3-11-171/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-171

Haldusasi

O. V. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 18.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-14

ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 26.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-15

tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 18.11.2010 korralduse nr 12.2-

3/4942-14 täitmata jätmise eest täiendavate sunniraha

korralduste tegemise keelamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 30. mail 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: O. V.;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) nõudis 18.11.2010 korraldusega nr

12.2-3/4942-14 O. V.’lt kui kolmandalt isikult teabe andmist ning dokumentide esitamist SKO

Raamatupidamine OÜ maksumenetluses.

2. 26.11.2010 korraldusega nr 12.2-3/4942-15 kohustati kaebuse esitajat tasuma sunniraha summas

2 000 krooni 18.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-14 täitmata jätmise eest.

3. O. V. esitas eelnimetatud korraldustele vaided, mille Maksu- ja Tolliamet jättis vastavalt

21.12.2010 vaideotsusega nr 6-1/682-3 ja 29.12.2010 vaideotsusega nr 6-1/674-2 rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

4. Kaebuse esitaja selgitab, et ei pidanud võimalikuks täita korraldust teabe andmiseks

maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 lg 1 p-s 5-6 sätestatu alusel. Kaebaja leiab, et kuivõrd

maksuhaldur on sisuliselt esitanud O. V. ema suhtes kahtluse õigusrikkumise toimepanemises, siis

võib soovitav teave olla selline, mida võidakse kasutada K. V. süüditunnistamiseks õigusrikkumises.

Kaebuse esitaja tugineb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt siis, kui

äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused äriühingu

õiguste ja kohustustega tihedalt seotud. Seetõttu on kaebaja arvates lahutamatult seotud ka K. V. ja

SKO Raamatupidamine OÜ õigused ja kohustused. Kaebaja leiab, et andes teavet SKO

Raamatupidamine OÜ kohta, annaks ta teavet ka oma ema kohta, mistõttu on õigustatud

tuginemine MKS § 64 lg 1 p-le 5.

5. Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, leiab kaebuse esitaja, et

vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom ei tähenda seda, et isikul on kohustus avaldada

informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest

olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline. Lisaks leiab kaebuse

esitaja, et olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on

arvestatav, laieneb isikule Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

konventsioon) artiklis 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt ning isikul ei ole isegi kohustust

maksumenetlejaga suhelda. EIK praktika kohaselt ei ole kaebaja arvates konventsiooni rikkumise, st

kaebaja põhiõiguste rikkumise, tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud

informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte ega isegi see, kas

isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Lisaks on EIK kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa p-s 47

võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta

sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda küsimustele vastamast.

Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt teinud avalduse ühe väärteoasja alustamiseks

kaebuse esitaja ema vastu. Seetõttu on reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma

tegevusmustrit. Kaebuse esitaja viitab ka EIK lahendile Shannon vs. Ühendkuningriik ning leiab, et

selle korrektne tõlgendus on see, et selles märgitud põhimõtted laienevad ka olukorrale, kui isiku

vastu ei ole samade asjaolude pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne

süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama

ametkonna

taotlusel,

kes

nõuab

maksukohustuslaselt

sunniviisiliselt

informatsiooni

maksumenetluses. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et tulenevalt Riigikohtu 10.06.2010 lahendist nr 3-4-

1-3-10 on maksukohustuslasel vaikimisõigus põhiseaduse § 22 lg 3 tähenduses, see tähendab, et

maksumenetlus on vastava põhiõigusnormi kaitsealas.

6. O. V. vaidlustab ka sunniraha määramise ning leiab, et see rikub tema põhiõigusi konventsiooni

artikkel 6 lg 1 ning põhiseaduse § 22 kolmanda lause tähenduses. Kaebuse esitaja tugineb oma

väidetes EIK kohtuasjale J.B. vs. Šveits, milles on asutud seisukohale, et maksukohustuslase suhtes

sellise trahvi kohaldamine, mis on määratud seoses maksukohustuslase poolt dokumentide

mitteesitamisega, rikub maksukohustuslase põhiõigust enese mittesüüstamisele konventsiooni artikli

6 lg 1 tähenduses.

7. Kaebuse esitaja on seisukohal, et temalt nõutavates dokumentides või informatsioonis võib

sisalduda teave, mis võib kaasa tuua tema ema suhtes õigusrikkumise menetluse alustamise või

maksumenetlusliku informatsiooni koondamise hilisema õigusrikkumise menetluse tarvis. Lähtudes

eeltoodust ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p-le 6, palub

kaebuse esitaja tühistada PMTK 18.11.2010 korraldus nr 12.2-3/4942-14 ning 26.11.2010 korraldus

nr 12.2-3/4942-15.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja leiab, et vaidlustatud teabe andmise korraldus ja sunniraha korraldus on motiveeritud

ja seaduslikud ning puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et korraldused on

välja antud pädeva organi poolt, sõnastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt ning on seega kooskõlas

haldusakti andmise nõuetega, sh HMS § 55 lõikes 1 sätestatud vorminõuetega. PMTK on

nõuetekohaselt korraldustes märkinud haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse ning selgelt

väljendanud, mis tingis korralduste tegemise. PMTK ei ole korralduste andmisel või põhjendamisel

ületanud oma pädevust. Tulenevalt MKS § 61 lõike 1 esimesest lausest on maksuhalduril õigus

nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust

omavate asjaolude kindlakstegemiseks ning lähtudes MKS § 61 lõikest 3 annab maksuhaldur

kolmandalt isikult teabe nõudmiseks MKS §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu

märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti

kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. MKS § 61 lõikes 1 nimetatud isikud on kohustatud

andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete

esitamisest keelduda. Ühe keeldumise alusena võib isik MKS § 64 lg 1 p 6 järgi keelduda teabe

andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud

isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Vastustaja on seisukohal, et teabe andmise korralduse

õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga ning korraldus ei saa olla õigusvastane

pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda mittesüüstamise

privileegile.

9. Vastustaja arvates võiksid kaebustes viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid olla

asjakohased olukorras, kus haldusmenetluses kogutud tõendeid kasutatakse süüteomenetluses.

Vastustaja selgitab, et maksumenetluse ja kriminaalmenetluse ese ning menetlusreeglid on erinevad.

MKS § 10 lg 1 sätestab, et maksuhaldur kontrollib käesoleva seaduse ja maksuseaduste täitmist,

kasutades talle seadusega antud pädevust, seda sõltumata paralleelse kriminaalmenetluse

kulgemisest juriidilise isiku seadusliku esindaja osas või teise juriidilise isiku suhtes. Vastustaja leiab,

et MKS § 64 lg 1 p 6 sätestatud õiguse, mitte esitada ennast või enda lähedasi süüstavat

informatsiooni, kasutamine ei muuda maksumenetluse üldisi põhimõtteid. Vastava õiguse

kasutamisel jääb kehtima isiku kaasaaitamiskohustus ning enese mittesüüstamise privileegi

kasutamist tuleb sisuliselt põhjendada. Üldsõnaline viide MKS § 64 lg 1 p-le 6 ei taga isikule

absoluutset õigust keelduda kaasaaitamiskohustuse täitmisest maksumenetluses. Vastustaja peab

vajalikuks märkida, et teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab haldusakti adressaadilt

aktiivsust. See tähendab, et isik peab maksuhaldurile mõistlikult teada andma, et keeldub teabe

andmisest või tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Vastustaja toonitab, et kaebaja ei ole

õigeaegselt teavitanud maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist. Kuna kaebaja ei toetunud

haldusakti täitmise tähtaja jooksul MKS § 64 lg 1 punktile 6, siis käitus maksuhaldur ka sunniraha

määramisel kooskõlas seadusega.

10. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 ja § 92 lg-st 1 palub vastustaja

jätta O. V. kaebused PMTK korralduste tühistamise nõudes rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

12. Esiteks on kaebaja esitanud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.11.2010

korralduse nr 12.2-3/4942-14 tühistamise taotluse. Tegemist on korraldusega, millega maksuhaldur

nõudis O. V.’lt kui kolmandalt isikult maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lõigete 1 ja 3 ning § 62

lg 1 alusel teabe ja dokumentide esitamist seoses kaebuse esitaja ning OÜ SKO Raamatupidamine

vaheliste tehingutega.

13. Kohtu hinnangul tuleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.11.2010 korralduse

nr 12.2-3/4942-14 tühistamise taotlus rahuldamata jätta seetõttu, et vaidlusalune korraldus ei

rikuks MKS § 64 lõikest 1 tulenevat õigust teavet mitte anda isegi juhul, kui kaebuse esitajal selline

õigus asjaolusid arvestades oleks.

14. Kohus leiab, et MKS § 61 alusel kolmandale isikule antud maksuhalduri korralduse õiguspärasus

ei sõltu sellest, kas kolmandal isikul on õigus teabe andmisest keelduda või mitte. Ekslik on ka

kaebuse esitaja seisukoht, et enne vaidlusaluse korralduse andmist oleks ta tulnud ära kuulata ning

välja selgitada, kas ta nõutud teavet anda saab. MKS § 61 lõike 1 esimeses lauses sätestatakse

sõnaselgelt maksuhalduri õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust

omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et eelnimetatud isikud

on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja

andmete esitamisest keelduda. MKS § 61 lõike 3 kohaselt toimub teabe nõudmine selles sättes

nimetatud ja viidatud vorminõuetele vastava korraldusega. Ainsa eeldusena kolmandale isikule

MKS § 61 lõikes 3 nimetatud korralduse adresseerimisel sätestatakse sama paragrahvi 2. lõikes see,

et maksuhaldur oleks varem pöördunud maksukohustuslase poole. Eeltoodud sätetest tuleneb, et

maksuhaldur ei pea enne korraldusega kolmanda isiku poole pöördumist välja selgitama, ega see

kolmas isik ei soovi MKS § 64 lõike 1 mõnele punktile viidates teabe andmisest keelduda. Ka MKS

§ 61 lg 1 lausete järjestusest tuleneb, et esmalt nõuab maksuhaldur teavet ning alles seejärel saab

korralduse adressaadiks olev kolmas isik otsustada, kas ta annab nõutud teavet või keeldub sellest,

kui selleks on seaduslik alus. See on ka igati loogiline, sest MKS §-s 64 sätestatud teabe andmisest

keeldumise alustele tuginemine ei ole isikule kohustuslik, vaid isikul on õigus seal sätestatud

asjaolude esinemisel teabe andmisest keelduda.

15. Otsustamaks, kas oma vaikimisõigust realiseerida või mitte, peab isikul olema aga piisavalt

teavet selle kohta, mida temalt küsida soovitakse. Seejuures ei tulene MKS §-st 64, et isik, kellel on

seadusest tulenev õigus teabe andmisest keeldumiseks, ei võiks näiteks valikuliselt mõnele

küsimusele vastata, teisele aga vastamata jätta või esitada maksuhaldurile viimase poolt nõutud

dokumendid, ent jätta vastamata maksuhalduri täiendavatele küsimustele. Selleks, et isik saaks

otsustada oma vaikimisõiguse teostamise üle, peab talle niisiis teada olema, mille kohta temalt teavet

soovitakse. Eeltoodu tähendab seda, et saades maksuhaldurilt MKS § 61 alusel antud korralduse

ning leides, et tal on MKS § 64 alusel õigus keelduda selles korralduses nõutud teabe andmisest,

täidabki isik korralduse selliselt, et teatab maksuhaldurile korralduses näidatud tähtpäevaks teabe

andmisest keeldumisest ning toob välja keeldumise aluse. Oma vaikimisõiguse teostamiseks ei ole

seega vajalik maksuhalduri korralduse vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses.

16. Isegi kui leida, et isik tugineb korralduse peale esitatud vaides või kaebuses teabe andmisest

keeldumise alusele, teabe andmisest keeldumisena, ei anna see põhjust korralduse tühistamiseks

vaide- või kohtuotsuses, kuna korraldus ei ole selle adressaadi võimaliku vaikimisõiguse olemasolu

tõttu õigusvastane. Väär on ka kaebuse esitaja seisukoht, et enda arvates vaikimisõigusele tugineda

võiv isik võiks talle adresseeritud maksuhalduri korraldust üldse eirata või maksuhalduriga

suhtlemisest sootuks keelduda. Sellist privileegi MKS §-st 64 tulenev vaikimisõigus isikule ei anna.

Eeltoodust tulenevalt ei riku vaidlusalune korraldus kaebuse esitaja õigusi ega ole õigusvastane ning

selle tühistamise taotlus tuleb ainuüksi sel põhjusel rahuldamata jätta.

17. Teiseks on kaebuse esitaja vaidlustanud 26.11.2010 korraldusega nr 12.2-3/4942-15 määratud

sunniraha summas 2 000 krooni 18.11.2010 korralduse nr 12.2-3/4942-14 täitmata jätmise eest.

Kohus leiab, et kui kaebuse esitajal oleks MKS §-st 64 tulenev õigus teabe andmisest keelduda,

rikuks tema õigusi see, kui maksuhaldur, reaktsioonina sellele, et kaebuse esitaja teabe andmisest

keeldub, kasutab sunnivahendit teabe saamiseks. Sunniraha ei saaks määrata, kui isikul on seadusest

tulenev õigus teabe andmisest keelduda ning ta on avaldanud soovi seda õigust kasutada. Teabe

andmise korralduses oli märgitud, et see kuulub täitmisele hiljemalt 25.11.2010 ja sunniraha

korraldus on tehtud 26.11.2010. Kaebaja väitel esitas ta teabe andmisest keeldumise kohta kirjaliku

teatise 25.11.2010 kell 16.18 O. V. poolt digiallkirjastatuna. 26.11.2010 korralduses märgib

maksuhaldur, et selleks kuupäevaks on 18.11.2010 korraldus täitmata, millises osas ei ole ka

vaidlust. Seega on kaebaja esitanud vastustajale enne 26.11.2010 korralduse tegemist oma sisulised

vastuväited teabe andmisest keeldumisele ja seega on kohtul sunniraha määramise korralduse

tühistamise taotluse puhul vaja anda hinnang sellele, kas kaebuse esitajal oli sisuliselt õigus teabe

andmisest keelduda, millisel juhul on sunniraha määramine sellise tegevuse eest õigusvastane.

18. PMTK kontrollib OÜ SKO Raamatupidamine käibemaksu arvestamise õigsust 2010 märtsi-

kuni juulikuus. 18.11.2010 teabe andmise korralduse adressaadiks on O. V. füüsilise isikuna ja

teavet küsitakse OÜ SKO Raamatupidamine pangakontolt tema kontole tehtud ülekannete kohta.

Kohtu hinnangul ei saa O. V. vaikimisõigus tuleneda MKS § 64 lg 1 punktist 5, mille kohaselt on

teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones

sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel

või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses

enda maksukohustusega. Käibemaksu arvestamise ja tasumise kontrolli adressaadiks on antud juhul

juriidiline isik OÜ SKO Raamatupidamine, kellel ei saa olla ei abikaasat, otsejoones sugulasi ega

muid MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikuid. Kohus leiab samuti, et põhiseaduse (PS) § 22

lõikes 3 kasutatud mõiste „lähedased“ hõlmab üksnes inimeste, st. füüsiliste isikute vahelisi suhteid.

Juriidilisel isikul ei saa olla lähedasi PS § 22 mõistes.

19. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et juriidilise isiku ning tema ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse

liikmeks oleva füüsilise isiku õigused kattuvad. Tegemist on siiski kahe eraldi subjektiga, kes

kannavad erinevaid õigusi ja kohustusi. Õigusest teavet mitte anda saaks antud juhul rääkida siis, kui

teabe andmist oleks nõutud isiklikult K. V. kohta (kes on O. V. ema). Sellel juhul on ilmne, et

eristada ei oleks võimalik K. V. kui OÜ SKO Raamatupidamine juhatuse liiget ning teda kui

füüsilist isikut ja ilmselt võiks O. V. keelduda maksuhaldurile teabe andmisest põhjusel, et tema

antud teave võib tema ema süüstada mõnes karistatavas teos.

20. Juriidilise isiku näol on küll tegemist õigusliku abstraktsiooniga, ent tema õigussubjektsuse

sisuks on just nimelt see, et ta on iseenda õiguste ja kohustuste kandja ning need õigused ja

kohustused on lahutatud tema osanike, aktsionäride, liikmete või juhtkonna õigustest ja

kohustustest. Teatud juhtudel võivad juriidilise isiku ja selle ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme

huvid tõepoolest samastuda ning teatud juhtudel võib juriidilise isiku õiguste rikkumine rikkuda

ühtlasi ka selle ainuosaniku õigusi. Küll aga ei saa väita, et selliste äriühingute puhul osaniku või

juhatuse liikme ja äriühingu õigused kattuksid näiteks osas, mis puudutab teabe andmist

maksumenetluses ning samuti ei saa äriühingu ja tema ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme suhet

samastada suhetega MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikute vahel. Kaebuse esitaja seisukohta ei

toeta kohtu hinnangul ka üksi kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, milles

võetud seisukohtadest on kaebuse esitaja teinud ilmselgelt liiga kaugeleulatuvad järeldused.

21. Kohus leiab samuti, et kaebuses välja toodud asjaolude korral ei saa O. V. olla õigust keelduda

teabe andmisest ka MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on teabe andmisest ja

tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama

lõike punktis 5 nimetatud isiku (lähedaste) õigusrikkumises süüditunnistamist. OÜ Puhdas

Investeeringud suhtes on MTA algatanud 10.11.2010 väärteomenetluse. Nii OÜ Puhdas

Investeeringud kui ka OÜ SKO Raamatupidamine juhatuse liikmeks on kaebaja ema K. V.. Kohtu

hinnangul ei ole nimetatud asjaolust võimalik järeldada, et esineb reaalne kahtlus, et K. V. suhtes

võidakse algatada maksualane kriminaalasi ning nimelt vaidlusaluse perioodi ja äriühingu (OÜ SKO

Raamatupidamine ja märts-juuli 2010) osas. Ka ei ole vastustaja väljendanud kuskil seisukohta, et

kahtluse alla on seatud „K. V. seotud äriühingute tegevuse seaduslikkus“, nagu seda väidab kaebaja.

Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja viited EIK kohtulahenditele Serves vs. Prantsusmaa ega Shannon vs.

Ühendkuningriik, kuna nimetatud lahendid olid tehtud teiste faktiliste asjaolude kohta.

22. Nagu kohus juba eespool märkis, ei saa juriidilisel isikul olla lähedasi ning seega saab MKS § 64

lg 1 p 6 kohaldamisele kuuluda juhul, kui teabe andmine tähendaks selle juriidilise isiku süüstamist.

See ei tähenda aga, et isik saaks oma vaikimisõigust põhjendamatult ja suvaliselt kasutada. Õige ei

ole ka kaebuse esitaja seisukoht, et teabe andmisest keeldumist ei pea sootuks põhjendama või et

isikul on õigus teabe andmisest keelduda igal juhul kui ta kasvõi arvab, et seda teavet võidakse

kunagi kasutada nii, et see talle kahjuks tuleb või et selle pinnalt võidakse kunagi tulevikus teha isiku

enda või tema lähedaste tegevuse kohta mingisuguseid karistusõiguslikke järeldusi. Kaebuse esitaja

on selleski osas meelevaldselt tõlgendanud kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahendeid. Kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik tehtud lahendis tuvastas Euroopa Inimõiguste

Kohus, et selles asjas ei esinenud mitte lihtsalt oht, et teavet võidakse kasutada isiku vastu

kriminaalmenetluses, vaid et see oli reaalne ja isegi eeldatav, kuivõrd isiku suhtes oli nendesamade

asjaolude pinnalt juba alustatud kriminaalmenetlust. Käesoleval juhul ei ole ei K. V. ega tema

juhitavate äriühingute suhtes kriminaalmenetlust algatatud. Just see oli põhjuseks, miks Euroopa

Inimõiguste Kohus pidas teabe andmata jätmise korral sunnimeetme kasutamist konventsiooniga

vastuolus olevaks. Kaebuse esitaja järeldus, et isikul on igal juhul õigus võimuorganitele teabe

andmisest keelduda, kui ta arvab seda võidavat kasutada enda vastu või et isikul on vääramatu õigus

isegi põhjendamist mittevajava sisemise hirmu tõttu maksuhaldurile MKS § 64 lg 1 p 6 alusel teabe

andmisest keelduda, ei ole kooskõlas viidatud kohtuotsuse põhjendustega. Vastustaja on õigesti

märkinud, et sellisel juhul saaks igaüks meelevaldselt ja suvaliselt maksuhaldurile teabe andmisest

keelduda, mis ei ole vaikimisõiguse mõttega kooskõlas.

23. Ka kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik on kaebuse esitaja teinud põhjendamatult

kaugeleulatuvad järeldused. Selle kohtuasja asjaoludest nähtub, et isiku suhtes, kellelt teavet nõuti ja

keda haldusmenetluses üle kuulati, oli juba eelnevalt otsustatud kriminaalmenetluse alustamine ning

osaliselt võeti seletusi ka pärast kriminaalmenetluse alustamist. Sel juhul tuvastas kohus tõepoolest

konventsiooni rikkumise, ent sellestki lahendist ei saa teha järeldust, mille on teinud kaebuse esitaja.

24. Õigust mingisugust teavet mitte anda saabki reeglina hinnata tagantjärele ning see küsimus

seondub ennekõike kriminaalasjas tõendite lubatavusega. Kriminaalasjas kogutud tõend (näiteks

isiku ütlused) võib osutuda lubamatuks, kui see on saadud ilma, et isikule oleks antud võimalust

kasutada vaikimisõigust. Küll aga ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, millele kaebuse

esitaja on viidanud, järeldada, et isikul on igal juhul õigus haldusmenetluses teabe andmisest

keelduda paljasõnalise põhjendusega, et seda teavet võidakse kasutada tema vastu mõnes

karistusmenetluses. Asjaolu, et K. V. (või ka O. V. enda) suhtes kavatsetakse alustada

kriminaalmenetlust, mille ese seonduks teabega, mida kaebuse esitajalt vaidlustatud korraldusega

nõuti, on pelgalt spekulatsioon, mida ei kinnita hetkel ükski tõend. Sellises olukorras ei saa kaebuse

esitajal olla üldist alust keelduda teabe andmisest.

25. Kohus leiab ka, et vaikimisõigusega saab isik õigustada enda kui maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist üksnes sel määral, et ta saab jätta vastava seadusliku aluse

olemasolul maksuhaldurile teabe andmata või tõendid esitamata. Küll aga peab ta maksumenetluses

teabe või dokumentide esitamata jätmisel arvestama sellega, et asjaolude osas, mille kohta ta teavet

valdas, ent maksuhaldurile vaikimisõigusest tulenevalt ei andnud, ei saa ta maksuhaldurile hiljem

ette heita uurimispõhimõtte rikkumist. See tähendab, et selliste asjaolude osas läheb näiteks

maksuotsuse tegemise korral tõendamiskoormus üle kaebuse esitajale ning tema võimalused esitada

hilisemas vaide- või kohtumenetluses tõendeid, mida ta oleks saanud esitada maksumenetluses, ent

ei esitanud, on piiratud. Nimelt on MKS § 64 eesmärk anda isikule õigus ennast mitte süüdi

tunnistada süüteo toimepanemises ehk mitte anda teavet, mis võib kaasa tuua tema või tema

lähedase karistusõigusliku vastutuse. MKS § 64 ei kaitse aga isikut muude negatiivsete tagajärgede

eest ning selle normidele ei saa isik tugineda selleks, et takistada enda või mõne teise isiku maksude

tasumise õigsuse kontrollimist. See tähendab, et isikul ei ole ei enda ega oma lähedaste huvides

õigust teabe andmisest keelduda selleks, et maksuhaldur ei saaks tuvastada maksustamise

seisukohast olulisi, eelkõige isiku maksukohustust suurendavaid asjaolusid. Erinevalt karistusõiguses

kehtivast üldisest süütuse presumptsioonist, on maksuõiguses isiku tõendamiskoormus otseses

seoses tema kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Otsustades kaasaitamiskohustuse täitmata jätta ja

keeldudes teabe andmisest MKS § 64 alusel, takistab isik õigustatult küll talle kahjulike tõendite

kogumist kriminaalmenetluse tarbeks, ent samas peab arvestama sellega, et maksumenetluses

tuvastatakse asjaolud sel juhul muude tõendite pinnalt ning isikul endal on MKS § 150 lõikest 1

tulenevalt hiljem kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

26. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik