2-08-75194/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-08-75194

Tsiviilasi

OÜ Benexon hagi OÜ Kaberland vastu võla ja viivise

tasumiseks ning OÜ Kaberland vastuhagi OÜ Benexon

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

59 337.70 eurot (928 433.25 krooni)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kaberland apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja/vastuhageja) – OÜ Kaberland (registrikood:

11046152), esindaja advokaat Ivo Kütt

Vastustaja (hageja/vastukostja) – OÜ Benexon (registrikood:

10645844), esindaja advokaat Kersti Kägi

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 11. jaanuari 2010 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

OÜ Benexon menetluskulud maakohtus jätta 44%

ulatuses OÜ Kaberland kanda. Ülejäänud OÜ Benexon

menetluskulud jätta tema enda kanda. OÜ Kaberland

menetluskulud jätta tema enda kanda.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ Kaberland

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Benexon (hageja) esitas 12.11.2008 maakohtule hagi OÜ Kaberland (kostja) vastu, milles

palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 610 414 krooni, viivise 31.10.2008 seisuga

514 911.30 krooni ja edasi viivise 0,25% päevas kuni põhivõla tasumiseni. 03.04.2009 täiendas

hageja viivisenõuet ajavahemiku 01.11.-01.12.2008 eest arvestatud viivistega summas

38 347.05 krooni. Kuna kostja tasus 02.12.2008 hagejale põhivõla 610 414 krooni, vähendas

hageja nõuet põhivõla osas 610 414 krooni ulatuses ja hageja nõudeks jäi viivisenõue summas

553 258.35 krooni.

Hagiavalduse kohaselt on kostja alates 2004 tellinud hagejalt kaupa (võrkkotte) vastavalt hageja

hinnakirjale ning hageja on kauba kohale toimetanud kostja poolt nimetatud erinevatesse Eesti

piirkondadesse. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele oli kostjal saadud kauba eest hagi

esitamise ajal tasumata arveid perioodist 27.07.2005 – 31.10.2008 summas 610 414 krooni.

Kuna kostja ei ole arveid tasunud arvetel märgitud maksetähtaegadel, soovis hageja kostjalt ka

viivise väljamõistmist arvetel märgitud suuruses.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväite kohaselt kostja tasus küll 02.12.2008 hagejale põhivõla

610 414 krooni, kuid vaatamata tasumisele ta nõuet ei tunnistanud. Kostja väitel vajab ta

võrkkotte kaminapuude pakendamiseks kevad-suvisel perioodil, kuid tasumine toimus poolte

vahel väljakujunenud tava kohaselt sügis-talvisel perioodil.

Kostja võttis omaks kauba saamise 12.02.2007 arve nr 5155 alusel summas 30 680 krooni.

Perioodil 27.07.2005 – 20.09.2006 ei ole kostja kaupa ega arveid saanud. Perioodil

22.02.-18.08.2008 saadud kaup oli mittenõuetekohane ja kostja keeldub tasumisest VÕS § 111

lg 1 alusel, kuni hageja ei ole kaupa asendanud nõuetekohase kaubaga. 2008. aastal ostetud

kauba osas ilmnes, et kottidel puudub UV-kaitse – pärast kaminapuude pakendamist ja

kuivatamist päikese käes muutusid kotid rabedaks ja purunesid tõstmisel. Kostja sai

mittenõuetekohastest kottidest teada 2008 juuli lõpus, sellest teavitati hagejat ning 06.08.2008

toimus kostja laos Vaimastveres ülevaatus, kus ebakvaliteetsus fikseeriti ja vormistati akt,

millele aga hageja esindajad alla ei kirjutanud. Tuvastati 150 000 ebakvaliteetset kotti. Pooled

leppisid kokku, et hageja asendab purunenud kotid ja 08.08.2008 tarnis hageja kostjale

30 000 kotti. 120 000 koti asendamisest hageja keeldus. 31.10.2008 arve summas 49 560 krooni

on koostatud tagantjärele kauba eest, mis anti kostjale üle 08.08.2008 mittenõuetekohase kauba

asendamiseks. Poolte vahel puudub kokkulepe viivise kohaldamise ja määra osas.

3. Kostja esitas 17.12.2008 kohtule vastuhagi, milles palus mõista hagejalt välja kostja kasuks

tekitatud kahju summas 850 000 krooni.

Vastuhagi kohaselt on hageja kaupa reklaaminud kui UV-kaitsega võrkkotte. Kostja on ostnud

50x70 ja 52x70 cm rohelisi kotte, mille kohta hageja internetilehel on märge, et UV-kaitse on

just rohelist värvi kottidel. Hageja müüdud kaup ei vastanud VÕS § 217 lg 2 p 1 ja 2 alusel

kvaliteedi osas lepingutingimustele. Kuna hagejale oli teada, et pakendatud puud kuivavad

päikese käes, pidi ta ka teadma, et kottidel peab olema UV-kaitse. Müüjal kui asjatundjal lasub

hoolsuskohustus

hindamaks

asja

sobivust

kasutamiseks

ostja

poolt

silmas

peetud

kasutuseesmärgil. Ühe koti ümberpakkimise omahind on 9.40 krooni (sh tööjõud, uus kott,

üldkulud). 06.08.2008 seisuga tuvastatud mittekvaliteetsete kottide osas moodustab kostja kahju

(120 000 x 9.40) 1 128 000 krooni. Kostja palus kahjuna välja mõista 850 000 krooni.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu, väites, et kostja ei ole soovinud osta UV-kaitsega kotte, vaid

soovis alati osta odavamaid kotte, st selliseid, millel ei ole UV-kaitset. Kuna kostja ei ole ostnud

UV-kaitsega kotte, puudub põhjuslik seos kahju ja kahju tekkimise aluseks olnud asjaolude

vahel. Kostja ei ole ka hagejat teavitanud kauba mittevastavusest kvaliteedinõuetele. Kostja

esitas

nimetatud

vastuväite

16.12.2008

vastusena

hagile,

kui

mõistlik

aeg

asja

lepingutingimustele mittevastavuse tõttu lepingu vaidlustamiseks oli möödunud. Lisaks võiks

hüvitamisele kuuluda vaid kottide maksumus, s.o 1.40 krooni tükk.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2010 otsusega hagi osaliselt ning mõistis

OÜ-lt Kaberland OÜ Benexon kasuks välja 512 673.25 krooni, millest põhivõlg on

483 800 krooni ja viivised 28 873.25 krooni.

Vastuhagi jättis kohus rahuldamata.

Maakohus jättis OÜ Benexon menetluskuludest 44% OÜ Kaberland kanda ja ülejäänud

OÜ Benexon menetluskulud tema enda kanda ning OÜ Kaberland menetluskulud tema enda

kanda.

Otsuse kohaselt oli poolte vahel 2004 sõlmitud suuline ostu-müügileping, mille järgi hageja

müüs ja kostja ostis võrkkotte. Poolte esindajad andsid vande all kauba omaduste kokkuleppe

osas erinevaid ütlusi. 2008 esitatud arved tõendavad, et kotid olid eri suurusega ja erinevat värvi

– oli nii rohelisi kui ka oranže ja beeže kotte ning suurused olid 52x70 ja 40x80 cm ning ka

rullvõrk. Kohus järeldas, et kottide mõõdud ja värv ei olnud kindlalt kokku lepitud ja võisid

erineda tellimuste kaupa.

Poolte ütlused on täielikult vastuolus küsimuses, kas kottidel pidi olema UV-kaitse. Toimiku I kd

lk 40 oleval toodete kvaliteeti tutvustaval leheküljel on võimalik tuvastada, et 52x70 ja 50x70 cm

kotte oli võimalik osta erinevat värvi (roheline, kollane, punane, oranž), kuid UV-kaitsega olid

vaid rohelised kotid. Kostja võttis vastu ka muud värvi kotte, seega ei vaielnud kostja vastu

kaubale, mis ilmselgelt ei vastanud kostja väidetud kokkuleppele. Kostja käitumine vale värviga

kottide vastuvõtmisel ja kasutamisel ning muud kaudsed tõendid (juhatuse liikme vastuolulised

ütlused, tunnistaja ütlused, arvetel märke puudumine) kogumis lükkavad ümber kostja väite, et

kostja tahe oli osta vaid UV-kaitsega kotte, et selline kokkulepe oli algselt olemas ja seda

igakordset tellimust esitades ka kinnitati. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis osta UV-kaitsega

kotte ja väljendas nimetatud tahet ka hagejale.

Poolte esindajad on andnud vastuolulisi ütlusi ka maksetingimuste kokkuleppe osas, mistõttu ei

olnud võimalik välja selgitada poolte ühist tahet (VÕS § 29 lg 1) ja kohus hindas maksetähtaja

osas muid tõendeid ning poolte käitumist lähtudes VÕS § 23 lg-st 1. Kohus leidis, et kostja poolt

esile toodud maksetingimuste puhul ei saa olla lähtudes VÕS § 25 lg-st 1 tegemist poolte vahel

kohaldatava tavaga (mis eeldab pooltest väljaspool rakendatava tavapärase tegevuse

omaksvõttu), vaid tegemist võib olla poolte vahel väljakujunenud praktikaga (poolte

omavahelistes suhetes aja jooksul välja kujunenud tegevusmudel). Esitatud arvete ja nende

tasumise kohta koostatud tabelite (I kd lk 165-168) uurimisel leidis kohus, et mingit

väljakujunenud praktikat maksta sügis-talvel kevad-suvel saadud kauba eest ei ole võimalik

tuvastada. Arveid on tasutud kaootiliselt ja ainus seaduspärasus on, et tasumine toimus

keskmiselt kaks kuud pärast arve saamist. 2007. aastal on arved tasutud isegi arvel märgitud

2-nädalase tähtaja jooksul, kuid aasta lõpul ja 2008. aastal on arvete tasumise korrektsus järsult

langenud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et mingit kostja poolt kirjeldatud praktikat ei olnud

poolte vahel välja kujunenud. Arvestades lepingu sisu (ostu-müügileping, mitte krediteerimis-

või võlaleping) ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet, mis seisneb muuhulgas ka selles, et

kohustus tuleb täita mõistliku aja jooksul, leidis kohus, et maksetähtajana tuleb kohaldada

arvetele märgitud tähtaega 2 nädalat. Ühe-kahe nädalane maksetähtaeg on majandussuhetes

tavapärane. Asjaolu, et hageja ei ole tõendanud pretensioonide esitamist seoses maksetähtajaga

või keeldunud kaupa müümast, ei vabanda kostja mittenõuetekohast kohustuse täitmist.

Kohustatud isik peab täitama kohustuse ilma, et selle täitmist temalt eraldi pretensiooniga

nõutaks või muid sunnivahendeid kohaldataks.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid 12.02.2007 arve nr 5155 suhtes. Seega kuulub rahuldamisele

nõue summas 30 860 krooni.

Arvete perioodist 27.07.2005 – 20.09.2006 osas ei ole hageja tõendanud, et kauba on ostnud

kostja ja, et kaup on kostjale kätte toimetatud ning selles osas tuleb jätta nõue rahuldamata.

Arvete perioodist 22.02.-18.08.2008 osas leidis kohus, et kaup ei vastanud lepingutingimustele

lähtudes VÕS § 217 lg 2 p-st 2, mille kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe

puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja

mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda

müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju

tavaliselt kasutatakse.

Kostja eriline otstarve, milleks ta kotte vajas, oli võimalus kuivatada puitu välitingimustes.

Hageja teadis vähemalt 2007, millisel erilisel otstarbel kostja kotte kasutab. Hageja esindaja

vastava ala asjatundjana pidi pöörama tähelepanu sellele, et tavalised võrkkotid, mida hageja

kinnitusel kostja neilt ostis, ei pea välitingimustes seismisel vastu ja purunevad. Hageja ei ole

tõendanud, et ta juhtis kostja tähelepanu sellele, et kotid ei vasta kostja vajadustele (sh erilisele

kasutuseesmärgile). VÕS § 218 lg 4 kohaselt aga ei vastuta müüja asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis

või pidi teadma. Kostja ei ole tõendanud, et ta ostis UV-kaitsega kotte, kuid tarniti ebaõiged

kotid. Eelpool jõudis kohus järeldusele, et kokkulepet UV-kaitsega kottide ostmiseks ei olnud.

Seega, kuna kostja pidi teadma, et kottidel UV-kaitse puudub, siis vabaneb hageja VÕS § 218

lg-s 1 sätestatud vastutusest. Kostja on kauba saanud, tal puudus õigus kasutada VÕS § 111

lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendit ning nõue 22.02.-18.08.2008 arvete osas tuleb rahuldada.

31.10.2008 arve on esitatud 08.08.2008 saatelehe nr 11 alusel. Poolte esindajad andsid vande all

täiesti vastupidiseid ütlusi seoses sellega, kas lepingu sõlmimisel oli ka kokkulepe purunenud

kottide asendamiseks ning kohus leidis, et poolte ühist tahet ei ole nimetatud küsimuses võimalik

tuvastada. Kostja esindaja väitis, et kottide asendamise kokkulepet korrati 06.08.2008

kokkusaamisel Vaimastveres. Hageja esindaja eitas sellise kokkusaamise toimumist. Aktis

(I kd lk 41) selline kokkulepe puudub. Kohus leidis, et kokkulepet poolte vahel ei olnud. Akti

sisu ja ülesehitus on vastuolus kostja esindaja ja tunnistaja I.Õ. ütlustega, mille kohaselt

keeldusid hageja esindajad allakirjutamisest alles pärast akti valmimist ning sellisel juhul peaks

märge keeldumise kohta olema tehtud juurdekirjutusena käsikirjas, mitte trükitult. Kohus

nõustus ka hageja arvamusega, et hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte kohaselt oleks pidanud

kostja esitama akti kas posti teel või hiljemalt kohtumisel Viljandis. Kuna kohus leidis, et müüjal

puudub vastutus väidetavalt lepingutingimustele mittevastavate kottide müügi osas, siis ei ole tal

kohustust kotte asendada ja 08.08.2008 tarnitud kottide osas esitatud arve on õiguspärane ja

kostjal on kohustus see tasuda.

Seega on hageja nõue põhivõla osas põhjendatud summas 483 800 krooni (453 120 krooni

periood 22.02.-31.10.2008 + 30 680 krooni 12.02.2007 arve).

Vastuhagi jättis kohus rahuldamata, kuna kohus leidis, et hageja ei vastuta VÕS § 218 lg-st 4

tulenevalt kostjal tekkinud kahju eest, sest kostja teadis kauba saamisel, et see ei vasta nõuetele –

tellitud kotid olid UV-kaitseta. Kohus märkis seoses kostja esitatud kahju arvestusega ka, et

kahjuks ei saa olla esmakordne puude pakendamise kulu ja samuti vähemalt ½ üldkulust, kuna

need kulud tuleb kostjal teha ka siis, kui kotid ei oleks purunenud. Kahjuks võib olla vaid kulu

uue koti ostmiseks ja kulud ümberpakkimisele ning osaliselt üldkulu.

Hageja viivisenõude osas nõustus kohus kostjaga, et vaidluses kohaldub Riigikohtu 17.12.2009

lahendis esitatud seisukoht. Kuna kauba tarnearvetele on alla kirjutanud kostja töötajad,

nt I.Õ. , kes on kostja projektijuht, aga mitte juhatuse liige, ei ole tema allkiri arvetel nõustumus

hageja pakutud viivisemääraga. Kuna kostja ei täitnud kohustust tasuda õigeaegselt, on hagejal

õigus nõuda seadusjärgset viivist. VÕS § 94 ja § 113 lg 1 alusel arvestas kohus välja järgmise

viivise (tasumine 02.12.2008):

Arve

Summa

Viivitus päevades

Viivise

päevamäär

Viivise summa

12.02.2007 nr 5155

30680

124 (kuni 30.06.07)

8.590

1065.16

521 (al 01.07.07)

9.204

4795.28

22.02.2008 nr 8339

33040

9.912

2676.24

02.04.2008 nr 8549

33040

9.912

2279.76

25.04.2008 nr 8679

16520

4.956

1025.89

26.04.2008 nr 8672

16520

4.956

1020.93

26.04.2008 nr 8682

7788

2.336

481.21

08.05.2008 nr 8723

49560

14.868

2884.39

12.05.2008 nr 8731

33040

9.912

1883.28

06.06.2008 nr 8822

99120

29.736

4906.44

06.06.2008 nr 8828

99120

29.736

4906.44

10.06.2008 nr 8851

11800

3.54

569.94

18.08.2008 nr 81099

4012

1.203

110.67

31.10.2008 nr 81687

49560

14.868

267.62

Kokku viivis: 28 873.25 krooni

Kostja tasus hagejale menetluse kestel 02.12.2008 põhivõla 610 414 krooni, rõhutades, et

tasumisega ei tunnista kostja võlga. Kohus rahuldas hageja nõude summas 512 673.25 krooni.

Seega on kostja tasunud hagejale 97 740.75 krooni rohkem, kui kohus temalt välja mõistab.

Menetluskulude jaotamisel leidis kohus, et hageja menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista

44% ulatuses ja kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja nõudeks oli põhivõlg

610 414 krooni ja viivised, lõplikuks nõudeks jäi 514 911.30 krooni, kokku nõue

1 163 672.30 krooni. Kohus rahuldas hagi põhivõla 483 800 krooni ja viivise 28 873.25 krooni

osas, seega rahuldas kohus hagi 44% ulatuses. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. OÜ Kaberland esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2010

otsuse tühistamist osaliselt, osas, millega mõisteti kostjalt välja põhivõlg 49 560 krooni

31.10.2008 arve nr 81687 alusel ja viivis 28 873.25 krooni ning jäeti rahuldamata vastuhagi, ja

uue otsuse tegemist, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ning rahuldada vastuhagi.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei ole kohtu poolt maksetähtaja (kaks nädalat) määramine õige, kuna see on vastuolus poolte

vahel väljakujunenud praktikaga ning kohtul puudus seetõttu sellise maksetähtaja määramiseks

diskretsiooniruum. Poolte vahel väljakujunenud praktika on õiguslikult siduv (VÕS § 25 lg 1;

§ 23 lg 1 p 2; § 76 lg 2). Pooltevaheline praktika alates 2004 tõendab, et pooled on

aktsepteerinud arvete tasumist äärmiselt erineva tähtaja jooksul ja kuni hagi esitamiseni ei ole

esitatud

meeldetuletusi,

pretensioone,

rakendatud

sanktsioone

ega

mingeid

õiguskaitsevahendeid. Ei ole eluliselt usutav ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas, et hageja

müüb jätkuvalt kaupa, kui ostja ei pea kinni kokkulepitud maksetähtaegadest. Hageja käitumisest

tuleneb, et hageja on jätnud tasumise tähtaja kostja enda valida ja andnud kostjale selleks

piisavalt aega. Kuulutamaks maksetähtaja saabunuks ja kostja maksetähtaega rikkunuks, oleks

hageja pidanud VÕS § 114 lg 1 alusel andma kostjale täiendava mõistliku tähtaja kohustuse

täitmiseks. Apellandi seisukohta toetab ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-18-09. Hageja on

kohustuse täitmise nõude esitanud esmakordselt hagiavalduses. Eeltoodu alusel saab kohustuse

täitmise tähtajaks lugeda kostjale hagiavalduse kättetoimetamise hetke, mille järel muutus hageja

nõue sissenõutavaks. Kohus on eiranud Riigikohtu seisukohta analoogses asjas (3-2-1-144-09),

millest tulenevalt pidi hageja tõendama, et arvetele märgitud maksetähtajad olid poolte vahel

läbiräägitud ning nende kohta oli kokkulepe. Hageja ei ole seda tõendanud. Arvestades

eeltoodut, olnuks põhjendatud välja mõista viivis VÕS §-s 94 sätestatud määras alates hagi

kättetoimetamisest kuni põhinõude tasumiseni 02.12.2008;

2) on kohtule esitatud piisavalt tõendeid tuvastamaks, et poolte vahel oli kokkulepe UV-kaitsega

võrkkottide ostmiseks. Kokkulepet asja omaduste kohta on kostja tõendanud juhatuse liikme

L.U. vande all antud ütlustega. Kaudseks tõendiks on asjaolu, et kostja on samasuguseid kotte

tellinud alates 2004, kuivatades neid samal viisil välitingimustes ning ükski kott ei purunenud

kuni 2008 – seega pidid kotid olema UV-kaitsega. Samuti nähtub tunnistaja I.Õ. u ütlustest, et

tunnistaja teada pidi kottidel olema UV-kaitse.

Kostja on hagejalt tellinud erinevat värvi kotte, kuid kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

tuginevad ainult roheliste kottide mittekvaliteetsusele. Kostja on värskes õhus kuivatanud vaid

rohelistesse kottidesse pakitud kaminapuid, mida tõendab kostja esitatud videosalvestis

Vaimastvere laost. Hageja on esitanud kohtule 21 arvet ning neist vaid 20.09.2005 arvele

nr 5340 on märgitud „kollane“, 18.08.2008 arvele nr 81099/8953 „oranž“ ja 02.04.2008 arvele

nr 8549/8399 „beež“. Seejuures on kohus tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud 20.09.2005 arve

alusel kauba müümist kostjale. Kohtu tuginemine tellitud kottide „valele“ värvusele kui ühele

kaudsele tõendile on apellandi jaoks üllatuslik ja TsMS § 436 lg 4 mõttes lubamatu.

Kohus on menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8; § 436 lg 1) rikkunud ka hageja internetilehekülje

väljavõtet (I kd tl 38-40) hinnates, tuvastades, et kostja ostetud 52 x 70 ja 50 x 70 cm kotte oli

võimalik osta erinevat värvi, kuid UV-kaitsega said olla vaid rohelised kotid. Internetilehekülje

väljavõtte ingliskeelses versioonis (I kd tl 38) on märgitud, et kõik pakendid sisaldavad

UV-filtrit päikesevalguse eest kaitsmiseks ja on kõrge kvaliteediga.

29.06.2009 kohtuistungil jättis kohus rahuldamata kostja taotluse võtta asja juurde MicroLink

Eesti AS valdkonnajuhi M.N. 25.02.2009 vastus järelepärimisele hageja kodulehel tehtud

muudatuste kohta, millega kostja soovis tõendada, et teatud ajahetkedel oli ka kodulehe

eestikeelses versioonis kirjas, et kõikidel kottidel on UV-kaitse. Samuti jättis kohus rahuldamata

kostja taotluse M.N. ülekuulamiseks. Apellant palub M.N. vastus järelepärimisele võtta asja

materjalide juurde. Kohus märkis, et kostja taotlused jäävad rahuldamata, kuna kodulehel

kajastatu ei tõenda pooltevahelise lepingu tingimusi, vaid reklaami. Otsuses on aga kohus

rajanud internetileheküljele kogu tsiviilasja võtmeküsimuse lahendamise. Kohus on teinud

kostjale võimatuks vastuväidete ja vastuhagi tõendamise. Samuti, asudes otsuses üllatuslikule

seisukohale, on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 4.

Apellant taotleb ka OÜ Alviron tõendi asja juurde võtmist, millise taotluse jättis kohus samuti

29.06.2009 kohtuistungil rahuldamata. Kohus on rikkunud TsMS § 238 lg-t 4, kuna kohtu väide,

et „ei puutu asjasse“ ei ole tõsiseltvõetav ja õiguslikult lubatav põhjendus. Kostja soovib selle

tõendiga tõendada antud valdkonnas pikaajalist kogemust omava äriühingu seisukohta UV-kaitse

hädavajalikkuse kohta.

Kohus ei ole täpsustanud, milles seisneb vastuolu kostja juhatuse liikme ütlustes. Kohus on

viidanud ka tunnistaja ütlustele, kuid jääb arusaamatuks, millised on need tunnistaja ütlused, mis

on kohtu hinnangul kaudseks tõendiks UV-kaitsega kottide mittetellimise kohta.

Kohus on tuginenud asjaolule, et arvetel ei ole märget UV-kaitse olemasolu kohta. See, mida

hageja märgib arvetele või mida ei märgi, ei saa tõendada kauba kvaliteediomadusi;

3) on kohus vääralt kohaldanud VÕS § 218 lg-t 4. Kui kohus tuvastas, et võrkkotid ei vastanud

VÕS § 217 lg 2 p 2 mõttes lepingutingimustele (ei hoidnud koos sellesse pakitud materjali ega

sobinud seetõttu isegi kottide tavapäraseks kasutuseesmärgiks), ei ole enam oluline, kas kottidel

oli või pidi olema UV-kaitse, kuna kotid ka ilma UV-kaitseta ei vastanud lepingutingimustele.

Lepingu sõlmimisel ei saanud kostja kuidagi teada, et kotid ei kannata pärast paarikuist restil

kuivamist isegi tõstmist ja purunevad. Hageja tegutseb spetsiifilises valdkonnas ning seetõttu

võib talle omistada erialaseid teadmisi seonduvalt kaubaga, mida ta müüb. Müüjal kui

asjatundjal lasub hoolsuskohustus hindamaks asja sobivust ostja poolt silmas peetud

kasutuseesmärgiks. Maakohus on eiranud Riigikohtu seisukohti analoogses asjas (3-2-1-50-06).

Kohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et ta juhtis kostja tähelepanu sellele, et

ostetavad kotid ei vasta kostja vajadustele;

4) on kohus vastuhagi jätnud põhjendamatult rahuldamata. Kohtule oli esitatud piisavalt tõendeid

selleks, et tuvastada poolte kokkulepe UV-kaitsega võrkkottide ostmiseks ning isegi juhul, kui

sellist kokkulepet ei olnud, ei vastanud kotid ikkagi lepingutingimustele, kuna purunesid niivõrd

kergesti, et ei olnud pakendina kasutatavad (VÕS § 217 lg 2 p 2).

Kostjal purunes 2008. aastal 211 384 kotti, mille tõendamiseks on kostja esitanud võrkkottide

mahakandmise akti 26.05.2009. VÕS § 132 lg 1 alusel tuleb asja hävimisest tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja

soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 3 tuleb hüvitada ka

kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud. Kostja on teinud

puude ümberpakkimisega kulutusi tööjõule, uuele kotile, lisanduvad üldkulud. Kostja esitatud

arvestuses on märgitud, et ümberpakkimise omahind ühe koti kohta on 9.40 krooni, kokku kahju

(211 384 x 9.40) 1 987 009.60 krooni. Kostja nõudis kahju osalist hüvitamist, s.o summas

850 000 krooni. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei nõustu kostja arvestusega, taotles kostja kahju

väljamõistmist VÕS § 127 lg 6 alusel kohtu äranägemise järgi. Kohtu seisukohalt saaks kahjuna

käsitleda: ümberpakitud koti omahind 1.40 krooni, ümberpakkimine koos maksudega 3.20

krooni, osaline üldkulu 0.50 krooni, kokku 5.10 krooni. 211 384 x 5.10 = 1 078 058.10 krooni,

seega ka sel juhul on kostja kahju suurem vastuhagis esitatust;

5) ei ole õige kohtu järeldus 31.10.2008 arve nr 81687 õiguspärasuse osas. Arve on koostatud

tagantjärgi kostjale saatelehe nr 11 alusel 08.08.2008 mittenõuetekohase kauba asendamiseks üle

antud kauba eest. Mittekohase täitmise asendamise eest ei saa tasu nõuda. L.U. ja I.Õ. u

ütlustega on tõendatud, et 06.08.2008 toimus kokkusaamine Vaimastveres ning puudustega

tooted vaadati üle. Hageja esindajad võisid avaldada aktile mitteallakirjutamise soovi juba enne

selle väljaprintimist, sellega on seletatav ka hageja esindajate keeldumise märkimine aktile

trükitult. Arvestades poolte pikaajalist koostööd ning asjaolu, et varasemalt on alati praak

asendatud uue kaubaga, on eluliselt usutav, et ka sel korral lepiti kokku kauba asendamises.

30 000 kotti toimetatud kostjale kaks päeva pärast mittekvaliteetsete kottide ülevaatamist ja

antud saateleht erineb oluliselt teistest arvetest. Saatelehel puudub nii hind kokku, maksetähtaeg

kui ka muud rekvisiidid. Eeltoodu näitab ilmekalt, et hageja esialgu siiski soostus

mittekvaliteetseid kotte välja vahetama. Kohus ei ole kostja väiteid analüüsinud ega 31.10.2008

arvet kui tõendit hinnanud, rikkudes TsMS § 442 lg 8 nõudeid;

6) ei ole kohus menetluskulude jaotamisel arvestanud, et hageja loobus põhivõla nõudest. Kohus

ei ole teinud põhjendatud määrust hagist loobumise mittevastuvõtmise kohta, samas on otsust

lugedes selge, et kohus ei ole loobumist vastu võtnud. Sellega on oluliselt rikutud TsMS § 429

lg-t 5, mis on viinud menetluskulude ebaõige jaotuseni. Hageja lõplik nõue oli viivisenõue

553 258.35 krooni, mille kohus rahuldas 28 873.25 krooni ulatuses. Seega hagi rahuldati 5,2%

ulatuses ja kohtul oli õigus jätta kostja kanda 5,2% hageja menetluskuludest.

7. OÜ Benexon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, kohtuotsuse

muutmata ja apellatsioonimenetluse menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus õigesti järeldanud, et arvete tasumiseks oli ette nähtud 2-nädalane tähtaeg, millest

kõrvalekaldumine ei ole käsitletav pooltevahelise praktikana, vaid kohustuse mittetäitmisena.

Apellandi väited VÕS § 25 lg 1 väärkohaldamisest ei ole põhjendatud;

2) jääb arusaamatuks, miks pidanuks kostjale võimaldama VÕS § 114 lg 1 alusel täiendava

tähtaja kohustuse täitmiseks, kui maksetingimuste osas kokkulepped puudusid;

3) on maakohus järginud Riigikohtu kohtupraktikat (3-2-1-144-09). Kohus on analüüsinud, miks

maksetähtaeg saabus 14 päeva möödudes arve kostjale kättetoimetamisest ning miks on viivise

arvestamisel õige lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ja §-st 94;

4) videosalvestist kui tõendit kohtuistungil ei uuritud ning seega ei saanud kohus otsuse

tegemisel sellele tugineda (TsMS § 436 lg 2). Kostja ei ole maakohtu istungil teinud taotlust

videosalvestise tõendina uurimiseks, järelikult ei olnud kostjal huvi, et kohus videosalvestist

tõendina hindaks. Samas ei ole kostja tõendanud, et ta ostis hagejalt UV-kaitsega kotte. Seega ei

oma videosalvestis asja lahendamisel tõenduslikku tähendust;

5) tuleb apellandi taotlus lisatud tõendite menetlusse võtmiseks jätta rahuldamata. Kohus on

29.06.2009 istungil protokollilise määrusega motiveerinud kostja taotluse rahuldamata jätmist.

Kostjal oli võimalus esitada kohtu tegevusele vastuväide TsMS § 333 alusel või korduvtaotlus

tõendite menetlusse võtmiseks. Kuna kostja kumbagi võimalust ei kasutanud, on ta kaotanud

õiguse tugineda veale kohtu tegevuses kohtulahendi peale edasikaevates. Kuna TsMS § 238

lg-st 4 tulenevalt ei pea määrus tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta olema kirjalikus vormis,

ei esine tsiviilkohtumenetluse oluliste põhimõtete rikkumist, mis TsMS § 333 lg 4 alusel

võimaldaks apellandil tõendite uuesti esitamist apellatsioonimenetluses;

6) ei ole oluline, milliseid kaubaartikleid hageja oma kodulehel reklaamis, oluline on, millised

olid kaubad, mida soovis osta ja ostis kostja. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid UV-kaitsega

kottide ostmise kohta, sai kohus lähtuda üksnes hageja esitatud arvetest. Arvetel ei ole märget

UV-kaitsega kottide ostmise kohta;

7) on kohtu järeldused 31.10.2008 arve nr 81687 osas õiged ja põhjendatud. 06.08.2008

toimunud kohtumisel ei saanud pooled arutada ebakvaliteetsete kottide asendamist suhtes 1:4,

kuivõrd selline kokkulepe ei nähtu ühestki tõendist;

8) nõustub vastustaja kohtu järeldusega vastuhagi mitterahuldamisel. Tõendeid, mis kinnitaksid

kostja väidet UV-kaitsega kottide ostmise kohta, esitatud ei ole. Kostja ei ole esitanud mõistlikku

põhjendust, miks ta ei teavitanud müüjat kauba mittevastavusest nõuetele;

9) taotleti vastuhagis kahju hüvitamist summas 850 000 krooni. Apellatsioonkaebuses on

esitatud lisaks alternatiivne nõue VÕS § 127 lg 6 alusel kahjusumma määramiseks kohtu

äranägemisel. Kui apellant soovib esitada uut nõuet, tuleb pöörduda uue hagiga maakohtusse;

10) on kohus õigesti jaotanud menetluskulud, kuna hageja loobus hagist nõude rahuldamise tõttu

kostja poolt. TsMS § 168 lg 5 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu,

et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

11. jaanuari 2010 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Vastavalt TSMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

9. Õige on maakohtu seisukoht, et lepingujärgse maksetähtajana tuleb kohaldada arvetele

märgitud tähtaega 2 nädalat, ja ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda

teisele seisukohale.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus määras maksetähtaja. Maakohus ei ole määranud

maksetähtaega, vaid tõendite hindamise teel teinud kindlaks selle, milline on olnud lepingupoolte

tahe maksetähtaja osas. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud pretensioone seoses sellega, et kostja ei

ole tasunud kauba eest arvel märgitud kuupäevaks, ei tõenda seda, et pooltel oli kokkulepe mingi

muu maksetähtaja, mitte aga arvel märgitud, osas. Pigem näitab hageja poolt kostjale

pretensioonide mitteesitamine ja kauba jätkuv müük seda, et kuna poolte vahel olid pikaajalised

ärisuhted, siis hageja usaldas kostjat ning eeldas, et kostja likvideerib oma võlgnevuse hageja ees

ise ilma meeldetuletuseta.

Asjakohatu on apellandi viide VÕS § 114 lg-le 1, sest viidatud säte käsitleb olukorda, kus

võlgnik rikub kohustust ja võlausaldaja annab võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava

mõistliku tähtaja, kuid antud juhul on kostja ise leidnud, et poolte vahel puudus üldse kokkulepe

maksetähtaegade osas, seega ei saa rääkida ka kohustuse rikkumisest.

Kuna maakohus on õigesti tuvastanud poolte tahte maksetähtaja osas, siis on õigesti viivise

arvestamisel lähtutud VÕS §-dest 113 lg 1 ja 94.

10. Maakohus on õigesti tõendeid hinnates asunud seisukohale, et kostja väide, et ta soovis osta

vaid UV-kaitsega kotte, on tõendamata ning apellandi väited ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

Asjas olevate tõendite kohaselt ostis kostja hagejalt nii UV-kaitsega kotte kui ka ilma

UV-kaitseta kotte. Seda asjaolu kinnitab ka apellant oma apellatsioonkaebuses, märkides, et

ekspordiks mõeldud kaminapuid kuivatatakse väljas ning seetõttu on hagejalt tellinud rohelist

värvi võrkkotte ja teist värvi kotte on kasutatud vaid sisetingimustes.

Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et poolte vahel oli 2004 sõlmitud suuline

müügileping võrkkottide müügiks, kostja esitas tellimuse jooksvalt telefoni teel ja hageja täitis

tellimuse, toimetades kauba kohale ja esitades arve. Tuvastatud ei ole asjaolu, et pooled oleksid

juba 2004 kokku leppinud ainult UV-kaitsega kottide müügis-ostus. Seega oleks kostja pidanud

tõendama seda, kas ja millal tellimuse esitamisel ta soovis osta UV-kaitsega kotte, kuid antud

juhul ta seda teinud ei ole.

Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on kostja hagejalt tellinud erinevat värvi kotte, kuid

kostja vastuväited hagile ja vastuhagi tuginevad ainult roheliste kottide mittekvaliteetsusele,

s.o kostja on lähtunud eeldusest, et rohelist värvi võrkkottidel oli UV-kaitse. Hageja väite

kohaselt oli UV-kaitseta kotte ka rohelist värvi ning seega ei saa kostja ainult võrkkoti värvusele

tuginedes väita, et kotid olid mittekvaliteetsed. Väites, et talle on müüdud mittekvaliteetseid

võrkkotte, peaks kostja tõendama, et ta tellis UV-kaitsega kotte, mitte aga UV-kaitseta

võrkkotte, mis ei ole ette nähtud hoidmiseks välistingimustes ning muutuvad rabedateks ja

purunevad.

11. Maakohus on õigesti jätnud 29. juuni 2009 kohtuistungil rahuldamata kostja taotluse võtta

asja juurde MicroLink Eesti AS valdkonnajuhi M.N. 25.02.2009 vastus järelepärimisele hageja

kodulehel tehtud muudatuste kohta ja taotluse M.N. ülekuulamiseks, samuti ka taotluse OÜ

Alviron tõendi asja juurde võtmiseks. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise

tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist ei

ole asjakohaste tõenditega ning seetõttu on taotlus jäetud õigesti rahuldamata. Asjaolu, milliste

kottide ostmise osas (kas UV-kaitsega või UV-kaitseta) oli pooltel kokkulepe, ei saa tõendada

hageja kodulehel olevaga. Lähtudes eeltoodust tagastab ringkonnakohus nimetatud tõendid

apellandile.

Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate ja juhatuse liikmete ütlusi, ringkonnakohus nõustub

maakohtu poolt antud hinnanguga ning apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust hinnata neid

erinevalt maakohtust.

12. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata vastuhagi ning apellatsioonkaebuses esitatud väited

ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohus tuvastas, et puudus poolte kokkulepe UV-kaitsega võrkkottide ostmiseks ning seetõttu

ei vastuta hageja vastavalt VÕS § 218 lg-le 4.

Apellandi väitel isegi juhul, kui ei olnud kokkulepet UV-kaitsega võrkkottide ostmiseks, ei

vastanud kotid ikkagi lepingutingimustele, kuna purunesid niivõrd kergesti, et ei olnud

pakendina kasutatavad (VÕS § 217 lg 2 p 2).

VÕS § 219 lg 1 kohaselt kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses,

peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Vastavalt VÕS § 220 lg-le 1

peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul

pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama

paragrahvi lg 3 järgi kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt

või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja

lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski

lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks

tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.

Varjatud puuduste osas, mis ilmnevad pärast asja üleandmist, tekib VÕS § 220 lg-s 3 sätestatud

tagajärg pärast puuduste ilmnemisele järgneva ajavahemiku möödumist, mille jooksul

teatamiskohustus oleks tulnud sama paragrahvi lg 1 kohaselt täita.

Asja materjalide kohaselt sai kostja võrkkottide väidetavast lepingutingimuste mittevastavusest

teada juuli lõpus 2008. Kostja seisukoha kohaselt teatas ta koheselt hagejale võrkkottide lepingu

tingimustele mittevastavusest ning hageja esindajate osavõtul toimus kostja laos ülevaatus, kus

mittevastavus fikseeriti ja vormistati ka sellekohane akt. Hageja on sellele väitele vastu vaielnud,

väites, et kostja ei teatanud talle võrkkottide lepingutingimustele mittevastavusest mitte enne, kui

sai kätte vastuhagi ning kostja poolt väidetud kokkusaamist üldse ei ole toimunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna kostja väitel hageja esindajad aktile alla ei

kirjutanud, siis mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oleks kostja pidanud esitama hagejale akti

posti teel või hiljem kohtumisel Viljandis, kuid antud juhul ei ole kostja seda teinud. Kostja ei

ole suutnud tõendada asjaolu, et ta teatas võrkkottide lepingutingimustele mittevastavusest

müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada

sai ning seetõttu lähtudes VÕS § 220 lg-st 3 ei või ta enam asja lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda. Teatamata jätmine ei ole mõistlikult vabandatav ja kostja ei saa nõuda

hagejalt tekitatud kahju hüvitamist.

13. Õige on maakohtu järeldus, et kostjal on kohustus tasuda 31.10.2008 arve nr 81687.

Nimetatud arve on esitatud saatelehe nr 11 alusel (I kd tl 21). Tõendamata on kostja väide, et

arve on esitatud mittenõuetekohase kauba asendamiseks üle antud kauba eest. Kuna tõendamata

on juba asjaolu, et 06.08.2008 toimus hageja esindajate ja kostja esindajate kokkusaamine

Vaimastveres seoses võrkkottide mittevastavusega lepingutingimustele (L.U. ja I.Õ. u

kinnitavad sellist kokkusaamist ja akti koostamist; S.S. eitab), siis on tõendamata ka kostja poolt

väidetud kokkulepe, et ebakvaliteetsed kotid asendatakse suhtes 1:4. Ainuüksi poolte pikaajaline

koostöö ei tõenda nendevahelist kokkulepet kauba asendamises. Saatelehe vormistusest ei ole

tuletatav hageja soov vahetada välja mittekvaliteetseid kotte.

14. Maakohus on õigesti jaganud menetluskulud ja apellandi vastupidine väide on alusetu.

Lähtudes TsMS § 168 lg-s 5 sätestatust on maakohus õigesti arvestanud menetluskulude jaotusel

nii põhivõlga kui viiviseid.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson