleks, et takistada kaebaja majandustegevust. Põhjusi on mitmeid, kuid vastustaja nõustub sellega, et motiveerivas osas on kaevandamisele pööratud suuremat rõhku. Omavalitsus tellis eraldi uuringu kaevandamise kohta. Vallavolikogu otsuse sissejuhatavas osas on räägitud nii lubjakivi maardlast kui ka selle mõjudest taimedele, põhjaveele. Leiti, et kui kaevandamine toimub põhjavee kohal, siis hetkel puudub praktika selle kohta, kuidas mõjutab põhjavee kohal kaevandamine loodust. Kui kaevandamine toimub allpool põhjavett, siis tekib põhjavee lehter, millega kuivatatakse ümber olevad piirkonnad. Et see ala on niiske ja seal kasvavad liigid, mis vajavad vett, siis kaevandamine mõjutab nii taimestikku kui loomastikku, mis seal asub. Lubjakivi kaevandamise vajalikkus on oluline, kuid keskkonda mõjutab see liiga tugevasti (E.Reinsalu töö) ja Kohila vald nii otsustaski, et loodus vajab kaitset. Vald ei suutnud leida sellist spetsialisti, kes suudaks teha uuringu korraga nii looduskaitse kui kivide ning ka kaevandamise seisukohalt. On tehtud ettepanek, et hinnata koosmõju kõigi nelja valla peale: Kose, Kohila, Kiili ja Saku vald. Plaanis on teha ühine maastikukaitseala (riiklik looduskaitse ala), kuid kõigepealt tuleks hinnata kaevandamise ja keskkonna koosmõju. Mõju ei lõppe valla piiriga ära ja seda tulekski hinnata nelja valla peale koos. Keskkonnaministeerium

10 2007 aastal ei näinud sellise lähenemise vajalikkust. Kõik seni esitatud seisukohad on arvamuslikud. Taimede osas on U.Timm poolt tõestatud, et seal on kaitsealuseid taimeliike. Karstiala kohta täieliku uurimise saamiseks on vajalik töö aga niivõrd kallis, et seda pole KOV omale lubada saanud. Kui sellisesse piirkonda tuleb rajada kaevandus, siis taimestik hävineks suurelt jaolt. Kaitset vajavad liigid kasvavad just piirkonnas, kus kavandatakse kaevamist. Kui Keskkonnaministeerium otsustab kaevandamisloa välja anda ja küsib vallalt arvamust, siis ministeerium ei pruugi valla arvamusega arvestada. Lähedal on kaitsealasid veelgi, seega tuleks neid kaitsealasid vaadata komplekselt. Vastustaja eesmärk oli kaitsta loodust. Maa-aluste jõgede küsimuses on vallal teada, et on kindlaks tehtud üks maa-alune jõgi ja ei saa välistada, et neid on rohkem. Soome teadlased tegid piirkonnas vastava uuringu, kuid KOV-il pole seda uuringut käepärast. Madalaid alasid toidavad samuti karstijõed, mis ei tule küll ilmselt maa peale nagu Tuhalas, kuid imbuvad vaikselt. Algul oli plaanitud kaitseala suuruseks 1600 ha, hiljem seda ala vähendati, selleks jäeti ca 1200 ha. Keskkonnamõju hindamisel tehti ettepanek, et ühes kaevanduses võiks hakata kaevandama, siis saaks vaadata, kuidas asi kulgeb (teises vallas oli esitatud selline ettepanek kaevandajate poolt). Mäeeraldise pindala on 59,18 ha ja sinna jääb maastik, karstiala ja sellel asuvad väärtuslikud looduslikud ja poollooduslikud kooslused, maa kasutamiseks välja kujunenud kõlvikuline jaotus ja pärandkultuur. Pärandkultuur on uuritav ala, st igal objektil on tähendus, saame maastikust näha, millised elemendid on säilinud tänapäeva ja millest võime järeldada, kuidas vanal ajal elati ja oldi ja mis annavad teavet möödaniku kohta. GPS-iga on paika pandud mäeeraldise kõrval olevad kaitseliigid. Kõlvikuline jaotus tähendab, et seda maad kasutatakse nii nagu seda seni on kasutatud. Enamus maast on kaetud metsaga, kuid kas tegemist on väärtusliku metsaga ja kui suur see metsaala on, sellist inventuuri pole otseselt tehtud. Väärtuslikku puitu seal ei ole. Kaitsevööndi ja –korra määrab kaitseala looja ehk siis vallavolikogu, kes leidis, et kogu sellel alal on üks kaitsekord. Volikogu ei ole piiritlenud ära eraldi vööndeid. Keelu sai kehtestada LKS § 10 lg 8 alusel. Delegatsiooninorm tuleb LKS § 10 lg 7 ja ka lg 8, mis viitab omakorda LKS § 12. Samuti viitab vastustaja LKS § 31 ja ka § 44. Märtsis 2010 on esitatud minister J.Tammkivile kiri, et luua kogu Nabala ala hõlmav 5500 ha suurune ühtne maastikukaitseala, kuid selle eesmärk pole kindlasti takistada AS Kiirkanduri tegevust. Kõik maastikukaitseala loomise protseduurid on tehtud ja teavitatud vastavalt HMS-ile. 12.01.2009 on läinud teade Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta muuhulgas ka AS-le Kiirkandur. Kui oleks ala suurendanud, siis oleks pidanud ka põhjendustele suuremat tähelepanu osutama. KOV võttis kaitse alla selle osa, mis on väärtuslikum ja vähem väärtuslik jäeti kaitsealast välja, ala suuruse hindasid volikogu liikmed subjektiivsete hinnangute põhjal. U.Timm hindas kogu ala kogumis, KOV on ettepanekus märgitud ala vähendanud vähem väärtusliku võrra, iga hääletanud liige teab, kus ja mis on väärtuslik. KOV eesmärk on säilitada sellist režiimi nagu seal praegu on. KOV ei kujuta ette, mis mõjud võivad kaasneda, kui hakatakse kaevandama allpool põhjavett. 26) 08.04.2010 esitas vastustaja kohtule täiendavad seisukohad. Zooloogökoloog U.Timm poolt on koostatud eksperthinnangu Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta, millest nähtub, et sealses piirkonnas on ohustatud eelkõige allikaliste ja madalsoode elupaigatüübid. Ekspert on esitanud kaks piiriettepanekut, ühe 1609 ha ja teise 1192 ha suurusele alale, kuna looduslikud tingimused ja loodusväärtuste paiknemise tihedus väheneb valla piirist lõuna suunas. Suurema pindalaga variandi puhul on hõlmatud kõik olulisemad loodusväärtused ja rohevõrgustiku tuumala, mis jäävad riiklikult kaitstavate Angerja must-toonekure püsielupaiga ja Tammiku looduskaitseala vahele. II alternatiivi puhul jääb ala lõunaosas kaitsealast välja poollooduslike kooslustega vahelduv maastik, mis ei ole niivõrd väärtuslik ohustatud madalsoode taimeliikide elupaik. Kaitseeeskirja eelnõu avalikustamise käigus tehtud ettepanekute ja vastuväidete kaalumisel otsustati kinnitada kaitseala veelgi väiksemana, so 678 ha, (vt kaart lisa 22), hõlmates veerežiimilt teadaolevate kaitstavate liikide leiukohad, kõige tundlikumad märjad metsaalad, mis on ühtlasi rohevõrgustiku tuumala südameks ning jättes välja endise sõjaväeosa territooriumi. U.Timm viibis keskkonnaja maakomisjoni istungil, kus arutati maasikukaitseala küsimust ja selgitas suuliselt selle vajalikkust ning tegi piiriettepanekud. Kuna U.Timm on varasemalt koostanud väga palju

11 kaitstavate alade tsoneeringute ja kaitseeeskirjade eelnõude ekspertiise (üle 100 kaitstava ala, sh ka Karula ja Matsalu rahvuspargid vt lisa 6), siis otsustas Kohila Vallavolikogu võtta arvesse tema seisukohti kaitseala moodustamise otsuse kaalutlusel. Kaebuse esitaja on esitanud Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuringu „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile", millest nähtub, et maastik muutub vesisemaks põhjasuunaliselt (lisa 2, lk 4). U. Timm ei ole välja toonud, et erinevates kaitseala piirkondades tuleks kehtestada erinevad kaitsekorrad, siis tuleb järeldada, et kogu kaitseala piires tuleb kehtestada üks kaitsekord (sh maardla), et tagada loodusväärtuste säilimine. Kaebuse esitaja 06.10.2008 taotluse (kirjavahetus lisatud kronoloogia osas), arvata välja kaitseala põhjaosas asuv maardla, rahuldamist ei pidanud vald võimalikuks, kuna igasugune kaevandamine sealses piirkonnas muudab olemasolevat veerežiimi ning selle käigus hävivad praegused kooslused ning ohustatud liikide eluja kasvukohad kahjustuvad. Eesmärgiks on säilitada ja hoida antud piirkonna loodusväärtusi, seega ei saanud Kohila Vallavalitsus kaebuse esitaja taotlust rahuldada. Vastustaja on märkinud maastikukaitseala moodustamise otsuses: «alandatakse mäetööde ajal põhjavee taset (ala ümber tekib depressioonilehter/alanduslehter)", mis omakorda avaldab väga suurt mõju sealsetele kooslustele. Vastustaja peab alanduslehtri kujunemist kaevandamise korral üldtuntuks. Üldtuntuks võib lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Muuhulgas võib kohus saada andmeid alanduslehtri kujunemise kohta ka Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuringust „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile" (lisa 2, lk 15 ja lk 17). Antud alal on tegemist ka karstialaga ning senini ei ole kindlaks tehtud, kui suur alanduslehter võiks tulla ja milline on koosmõju teiste kaevandustega. Vastustaja on kaitseala moodustamise otsuses märkinud, et modelleeritud alanduslehtrite paikapidavus lõhelistes lubjakivides on keskmise tõenäosusega. Sellisele tulemusele jõudis vastustaja hüdrogeoloog H. Kinki poolt koostatud töö „Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas" (lisa 3) põhjal. Töö leheküljel 11-12 on väljavõte geoloogia-mineraloogiadoktori A.Raukase arvamusest. Nimetatud uuringu käigus on üritatud kaardistada ka karstijõed ja leitud, et karstiuuringuid tuleb georadariga jätkata (lk 8). Seetõttu vastustaja ongi märkinud maastikuala moodustamise otsuses, et alanduslehtrite paikapidavus lõhelistes lubjakivides on keskmise tõenäosusega ja kraavid karstiala ümbruses võivad kuivaks jääda ja koos sellega kaob sealt elustik...". Haldusakti andmisel on põhjalikult kaalutud kaitseala piire ja eelmärgitud uuringute baasil oli piisavalt informatsiooni otsustamaks, et maastikukaitseala moodustamine on põhjendatud. Vastustaja nõustub, et maastikukaitseala moodustamise otsuses ei olnud kõigile uuringutele korrektselt viidatud, kuid vastustaja poolt esitatud täiendavatest seisukohtadest ja refereeringutest nähtub, et otsuse tegemisel on sisuliselt analüüsitud ja põhjalikult kaalutletud autoriteetsete ekspertide poolt esitatud hinnanguid ja uuringuid ning akt on piisava selgusega. Maastikukaitseala moodustamisel volikogu otsusega 30.01.2007 ei olnud kaebaja esitanud Keskkonnaministeeriumile taotlust kaevandamisloa saamiseks, see esitati alles 13.06.2008. Geoloogilise uuringu loa taotluse esitas kaebaja 2004.a., kuid uuringuloa väljastamine ei anna ettevõttele õigustatud ootust kaevandamiseks (ettevõtte äririsk). Geoloogilise uuringu loa andmist tuleb vaadelda eraldi hilisemast menetlusest kaevandamisloa andmisel. Uuringuloa andmine ei ole eelhaldusaktis kaevandamisloa menetluses. Geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa andmise menetlused on iseseisvad menetlused. Seega on kaebuse esitaja väide põhjendamatu, sest tema õiguslikku positsiooni ei ole käimasoleva haldusmenetluse (kaevandamisloa taotlemine) käigus lubamatult halvendatud. Vastustaja on piisavalt kaasanud AS-i Kiirkandur Pahkla maastikukaitseala moodustamise protsessi. Eeltoodud väite tõestamiseks esitab vastustaja alljärgneva kronoloogia: 13.04.2004 Ametlike Teadaannete seisuga võttis Raplamaa Keskkonnateenistus menetlusse AS Kiirkandur geoloogilise uuringu loa taotluse Kohila vallas asuva Nabala lubjakivimaardla ehituslubjakivi tarbevaru uurimiseks. 20.07.2004 on Ametlikes Teadaannetes märgitud, et Raplamaa Keskkonnateenistus otsustas väljastada geoloogilise uuringuloa AS-le Kiirkandur. Uuritav ala on Nabala lubjakivimaardla. Uuringuloa kehtivus on 19.07.2004-18.07.2007. 20.02.2006 esitasid Angerja-Pahkla elanikud vastavalt nende 14.02.2006 toimunud koosolekule Kohila Vallavolikogule ja Kohila Vallavalitsusele ettepaneku

12 moodustada kohaliku tähtsusega maastikukaitseala Kohila valla kirde piirile. Moodustatava maastikukaitseala omapäraks oleks karstiala, kus laiub 3000 ha suurune Angerja soostik (lisa 5). Kohila Vallavalitsus otsustas võtta ettepaneku arutelule ja maastikukaitseala moodustamise algatamise kohta otsustati tellida kaitseala moodustamise ettepaneku ekspertiis. Juunis 2006 võttis Vallavalitsus ühendust Keskkonnaministeeriumi Infoja Tehnokeskuse Keskkonnaregistri büroo juhatajaga U. Timmiga (CV lisa 6, tegemist on loodusvaldkonna tunnustatud eksperdiga, kes koostas 2006 aasta juunis Saku vallas planeeritava Tagadi maastikukaitseala eksperthinnangu). 2006 aasta juunis käisid U.Timm koos Kohila valla keskkonnanõuniku Ingrid Võrno'ga (lõpetanud maastikukaitse ja -hoolduse eriala Eesti Maaülikoolis) läbi uuritava ala, et anda esialgne hinnang eksperthinnangu algatamiseks või mittealgatamiseks. Juuni 2006- 20.12.2006 toimus U.Timm'i juhtimisel ekspertiisi läbiviimine, mille käigus koguti kokku informatsioon antud piirkonna looduse ja selle erinevate väärtuste kohta (geoloogia, kaitstavad ja ohustatud liigid, rohevõrgustik, naabruses paiknevad teised kaitstavad alad ja üksikobjektid, metsade takseerandmed, erinevate elupaikade inventuuride andmed, ortofotod jne). Loetletud materjalide analüüsil selgusid loodusväärtuslikumad paigad, mille hetkeseisundi hindamiseks tehti suvel ja sügisel välitöid. Välitöödel registreeriti ka kaitstavate liikide leiukohti. Samas ei olnud põhjalikum botaaniline inventuur ekspertiisi koostamise osaks. Alalt leiti näiteks mitmelt poolt püst-linalehikut, mis on ühtlasi Eestis II kaitsekategooria ja EL Loodusdirektiivi II ja IV lisa liik. Selle liigi kasvukohanõudluste selgitamiseks konsulteeriti botaanikutega nii Tartu kui Tallinna ülikoolidest. 20.12.2006 esitas U.Timm eksperthinnangu Pahkla maastikukaitseala moodustamiseks (lisa 1). 19.01.2007 toimus keskkonna ja maakomisjoni istung, kuhu oli kutsutud U.Timm tutvustama Pahkla maastikukaitseala moodustamise eksperthinnangut (protokoll lisa 7). 30.01.2007 tegi Vallavalitsus otsuse algatada maastikukaitseala moodustamine vastavalt LKS § 9 lg 2 ja Kohila Vallavolikogu 28.12.2004 määruse nr 72 «Otsustusõiguse delegeerimine" alusel (lisa 8). Jaanuar 2007 ilmus teade algatatud maastikukaitseala kohta kohalikus vallalehes vastavalt LKS § 3-le (lisa 9). 02.02.2007 saadeti kinnisasja omanikele tähitud kiri maastikukaitseala algatamise kohta vastavalt LKS § 5-le. 19.02.2007 saatis AS Kiirkandur Kohila Vallavalitsusele vastuväited Pahkla maastikukaitseala algatamise kohta (lisa 10). 26.03.2007 vastas Kohila Vallavalitsus AS-le Kiirkandur nende poolt esitatud vastuväidetele (lisa 11). 24.03.2007 toimus keskkonnaja maakomisjoni koosolek, kus arutati Pahkla maastikukaitseala moodustamist (lisa 12). 19.06.2008 on Ametlikes Teadaannetes märgitud, et Keskkonnaministeerium on võtnud menetlusse AS Kiirkandur poolt esitatud maavara kaevandamise loa taotluse. 06.10.2008 tegi AS Kiirkandur Kohila Vallavalitsusele ettepaneku Pahkla maastikukaitseala moodustamise eelnõule (lisa 13). 16.10.2008 vastas Kohila Vallavalitsus AS Kiirkandur poolt esitatud ettepanekule (lisa 14). 20.10.2008 toimus esimene avalik arutelu Kohila Vallavalitsuses Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta. Osalesid ka AS Kiirkanduri esindajad. (lisa 15). 26.02.2008 toimus Kohila Vallavalitsuses teine avalik arutelu Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta. Osalejate seas oli ka AS Kiirkandur esindajad. (lisa 16). 16.03.2009 toimus keskkonnaja maakomisjoni koosolek, kus oma seisukoha kujundamisel kaaluti detailselt kõiki uuringuid ja eksperthinnanguid, mis olid kättesaadavad (lisa 17). Arutluse all olevad materjalid olid kättesaadavad Kohila valla kodulehel. 24.03.2009 toimus Kohila Vallavolikogu istung, kus toimus Pahkla maastikukaitseala moodustamise esimene lugemine (lisa 18). 05.05.2009 võttis Kohila Vallavolikogu vastu otsuse moodustada Pahkla maastikukaitseala. Istungil esines kaasettekandega kaebuse esitaja, kelle põhiargumendiks oli, et kaitse-eeskirja kehtestamisega on rikutud arendaja õiguspärast ootust; samas palus ta Kohila Vallavolikogul kaaluda, kas minnakse riskile, et kohus kaitseala määruse tühistab (protokoll lisa 19). 27) Pahkla maastikukaitseala moodustamise eesmärgiks on Kohila vallas asuva karstiala veerežiimi säilitamine, alal esinevate looduslike ja poollooduslike koosluste ning ohustatud liikide elupaikade hoidmine. Kohila vallavalitsus võttis teadmiseks maastikukaitseala moodustamisel fakti, et igasugune kaevandamine antud piirkonnas kahjustab sealset loodusväärtust. Sellele otsusele jõudis vastutaja pärast eksperti U.Timm eksperthinnangut, kus ta tõdes, et antud piirkonnas tõesti esinevad kaitsmist väärt kooslused. Kaebuse esitaja poolt

13 viidatud 2008 juulis valminud Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuring ei ole vastustaja meelest täpne ja arvestatav, sest ka Eesti Geoloogiakeskuse poolt pole teostatud piisavalt uuringuid. Vastustaja ei saa tugineda ainult Eesti Geoloogiakeskuse ekspertide arvamusele, sest kuidas on võimalik, et ekspert välistab karsti soostikus, kui see on tõendatud varem juba ekspertide poolt. Seega vastustaja tegi kõik oma otsused kasutades tunnustatud ekspertide arvamusi. Tunnustatud hüdrogeoloogi H.Kink arvamus kinnitab, et Eestis on 6 karstipiirkonda, millest üks on Kohila karstipiirkond. Loodud Pahkla maastikukaitseala paiknebki Kohila karstipiirkonnas. H.Kink arvamus lükkab täielikult ümber kaebuse esitaja väite, et karstiala välistab soostiku. Kaebuse esitaja väide, et U. Timm´i arvamuses on kaitse alla võtmise eeldusi käsitletud pealiskaudselt, uurimistööd reaalselt läbiviimata ja väiteid tõendamata, on alusetu ja põhjendamata. Eesti Geoloogiakeskuse uuring ei saa põhineda faktidele, sest varem puudub kogemus kaevandamise kohta karsti piirkonnas. Seisukoht, et Keskkonnaministeeriumi ei ole menetlusest teavitatud, ei puutu kaebuse esitajasse, see suhtlus ei ole antud kohtuasjasse puutuv. Varem esitatud kronoloogias ei pidanud vastustaja vajalikuks välja tuua kogu kirjavahetuse Keskkonnaministeeriumi, Maa-ameti ja teiste asjasse puutuvate isikute vahel. Keskkonnaministeerium algatas keskkonnamõju hindamise (kiri 13.04.2009 nr 13-3-1/8799), milles märkis, et keskkonnamõju hindamisel tuleb selgitada kavandatava tegevuse mõju Pahkla kavandatavale (maastikukaitseala moodustati 05.05.2009) maastikukaitsealale. Kohila Vallavalitsusele ja Keskkonnaministeeriumile esitatud „Nabala lubjakivimaardla Nõmmevälja karjääri rajamise ja lubjakivi kaevandamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise (KMH) programm“ (programmi koostamisel on kasutatud Eesti Geoloogiakeskuse eksperti) ei kajasta aga Pahkla maastikukaitseala, kuigi programmi valmimise hetkel oli maastikukaitseala moodustatud. Kohila Vallavalitsus saatis 03.11.2009.a nr 9-4,3/3025 oma ettepanekud programmi kohta nii AS-le Kiirkandur kui ka OÜ-le Eesti Geoloogiakeskus, kust käesoleva ajani ei ole tulnud vastust ettepanekute kohta. 28) 23.11.2010 toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja täiendavalt, et kaevandamine on kõige suurem ohu allikas, maastikukaitse-ala moodustamisel kaaluti kõige rohkem kaevandamisega seotud ohte. Vastustaja ei soovi takistada äri, vaid kaitsta väärtusi, mis looduses on leitud. Kui ei ole välistatud kahjuliku mõju olemasolu, mis antud juhul ei ole välistatud, siis rakendas vald ettevaatusprintsiipi. Looduskaitseseaduses ja Maapõueseaduses on kattuvad pädevused, kuid vastustaja ei näe õigusnormide vastuolu PS-ga. Kaebaja põhiseaduslikku õigust tegeleda ettevõtlusega on piiratud, kuid ettevõtlusvabadus ei olegi absoluutne õigus, seda seaduses ettenähtud juhtudel ja korras saabki piirata. Sj tekib küsimus, kas kaebaja üldse kuulub sinna õigusnormi alla, kuna PS märgib, et kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega. Vaatamata sellele, et vald on kunagi nõustunud uuringuloaga, on vald nüüd pidanud vajalikuks kaitseala loomist. Uuringuloast keeldumine peab olema põhjendatud, kuid kui KOV leiab peale nõusoleku andmist, et seal on kaitsmist vajavaid väärtusi, siis KOV saab oma varasemat otsust revideerida. ÜP muutmise vajadus võib tekkida järgmisel päeval pärast selle vastuvõtmist. ÜP on tänasel päeval muutmata põhjuseks on, et vald arvestab kulusid, mis sellega kaasnevad ja protsessi pikkust. U.Timm pidi täpsustama uuringut, mida ta oli teinud ja täpselt määrama ära taimede paiknemise. Töö pidi valmima 20.12.2011, kuid vastustajale ei ole midagi üle antud ja seda ei saanud kohtule esitada. Vastustaja nõustub, et kogu piirkond vajab täiendavat uurimist, kuid rõhutab, et antud juhul on oluline jälgida ka ettevaatusprintsiipi. 19. mai kirjas on kaebaja rõhutanud, et piirangute kehtestamisel peab olema seaduslik alus ja objektiivselt selge alus, kuid keskkonnaõiguses on nn ettevaatusprintsiip, mille kohaselt võib kasutada mittelõplikke andmeid. Kahtlus kaevandamisega kaasnevast ohust jääb igal juhul ülesse, ka riik deklareerib, et on vaja uurida. Kaitseala moodustamisel kaaluti kõiki väärtusi ja kuna seal asub riikliku tähtsusega maardla, siis on erilist tähtsust pööratud just kaevandamisele. Kaitseeeskirjades karstiala kaitsmine tähendab, et vastustajal on E. Kingi arvamus, et maardla asub karstialal - ei ole lõplikke tõendeid. Kui on tegemist karstialaga, siis kaevandamise tulemusena muutub vee tase. Maastikukaitse on samas ka seotud esteetika küsimusega. Vastustaja möönab, et kaitse-eeskirja saaks täiendada, kuid on fakt, et kaitstavad väärtused asuvad antud territooriumil. Millise

14 täpsusega nad peaksid olema määratud, on iseküsimus. Kui räägime maastiku esteetilisest väärtusest, siis see on küsimus sellest, et kes selle ära määrab. Ala moodustab terviku ja väärib kaitsmist. Otsus on puudulikult sõnastatud ja lisaks peaks olema maastiku väärtuslike kaitsealade kaart, millest nähtuks, kus ja mis asub. KOV-il on seadusest tulenev õigus määrata, mis on kaitsmist väärt. Volikogu ei pidanud seda kaitseala nii suureks, et moodustada eraldi piiranguvööndeid. Kohus saab ka vaid osaliselt tuvastada akti puuduse (osalise õigusvastasuse). Kuni uut uuringut pole läbi viidud, lähtub vastustaja ettevaatlusprintsiibist. Esindajad ei oska kaardil täpselt viidata, kus oleks kaitstavad väärtuslikud alad kaitse-eeskirja § 1 lg 1 all märgitud objektide lõikes (liigitusega maastiku kaitseks, karstiala kaitseks, taimeliikide kaitseks, väärtuslike looduslike ja poollooduslike koosluste kaitseks, pärandkultuuri kaitseks). Kaardimaterjalil toodud ala on nimetatud loodusliku-, poolloodusliku koosluse alana. U.Timm eksperthinnang lk 4 – sooniidud, loopealsed, aruniidud, need on väärtused, mida kaitsta. Vastustaja möönab, et kaarti oleks võinud tõepoolest teha suurema täpsusastmega. U.Timm oskaks kindlasti näidata, kus miski asub. Samas leiab vald, et maastiku ja looduslike koosluste kaitse on võimalik kogu kaitsealal ja need osad ei vaja eraldi väljatoomist. Täpsustamist oleks vaja olnud karstiala (kui see seal on) ja taimede asukoht. Kui räägime kooslusest, siis on 21 volikogu liiget, kes ütlevad, et ala väärib kaitsmist, millest tulenevalt ei näe vald vajadust uurimustöö järgi; see kõik on pärandkultuur, sest volikogu arvas nii. Vastustaja ei näinud vajadust täiendavate uuringute järgi, täpsustamise vajadust näeb vald taimeliikide osas. 29) Peale kohtuistungit saatis vastustaja kohtule täiendavad materjalid Pahkla maastikukaitseala loodusväärtuste kohta ja märkis, et U.Timm on koostanud maastikukaitseala loodusväärtusi täpsustava uuringu. Uuringus märgitakse, et tänavuse suve teisel poolel inventeeriti Keskkonnaameti tellimusel loodusväärtusi; töö käigus selgitati välja kaitsealuste liikide elupaigad ja kasvukohad ja need kaardistati. Välitöid viidi läbi juulist oktoobrini, kuid kõiki liike taimi ja linnuliike ei saanud uurida. Enne inventuuri oli Keskkonnaregistrisse Pahkla piirkonnas kantud vaid gaasitrassil kasvavad III kaitsekategooria liigid, madala unilooga kasvukohad. Viimane on ühtlasi Euroopa Liidu loodusdirektiivi alusel kaitstav taimeliik. Lisaks keskkonnaregistrisse kantule oli enne inventuuri veel teada piirkonnas mõned II kaitsekategooriasse kuuluva püst-linalehiku ja kauni kuldkinga leiukohad ning III kaitsekategooriasse kantud pruunika pesajuure leiukohad. 2010 a läbi viidud inventuuriil kaardistati Pahkla maastikukaitsealal ja selle lähedusest uut 75 kaitstava liigi leiukohta. Kohus selgitas uute materjalide esitamise asjaolud ja uuendas menetluse, vastustaja esitatud täiendused ja täpsustused on esitatud kohtuotsuse p-is 30

KOHTU POOLT KOGUTUD TÄIENDAVAD ANDMED

30) Kuivõrd kohtule ei saanud enam esitada tõendeid ega täiendusi, siis tegi kohus päringu, miks kohtuotsuse p-is 29 märgitud materjal kohtutoimikusse esitati. Ebaselgeks jäi, ka vastustaja on maastikukaitse-ala moodustamise menetluse uuendanud, mis muudaks seniseid asjaolusid. A.Järvela vastas 14.03.11 kohtule, et kohtuvaidluses oli käsitletud korduvalt teemat, et täpsustamist vajavad kaitsmist väärivate liikide asukohad kaitsealal ja täpsemaid kaarte vajas ka kaebaja. Kuna need tõendid koguti ja koostati pärast asja arutamise lõppemist, siis pidas vald vajalikuks need peale asja arutamise lõppemist esitada ja vastustaja leidis, et kohus võib asja arutamise uuendada.

Kohus uuendas kohtuasja menetluse kohtu algatusel, mitte kaebaja nimetatud põhjusel, kuivõrd tekkis kahtlus, et vastustaja peab võimalikuks maastikukaitseala osas teha ja esitada täiendavaid uuringuid peale kaitseala moodustamist määrusega nr 15 ja kohus ei saanud enam välistada, kas vastustaja on selliselt ka varasemalt esitanud tõenditena materjali, mis ei olnud koostatud vaidlusaluse määruse nr 15 koostamise ajaks. Kuna kaardimaterjalil puudus ka koostamise aega tähistavad andmed, siis tegi kohus päringud. Vastamise tulemusel kinnitas vastustaja, et ta ei ole haldusmenetlust uuendanud. Kahtlus tekkis konkreetselt U.Timm töö juurde lisatud

15 kaardimaterjali osas, kuivõrd töös väidetakse, et inventuuri ei saanud ekspert teha ja see ei jäänud ka enam töö eesmärgiks, samas aga oli tema töö lisana vald esitanud kohtule kaardimaterjale, mis justkui pidi vastustaja arvates kinnitama, et liikide osas viidi töö lõpule. Lisatud oli kaarte arvul, mis U.Timm töö lisade loetelu ületas ja oli ka lisatud 1 kaart, kus olid kaardile kantud mõned kaitsealused taimeliigid ehkki U.Timm töö rõhutas, et inventuuri taimede osas ei tehtud. Peale kohtuvaidluste lõppemist oli U.Timm teostanud jätkuvalt töid ja koostanud kaardimaterjale, mis viitas, et vastustaja peab võimalikuks esitada materjale, mis määruse nr 15 ajaks ei olnud koostatud. Kohus palus täpsustada, missuguste töödega oli kaebaja määruse andmise eelselt ja ajaks saanud materjali tutvumiseks. Vastustaja 31.03.11 vastuse kohaselt on tutvumiseks valla kodulehel E.Reinsalu ja U.Timm tööd. Vastustaja lisas kohtu jaoks uuesti 2 tööd ja kaardimaterjali. Kohtu täpsustavatele küsimustele vastusena teatas vald, et valla esitatud dokumendipaketis ei olnud U.Timm töö juurde kuuluvaks kaardiks suurendatud kaart, millele kanti maastikukaitseala piirid ja millele on rohelise markeriga kantud kaitseala suurus 678 ha ja millel puudub leppemärkidega kirjanurk. E.Reinsalu töö oli avaldatud 13.01.2009.a. valla kodulehel. U.Timm töö lisaks oleval ühel kaardil olid kaitsealused taimeliigid märgitud. Vald selgitab, et ei olnud koheselt kontrollinud, mida kaebaja kohtule esitas. Kaebuse esitaja leidis, et kuivõrd valdav enamus vaidlusaluse otsuse koostamise aluseks olevatest dokumentidest esitati, sh E.Reinsalu koostatud uurimustöö, üksnes kohtumenetluse käigus, siis kaebajal ei olnud võimalik nendega tutvuda haldusotsuse tegemise ajal. Isegi kui uuringud tehti enne määruse nr 15 vastuvõtmist, ei olnud need sisuliselt haldusakti vastuvõtmise aluseks ega saagi olla, kuna nendes ei ole kaalutletud kaitseala loomise eeldusi ega jõutud põhjendatult järelduseni, et kaitseala loomine on vajalik. Vastustaja jäi seisukohale, et E.Reinsalu töö oli avaldatud kodulehel 13.01.09 ja kättesaadav vallamajas. 2006.a. detsembris oli U.Timm koostanud kaardimaterjali. Kui kaebaja ei oleks nende töödega tuttav, siis ta ei saaks ka väita, et neil ei ole ekspertarvamuse kvaliteeti. Kaebuse esitaja jäi seisukohale, et asja arutamisel oli materjalide seas üksnes eelnõu ja seletuskiri, kuid U.Timm ja E.Reinsalu uuringuid ei olnud. Vaidlusaluse otsuse tegemises hetkel ei olnud kaebaja teadlik uuringute sisust. Vastustaja esitatud lisamaterjali põhjal ei ole usaldusväärselt tõendatud, et U.Timm ja E.Reinsalu tööd olid avaldatud kodulehel 2009 a algusest; kohtule esitatud tõend (tlk 118) viitab lisade loomise ajale 30.03.11 ja selliselt ei ole kooskõlas valla esitatud seletusega, et dokumentide kataloogi ei ole muudetud alates 11.02.09.a. 07.04.11 dokumendis võttis vastustaja omaks, et kohtuistungil uuritud kaart ei olnud haldusakti tegemise ajal olemas. Kaebaja on juba välja toonud 10.05.10 seisukoha p 1, et uuringud ei olnud kättesaadavaks tehtud. Kaebaja jääb seisukohale, et vaidluse all on küsimus, kas ainult viitamisega kahele tööle saab lugeda haldusakti motiveerituks ja kontrolliavaks. Vaidluse esemeks on asjaolu, millises mahus olid U.Timm ja E.Reinsalu tööd valminud enne haldusakti vastuvõtmist ja kaebajale kättesaadavaks tehtud, kas nad vastavad LKS sätestatud nõuetele, kas nad kajastavad tegelikku olukorda, kas nende alusel on üleüldse õigustatud maastikukaitseala loomine ja kas vastustaja teostas kohast haldusmenetlust. Vastustaja täpsustatud andmete alusel on 13.01.09 avaldatud kodulehel kaitse alla võtmise otsuse eelnõu ja kaitse-eeskiri; 29.01.09.a. E.Reinsalu töö ja U.Timm töö. Vastustaja järeldab, et U.Timm tööga oli kaebaja saanud tutvuda vähemalt 06.10.08. Kuigi kaebajale materjale ei saadetud, olid nad avatud tutvumiseks vallavalitsuses. Vastustaja lisab 16.02.09.a. Keskkonnaministeeriumi kirja Kohila vallavalitsusele ja Kohila vallavalitsuse kirja R.Raudsepale, millest järeldab, et oli tekkinud küsimusi seotult tööde avaldamisega veebilehel, nendest dokumentidest nähtub, et veebilehel tööd avaldati 29.01.09 ja kaitse-ala moodustamise määruse eelnõu koos lisadega (piirikirjeldus, kaitse-eeskiri) arvates 13.01.09.a. Kaebuse esitaja jäi seisukohale, et asjaolu, kas enne määruse andmist tutvustati määruse aluseks olevaid dokumente, võib olla menetlusviga, mida ei pruugita lugeda määruse tühistamise aluseks. Haldusakti andmist ei kaalutud ja ei põhjendatud piisavalt, ei analüüsitud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Vastustaja on menetluses esitanud mitmeid dokumente, mis on loodud nii

16 enne kui pärast määruse nr 15 andmist, kuid mistahes hilisemalt koostatud dokument tuleb jätta tähelepanuta, kuna need ei võinud mõjutada asja otsustamist. Arvestada saab haldusaktis nimetatud E.Reinsalu ja U.Timm töödega, muude dokumentidega/uuringutega haldusakt ei ole seotud. Haldusorgan ei saa põhjendamata haldusakti õigustada HMS § 56 lg 1 teises lauses sätestatuga. Kaebaja viitab Riigikohtu HK lahendile 3-3-1-79-08 p 26 .Kaebaja leiab, et oluline oli tagada tema PS § 15 tulenev kaebeõigus ja viitab Riigikohtu HK otsusele nr 3-3-1-14-00; nr 3-3-1-13-02. Vastustaja on menetluse kestel võtnud omaks asjaolu, et 1) U.Timm uuringud olid pooleli; 2) U.Timm töös olid kajastatud vaid varasemalt kaitse alla võetud looduse üksikobjekte. On selge, et need asjaolud määravadki, et kaitseala moodustamise eesmärgiks ei saanud olla kaitsta loodusväärtusi, mida ei olnud veel uuritud (taimeliike), kuid mille olemasoluga õigustatakse haldusakti vastuvõtmist. Ainetu on kaitsta aga juba kaitse alla võetud objekte. Kaebaja möönab, et oli ebaselgelt formuleerinud oma seisukoha 14.04.11 vastuses. Vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisel ei olnud asja arutamise juures ei U.Timm ega E.Reinsalu uuringut. Määruse seletuskirjaga oli kaebaja tutvunud, seal oli viide neile töödele, kaebaja ei nõudnud neid eraldi välja, kuid tegemist on haldusmenetluse põhimõtete rikkumisega. Nende uuringute saamise aeg ei ole selgelt tuvastatav ja kaebajal ei ole tõendeid, mis allikatest need saadi. Veebilehelt kaebaja nende kättesaadavust haldusakti vastuvõtmise ajal ei kontrollinud. 14.04.11 seisukohaga koos esitatud tõendit, millega soovitakse põhistada asjaolu, U.Timm uuringu lisadeks oleva kaardimaterjali puhul ei ole selge selle loomise aeg, ei saa kindlaks teha, millise konkreetsete kaitsealal paiknevate loodusväärtuste kaitseks looduskaitseala moodustamise otsustas. Palub määrus nr 15 tühistada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

31) Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 32) Kaebuse esitajal on kaebeõigus ja volikogu määrus on kohtus vaidlustatav. Maapõueseadus võimaldab maavara kaevandamisest huvitatud isikutel esitada taotlus maavara kavandamisloa saamiseks ning seadusest tuleneb pädevale haldusorganile kohustus selline taotlus sisuliselt läbi vaadata (MaaPS § 31), seega annab seadus kaevandamisloa taotluse esitajale õiguse nõuda, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Haldusakt, mis mõjutab kaevandamisloa taotluse lahendamise tulemust, puudutab kaevandamisloa taotluse esitanud isiku õigusi. Vastustaja seisukoht, et on kaheldav, kas PS peab silmas ettevõtlusvabadusega seotult antud õigusi kaebaja suhtes, kuna see nimetab vaid kodanike õigusi, on eksitav. Põhiseaduse § 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Ettevõtlusvabadus laieneb Põhiseaduse § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Seega kaitseb ettevõtlusvabadus ka äriühinguid. Ettevõtlusvabaduse, kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Menetlusosaliste poolt viidatud Tallinna Ringkonna kohtuotsuses nr 3-07-2599 (Paekivitoodete Tehase OÜ kaebus vrs Kose vald) on ringkonnakohus märkinud, et kaebuse esitaja eristub piisavalt igast teisest võimalikust kaevandamisloa taotlejast, kelle huve võiks kaitseala moodustamisest tulenev kaevandamisloa väljastamise keeld riivata. Kuigi vastustaja viitas veel, et kaebuse esitajale ei ole seadusega tagatud kaevandamise õigust maavarale, selgitab kohus lisaks, et kaebaja saab tugineda õiguspärase ootuse osas õiglasele menetlusele, mitte aga kaevandamisloa saamisele, selliselt on kohtu arvates kaebaja tahteavaldus õigustatud ja kaebaja ei väidagi muud. Samas nähtubki, et vastustaja ei vaidle kokkuvõttes vastu sellele, et kaebajal on kaebeõigus. Ringkonnakohus on veel eelviidatud lahendis selgitanud, et kaevandamisluba ei pruugita anda mitte kellelegi, kuid juhul, kui muud kaevandamisloa andmist välistavad tingimused puuduvad, on kaebajal seadusest tulenevalt kaevandamisloa saamiseks eelisseisund.

17 33) Kohila Vallavolikogu määrus nr 15 05.05.09 on halduse üksikakt ja sellega kinnitati Pahkla maastikukaitseala moodustamine ja maastikukaitseala kaitse-eeskiri sätestab kaitsealal keelatud tegevusena maavara ja maa-ainese kaevandamise, mille kaevandamisest kaebaja on huvitatud. Määruse eesmärk on piirata avalik-õigusliku iseloomuga kitsenduste teel kaitsealasse jäävate kinnisasjade kasutamist. Vastavalt keelab kaitseala kaitsekord § 5 lg 1 p 6 kaevandada maavara ja maa-ainest. Seega riivab haldusakt kaebaja ettevõtlustegevust (PS § 31). 34) Vaidlust ei ole küsimuses, et AS Kiirkandur on esitanud Keskkonnaministeeriumile kaevandamisloa taotluse Nabala Lubjakivimaardlas ehituslubjakivi kaevandamiseks. 30.04.2009.a teatati Ametlikes Teadaannetes, et algatati ühine keskkonnamõju hindamine Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Kiirkandur kavandatud kaevandamisega Nabala Lubjakivimaardlas Tagadi ja Nõmmevälja lubjakivikarjääris. Kaitseala loomisel peab kohalik omavalitsus kaaluma kinnisvara omanike ja teiste isikute omandiõigusele ja ettevõtlusvabadusele seatud piiranguid ning huvi looduskeskkonna säilitamiseks, et tagada huvide õiglane tasakaal. Kohus nõustub vastustajaga, et PS § 31 sõnastatud õigus tegelda ettevõtlusega ei ole absoluutne õigus, sama paragrahvi teine lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse kasutamise tingimused ja korra. Samas nähtub PS § -st 11, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust; piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse printsiibiga peab arvestama nii õiguse kohaldaja kui ka seadusandja. 35) Maastikukaitseala moodustamine ei ole riigile kuuluva maavara kasutamist korraldav tegevus. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlemiseks on seaduseandja näinud ette ühtsed reeglid, mis ei sõltu sellest, kas kaitstava objekti piiridesse jäävad maavarad või mitte. Kohus nõustub vastustajaga, et LKS § 10 lg 7 sätestab võimaluse võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla volikogu määrusega ja kaebaja vastupidine seisukoht on väär. Kui omavalitsus on otsustanud loodusväärtused võtta kaitse alla, siis see tähendab, et ta peab olema võimeline hinnangute andmiseks, mis seadus ette näeb ja puudulikku hindamist ei saa välja vabandada rahaliste ressursside või spetsialistide puudumisega. Loodusobjekti kaitse alla võtmisel peab nähtuma selle tüüp, kaitse eesmärk, asukoht ja selle piirid, et kaitset korraldada ja määrata vastav menetlus. Loodusobjekti kaitse alla võtmine eeldab, et määratakse kindlaks objekti kaitse alla võtmise eeldused, selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus – LKS § 7. Kohus nõustub kaebajaga selles, et seadusest tuleneval alusel peab objektil olema seega eriline väärtus ja see tuleb esile tuua, et hinnata, kas kaitse alla võtmine on põhjendatud. LKS § 8 lg 4 võimaldab jätta loodusobjekt kaitse alla võtmata, kuigi on esitatud vastav ettepanek. Eksperdi arvamusest tulenevalt võib ettepaneku tagasi lükata. Seega nõustub kohus kaebajaga, et kui vastustaja soovis loodusobjekti kaitse alla võtta, peavad nähtuma loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 8 lg 5), et otsustada objekti kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas §-ga 9. LKS § 9 lg 2 kohaselt algatab loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse kohalik omavalitsus. Käesolevas asjas on Kohila Vallavalitsus andnud välja korralduse 30.01.07.a nr 75, milles märgitakse, et algatatakse Pahkla maastikukaitseala moodustamine, kuid korraldusest ei nähtu ühtegi vallapoolset selgitust ega põhjendust, missugusel eesmärgil otsustati kohaliku tasandi kaitseala moodustamine algatada ja missugune on kaitstav väärtus. Eeltoodust tulenevalt jäi ebaselgeks, miks omavalitsus otsustas algatada kaitse-ala moodustamise, kuivõrd piirkonnas on loodusväärtused varem kaitse alla võetud ja valla üldplaneeringust (ÜP-st) ei nähtunud, et kaitset vajavad väärtused on veel kindlaks tegemata ja vajavad eraldi kaitsmist või et üldplaneeringust tulenevalt tuleks moodustada maastikukaitseala, mis välistab kaevandamise. Kohus nõustus kaebajaga, et vaidlusaluses määruses ei ole kajastatud kaitseala loomise aluseid ja põhjusi ning kui uurida U.Timm tööd, siis sealt ei nähtunud, et töö oleks lõpule viidud. Samas aga väitis vastustaja, et siiski otsustati kaitsealuste liikide kaitseks moodustada kaitseala. Määruse nr 15

18 tekst ei käsitle loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu, vaid keskendub kaevandamise lubamatuse küsimusele, samas ei ole ka kaitseala moodustamise seletuskirjas täpsemaid selgitusi. Kohus nõustus kaebajaga, et kehtiv ÜP ei välistanud kaevandamist. Üldjuhul on arengukavades ja üldplaneeringutes ära määratud piirkonnad või juhud, mil looduskeskkonna saastamine või siis loodusvarade kasutamine võib ohustada looduslikku tasakaalu, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja nende kaitsevajadust suunatakse arengukavade või üldplaneeringuga. Kuna tuleb eeldada, et valla ÜP on kooskõlas seadusega, sj maakonnaplaneeringuga ja selle koostamisel arvestati KeHJS, LKS ja PlanS nõuetega, siis on ÜP usaldusväärne dokument, mis annab kaalukad juhised, kuidas piirkonda arendada ja missugused kaalukad meetmed selle tagavad. Üldjuhul saab ka eeldada, et ÜP, kui KeHJS kohase strateegilise dokumendi keskkonnamõju hindamine, on juba toimunud. Antud juhul on valla ÜP kehtestatud 2005 a ja sellega muutus kehtetuks valla senine 1996 a. ÜP. Samas nähtub, et ÜP-ga muudetakse kehtivat Rapla maakonna teemaplaneeringut „Asustust ja Maakasutust suunavad keskkonnatingimused“, sj muudeti tiheasustusalasid ja täpsustati rohevõrgustiku tuumalade ja rohekoridoride piire, võeti arvesse oluliseks peetud looduskoosluste ja miljööväärtusega alad. Teemaplaneeringute osas märgitakse, et soovitav on läbi viia keskkonnamõjude hindamine. Antud juhul teemaplaneering vallal puudub ja ÜP-s ei ole nimetatud kaitset vajavaid objekte ja ÜP-s koostamisel oli kaevandamise vajadusega arvestatud. Seega tekkis kaebajal loogiliselt küsimus, miks antud juhul moodustati maastikukaitseala ja missuguseid väärtusi soovitakse kaitsta või mis vahepealsel ajaperioodil oli muutunud. Vastustaja väidetel ei ole ta teostanud planeerimismenetlust ning veel ei ole muudetud ka ÜP-d, kuigi vaidlust ei ole küsimuses, et valla ÜP kohaselt jääb kaitse-alasse üldplaneeringus märgitud ala maardlate alana. Maavara olemasolu kohaliku omavalitsuse territooriumil ei välista kohaliku omavalitsuse pädevust valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamisel (PlanS § 17). Kohila valla ÜP aastani 2015 ei märgi ära, et karstivormide olemasolu või muude väärtuste tõttu tuleks maavarade kaevandamine lõpetada või kaevandamist üldse mitte alustada ja et maakonna planeeringu rohealad takistaksid maavara kaevandamist. Kohtul tuleb nõustuda kaebajaga, et valla ÜP kohaselt on piirkond ette nähtud perspektiivse kaevandamisalana ja ÜP on PlanS § 8 kohaselt dokument, millega määratakse kindlaks valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine. ÜP on lisaks valla arengukavale oluline kohaliku omavalitsuse poolt koostatav dokument, millest lähtudes saab ettevõtja andmed, et kavandada tuleviku majandustegevust. Majandustegevust ei saa vältimatult alustada/jätkata siis, kui esineb seaduses ettenähtud objektiivne takistus ja see on nõutaval viisil kindlaks tehtud. Antud juhul on kaebaja isikuks, kelle majandustegevus on seotud piirkonnas maavara kaevandamisega, seega kaitse-ala moodustamisega takistatakse isiku majandustegevust. MaaPS võimaldab maavara kaevandamisest huvitatud isikul esitada taotlus maavara kaevandamisloa saamiseks ja seadusest tulenevalt peab pädev haldusorgan taotluse lahendama - MaaPS § 31. Kuna ÜP andmed kinnitavad, et selle menetlemisel ei näinud vald kaevandamise suhtes takistusi loodusväärtuste, pärandkultuuri vms säilitamist vääriva objekti huvides, siis tekkis vältimatult küsimus, mis on vahepealsel ajal oluliselt muutunud ja missuguseid objekte/väärtusi peab silmas kaitse-eeskiri. Kohus nõustub kaebajaga, et antud juhul arvestades ÜP-ga määratud olukorda, pidi vastustaja esile tooma ja põhjendama, missugused väärtused on vältimatult veel vajalik kaitse alla võtta, kui nende olemasolu ja kaitsevajadus senimaani puudus ning kaevandamist ei saanud välistada. Vaidlust ei ole küsimuses, et nii ÜP koostamisel kui ka käesoleval ajal on tegemist üleriigilise tähtsusega maavara leiupaigaga ning kaevandamise vajadus ei saanud tulla vallale üllatuslikult. Üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 09.06.05.a. määrusega nr 131 ja kaebajat huvitavas osas ei ole seda muudetud; ÜP koostamisel oli küsimust arutatud, vastupidiselt ei oleks tehtud planeeringus ja selle kaardimaterjalis vastavaid kandeid. Vaidlustatud volikogu määrusega loodi kohaliku tähtsusega maastikukaitseala, mistõttu antud juhul kuulus kohaldamisele LKS § 10 lg 7, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse tasandil

19 kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla ilma planeeringut koostamata volikogu määrusega. Kohila Vallavolikogu on kasutanud eelnimetatud paragrahvi lg-s 2 toodud võimalust kaitseala moodustamiseks planeeringut koostamata. Seega ei nõustu kohus kaebajaga selles, et ilma DP-d koostamata puudub võimalus moodustada maastikukaitseala, kuna seadus seda võimaldab. Vaatamata seaduses toodud võimalustele tuleb kohtul nõustuda kaebajaga ka selles, et vald on tekitanud ebaselge olukorra selgitades, et valla ÜP-d ei muudeta niipea. Nimelt juhul, kui valla ÜP, mis on KeHJS kohaselt strateegiline dokument, jääb muutmata, on kaevandamine, ehitamine vms tegevus ÜP alusel kaitse alla hõlmatud maatükkidel endiselt võimalik, samas kehtib maastikukaitse eeskiri, mis selle välistab. Vald väidab, et ta ei saa rahaliste ressursside puudumisel planeeringusse muutust sisse viia. Selles olukorras kehtiv ÜP muutub osaliselt sisutuks ja ei taga ÜP kohast maakasutust. Vastustaja vastusest ei ole täpsemini aru saadav, kauaks ÜP jääb muutmata. Juhul kui vald soovinuks teha koheselt muudatust detailplaneeringuga, ei oleks tekkinud ebaselgust, kuivõrd DP eesmärkide kaudu- PlanS § 9 lg 2 p 10- on see võimalik ning seadus võimaldab ka maa-alade või üksikobjektide kaitse alla võtmise, samuti võimaldab p 11 määrata miljööväärtusega hoonestusalad, et määrata nende kaitse-ja kasutustingimuste seadmine. LKS § 10 lg 7 võimaldab volikogu määrusega võtta kaitse alla loodusobjekt, mille kaitse alla võtmine ei tulene üld-või detailplaneeringust, kuid antud juhul tekibki olukord, mil ÜP kohaselt ei tohiks maa-omanikele ja huvitatud isikutele seada maakasutusel piiranguid, mis ei tulene ÜP-st. Seega ei pruugi vastustaja valitud lahendus vallas olemasolevas olukorras olla nö kõige vähem kulukam ega ratsionaalsem, kuivõrd maaomanike ja huvitatud isikute kohustuste ja õiguste suhtes tekitab selliselt ebaselgust. Kohtule nähtub, et selline probleem võib tekkida põhjusest, et õiguslikult on siduv vaid üks planeering (PlanS § 3 lg 3). Kui viimane planeering on DP, siis on õiguslikult siduv DP; kui viimane planeering on üldplaneering ja ÜP kohaselt ei ole tegemist DP kohustusega alaga, siis on õiguslikult siduv üldplaneering. Maastikukaitseala eeskiri küll kehtib, kuid ÜP maastikukaitseala antud piirkonnas ette ei näe ja ÜP-st tulenevalt tegevuspiiranguid ei seata. Kuigi LKS ja PlanS ei ole selgelt väljaloetav, kas maastikukaitseala moodustamine on planeerimistegevus, nähtub kohtule, et see saab liigituda vaid planeerimistegevuseks, kuna soovitakse muuta senist maakasutust, võtta kaitse alla maad, mis seni ei olnud kaitsealused ja millele seatakse kaitse-ja kasutustingimused, mis seal senimaani puudusid ehk sellega soovitakse muutusi võrreldes üldplaneeringuga. Haldusaktist ja vastustaja seletustest ei ole selge, kuidas eelnimetatud olukord lahendatakse ja kohus nõustub, et menetluse tulemusel on tekkinud ebaselgus, sj ei pruugi valla lahendus olla kooskõlas huvitatud isikute või maakasutajate huvidega, kui toob neile kaasa lisakohustusi, millest nad määruse nr 15 vastuvõtmisel teadlikud ei olnud. Samas ei saa selle põhjal veel väita, et rikuti hea halduse tava kaebaja suhtes, kui vald otsustas moodustada maastikukaitseala lihtsustatud viisil. Kaebaja väited seotult LKS § 31 lg 2 p 3 võimaliku vastuoluga põhiseadusega on esitatud kaebajal ebaselgelt. Kohtule nähtub, et kuivõrd seadus võimaldab eesmärgipäraselt talitades moodustada kaitse-alasid ka nii, et ei tekiks vastuolusid, siis LKS § 31 lg 2 p 3 kohaldamata jätmine ei tooks kaasa tagajärge, mis võtaks kohalikult omavalitsuselt õiguse moodustada kaitsealasid. Kui omavalitsusorganil on õigus vastavalt seadusandja selgele tahtele moodustada maastikukaitseala ja selleks on seaduses sätestatud tingimused täidetud, siis iseenesest piiranguvööndis maavara kaevandamise keelamine ei piira isikute seadusega tagatud õigusi PS vastaselt. LKS § 31 lg 1 märgib, et piiranguvöönd on kaitseala maavõi veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades käesoleva seadusega sätestatud kitsendusi. Sama seaduse lg 2 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud p 3 kohaselt maavarade kaevandamine. Kaitseala moodustamine peab aga toimuma õiguspäraselt, et mitte seada ebaproportsionaalseid piiranguid ühegi isiku

majandustegevusele. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on nõutav, et õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik. LKS sätestatud piirang ei ole proportsionaalsuse põhimõttega ilmselges vastuolus, kuna tegemist ei ole sobimatu meetmega

20 taotletava eesmärgi saavutamiseks, kui keelatakse tegevus mis loodusväärtuse säilimist ei taga, samas nähtub, et lähtutakse juhtumi eripärast. Kasutatud meede aitab tagada valida sobiv majandustegevus ja välistada tegevus, mis väärtuste kaitset ei taga ning piirang selliselt ei lähe kaugemale kui oleks tarvilik. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nr 3-07-2599, millele kaebaja on kaebuses viidanud, nähtub, et kohus on käsitlenud omavalitsusorgani õigust moodustada kaitsealasid ja kohus selgitas, et tegemist on seadusega omavalitsusele antud õigusega. Juhul, kui kaitseala moodustati õiguspäraselt, siis on sellisel alal tegevuse piirangud vajalikud sõltumata, kes väärtuste kaitse alla võtmise otsustab. Kohus juba märkis, et tegemist ei ole maavara kasutamist korraldava tegevusega ja loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse reeglid lähtuvad kaitset vajavast objektist. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada LKS § 31 lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Juhul, kui kaitseala moodustati õiguspäraselt, siis on sellise tegevuse piirangud vajalikud. 36) 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“ Kaebaja leiab, et haldusakt on jäetud motiveerimata, see on kontrollimatu ja ei võimalda hinnata kaalutluste ratsionaalsust; asja otsustamisel on tehtud olulisi menetlus-ja vormivigu, mis mõjutasid asja otsustamist. Kaebajal oli raske teostada kaitseõigust, kuivõrd asja arutamisel ja vormistatud määrusest ei nähtu kaitseala loomise tegelikke aluseid ja põhjuseid ning võib aru saada, et vastustaja ei ole kaalutlenud olulisi asjaolusid ning on muuhulgas lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Võimalik ei ole hinnata proportsionaalsuse küsimusi ja tuginetud on ebapiisavale uuringumaterjalile ning sj jäeti arvestamata osa uuringumaterjali, mis võis viia asja ebaõigele otsustamisele. Puudulik haldusmenetlus ei vasta seaduses esitatud nõuetele ja takistas kaebajal õiguste realiseerimist. Selgust ei loonud ka vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohad, mistõttu tuli kaebaja korduvalt selgitada kaebuse motiive. Kohtule nähtub, et kuivõrd vastustaja haldusakt on motiveerimata eelkõige loodusväärtuste määramise olulistes küsimuses ja täiendavad selgitused üksnes muutsid õiguslikud ja faktilised asjaolud ebaselgemaks, siis esitatud viimases vastuses (kohtuotsuse p 30) on kaebaja jõudnud samale äratundmisele, mis kohuski. Kohtule nähtub, et haldusakt mitte üksnes ei ole motiveerimata maastikukaitseala moodustamise aspekte silmas pidades, vaid on kokkuvõttes ka kontrollimatu. Lisaselgitused üksnes kinnitasid veendumust, et ebapiisav uuringumaterjal ei võimaldanud loodusväärtusi kindlaks määrata, et moodustada maastikukaitseala ja seda ka valitud piirides. Sj nähtub, et kuigi väidetult on aluseks võetud 2 spetsialisti arvamust/uuringut, on neist tehtud järeldused meelevaldsed ja otseselt on E.Reinsalu töö järeldusi moonutatud ja haldusaktis on tema seisukohad esitatud vastuolus tehtud uuringuga. E.Reinsalu töö järelduste moonutamine võis viia ebaõigele tulemusele. Vastustajal ei ole samas teistsugust ekspertarvamust või samaväärset tööd, mis lükkaks ümber ekspertarvamuse. Vastustaja on teostanud diskretsioonivea, mille ületamiseks ei ole kohtul võimalusi. 37) Seaduse kohaselt võib kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal. Seega on seadus ette näinud, et looduses esinev väärtus võidakse kaitse alla

21 võtta, kui selle väärtusest tulenevalt on avalik huvi olemas, ehkki sellise huvi realiseerimine võib piirata teiste isikute õigusi ja huvisid. Riigikohus on oma 10.10.2002 lahendis nr 3-3-1-42-02 märkinud, et: „Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.“ 18.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 on Riigikohus täiendavalt märkinud, et: “Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus.“ Kohus tegi kindlaks, et kaebaja kahtlused haldusakti kontrollitavuse osas on põhjendatud ja vastustaja ei ole täitnud motiveerimiskohutust ning vastustaja ei ole ka kogunud piisavalt materjale, et kaitse-ala moodustada. Puuduliku haldusakti kehtima jätmine ei ole võimalik ka siis, kui see olulises osas tugineb väitele, et soovitakse kaitsta avalikku huvi. Kuigi vastustaja sellele on oma haldusaktis tuginenud, on see sisutühi. Kaebaja leiab õigustatult, et põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ei ole selged määruse faktilised asjaolud, sj ei selgunud kaitset vajavad objektid, nende kaitse alla võtmise vajadus looduskaitselisest aspektist lähtuvalt, kuigi on selge, et soovitakse takistada kaevandamist. Vastustaja selgitused ajas muutusid ja mis lõppeks kaitse alla võeti; seda ei selgitanud ka piiride valiku küsimuste uurimine. Kohus püüdis vastustajalt selgituste saamiseks uurida lisaks kaitseala piiride määramise küsimuse kaudu, missugust loodusväärtust tegelikult soovitakse kaitsta, kuna U.Timm töö algne eesmärk langes ära ja puudus selgem piiritlus, millisest ajast otsustati uurida taimeliike ja piirduda nende kaitsega. Vastustaja haldusakt, selle alusmaterjal ja vastustaja suuliselt antud seletuste muutmine ei võimaldanud määratleda objekti/objekte, mida soovitakse kaitsta. Vaidlusalune haldusakt ei põhjenda kaitseala moodustamise vajadust lähtudes loodusväärtustest vaid piirdub kaevandamise küsimuste aruteludega, kuid sj esitatakse ka väited, mis ei ole kinnitatud uurimustöödega, kuigi väidetult oli selleks tellitud 2 eksperttööd. Esmalt märgib kohus, et väidetult sooviti kaitsta karstiala, samas nähtus, et see jäi liialt üldsõnaliseks ning sellest eesmärgist ka loobuti ehkki kaitse-eeskirjas on karstiala kaitsealuse väärtuse/objektina endiselt nimetatud. Edasi märgiti, et sooviti kaitsta liike, kuid kohtule ja kaebajale nähtus, et liikide kaitse peaks toimuma teistsugustel alustel ja liikide kindlaksmääramise tööd ei viidud määruse nr 15 andmise ajaks lõpuni (U.Timm töö). Kaitstavate liikidena saaksid antud juhul kõne alla tulla vaid taimeliigid, kuna U.Timm töö nimetas ära taimeliike. Kuigi vastustaja märkis, et soovitakse kaitsta loodust üldiselt, ei nõustu kohus, et sellise soovi korral saaks piirduda üldsõnalise väitega, st et kaitseala moodustatakse eesmärgil kaitsta loodust. Selliselt kaitse-alasid LKS tulenevatel alustel moodustada siiski ei saaks, kuna LKS § 2 lg 1 kohaselt saab loodust kaitsta tema säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega ja LKS § 7 seab loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused, so selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Suulisel vastamisel muutis vastustaja korduvalt oma seletusi kaitsealuste väärtuste osas. Vaidlusalusest haldusaktist, maastikukaitseala kaitse-eeskirja seletuskirjast ei nähtu selgitust, miks kaitseala moodustati, kuigi seletuskirjast ja kaitse-eeskirjast võib välja lugeda, et kaitse alla võetakse maastik, karstiala, taimeliikide kasvukohad, väärtuslikud looduslikud ja poollooduslikud kooslused, pärandkultuuri maastikud. Määrus nr 15 nimetab vaid üldsõnaliselt, et maastikukaitseala moodustamisel lähtuti peamiselt 2 uuringust, so Enno Reinsalu ja Uudo Timm tööst. Edasi märgitakse, et kaaluti maastikukaitseala pindala vähendamisest, et mitte takistada kaevandamist ja märgitakse, missugused kahjulikud tagajärjed on kaevandamisel. Vastustaja märgib kahjulike mõjutustena tolmu, müra jms, mis aga ei kahjusta metsa või taimi või loodust üldiselt, mis aga on seadusest tulenevalt vastavate leevendavate meetmetega

22 võimalik ära hoida või vähemalt neid minimeerida, samas on kahju tekitamisel MaaPS § 56 kohaselt esitada kahjunõudeid sõltumata kaevandaja süüst. Vastustaja ei jäänud ka veereziimi mõjutuste osas selgesõnaliseks, kuigi kaevude kuivamise küsimus võib tekkida, mis aga kaevandamise puhul on kõrvaldatav, kuna saab nõuda uute rajamist ja veeprobleemi lahendamist. Seotult kaevandamisega tehakse järeldus, et killustiku tootmine on vajalik, kuid kaasnev mõju on antud kohas oluline ja ületab piirkonna keskkonnataluvuse. Mingeid selgitusi, mis peetakse silmas antud piirkonna keskkonnataluvuse all ja selle taluvuse ületamises, ei ole senimaani antud. Nähtub, et antud piirkonnas ei ole arendatud tegevusi, mis keskkonnataluvuse osas võiks viidata, et loodus vajab niisugust täiendavat või erilist kaitset, et moodustada maastikukaitseala. Seega nõustus kohus, et määrusest ei nähtunud, miks maastikukaitseala moodustamine oli vajalik ja missuguste väätuste kaitseks, kuigi on arusaadav, et soovitakse vältida kaevandamist. Kuid ajendist üksi ei piisa, et moodustada maastikukaitseala. Selgust ei loo ka õiguslik viide LKS §-le 10 lg 7, muid õiguslikke aluseid määrus ja eeskiri või seletuskiri aga ei nimeta. 38) Kohus nõustub kaebajaga, et LKS §-st 6 tulenevalt kohaldatakse looduskaitseseadusest tulenevate haldusaktide kehtestamisel HMS sätteid, sh HMS § 54 ja § 56 nõudeid. HMS § 56 lg. 3 tulenevalt peab kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt olema õiguspärane ning menetlusnõuded täidetud, kuivõrd LKS § 6 kohaselt järgitakse haldusmenetluse seaduse sätteid. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-07-2599 leidnud, et LKS § 9 lg 5 näeb ette kinnisasja omanike kohustusliku kaasamise menetlusse. Selles asjas ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kaebuse esitaja oli kaevandamisloa taotleja, siis tuli ta kaasata HMS § 11 lg 1 p 3 alusel menetlusse. Käesolevas asjas on vastustaja määruses nr 15 märkinud, et vald arvestas tulevase kaevandaja majandustegevust ja oli teadlik, et kaebaja taotleb maavara kaevandamise õigust, kuid eraldi HMS viidatud alustel ta kaebajat menetlusse ei kaasanud, kuna viidi läbi avatud menetlus, mis tagas vastustaja arvates kaebajale piisava osalemise kaitseala loomise protsessis. Vastustaja esitatud sündmuste kronoloogiast nähtub, et vald on algatanud maastikukaitseala moodustamise volikogu otsusega 30.01.2007 ja kaebaja esitas Keskkonnaministeeriumile taotluse kaevandamisloa saamiseks 13.06.2008; geoloogilise uuringu loa taotluse esitas kaebaja juba 2004.a. Kaevandamisloa taotluse esitamise ajaks oli kaitseala moodustamise menetlus seega juba alanud, mistõttu vallal tõepoolest kaevandamisloa taotlusest tulenevalt menetlusse kaasamise võimalus puudus, kuigi kaevandamise vajadus oli vallale ettenähtav ning huvitatud isik teada. Vald ei olnud huvitatud isikuna kaebajat menetlusse kaasanud. Vald on kaebajale teatanud, et ta algatas maastikukaitseala moodustamise menetluse ja et vald viib läbi avatud menetluse, seega on kaebaja osalenud avatud menetluses ja selles osas ka vaidlust ei jäänud. Kuid kaebaja leiab, et tema kaasamine on formaalne, millega kohus nõustub Kaebaja faktiline toimingutes osalemine ei taganud tema ärakuulamise õigust ja jääb ebaselgeks, millal asjas esitati eelnõu, millele oleks saanud asjakohaselt vastu vaielda, kuivõrd nähtus, et U.Timm töö lõpetamatus tingis mingil hetkel esialgsete plaanide muudatuse, kuid ühestki alusmaterjalist ei nähtu, millal see selgesõnaliselt teatavaks tehti. 39) Kuigi kohtule nähtus juba menetluse kestel, et kaebuse esitaja on õigustatult püstitanud küsimuse haldusakti motiveerimise küsimuses ning küsimuse, kas menetluslikult saadi piisav uuringumaterjal ja kas uuritava materjali põhjal on kaitseala loomise eesmärgid ja tulemus selge ning kontrollitav, kontrollis kohus ka muude dokumentide ja tõendite olemasolu, kuivõrd mitte igal motiveerimise puudujäägil ei tuleks esmalt otsust tühistada, kui on võimalik ammendavalt kontrollida, millele otsus tugineb. Samas olid vastustaja selgitused ebajärjekindlad ega aidanud menetluses aru saada, missugusena tuleks mõista haldusaktis esitatud seisukohti. Kaitseala moodustamine oli kohtu arvates alanud ebaselgetel asjaoludel, kuna vallavalitsuse korraldus nr 75 mingeid lähemaid selgitusi kaitseala moodustamise eesmärkides ei nimetanud, kuigi nähtub, et vald pidi määratlema seaduse kohaselt kaitseala moodustamiseks eesmärgid. Arvestades valla ÜP-d, mis kaitseala moodustamise vajadusele ei viita ja võimaldab kaevandamise, ei osanud vald kohtule selgitada üheselt, missugused objektid ja missugustel väärtuselistel kaalutlustel vajavad veel kaitset, kuigi neid eeskirjas nimetatakse eraldi loendina.

23 Seletuskiri, mis kuulub asjas alusmaterjali juurde, on sellest aspektist vaadatuna igasuguse motivatsioonita, kuigi asjaolusid võiks kajastada ka seletuskirjas (tlk 93 I kd). Suulistest ja kirjalikest selgitustest nähtub, et karstiala või selle veereziimi küsimust ei suudetud uurida valla soovitud aspektist lähtudes põhjusest, et sellised uuringud vajavad ressursimahukat ja teistsugust lähenemist, mida kohalik omavalitsus endale lubada ei saanud. Sellest saab kohus järeldada, et antud selgituse põhjal on ebaloogiline motiveerida kaitseala moodustamist nii, et kaitstav objekt/väärtus on ikkagi karstiala. Vastustaja viitas siinkohal U.Timm tööle, mille eesmärk aga jäi omakorda ebaselgeks, kuna karstiala U.Timm töö siiski ei uurinud, ehkki töös oli püütud karstialaga seotud küsimusi ära märkida. Kuigi kohtuasja arutamisel vald leidis, et U.Timm eksperdina märkis kaardile taimeliigid, mis tuleks kaitse alla võtta ja et hoopiski selle tõttu moodustati kaitseala, on ka selline seletus ebaloogiline, kuivõrd vastustaja möönis, et taimeliike tegelikkuses ei inventeeritud ja selle nimetab ära ka U.Timm töö. Kaitse-eeskiri nimetab § 1 lg 1 all erinevaid objekte, mis peaksid olema looduses eristuvad. Vastustaja ei ole fikseerinud, missuguseid kinnistuid võiks seostada nt väärtusliku traditsioonilise kõlvikulise ja pärandkultuuri maastikuga või nt väärtusliku ja poollooduslike koosulustega maastiku-alana; ebaselgeks jäi, mis peetakse silmas kõige selle juures kaitse – eeskirja § 1 lg 1 p 1 nimetatud objekti „maastik“ all. Kaitse-eeskirjas nimetatud objekte vastustaja esindajad kohtuistungil määratleda ei osanud ja koostatud ei ole ka kaarti, mis märgitud väärtused tähistaks. U.Timm koostatud kaart, mis pidi olemas olema määruse nr 15 andmise ajal kaitseala piiride näitamiseks (sellel ajal märgitud määruse lisa 28.10.08 seisuga) märkis ära objektid nagu „Vaeslapse leinakivi“, „Ussikivi“, „Eestimaa kivide kuningas“ jne (tlk 94 I kd), mis aga ei olnud väärtusteks, mille tõttu oleks tulnud moodustada maastiku-kaitseala, kuna nende kaitse määrati teistsuguses korras ja lõppeks nad ka ei jäänud moodustatud kaitse-ala piiridesse. Kohtuistungil toetus vastustaja oma selgitustes üksnes sellisele kaardile. Kuigi kaitseala piir on esitatud, ei olnud kohtule kontrollitav, kuidas konkreetselt alale jäävate kinnistu omanikud saavad teabe, misssugust väärtust nende maal soovitakse kaitsta, nt kui oleks vajalik loodushoiutoetusi taotleda. Ka selle küsimuse kaudu oleks kohtul olnud võimalik asjaolusid kontrollida, kuid vallal ei ole täpsemaid andmeid kohtule esitatud. Vastustaja esindajad selgitasid lõppeks, et kaitseala piir kujunes nii, et volikogu liikmed ise otsustasid piiri kulgemise küsimuse, kuna nemad teavad, mis looduses on väärtuslikku. Seega nähtus kohtuasja arutamisel, et selline kaitse-ala kehtestamine jätaks kaebaja ja ka teised maaomanikud seisu, mil nad jääksid oma tegevuste planeerimisel liigselt sõltuvusse vallaametnike suvast, kuna pole konkreetselt võimalik kindlaks teha, kus tegelikult mingi eeskirjas märgitud väärtustest asub. Sarnaselt puudub praktiliselt võimalus kõigil haldusevälistel isikutel nii praegu kui ka hilisemalt kontrollida, millest volikogu tegelikult lähtus. Sellises olukorras tekkis kaebajal põhjendatult kahtlus, et tegelikult on kaitse-ala moodustamise vajadus näiline ja ajendatud vaid üksnes soovist välistada kaevandamine. Kohus seega nõustub, et kaitse-ala eeskirjas nimetatud väärtusi ja nende asukohta ei saanud kontrollida määruse nr 15 ja selle alusmaterjalide andmetel, samas jäi ka sisutuks maa-omanike kohustuste/õiguste regulatsioon, mis tekitab põhjendatud kahtluse, et seda konkreetset kaitseeeskirja ei ole tegelikkuses soovitud toimima panna. Kui kaitsevajadus tuleneb põhjusest, et mingi konkreetne maa-ala (LKS § 4 lg 7) on väärtuslik ja esinevad LKS § 7 nimetatud kaitse alla võtmise eeldused, siis peab saama määratleda nende objektide olemasolu, asukoha, neid on võimalik ka kirjeldada nende väärtuse/omaduste suhtes ja seda sõltumata, kas ohustavaks tegevuseks on kaevandamine, metsa raiumine vms põhjus. Asjaolude selgitamine oli seda raskem, et kaitse-eeskiri või selle seletuskiri ja ka määrus nr 15 ei selgita kasutatud mõisteid. Määratlemata õigusmõistete puhul on seadusandja loobunud detailselt ettekirjutuse andmisest seaduses eneses, normi täpsustamine on delegeeritud selle rakendajale. Samas uurides erinevate valdade praktikat nähtus kohtule, et looduskaitseliste objektide/väärtuste mõistete sisustamisel ei ole siiski ühest selgust. RK HK on lahendis nr 3-4- 1-5-05 märkinud, et nende mõistete sisustamine toimub seadusandja juhiste ja eesmärkide abil.

24 Kuigi vald on kaitse-eeskirjas nimetanud ära objektid/ loodusväärtused, mille kaitset soovitakse tagada ja neile on põhimõtteliselt võimalik leida ka üldtunnustatud seletused, tekkis objektide/loodusväärtuste osas ikkagi küsitavusi, kuivõrd eelnevast nähtus, et valla esindaja selgitused kohtuistungil haldusakti sisu kohta ajas muutusid. Kord märkis vald, et objektid on määratletavad, samas aga piirdus selgitusega, et kaitstakse loodust üldises plaanis ja hiljem, et lähtuti nn ettevaatusprintsiibist, kuigi haldusaktist seda välja ei loe. Samuti leidis esindaja, et on piisav, kui kaitstavaid väärtusi määratletud piirides teab vaid otsuse vastuvõtja. Ka ei välistanud esindaja, et tegemist võib olla pärandkultuuri maastikuga, kuigi möönis, et ühegi uuringumaterjalile selles osas konkreetselt ei tuginetud. Tekkinud ebaselgust ei aidanud kõrvaldada ka muude dokumentide ja tegevuste uurimine. Asja materjalidest nähtub, et antud juhul oli vallavalitsus saanud külaelanike ettepaneku maastikukaitseala moodustamiseks. Kohila valla Pahkla maastikukaitseala moodustamise korraldus nr 75 30.01.07 ei nimeta aga kaitse-ala moodustamise eesmärke, st ei nähtu, kas vallavalitsus toetab ettepanekut osaliselt, täielikult või miks omavalitsus üldse soovib algatada kaitseala moodustamist, arvestades et pikaajalistest arengusuundadest ja et ÜP –st sellist vajadust ei nähtunud. Kuigi LKS näeb ette, et menetlus algab erialaspetsialisti arvamuse/uurimuse koostamisest ja selle esitamisest haldusorganile, ei pea seadus silmas seda, et vald omapoolselt jätab haldusaktis eesmärgipüstituse reguleerimata. Vastustaja tellis ekspertidelt 2 tööd ja vald leiab, et tegemist on LKS § 8 lg 3 märgitud tööga. Ühe töö tellis vald spetsialist U.Timm`ilt, kuid kaebaja on veendunud, et selle töö andmetel ei oleks saanud menetlus päädida haldusakti andmisega, kuivõrd töös püstitatud eesmärke ei saadud erinevatel põhjustel realiseerida. Kohus nõustub sellise järeldusega, kuivõrd uurimustöö, mis on väidetult kaitse-ala moodustamise aluseks, toob välja, et veereziimi uuringuid ei olnud lõpetatud ja ekspert ise selliseid uuringuid ei teinud. Samas on rõhutatud töös ja vastustaja selgitustes, et U.Timm ülesandeks oli jälgida hoopiski kaitsealuste taimeliikide olemasolu, kuigi kohtule nähtub, et ka selles osas jäi töö samuti erinevatel põhjustel lõpetamata ja sellist eesmärki töö ka ei olnud seadnud. Kui vastustaja selgitas piiride kujunemise küsimust, siis selgus hoopiski, et esmalt hõlmas kaitseala moodustamise idee kõiki loodusväärtusi, ka rohevõrgustiku tuumala, Angerja must-toonekure püsielupaika; teisena valitud alternatiiv puudutas poollooduslikke kooslusi, vahelduvaid maastikke ja III alternatiiv väidetult puudutas kaitstavate liikide leiukohti. Selliselt saadud vastustaja selgitused tekitasid jätkuvalt ebaselguse, seda enam, et vaidlusalust määrust nr 15 selgitades on vastustaja rõhutanud korduvalt, et selleks ajaks, kui maastikukaitseala loodi, olid lõpetamata ka uurimistööd seotult karstiala uurimisega ja põhjaveega, kaitse-ala piire muudeti mitmel korral. Isegi kui aluseks võtta U.Timm töö lisana kaardimaterjal, millest ühel kaardil on näidatud liigikaitselistel ülesannetel kaitse alla kuuluvaid liike vaid ühes kohas, sj ei ole ala suurust ka määratletud, siis jäi ikkagi ebaselgeks, miks võeti kaitse alla sedavõrd suur ala. Selgusetuks jäi, et kui eksperdi töö küll nimetab maastiku uurimise vajadust, töös nimetatakse ära olulisena LKS § 4 lg 7 seotud liigikaitselised ülesanded, mis aga kuulub eeskätt riigi tasandil korraldava looduskaitselise tegevuse alla, siis mida ikkagi uuriti ja missugust kaitse-eesmärki taotleti. Liigikaitselised objektid (liigid) võetakse kaitse alla riigi tasandil, seega ei oleks eksperdi ülesandeks neid kindlaks määrata selle töö raames, seda enam, et ekspert ise möönis oma töös, et liike ei uuritud. Vastustaja seletustest haldusakti andmise kohta nähtus veel, et uuritaval alal on veel teisigi väärtusi ja kaitse alla võetavaid liike, neid tehakse senimaani kindlaks. Kuigi vastustaja leidis, et liikide pidev kindlakstegemine kinnitab kaitse-ala moodustamise vajalikkust juhul, kui kohus leiab, et haldusakt on puudlikult põhjendatud, kohus sellise järeldusega ei nõustu ja hilisemaid tehtud uuringuid ei saa arvestada. Kui vastustajal on tekkinud vajadus kaitse-alaga seotult teha täiendavaid uuringuid, siis oli tal võimalus haldusmenetlus uuendada, kuid ta seda ei ole teinud. Kohus oli ka selgitanud, et maastikukaitsealal senimaani leitavate liikide asukoha pidev määramine veel käesolevalgi ajal ei saanud põhjustada määruse nr 15 andmist. Kaitse-alal nt II ja III kategooria liikide leidmine tähendab, et nad tuleb võtta kaitse alla või nad seda juba on tulenevalt seadusest isendi kaitse tasandil (vt LKS ptk 8), selleks ei pea eraldiseisvalt

25 ilmtingimata moodustama kohaliku tähtsusega maastikukaitseala. Kui sooviti kaitsta liike ja selle tõttu väärtustati mingi ala, siis ei saa kohus ise esitada neid kaalutlusi, miks selline tegevus on vajalik, sj jääb arusaamatuks, miks moodustati just nimelt sellise suurusega maastikukaitsealaso suurusega 678 ha, kus neid liike ära ei tähistatud ja samas nähtus, et liike leidub kogu U.Timm uuritud alal, so ca 2000 ha suurusel alal. Mingeid järeldusi või uurimusi, et liigid on enam massiliselt kasvamas vaid ühes kohas ja teistes mitte, ekspert andnud ei ole. Suulised vastused viitasid selgelt, et oluliseks muutus lõpuks kaitsealuste liikide leidmine ja kindlaksmääramine, kuid sellisel juhul ei saa ekspertarvamuseks olla U.Timm lõpetamata töö. Kuivõrd vastustaja vastuse kohaselt heideti kõrvale I ja II alternatiiv, st I alternatiivi kohaselt enam ei olnud olulised kõik loodusväärtused, rohevõrgustiku tuumala ning Angerja must-toonekure püsielupaigaga seotu; II alternatiivi kõrvaleheitmisega jäi neist objektidest välja pool-looduslike koosluste ja vahelduvate maastike osa, siis on kaitse-eeskirjas nimetatud objektide loend eksitav. Samas nähtub U.Timm tööst, et liikide inventuuri ei saanud teha ja see ei olnud ka eesmärgiks, seega ei ole usutav ka see väide, et kaitstakse liike. Taimeliikide kaitsmiseks on alternatiivsed võimalused, seega kui vastustaja oleks jäänud kindalt antud väite juurde, puuduksid haldusaktist kaalutlused, miks moodustatakse maastikukaitseala liikide kaitseks. Eksperdi töö ja kohtule antud vastustaja seletused ei olnud loogilised ka aspektist, et kaitsealuseid liike sai määrata vaid ühes kindlas kohas, mis kanti ka kaardile ja neid ei saanud kanda kaardile teistes kohtades põhjusest, et aastaaeg nende määramiseks ei olnud vastav. Kohtule jäi ka see selgitus ebamääraseks, kuivõrd neidsamu liike oleks igal juhul saanud määrata ka mujal uuritaval maaalal, kuna neid väidetult siiski esineb. Kui nad seal olid olemas ja oleksid olulise märgilise tähendusega maastikukaitseala moodustamisel, siis aasta-aeg tulemusi ei saanud mõjutada, kuna maa-ala uuriti ühel ja samal aasta-ajal, seega oleks saanud liigid ülesse tähendada ja nad siiski ka inventeerida ja kaardile kanda. Töö sj ei märgi ära, et ühes kohas leidub liike massilisemalt ja selle tõttu on üks ala väärtuslikum, kui teine. Selgusetuks jäi ka kaardimaterjali esitus. U.Timm uuritavast tööst võis selliselt järeldada, et ta ei koostanud kaardimaterjali, millele on kantud nt kaitset vajavad või seadusest tulenevalt kaitse all olevad taimeliigid, kuna see ei olnud töö eesmärk ning inventuuri ei tehtud. Eeltoodu tõttu oli kohus ka korranud vastustajale päringut, millal tegelikult koostati kaardimaterjal ja missugune materjal oli volikogul otsustamise aluseks või esitatud avalikkusele tutvustamiseks, kuid kohtule nähtub, et avalikele aruteludele küsimust selliselt ei tutvustatudki. Hilisemalt nähtubki, et kaebaja oli liikide kohta esitanud küsimusi, kuid vastuseid ta ei saanud. Kuigi vastustaja on kirjalikul vastamisel selgitanud, et ekspert pidas nõu ka teiste spetsialistidega ja kogus andmeid, ei nähtunud uuritavast tööst, et sellele oleks järgnenud muutusi või muid töid, millega vastustaja oleks saanud nt liikide uurimise korral arvestada ja määruse nr 15 ajal oli teada liikide arvukus jms andmed kaevandamise ala juures.

Antud juhul on tulenevalt LKS § 8 lg 3 tellitud ka veel teinegi eksperthinnang, so Enno Reinsalu töö. Vaidlusalune määrus nimetab ära nende kahe tööga arvestamise, kuid kohus jääb seisukohale, et selle töö järeldusi ignoreeriti ning moonutati, seega ei saa vastustaja väita, et tema määruse aluseks on märgitud ekspertöö. Kohtule nähtub, et E.Reinsalu töö, mis tegelikult pidi kokku võtma taimeliikide kohta tehtud U.Timm töö ja andma vastuse kaevandamise võimalikkusest, on jäetud vastustajal siiski arvestamata, kuigi määrus märgib ära sellega arvestamise. Kohtule nähtub, et vaidlusaluses määruses nr 15 on jõutud vastupidisele seisukohale, kuigi töö oli spetsialistilt tellitud konkreetsel eesmärgil ja seega peaks olema asjakohane. Selles eksperttöös vallale antud järeldused ei ühti Määruse nr 15 järeldustega. Vastustaja on tegelikkuses rebinud kontekstist välja E.Reinsalu tööst temale sobilikud järeldused ning moonutanud selliselt töö tegelikke seisukohti. Märgitu tähendab aga, et määruse nr 15 järeldused on vastuolus tellitud tööde järeldustega ehk määruse alusmaterjal ei kinnita määruse nr 15 seisukohti ja määrus ei tugine ekspertarvamustele ehk ekspertiisile nagu seda väidab vastustaja.

26 LKS § 8 lg 3 tulenevalt tehakse eksperdi arvamuse alusel kindlaks, kas toetada kaitseala moodustamise ettepanekut või mitte. Antud juhul ei abistanud kohut vastustaja korralduse nr 75 sisu uurimine ega ka selle alusmaterjali uurimine, kuivõrd sealt ei nähtunud, mis nimelt eksperdi uurimusest oli oluline ja milline eesmärk seati edaspidiseks, selles küsimuse ei anna teavet ka LKS § 9 lg 3 ja § 9 lg 4 märgitud teate uurimine. Nimelt LKS § 9 lg 3 kohaselt kohalik omavalitsus peab avaldama ajalehes teate, mis peab sisaldama § 9 lg 4 märgitud teavet, st sealt peaks selguma andmed loodusobjekti kohta, mida kavandatakse kaitse alla võtta. Maastikukaitseala ei saa hakata moodustama umbmääraselt eesmärgiga kaitsta loodust. Vastustaja esitas Kohila valla jaanuarikuu 2009 ajalehe väljavõtte (vastustaja esitatud toimiku lisa 9), milles on teade Pahkla maastikukaitseala kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja eelnõu avaliku väljapaneku kohta, kuid ka seal ei ole märgitud midagi täpsemini eesmärkide kohta, vaid üksnes teatatakse, et kaitse-ala moodustatakse. Seega ei nähtu kohtule, et vald avalikustas, mis eesmärke ta kaitseala moodustamisega taotles, va et soovib moodustada maastikukaitseala, sj sooviti avalikku arutelu mitte korraldada. Seega ka sellest dokumendist ei nähtunud, et vald ise oleks põhjendanud/määratlenud maastikukaitseala moodustamise eesmärgid ja sellega seotult kaitset vajavad objektid, kuigi enne seda oli 2006 a vald tellinud eksperthinnangu U.Timm `ilt.

U.Timm teostas töö 20.12.06.a. ja töö märgibki, et Kohila vallavalitsus tegi ettepaneku koostada ekspertarvamus Angerja ja Pahkla külaelanike ettepanekul. 20.02.06 a olid esitanud külaelanikud ettepaneku võtta vastu otsus maastikukaitseala moodustamisest, mille omapäraks oleks karst, kaitseala asuks Kohila karstipiirkonnas Nabala lubjakivilademetel, kus laiub 3000 ha suurune Angerja soostik, mis ulatub 4 valla maadele. Piirkonda jäävad Tuhala, Angerja, Vääna jõe vesikond ning Järlepa järv. Märgitakse, et Angerja soostik on Kurevere karstiala veesäilitusala, mida läbib maa-aluste jõgede ja ojade võrgustik, kus 6 allikasoos põhjavesi kohati maapinnale ulatub. Veel märgitakse, et on võimalik moodustada 4 valla baasil ühine riiklik maastikukaitseala, mis on aeganõudev protsess, kuid et praegu on vajalik kiire reageering, et vältida paekaevandamisega kaasnevaid ohtusid; kohaliku omavalitsuse tasandil on kaitseala moodustamine kordades lihtsam, kuna pole vaja ette näha muid piiranguid majandustegevuse osas, kui kaevandamise keeld. Kokkuvõtteks leitakse, et kohaliku tasandi kaitseala moodustamine on vahend, mis ei võimalda lubjakiviladet kasutusele võtta (ei hakata kaevandama) eelneva kompleksse keskkonnauuringuta, pakuti välja ka piiriskeem kaardil, mida aga kohtumaterjalidele vald ei ole lisanud. Seega on iseenesest tõene väide, et elanikud soovisid kaevandamise keelamist, mistõttu menetlus ka käivitus, kuid ei selgu, kas valla eesmärk oli samasugune või lähtuti väärtuste määramisel siiski ka looduskaitselistest vajadustest ja selle loomise eeldustest, mille nimetab ära seadus. Maastikukaitse ala moodustamisel ja määratlemisel on need aga olulise tähtsusega küsimused. 40) Vastustaja nimetas seejärel, et mindi üle ka nn ettevaatusprintsiibist lähtumisele ja selle tõttu ei olnud oluline määratleda objekte, kuigi need on kaitse-eeskirjas nimetatud. Kohus nõustub vastustajaga, et keskkonnaküsimuste otsustamisel saab kohaldada nn ettevaatusprintsiipi, kuid ei nõustu vastustaja käitlusega selle kohaldamises. Kuigi vastustaja oma seletustes lõpuks märkis, et eraldiseisvalt ei olnudki vajalik looduses tuvastada karstiala, kaitsealuste liikide kasvukohti ja nende liigirohkust, väärtuslike looduslike või pool-looduslike koosluste või pärandkultuuri konkreetseid objekte, vaid rakendati nn ettevaatusprintsiipi, nähtub kohtule, et ka nn ettevaatusprintsiibi rakendamiseks peab teadma, missugune väärtus vajab kaitset ja kus see asub, kindlaks tuleb teha asjaolud, mis võimaldavad üldse väita, et nad vajavad senisest enamat kaitset ja puuduvad muud võimalused kindlaks teha, kuidas objekti kaitset organiseerida. Sõltuvalt objektist rakendub keskkonnaõiguses ka ettevaatusprintsiip erinevalt. Kohus ei saa kontrollida ilma seda teadmata, kas kaalutlusõigus on redutseeritud nullini, sj uurida, kas kaevandamine tuleks välistada täielikult või kas on muid alternatiive. Kaebaja õigustatult viitas siinkohal LKS § 7 nõuetele, st et objekt peab kaitse alla võtmiseks vastama kindlatele tingimustele, mida saaks kontrollida.

27 41) Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, siis saab haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on ressursimahukad ning ajaliselt pikemad, samas on nad ka seotud avatud menetluse läbiviimisega. Käesolevalt põrkuvad vallaelanike huvid ja kaevandaja huvid, st ka riiklikud huvid ehk avalikud huvid, kuivõrd kaevandamistegevust planeerib riik. Tasakaalustatud otsuse tegemise eelduseks on kõigi asjaolude hoolikas kaalumine, mille tagab ka õige menetlus. Kui selle läbiviimine ei ole vallale jõukohane, siis peab haldusorgan koguma otsustamiseks täiendavat teavet ja kasutama ekspertide abi. Riigikohus on märkinud samuti, et sellise teabe kogumine on võimalik ka läbi ekspertiiside tellimise (vt nt Riigikohtu 10.02.02.a. otsus nr 3-3-1-42-02). Olulise keskkonnamõjuga kaevandamistegevust ei saaks välistada pelgalt soovist säilitada senine looduskeskkond ehk seada eesmärgiks maastiku kaitse, kui ei ole teada, kas on tegemist maastikuga, mis tegelikult vajab erilist kaitset. Igal maastikul on väärtus, kuid selle kaitse alla võtmiseks (mis tõkestab sellel paljud tegevused, sh majandustegevuse) peab esinema nagu eelnevalt nähtus seaduse tingimustele vastav väärtus. Ehk lihtsamini väljendades saab väärtuslikuks lugeda sellist maastikku, mis eristub teda ümbritsevast suurema kultuurilisajaloolise, rekreatiivse, esteetilise, identiteedi, loodusliku poolest. Kohtule ei nähtunud ÜP-st ja selle kaardimaterjalist ega seletavast osast, et kaevandamiseks vajalikul alal või selle lähikontaktis oleval alal oleks ära toodud väärtusi, mis liigituks kas väärtuslikeks maastikeks või siis kannaks endas põimingut ajalooliste või kultuurisündmuste, esteetiliste vaadetega vms või oleks nimetatud kui miljööväärtuslikud alad, mille senine ilme peaks säilima, seda enam, et U.Timm tööst nähtub, et sarnased väärtused on juba kaitse alla võetud. Need väärtust iseloomustavad asjaolud ja kirjeldused on võimalik üldjuhul esile tuua ja antud juhul ei ole sellist erandlikku olukorda, mis selle välistaks, et koheselt rakenduks nn ettevaatusprintsiip. Pahkla maastikukaitseala moodustamise seletuskirjas loodusväärtusi ei hinnata; kaardimaterjal objektide olemasolu või asukohta ei kajastanud, see nimetab vaid selle piirid ja kui arvestada, et ühel U.Timm koostatud kaardil on nimetatud kaitsmist väärivad taimeliigid, mille arvukust ja kaitsevõimalusi ei kaalutud, siis kohus nõustub kaebajaga, et sellised lähteandmed ei põhjenda tervikuna ka kaitse-ala piiride kujunemist. Vastustaja nimetas seejärel veel, et alal võib olla pärandkooslusega seotud objekte. Haldusmenetluse läbiviimise dokumentatsioon aga sellist kaitseala loomise eesmärki ei nimeta. Ebaselgeks jäi, kas eelnõu muutus menetluse käigus, kui selgus, et karstiala ja veereziimi küsimust ei saa lahendada ja kas sellest teavitati menetlusosalisi, et nad saaksid adekvaatselt oma vastuväiteid ja selgitusi esitada (HMS § 49 lg 3 ja lg 4). Juhul, kui lõpuks ei soovitud uurida ka liigikaitse kaitsevajadusest tulenevat ülesannet (mis on seotud riigi kohustustega), pidanuks selgelt nähtuma, et töö eesmärgid muutusid ja keegi pidi määratlema, mis eesmärki uuringutega taotletakse. Riigikohus on nt haldusasja nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus“. HMS § 58 saab kohaldada vaid juhul, kui menetlus-ja vorminõuete rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega jätkas kohus asja alusmaterjalide uurimist, kuigi saadud seletustest nähtuvalt määruse nr 15 sisu ja eesmärgid muutusid veelgi ebamäärasemaks ja seda ei selgitanud ka menetluskäik. Kaebuse esitaja on seisukohal, et menetlus oli ebaselge ja selle eesmärki lõpuks ka enam ei täpsustatud, va et kaevandamist soovitakse välistada. Kohus kokkuvõttes nõustub selle järeldusega, kuivõrd kohus uuris edasi ka avalike arutelude materjale ja vastustaja viidatud koosolekute protokolle, mis kinnitasid, et läbi viidud arutlused olid siiski formaalsed ning enne otsuse langetamist ei esitatud sellist eelnõud, mis oleks määratlenud ära loodusväärtused, mille kaitseks konkreetsetes piirides kaitseala moodustati. 42) Avaliku arutelu ja haldusorgani koosolekute protokollid ei andnud kohtule samuti vajalikku teavet. Selgust ei loonud ka piiride küsimuse uurimine suulisel istungil. Vald ei ole sj ka

28 omapoolselt selgitanud kasutatud mõistete sisu ja tähendust. Kuna vastustaja nimetas ära pärandkultuurimaastike kaitse vajaduse, siis nähtub, et U.Timm uuris taimeliike, kuid ei seostanud liigikaitset vahetult pärandkultuuriga. U.Timm töös märgitakse kokkuvõtvalt, misssugused väärtused on juba kaitset leidnud ning et uuritaval alal on mõnes osas samasuguseid objekte, mis aga kohtu arvates ei ole piisav kirjeldamaks, et juba kaitse alla olevad objektid vajavad nn pärandkultuurina täiendavat kaitset. Kuigi oma töö alguses märgib U.Timm (20.12.06), et ekspertiisi tulemusel koostati ülevaade piirkonnas esinevatest loodusväärtustest ja töös nimetatakse, et Angerja-Pahkla piirkonna põhiväärtuseks on karstiala oma vaheldusrikka veereziimiga, mis on Angerja soostiku lõunaosa ja seal vahelduvad lubjarikkad madalsood tüsedama moreense pinnakattega metsaaladega, ei järgne sellele järeldust, et käesolevalt kujuneks kaitsealaks karstiala mingites konkreetsetes piirides nende väärtuste tõttu. Töö ei puuduta ka nt Tuhala Nõiakaevu kaitse vajadusi vms selliste objektide küsimusi, mis vajaksid veereziimilt kaitset ja seda läbi maastikukaitseala moodustamise. Veelgi enam, töö analüüs kinnitab, et kirjeldatakse juba kaitse alla võetud alasid ja objekte ning ei nähtu, miks tuleks sarnaseid väärtusi kaitsta ka mujal. Veel märgitakse ära, et esineb erinevaid elupaigatüüpe, allikalisi alasid ja madalsoid ja need on kasvualaks paljudele ohustatud taimeliikidele (erinevad orhideeliigid, koldjas, jne), mis kuuluvad EL loodusdirektiivi II ja IV lisa liikide hulka ning märgitakse ka ära, et eksperteeritav ala on püst-linalehiku kõige tüüpilisemaks leiupiirkonnaks Eestis, kuid ka siinkohal ei järgne selgitust, kas maastikukaitseala moodustamisel Angerja- Pahkla piirkonnas on need elupaigatüübid juba kaitse all või tuleks nad alles võtta kaitse alla või arvata hoopiski pärandkultuuriga seotud objektideks. Pool-looduslikest kooslustest ja pärandmaastiku elementidest märgitakse, et esineb nii arukui sooniite, loopealseid ja endisi karjatatud metsi, huvitavaid moreenseljandikke ja suuri rändrahne ja nimetatakse metsatüüpe, kuid ei tehta maastikukaitse-ala moodustamiseks konkreetseid järeldusi, kuivõrd edasi nimetatakse riiklikult kaitstavad loodusobjektid, mis on juba kantud keskkonnaregistrisse (Angerja must-toonekure püsielupaik; Rahaaugu hoiuala; Tammiku looduskaitseala) ja kus on kaitse alla võetud eelnimetatud väärtused. Töö ei jõua ka järelduseni, et nende kaitsealade kaitseks tuleks luua veel lisakaitseala. Konkreetsemalt nimetatakse, et must-toonekurg pesitseb plaanitava kaitse-ala läheduses ja aastaringselt veega täidetud kraavid ja ojad on heaks toitumispiirkonnaks, kuid ka sellest ei saa järeldada, et kaitse-ala moodustamist tuleks alustada musta-toonekure söögipaiga säilitamiseks, kuigi kraavid võivad kuivada. Ka ei nähtu, kas sellisel põhjusel esineb alternatiive või need puuduvad. Hilisemalt see küsimus ka langes ära, seda saab järeldada koosoleku protokollidest. U.Timm sj käis läbi väidetult ca 2000 ha suuruse ala, kuid kohtule ei ole kontrollitav, missugused väärtused võiksid lõppeks olla seotud 678 ha suuruse alaga. Kuigi vastustaja märkis, et U.Timm ettepanek oli suuruse määramisel otsustav, nähtub kohtule, et avaliku arutamise ajal neid piire kindlaks ei määratud ja selles osas ei saanud kaebaja ka enam seisukoha esitamise võimalust. U.Timm töös konstateeritakse, et kindlasti esineb veel kaitsealuseid taimeliike, sest sarnased lubjarikkad madalsood on naabruses asuval Tammiku looduskaitsealal. Esitatakse rohevõrgustikuga seotuse argument ning järgneb kaitse alla võtmise põhjendus, kuid seal vaid mööndakse, et piirkonnas on ulatuslikud lubjakivivarud ja kaevandamisega kaasnev pinnase-ja põhjavee taseme langus on alles hindamisel ning töö lõpptähtajaks ei ole tulemusi veel saabunud ning mõju piirkonnale saab teada veeuuringutest. U.Timm märgib küll täpsustavalt, et hävivad taimed, mis jäävad kavandatud karjääri kohtadesse ja vahetusse ümbrusesse ja muutub maastikupilt, tühjaks võivad jääda salvkaevud, kuid piirkonna põhjavee taseme mõjusid saab hinnata peale detailsemaid uuringuid ja kuna karstipiirkond jääb mitme valla territooriumile, oleks veekaitselised piirangud otstarbekas kehtestada riiklikul tasandil. Seega nähtub, et ka veekaitselised küsimused otsustatakse eksperdi arvates muude uuringutega, millest saab kohus järeldada, et karstiala ja veereziimi kaitse küsimused ei olnud kindlalt U.Timm uuringutöö eesmärkideks. Kuigi kaebajale oli saadetud tähtkirjaga teave maastikukaitseala moodustamise algatamisel, tuleb kohtul nõustuda kokkuvõttes kaebajaga, et LKS § 9 lg 5 mõttes ei saanud ta teavet kavandatu kohta, kuigi ta tutvus esialgse eelnõuga, vastavalt on ta esitanud oma seisukohad esialgsele

29 eelnõule (19.02.07 vastustaja koostatud toimiku lisa 10). Kuigi U.Timm töö toob ka ära kaitseala piirid, soovituse pindalaga 1609 ha ja 1192 ha ja selgitatakse ka kaitsekorda, ei ole töös nimetatud konkreetseid objekte või väärtusi, mis jääksid moodustatavale kaitse-alale ja mis ei oleks juba kaitset leidnud, va viited taimeliikidele, mille inventuuri ei soovitud tegelikult teha. Kohtul tuleb nõustuda kaebajaga, et menetlusõiguste realiseerimine antud olukorras kirjalike materjalide alusel oli kokkuvõttes takistatud, kuivõrd ka edaspidiselt ei olnud esitatud uuritavat materjali, mis annaks vastused kaebajat huvitavatele küsimustele. Kohus toob hiljem ära suuliste arutelude tulemused, mis samuti kinnitavad, et menetlus ei olnud läbipaistev ning see lõppes üsna kiirustatult ilma, et osalistele oleks enne otsustamist tehtud teatavaks, missugused väärtused on kaitse-alal, mis ilmtingimata vajavad kaitset maastikukaitseala moodustamisega ja piiranguvööndi kehtestamisega, mil kaitseala veelgi vähenes. Kuna vastustaja nimetas, et kaitstakse hoopiski pärandkultuuri, siis see uuritava U.Timm töö eesmärkide ja andmetega siiski ei seostunud. Kui üldjuhul võiks miljööväärtusliku hoonestusalana mõista ala, kus ajaloolised hooned kompaktselt paiknevad või ka juhtumit, kus planeeringuga on lisaks ajaloolisele küla hoonestatud alale väärtustatud ka lähiminevikus loodut, siis ei nähtu ÜP-st, et selline kaitset vajav miljööväärtus kavandatud kaevandamisalale jääks. Miljööala puhul peaks eelkõige olema tegu selgelt ja eripäraselt eristuva kultuurikeskkonnaga, mis hõlmab looduskeskkonda ja inimese loodut. Miljöö tähendab nii materiaalset kui ka tunnetatavat keskkonda. Selle saab ära määrata ka nn ettevaatusprintsiipi rakendamata. Nähtus, et kui U.Timm tööst ehk ka lugeda välja, et sellised väärtused leiduvad ca 2000 ha suuruselisel uuritaval alal, ka siis tekib vastuolu, kuivõrd sellist ala kaitse-alaks ei määratud ja puuduvad igasugused andmed, kas pärandkultuuriga saab siduda lõpuks valitud ala. Vastustaja esindaja oli märkinud, et kokkuvõttes võeti otsus vastu otsustajate subjektiivsest teadmisest sõltuval kaalutlusel, sj arvestati miljööväärtust ja esteetilisust. Kohus nõustub, et keskkonna tunnetus sõltub vaataja kogemusest, teadmistest, kultuurilisest taustast, vajadustest jne, mistõttu vastustaja juhul, kui lähtus objekti määratlemisel sellest kriteeriumist, sai anda muuhulgas ka subjektiivse hinnangu ja kohus nõustub vastustajaga, et selles mõttes subjektiivsuse moment siinkohal ei ole välistatud, mis aga ei tähenda, et sellist ala ei saaks täpsemalt piiritleda ning kirjeldada, samuti ka esitada andmed kohtule, kus mingi väärtus asub. Miljööväärtusliku ala puhul on selgelt eristatav kultuurikeskkond ja selline väärtus on ka määratletav, seda saab kirjeldada ja selliselt tajuda ka siis, kui kokkuvõttes lähtuda nn ettevaatusprintsiibist. Väärtuslike maastike ja üksikelementide all võiks üldjuhul mõista ka nt avatud loopealseid ja piirkonna kõige väärtuslikumaid maastikke (klindid, karstid, rannikualad, joad, kaldapealsed jms), kuid kohtule nähtus, et ÜP-s niisuguseid väärtusi ei ole kaitsealasse jääval alal konkreetsemalt nimetatud ja kaebaja neid määratleda muu materjali alusel ka ei suutnud. U.Timm töö ei ole sellise konkreetsusastmega, et leida miljööväärtuslikke alade kirjeldusi 678 ha alal, kuigi neid võis jääda 2000 ha ala hulka. Vastupidiselt olid seniselt kindlaks tehtud väärtuslikud karstiobjektid, sood, ojad, kivid vms juba kaitse alla võetud. On ka mõistetav, et tavapäraselt soovitakse väärtuslikke maastikke säilitada ja majandada ning vajadusel neid ka taastada, kuid kui vallal oleks olnud maa-alal soov säilitada traditsioonilist väärtuslikku maastikupilti pärandkooslusega, siis on võimalik kirjeldada üldist asustusmustrit, maastikulisi väikevorme, vajadust avada vaateid või säilitada vaateid väärtuslikele maastikuelementidele, taastada traditsioonilisi elemente, korrastada olemasolevad hooned, säilitada põllumajanduslike alade avatust ja vaateid jne. Väärtuslikke parke ja haljasalasid sellel alal üldplaneering samuti ei nimetanud ja ka vastustaja vastustest võis aru saada, et neid vaidlusalusel maa-alal ka ei esine. Euroopa Maastikukonventsiooni (Florence, 20,10,2000) kohaselt maastik on inimese poolt tajutav, looduslik ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala. Valla eelnevalt viidatud ÜP-s on loetletud (VII osa p 1.4) kaitstavate loodusobjektidenakaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstava looduse üksikobjektid, kaitsealused liigid, kivistised, mineraalid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Seega sai volikogu need väärtused ära määratleda juba ÜP-s, kuid ta seda oleks soovinud. Kuna ga ÜP-s

30 neid ei nimetata, siis ei saa kohus ka järeldada, et volikogu liikmed oleksid saanud vajalikku teavet nt üldplaneeringust, ka ei saanud nad sellist teavet U.Timm tööst. Vastustaja nimetas veel rohevõrgustiku toimimise vajadust Harju maakonnaplaneeringu järgi, kuid ka see selgitus jäi napiks ja ebaselgeks, arvestades, et valla ÜP ei saa olla vastuolus Harju maakonnaplaneeringuga; vastupidiselt ei oleks saanud valla ÜP-d kehtestada ning metsa või soostunud alal ette näha maardlat. Väärtuslikke põllumaid ÜP samuti ära ei ole nimetanud, nende määramisel tuleks üldjuhul arvestada boniteedihinnet, et teha võrdlus, miks maa-ala on väärtuslik võrreldes muude aladega ja peaks nähtuma vajadus ka külamaastike ajaloolise, esteetilise ja looduslike väärtuste säilitamiseks. Väärtuslike looduskooslustena saame üldjuhul mõista ka neid loodusväärtusi, mille moodustavad loopealsed, mis on hinnatavad suure liigirikkuse poolest ning kui ei ole vaja liike kaitsta seadusest tuleneval alusel juba muudmoodi. Seega on väärtusi võimalik kirjeldada, et nende olemasolu kontrollida, kuid vastustaja seda ei ole võimaldanud ei haldusakti andmisel kogutud materjalide alusel, seletustega avatud menetluses ega ka seletustega kohtuistungil. Kohus oli märkinud, et mõistete sisustamist vald ise ei ole kaitse-eeskirjas, määruses nr 15 ega ka seletuskirjas teostanud. Seega püüdis kohus neid üldiselt kirjeldada, et saada teavet, mida ja kuidas vald oskas määratleda väärtusi. Vald oskas selgelt määratleda taimeliike, kuid nagu nähtus, ei olnud taimeliikide kaitsevajadus põhjuseks, et moodustada kaitse-ala, vastav töö jäi pooleli. Keskkonnaameti tellimusel jätkatakse liikide kaardistamist, kuna Keskkonnaregister kogub andmeid kaitstavate liikide kohta. Seega nähtub kohtule, et liikide osas väärtuste määramine alles kulgeb, kuid määruse nr 15 andmise aja asjaolusid see ei saa selgitada. Seega ei ole kohtul võimalik haldusakti eeltoodud andmetel lugeda kontrollitavaks ning kohus ka ei saa haldusakti kaalutlusi ise esitada, et seejärel neid hinnata haldusakti andmise motiividena. Kohus nõustub siinkohal ka kaebaja väitega, et LKS § 10 märgib ära, kes on pädev missuguse objekti kaitse alla võtma, nii nt on ala kaitse alla võtjaks Vabariigi Valitsus oma määrusega; püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister oma määrusega; liigid I ja II kaitsekategooriana Vabariigi Valitsus määrusega; III kaitsekategooria liigid keskkonnaminister; haruldase mineraali ja looduse üksikobjekti keskkonnaminister määrusega. Vastustaja pidi juba ka eeltoodu tõttu mingitel kriteeriumidel kontrollima, et tema oma pädevusalast ei väljuks või et ta täidaks seaduses märgitud tingimused, mille kohaselt peaks kaitse-ala moodustamisel esinema vajadus mingit kindlat väärtust kaitsta. Kui uurida nt Keskkonnaministri määrusega nr 2 vastu võetud „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja vääriselupaiga kasutusõiguse arvutamise täpsustatud alused“, ka siis nähtub, et juhul, kui määratakse vääriselupaiku, on selleks eraldi pädevus ja valiku korraldamine toimub spetsialistide vahendusel, kes on selleks läbinud vajaliku koolituse, seega ei tohiks omavalitsuse tasandil dubleerida sellist tegevust ja mitte iga spetsialist ei saa neid töid korraldada. Kohus tõi eeltoodud näite selleks, et veelkord märkida, miks omavalitsus peab oskama määratleda kaitstavat objekti/väärtust, et mitte eksida kehtivate menetlusnormide ja pädevuse suhtes. Siinkohal omab tähtsust ka eksperdi kvalifikatsioon. Kogenematul ning sellisest tegevusest eemalseisval inimesel on pea võimatu orienteeruda ilma asjakohase haldusaktita või seletuskirjata, missugune objekt sooviti kaitse alla võtta ja kelle pädevusvaldkonnaga on tegemist, mistõttu on vajalik, et kaitseala moodustamise dokumendid seda selgitaksid ja kinnitaksid. Määrust põhistava või selgitava kaardi osas märgib kohus, et kuigi piirikirjeldus vastavalt LKS § 10 lg 8 oli olemas, ei saa sellest järeldada, et isegi juhul, kui seadusest ei olnud võimalik määruse andmise ajal üheselt ja selgelt välja lugeda, et maastiku kaitstav element peaks olema näha asukohakaardil nagu see on sätestatud seaduses selgesõnaliselt arvates 01.07.09, nõustub kohus kaebajaga, et vähemalt peaks oskama vald ise kaitstavaid väärtusi/objekte määratleda nii, et seda saaks kontrollida lõpuks kehtestatud piirides. Kaebajat ja kohut antud juhul ei huvita, mis väärtused olid alternatiivsetes piirides, vaid ebaselgeks jäi, missuguse töö alusel ja missugustel väärtustel määrati praegune maa-ala. Pelgalt soov loodust kaitsta ja keelata kaevandamine ei ole aga seaduste kohaselt asjaoluks, mis võimaldab loodusobjekti kaitse alla võtta, eriti, kui sellega

31 kaasnevad maa-omanikele senisest piiravamad tagajärjed. Loodusväärtuseks on sj ka maavara, mille kaevandamise suhtes on olemas samuti nii erahuvi kui ka avalik huvi. Kui usaldada vastustaja suulisi vastuseid, et sisuliselt loobuti väärtuste eelmärgitud korras ja kaitse-eeskirja § 1 toodud alustel määratlemisest, kuna U.Timm töö ei saanud selleks ajaks valmis ning leiti, et veereziimi uuringuid ja karstiala uuringuid on vaja jätkata. 43) Kohtul tuleb nõustuda kaebajaga, et töö päädis sellega, et ekspert ei saanud toetuda vee säilitamise küsimuses ühelegi uuringule ning loodusväärtuste eriline või kaitset vajav väärtus jäigi kokkuvõttes määratlemata. Pigem nähtub, et kaevandamine võib seada ohtu juba olemasolevate ja kaitse alla võetud väärtuste säilimise, mis aga veel ei selgita, et oleks juba vajalik moodustada uus kaitseala ja just nimelt märgitud piirides. Samas nähtub, et U.Timm rõhutab asjakohaselt, et kuivõrd mitme valla ulatuses levib karstiala, siis saab vaid riiklikul tasandil lahendada põhjaveeprobleemi ja veereziimi küsimused, mis on kohtu arvates igati asjakohane järeldus, kuivõrd pinnavormina karstiala hõlmab paljusid valdasid, loogiliselt ei ole LKS ega muudest seadustest tulenevalt võimalik võtta kaitse alla kõiki neid alasid, mis seonduvad karstiga. Vastustaja selle seisukohaga ei arvestanud ega ole ka märkinud, miks see kaalutlus ei ole asjakohane. Kaitse-ala moodustamist ei seota sj Tuhala Nõiakaevuga või selle täiendava kaitse vajadusega, vastavalt ei ole ka sellist eksperdi analüüsi tehtud ning Tuhala Nõiakaevu kaitsmise eesmärki ei nimeta ära ka vaidlusalune määrus nr 15. Mitme valla karstialaga seotud territooriumi kaitseks peavad olema muud alternatiivid, ekspert möönabki, et seda saab asjakohaselt teha vaid riiklikul tasandil. Kuivõrd U.Timm õigustatult viitab ka sellele, et karstipiirkonda tuleb vaadelda tervikuna ja ka kaitsemeetmed tuleb vastu võtta tervikust ülevaate saamisel, siis on ilmselge, et keelates kaevandamise vaid Kohila valla ühes osas, ei ole võimalik saavutada soovitud tulemust veereziimi kaitsel, kui sama maardla piires teises vallas on kaevandamine tulevikus ehk võimalik. Seega ei välista antud töö looduskaitseliste väärtuste, so karsti ja põhjavee kaitset sootuks teistsuguste meetmetega, kui seda on kohaliku tähtsusega maastikukaitseala moodustamine. Sj vastustaja tsiteeritud A.Raukase arvamusest nähtub, et kaevandamine kavandatakse karstiala vahetus läheduses asuvas Nabala lubjakivimaardlas, mis veelkord kinnitab, et mõistega „karst“ opereeritakse erinevates töödes sedavõrd erinevalt, et ei ole võimalik välja lugeda, millest vastustaja sai järeldada, et kaitsealuse objektina asub kaevandamise alal karst, mida soovitakse kaitsta ja et selleks tuleb luua kaitse-ala kaardil tähistatud piirides. A.Raukast tsiteerides nähtub, et kaevandamist kavandatakse karstiala läheduses, st mitte karstialal. Seega on vastustaja väited ja järeldused üsna meelevaldsed, kui nimetatakse erinevaid töid, kuid nende konteksti või terminoloogiasse sisuliselt ei süüvita. Karstiala mõistega opereeritakse erinevalt ning ka määrus nr 15 ei loo selles selgust. Kuivõrd liikide kaitset üldjuhul organiseeritakse keskkonnaministri ja Vabariigi Valitsuse tasandil, siis nende ülestäheldamisel ka veel käesoleval ajal ei ole välistatud, et kaevandamine lõpptulemusena osutubki võimatuks, kui tuvastatakse liike, mille ohustatuse, harulduse, teaduslik või muu oluline väärtus seda tingib või kui selline kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. Kuniks liikide osas ei ole saadud täit selgust, nähtub, et kaevandamine juba seadusest tulenevalt ei ole senimaani võimalik, kuniks ei tehta kindlaks LKS § 7 märgitud eelduste olemasolu. Vallal ei olnud vajadust kiirustada ka juhul, kui sooviti kaitseala moodustada ja seal tõepoolest fikseeritakse väärtused, mis vajavad kaitset eelkõige looduskaitselisest aspektist lähtudes, mitte aga soovist säilitada olemasolev olukord, et takistada kaevandamist. Rahalised võimalused ei saanud vastustaja tegevust piirata, kuivõrd abi saanuks küsida ka riigilt, st ministeeriumide vahendusel, kui kaitstavad väärtused on olemas ning kaitsevajadus liikidest tulenevalt tõsine ja kui keskkonnakaitseorganid juba ise peaksid kaitse organiseerima seadusest tulenevate kohustuste täimiseks. Kohtule nähtuski, et LKS § 13 lg 2 ja § 8 lg 6 seejuures tagavad, et kaitstav looduse üksikobjekt on kaitse all sõltumata sellest, kas see on kaitse all ka kohalikul tasandil ning kuniks kulgeb kaitse alla võtmise menetlus. Sellel ajal kaevandamisluba ei väljastata ja liikide kaitseks ei pea moodustama ulatuslikku maastikukaitseala. Seega ei põhjenda kaitseala loomise vajadust ebamäärane selgitus seotult liikidega ega karstialaga.

32 Kuigi LKS § 43 nimetab lisaks looduskaitse eesmärgid kohaliku omavalitsuse tasandil, so piirkonna looduse eripära, kultuuri, asusustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramise kohaliku omavalitsuse tasandil, ei nähtunud eeltoodust, et kui esialgsed eesmärgid ei realiseerunud, missugusel alusel määrati kokkuvõttes kaitse-eeskirjas märgitud objektid või mis objektidega on tegemist, va et tegemist on looduskeskkonnaga. Kohtu arvates sellest aga ei piisa, et moodustada ulatuslik piiranguid põhjustav kaitseala. Sj kohus märkis, et võrreldes uuritava maa-alaga kehtestati kaitse-ala piirid märgatavalt vähemas suuruses esialgselt plaanitust, see ei saanud jätta avaldamata mõju lõpptulemusele. Ulatuslikult levinud karstiala või selle veereziimi küsimust ja selle kaitset märgitud viisil ei saanud kaitsta, seega ei saa ka loogiliselt olla karst objektiks, mida soovitakse kaitsta. Nimetamata töödest ei saa kohus ise omal valikul valida, mis võiks käesolevalt vaidlusalust haldusakti sisustada, kuigi vastustaja seda soovis ja ta on ka viidanud, et mitmed isikud on teostanud uuringuid. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-87-08, milles märgitakse, et kohus on varasemalt juba selgitanud ( nr 3-3-1-54-03), kuidas tuleb rakendada HMS § 56 lg 1 ja et haldusakti põhjenduse võib esitada menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, kuid ikkagi peab olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast haldusakti põhjendust. Antud juhul on kohtule esitatud valla poolt veel muidki uurimusi, kuid kohus ei saa ise määratleda, missugust osa tuleks mõista vastustaja haldusakti põhjendusena, kuivõrd vastustaja enda haldusakt on liialt üldine. Viide teadlase A.Raukase tsitaadile ei muuda olukorda selgemaks. Kokkuvõtteks nähtus, et U.Timm uuringus näidatud maa-ala vähendati olulisel määral, kuid kuidas see on seotud LKS § 7 märgituga, see ei selgunudki. E.Reinsalu tööle kaebaja loodusväärtuste määramisel ei viita. 44) Lähtudes asjaolust, et vaidlusalune määrus nimetab ära 2 uuringut, so E.Reinsalu ja U.Timm uuringu, saab kohus järeldada, et vald pidi vaidlusaluse määruse nr 15 andmisel juhinduma ka teise eksperdi arvamusest või selle järeldused asjakohaselt ning võimalusel samaväärselt toetudes muu uuringu või eksperdi arvamusele ümber lükkama. E.Reinsalu töö suhtes on vastustaja kohtule suulistes selgitustes kinnitanud, et E.Reinsalu ekspertarvamust on arvestatud valikuliselt, kuivõrd vald leidis, et töö ei välista kaevandamise vajalikkust ja võimalikkust. Seega teeb kohus järelduse, et E.Reinsalu tööd ei saanud kasutada nii nagu seda vald tegi, st põhjendada selle tööga kaevandamise võimatust. Kohus on käesolevalt jälginud lisaks ka avalike arutelude ning valla istungite protokolle ja saab kinnitada, et E.Reinsalu töö, mis pidi kinnitama maastikukaitseala moodustamise vajaduse, ei vastanud valla ootustele ja vastavalt on seda ka selgitanud kohtuistungil kaebaja esindaja, mis on usutav, kuna ekspert kaevandamise võimalusi ei välistanud, vaid hindas kaevandamise vajadusi avalikes huvides vajalikuks. E.Reinsalu ei väida sj ka oma töös, et uuritaval alal on sellised loodusväärtused, et tuleks moodustada maastikukaitse-ala. Seega on valla haldusakt otseses vastuolus valla enda tellitud eksperttööga ning saab öelda, et valla määrus nr 15 ei tugine ka sellele tellitud ekspertiisile ja jätab ilma igasuguse põhistuseta töö järeldused kõrvale , kuid sj veel omakorda moonutab töös esitatud seisukohti. Kuna määruse nr 15 seletavast osast on välja jäetud E. Reinsalu töö tegelik kokkuvõttev järeldus, siis märgib kohus, et spetsialisti tööst ei saa teha järeldusi, et lubjakivi kaevandamisel on olemas alternatiivid ja et killustiku vajadus lähemate aastate jooksul oleks vähene. Selline järeldus, mis puudutab avaliku huvi olemasolu kaevandamise vajaduse küsimuses, on otseselt seega valla haldusaktis valeväide. Kuna vald hindas spetsialisti tööst tulenevatest andmetest avaliku huvi puudumise, siis selle töö andmed ei kinnita järeldusi, mida nimetab ära määrus nr 15. Määruses küll nimetatakse, et kaevandamist ei soovita takistada, seda kinnitab maastikukaitse pindala vähendamine, kuid see selgitus on kohtu eelnevatel põhistustel siiski sisutühi. E.Reinsalu töö kinnitab kaevandamise vajadust, seega ei ole kuidagi põhjendatud valla järeldus, et majanduslanguse tingimustes kujuneb killutiku järgi vajadus kordi väiksemaks. Vastustaja järeldused, et aheraine killustik sobib teede-ehituseks ja täiteks, võib olla ju iseenesest õige, kuid IV kl killustiku olemasolu hindamine ei arvesta fakti, et vajadus on kõrgema klassi killustiku järgi. E.Reinsalu tööst ei

33 saa kuidagi teha ka järeldust, et killustiku tootmiseks vajadus puudub ja et selle mittekaevandamiseks on tõepoolest olemas vajalikud alternatiivid. Töö koostati 2008.a. ja uuringus märgitakse, et töö tellis Kohila vallavalitsus seotult Pahkla maastikukaitseala moodustamisega, mis kattub Nabala ehituslubjakivi maardla lõuna-osaga. Uuring esitatakse olemasoleva varasemate tööde koondina, erialase teabe ja põgusa alaga tutvumise kokkuvõttena.. Töös märgitakse, et Nabala karjäär oli planeeritud lähtuvalt tingimustest minimeerida mõjud asumitele ja kommunikatsioonirajatistele (elanikele, elamutele, kaevudele, teedele, juhtmetele jne) ning mõjule teistele loodusvarudele (põllu-ja metsakultuuridele ehk –maale samuti kalavarudele). Kolmandale keskkonnamõjule, so looduskeskkonnale, käsitleti kui kaevandamist varjestavat ja leevendavat barjääri. Töös märgitakse mõju osas asumitele ja kommunikatsioonirajatistele, et maardlal ja selle lähialal ei ole tiheasumeid ja edasi märgitakse täpsemini, et ala katab mets. E. Reinsalu hindab mõjusid ja märgib, et mõju on talutav (hindepall 2, tuuakse võrdlus Harku, Väo ja Maardu maardlaga, kus mõju on tugev e hindepall 4). Mõju osas teistele loodusvarudele märgitakse, et suuremat osa maardlast katab erineva boniteediga mets, kaevandamisel muutub maa karjääri mäeeraldise ja selle teenindusmaa sihtotstarve mäetööstusmaa staatusse, kaevandamine hävitab loodusvaru ühe liigi ja see asendub teisega. Kuna kõik loodusvarud on rahaliselt hinnatavad, siis sellest aspektist on väärtus kompenseeritav. Mõju osas looduskeskkonnale märgitakse, et Nabala maardla asuks põliseid asumeid eraldanud metsade ja soode vööndis, piirkonda on loodud mitmeid kaitsealuseid objekte ja hoiu –ja kaitsealasid. Esmase hinnangu kohaselt on kaevandamise mõju looduskeskkonnale hävitav mäeeraldise teenindusmaal, karjääri alal, mõne kilomeetri raadiuses keskmisest tugevam ja kaugemal nõrk või talutav. Antakse hinnang maardla majandusväärtuse kohta ja leitakse, et väärtus on üle 2 korra kõrgem, kui nt Väo maardlal. (Nabalas on tootsa kihi paksus suurem, Väo maardla asub ehitusmaa väärtusega maal). Kokkuvõtteks märgitakse, et vastava klassi ehituskillustiku vajadus ei vähene, eriti tee-ehituses, senised Tallinna lähedased maardlad ammendavad varud, uute karjääride mõju Tallinna piirkonnas oleksid tugeva keskkonnamõjuga. Tegemist on kõrge majandusväärtusega üleriigilise tähtsusega maardlaga, millega koostatav Ehitusmaavarade kaevandamise ning kasutamise riiklik arengukava aastaiks 2010-20 arvestab. Ekspert hindab ka alternatiivseid võimalusi lähtudes keskkonnamõjust. Lähema 20 a jooksul lubjakivi kaevandamise vajalikkus Kohila valla piiresse jäävas Nabala maardlas 20-a jooksul kasvab. Seega nähtub, et valla seisukoht aheraine killustiku kasutamise võimaluste kohta, ehitustegevuse peatumise kohta ei arvesta antud töö seisukohti, kuivõrd ekspert ei jõua sellisele tõdemusele, mille märgib ära valla määrus; vastupidiselt märgib töö ära riigi jätkuva ja senisest suurema killustiku tootmise vajaduse. Valla määrusest nr 15 märgitud lubajakivi kaevandamise alternatiivsete võimaluste kohta esitatud seisukoht on samuti esitatud eksperdi töö järelduste osas moonutatult, kuivõrd ekspert märgib ära, miks aheraine killustik ei ole alternatiiviks. Samas märgib kaebaja õigustatult, et Majandus-ja Kommunikatsiooniministri määrus nr 55 25.09.04.a. „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ ei luba teekattes sellise killustiku kasutamist. Seega ei oska kohus määruse nr 15 tehtud järeldusi seostada ühegi määruses nimetatud tööga ega ka muude töödega, sj E.Reinsalu tehtud uurimusega. Vald ei ole seega põhistanud oma määruses nr 15 esitatud väiteid eksperttöödega, määruse väited on vastuolus spetsialistide tööde järeldustega. Vallal ka ei ole nimetada muid avalikke andmeid, mis kinnitaksid, et killustikuvajadus ehitustegevuse peatumise tõttu puudub või väheneb. Selline valla järeldus ei ole ka loogiline. Ehitustegevus teede rajamisel on tsükliline ja kuivõrd maavara kaevandamist valmistatakse ette aastatepikkuselt, siis hetkeline mistahes ehitustegevuse peatumine ei saa mõjutada ega mõjuta neid vajadusi, mis riik on plaaninud killustiku tootmisel. Kaevandamistegevuse iseärasusest, st asjaolust, et seda valmistatakse ette pikaajaliselt (uuringud, loataotlused, KSH ja ettevalmistavad tegevused), ei ole võimalik teha neid järeldusi, mis vald kokkuvõtteks teeb. Riiklikud maavarade kaevandamise programmid, olgugi eri aegadel koostatud, ei näe samuti võimalust, et jätta loodusvaruna maavara kaevandamata, kui puuduvad alternatiivid. Kohtule nähtub, et U.Reinsalu töös on arvamuse avaldamiseks kasutatud sj keskkonnamõjude hindamise metoodilisi võtteid, mistõttu ei peaks vallal olema kahtlusi, et eksperttöö kvaliteet või tulemus oleks ümber lükatav paljasõnaliselt valla ametnike poolt, kes ei ole selle ala spetsialistid, kuid samas ei nähtu ka põhistusi, millele määrus nr 15 tugineb. Töö ilmselgelt telliti ka sj põhjusest, et valla enda spetsialistidel puudus vastav kvalifikatsioon, et teha asja otsustamiseks vajalikud asjaolud kindlaks. Seega on kohtule nähtav, et vastustaja on selle töö hinnangud alusetult kõrvale heitnud

34 ja asendanud oma ebaselgete ja kontrollimatute kaalutlustega ning on moonutanud eksperdi töö sisu ja järeldusi kuna E.Reinsalu töö märgib, et maavara, kui loodusvara ja selle kasutamise piiramine kaitseala loomise teel võib käsitleda kui loodusvara mittesihipärase kasutamisega. Riiklik huvi lubjakivikillustiku kasutamiseks ja kaevandamiseks kadunud ei ole . 45) Toimikusse oli vastustaja lisanud U.Timm eksperthinnangu 2006.a.; maastikukaitseala kaitse-eeskirja määruse eelnõu ja algatamise ettepaneku; Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna töö Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile 2008.a; MTÜ Pakri Looduskeskuse töö 2007.a. Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas; Geoloogilise uuringu luba Rapm-025, mille esitas AS Kiirkandur; Angerja-Pahkla külakoosoleku 14.02.06 osalejate pöördumine vallavalitsuse ja volikogu poole kohalikul tasandil Angerja maastikukaitseala moodustamiseks; U.Timm CV; omavalitsuses läbi viidud koosolekute protokollid. Vastustaja väitis, et kaebuse esitaja sai menetluses piisava informatsiooni, kuna menetluses tutvustati asjaolusid ja materjale suuliselt. Kohus selle tõttu kontrollis koosolekute protokolle, kuna kohtule nähtus eelnevalt, et kuivõrd vastustaja püstitas eesmärgid ebaselgelt ja ka menetlus püüti läbi viia võimalikult lihtsustatult, siis kas vastab tõele vastustaja väide, et suuliste arutelude kaudu pidi kaebajale olema oma seisukohtade esitamine võimalik ning määruse andmise asjaolud teada, et avaldada oma taotlusi ja vastuväiteid. Lisa nr 7 - Kohila vallavolikogu Keskkonna-ja maakomisjoni koosoleku protokoll nr 15 19.01.07.a.- p 5 nähtub arutelu Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta. Selleks ajaks oli I.Võrno ja U.Timm poolt tutvustamisel kaitseala rajamise protseduur ja tutvustati kaitseala kaitse-eeskirja; märgitakse, kaitseala haaraks jäi 1600 ha, millises alas leiti kaitsealuseid liike ja märgiti, et alasse jääb ka musta toonekure pesitsus-ja toitumispiirkond. Veel märgiti, et ala soovitakse kaitsta, et maastik säiliks nii nagu ta on, et vältida põhjaveetaseme alanemist. U.Timm märgib, et Tammiku loodushoiuala võiks seda „isegi tagada aga musta-toonekure püsielupaika see ilmselt ei taga“.; ei tohiks muuta maa kõlvikulist jagunemist; arutleti, et maaomanikele kaitseala moodustamisest tekkivad piirangud võivad kaasa tuua maaomanike nõuded valla vastu (H.Hepneri sõnavõtt). Seega nähtub kohtule, et U.Timm oli läbinud uuringutel 2000 ha uuritavast alast (tema kirjaliku töö andmed) 1600 ha, kuid kaitsealuste liikide osas täpsemaid andmeid ta enam ei esitanud, samas ei välistanud ekspert, et maastiku säilimine ja põhjavee kaitse võiks olla tagatud juba olemasoleva Tammiku looduskaitsealaga. Ainsa selgema märgilise tähendusega jäi ülesse küsimus, kas musta-toonekure asupaiga läheduses piisab toitumisalasid, kuid edasiselt ei nähtu, et oleks arutletud toitumispaikade üle ja tehtud kindlaks, et toitumispaikadest võiks tulla ka tõepoolest puudus ja et selles küsimuses ei ole alternatiive. Kohus järeldab, et nn musta –toonekure toitumispaikade küsimust ülesse ei jäänud ning kaitse-ala loomist selle küsimusega ka enam siduda ei saaks. Kaitseala pindala suhtes arvas U.Timm, et seda saab vähendada, kuid ta ei saanud täpsustada, kuipalju seda saab teha. Seega ei nähtu kohtule, et U.Timm oleks ise argumenteerinud kaitseala suurust ja selliselt jälgitavalt teinud ettepaneku moodustada kaitse-ala suuruses 678 ha. Avalikul arutelul sellist ettepanekut ja arutluskäiku ei esitatud. Eeltoodu tõttu oligi kohus varem juhtinud tähelepanu sellele, et kui vaid volikogu teeb otsuse, milles puudub argumentatsioon, siis ei ole see tagantjärgi ka enam kontrollitav. Samas nähtub, et avalik arutelu ei taganud 3.isikutele juurdepääsu teabele, mis antud juhul oli vajalik ja asjakohane esitada ka nt valitud kaitseala suuruse/asukoha suhtes. Veel nähtub, et arutluse all maa-ala vähendamiseks oli küsimus põhjusest, et kaalutleti mitte nn looduskeskkonna säilitamise küsimust, vaid hoopiski probleemi, kas maaomanikud esitavad nõudeid valla vastu, kui nende senisele maakasutusele seatakse piiranguid, mis muul juhul ei oleks seatud. Kohus ongi eelnevalt märkinud, et kui ÜP ei näinud ette maaomanikele või huvitatud isikutele piirangute seadmist maa kasutamisel ning maaomanike huvides ei ole pelgalt kaevandamise takistamiseks veel uue kaitse-ala moodustamine, siis seda U.Timm silmas peabki oma selgitustega, et lisanduvad piirangud, milleks peab olema seadusest tulenev põhjus. Eeltoodust nähtub, et selliseid kahtlusi ei saaks tekkida juhul, kui tegelikult on olemas loodusväärtused ja need ka vajavad kaitset. Kompenseerimismehhanismid, mis leevendaksid maaomanikel tekkivad probleemid, sätestab seadus, sj ka LKS ja neid ei saaks rakendada, kui väärtusi tegelikult ei esine. Juba sellest aspektist lähtudes nähtus kohtule, et vald ei olnud veendunud, et tema tegevus vastab seadusega sätestatud kriteeriumidele, seda kinnitavad ka suulise arutelu materjalid. Kaebajal tekkis ilmselgelt antud

35 asjaolude pinnalt põhjendatud kahtlus, et kaitse-eeskirjad kehtestati mitte loodusväärtuste kaitse eesmärgil, vaid tõepoolest soovist välistada kaevandamine. 19.02.07 (lisa 10) esitatud AS Kiirkandur vastuväites märgitakse, et soovitakse avalikku arutelu ja piiride muutmist, kuid see seisukoht ei saa olla seotud 678 ha küsimusega, kuna sellist ettepanekut veel ei ole esitatud. Kaebaja teeb seal ettepaneku, et muudetaks piire selliselt, et Nabala lubjakivimaardla jääks välja geoloogilise uuringu ala ulatuses vastavalt kaardimaterjalile, kaebaja toob välja, et geoloogilise uuringu käigus on pooleli hüdrogeoloogilised uuringud, olemasoleva säilitamiseks on juba piisavalt abinõusid tarvitusele võetud ja täiendavalt kaitseala loomine ei ole vajalik. AS Kiirkandur esitas seal lisadena R.Berensi ja R.Ramsi arvamused. (valla esitatud toimikust need puuduvad). Seega nähtub, et kaebaja siiski ei ole viidanud vastuväidetes üksnes nn õiguspärasele ootusele, vaid ta esitas spetsialistide tööd, mida aga vald ei ole siis ega edaspidiselt arutlusele võtnud või vähemalt neid arutelude kestel ümber lükanud. Kaebaja poolt oli veel püstitanud küsimuse, et kaardi-ja plaanimaterjal ei kajasta andmeid objektiivselt, kuid vastuseid selles osas ei antud. Kaebajal oli tekkinud küsimus, miks materjal kajastab kaevandamiseks vajaminevat ala suuremana. Järgmise koosoleku 24.03.08, so (lisa 12), protokolli p 2 märgib, et arutati Pahkla kaitseala küsimust ning et koostati minimaalse pinnaga variant ja võeti maha metsamajanduslikud piirangud ja otsustati jälgida Kose valla kohtuvaidlust, et aprillis võtta vastu otsus. 06.10.08 on kaebaja teinud ettepaneku määruse eelnõu muutmiseks (lisa 13), ta palub täiendada määruse eelnõu sättega, milles kaitsealal võiks lubada maavara kaevandamist kehtiva kaevandamisloa alusel, teeb ettepaneku arvestada 2008.a. juulis valminud Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuringuga, milles põhjendatakse, et kaevandamise mõju põhjaveele ei ole nii ulatuslik, kui kardetakse; loodusvarasid tuleb kasutada otstarbekalt ja keskkonnasäästlikult; kaebaja teatab, et ta esitas 19.06.08 kaevandamisloa taotluse Nõmmevälja karjääris ja soovitud kaevandamisala hõlmab 5 % moodustatava kaitseala pindalast, kuid valla koostatud ekspertiisist ei nähtu, et mäe-eraldiste alal asuvad kaitsealuste taimeliikide kasvukohad või et seal oleks kaitsmist väärivate looduslikke kooslusi. Seega oli kaebaja vastustaja ees püstitanud küsimuse, et teada saada, missugused väärtused vajavad kaitset, kui esitatud materjal seda ei kinnita. Kohila Vallavalitsus on 16.10.08 (lisa 14) mitte nõustunud tehtud ettepanekutega 1) kuna ühtegi kaevandamisluba veel pole antud; 2) Kiirkandur tõlgendab uuringut meelevaldselt, kuna selle p 7.4.2. karjääri mõju põhjaveele võimaldab järelduse, et kui kaevandamine peaks aset leidma, siis muutub veereziim, hävivad praegused kooslused ning ohustatud liikide eluning kasvukohad kahjustuvad, kokkuvõttes kahjustub kogu maastikupilt. Arutelust ei nähtu, mis tähtsus on asjaolul, et veel ei ole kaevandamislube antud, samas oli teada, et uuringutele kulutusi teinud isikud ei ole loobunud soovist saada majandustegevuse jätkamiseks kaevandamiseks vajalikke lubasid. Vallal on seaduslik õigus keelduda kaevandamisloa andmisel oma nõusolekust, selle tagajärjel käivitub seadusega tagatud menetlus, milles otsustatakse, kas kaevandamine on võimalik. Kuigi arutati, et maavara kaevandamine mõjutab kogu moodustatava maastikukaitseala veereziimi, mitte üksnes kaevanduse alla jäävat maa-ala, ei järgne sellele kaebajat huvitavate küsimuste täpsustust. Avaliku arutelu protokolli 20.10.08 (lisa 15) põhjal nähtub, et omavalitsus ei anna luba kaevandamiseks; kaebaja selgitab, et kaevandamist ei pea keelama, oluline on läbi viia keskkonnamõju hindamine; vaieldakse selle üle, miks ei kaasatud kõiki maaomanikke, sh riiki; kaebaja märgib, et puuduvad tõendid karsti kohta, millele vald vastab, et on tehtud uuringud, kust nähtub maa-aluste jõgede fikseerimine; vald teatab, et karstiala ei ole ainus kaitseobjekt. Siit järeldub, et karstiala ei ole ka koosoleku andmetel väärtuseks, mille üle arutleti, kuid ka siis ei järgne selgitust, mis objekte vald silmas peab, kui soovib maastikukaitseala moodustada. Veel märgib vald, et ta ei hakka omanike allkirju koguma, et teha kindlaks, kuipalju omanikke nõustub kaitsealaga, kuna vald soovib ühte piirkonda kaitsta, et säiliks puutumatu loodus. Keskkonnaministeeriumi esindajale, kes sellel koosolekul osales, vastatakse, et üldplaneeringus võib olla maardla, kuid kui moodustatakse kaitseala, siis ÜP-d muudetakse, vald kinnitab, et ei soovi ÜP-ga kaitseala moodustada. Kaebaja ja Keskkonnaministeeriumi esindajad märgivad, et oleks vaja oodata ära KSH ja kaebaja lisab, et kaardil on kaevandamisala märgitud suuremana, kui on tema esitatud taotlus, kuid kohtule ei nähtu, et vald oleks loonud selguse, missuguses ulatuses kaevandamisala jääb valla territooriumile ja loodava maastikukaitseala territooriumile või et oleks täpsustatud kaitsealuseid väärtusi/objekte, et avalikus arutelus osalejad saaksid adekvaatse ülevaate, mille suhtes asja arutada. Maaomanikele ei ole sj samuti jagatud teavet, missugused piirangud neile saabuvad. 26.02.09 a avaliku

36 arutelu protokoll (lisa 16) märgib, et A.Talioja on võtnud sõna ja tema arvamuse kohaselt Nõmmevälja karjääri alt läheb läbi Kassaru jõgi, mis on nähtav georadari pildil, ta märgib, et tehti ka ekspertarvamus, kust on näha, kus asuvad jõed, kuid määrusest nr 15 ei nähtu, et selle tööga hiljem arvestati., samas ei ole protokollist loetav, et seda tööd uuriti. S.Väljataga märgib, et ta on tutvunud kõigi 9 uuringuga, kuid ka sellest ei nähtu, kuidas isik on seotud määruse nr 15 otsustajate ringiga ning ei selgu, missugusest 9 uuringust on juttu ja missugused järeldused vald siit tegi või kas neid materjale ette kanti või kuidas need üldse olid avalikustatud, et aru saada, millest kõneldakse. Veel kaheldakse, et kaevandaja tellitud KSH ei saa olla objektiivne. Kaebaja esindajad on palunud võimalust KSH läbiviimiseks ning pakkunud, et vald võiks valida KSH hindaja. Kuigi nimetatakse, et Kohila vald on tellinud 2 uuringut ja nimetatakse, et on veel olemas nn Soomlaste uuring ning H.Kink uuring ja A.Järvela (valla esindaja) märgib vastuseks, et U.Timm uuringus on tehtud ettepanek moodustada maastikukaitseala, muudetud on eelnõud leebemaks maaomanike huvides; et sooviti täpsustada, mis on puhtpuistu, siis kokkuvõtteks ei nähtu kohtule neist materjalidest, et määruse nr 15 asjaolud muutuksid selgemaks. Võis tekkida soov võtta kaitse alla puhtpuistud, kuid et selle määratlust ei olnud võimalik esitada, siis ei saa kohus sellest veel järeldada, et määruse nr 15 andmise ajaks see üldse ära määrati ja et määruse andmise tingis puhtpuistute olemasolu ning nende kaitsevajadus valitud 678 ha suurusel alal.. Keskkonna-ja maakomisjoni koosoleku protokoll 16.03.09 (lisa 17) p-s 7 märgitakse, et vaadatakse uuesti läbi metsamajamajandamise osa, et vältida maaomanike nõudeid valla vastu. 24.03.09 nr 41 volikogu protokoll (lisa 18 ) märgib p-is 2, et eelnõu saadetakse teisele lugemisele ja 05.05.09 protokolli p 4 (lisa 19) märgib, et karjääri ei tohi enne avada, kui senised ressursid on ammendatud, koguti 2200 allkirja maastikukaitseala toetuseks ja edastati need ka Õiguskantslerile; kaebaja viitab siinkohal õigustatud ootusele ja vaidlus kulgeb edasi võimude kallutatuse suunas. E.Sepping viitab, et valla arengukavas on kirjas, et külad on atraktiivsed ning kõrgelt väärtustatud elupaigad oma looduslähedase eluviisi ja omanäolise elukeskkonnaga. Veel vaieldakse, kas Eesti Geoloogiakeskuse OÜ töös on õigesti märgitud, et kõnesolev karstiala ei kuulu Eesti 15 suurima nimistusse. Sellise arutelu tulemusel avaldataksegi seisukoht, et karjääri ei tule. Eelnõu poolt hääletas 18 liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Seega ei nähtu kohtule, et arutamisel jõuti mingite kindlate uuringute või järelduste alusel tulemuseni, mis võimaldas määratleda väärtused ja kaitse eesmärgid vastavuses seaduses sätestatud tingimustega. Pigem viitab arutelude fikseering ikkagi tahtele otsustada asi nii, et välistada kaevandamine, sõltumata, kas selleks on õiguslikud tingimused täidetud. Lisa 22 märgib Pahkla maastikukaitseala piirid 28.10.08 seisuga koostatud määrusele, kuid ka seekord ei märgita, missugused kaitstavad objektid on olemas või kus nad asuvad, kui need on erinevad ning missuguste väärtuste alusel nad vajavad kaitset.

Kokkuvõttes võib kohus nõustuda kaebaja seisukohaga, et arutelud olid formaalsed ning kohtule ei nähtu, et arutelude kaudu oleks võimalik kontrollida tagantjärgi haldusakti põhjendatust. Menetlus oli läbi viidud ebaselgelt ja kui koosolekute protokollide alusel tuleks kindlaks teha, mis on kaitsealuseks väärtuseks ning põhjendaks selle piire, siis see ei ole võimalik.. Eeldades, et protokollidega fikseeritakse asjaolud ja menetluskäik täpselt, siis nähtub, et väärtuste ja valitud pindala valik jäi põhjendamata. Kohtule nähtub sj, et toimikusse esitatud Keskkonnaministeeriumi 16.02.09 kiri (tlk 139 II kd) omab olulist teavet kõigi tõendite kogumis sellest, et kuigi 2 eksperttööd olid koostatud enne Pahkla maastikukaitseala moodustamise alustamist, ei olnud esitatud konkreetset teavet, et teine uurimus on tehtud E.Reinsalu poolt ja et see on kättesaadav vallas. U.Timm tööd märkisid, kuidas saab kätte tema töö juurde kuuluva kaardimaterjali. Vastustaja märkis, et 20.10.08.a. toimus esimene avalik arutelu Kohila vallavalitsuses ja teine toimus 26.02.09.a. Kaebaja jäi seisukohale, et avalikel aruteludel töödega ei saanud tutvuda, kuigi vastustaja märgib, et nad olid olemas vallas ja et nad olid olemas arutamise ajal. Siiski ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, et tööd tehti kättesaadavaks avaliku arutamise koosolekutel, kuigi tööd olid füüsiliselt vormistatud ja olemas. Koosolekute protokollid ei fikseeri, et E.Reinsalu tööd tutvustati. Kui AS Kiirkandur tegi oma ettepanekud 06.10.08.a., siis sellest nähtub (lisa 13), et ta sai tutvuda U.Timm ekspertarvamusega, kuigi ei selgu, missugust kaardimaterjali sai uurida. Veel märgitakse AS Kiirkandur pöördumises, et koostatud ekspertiisist ei nähtu, et mäeeraldise alal asuvad kaitsealuste taimeliikide kasvukohad või et oleks tegemist kaitsmist väärivate looduslike kooslustega. Seega saab pigem tagantjärgi järeldada, et kaitsealuseid liikide osas kaardimaterjali ei olnud. Kaebajal puudunuks vajadus

37 selle märkimiseks, kui kaardimaterjal oleks kajastanud taimeliikide tähistamist. Sellest pöördumisest saab ka järeldada, et E.Reinsalu tööst ei olnud kaebaja teadlik, kuivõrd ühtegi tähelepanekut selle kohta ei tehtud, samas oli E.Reinsalu töö kaebaja seisukohti pigem toetav ja olnuks ebamõistlik sellele tähelepanu mitte osutada. Selles mõttes ei saa ette heita kaebajale, et ta ei osanud vallast eraldi küsida E.Reinsalu tööd, selleks pidi ta teadma, et vastav töö on olemas ja puudutab kaitseala loomise küsimusi ning et sellele otsustamisel lõpuks toetutakse. Avaliku menetluse ajaks ei olnud vald avalikustanud kodulehel E.Reinsalu tööd, vastupidiselt ei oleks ministeerium esitanud oma tähelepanekut, et valla tellitud uuringutega ei ole võimalik tutvuda kodulehe kaudu. Kuna Keskkonnaministeeriumi kirjast nähtub, et töid ei olnud avalikustatud avaliku arutelude ajaks valla kodulehel, siis ei ole leidnud kinnitust, et kaebaja sai piisava teabe E.Reinsalu tööst, kui ta sai esitada oma vastuväited. Kuigi ministeeriumi kirjast saab järeldada, et nemad olid teadlikud 2 tööst, kuna seal märgitakse, et tööd annavad seisukohti erinevatest aspektidest ja sisaldavad olulist teavet kaitseala moodustamise kohta, mistõttu oli vaja neid ka põhjalikult uurida, et avaldada asjakohaselt oma seisukohti., ei viita miski sellele, et kaebaja pidi olema teadlik, et töö on asjakohane ja sellega otsustamisel arvestatakse. Eelnõu sellist asjaolu ei märkinud. Esitatud kirjast nähtub veel, et oli tehtud ettepanek pikendada ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaega, kuid sellega vald ei arvestanud.. Seega on vastustaja esitatud lisatõenditega leidnud kinnitust, et kodulehel avalike arutelude ajal ei pruukinud kogu vajalikku alusmaterjali olla. Selle tõttu on usutav, et kaebajal võisid tekkida menetluslikult probleemid esitada asjakohaselt vastuväiteid, kuivõrd eelnevast nähtus, et arutluste käik ja tutvustatud materjalid olid ebapiisavad ning ka avaliku arutelu ajaks ei olnud selge, missugustel asjaoludel kavandatav otsus tehakse. Nähtub, et Kohila vallavalitsuse poole on pöördunud hr R.Raudsepp, kes oli valla tähelepanu juhtinud 23.01.09 asjaolule, et Pahkla maastikukaitseala moodustamist puudutavate materjalide kättesaadavus ei ole tagatud täies mahus. Vald vastas kohtule, et arvates 29.01.09.a. olid materjalid kättesaadavad veebilehel, st et avaliku arutelu ajaks dokumentides täit selgust ei olnud.. Kuigi vald teatab nt R.Raudsepale (tlk 140 II kd), et ettepanekute ja vastuväidete aega ei muudeta, nähtub, et vald lubab siiski korraldada uue arutelu ja väljapaneku, kuid see ei kinnita, et kaebaja oli kõigist materjalidest teadlik. Kuivõrd tekkis ka probleem U.Timm koostatud kaardimaterjalide koosseisus, siis kohus nõustub kaebajaga, et taimeliikide inventuuri andmeid sisaldava kaardi koostamise aega ei ole võimalik kindlaks teha. Avaliku arutamise ajaks oli kaebaja ka esitanud küsimuse taimeliikide asukoha kohta, sellist küsimust ei oleks tekkinud, kui kaart oleks koostatud märgitud ajaks nii, et taimeliikide leiukohad seal kajastusid. U.Timm töö märkused sj kinnitavad, et taimeliike ei inventeeritud. Kuna vastustaja esitas kohtuistungil 05.04.2010.a. seletused (tlk 153 pöördel), millest nähtus, et algselt võeti kaitseala piiridesse üksikud objektid, mis olid varasemalt liigi kaitse all ja ta nimetas kivisid, lisaks selgitas, et ettepaneku nr 2 kohaselt jäidki sisse needsamad üksikobjektid, siis ka kaitseala piiri kaart kinnitab, et taimeliikide kaitse ei saanud olla kaitseala loomise eesmärgiks, kuna neid ei peetud vajalikuks kaardil tähistada. Kuivõrd kohtule nähtus, et maaomanikele kaitseala moodustamisest tekkivad piirangud võivad kaasa tuua maaomanike nõuded valla vastu (H.Hepneri sõnavõtt), st ohtu sattusid juba ka kohalike elanike majandushuvid ja et kaitsealaste väärtuste puudumisel ei saaks omanikele kompensatsioone maksta, siis pigem on kaitseala piiri vähendamise põhjuseks eelmärgitud põhjus, mitte aga konkreetne uuring, mis kinnitaks, et alal esineb niisuguseid loodusväärtusi, mis tuleb kaitse alla võtta selleks, et seal majandustegevust piirata. Nagu nähtus, oli U.Timm märkinud, et pindala saab vähendada, kuid ta ei saanud täpsustada, kuipalju seda saab teha, seega on usutav ka vastustaja suuline seletus, et selle põhistust võivad teada vaid ehk volikogu liikmed. Kohus ei saa ka sellest materjalist järeldada, et piiride määramisel olid määravaks äratuntavad looduskaitselised väärtused, mille on heaks kiitnud ja kontrollinud ekspertiis või ekspert. Kohus nõustub kokkuvõttes kaebajaga, et U.Timm töö ei ole LKS § 8 lg 3 eksperttööks ka juba selles mõttes, et see jäi pooleli. Algne eesmärk kaotas ajas väärtuse ja sellest loobuti ning ka taimeliikide osas jäi töö lõpetamata. Kui soovitakse kaitsta taimeliike, siis lõpetamata eksperttöö ei ole selles mõttes ka vastav. Vastustaja selgitas veel, et kaitseala piiresse jäävatena saaks arvestada U.Timm töös nimetatud objekte ja et kohus saaks tühistada määruse osaliselt, siis kokkuvõtteks nähtub kohtule, et selline võimalus siiski puudub. U.Timm töös nimetatakse konkreetsete objektidena /maastikuelementidena moreenseljandikke ja rändrahne (3 neist Pahklas), loodusobjektidena

38 märgitakse Angerja must-toonekure püsielupaik (I kategooria). Rahaaugu hoiuala, Tammiku looduskaitseala ja et kavandatav kaitseala kattub suures osas maakonnaplaneeringu rohevõrgustiku teemaplaneeringu tuumala ja rohekoridoridega, veel märgitakse, et lubjakivi kaevandamisega seotult on käesoleva töö ajaks käimasolevad detailsed põhjavee uuringud valmimata, kuid kohus juba eelnevalt märkis, et siit nähtubki, et nimetatakse objekte, mis juba on kas kaitse all ega vaja uut kaitseala moodustamist või mille kaitseks ei looda reeglina maastikukaitseala. Miks antud juhul talitati vastupidiselt, seda peaks põhjendama vald ja haldusakt, mitte kohus. Kohila vallas asuva karstiala veerežiimi säilitamine ei ole aga võimalik kaevandamise keelamisega ühes maardlas. Kuivõrd vastustaja selgitustest võis kokkuvõtteks aru saada, et ei ole võimalik kohtule esitada dokumente, missugused spetsialistide ettepanekud ja missugustel kaalutlustel olid kaitseala piiride määramisel tähtsust omavad ja esindajad ka ei osanud kohtule näidata, missugused väärtused kusagil asuvad, va U.Timm kogutud andmed liikide asukohtade osas, mis täiendavalt tehakse kindlaks pidevalt, st peale vaidlusaluse määruse nr 15 vastuvõtmist, siis nähtub kohtule kokkuvõtteks, et vald ehk loobuski uurimuste läbiviimisest, kuid selliselt määrus nr 15 asjaolusid ei põhista. 46) Keskkonnaõiguses kehtiva nn ettevaatusprintsiibi küsimuse juurde tagasi pöördudes märgib kohus kokkuvõtvalt järgmist. Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-15-08 märgitakse, mida tuleks seotult ettevaatusprintsiibi rakendamisega jälgida. Kohtule nähtub, et see rakendub siis, kui puuduvad muud võimalused kindlaks teha loodusobjektile kaasnevaid mõjutusi. Antud asjas oli Riigikohus märkinud, et „Tegemist ei ole olukorraga, kus võimaliku kahju tõenäosus ja kahju iseloom oleksid sedavõrd ebaselged ja teaduslikult ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see tooks kaasa ettevaatusprintsiibile omaseid muudatusi tõendamiskoormises ja tõendamisesemes“. Kuna keskkonnale tekkivate mõjude hindamist saab üldjuhul läbi viia ja kui tekib olukord, mil see enam mingis osas ei ole võimalik, siis rakendub alles ettevaatusprintsiip. Antud juhul vald ise ei ole soovinudki sellesse uurimisjärku jõuda, mil saaks kinnitada, et tuleb minna üle üksnes ettevaatusprintsiibi rakendusele. Kui soovitakse kaitsta nt looduse üksikobjekti, siis saab selle väärtuse kindlaks määrata reeglina ilma ettevaatusprintsiipi kohaldamata, sõltub, mis objekt /väärtus vajab kaitset. Kui sooviti maastikukaitseala koosseisus (LKS § 28 ) kaitsta maastikku (eritüübid park, arboreetrium, puistu), siis peab nähtuma, et sellel on eriline väärtus jne ja alles peale seda on asjakohane otsustada, kas nt veereziimi muutused või muud mõjud avaldavad toimet ning kas seda saab teaduslike meetoditega uurida või on see ilmselgelt võimatu. Kuivõrd vastustaja on kokkuvõtteks kõiki kaalutlusi selgitanud läbi ettevaatusprintsiibi rakendumise siis kohus leiab, et selline tegevus ei ole antud juhul põhjendatud, kuna sisuliselt loobuti kaalumast, missugust kaitset loodus tegelikult vajab ja missugune on selleks kõige kohasem viis. Loogiliselt ei saanud sellises olukorras kaaluda ka alternatiive. Seega nõustub kohus kaebaja avaldatud seisukohaga, et ei ole täidetud LKS § 7 tingimused, st ei tehtud kindlaks loodusobjekti, selle kaitsmiseks vajalikke tingimusi, st ohustatust, haruldust, tüüpilisust, teaduslik, ajaloolis –kultuurilist väärtust. Kuivõrd karstiala senisest ulatuslikum kaitse kuuluks aga riigi kohustuste hulka ja selle objekti suhtes valla esindajate avalikul koosolekul esitatud seisukohtadest nähtus, et see ei olnudki määrava tähtsusega, siis märgib kohus, et kohaliku tähtsusega pärandkultuuri või loodusmaastikku ei saa võtta kaitse alla viisil, et juba oli alust rakendada nn ettevaatusprintsiipi, kuivõrd siin ei puudunud uurimise võimatus teaduslike meetoditega. Väide, et valla ametnikud teavad, kus asub mingi väärtuslik maastik või kaitsmist vääriv ala ei ole haldusakti kontrollimisel piisav. Kui sooviti kaitsta taimelikke, siis ei nähtu, et ka siinkohal mindi üle ettevaatusprintsiibile ja puudusid muud võimalused. Määruse selgitusi ei saanud seega kontrollida juba kohtumenetluse käigus vahetult peale akti andmist, volikogu koosseisu vahetumisel aastaid hiljem sellisel viisil väärtuste määramisel puuduks igasugune võimalus teha kindlaks, miks niisugune otsus tehti. Küsimus ei taandu pelgalt probleemile, et hetkel ei saanud valla esindajad näidata kaardimaterjali alusel ära, kus mingi väärtus asub ja et vastavuses LKS § 23 sätetega ei ole kaitstavad loodusobjektid veel tähistatud.

39 Iseenesest ei saa olla vaidlust küsimuses, et kaevandamisalal taimestik hukkub. Kaevandamine avaldab mõju looduskeskkonnale, kuid see mõju on sõltuvalt kaitstavast objektist /väärtusest erinev. Kaevandamist ei saa keelata pelgalt soovist säilitada senine loodus puutumatuna. Kaevandamiseks loa andmise otsustamiseks tehtav mõjuanalüüs ei pruugi anda samuti ammendavaid vastuseid, kuid kui on välja selgitatud, et parimad teadussaavutused ei võimalda kava või projekti eraldi või koos muude kavadega prognoosida, rakendub alles ettevaatusprintsiip. Kohus juba märkis, et iseenesest ei saa välistada, et kaebaja kaevandamisloa taotluse rahuldamist võib takistada nt liikide kaitsevajadus, mis selgub nüüdseks alustatud uuringute käigus ja et kaitsemeetmed tulebki kasutusele võtta ja seda sõltumatult, kas meetmed puudutavad kaitseala või sellest väljapoole jäävat ala. Euroopa looduskaitsealase õiguse nurgakiviks on nõukogu 02.04.79 a direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ja 21.05.92.a. direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 võimaldab hinnata iga kava või projekti, mis sekkub looduskeskkonda ja maastikku, sj maavarade kaevandmisega läbi ettevaatusprintsiibi, kuid siiski nähakse ette, et hinnatakse mõjusid arvestades missugused kaitseeesmärgid on seatud, mõjutuste olulisust, projektiga seotud ala iseloomulike tunnuste ja eriomaste keskkonnatingimuste suhtes, kuid ei välistata, et enne tuleb teaduslike saavutuste võimalused kindlaks teha. Sõltumata käesoleva kohtuvaidluse tulemustest on seaduse kohaselt võimalik, et kaevandamise luba ei anta enne, kui kaitsealuste liikidega on kõik asjaolud välja selgitatud, vastavalt on sellele viidanud ka vastustaja ise kohtule vastamisel. LKS § 8 lg 6 ei võimalda kohtu arvates kaevandamiseks luba välja anda enne, kui on lahendatud esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek või algatatud kaitse alla võtmise menetlus käesoleva seaduse § 9 lõike 1 tähenduses. Haldusakti andmise menetlus peatatakse, kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni. Seejuures LKS § 48 lg 2 sätestab, et “II kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest”; lg 3, et “III kaitsekategooria liikide vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest.”; lõige 4 sätestab, et piiritlemata II ja III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse. Seega on seadusest tulenevalt võimalik otsustada, kas liigi leidmisel ja olemasolul on üldse võimalik ja vajalik liike kaitsta, selleks tuleb täita kindlad kriteeriumid ja see otsustatakse seetõttu riigi tasandil. Isegi juhul, kui vastustaja oleks kindlalt määratlenud, et kaitset vajab mingi osa karstunud alast ja selle veereziim, siis nähtub kohtule, et veel ei ole 2 eksperdi tööga ka kinnitatud, et juba on kindel, et karsti veereziimi küsimust ei saaks uurida teaduslike meetoditega. Kohtule nähtub, et U.Timm peab vajalikuks ja võimalikuks, et see küsimus selgitatakse välja muudes menetlustes ja just nimelt uuringute kaudu. Seega ei ole ammendunud võimalused kontrollida asjaolusid ekspertiiside või uuringutega, st ettevaatusprintsiibile üleminek ei ole antud juhul põhjendatud. Kui aga soovitakse kaitsta pärandkultuuri, siis on sellised väärtused määratletavad kindlate kriteeriumide alusel ja selleks ei ole vaja rakendada ettevaatusprintsiipi. 47) Oluliste asjaolude puudulik kaalumine ja asja menetluslikud vead kaitseala moodustamisel ei saanud viia õiguspärase tulemuseni. Kuivõrd E.Reinsalu töö tulemusi esitatakse moonutatult, siis juba sellest tulenevalt on tehtud diskretsiooniviga olulises küsimuses, mida kohus kõrvaldada ei saaks. Kuigi seletuskirjas on märgitud, et kaaluti, et maastikukaitsealale jääb riikliku tähtsusega lubjakivimaardla, ei nähtu kohtule, et avatud menetluses oleks eriti soovitud kuulata nt Keskkonnaministeeriumi seisukohta, ka ei nähtu protokollidest vähimatki soovi konsulteerida nt Keskkonnaministeeriumiga, kes lähtuvalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 on pädev korraldama loodusvarade kasutamist, kaitset ja arvestamist. Ka ei nähtu, et vald oleks palunud abi või rahalisi vahendeid, et tellida asjaolude tuvastamiseks ekspertiise, seega ei saa väita, et vastustaja

40 kasutas ära kõik võimalused, et mitte jääda hindamisel hätta. Nagu kohus on välja toonud, ei ole kokkuvõttes vastustaja suutnud kaaluda ei kohalike väärtuste küsimust looduskaitselisest aspektist ega lähtunud õigetest kaalutlustest loodusvaradest maavara kaevandamise olulisuse küsimuses riigile, st et vaidlustatud haldusakt on antud olulise diskretsiooniveaga. Kaheldavaks jääb, kas ka valla maaomanike huve kaaluti nii, et neile ei saabu tegelikult asjakohatult maa senisel kasutamisel piiranguid, st kas tegelikult saavutati valla elanike vajaduste ja huvide tasakaalustatud lahend, mida vastustaja nimetab avaliku huvina. Kuivõrd ei ole selgelt ka fikseeritud, et avalikel aruteludel läbitud küsimused, mille tulemusel mingist ajahetkest esialgsed eesmärgid muutusid ja eelnõu sisu pidi samuti muutuma, kuna maa-ala vähendati, siis jääb ebaselgeks, kas HMS § 48 nõudeid järgiti. Õigusakti eelnõu oli vastustaja seletuste kohaselt kogu aeg samasugune, mis viitab avatud menetluses menetlusnormide rikkumisele. Avatud menetluse sätete kohaldamise kohustus saab HMS § 46 lg 1 kohaselt tuleneda seadusest. Õigeks otsustamiseks on määrav tähendus läbiviidaval haldusmenetlusel ( Riigikohtu lahend 3-3-1-86- 06 p 24). Kohtule nähtub, et vastustaja ei taganud oluliste asjassepuutuvate dokumentide ja seisukohtade muutumist kajastavate asjaolude avalikkusele tutvustamist ja HMS § 49 lg 1 alusel puudutatud isikutele ei olnud tagatud asjakohaselt kavandatuga tutvumise võimalus, et teha eelnõu kohta ettepanekuid ja esitada vastuväiteid. Juba ka sellel põhjusel võisid olla kaebaja menetlusõigused tagamata. Ärakuulamine sellises olukorras jäi sisuliselt ära, ka see võis mõjutada asja otsustamist ning viia ebaõigele tulemusele, mis juba tingib määruse tühistamise. Kohtule nähtub, et U.Timm eksperthinnangust nähtus vallale piisavalt selgelt, et on vaja teha uuringuid, et selgitada välja kaitseala moodustamise alused, olulised uurimistööd on veel lõpetamata; põhjaveeuuringuid ei saa teha jms. Samasuguse tulemuseni jõudis E.Reinsalu, kes sj ei välista kaevandamist, vaid rõhutab kaevandamise olulisust. Kohtule ei ole esitatud mingeid asjakohaseid selgitusi, miks enne kaitseala moodustamist ei olnud võimalik ära oodata juba algatatud uuringutulemusi, kui endal rahalisi võimalusi nappis. Nn ettevaatusprintsiibile rutakas üleminek viitab pigem sellele, et algatus kaitsealused looduskooslused kindlaks teha katkes, et ennetada kaevandamisloa väljastamist, kuigi nähtus, et seda luba ei oleks suudetud anda koheselt ja kui esinevad liigikaitse vajadused, siis seda luba ka ei pruugita anda juba muudel põhjustel. Et välistada kaevandamine, on vältimatult vajalik teha põhjalikud uuringud. Uuringuruumis kaitsealuste liikide leidmine käesoleval hetkel ei võimalda kohtul ikkagi teha järeldust, et haldusakt tuleks anda välja samasugusena. Samas nähtus, et kui mingitel ajahetkedel seda uuritavat ala vähendati 3 korral, ei saaks kohus samuti valla asemel öelda, missugustes piirides loodus/looduskeskkond vajavad tegelikku kaitset ja missuguses ulatuses tuleks nad kaitsealast välja jätta. Ka ei saa hinnata proportsionaalsuse küsimusi. Kohtule ei ole sj esitatud mingeid andmeid, kui suurel hulgal nt taimeliike looduses 678 ha alal leidub või kas U.Timm ühel kaardil tähistatud taimeliikide olemasolu maardla lähedal on arvukas, et need vajaksid kaitset. Nähtus, et seadusest tulenevalt võetakse taimelikke kaitse alla erinevatel viisidel ja selle otsustab erilise ettevalmistusega spetsialist. Kohus ise ei saa neid otsustusi ja kaalutlusi asendada oma kaalutlustega seda enam, et puuduvad eksperttööd, mis käsitleks 678 ha maa-ala väärtusi. PS § 5 ja Säästva arengu seaduse § 2 mõttes tasakaalustatud lahendit ilma vajaliku asjakohase uuritava materjalita ei saavutata. Seaduse kohaselt on looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Et kohalikud huvid ei jääks tahaplaanile, siis ongi tasakaalustatud otsuse tegemise eelduseks kõigi asjaolude pädev väljaselgitamine, vajadusel teaduslike uuringutega, et kaalutlust saaks usaldada. 48) Riigikohtu HK poolt on nt lahendis 3-3-1-57-09 15.10.2009 (p 17) peetud võimalikuks tunnistada ka menetluse käigus ekspertiisi korraldamist, seega ei muudaks haldusakti õigusvastaseks asjaolu, kui ekspertiis viiakse läbi menetluse käigus. See aga ei tähenda, et antud määrust nr 15 saaks põhistada igal ajahetkel läbi viidavate uuringutega, kohus pidas silmas, et enne lõppotsust peaks olema vajalik uuring läbi viidud. Vastustaja tekitas asja menetlemisel segaduse, kui saatis kohtule veel käesoleval ajal kogutud andmeid. Vastustaja ei ole kaitseala moodustamise menetlust uuendanud, seega ei ole kohtul võimalik arvestada asjaoluga, et vald

41 hakkab veel ka edaspidi teostama uuringuid. Kohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et kohus võiks ise otsida vastuseid mitmest erinevast tööst, mis olid vastustaja käsutuses, kuid millele haldusaktis konkreetselt ei viidata. 49) Kohus ei saa nõustuda kokkuvõttes ka vastustaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane või et see on õiguspärane osaliselt ja tuleks tühistada vaid osaliselt. HMS § 58 võimaldab jätta haldusakt jõusse, kui menetlus – või vorminõuete rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesolevalt vaidlustatud asjas on kohtu arvates aset leidnud olulised menetlusvead ja järgimata on ka haldusakti motiveerimise nõuded, need rikkumused on olulised ja kohus ei saa väita, et saaks menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes jätta haldusakt tühistamata põhjusest, et haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti välja andma. HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis ja sellele peab olema haldusaktis viidatud. Kohus aga juba märkis, et muid uurimusi ei ole haldusakti motivatsioonis esitatud nii, et neid saaks ühes või teises osas arvestada selle haldusakti motivatsioonina. Kaitseala vähendamise seisukohalt ei anna otsest informatsiooni tõdemus teistest mõjudest, so tolmu, müra, vibratsiooni teke, mis on kaevandamise vältimatud kaasnähud. Tolmu, müra ja vibratsiooni teke on leevendatav kaasaegse tehnika ja tehnoloogia kasutamise nõude esitamisega ja kui vald neid nõuded esitab ja ka jälgib kaevandaja tegevust, ei ole see looduskeskkonna mõjutuste aspektist ületamatu probleem, selleks ei pea moodustama kaitsealasid. Vallad ei ole ehk ise olnud piisavalt aktiivsed, et esitada oma nõudmisi kaasaegsete tehnoloogiate ja neid mõjutusi leevendavate meetmete kasutamiseks, kuid see ei õigusta veel seisukohta, et vallad ei saagi enda kaitseks midagi teha ja haldusakt tuleks anda välja nn ettevaatusprintsiibile tuginedes. Vastustaja ei ole sj määruses nr 15 ka märkinud, et ta soovis kaitsta mingit konkreetset küla või asustust nende kaevandamisega kaasnevate negatiivsete mõjutuste vastu ja et selleks algatas kaitseala moodustamise. 50) Nabala Lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile on uuritud L.Savitski, V Savva poolt Eesti Geoloogiakeskuse töös 2008.a. Vastustaja sellele tööle oma seisukohti ei rajanud ja haldusakti selle kohta seisukohta ei võtnud. Kohus ei ole selliseks eksperdiks, kes saaks kinnitada, et just nimelt kaebaja esitatud töö lükkab ümber kahtlused, et kaevandamine on võimalik; see ei ole ka kohtu ülesanne. Haldusakti andmiseks oli vallal võimalus oma tellitud spetsialistide abiga esitada argumenteeritud seisukoht, et esitatud tõend tagasi lükata. 51) Tulles tagasi veel killustiku tootmise vajaduse ja huvide kaalumise küsimuse juurde märgib kohus, et vastustajal olid olemas nii E.Reinsalu kui ka eelviidatud Eesti Geoloogiakeskuse tööd, millest ei saa järeldada, et killustiku tootmises on hetkel alternatiive. Ehitusmaavarade arengukavaga (selle väljatöötamist koordineerib Keskkonnaministeerium), mis selleks ajaks olid kättesaadavad, antakse Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030, milles määratakse ära ka looduskaitse – ja muid vajalikke piiranguid. Ehitustoorme puudulikkust nimetatakse ära ka nendes arengukavades. Seega ei saanud vastustaja kuidagi järeldada ka üldteadaolevatest asjakohasest kättesaadavast materjalist, et kvaliteetse killustiku vajadus puudub. Ehitusmaavarade varu, eelkõige killustiku tootmiseks vajalik lubjakivivaru on hinnatud riiklikul tasandil kriitiliseks juba lähiaastatel, see sunnib riiki otsima materjalide taaskasutuse vms alternatiivide kasutuse võimalusi, kuid ei põhjenda nõudluse olemasolu ja kasvu puudumist. Ilmselgelt põrkuvad riigi ja kohalike omavalitsuste huvid ehitusmaavarade kasutamisel, milles riik peab tagama strateegilisi infrastruktuuri, maavarade efektiivse kasutamisega Eesti majanduse konkurentsivõime, elanikkonna heaolu säilimise. Ehitusmaterjali tootmine on oluline avalik huvi. Kohalike omavalitsuste vastuseis kaevandamisele on mõistetav, muutused seotult kaevandamisega mõjutavad kaevandusala piirkonna looduskeskkonda, kuid vastustajale antud õigus moodustada kohaliku tähtsusega kaitseala ei tohi põhjustada kontrollimatut olukorda. Jääb arusaamatuks väide, et vald ei ole suuteline vajalikke uuringuid tellima, kuid ei soovi ära oodata ka muid uuringuid või osaleda neis uuringutes. Vastustaja etteheide sellest, et Kohila Vallavalitsus oli esitanud oma seisukohad ja ettepanekud Nabala lubjakivimaardla Nõmme karjääri rajamiseks vastustaja tellitud KMH programmile, kuid nendega ei arvestatud, ei ole

42 õigustatud põhjusel, et vald esitas need AS-le Kiirkandur ja OÜ-le Eesti Geoloogiakeskus 03.11. 09 (tlk 211 I kd). Keskkonnaministeerium vastas kohtule, et Kohila vallavalitsust oli 28.07.09 teavitatud, et Nõmmevälja KMH programm koostati ja avalikustati ja Keskkonnaministeeriumile tuli esitada kuni 28.08.09 oma ettepanekud, kuid vald seda ei teinud (tlk 225 I kd) ja esitas hilinemisega oma seisukoha hoopiski neile, kes neid andmeid ei kogunud. Vaatamata sellele kontrollitakse mõju tõenäosust ja olulisust ja see tuleb kajastada KMH aruandes. Arvestades, et kaitseala moodustamisega muutus võimatuks antud alal kaevandamine, oleks tulnud haldusaktis hinnata, millist tähtsust omab alal asuv maavara Eesti riigi seisukohast tervikuna. Kuigi vastustaja määruses nr 15 justkui rõhutatakse seda vajadust, nähtus, et hindamisel lähtuti valest kaalutlusest, seega ei saanudki vastustaja jõuda õigele tulemusele. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis paekivitoodete Tehase OÜ vrs Kose Vallavolikogu veel esile toonud, et kui tehakse sellesisuline otsus, tuleks kaaluda, kas on võimalik lubada kaevandamist teatud piirangutega. Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on omavalitsuse territooriumist laiemat ala hõlmavate kaalutlustega, oleks omavalitsus pidanud nende asjaolude kindlakstegemiseks konsulteerima Keskkonnaministeeriumiga, samuti oleks omavalitsus võinud tellida nimetatud asjaolude tuvastamiseks ekspertiisi. Need tähelepanekud kehtivad asjakohastena ka käesoleval juhul. Ehitusmaavara saab kaevandada ikkagi seal, kus see on geoloogiliste protsesside tulemusena tekkinud ja olemas ning kui varud on väärtuslikud. Kohus nõustub, et avaliku huvi olemasolu või selle puudumist on kohaliku omavalitsuse tasandil analüüsida ja kinnitada raskendatud, kuid see ei tähenda, et omavalitsus võiks meelevaldselt takistada kaevandamist, kuigi peab oluliseks moodustada kavandatud kaevandamise alale hoopiski kaitseala. Eesti on sõlminud mitmesuguseid riikidevahelisi looduskaitsealast koostööd reguleerivad lepped. Kaevandamist ei saa juba seadusest tulenevalt lubada, kui selleks esinevad seaduslikud takistused. Vald on ka ise märkinud 11.08.09 vastuses, et kui on kaitstavaid liike, siis tuleb nad võtta kaitse alla sõltumatult, kas kaevandamisloa taotlus on esitatud või mitte, kuid eelmärgitu ei tähenda, et vaidlusalune haldusakt juba kinnitab, et seal märgitu on ka tõene ja kontrollitav. Vastustaja määrus piirab maavarade kaevandamise võimaluse täielikult, kuna välja antud kaitse-eeskiri sätestab kaevandamisega seotud majandustegevuse keelu, seega on kaebajale saabuvad tagajärjed olulise tähtsusega. Samas tuleb arvestada ka avaliku huviga, st et kaevandaja küll teenib kasu, kuid tema tegevus on seotud samal ajal vältimatult avaliku huviga. Piirangute seadmine omavalitsusaktiga tähendab, et kasutamiseks kõlblike maardlate ala väheneb, seega ühe osa loodusressursi kasutus jääb rakendamata. Seda enam peab olema haldusaktis kaalukaid põhjusi, mis välistavad sellise tegevuse. Kaevandamisega seotud keskkonnamõju oleneb paljudest asjaoludest ja maastikukaitseala moodustamisel ei ole asjakohaseks põhjenduseks kaevandamise keelamiseks kaevandamisega kaasneva tolmu, müra ja vibratsiooni tekkimine kaevandamise käigus, mille suhtes kehtivad normid välisõhu kaitse seaduses, rahvatervise seaduses ja millised on leevendatavad mõjud. Huvide kaalumise osas märgib kohus veel, et arvestades olukorda, mil eelnevalt ei olnud prognoositav üldplaneeringust tulenevalt sedavõrd rangete piirangute seadmine (kaevandamise absoluutne keeld), peaks seda enam haldusaktist nähtuma, mis vahepealsel ajal muutus. Selles osas tuleb kohtul kaebajaga nõustuda, et kohtu poolt eelnevalt ära märgitud valla ÜP, mis seadis arengusuunad kuni aastani 2015, ei viita, et kaevandamistegevus tuleks absoluutselt välistada. ÜP ei ole kõrvaline dokument, mis antud juhul koos muude asjaoludega tuleks märkamatult kõrvale heita. Selle alajaotuse osa 3.3 (looduskeskkond) nimetabki, et looduses esineb ka karstivorme (Urge, Aandu, Hageri), kuid samas p 3.3.3 märgitakse, et perspektiivsed on Pahkla, Angerja, Lümanda küla maardlad. Analüüsitakse ka põhjavee olukorda (p 3.3.8) ja leitakse, et põhjavett jätkub; põhjavee kaitstavuse küsimuses V osa p 6 märgib, et ehitamisele peab eelnema hüdrogeoloogiline uuring. Seega ei ole ka pikemaajalistes valla enda tehtud prognoosides vald välistanud loodusvarade kasutamist, sh kaevandamist ja kui seda on vaja teostada, siis teostatakse vajalikud uuringud. Sellest dokumendist ei nähtu, et vald ei ole sj piisavalt asunud kaitsma loodust, seda kinnitavad äratoodud kaitseobjektide ja kaitsealade loendid. Kohus ei arva, et vald ÜP-d koostades ei omanud piisavalt teaduspõhist uurimismaterjali, kui ta planeeris ja märgistas eelmärgitud

43 arengud ÜP-s ega täheldanud, et piirkonna keskkonnataluvus on ületatud. Seega tuli vaidlusaluses haldusaktis erilise hoolikusega välja selgitada ja põhjendada kaitseala loomise vajadus, selle seaduslikud võimalused. Kohus kokkuvõtvalt kinnitab veelkord, et küsimused haldusakti motiveerimatusest ja muude dokumentide uurimisest ei tõusetunud pelgalt probleemist, et kaart ei kajasta kaitstavaid väärtusi või et vastustaja ei oska ehk kaitsealale panna ülesse hiljem asjakohaselt teabetahvleid/silte, kuigi ka siinkohal tekiks küsimus, kuidas neid väärtusi looduses tähistada, kui puudub akt, mis need kindlaks määrab. Tähistusi ei saaks vald rakendada looduses suvaliselt. 52) Kaebaja soovib olemasolevate huvide õiglast kaalumist, vastustaja kaalutlusi ei saa kohus asendada motiividega, mida seal ei ole. Määruse seletuskiri ega muud dokumendid ei põhjenda, miks niisugune otsus tehti. Kaebaja sj märkis õigesti, et tema seisukohtade ärakuulamine oli formaalne, see nähtub ka protokollidest, mille vastustaja kohtule esitas ja mille sisu kohus eelnevalt lühidalt refereeris. Vald ei viinud läbi selget menetlust ning protokollid kinnitavad pigem, et valla esindajad ei selgitanud koosolekutel asjakohaselt ei kaitseala loomise eesmärke, objekte, ala moodustamise piire või nende muutmise asjaolusid, st vald on määruse andmisel jätnud maa-omanikud ja asjast huvitatud isikud asjakohase informatsioonita ning ei arvestanud nende seisukohti ega taganud kaebajale selliselt tema õiguste realiseerimist. Seega saab järeldada, et kaebajale ei olnud ettenähtav, missuguses ulatuses ja mis töödele otsus rajatakse ja ta ka ei saanud enne hääletamist vastu vaielda konkreetsetele väidetele, mis oleksid tuginenud uurimustöö andmetele, kuna otsuse tegemisele mingit konkreetsemat kokkuvõtet siiski ei järgnenud, seega oli menetluslikult õiguste kaitsmine kokkuvõttes siiski takistatud. Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-07-2599 märkinud, et kaitseala moodustamisel Kose vald oli rikkunud menetlusnõudeid ja vald ei ole kaalunud kaitseala moodustamisel ühelt poolt riikliku tähtsusega lubajakivimaardla olemasolu ja kaevandamise vajadust ega ära oodanud uuringute valmimist, selles osas ei ole vald seisukohta võtnud, miks tulemuste äraootamine ei olnud võimalik, samas puudusid vallal teaduslikud uuringud, mis põhjendaksid ohtu karstialale. Käesolevas asjas ei ole asjaolud teistsugused. 53) Kohus tõi esile, et vallal puudusid kaalumiseks vajalikud andmed. Kaitse-ala loomiseks olulise ekspertiisi puudumine on oluline menetlusviga, mis annab aluse haldusakti tühistamiseks. Kaebaja püstitas eksperdi küsimuse ja leidis, et vastustaja tellitud töödele ei saa anda LKS § 8 lg 3 toodud ekspertarvamuse kvaliteeti. Vastustaja leidis, et kaebaja seisukohast ei nähtu, millisele kvaliteedile peaksid vastama ekspertiisid või eksperdid. Kohus nõustub vastustajaga, et LKS § 8 lg 3 ei täpsusta, missugused nõuded tuleks esitada antud juhul eksperdile. LKS § 8 lg 3 märgib, et Kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert). Kohus nõustub vastustajaga, et vald tellis tööd spetsialistidelt ja nende pädevus ja kompetents arvestades nende varasemat tööd ja tegevust ei peaks põhjustama kahtlusi kompetentsis, kuid probleem jäi ülesse pigem asjaolust, et vastustajale oluline uuring/töö, so U.Timm töö, jäi temast mittesõltuvatel põhjustel sisuliselt pooleli. Uuringu puudumisel ei saa kohtult nõuda HMS § 58 kohaldamist. E.Reinsalu tööd aga vald ei olegi sisuliselt kasutanud, kuna vald välistas selles esitatud kaalutlused paljasõnaliselt ning esitas selle seisukohad kontekstist välja rebitult ning valesti. 54) Haldusakti motiveerimise nõuet on Riigikohus käsitlenud korduvalt. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud -HMS § 56 lg 3. Kohus on eelnevalt välja toonud, miks ta leiab, et esinevad motiveerimisvead ja et see ei ole kooskõlas HMS eeltoodud nõuetega.

44 Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr III-3/1-35/95 märkinud, et „HKS § 5 lg 1 sätestab, et halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste rikkumine või tema vabaduste piiramine. Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite seaduse sättele olema esitatud ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii on tagatud ka korralduse kontrollitavus. Riigikohus selgitab, et motiveerimine on oluline abinõu, et otsustust saaks kontrollida - „Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse“ (vt nt haldusasi nr 3-3-1-14-97). Motiveerimata haldusakt on seadusevastane. Riigikohus on veel lisanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt Riigikohtu HK otsus nr 3-3-1-62-07; otsus haldusasjas nr. 3-3-1-57-07). Seotult kaalutlusotsusega on motiveerimise kohustuse osas Riigikohtu halduskolleegium 15.01. 2009 a otsuses asjas nr 3-3-1-87-08 märkinud järgmiselt: „Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt“. Eeltoodut arvesse võttes on kohus püüdnud kontrollida kõiki vastustaja kohtule esitatud argumente ja kohus juba märkis, et vaidlustatud määruse nr 15 motivatsioon on mitte üksnes puudulik vaid ka ebaõige avaliku huvi esiletoomisel seotult killustiku tootmise vajadusega. Määrus nr 15 ei tugine selliselt eksperttöödele. Lisaks on ja jääb haldusakt kontrollimatuks ka siis, kui püüda seda sisustada hilisemalt antud selgituste kaudu, ka need jäid puudulikeks. Samas nähtus, et kohus ei saa ise siduda haldusakti üht või teist motiivi muude töödega, mis ei olnud tellitud eksperttöödena ja millele ei ole määruses nr 15 omistatud ka siduvust konkreetse töö osaga. Juba käesoleval ajal ei suutnud vastustaja tagantjärgi kindlaks teha kaitstavaid väärtusi, nende asukohta vms olulist. Sisuliselt tähendaks see, et väärtuste asukohta tuleks alles hakata uuesti määrama allesjäänud 687 ha suuruse ala osas, kuna varsemalt seda enne otsuse langetamist siiski ei tehtud. Kohus juba nõustus vastustajaga, et vastavalt Riigikohtu HK 14.05.2002. a otsuse seletustele asjas nr 3-3-1-25-02 tuleb arvestada, et Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 ja § 26 lg 1 p-le 1 peab halduskohus tühistama vaidlustatud haldusakti, kui see on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. /…/ Õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda. Kohus leiab, et antud juhul saab üksnes vastustaja välja selgitada, missugused on tema tegelikud eesmärgid ja kujundada seisukoha, mida ta soovib looduses kaitsta ja millises ulatuses on see ilmtingimata vajalik ning võimalik, selleks on vaja koguda andmeid ja teha uuringud, st saada ekspertarvamused või vähemalt motiveerida muude olemasolevate tööde baasil, et kaitseala loomine on looduskaitselistel väärtustel ja eesmärkidel vajalik. Sellise otsustuse tegemine ei ole kohtu pädevuses. Kaitseala moodustamine teistsugustes piirides nõuab samasugust kaalumist, seega ei saa kohus haldusakti tühistada vaid osaliselt, kuna ka see ei viiks õigele tulemusele, kuna haldusakt on tervik. 55) Ülaltoodud kaalutlustel leiab kohus, et haldusakt on motiveerimata, selle kontrollimine ei ole võimalik ja on selliselt õigusvastane; asja menetlemisel tehti olulisi menetlusvigu ja see viidi läbi formaalselt. Määrus nr 15 on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, seega kohus tühistab Kohila Vallavolikogu 05.05.09.a. määruse nr 15. 56) HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetlusosalised menetluskulude väljamõistmise nõuet ei esitanud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

45

Karin Kalmiste Kohtunik

I