2-09-217/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele

Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2011. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-09-217

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Margus Krubergi hagi OÜ EKO Majad vastu

kahju hüvitamiseks

48.135, 48 eurot (753.156, 60 krooni)

Harju Maakohtu 12. novembri 2010. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Margus Krubergi apellatsioonkaebus

9. mai 2011. a.

Hageja

(apellant)

Margus

Kruberg

(IK

XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX XX -

XX, XXXXXXX, lepinguline esindaja v.adv Äili Rodi

Kostja (vastustaja) OÜ EKO Majad (registrikood

10789566,

aadress

Pärnu

mnt.

139,

Tallinn),

lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Iseseisva nõudeta kolmas isik Element Majatehas OÜ

(registrikood 11181453, asukoht Ääsmäe küla, Saue

vald, Harjumaa), lepinguline esindaja Margus Rebane

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. novembri 2010. a. otsus Margus Krubergi hagis

OÜ

EKO

MAJAD

vastu

kahju

hüvitamiseks.

Tsiviilasi

saata

uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

2. Apellatsioonkaebuse nõue rahuldada.

3. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha,

sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

31. detsembril 2008. a. esitas Margus Kruberg Harju Maakohtusse hagi OÜ EKO

Majad vastu lepingurikkumisega tekitatud kahju 753.156, 60 krooni väljamõistmiseks.

Pooled sõlmisid 23. juulil 2007. a. ehituse töövõtulepingu nr. 143, mille punkti 2. 2

kohaselt oli lepingu objektiks tellijale kuuluvale kinnistule Kuusalu vallas Sõitme külas

Kämmu II, väikemaja EKO Viiking püstitamine koos selleks vajalike maja jooniste

koostamisega. Töö tegemine ning valminud tööde üleandmine-vastuvõtmine pidi toimuma

etappide kaupa. 28. augustil 2007. a. koostasid tellija ja töövõtja ehitustööde vastuvõtmise-

üleandmise kohta akti nr. 1, mille kohaselt on esimese ehitusetapi tööd vastavalt lepingu lisale

nr. 2 lõpetatud ja tellijal ei ole töövõtjale pretensioone. Pärast II etapi tööde alustamist selgus,

et paigaldatavad maja välisseinad ei ole kokkulepitud värvitoonis. 2. oktoobril 2007. a. vaadati

objekt üle ja fikseeriti puudused, muuhulgas vajadus fassaadi voodrilaua värv üle kontrollida

majatehase esindajaga. Objekti ülevaatusel 15. oktoobril 2007. a. tehti kindlaks, et

fassaadilaudise värvitoon ei vasta näidisele, fikseeriti objektil teostatud tööd ning tellija esitas

kirjalikud pretensioonid tööde teostuse ja sõlmede lahenduse kohta. Et lisaks välislaudise

värvile oli valminud töös olulisi ehituslikke puudusi, nõudis tellija tööde peatamist objektil.

Ehitustööde katkestamise akt koostati 15. oktoobril 2007. a.

23. oktoobril 2007. a. toimunud töövõtja, tellija ja alltöövõtja erakorralisel koosolekul tellija

pretensioone ei arvestatud. Hageja tellimusel 29. oktoobril 2007. a. Ehituskonstrueerimise ja

Katsetuste osaühingu poolt koostatud eksperthinnanguga tuvastati puudused plaatvundamendi

rajamisel. Põranda ekspluatatsiooni talumise kontrollimiseks soovitas ekspert teha koormuskatse,

et selgitada, kas olemasolev raudbetoonpõrand tuleb välja lõhkuda või mitte.

30. oktoobril 2007. a. teatas hageja kostjale, et töövõtja on viivituses ning talle kohaldub

viivisenõue. Hageja palus esitada alusdokumendid arve nr. 7/321 ja tema poolt tasutud ettemaksu

kasutamise kohta ning teatas, et kuni nõutavate dokumentide ja teabe saamiseni rakendab ta arve

täitmise osas VÕS § 119 vastuvõtuviivituse sätteid. Samas kirjas teatas hageja, et ta on ehituse

puuduste fikseerimiseks tellinud täiendavalt ekspertiisi, samuti, et kokkulepete rikkumise jätkumisel

on hageja sunnitud lepingulised suhted erakorraliselt üles ütlema ning lisaks võlanõudele esitama

kokkulepete rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Tellija teatas, et kui töövõtja hiljemalt 3

tööpäeva jooksul ei esita nõutavaid dokumente ja ei alusta tööde parandamisega, siis selle tähtaja

möödumisel rakenduvad automaatselt lepingu erakorralise ülesütlemise sätted ning poolte suhted

palutakse lugeda lõppenuks. Koos kirjaga edastas hageja 29. oktoobri 2007. a. eksperthinnangu.

1. novembril 2007. a. teatas Finantsplaneerimise OÜ, et nende poolt tehtud ülevaatusel

avastatud puudusi silmas pidades on ehitustööde jätkumine lubamatu, üles on loetletud kõige

olulisemad puudused. 30. novembril 2007. a. tegi Finantsplaneerimise OÜ ehitise ehitus-tehnilise

ekspertiisi. Arvamuse kohaselt ei vasta oluline osa ehitustöödest ehitusstandarditele, heale

ehitustavale ja ehitustööde üldisele kvaliteedile: sarrusbetoonist põrandaplaadi aluste täitekihtide

tehniline teostus ei ole nõuetekohane, see asjaolu vähendab olulisel määral ehitise kasulikku tööiga ja

energiatõhusust ning võib põhjustada ehitises olulisi deformatsioone. Ehitise nõuetele vastavusse

viimiseks tuleb hoonestajal enne tööde teostamist tellida vastav projektlahendus ning see teostada.

6. novembril 2008. a. andis hageja vaatamata asjaolule, et oli lepingu üles öelnud, võimaluse

suhte taastamiseks tingimusel, et järgitakse ekspertide hinnanguid tööde kvaliteedinõuetele

vastavusse viimiseks, tööde jätkamiseks tehakse uus projektlahendus, ehitatakse üksnes

omanikujärelevalve all ja tema nõudmistega arvestades, töövõtja mittekvaliteetsest ehitustegevusest

tekkinud täiendavad kulud ja kahjud kannab töövõtja. Kostjaga peetud kirjavahetus ei andnud

soovitud tulemusi ning hageja tellis ise täiendavad projektlahendused ehitustööde parandamiseks ja

lõpuleviimiseks. 12. mail 2008. a. vaatas ekspert ehitise üle ja fikseeris selle seisukorra ning andis maja

lõpuni ehitamise kohta hinnakalkulatsiooni. 29. detsembril 2008. a. sai hageja kalkulatsioonid,

hinnaarvutused ja hinnapakkumised ning projekteerimis- ja ehitustööde programmi eramul tööde

jätkamiseks, millega on määratletud nende tööde maht ja hind, mida on vaja ehitise juures teha selleks,

et jätkata ehitustööde lõpuleviimist kuni töövõtulepingus määratud mahuni.

Arvestuste kohaselt tuleb ehitise seisundi parandamiseks, et oleks võimalik järgnevate

ehitustöödega jätkata, teha täiendavalt töid 295.998, 64 krooni eest. Välislaudise vahetuse maksumus

on 112.600, 57 krooni. Ehituse lõpuleviimiseks vajalike tööde maksumus on 663.823, 27 krooni

(s. h. 18% käibemaks). Hageja on juba töövõtjale tasunud 834.636 krooni. Ehitustööde

lõpuleviimiseks töövõtulepingus kokkulepitud tasemeni tuleb teha kulutusi veel kokku 1.072.712, 40

krooni. Hageja kulud ehituse lõpuleviimiseks ja lepingulise objekti saamiseks on kokku

834.636 + 1.072.712, 40 = 1.907.348, 40 krooni. Kahju seoses ehituse töövõtulepingu

rikkumisega kostja poolt on ehitusmaksumus 1.907.348, 40 - 1.201.685 = 705.663, 40 krooni ja

kulud ekspertiisidele enne hagi kohtule esitamist 47.493, 20 krooni.

Menetluse käigus hageja täpsustas kahjusumma koosseisu kuuluvate summade suurust

muutunud käibemaksu suuruse tõttu: ehitise juures tehtavate täiendavate tööde maksumuseks

koos 20% käibemaksuga on 301.015, 56 krooni (varasema 295.998, 64 krooni asemel) ning

ehituse lõpuleviimiseks vajalike tööde lõppsumma 675.074, 52 krooni (varem 663.823, 27

krooni). Nende kulude suurenduse 96.622, 32 krooni võrra hageja vähendas välislaudise

vahetamise eest nõutavat summat, mistõttu kahjunõude lõppsumma ei muutunud. Hageja

palus lisaks kahjuhüvitisele kostjalt välja mõista hageja kasuks viivise seaduses sätestatud

määras alates 1. jaanuarist 2009. a. kuni rahalise kohustuse täitmiseni. 28. septembri 2010. a.

seisuga oli viivist kokku 116.301, 47 krooni.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli valmis kokkulepitud tasu eest tegema kõik seni

tegemata, töövõtulepingu lisas 2 märgitud tööd. Osas, milles kostja õigusrahu huvides

nõustus töö suhtes tehtud märkuste ja erisoovidega, pakkus kostja korduvalt hagejale alates

15. oktoobrist 2007. a. erinevaid lahendusi ja soovis vastavad tööd teha, kuid hageja keeldus,

pakkudes m. h. vastu sama kinnistut, millel asuva hoone ja tehtud tööde üle vaidlus toimub.

15. oktoobril 2007. a., mil tööd poolte kokkuleppel peatati, ei olnud 2. etapi tööde üleandmise

tähtaeg veel saabunud. Hageja soovil lõpetamata jäetud ehitustöid ei saa lugeda puuduseks

pooltevahelise õigussuhte kontekstis. Hageja käitumine - eelkõige keeldumine igasugusest

koostööst kostjaga vaidlusaluste ehituslike aspektide tekkepõhjuste väljaselgitamiseks ning

probleemide lahendamiseks - kinnitab seda, et hageja ei soovinudki võimaldada kostjal maja

korralikult lõpuni ehitada, vaid soovis võetud kohustustest vabaneda. Kinnisvaraturu langus ja

hageja äriprojekti ebaõnnestumine ei ole kostja risk. Kostja ei vastuta asjaolude eest, mis

võivad osutuda lepingu rikkumiseks, kuid on tingitud hagejast. Kostja ei vastuta ka hageja

käitumisest ja vastuvõtuviivitusest tingitud võimalike kahjude eest. Kostja korduvatele

pöördumistele vaatamata ei kutsunud hageja kostjat ehitusobjekti vaatlusele ja uuringutele.

Selline käitumine on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lõikega 2. Vundamendi

puudulikuks lugemise aluseks olevad liivapadja tihedust puudutavad väited on eksitavad,

praktikas ei ole võimalik vahetult plaatvundamendi ääres asuvale mõne ruutsentimeetri

suurusele alale 3-tonnise punktkoormuse tekkimine. Kuivõrd hageja eiras kostja soovitust

tagasitäitmistööde tegemiseks, on ilmastik vundamendi alust liivapatja möödunud aja jooksul

(14 kuud) kahjustanud (uhtunud ja vähendanud). Kostja soovis peatatud ehitustööd lõpetada

ning ilmnenud puudused parandada. Samas ei soovinud kostja tasuta teha töid, milleks tal

lepingu ja seaduse järgi kohustus puudub. Hageja nõusoleku puudumine on ainus asjaolu, mis on

takistanud kokkulepitud tingimustele vastava elamu ehitamist.

Töövõtulepingut nr. 143 ei ole üles öeldud, leping on kehtiv, kuid poolte kokkuleppel on selle

täitmine alates 15. oktoobrist 2007. a. peatatud. Hageja teates küll viidatakse lepingu ülesütlemise

võimalusele, kuid see ei ole ülesütlemise avaldus VÕS § 116 või taganemisavaldus VÕS § 655 lg. 1

mõistes, sest see ei vasta võlasuhte lõpetamise tahteavalduse vormilistele ega sisulistele nõuetele.

Pealegi jätkus nimetatud teate edastamise järel poolte vahel lepingu täitmine.

Hagis ei ole arvestatud, et teise etapi ehitustööd jäid poolte kokkuleppel lõpetamata. Sellest

tulenevalt ei ole puuduseks või hageja kahjuks ülevaatuse aktis poolte poolt fikseeritud lõpetamata tööd.

Töövõtulepingu järgi on nende tööde maksumus kokku 48.287, 20 krooni. Kuivõrd lepingujärgse

töövõtumahu 3. etapi hind on 320.939 krooni, siis hageja esitatud hinnapakkumised ja nõue on

ilmselgelt põhjendamatud - ligi 2 korda suurem sarnaste tööde tegelikust turuhinnast. Ka

konserveerimistööde ja vundamendi perimeetri lisasoojustuse kui lisatööde hind on oluliselt kõrgem

kostja poolt hagejale e-kirjaga edastatud 14. novembri 2007. a. pakkumisest.

Kostja ei pidanud vertikaalplaneerimist ega siseviimistlust tegema, samuti ei ole

siseviimistlustööde tegemise vajadus põhjustatud kostjast. Tegemist ei ole kahjuga, seda enam kostja

tekitatud kahjuga.

Kulud ekspertiisidele kandis hageja enda soovil. Kuivõrd kostja oli valmis puudused

parandama ja töid jätkama, kuid hageja valis selle asemel kohtuvaidluse, siis puudub põhjuslik seos

kostja tegevusega. Hageja tegi ekspertiisid kostja seljataga, seega käitus pahauskselt. Kostja on

endiselt valmis omal kulul tegema raudbetoonpõrandaplaadi tugevdamise eksperdi juhiste alusel.

Heast tahtest on kostja nõus asendama akna- ja ukseavade kohale lepingu kohaselt (vastavalt hageja

projektile) pandud (kuid eksperdi andmetel mittepiisavaks osutunud) puitsillused suurema ristlõikega

suluste vastu. Puudub vajadus kogu katusekonstruktsiooni demonteerimiseks ja uute

konstruktsioonidega asendamiseks ning uue katuse ehitamiseks. Uute katusefermide valmistamise

asemel on katusefermide sertifitseeritud inseneri M. Jürgensi pakutud lahenduse kohaselt võimalik

tugevdada juba olemasolevaid paigaldatud katusekandjaid katust lammutamata, mis on oluliselt

odavam kui hagile lisatud kalkulatsioonides väidetud. Hagejal ei ole õigust nõuda tehniliselt

põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid töid vastavalt oma suvale.

VÕS § 127 lg. 1 ja § 132 lg. 3 järgi seisneb asja kahju eelkõige asja parandamise mõistlikes

kuludes, s. o. asja kahjustamise eelse seisundi taastamise kuludes. Kostja juhtis hageja tähelepanu

tagasitäite vajadusele ja vastava lisakulu kandmisele 6. ja 15. novembril 2007. a. Kui ilmastik pärast

tööde peatamist hoonet kahjustas, siis ei vastuta selle eest töövõtja (VÕS § 119). Täna ei ole

võimalik tuvastada, kas vundamendi aluse liivapadja kahjustamine oli olemas tööde seiskamise

ajal või tekkis pärast seda ja seetõttu, et hageja ei soovinud tagasitäitmist kostjal teha lasta. Hageja

keeldus kostja 14. novembri 2007. a. hinnapakkumisest, mille alusel oleks kostja objekti

nõuetekohaselt konserveerinud.

Elamu otsaseina paneelil laudvoodri ja katusekonstruktsiooni ilmastikukindlaks liitmiseks

on kostjal liitesõlme konstruktiivne joonis olemas. Töö jäi teostamata 15. oktoobril 2007. a.

ehitustööde katkestamise akti tõttu. Samal põhjusel jäid lõpetamata madalama majaosa

katusekattetööd. Välisfassaadi väljavahetamiseks kostja kulul puudub alus. Nii kasutatud

värvitoon, laudis kui töö vastab lepingule ja seadusele (s. h. näidismajale). Hageja ei ole

parandamiseks kulutusi teinud. Hageja nõudmised ei rajane pooltevahelise lepingu tingimustel

ja ei ole õigustatud. Kostja keeldus vaid hageja põhjendamatute soovide tasuta rahuldamisest.

Kostja poolt aktsepteeritud puuduste parandamist on kostja korduvalt pakkunud, s. h.

soovinud seda teha vastavalt hageja ekspertide juhenditele, kuid hageja on sellest keeldunud.

Rahaline nõue oleks hagejal vaid juhul, kui kostja oleks parandamisest põhjendamatult

keeldunud ja hageja oleks seetõttu kostjast tingitud puudused parandanud omal kulul.

Kostja esitas protsessuaalse tasaarvestusavalduse ning vastuväite. 28. augusti 2007. a.

aktiga võttis hageja kostjalt vastu kõik I etapis tehtud tööd, s. h. mulla- ja täitetööd. 27.

septembril 2007. a. andis kostja lisaks üle kõik mulla- ja täitetööde tegelikku mahtu tõendavad

dokumendid. Lepingu lisa 2 kohaselt kuulus vundamendi hinna sisse huumusekihi

eemaldamine ja 150 mm killustikalus. Mulla- ja täitetööde tegelik maht täpsustatakse tööde

käigus (vastavalt konkreetse majaaluse maatüki eripärale) ja selle eest tasutakse täiendavalt

lepingu hinnale. 23. oktoobril 2007. a. andis kostja hagejale arve nr. 7/321 tegelike mulla- ja

täitetööde eest 75.448, 54 krooni tasumiseks. Hageja võttis tehtud tööd vastu, s. h. sai täieliku

kuludokumentatsiooni, kuid ei ole arvet tasunud. Kostja nõue summas 75.448, 54 krooni

muutus sissenõutavaks 28. oktoobril 2007. a. Juhuks, kui kohus peaks hagi rahuldama,

tasaarvestab kostja hageja nõuded oma tasunõudega.

Kolmanda isiku seisukoht

Element Majatehas OÜ palus jätta hagi rahuldamata.

Esimese astme kohtu otsus

12. novembri 2010. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

VÕS § 635 lg. 1 kohaselt on töövõtulepingust tulenevaks töövõtja põhikohustuseks

valmistada või muuta asi või saavutada teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemus (töö),

tellija kohustuseks on maksta selle eest tasu. Töö peab vastama lepingutingimustele.

Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid (VÕS § 641 lg. 1).

Tulenevalt VÕS § 646 lõikest 1 on töö lepingutingimustele mittevastavuse korral tellija

esmaseks õiguskaitsevahendiks lepingu täitmise nõue: tellija võib nõuda töövõtjalt töö

parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid

või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele

mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele

vastava uue töö. VÕS § 646 lg. 2 kohaselt võib uue töö tegemist nõuda üksnes siis, kui töö

lepingutingimustele mittevastavuse näol on tegemist olulise lepingurikkumisega. VÕS § 647

lg. 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö

parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja

õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja

jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Hageja ütles lepingu üles

VÕS § 655 alusel kostjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu. Kui tellija ütleb lepingu üles

töövõtja lepingurikkumise tõttu, ei ole töövõtjal õigust nõuda kokkulepitud tasu. Lepingu

lõpetamine vastavalt VÕS §-le 655 toimub ülesütlemise vormis, tegemist on seaduses

sätestatud erandliku juhtumiga, kus kestuslepinguks mitteoleva lepingu ühepoolne lõpetamine

ei toimu lepingust taganemise teel.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 23. juulil 2007. a. ehituse töövõtuleping nr. 143

väikemaja EKO Viiking ehitamiseks hagejale kuuluvale Kämmu II kinnistule Kuusalu vallas

Sõitme külas. Lepingu punkti 2. 2 kohaselt pidi valmis ehitis vastama eelkõige poolte poolt

lepingu lisas 2 kokkulepitud ehitustööde loetelule, samuti kõikidele Eesti Vabariigis

kehtivatele kokkulepitud ehitusnormidele ja heale ehitustavale. Ehitis on ühekordne keldrita

hoone, millel on viilkatus, laudisega kaetud välisfassaad ja avatäited vastavalt projektile,

tellitud ehitustööde loetelule ja koondeelarvele ning standardmaja konstruktsioonide ja

tehnoloogia kirjeldusele. Tööd on ehitise ehitamiseks, samuti lepingus kirjeldatud töödega

loomulikult seotud vajalikud tööd, mille täpsem kirjeldus lepingus puudub. Töövõtulepingu

punkti 2. 3. 1 kohaselt oli töövõtja ülesandeks tegutseda ehitise püstitamiseks vastavalt

töövõtja nimetatud arhitekti poolt projekteeritud EKO Viiking ehitusdokumentatsioonile koos

maja ehitamiseks vajalike tööjooniste koostamisega lepingu raames.

Pooled ei vaidle selle üle, et reaalselt teostas kostja lepingu lisas 2 nimetatud I etapi

tööd, mis anti tellijale üle, ning osaliselt II etapi tööd, mis fikseeriti 15. oktoobri 2007. a.

aktis, kuid ei ole tellijale üle antud. I etapi tööde üleandmise-vastuvõtmise 28. augusti

2007. a. akti nr. 1 kohaselt on teostatud I ehitusetapi tööd vastavalt lepingu lisale nr 2,

ehitustööd on lõpetatud ja tellijal ei ole töövõtjale pretensioone. Poolte vahel ei ole vaidlust

selle üle, et teostatud tööde eest on hageja kostjale tasunud.

Hageja seisukohtadest järelduvalt seisnes lepingu ülesütlemise seisuga kostjapoolne

oluline lepingurikkumine eelkõige selles, et välislaudise värvitoon ei vastanud hageja

soovitule, samuti olid hagejal kostjale pretensioonid fassaadilaudise naelutuse, karkassi

jäigastusena kasutatud sinekahjustustega elementide kasutamise ning vundamendiplaadi

kvaliteedi osas. Ehitustööde peatamise akti kohaselt katkestatakse ehitustööd põhjusel, et tellija

on

esitanud

kvaliteedipretensioonid

välisfassaadi

laudise

höövelduse

ja

toonitud

puidukaitsevahendi värvitooni kohta ning eksperthinnanguline vastus sellele viibib. Samal

päeval koostatud objekti ülevaatuse aktis on fikseeritud pretensioon, et fassaadilaudise

värvitoon ei vasta näidisele. Aktis nähti ette, et fikseeritakse objektil teostatud tööd ning tellija

esitab kirjalikult pretensioonid tööde teostuse ja sõlmede lahenduse kohta. Aktis on

fikseeritud, et objektil on teostatud töövõtulepingu lisas 2 nimetatud II etapi tööd, v. a.

tuulekastid paigaldamata, paigaldamata PVC aknad ja uksed, rõdude ja terrasside ehitustööd

on lõpetamata, katuseharja elemendid on paigaldamata, II korruse rõdu SBS katusekate on

paigaldamata. Aktidest ning 23. oktoobri ja 6. novembri 2007. a. tellija ja töövõtja esindajate

osavõtul toimunud koosoleku protokollidest nähtuvalt olid hagejal pretensioonid kostja vastu

just välislaudise höövelduse ja värvitooni osas. Elamu ehitustööde lepingule mittevastavuseks

ei saa lugeda asjaolu, et tellijale ei meeldi tellitud värvitoon ning et tellimisel värvinäidis nägi

välja teistsugune. Töövõtulepingu lisa 3 järgi lepiti kokku, et välisseinad on hööveldatud ning

värvitakse helebeežiks värviga Vivacolor Kolorex akva 3165. Mingeid muid tingimusi

värvitooni osas kokku lepitud ei olnud. 4. veebruari 2010. a. kohtuistungil hageja kinnitas, et

värvitoon on õige, kuid värvimismeetod vale.

AS Tikkurila-Vivacolor tooteinsener R. H puidukaitsevahendi Kolorex Akva partii

16062012 kvaliteedi ja sama tootega töödeldud voodrilaudade tooni värvikaardile vastavuse

kontrollimise alusel kinnitas, et puidukaitsevahendi kvaliteet vastab standardile ja sama

tootega töödeldud voodrilaudade toon vastab Tikkurila puidukaitsevahendi värvikaardi toonile

nr. 3165. 17. oktoobri 2007. a. teatises nr. 1-7%114 täiendav R. H, et tooni nr. 3165

pealekandmisel värvirulliga ei ole karta, et pind jääb ebaühtlane, sest toon sisaldab

maksimaalses koguses (576 ühikut 1 liitri kohta) valget toonimispastat ti 1 ning seega

kahekordsel katmisel jääb ka rulliga pealekandmisel pind ühtlane. Ekspert Padjus märkis, et

laudis on värvi osas korrektne, esineb mõningane ebaühtlus ning korrektne oleks viimane

viimistluskiht lisada ehitusobjektil. Tehnoloogiliselt on võimalik saavutada läbikumavat

värvitooni, kuid aastate jooksul on vajalik täiendav värvimine ning 2 - 3 hooldusvärvimise

järel kaotab värv ikkagi läbikumavuse. Ekspert Padjus vormistas 22. oktoobril 2008. a.

projekteerimis- ja ehitustööde programmi Kämmu II eramul tööde jätkamiseks. Selle

dokumendi lisas 1 leidis ekspert, et monteeritavatest elementidest majade puhul, kus

jätkukohtades laudis kinnitatakse seintele ehitusplatsil, on laudis vaja viimast korda värvida

ehitusplatsil ning ei ole õige hinnata värvimise kvaliteeti n. ö. „poolel teel". Ebaühtlasest

puidu tihedusest tulenev värvitoonide heitlikkus ja ehitamisega kaasnev võimalik pindade

määrdumine tasandatakse viimase värvimisega platsil. Eeltoodu alusel ei olnud pretensioonid

seoses laudise värvitooniga põhjendatud, laudis tuleb lugeda lepingutingimustele vastavaks

ning nende tööde osas ei ole kostja töövõtulepingut rikkunud.

Laudise naelutuse kohta andis ekspert seisukoha, et rikutud on nõuet, et naelutusread

peavad olema sirged ning hageja majale laudise naelutamine sikk-sakk naelaridadega ei ole

põhjendatud; lihtne ja loogiline oleks olnud paigaldada topeltroovitus. Ekspert ei nimetanud,

et hageja maja püstlaudise tuulutus oleks kasutatud sikk-sakk roovituse tõttu ebapiisav, kuid märkis, et

see on vastuolus ehituse hea tavaga. Ekspert Padjus osales hageja tellimusel läbi viidud vaidlusaluse

ehitise ehitus-tehnilise ekspertiisi ja väärtushinnangute koostamisel, milles eksperdid on märkinud,

et välislaudise paigutus malekorras ei võimalda heale ehitustavale vastavalt laudist kinnitada sirgete

naelaridadega (Tarindi RYL 2000 p. 512.5). Samas 22. oktoobri 2008. a. projekteerimis- ja

ehitustööde programmi punktis 9 ei nähta ette laudise vahetamise vajadust põhjusel, et naelutus ei

vasta nõuetele, vaid viidatakse, et laudise vahetamise vajadus sõltub põhimõttelisest otsusest, kas

pooled jõuavad laudisel kasutatud värvi osas kompromissile. Programmi lisas 1 asus ekspert

seisukohale, et kuna värvimistöid ei saa lugeda lõpetatuks, on laudise väljavahetamise nõude

esitamise peamiseks põhjuseks naelaridade sirge paiknemise soov, mis on aga õiguslik küsimus RYL

rakendamise kontekstis (lepped sisalduvad lepingus). Töövõtulepingus ei ole pooled kokku leppinud,

et välislaudis peab vastama Tarindi RYL2000 kvaliteedinõuetele. Samuti ei näe Tarindi RYL normide

järgimist ette vaidlusaluse elamu projekt.

Hageja võttis majakilbid, s. h. paigaldatud laudise, vastu 28. augusti 2007. a. aktiga. Vaidlust ei

ole, et majakilbid asusid sel ajal tehases ning akti allkirjastamisel hageja majakilpe (s. h. laudist)

tegelikult üle ei vaadanud. Sellele vaatamata tasus hageja vastuvõetud tööde eest kogu ulatuses, kuigi

VÕS § 637 lg. 5 annab tellijale õiguse mitte tasuda tööde eest enne, kui tal on olnud võimalus asi üle

vaadata. Töövõtulepingu punktis 14. 2 on pooled kokku leppinud, et ehitise vastuvõtmiseks peab tellija

üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastama või esitama motiveeritud keeldumise tööde vastuvõtmisest

keeldumiseks kahe päeva jooksul. Lepingu punktis 14. 4 on sätestatud tellija õigus aktsepteerida akti

osaliselt. Hageja pidas võimalikuks aktid allkirjastada ning nende tööde eest tasuda majakilpe

reaalselt üle vaatamata. Pretensiooni laudise kohta esitas hageja alles 2. oktoobril 2007. a. Tehtud töö

vastuvõtmine on tellija üks põhikohustusi, seepärast fikseeritaksegi tavaliselt töö vastuvõtmine

üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Tellija on kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel. Selle

kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjulikud tagajärjed lasuvad tellijal, sest hiljem kaotab ta õiguse

viidata puudustele töös. VÕS § 644 lg. 3 alusel on hageja kaotanud ka juhul, kui laudise saaks

lugeda kokkulepitud tingimustele mittevastavaks, õiguse oma nõuetes töövõtja vastu sellele

tugineda. Kuna esile toodud ega tõendatud ei ole, et välislaudis ei vastaks selle kasutamise otstarbele,

tuleb laudise osas tööd lugeda vastavaks lepingutingimustele ka naelutuse osas ning tegemist ei ole

töövõtulepingu rikkumisega. Ehitustööde peatamise seisuga ei olnud hageja esitanud pretensioone

muude tööde puuduste kohta peale laudise.

Hageja ütles lepingu erakorraliselt üles 30. oktoobri 2007. a. teatega, koos teatega saadeti

kostjale eksperthinnang eramu vundamendi kohta. Ekspert andis teostatud mõõtmistele tuginedes

arvamuse, et plaatvundamendi aluskiht on tihendamata liiv ning soovitas teha põranda

hindamiseks koormuskatse. Lepingu erakorralise ülesütlemise teates hageja märkis, et töövõtja

poolt on alustamata ja/või üle andmata lepingujärgsed tööd, mille suhtes kohaldub viivisenõue;

korduvatele pretensioonidele (vastuväide 5. oktoober , protokoll 23. oktoober 2007. a.) vaatamata ei

ole töövõtja likvideerinud ehitusega seotud puudusi mõistliku aja jooksul. Hageja teatas, et on tellinud

puuduste fikseerimiseks täiendavalt ekspertiisi. Seega, 27. oktoobri 2007. a. lepingu ülesütlemise

teates märgitud tööde parandamise all, millega alustamiseks hageja määras kostjale 3-päevase tähtaja

teate kättesaamisest, pidas hageja silmas just laudise ja betoonpõranda parandustöid. Võttes arvesse,

et ehitustööd olid juba poolte kokkuleppel katkestatud ning teates räägitakse tööde parandamisest,

ei saa lepingu ülesütlemise põhjuseks olla II etapi tööde lõpetamata jätmine. Tööde peatamise

korral ei saanud tellija töövõtjalt mõistlikult oodata ehitise valmimist lepingus märgitud

tähtpäevaks, mistõttu ei saanud see asjaolu olla käsitatav lepingu ülesütlemist põhistava

rikkumisena. Tulenevalt VÕS § 642 lõikest 1 saab lepingutingimustele vastavust hinnata ainult

nende tööde osas, mis on tellijale üle antud. Eeltoodust järelduvalt oli hagejal lepingu 30.

oktoobri 2007. a. erakorralise ülesütlemise teate edastamise seisuga kostjale sisuliselt kaks

pretensiooni töö lepingutingimustele vastavuse osas: laudise naelutuse ja värvitooni osas ning

betoonpõranda aluskihi tiheduse osas. Teates määras hageja töövõtjale puuduste

kõrvaldamisega alustamiseks tähtaja 3 päeva teate kättesaamisest ning hoiatas, et selle tähtaja

möödumisel lõpevad pooltevahelised lepingulised suhted automaatselt VÕS-s lepingu

erakorralise ülesütlemise sätete järgi.

VÕS § 647 lg. 1 kohaselt loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu

hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui

töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda

mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Hagejal ei

olnud õigust nõuda laudise parandamist või vahetamist. Lepingu ülesütlemise seisuga oli

seega ainsaks tuvastatud puuduseks, mille eest kostja vastutas, betoonpõranda aluskihi tihedus.

Seejuures põranda väljalõhkumise või parandamise vajadus pidi selgeks tehtama

koormuskatse tulemuste alusel. Mingite muude tööde parandamist ei ole hageja kostjalt

nõudnud. Võttes arvesse seda, et hageja eiras kostja soovitust teha vundamendi aluskihi

lagunemist takistavad tagasitäitetööd, eksperdi sõnul on tehnoloogia ja võimalused

vundamendi parandamiseks olemas ning arvestades, et eksperdi arvamus vundamendi mõjust

konstruktsioonidele ja sõlmedele oli oletuslik (tööde peatamisest möödunud 3 aasta jooksul

oleks olnud võimalik eksperdi oletuste paikapidavust ja muutuste tekkimist kontrollida, kuid

seda ei ole tehtud), tuleb VÕS § 647 lg. 1 alusel lugeda, et betoonvundamendi puudused ei ole

oluline lepingurikkumine.

30. novembri 2007. a. ekspertiisiakti uurimuse osast selgub, et põhilised etteheited

esitas ekspert projekti kohta: projekti seletuskiri ja joonised on osaliselt vasturääkivad, esineb

otseseid vigu ja ebakorrektseid lahendusi. Akti kokkuvõttes tuuakse ainsa konkreetse, tellijale

üleantud ja puudusega tööna esile sarrusbetoonist põrandaplaadi aluste täitekihtide tehnilise

teostuse mittenõuetekohasus. Eksperdi hinnangul see asjaolu vähendab olulisel määral ehitise

kasulikku tööiga ja energiatõhusust ning võib põhjustada ehitises olulisi deformatsioone,

ehitise nõuetele vastavusse viimiseks tuleks hoonestajal enne tööde teostamist tellida vastav

projektlahendus ning see teostada. Betoonivalu parandamiseks oli tehnoloogia olemas ning

kostja ei ole keeldunud vajalike parandustööde tegemisest.

29. detsembri 2007. a. programmis Kämmu II elumaja ehitamise lõpetamiseks

nimetatakse katusesõrestiku ülevaatust, katusekonstruktsioonide demontaaži, akna- ja

ukseavade kohale piisava ristlõikega silluste kavandamist ja paigaldamist, vigaste rõdupostide

eemaldamist ja uutega asendamist, teise korruse vannitoa kohal laetalade sammu tihendamist,

ühel otsaseina paneelil laudvoodri sobivasse kõrgusesse lõikamist ning üksikute hallituse

jälgedega laudade töötlemist vastavate preparaatidega, välisseinu alusbetooniga siduvatele

ankrutele sobiva läbimõõduga puiduseibide lisamist, vajadusel talade otste alla sobivate

kiilude paigaldamist ning hülsita alusbetooni paiknevate torude ümbruse lahtilõikamist ja hülsi

ning elastse kraega varustamist. Seejuures nähakse loetelus antud 14 punktist 7 puhul ette, et

küsimuse lahendamine eeldab projekteerija osalemist. Programmis nimetatud loetelust ei saa

kostja poolt teostatud tööde puuduste hindamisel lähtuda, kuivõrd programmi eesmärk oli

määrata vajalikud tegevused ja tööd selleks, et ehitis lõplikult valmis ehitada. Programmi

koostamise ajaks oli tööde katkestamisest möödunud aasta ning konserveerimata ehitist olid

mõjutanud ilmastikutingimused. Samuti ei olnud II etapi töid tellijale üle antud, vaid ehitustööd

olid poolte kokkuleppel peatatud. Seetõttu ei saa selles asjas lepingu rikkumise kontekstis rääkida

töövõtulepingu lõppeesmärgi - valminud elumaja - lepingutingimustele mittevastavusest, vaid

lepingurikkumise olulisust ja kasutatavate õiguskaitsevahendite asjakohasust saab hinnata üksnes

valminud ja hagejale üle antud tööde lepingutingimustele vastavuse pinnalt.

Eeltoodu alusel ei ole õige hageja seisukoht, et ta on lepingust taganenud seetõttu, et kostja

oluliselt rikkus lepingut. Tellijal on õigus VÕS § 655 lg. 1 alusel lepingust taganeda erilise ajendi või

põhjuseta ning töövõtulepingu sõlmimise fakt ei sunni tellijat teenust ilmtingimata täies ulatuses

kasutama. VÕS § 195 lg. 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega

teisele poolele. Tegemist on kujundusõigusega, mis ei vaja kehtima hakkamiseks teise lepingupoole

nõusolekut. VÕS § 655 lg. 1 alusel lepingu ülesütlemiseks piisab vastava tahteavalduse teisele

lepingupoolele tegemisest. Asjas ei ole vaidlust, et kostja on hageja 30. oktoobri 2007. a. avalduse

kätte saanud. Seega on hageja ülesütlemine kehtiv. Vastavalt VÕS § 195 lõikele 2 vabastab

ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Ülesütlemisavalduse järel ei olnud kostjal

enam kohustust tegutseda ehitise valmimise nimel. Hageja võis kostjalt nõuda üksnes enne

ülesütlemist teostatud tööde parandamist.

Et laudise osas tuleb töö lugeda lepingutingimustele vastavaks, siis oli laudise vahetamise nõue

põhjendamatu. Töövõtulepingus sätestatud tööd ei olnud lõpetatud, tööd peatati poolte kokkuleppel.

Täiendavad puudused teostatud töödes tuvastati 30. novembril 2007. a. ehtitus-tehnilise ekspertiisi ja

väärtushinnangutega. Selle dokumendi koostamise hetkeks oli hageja lepingu ühepoolselt lõpetanud,

oli väidetavalt kaotanud usalduse kostja vastu ning ei soovinud puuduste kõrvaldamist kostja poolt.

Hageja nõuab töö parandamise või uue töö tegemise asemel kostjalt kahju hüvitamist. Reeglina on

töövõtulepingu täitmise nõude asemel lepingust taganemine (VÕS § 116) ja kahju hüvitamise nõude

esitamine võimalik alles pärast tellija poolt töövõtjale puudustega töö parandamiseks või uue töö

tegemiseks täiendava tähtaja andmist ja selle tulutut möödumist või pärast töövõtjapoolset

õigustamatut keeldumist töö parandamisest või uue töö tegemisest. Täiendava tähtaja määramine ei

ole vajalik, kui töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud. Et kostja ei ole töövõtulepingut oluliselt

rikkunud, siis tulnuks kostjale anda täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. 30. oktoobri 2007. a.

teates määratud 3-päevane tähtaeg tööde parandamisega alustamiseks ei olnud mõistlik aeg,

kuivõrd betoonplaadi parandamine eeldas koormustesti läbiviimist ning parandamiseks

projektlahenduse koostamist.

Kostja oli õigusrahu saavutamise ja lepingu lõpuni täitmise huvides nõus tegema ja

parandama ka neid tööd, mille puuduste eest kostja ei vastuta või mis ei kuulunud kostja

töövõttu. 14. novembril 2007. a. esitas kostja hagejale elumaja konserveerimise (avade ajutise

sulgemise ning vundamendi perimeetri soojustuse) lisatööde hinnapakkumise. Vaidlust ei ole,

et hageja seda ei aktsepteerinud ning nende tööde teostamist kostjalt ei tellinud. Kostja

avaldas 13. märtsi 2008. a. kirjas jätkuvalt valmisolekut leida vaidlusele lahendus ning sobivad

tehnilised lahendused elumaja ehitamise lõpuleviimiseks koostöös hageja ekspertide

T. Rattasepa ja T. Padjusega. Kostja pakkus, et lõpetab II etapi poolelijäänud tööd. Pakkumine

eeldas tööde ja lahenduste kooskõlastamist hageja poolt ning vajadusel täiendavate tehniliste

lahenduste tellimist hageja ekspertidelt. Hageja 11. aprilli 2008. a. vastuskirjas keeldus

pakkumisest. Hageja märkis, et ta ei ole nõus taganema kostjaga läbirääkimiste alustamiseks

seatud tingimusest, et elamu välisfassaadi laudise värv viiakse kooskõlla tellituga, s. t., et värv

fassaadil oleks läbipaistev ning lauasüü oleks nähtav, samuti, et kinnitusnaelad oleksid

paigaldatud ühtlaselt ja tulemus oleks esteetilise välimusega. Seda tingimust täitmata ei

pidanud hageja võimalikuks kostjaga koostöö uuendamise üle edasi arutleda. Kostja väljendas

nimetatud tööde teostamiseks jätkuvat valmisolekut ka kohtule esitatud kirjalikus vastuses.

VÕS § 6 lg. 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea

usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat,

kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (lg. 2). Samuti sätestab VÕS § 138

lg. 1 kohustuse toimida õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Kuivõrd laudise

vahetamise nõue oli põhjendamatu ning ebamõistlik, on hageja põhjendamatult keeldunud

kostja puuduste kõrvaldamise pakkumisest. Sellises olukorras kahju hüvitamise nõude

esitamine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mis välistab nõude rahuldamise.

Kuna põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja tagasi arutamiseks esimese

astme kohtule.

Hageja ei nõustu kohtu järeldustega konkreetse ülesütlemise tõlgendamisel.

Ülesütlemine on kehtiv, kui on täidetud ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused.

Apellandi tahe ülesütlemisavalduse esitamisel oli öelda leping üles seetõttu, et kostja on

lepingut oluliselt rikkunud ja keeldub lepingurikkumise tagajärgi kõrvaldamast. Kohus ei ole

tuvastanud, et apellandil oleks olnud tahe leping üles öelda põhjuseta. Kostja on menetluse

eelselt ja kohtumenetluse kestel avaldanud seisukohta, et ei ole lepingut rikkunud, mistõttu

hageja poolne ülesütlemine ei ole kehtiv. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et hagejapoolne

lepingu ülesütlemine on kehtiv VÕS § 655 lg. 1 alusel. Kohus ei saa ühepoolselt tõlgendada

apellandi tahet tehtud ülesütlemisavalduses vastuolus viimase tegeliku tahtega. TsMS 436 lg.

4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või

kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui

kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse

avaldada oma seisukoht. Järeldanud, et leping ühepoolselt lõpetatud 30. oktoobri 2007. a.

kirjaliku ülesütlemisavalduse alusel VÕS § 655 lg. 1 kohaselt hageja poolt selleks põhjust

omamata, on kohus rikkunud nii materiaalõiguse kui ka menetlusnorme.

Kohus oleks pidanud hindama kõiki asjaolusid koos, s. h. seda, et kas ei ole tegemist

järeldusliku lepingust taganemisega muuhulgas osaliselt enne nõude sissenõutavaks

muutumist. Isegi kui jätta kõrvale vaidlus laudise värvist ja naelutusküsimustest, oli oluline

küsimus hagejale üle antud elamu vundament, millesse kohus on suhtunud formaalselt.

Vastavalt töövõtulepingule nr. 143 ja selle lisale 2 kuulus I etapi tööde hulka muuhulgas

soojustatud raudbetoonist plaatvundamendi ehitamine koos kanalisatsiooni ja vee torustikega. 19.

oktoobril 2007. a. edastas hageja omanikujärelevalve Arne Laur hageja kirjalikud pretensioonid

kostjale seoses pooleli oleva elamu ehitusega ja selle punktis 1 on märgitud, et kaetud tööde aktil nr.

0627034 puudub kuupäev, on lubatud betoneerimistööd, kuid pole lisatud liivatiheduse mõõtmisakti.

Palutakse see esitada. Esitatakse pretensioon ka jooksvate tööde kvaliteedi kohta selles, et

kandetarindite lauad on hallitusest kahjustatud. Küsitakse töövõtjalt, kuidas nad lahendavad probleemi

ja palutakse esitada ettepanek probleemide lahenduseks koos teostuse järjekorra ja tähtaegadega

kirjalikult. 19. oktoobri 2007. a. kirjalikus teates märgitakse, et esimesed pretensioonid esitati juba 6.

oktoobril 2007. a., nendele ei ole reageeritud. 23. oktoobri 2007. a. erakorralisel koosolekul vastas

kostja esindaja, kvaliteedijuht Riho Krafft hageja poolt esitatud nõudmisele esitada enne

betoneerimistöid teostatud liivatihendamise akt, et seda ei ole võimalik hankijalt nõuda, kuna see ei ole

niivõrd vastutusrikas objekt, et tehtaks täiendavaid puurimisi ja surveproove. Hagejat kohustati

kirjalikult tõendama, et selline asi on vajalik ja nõutav. Hageja esitas kostjale nõudmised üleantud I

etapi tööde kohta, et nende kvaliteeti kontrollida. Kuna tegemist ei ole ilmselge puudusega, puuduse

olemasolu sai tõendada vaid spetsialisti kaasamise abil, ei olnud seda võimalik teha tööde üleandmise-

vastuvõtmise aktile alla kirjutades. Töövõtulepingu punktid 5. 4 ja 5. 5 kohustasid ning õigustasid

tellijat nõudma töövõtjalt lepingus sätestatud kvaliteedinõuetest kinnipidamist ning teostama igal ajal

täiendavat kontrolli ja tehnilist järelevalvet tööde teostamise mahu ja kvaliteedi vastavuse kohta

vastavalt lepingus kokkulepitud ja kehtestatud nõuetele. Sõltumata tööde I etapi ehitustööde

vastuvõtmise ja üleandmise akti allakirjutamisest, oli hagejal õigus teostada jooksvalt tehnilist

kontrolli. Lisaks, VÕS § 644 lg. 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele

mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele

mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tellijal oli kahtlus, et töövõtja ei ole enne

betoonpõranda valamist kvaliteedinõuetele vastavalt liiva tihendanud ja esmase spetsialisti

kinnituse, et tema kahtlusel on tõepõhi all, sai hageja ehitusinseneri Ants Teppe poolt 29. oktoobril

2007. a. koostatud eksperthinnangust.

Ülesütlemisavalduses märgitakse, et nõudmised on esitatud juba alates 5. oktoobrist 2007. a. ja

kui parandustöödega ei alustata 3 päeva jooksul, siis jõustub lepingu ülesütlemine. Koos

ülesütlemisavaldusega esitati A. Teppe ekspertarvamus, mis oli kirjalikuks kinnituseks

ehitusvigade olemasolu kohta. Kostja sellele ei reageerinud. Mingit ettepanekut omapoolselt

kontrollida hageja kahtlusi vundamendi ja põranda ebakvaliteetse ehituse kohta ei tehtud. Kostja

nn. heasoovlikud ettepanekud oma vigade parandamise kohta on tekkinud kõik peale seda, kui hageja

esitas kostjale ekspertarvamuse ehituse kvaliteedi väga suurte puuduste kohta ning tegi veelkordselt ka

ettepaneku vead kõrvaldada. Kostja konstrueeris oma parandustööde tegemise ettepanekud peale

hagejalt lepingu ülesütlemisavalduse saamist selliselt, et esmalt nõutakse hagejalt loobumist nõuetest

seoses hageja väidetud puudustega laudise värvitoonis ja laudise paigaldusel ning mullatööde eest

täiendavalt esitatud arve tasumist ning siis ollakse valmis hageja ekspertide poolt pakutavate

lahenduste alusel tegema mõningasi parandustöid. Seejuures kostja betoonpõranda puudusi ei

tunnista, kuid on valmis seda 13. märtsi 2008. a. kirja kohaselt täiendavalt tugevdama. Kostja ei ole

teinud alates 15. oktoobrist 2007. a. ise ühtegi ettepanekut, kuidas ja millal ta parandustöid teha

kavatseb ja alles 5 kuu möödudes peale tööde peatamist laskus ta hagejaga õiguslikku vaidlusse.

Kostja hoiatas seejuures hagejat korduvalt, et vaid hageja on ise süüdi, et tööd on peatatud ning

et kostja kavatseb hagejat selle eest karistada.

Kohus oleks pidanud lepingu rikkumise olulisuse hindamisel võtma arvesse ka ehituseksperdi

T. Rattaseppa poolt antud arvamust selle kohta, millised olulised puudused esinevad vaidlusalusel

ehitusel. Arvamuse MP 1244/2007 II osas kirjeldab ekspert kõiki puudusi, mis on ilmnenud ehitusel

ja mis avaldavad mõju lõpptulemuse kvaliteedile. Punkti 2. 3. 4 kohaselt ei ole vundamendi

sarrusbetoonist plaadile kandva seina alla mingit paksendust ette nähtud, mis on lubamatu.

Vundamendi ja põrandaplaadi alla on paigutatud ka vee- ja kanalisatsioonitorustik, mis p. 2. 2. 3

kinnitusel on läbi alusbetooni toodud hülsse kasutamata. Punktis 2. 2. 4 annab ekspert põhjaliku

selgituse ka selles, miks on põrandakonstruktsioon ebaõige ning miks ei piisa vigade

kõrvaldamiseks üksnes koormuskatsetest. Põrandakonstruktsioon on esimese etapi töö, mille hageja

võttis vastu ja mille puudustest ta sai teadlikuks tänu ekspertiisidele. Ekspertarvamuse kohaselt

ei ole elamu edasiehitamine ilmnenud puuduste kõrvaldamiseta lubatav, kui soovitakse saada

lubatud kvaliteedis elamut.

Tõendatud on, et oluline lepingurikkumine, mille parandamisest kostja keeldus, oli vähemalt

vundamendi ja betoonpõranda ebaõige ehitus (tihendamata liiv jm.), millele maja peale ehitamine ilma

ümberehituseta oli lubamatu. Kostja oma viga ei tunnistanud ega soovinudki sellest midagi teada,

sest ta alustas teadlikult teise etapi ehitust vigasele maja alusmüürile ja põrandale. Kuivõrd

kostja ei teinud pikema aja jooksul (alates 2007. a. oktoobri algusest) midagi oma vigade

parandamiseks ega teatanud ka, et soovib seda teha, vaid esitas hagejale nõudmise, et ta

tõestaks kirjalikult, et mingeid nõudmisi üldse saaks betoonialusele pinnase tihendamisele

eramajade puhul esitada, siis oli hageja õigustatud lugema maja alustalade (vundament ja

põrand) ebaõiget ehitust ja selle parandamisest keeldumist ehituslikult veel võimalikus etapis

oluliseks lepingurikkumiseks, mis andis talle aluse leping kostjast tulenevalt üles öelda.

6. veebruari 2008. a. kirjaliku ettepanekuga andis apellant kostjale võimaluse suhte

taastamiseks, kuid seda tingimusel, et järgitaks ekspertide hinnanguid tööde kvaliteedinõuetele

vastavusse viimiseks, tööde jätkamiseks tehtaks uus projektlahendus, ehitataks üksnes

omanikujärelevalve all ja tema nõudmistega arvestades, töövõtja mittekvaliteetsest

ehitustegevusest tekkinud täiendavad kulud ja kahjud kannab töövõtja. Kostjale esitati

T. Rattasepa koostatud ekspertarvamus. Kostjalt saabus vastus hagejale 13. märtsil 2008. a.

Hageja vastas kostjale 11. aprillil 2010. a Hageja ettepanekuid saab käsitleda hageja jätkuva

tahtena anda kostjale võimalus parandada vead ehituses, samuti väljendas hageja seisukohta,

et kui kostja ei soovi ise parandustöid teha, peab hageja need teistelt tellima ja kostjalt kahju

nõudma. Kosja seadis töö tegemiseks tingimuse, et hageja loobub osast nõudmistest

(puutuvalt laudisesse), maksab ära esitatud arve (mille osas hageja oli esitanud vaidlustuse).

Seega keeldus kostja tööde tegemisest mõistliku aja jooksul, suhtlus kirja teel kestis kuni 27.

maini 2008. a., mil kostja edastas oma viimase kirja hagejale. Seega on hageja muuhulgas ka

järelduslikult taganenud lepingust lepingu olulise rikkumise tõttu. Hageja käitumist saab

käsitleda ka VÕS § 117 valguses nende II etapi tööde osas, mis ei olnud veel tööde peatamise

ajaks lõpetatud ja üle antud. Seega hagejapoolne lepingu lõpetamine ei pea olema toimunud

ühekordselt lõplikuna, kui kohus seda nii käsitleb, vaid võib olla muu hulgas järelduslik

hageja erinevate tegude tulemusel.

Hageja vaidlustab kohtuotsust ka osas, milles kohus leidis, et hagejal puudus lepingust

tulenevalt õigus nõuda laudise vahetust seoses selle ebaõige värviga, samuti sik-sakilise

naelutusreaga paigaldusega. Kohtu seisukoht oli, et kui lepingust mittekinnipidamine ei takista

elamu sihipärast kasutamist, siis ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega ning sellega tuleb

leppida. Töövõtulepingu kohaselt on selgelt kokku lepitud, et laudisega kaetud välisfassaad

ehitatakse vastavalt projektile. Kostja poolt paigaldatud voodrilauad ei vastanud projektile -

need ei olnud kaetud toonitud puidukaitsevahendiga selliselt, et oleks nähtav olnud puidu

struktuur. Näha oli vaid selge värv. Hageja ei ole selliselt maja endale soovinud osta ja tal on

õigus nõuda lepinguga kokku lepitud projektikohast toodet, mitte teistsugust. Tegemist ei ole

vähetähtsa asjaoluga. Sama puudutab ka voodrilaudade majale kinnitamise viisi. Hageja ei

pea

leppima

ebakvaliteetse

tööga.

Ekspertarvamustega

on

tõendatud

oluliste

lepingutingimuste rikkumine, millele reageerimise õigus oli apellandil nii tööde vastuvõtmise

järgselt kui ka enne tööde lõpetamist ehk II etapi tööde üleandmist.

Kohus hindas kostja käitumist vaid, lähtudes kostja esindaja märtsis ja mais 2008. a.

tehtud pakkumistest, ning jättis hindamata poolte suhtlemise ehituse ajal, mis on kajastatud

erinevates dokumentides. Leping oli sõlmitud 23. juulil 2007. a. ja tööd tuli lõpetada

12. novembriks 2007. a. Esimese etapi tööd pidid olema valmis 3. septembril 2007. a., aga

olid üle antud juba 25. augustil 2007. a. Teine etapp pidi valmima 3. septembrist 8. oktoobrini

2007. a. Järelikult lisandus I etapi arvelt II etapi tööde teostamise ajale veel 8 päeva, kuid

nagu selgus 15. oktoobril tööde katkestamise ajal, olid paljud II etapi tööd veel tegemata. Kui

ehitustöid ei oleks peatatud, oleks need tehtud lõpuni ja jätkatud ka III osa ehitusega, ilma et

oleks spetsialistide poolt esiletoodud ehitusvigu parandatud. Kohus tõi esile, et apellandi nõue

laudise ümbervahetamiseks oli ebamõistlik. Võib-olla oleksid peale II ehitusetapi tööde

lõpetamist muutunud ebamõistlikeks nõueteks kõik ekspertide parandusettepanekud, sest tööd

oleksid olnud juba viidud nii kaugele, et põranda tugevdustööde ja muude konstruktsiooni

puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde tegemine oleks kaasa toonud hulgaliselt juba kaetud

tööde mahamonteerimisi ja lammutamisi. Hageja nõudmistele hakati reageerima alles pärast

2008. a. veebruari kirja. Seni ei tundnud kostja ehituse jätkamise vastu mingit huvi. Ka

kohtumenetluses tõendas kostja jätkuvalt, et ekspertarvamus on ebaõige, sealhulgas ehituse

konstruktsioone puudutavates küsimustes. Kostja ehituskvaliteet oli puudustega ja see oleks

hageja sekkumiseta viinud sellise elamu valmimiseni, mille lõpuni ehitamine kooskõlas

ehitusnormidega oleks osutunud võimatuks. Kostja keeldus hagejale avaldamast tehnilisi

andmeid selleks, et oleks võimalik kontrollida ja esitada pretensioone üleantud tööde osas.

Kostja käitumine on pahas usus käitumine, mis seadis ohtu seoses ebakvaliteetse ehitusega ka

edaspidise elamu sihipärase kasutamise võimalikkuse. Hageja ei ole käitunud lepingut üles

öeldes või ka järelduslikult lepingust taganedes vastuolus hea usuga ning tal on õigus kahju

nõudele.

Hageja taotleb asja uuele arutamisele saatmist põhjusel, et kohus on ühepoolselt

lõpetanud lepingu ja ei ole andnud võimalust selles osas hagejale vastuväiteid esitada, samuti

põhjusel, et kohus on jätnud lahendamata kahju hüvitamise küsimuse.

Vastustaja seisukoht

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi põhjendus

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, saates tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 23. juulil 2007. a. ehituse töövõtulepingu

väikemaja EKO Viiking ehitamiseks hagejale kuuluvale Kämmu II kinnistule Kuusalu vallas

Sõitme külas. Pooltel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatud lepingutingimuste, samuti

selle üle, et maakohtu otsuses loetletud, lepingu lisas nr. 1 nimetatud I etapi tööd on tellijale

üle antud 28. augusti 2007. a. aktiga, ilma et tellija oleks tööde vastuvõtmisel pretensioone

esitanud, II etapi tehtud tööd on 15. oktoobri 2007. a. aktis fikseeritud, kuid on tellijale üle

andmata; poolte kokkuleppel on tööd ehitusel 15. oktoobril 2007. a. enne II etapi tööde

lõpetamist peatatud. Muuhulgas rajati I etapi tööna raudbetoonist plaatvundament ja valmistati

maja välisseinte elemendid. Tehtud tööde eest on hageja kostjale tasunud.

Hagi on esitatud lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Oma nõude on

hageja rajanud väitele, et ta on lepingust taganenud kostja lepingurikkumise tõttu, mis seisneb

maja välislaudise (elementide) värvitooni ja naelutuse mittevastavuses lepingutingimustele

ning betoonvundamendi mittevastavuses kvaliteedinõuetele. Hageja nõue kujutab endast

kahju hüvitamise nõuet kohustuse täitmise asemel (VÕS § 115 lõiked 2 ja 3). Tellija poolt

töövõtulepingu objekti lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel töövõtulepingust

taganemise õiguse tekkimise eeldusteks on töö lepingutingimustele mittevastavus (VÕS §

641), töövõtja vastutus selle eest (VÕS § 642) ja töövõtja oluline lepingurikkumine (VÕS §

116 – 118 ühes §-s 647 sätestatud erisustega). Maakohus leidis õigesti, et töövõtulepingu

puhul töövõtja poolt lepingutingimustele mittevastava töö tegemises seisneva rikkumise korral

on tellija peamine õiguskaitsevahend lepingu täitmise nõue (VÕS § 646), lepingust

taganemine ning kahju hüvitamise nõude esitamine lepingu täitmise asemel on aga reeglina

võimalik alles pärast tellija poolt töövõtjale puudustega töö parandamiseks täiendava tähtaja

andmist ja selle tulutut möödumist või pärast töövõtjapoolset õigustamatut keeldumist töö

parandamisest. Seega tuli vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas töövõtja tehtud töö vastab

lepingutingimustele (kas töö on puudusega); kui ei vasta, siis kas töövõtja suhtes saab

kohaldada õiguskaitsevahendit (kas töövõtja vastutab puuduse eest); kui saab, siis kas hageja

on valinud õige õiguskaitsevahendi (kas rikkumise olulisus õigustab täitmisnõude asemel

lepingust taganemist ja kahju hüvitamise nõudmist, arvestades VÕS § 647 lõikes 1 sätestatud

erisusi); kui on, siis milline on kahju suurus.

Maakohtu poolt elamu välislaudise värvitooni ja naelutuse osas tehtud järeldustega

kolleegium nõustub ja järgib neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele lisab kolleegium, et

ainuüksi projektis välisseinte värvi kohta märgitust ei saa selles osas lepingutingimuste

kindlaksmääramisel lähtuda. Nii ei märgitud projektis värvikoodi, vaid jäeti see hilisemaks

täpsustamiseks (kd. I, tl. 146), vaidlust ei ole aga selle üle, et kasutatud värv hageja poolt

valitule vastab. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega põhjendanud, miks ei saa

välislaudise

värvitooni

ja

naelutuse

osas

pidada

kostjat

lepingut

rikkunuks.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks ei nõustu hageja maakohtu otsuse põhjendustega

naelutuse osas.

Mis betoonvundamenti ja selle väidetavat puudust puudutab, siis ei ole maakohtu otsuse

põhjal üheselt mõistetav, kas kohus tuvastas selles osas kostja lepingurikkumise või mitte. Nii

on kohus märkinud, et lepingu ülesütlemise seisuga oli ainsaks tuvastatud puuduseks, mille

eest kostja vastutas, betoonpõranda aluskihi tihedus. Sellest võib järeldada puuduse

olemasolu. Samas on kohus aga märkinud ka, et põranda väljalõhkumise või parandamise

vajadus pidi selgeks tehtama koormuskatse tulemuste alusel ja kuigi kohus ei ole märkinud,

mida sellest tuleks vaidluse kohta täpsemalt järeldada, võib ühes vihjega eksperdi oletuslikule

arvamusele vundamendi mõjust konstruktsioonidele ja sõlmedele mõista, et puuduse

olemasolus on kohus siiski kahelnud. Maakohus on eraldi viidanud ka 30. novembri 2007. a.

ekspertiisiaktile (kd. I, tl. 45 – 56) ja selle järeldusele, mille kohaselt põrandaplaadi aluste

täitekihtide tehniline teostus ei ole nõuetekohane ning vähendab ehitise kasulikku tööiga ja

energiatõhusust olulisel määral ning võib põhjustada ehitises olulisi deformatsioone, otsusest

ei nähtu aga, kas kohus loeb osundatud tõendiga selles märgitud ja kohtu poolt kirjeldatud

asjaolud tõendatuks. Et otsuses on maakohus põhjendanud üksnes, miks ei saa vundamendi

puudust pidada oluliseks, siis võib seda mõista nii, et vundamendi puuduse enda olemasoluga

kohus arvestas. Otsuses ei ole siiski tuvastatud, milline oli puuduse täpsem olemus ja ulatus,

seda teadmata ei ole aga võimalik otsustada selle üle, kas tegemist on olulise puudusega VÕS

§ 116 lg. 2 punktide 1, 2 või 4 või VÕS § 647 lg. 1 tähenduses, sealhulgas, kas tegemist on

kõrvaldatava puudusega.

Maakohtu põhjendusega selle kohta, miks ei ole vundamendi puhul tegemist olulise

lepingurikkumisega, kolleegium ei nõustu: kohus on viidanud VÕS § 647 lõikele 1, selle sätte

kohaldamiseks vajalikele eeldustele maakohtu järeldused aga ei vasta. Nii ei saa osundatud

sätte kohaselt välistada lepingurikkumise olulisust põhjendusel, et hageja eiras kostja

soovitust teha vundamendi aluskihi lagunemist takistavad tagasitäitetööd, et tehnoloogia ja

võimalused vundamendi parandamiseks on olemas või et eksperdi arvamus on oletuslik, nagu

maakohus oma järeldust on põhjendanud.

Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis selgelt esile toonud seda, millistele

kvaliteedinõuetele pidi vundament lepingu kohaselt vastama ning millised on need

konkreetsed puudused, mida ta kostjale ette heidab, aga samuti, mis annab alust lugeda kostja

lepingurikkumist

oluliseks.

Hageja

on

küll

esitanud

hulgaliselt

tõendeid,

oma

menetlusdokumentides on aga neile tõenditele üksnes viidanud, selgitamata, millised on need

konkreetsed faktilised asjaolud, mis on tõendites kajastatud ja millele ta soovib tugineda.

Maakohus ei ole vastuolus TsMS § 392 lg. 1 punktiga 3 juhtinud hageja tähelepanu vajadusele

temal endal esile tuua nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ega teinud talle ettepanekut

täpsustada neid elulisi asjaolusid, millele hageja tugineda soovib. Vastuolus TsMS § 351

lõikega 1 ei ole kohus nende asjaolude üle menetlusosalistega ka arutlenud. Samuti ei ole

maakohus tuvastanud otsuses faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, kas on täidetud

kostja vastutuse eeldus vastavalt VÕS §-le 642.

Otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal ei ole võimalik otsustada ka selle üle, kas

rikkumise olulisus õigustab täitmisnõude asemel lepingust taganemist ja kahju hüvitamise

nõudmist, arvestades VÕS § 647 lõikes 1 sätestatud erisusi. VÕS § 647 lg. 1 kohaselt loetakse

töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muuhulgas siis, kui töö parandamine või uue töö

tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd

parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle

lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kohus tuvastas, et koos teatega vundamendi

puuduse kohta andis hageja kostjale kolmepäevase tähtaja parandustöödega alustamiseks.

Kohtuotsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta,

kas see tähtaeg oli tööde alustamiseks mõistlik või mitte. Otsuses sisalduvat üldsõnalist

järeldust, nagu oleks betoontööde parandamine eeldanud koormustesti ja projekteerimistöid,

ei ole seostatud asjas esitatud väidete ja tõenditega. Pealegi ei ole hageja 30. oktoobri 2007. a.

avalduses andnud kostjale tähtaega tööde tegemiseks, vaid üksnes nendega alustamiseks.

Hageja väidetel oleks kostja valmisoleku korral töid teha lepitud tööde tegemise tähtaeg

kokku täiendavalt, sellele hageja väitele ei ole kohus aga hinnangut andnud. Otsusest ei nähtu

ka, kas kostja avaldas hageja poolt antud kolmepäevase tähtaja jooksul valmisolekut talle

etteheidetavad vundamendi puudused parandada.

Kohus märkis otsuses, et kostja ei ole keeldunud tööde parandamisest, kuid põhjendas

seda asjaoluga, et kostja esitas hagejale 14. novembril 2007. a. hinnapakkumise elumaja

konserveerimise lisatööde kohta. Kolleegium leiab, et kui kostjal oli kohustus puudustega

tööd parandada, siis pidi ta tegema seda omal kulul (VÕS § 646 lg. 4) ning pakkumist teha

täiendavaid töid tellija kulul ei saa käsitleda kui valmisolekut oma puudustega tööde

parandamiseks. Ka asjaolust, et kostja on olnud valmis ehitustöid objektil jätkama, ei saa

iseenesest järeldada, et kostja oli nõus omal kulul puudused seni tehtud töödes kõrvaldama.

Seda ei saa järeldada ka kostja 13. märtsi 2008. a. ettepanekust hagejale (kd. I, tl. 73 – 74),

sest selles ei ole nõustutud tingimusteta puudusi parandama, vaid on esitatud omapoolne

nägemus, kuidas oleks võimalik kompromissile jõuda ja lepingu täitmisega edasi minna,

seejuures on kostja tingimuseks seadnud, et hageja tasuks tema 23. oktoobri 2007. a. arve.

Leidnud, et tuvastatud ei ole kostjapoolset olulist lepingurikkumist, mis oleks andnud

hagejale aluse 30. oktoobri 2007. a. avaldusega töövõtulepingust taganeda, leidis maakohus

samas, et selle avaldusega on töövõtuleping hagejapoolselt kehtivalt üles öeldud. Kolleegium

nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu käsitlus on vastuoluline ega ole õige.

Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii taganemise formaalne (avalduse

esitamine vastaspoolele) kui materiaalne (materiaalõiguslik alus lepingust taganemiseks ehk

vaidlusalusel juhul kostjapoolne oluline lepingurikkumine) eeldus. Kui kohus eitas

materiaalse eelduse olemasolu, siis ei saanud ta pidada hagejat lepingust kehtivalt taganenuks.

VÕS § 655 lg. 1 lauses 1 on küll sätestatud tellija õigus töövõtuleping igal ajal üles öelda, see

eeldab aga hageja vastavat tahteavaldust. Hageja 30. oktoobri 2007. a. avaldusest ei nähtu, et

hageja oleks soovinud töövõtulepingu korraliselt üles öelda: selles on hageja oma tahte

lepingu lõpetamiseks seostanud ühemõtteliselt kostja lepingurikkumisega. Tahteavaldus

lepingu lõpetamiseks võib olla ka kaudne, kuid maakohus ei ole otsuses tuvastanud mingeid

asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada hageja tahet lõpetada pooltevaheline töövõtuleping

korralise ülesütlemisega. Taoliselt ei ole mõistnud hageja käitumist ka kostja, kes kogu

kohtumenetluse vältel maakohtus on pidanud pooltevahelist töövõtulepingulist suhet kestvaks.

Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tegi üllatusliku otsuse, kui

tõlgendas hageja taganemisavaldust erinevalt mõlemast poolest, ilma et oleks andnud pooltele

võimaluse selle kohta oma seisukohti avaldada (TsMS § 436 lg. 4 rikkumine). Maakohtu otsus

ei sisalda asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, kas pooltevaheline töövõtuleping on

nüüdseks lõppenud või mitte.

Maakohus leidis õigesti, et kuna tööde tegemine ehitusobjektil peatati poolte

kokkuleppel II etapi tööde tegemise ajal, nii et selle etapi tööd on lõpetamata ja hagejale üle

andmata, siis saab kasutatava õiguskaitsevahendi asjakohasust hinnata üksnes valminud ja

hagejale üle antud tööde lepingutingimustele vastavuse pinnalt. Seejuures on kahju hüvitamise

nõude eelduseks pooltevahelise lepingu lõppemine. Hageja on oma väidetava kahju leidmisel

lähtunud sellest, kui palju kuluks rahalisi vahendeid, et elamu lõpuni ehitada. Et maja lõpuni

ehitamata jätmine ei ole selles vaidluses kostjale etteheidetav, siis ei saa hageja oma kahju

ulatust sellega ka seostada. Seda, milline on kostja lepingurikkumisega tekitatud kahju, ei ole

hageja esile toonud. Sellelegi ei ole maakohus eelmenetluse käigus hageja tähelepanu juhtinud

(TsMS § 392 lg. 1 punktid 2 ja 3) ega menetluse kestel menetlusosalistega võimaliku kahju

leidmist faktilisest ja õiguslikust küljest arutanud (TsMS § 351 lg. 1).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, millistele tingimustele pidi vundament vastama

ja kas vundament nendele lepingutingimustele vastas ning kui ei vastanud, siis kas tegemist on

olulise lepingurikkumisega. Vundamendi väidetava puudusega seoses tuleb alustuseks täita

eelmenetluse ülesanded, juhtides hageja tähelepanu hagi alusena esiletoodud faktiliste

asjaolude ebapiisavusele ning andes talle võimaluse neid asjaolusid täpsustada. Kõrvaldada

tuleb ka teised eespoolmärgitud puudused. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole

võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada, sest apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita

eelmenetluse ülesandeid, mis on seotud hagi ja selle aluse väljaselgitamisega ja mis maakohus

on jätnud täitmata. Ka tooks apellatsioonimenetluses olulises ulatuses uute faktiliste asjaolude

tuvastamine kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt kaasa võimatuse poolte poolt otsuse

peale selles osas edasi kaevata, see riivab aga olulisel määral põhiseaduslikku õigust

kohtuotsuse peale edasi kaevata.

Menetluskulud menetlusosaliste vahel tuleb maakohtul jaotada asja uuel sisulisel

läbivaatamisel selle tulemusest lähtudes.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik