2-09-50011/31 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lea Aavastik, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-50011

Tsiviilasi

OÜ Makadaamia hagi AS Mayeri Industries vastu

lepingujärgse kohustuse täitmiseks ja viivise tasumiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Apellatsioonkaebuse hind 166 882,36 krooni (10 665,73

eurot)

Apellatsioonkaebuse hind 577 253,17 krooni (36 893,20

eurot)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. novembri 2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Makadaamia apellatsioonkaebus

AS Mayeri Industries apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. mai 2011

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Makadaamia (registrikood: 11499540),

esindajad Erik Lepikson ja vandeadvokaat Anto Kasak

Apellant (kostja): AS Mayeri Industries (registrikood:

10039055), esindaja Raili Tikko

RESOLUTSIOON

1. OÜ Makadaamia apellatsioonkaebus rahuldada ja AS

Mayeri Industries apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 25. novembri 2010 otsus

osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja rahuldada hagi

täielikult ning välja mõista AS-lt Mayeri Industries OÜ

Makadaamia kasuks põhivõlg 36 893,15 eurot.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1.

Välja

mõista

AS-lt

Mayeri

Industries

OÜ

Makadaamia

kasuks

põhivõlg

36 893,15

eurot

(kolmkümmend

kuus

tuhat

kaheksasada

üheksakümmend kolm eurot 15 senti) ja viivis seisuga

25.11.2010

summas

9 362,48

eurot

(üheksa

tuhat

kolmsada kuuskümmend kaks eurot 48 senti).

3.2.

Välja

mõista

AS-lt

Mayeri

Industries

OÜ

Makadaamia kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (36 893,15

eurot) alates 26.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni.

3.3.

Menetluskulud

maakohtus

jätta

AS

Mayeri

Industries kanda.“

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta AS Mayeri

Industries kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Makadaamia esitas hagi AS Mayeri Industries vastu, milles palus kostjalt välja mõista

lepingujärgse võlgnevuse 577 253,17 krooni, viivised summas 90 629,04 krooni ja alates

14.08.2009 viivised protsendina põhinõudelt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 07.01.2008 OÜ Dzintars Eesti ja kostja kaupade

ostu-müügilepingu ja kaubamärgi registreeritud õiguse loovutamise lepingu, mille kohaselt

OÜ Dzintars Eesti kohustus tarnima kostjale kaupa ja toorainet ning kostja kohustus selle eest

tasuma. Samuti OÜ Dzintars Eesti kohustus andma kostjale õiguse registreerida Eestis, Lätis ja

Leedus kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05. Kostja kohustus tasuma kaubamärgi

registreerimise õiguse eest 472 000 krooni.

Perioodil 10.12.2007-15.01.2008 tarnis OÜ Dzintars Eesti kostjale kaupa ja toorainet ning

väljastas kolm arvet (10.12.2007 arve nr 4722, 01.01.2008 arve nr 4706, 15.01.2008 arve nr 65)

kokku summas 691 222,50 krooni. Samuti OÜ Dzintars Eesti esitas kostjale kaks arvet

(28.01.2008 arve nr 6879, 01.02.2008 arve nr 6880) kaubamärgi registreerimise õiguse eest

summas 472 000 krooni. Kokku esitas OÜ Dzintars Eesti esitas kostjale arveid summas

1 163 222,50 krooni. Kostja on esitatud arvete alusel tasunud 585 969,33 krooni ja tasumata oli

hagi esitamise ajal 577 253,17 krooni.

25.07.2008 sõlmisid OÜ Dzintars Eesti ja Vene Föderatsioonis registreeritud äriühing

OOO Melanta nõude loovutamise lepingu, millega OÜ Dzintars Eesti loovutas kõik OÜ Dzintars

ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded OOO-le Melanta. 15.08.2008 esitas kostja

OÜ-le Dzintars Eesti 21.07.2008 koostatud pretensiooni ja lepingust taganemise avalduse.

18.08.2008 OÜ Dzintars Eesti teavitas kostjat nõude loovutamisest OOO-le Melanta.

11.09.2008 sõlmisid OÜ Makadaamia ja OOO Melanta nõude loovutamise lepingu, millega

OOO Melanta loovutas kõik kostja vastu olevad nõuded hagejale.

Hageja leidis, et kostja 21.07.2008 lepingust taganemine on õigusvastane ja leping on endiselt

kehtiv. Taganemise aluseks olevad väidetavad kauba puudused olid sellise iseloomuga, et kostja

oleks need saanud tavalise hoolsuse korral kauba üleandmisel avastada. Kostja ei ole tõendanud,

et kaup ei vastanud lepingus kokkulepitud tingimustele või, et ta teatas OÜ-le Dzintars Eesti

kauba puudustest varem kui 15.08.2008. Kostja sai kauba viimase partii 7 kuud enne lepingust

taganemist. Seega kostja ei ole lepingust taganenud mõistliku aja jooksul ning on kaotanud

lepingust taganemise õiguse. Kostja väide, et OÜ Dzintars Eesti teadis kauba üleandmisel selle

lepingutingimustele mittevastavusest on tõendamata.

Kostja on esitanud pretensioone kauba osas summas 169 174,58 krooni ja hageja arvates

ülejäänud summas kauba kvaliteedi osas pooltel vaidlus puudub.

Hageja leidis, et OÜ Dzintars Eesti ei ole rikkunud lepingut seoses kaubamärgi registreerimisega

Eestis. Taotluse kaubamärgi registreerimiseks pidi esitama kostja ja OÜ-l Dzintars Eesti ei ole

võimalik iseseisvalt kaubamärki kostja nimele registreerida. Kostja ei saanud kaubamärki

registreerida tema enda tegevusetuse tõttu. Samuti OÜ Dzintars Eesti ei saanud kostjaga lepingu

sõlmimise ajal olla teadlik, et Wella AG otsustab „Hella“ kaubamärgi registreerimise

vaidlustada. Hageja leidis, et kostja ei ole kaubamärgi puudustest mõistliku aja jooksul teatanud.

2. AS Mayeri Industries vaidles hagile vastu.

OÜ Dzintars Eesti esitas kostjale arveid lepingus kokku lepitust suuremas summas

156 147,65 krooni, kuid osa kaupade kogused hulgipakendis olid kokkulepitust väiksemad.

Kostja teatas OÜ-le Dzintars Eesti puudujäägist ja palus puudujäägi järgi saata, mida viimane ei

teinud. Pärast kauba tarnimist selgus, et kaubamärgil ja osal müüdud kaubal ei ole olnud

kokkulepitud väärtust. Kostja vaatas kauba saamisel selle üle tavapärase hoolikusega, kuid

edaspidi esile kerkivad puudused ei olnud tavapärase ülevaatuse käigus tuvastatavad. Seetõttu

21.07.2008 kostja esitas OÜ-le Dzintars Eesti pretensiooni ja lepingust taganemise avalduse.

Kostja palus mittekvaliteetne kaup ära viia ja keeldus arveid summas 565 520,52 krooni

tasumast. OÜ Dzintars Eesti teadis või pidi teadma kauba mittevastavusest lepingutingimustele,

kuna ükski kaubas esinev puudus ei saanud tekkida kauba üleandmise järgselt ja puudused

esinesid juba lepingu sõlmimise ajal. Kõik puudused olid varjatud puudused ja nende

avastamisel esitati OÜ-le Dzintars Eesti pretensioon mõistliku aja jooksul. OÜ Dzintars Eesti ei

ole kostja pretensioonidele ja taganemisavaldusele mõistliku aja jooksul reageerinud ning

seetõttu kostja eeldas, et OÜ Dzintars Eesti ei vaidle pretensioonidele ja lepingust taganemisele

vastu. Sisulised vastuväited esitas hageja alles 08.04.2009, mis ei ole mõistlik tähtaeg.

Kostja on tasunud kaubamägi „Hella“ eest 200 000 krooni ja VÕS § 111 alusel keeldus tasumast

ülejäänud summat. Kaubamärk „Hella“ tegelik väärtus ja kasutuspotentsiaal ei vastanud

OÜ Dzintars Eesti poolt esitatud faktidele ning kaubamärk ei vasta kostja ootustele asja

omandamisel. Patendiamet teatas kostjale, et kaubamärki ümberregistreerimine pole võimalik,

sest kaubamärk on jätkuvalt OÜ Dzintars Eesti omanduses. OÜ Dzintars Eesti kohustus esitama

Patendiametile taotluse kaubamärgi ümberregistreerimiseks kostja nimele, kuid ta ei ole seda

teinud. Kostja arvates teadis OÜ Dzintars Eesti lepingu sõlmimisel, et Wella AG on vaidlustanud

kaubamärgi registreerimise.

Kostja palus lugeda 15.01.2008 arve nr 65 alusel ekslikult tasutud 33 455,13 krooni tasumisele

kuuluvate summade katteks. Samuti arvestas ta esitatud arvetelt maha mittekvaliteetse kauba ja

oli seisukohal, et 10.12.2007 arve nr 4722 alusel oleks tasumisele kuuluv summa

97 266,50 krooni ja 01.01.2008 arve nr 4706 alusel 46 434,08 krooni Kostja leidis jätkuvalt, et

kaubamärgi osas ei ole tal kohustust tasuda, mistõttu palus ka 28.01.2008 arve nr 6879 alusel

tasutud 200 000 krooni arvestada arvete 4722 ja 4706 katteks ja leidis, et tal on omakorda nõue

hageja vastu summas 136 142,11 krooni.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus 25. novembri 2010 otsusega rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis

AS-lt Mayeri Industries OÜ Makadaamia kasus välja põhivõla 410 370,81 krooni ning viivise

seisuga 25.11.2010 summas 104 631,38 krooni. Kohus mõistis AS-lt Mayeri Industries OÜ

Makadaamia kasuks välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates

26.11.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud 71% ulatuses AS Mayeri

Industries ja 29% ulatuses OÜ Makadaamia kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus, kas 07.01.2008 sõlmitud

lepingu alusel üleantud kaup vastas lepingutingimustele või mitte, kas väidetavast

mittevastavusest on müüjat teavitatud õigeaegselt ning, kas kostjal oli õigus lepingust taganeda.

07.01.2008 leping sisaldab kohtu hinnangul kahte tehingut: kaupade ja tooraine ost-müük

(lepingu p 1.1, 1.2 ja 3.1) ning kaubamärgi registreerimise õiguse üleandmine (lepingu p 1.3 ja

3.2).

Kostja vaidles vastu 15.01.2008 arve nr 65 tasumise kohustusele, sest pooled ei leppinud kokku

nimetatud arves esitatud kaupade müüki kostjale. 15.01.2008 arve nr 65 alusel tuleks kostjal

tasuda 167 275,65 krooni (koos käibemaksuga). Arve-saatelehel oli kostja esindaja allkiri kauba

vastuvõtmise kohta. Kostja ei ole vastuvõtmist vaidlustanud. Kostja väide, et ta ei saanud kaupa

õigel ajal üle vaadata, sest seda oli palju ja see oli hulgipakendites, ei ole veenvad. Kogu arvel

nr 65 märgitud kaup on tarnitud korraga ja kaks nädalat hiljem muust kaubast. Kohus möönis, et

kaup võis olla kaubaalusel ja ka pakendatud hulgipakenditesse, kuid siiski pidi kostja tavapärase

hoolsuskohustuse tõttu kontrollima, mis saadetis talle üldse on tulnud, eriti arvestades saadetud

kauba kogust ja koguhinda. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks OÜ-le Dzintars Eesti esitanud

pretensioone enne 2008 juulit seoses ülemäärase kaubaga, ei palunud kaupa ära viia ega ka

püüdnud seda tagastada. 21.07.2008 pretensioonis on kostja kinnitanud, et on nimetatud arve

osaliselt tasunud, märkinud vaid, et kaupa on tarnitud rohkem, kui kokkulepe ette nägi.

Kohtumenetluse käigus kostja esitatud taotlus tasaarvestada arve nr 65 järgi ekslikult tasutud

summa 33 455,12 krooni nõuetega teiste arvete eest, on põhjendamatu ja selline tahteavaldus on

esitatud hilinemisega.

Kostja ja OÜ Dzintars Eesti on arves nr 65 märgitud kaupa ostu-müügilepingu sõlminud eraldi

tegudega. OÜ Dzintars Eesti tegi pakkumuse saates kostjale kaubad ja arve. Kostja võttis kauba

vastu ega ole kauba saatmisele vastu vaielnud. Kostja on tasunud arve osaliselt, mistõttu ta võttis

OÜ Dzintars Eesti pakkumise vastu. Arvestades asjaolu, et kostja ei vaielnud vastu kauba

saamisele ja lähtudes äriühingute vahel levinud praktikast mitte sõlmida kirjalikke lepinguid,

vaid sõlmida selle asemel lepinguid kaupa reaalselt saates, asus kohus seisukohale, et arvega

nr 65 sõlmisid kostja ja OÜ Dzintars Eesti kaupade ostu-müügilepingu. Pooled ei vaidle, et

nimetatud arve alusel on tasumata 133 820,52 krooni, mida kostja on kohustatud tasuma.

Kostja leidis, et tarnitud kaup ja tooraine ei vastanud lepingu tingimustele. Kaupade kogused olid

kokkulepitust väiksemad järgmistel toodetel: BU dušigeeli arvel märgitust 3000 tk vähem;

punaseid korke arvel märgitust 4654 tk vähem; valgeid korke arvel märgitust 576 tk vähem.

Kohus leidis, et kostja on tõendanud oma väiteid koguseliselt vähema tarnitud kauba osas.

Kohus luges tõendatuks kostja väite, et toodetel oli vale märgitus suuruse osas.

Küünelakieemaldi pudelitel olid etiketid, millel suuruseks märgitud 200 ml, tegelik pudelite

suurus aga oli 150 ml. Mittevastavaid pudeleid oli 9630 tükki.

Üleantud etiketid olid kasutuskõlbmatud, sest etiketid ei vastanud kehtestud kemikaale

sisaldavatele toodetele kehtestatud ohumärgi nõuetele, olid mõõtmetelt väikesed, vale

paigutusega, ohulause mõõtmed valed, kujunduselt valed. Samuti oli etikettidel nimetamata

lõhnaaine, happed ja sisu kirjeldused valed. Kohus luges etikettide nõuetele mittevastavust

tõendatuks. Osa etikette olid toodetele, mis oli OÜ Dzintars Eesti sortimendist välja arvatud ja

neid ei saanud kasutada. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus luges, et hageja on kostja

vastuväite omaks võtnud.

Kohus luges tõendatuks, et küünelakieemaldis „Hella“ esines sade, sade oli vedelseebi pudelis ja

šampoon oli lubamatu koostisega. Sademe esinemine pudelis on mittetavapärane ning labor on

tuvastanud toodete ette nähtust erineva pH taseme.

Kohus leidis, et toodete vannivaht „Hella“, šampoon „Hella“, dušigeel „Hella“, vedelseep

„Hella“ vale koostist ei ole kostja tõendanud.

Kostja on tõendanud, et tarnitud küünelakieemaldite pudelid olid valest materjalist ja neid ei

tohtinud atsetooni sisaldavate toodete pakendamiseks kasutada, mistõttu ei saanud kostja

kasutada ka neile pudelitele mõeldud pumpkorke.

Kohus leidis, et kõik toodetel esinevad puudused esinesid juba kauba üleandmise ajal - kauba

väiksem kogus, sademega tooted, etiketid oli valmiskujul trükitud, vale suurusega ja koostisega

pudelid, ja ei saanud tekkida hiljem. Pooled ei olnud kokku leppinud, et müüja annab üle kauba,

millel on tavapärasest erinev kvaliteet. Samuti ei esitanud hageja tõendeid, et kostja oli lepingu

sõlmimise ajal puudustest teadlik ja nendega nõus.

Kostja on tuvastanud kaupade puudused järgmiselt: vähem tarnitud dušigeeli 13.05.2008,

korkide puudujäägi 05.06.2008, puudused küünelakieemaldi pudelite suuruse, koostisega ja

pumpkorkide kasutamise võimatuse 18.01.2008-21.01.2008, sademe vedelseebis ja šampooni

lubamatu koostise 01.02.2008-04.02.2008. Kostja tõenditest ei tulene, millal täpselt tuvastati

etikettide kasutuskõlbmatus. Kohus leidis, et kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud VÕS § 219

lg-s 1 sätestatud viivitamata kauba ülevaatamise kohustust. Kostja väited, et kaup oli pakendatud

ja selle ülevaatamine tekitab liigseid kulutusi, ei ole asjakohane. Kostja oleks piisava hoolsuse

korral pidanud kontrollima kaupa ka kastide kaupa ning vähemalt pisteliselt lugema üle kastides

olevad tarnitud kaubaartiklite tükid. Samuti oleks kostja tavapärase hoolsuse korral pidanud

vaatlema tarnitud kaupa visuaalselt ning siis oleks avastatud pudelites olev sade ja kauba vale

kogus. Etikettide sobimatust, küünelakieemaldite pudeli ja šampooni koostise mittevastavust ei

saanud esmase ülevaatuse käigus visuaalselt tuvastada, mistõttu nimetatud kaupade

mittevastavuse osas ei oma tähtsust, kas need vaadati üle koheselt või mitte.

Siiski on tõendatud, et kostja sai enamikest puudustest teada juba 2008 jaanuaris-veebruari algul,

s.o enne kauba eest esitatud arvete tasumise tähtaega, kuid ei teavitanud sellest müüjat. Kostja ei

ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks teavitanud OÜ-d Dzintars Eesti

esinevatest puudustest jaanuaris-veebruaris ega ka mais-juunis, kui avastati puuduvad

dušigeelipudelid ja korgid. Kostja pöördus pretensiooniga alles 21.07.2008, mis jõudis müüjani

tegelikult alles 15.08.2008.

Kohus leidis, et enamik kaupadel esinevatest puudustest esinesid juba kauba üleandmisel ja

OÜ Dzintars Eesti oli puudustest teadlik. Kohtu arvates ei ole hageja tõendanud, et esitatud

puudused on üle antud kaubal tekkinud hiljem ja üleandmise ajal kaubal puudusi ei esinenud.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja oli õigustatud kasutama õiguskaitsevahendit

osaliselt. Kostja soovis lepingust taganeda, kuid kohtu arvates nimetatud õiguskaitsevahend ei

ole kohane. Lepinguline mittevastavus ei ole nii oluline, et annaks aluse lepingust taganeda:

arvestades kogu kauba maksumust ja puudustega kauba maksumust, ei ole õiguskaitsevahend

proportsionaalne. Kostja ei ole müüjale andnud VÕS § 114 lg 1 kohaselt täiendava tähtaega

puuduste kõrvaldamiseks, mille järgimata jätmisel ta plaanib lepingust taganeda VÕS § 116

alusel. Kohtu arvates on kohane õiguskaitsevahend hinna alandamine vastavalt VÕS § 112

lg-le 1. Kohus leidis, et kostjal puudub VÕS § 112 alusel kohustus tasuda järgmised summad:

vähem tarnitud kaup (dušigeel, korgid) kokku 7000,30 krooni, etiketid 52 050,85 krooni,

küünelakieemaldi

valmistoodang

7613,39

krooni,

sademega

šampoon

ja

vedelseep

51 839,16 krooni, tühjad sobimatud pudelid ja pumpkorgid 22 922,03 krooni. Kokku

141 425,73 krooni, millele lisandub käibemaks 18%, kokku seega 166 882,36 krooni.

Tasumisele kuulub arve nr 65 tasumata summa ja „Hella“ valmistoodang, mille mittevastavus ei

leidnud tõendamist.

Lepingu p 1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et OÜ Dzintars Eesti annab üle ja kostja võtab

vastu õiguse registreerida kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus.

Kaubamärgi registreerimise õiguse eest kohustus kostja tasuma 472 000 krooni. OÜ Dzintras

Eesti esitas kaks arvet iga summas 236 000 krooni. Kostja on tasunud esimese arve alusel

200 000 krooni ja tasumata on 272 000 krooni. Kostja väitel ei omanud kaubamärk sellist ärilist

väärtust, nagu OÜ Dzintars Eesti seda lepingueelselt väitis ja kostja ei saanud seda kasutada

eesmärgil, milleks ta selle ostis. Kohus leidis, et pooltel on vabadus kokku leppida nii

lepinguesemes kui hinnas. Seadus ei sätesta, et hind peab vastama asja väärtusele. Kui kostja

arvates on müüja lepingut sõlmides käitunud kostjat teadlikult kahjustavalt, võib kostja nõuda

tehingu tühistamist. Kohus leidis, et poolte vahel kaubamärgi ostu-müügileping leping kehtib ja

on täitmiseks kohustuslik.

Kostja vajas kaubamärgi registreerimiseks OÜ Dzintars Eesti nõusolekut. Kostja ei ole esitanud

tõendeid, et ta oleks pöördunud nõusoleku saamiseks OÜ Dzintars Eesti poole.

Kostja poole pöördus Wella AG, kes palus tal kaaluda võimalust loobuda kaubamärgi „Hella“

registreerimisest, kuna see sarnaneb kaubamärgiga „Wella“. Wella AG esitas ka 31.08.2009

vaidlustusavalduse Tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Kostja arvates need asjaolud

tõendavad, et kaubamärki ei saagi registreerida. Kohus leidis, et rohkem kui 1,5 aastat pärast

lepingu sõlmimist ilmnenud asjaolud ei pruukinud olemas olla lepingu sõlmimise ajal. Samuti

avaldus ei ole rahuldatud, mistõttu ei ole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud.

Kuna kaubamärk on registreerimata kostja tegevusetuse tõttu, ei oma asjas tähtsust see, millised

olid kaubamärgiga „Hella“ varustatud toodete müügitulemused.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjal puudus õigus kasutada lepingust taganemist ega

muid õiguskaitsevahendeid ja kostja on kohustatud lepingut täitma.

Kokku esitas OÜ Dzintars Eesti kostjale arveid summas 1 163 222,50 krooni, millest kaubamärgi

eest tuli tasuda 472 000 krooni ning kaupade ja tooraine eest 691 222,50 krooni. Kuna

kaubamärgi eest on tasutud 200 000 krooni ja tasumata 272 000 krooni, on tasumata summaks

kaupade ja teenuste eest 305 253,17 krooni. Eelpool kohus leidis, et kostjal on täitmata kohustus

kaubamärgi osas 272 000 krooni ning toodete ja kaupade osas 305 253,17 krooni - 166 882,36

krooni=138 370,81 krooni. Kokku kuulub hageja nõue põhivõla osas tasumisele summas

410 370,81. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hagi esitamise seisuga viivis

summas 104 631,38 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Makadaamia esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. novembri

2010 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Makadaamia hagi AS Mayeri

Industries vastu 166 882,36 krooni ulatuses. Hageja palub tühistatud osas uue otsuse tegemist,

millega AS-lt Mayeri Industries mõistetakse OÜ Makadaamia kasuks välja 166 882,36 krooni ja

viivis sellelt summalt kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on kohus rikkunud menetlusõigusnorme. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 4. Kohus

leidis, et kostja oleks sobiva õiguskaitsevahendina pidanud kasutama hinna alandamist ning

jõudnud järeldusele, et kuivõrd esines alus hinna alandamiseks, siis ei ole kostjal kohustust

tasuda hagejale 166 882,36 krooni. Kohus on oluliselt väljunud kohtuasja piiridest ja tuginenud

asjaolule (hinna alandamine), mida kumbki pool ei ole menetluse käigus käsitlenud.

Riigikohus on asjas nr 3-2-1-44-04 leidnud, et juhul, kui pool pole teinud hinna alandamise

avaldust teisele poolele hiljemalt kohtuvaidlusteni esimeses astmes, siis ei või kohus

omavoliliselt lugeda hinda alandatuks ega kohaldada hinna alandamist. Antud juhul ei ole kostja

teinud käesoleva hetkeni avaldust hinna alandamiseks, mistõttu on kohtu viide VÕS §-le 112 kui

alusele hagi osaliseks rahuldamata jätmiseks omavoliline ning vastuolus TsMS § 463 lg-ga 4;

2) on kohus vääralt hinnanud tõendeid. Hageja on oma 26.08.2010 vastuses märkinud, et kostja

poolt koostatud aktid on sisuliselt võrdsed poole seletusega, mistõttu ei ole need käsitletavad

tõendinda TsMS tähenduses. Kuid kohus on leidnud, et kostja poolt esitatud aktid, mis on

koostatud kostja enda või tema kontrolli all olevate töötajate poolt on käsitletavad tõendina.

Hageja hinnangul ei saa kostja väidet tõendada kostja enda poolt koostatud dokumendiga. Poole

poolt koostatud dokumentaalsed tõendid ei tõenda poole väiteid. Hageja hinnangul on kohus,

lugedes poole poolt ettevõttesisese dokumendiga tõendatuks poole väite, vääralt hinnanud

tõendeid ning jätnud arvestamata asjaoluga, et tõendi allikaks on pool ise.

Samuti hageja on juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt

esitatud etiketid ja asitõendid on needsamad, mis lepingu alusel üle anti. Kuivõrd kostja pole

tõendanud, et kohtule esitatud tooted on lepingu alusel üleantud tooted, siis ei saa need tõendid

tõendada ka lepingu alusel üleantud kauba vastavust lepingule

Kohus leidis, et kuivõrd kostja poolt esitatud asitõendites esines sade ning ühe toote PH tase

erines normaalsest, siis on tõendatud, et sade oli toodetes juba kauba üleandmise hetkel. Hageja

kohtu sellise järeldusega ei nõustu. Antud juhul on oluline, kas kostjale üleantud kaup vastas

lepingutingimustele või mitte. Asjaolu, et toodetes esineb üle poole aasta möödudes sade või

toote PH tase on muutunud, ei tõenda, et selline väidetav puudus oli olemas toote üleandmise

hetkel. Kostja kohustus on tõendada kaupade mittevastavust kauba üleandmise hetkel, mitte

hilisemalt.

5. AS Mayeri Industries esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. novembri

2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi jäetakse rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) müüs OÜ Dzintars Eesti kostjale õiguse registreerida kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05

Eesti, Lätis ja Leedus. Kostja on korduvalt juhtinud tähelepanu, et müüjale ei kuulunud ei müügi

hetkel ega varem või hiljem kaubamärk nimetatud klassides, mistõttu müüja ei saanud tal

mitteolevat õigust müüa. Samuti ei saanud müüja teha võimalikuks selle omandamist kostja

poolt. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et OÜ-l Dzintars Eesti oli õigus kaubamärgile „Hella“.

Kohus leidis, et kui pooled leppisid müügiesemes ja hinnas kokku, siis tuleb kostjal lepingut täita

ja ostuhinna maksta. Kostja arvates ei ole alust küsida tasu asja eest, mida ei ole olemas ja mida

pole ostjale üle antud. Järelikult on kostjal õigus nõuda kaubamärgi eest juba makstud

200 000 krooni tagasisaamist ning selle tasaarvestamist kostja kohustusega.

Lepingu p 1.3 nägi ette, et müüja annab üle õiguse registreerida kaubamärk. Lepingu p 4 kohaselt

on ostjal kohustus esitada avaldus kaubamärgi registreerimiseks ühe kuu jooksul lepingu

sõlmimisest arvates. Muid kohustusi leping ette ei näinud. Ostja esitas õigeaegselt avalduse

kaubamärgi registreerimiseks ning lepingu kohaselt kostja ei pidanud pöörduma täiendava

kaubamärgi registreerimise nõusoleku saamiseks müüja poole. Pooled ei näinud ette konkreetset

vormi kaubamärgiõiguse üleandmiseks ning seetõttu võis müüja ise Patendiametile

kaubamärgiõiguse loovutusdokumendi esitada. Kohtu järeldus, et kaubamärk jäi registreerimata

kostja tegevusetuse tõttu, on alusetu.

Kohus on ekslikult seostanud kaubamärgi registreerimiseks vajaliku nõusoleku andmist

täiendava tähtaja andmise ja lepingust taganemise lubatavusega. Kostja sai teada OÜ Dzintars

Eesti poolt tegevuste tegemata jätmisest alles Patendiameti kirjast 18.03.2009 (kohtuotsuses on

eksitud aastaarvuga). Kuid juba 21.07.2008 esitas kostja lepingust taganemise avalduse.

2009. aastal ei olnud võimalik anda täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuna lepingust

oli 2008. aastal taganetud.

Kohus on ignoreerinud VÕS § 217 lg 2 p 4 ja VÕS § 217 lg 6. Menetluses oli tõendatud, et

alates 2004 olid Wella AG-l prioriteetsed õigused samades klassides 03 ja 05 äravahetamiseni

sarnase kaubamärgi „Wella“ suhtes. Ja need asjaolud olid olemas juba kostja ja OÜ Dzintars

Eesti vahel lepingu sõlmimise ajal.

Kohtu järeldus, et kuna Wella AG poolt Tööstusomandi apellatsioonikomisjonile esitatud

avaldust pole rahuldatud, pole kaubamärgi registreerimise takistus tuvastatud, ei ole õigustatud.

Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väiteid, et vastavalt VÕS § 217 lg 2 p-le 1 ei vastanud

müüdud asi/õigus lepingutingimustele, kuna tal ei olnud kokkulepitud omadusi ja ta ei sobinud

eriliseks otstarbeks (p 2). Kostja soovis kaubamärki selleks, et müüa selle all kaupu ja sada

kasumit. Kohus on jätnud hindamata kostja poolt esitatud tõendid, et müüja poolt lubatud

„Hella“ kaubanduskettides sortimendis olek, müügilepingud jms ei vastanud tõele. Kohus ei ole

hinnanud kostja esitatud tõendeid, mis kajastasid kostja selgitusi huvi kaotamise põhjuste kohta

kaubamärgi suhtes;

2) on kohus lepingust taganemise oluliste rikkumiste näidisloenditest piirdunud vaid VÕS § 116

lg 2 p-ga 1, samas kui kostja on korduvalt viidanud ka VÕS § 116 lg 2 p-dele 2 ja 3.

Kohus leidis, et kostjal ei olnud VÕS § 116 lg 4 alusel õigust lepingust taganeda, sest ta ei ole

andnud hagejale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. VÕS § 116 lg 4 sätestab, et isik

võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud

kohustust. Kohus ei ole arvestanud, et OÜ Dzintars Eesti poolt täiendaval tähtajal rikkumiste

kõrvaldamine polnud võimalik, kuna müüja ei saanud tekitada omale kaubamärgiõigusi ja tehing

oli tehtud OÜ Dzintars Eesti pankrotieelses seisundis ning tolle hetkel juba mittetegutsemise ajal.

Kohus on jätnud konkretiseerimata, kas, missuguseid ja kui suuri kahjusid tema arvates

kohustust rikkunud lepingupool kannaks kohustuse täitmiseks või ettevalmistamiseks teise

lepingupoole lepingust taganemise korral. Sellist teavet ei ole hageja esitanud;

3) ei nõustu kostja kohtu järeldusega arve nr 65 tasumise kohustuse osas. Tõendamist on

leidnud, et lepinguga ei olnud kokku lepitud arvel nr 65 näidatud kaupa ja nende eest tasumiseks

sellist summat. Arvel märgitud kaup on võõraste toodete laojäägid, mida OÜ Dzintars Eesti

püüdis kostjale müüa. Arvel nimetatud kaubad võeti vastu eksituse tõttu ning osa arvest tasuti.

Kauba tingimustele mittevastavus avastati alles pretensiooni koostamise käigus arveid ning

kaupu omavahel võrreldes ja arvutades, kuna müüja ei olnud järginud arveid koostades poolte

kokkuleppeid ja kõik tooted/tooraine/materjalid olid arvetele läbisegi puistatud. 27.07.2008

pretensiooniga teatas kostja OÜ-le Dzintars Eesti, et kaupa on tarnitud kokkulepitust rohkem ja

ta keeldub tasumast arve 65 tasumata osa. Kuna OÜ Dzintars Eesti ei ole vastuväiteid esitanud,

siis kostja eeldas on ta nendega nõustunud.

Samuti 04.09.2008 kostja jurist palus meilis teatada OÜ-l Dzintars Eesti, millal nad kaubale

järele tulevad. Sellest tulenevalt on kostja püüdnud kaupa tagastada. Seega kohtu järeldus, et

kaupade äraviimise nõue esitati alles kohtumenetluse käigus, on ebaõige. Arvel nr 65 kajastatud

kaup ei olnud OÜ Dzintras Eesti toodang, vaid võõras kaup ehk „Avea“ kaubamärgi toodete

jäägid. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et arve 65 tasumise kohustust tal ei ole ja õigustatud isik

võib viia need jäägid ära. Samuti on kostja jätkuvalt seisukohal, et arvest ekslikult tasutud osa

33 455,13 krooni tuleb tasaarveldada nõuetega teiste arvete eest.

Hageja arvates müüja teadmist asja omadustest eeldatakse, mitteteadmist peab tõendama müüja

ja vastavalt seadusele ei vabasta mitteteadmine müüjat vastutusest.

Kostja ei nõustu kohtu järeldusega vale värvi tõttu mittekvaliteetseks tunnistatud ning

edasimüüja poolt tagasisaadetud toodete kohta. Asjas on asitõenditega tõendatud, et toodete värv

ei olnud see, mis olema pidi ja põhjendatud oli edasimüüja poolt praakkauba tagasisaatmine.

Värvimuutusega, mida põhjustas vale värvi kasutamine toote koostises, on tõendatud toote

mittekvaliteetsus. Kuna OÜ Dzintars Eesti ei ole vastuväiteid esitanud kostja sisulistele

pretensioonidele 2008, siis on ta nendega nõustunud ja seetõttu pole olnud täiendavat vajadust

seda ka tõendada.

Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et valitud õiguskaitsevahend ehk lepingust taganemine ei ole

kohane. Arvestades asjaolusid ja lepingu rikkumise raskust on lepingust taganemine

proportsionaalne õiguskaitsevahend. Hageja taganes lepingust osaliselt (lepingutingimustele

mittevastava kauba osas) ja ta nõustus tasuma lepingutingimustele vastava kauba eest. Kostja

nõudis mittenõuetekohase kauba eest juba tasutud ja nõuetekohase kauba eest tasumata summade

tasaarveldamist. Kostja on esitanud lepingust taganemise avalduse VÕS § 116 lg 2 p 2 ja § 116

lg 4 alusel. Samuti tuleb arvestada, et tegelikkuses ei olnud reaalset võimalust puudusi

kõrvaldada, kuna müüja ettevõte teadaolevalt ei toiminud. Tuleb arvestada veel sellega, et

OÜ Dzintars Eesti ei ole vastanud ca 15 kuu jooksul sisuliselt kostja pretensioonile ega

pakkunud mingit puuduste likvideerimise võimalust. Seega loogiliselt tuleb sellest järeldada, et

pretensioonide sisuga on OÜ Dzintars Eesti nõus olnud.

Kostja võiks nõustuda kohtu omal initsiatiivil välja pakutud hinna alandamisega, kuid ainult

juhul, kui hinda alandataks sellise arvestusega: lepingu täishind - kaubamärgiõiguse osa hind -

mittevastava kauba hind ning seejärel kaubamärgiõiguse omandamise ja arve 65 eest liigselt

makstud summad tasaarveldataks kostja poolt maksta tuleva summaga;

4) esitas kostja järgmised arvutused - lepingu alusel oli kokku lepitud tasuda: valmistoodangu

eest: 217 439,81 + käibemaks = 256 578,97 krooni; tooraine ja materjalide eest: 226 324,94 +

käibemaks = 267 063,43 krooni; kaubamärgi õiguse eest: 400 000 + käibemaks = 472 000

krooni, kokku 995 642,4 krooni. OÜ Dzintars Eesti poolt on esitatud arved: nr 4722 summas

152 875.25 (käibemaksuga) - hagejal suurem summa; nr 4706 summas 359 638.93

(käibemaksuga) - hagejal suurem summa; nr 65 summas 167 275.65 (käibemaksuga); nr 6879

summas 236 000 (käibemaksuga); nr 6880 summas 236 000 (käibemaksuga), kokku

1 151 789,83 krooni. Seega arveid on esitatud 156 147.45 krooni rohkem kui lepingus kokku

lepitud.

Kostja poolt on tasutud arveid järgnevalt (käibemaksuga summad): nr 4722 täies ulatuses;

nr 4706 199 638,95 krooni; nr 65 33 455,13 krooni; nr 6879 200 000 krooni; nr 6880 ei ole

tasutud, kokku 585 969,33 krooni. Kosta poolt on tasumata arvetest järgnevalt (käibemaksuga

summad): nr 4722 tasutud täies ulatuses, nr 4706 160 000 krooni, nr 65 133 820.52 krooni,

nr 6879 36 000 krooni, nr 6880 236 000 krooni, kokku 565 820,52 krooni (hagis on alusetult

arvestatud võlgnevuse summaks 577 253,17 krooni).

Mittenõuetekohane kaup: (käibemaksuta summad): puudujääk kokku 7 000,3 krooni, valed ja

vigased etiketid 52 050,85 krooni, vale mahu ja sisuga ning sademega küünelakieemaldaja

valmistoodang

7 613,39

krooni,

materjalilt

sobimatud

pudelid

ning

nende

korgid

22 922,03 krooni, ebakvaliteetne kaup - sade vedelseepides 51 839,16 krooni, ebakvaliteetne

kaup - vale PH tasemega šampoonid jm 18 724,18 krooni, ebakvaliteetne kaup - vale värviga

tagastatud tooted 20 812,74 krooni, kokku 180 962,65 krooni (käibemaksuga 213 535.93 krooni).

Üle andmata kaup (kaubamärgiõigused): 472 000 krooni (käibemaksuga). Kokkuleppeta

saadetud kasutamist mitteleidev „Avea“ kaup 156 147,45 krooni (käibemaksuga).

Kokkuvõtted: nõuetekohane kaup: 995 642,4 - 213 535,93 - 472 000 - 156 147,45 = 153 959,02

krooni. Mittenõuetekohane kaup: 213 535,93 + 472 000 + 156 147,45 = 841 683,38 krooni.

Tasutud 585 969,33 krooni. Kostja on liigselt maksnud mittenõuetekohase kauba eest:

585 969,33 - 153 959,02= 432 010,31 krooni.

6. AS Mayeri Industries vaidleb OÜ Makadaamia apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kostjal seadusega kaitstud õigused ning huvi mitte tasuda ebakvaliteetse ning üleandmata

kauba eest. Samuti kostja on määranud hagieseme – mittetasumine ebakvaliteetse kauba ja

üleandmata kauba eest. Kostja oli teinud kohtule korduvalt kirjalikke ja suuliseid taotlusi mitte

mõista kostjalt nende eest välja summasid. Seetõttu leiab kostja, et kohus tehes otsuse neid

summasid mitte välja mõista, ei ole väljunud kostja poolt piiritletud hagi esemest ega kostja

taotlusest;

2) on kostja seisukohal, et koos üle andmata jäetud kaubamärgiõigustega oli lepingu rikkumine

oluline ja seetõttu ei omanud tähtsust, kas teavitamine kauba lepingutingimustele

mittevastavusest oli tehtud mõistliku aja jooksul või mitte, kuna puudused olid olemas kauba

üleandmise hetkel;

3) ei ole hageja oma väiteid tõendanud ja tal on senini esitamata tõendid kasvõi selle kohta, et

müüjal olid kaubamärgiõigused ja need üle anti.

Hageja käsitlus tõendite ja tõendatuse kohta on alusetu. Kostja poolt esitatud tõendid vastavad

TsMS §-des 228 – 289 sätestatule. Hageja ei ole esile toonud sätet, millele tema arvates kostja

poolt esitatud tõendid ei vasta. Kostja väide, et vastavalt TsMS § 229 lg-le 2 ei ole tõendiks

poole seletus, on alusetu, kuna antud lõige ei anna suletud nimekirjaga lubatud tõendite loetelu.

Samuti on selline hageja tõlgendus alusetu sel põhjusel, et on vastuolus sama paragrahvi lg-ga 1.

Kostja enda ja tema töötajate poolt koostatud dokumente toetasid ka muud tõendid. Hageja ei ole

tõendanud, et kostjale anti üle muu kaup (näiteks ka etiketid) kui see, mille näidised kostja esitas.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja poolt kaubal esinevad puudused ei ole olnud kauba

üleandmise hetkel.

7. OÜ Makadaamia vaidleb AS Mayeri Industries apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kostja varem menetluses väitnud, et OÜ-le Dzintars Eesti ei ole kaubamärk kuulunud.

Seega on tegemist alles apellatsioonkaebuses esitatud väitega, millele maakohus ei saanud

hinnangut anda.

Lepingu p 1.3 kohaselt kohustus OÜ Dzintars Eesti kostjale üle andma õiguse registreerida

kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus. Seega võttis OÜ Dzintars Eesti

endale kohustuse hoiduda tegevusest, mis takistab kostjal registreerida kaubamärk „Hella“ ja

ühtlasi andis nõusoleku kaubamärgi registreerimiseks kostja nimele. OÜ Dzintars Eesti ei ole

kaubamärgi registreerimist takistanud. Kostjal oli kohustus esitada taotlus kaubamärgi

registreerimiseks Patendiametile. OÜ Dzintars Eesti ei saanud ise kaubamärki kostja nimele

registreerida. Patendiamet teatas, et kostja peab registreerimisavaldusele lisama müüja nõusoleku

kaubamärgi ümberregistreerimiseks. OÜ Dzintars Eesti ei ole kunagi keeldunud vastava

nõusoleku andmisest. Kostja ise ei ole vastavat nõusolekut küsinud. Hageja ei pidanud ise

Patendiametile oma nõusolekut saatma. Kostja kohustuseks oli esitada kõik vajalikud

dokumendid kaubamärgi registreerimiseks. OÜ Dzintars Eesti ei ole rikkunud lepingust tulenevat

kohustust anda üle õigus kaubamärgi „Hella“ registreerimiseks. Asjaolu, et kostjal ei ole

õnnestunud kaubamärki tänaseni registreerida on tingitud kostja enda tegevusetusest. Samuti

kostja ise keeldus kaubamärgi registreerimisest Lätis ja Leedus;

2) ei nõutu hageja kostja seisukohaga, et kuna Wella AG kaubamärk „Wella“ on sarnane

kaubamärgiga „Hella“, oli Wella AG-l prioriteetsed õigused kaubamärgile „Hella“. Wella AG

esitas tööstusomandi apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse 1 aasta ja 7 kuud pärast

lepingu sõlmimist. Seega ei saanud OÜ Dzintars Eesti olla lepingu sõlmimise ajal teadlik

asjaolust, et Wella AG otsustab kaubamärgi „Hella“ registreerimise vaidlustada. Samuti ei ole

Wella AG vaidlustusavaldus veel rahuldatud. Seega ei ole kohus põhjendatult kohaldanud VÕS

§ 217 lg 2 p 5, kuivõrd vaidlusaluse kaubamärgi suhtes ei ole tuvastatud kolmandate isikute

õigusi.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et kaubamärk ei vastanud lepingus kokkulepitule. Kostja ei ole

OÜ-ga Dzintars Eesti kokku leppinud millistel eesmärkidel hageja kaubamärki kasutada soovib.

Lepingus lepiti kokku, et OÜ Dzintars Eesti teeb võimalikuks kaubamärgi registreerimise kostja

nimele ning OÜ Dzintars Eesti ei ole teinud ühtegi takistust kaubamärgi ümberregistreerimiseks.

OÜ Dzintars Eesti ei pidanud lepingu sõlmimisel teadma vastaspoole kavatsusi kauba või

kaubamärgi ostmisel. Kostjal olid kõik võimalused veenduda kaubamärgi väärtuslikkuses enne

lepingu sõlmimist. Kostja vastuväited, mille kohaselt on OÜ Dzintars Eesti kostjale andnud

valeinformatsiooni kaubamärgi väärtuse kohta, on alusetud ja tõendamata;

3) ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et kohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata

lepingust taganemise alusena VÕS § 116 lg 2 p-d 2 ja 3. Kohus on asunud korrektsele

seisukohale, mille kohaselt ei ole väidetavalt esinenud puudused piisavaks, et lepingust taganeda.

Kohus on leidnud, et väidetavate puuduste näol ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega;

4) on kostja esitanud hulgaliselt varem esitamata ja tõendamata spekulatsioone, et arve nr 65

alusel tarnitud kaubad olid ekslikult vastu võetud ning kaup koosnes „Avea“ kaubamärgi toodete

jääkidest. Kostja selgitustest ei nähtu, milles seisneb kohtu arve nr 65 suhtes võetud seisukoha

ebaõigsus. OÜ Dzintars Eesti on apellandile tarninud arves nr 65 märgitud kaupu, kostja on

kaubad vastu võtnud ning arve osaliselt tasunud. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi

pretensiooni arves nr 65 toodud kauba osas. Hageja hinnangul on kostja eelpool kirjeldatud

tegudega teinud tahteavalduse ning nõustunud arves nr 65 toodud summa tasumisega. Hageja

nõustub kohtu järeldusega, et arvel nr 65 kajastatud kaupade osas on pooled tegudega sõlminud

täiendava kokkuleppe;

5) pidi kostja tõendama, et OÜ Dzintars Eesti teadis asja lepingu tingimustele mittevastavusest.

Samuti asjaolu, et OÜ Dzintars Eesti ei ole pretensioonidele vastanud, ei tähenda, et ta on need

omaks võtnud.

Kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtu järeldust, mille kohaselt ei ole kostja

täitnud VÕS § 219 lg-st 1 tulenevat viivitamatu kauba ülevaatamise kohustust. Seega on kostja

sellise järeldusega nõustunud. Isegi juhul, kui kaupadel ja kaubamärgil esinesid väidetavad

puudused, siis ei ole kostja puudustest teavitanud mõistlikku aja jooksul, mistõttu ei saa ta

kaupade mittevastavusele tugineda. Seega on kõik kostja apellatsioonkaebuses toodud väited

kaupade ning kaubamärgi puuduste kohta VÕS § 220 lg-st 3 tulenevalt põhjendamatud, kuivõrd

kostja on minetanud õiguse neile tugineda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Makadaamia apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja AS Mayeri

Industries apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu

25. novembri 2010 otsuse osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja rahuldab hagi täielikult ning

mõistab välja AS-lt Mayeri Industries OÜ Makadaamia kasuks põhivõla 36 893,15 eurot

(577 252,36 krooni) ning viivise 9 362,48 eurot (146 490,92 krooni).

Vastavalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

9. Nähtuvalt asja materjalidest sõlmisid OÜ Dzintars Eesti ja kostja 07.01.2008 kaupade

ostu-müügilepingu ja kaubamärgi registreeritud õiguse loovutamise lepingu nr 20080107-1 (I kd

tl 14-16), mille kohaselt OÜ Dzintars Eesti kohustus tarnima kostjale kaupa ja toorainet vastavalt

lepingu lisadele 1 ja 2 ning kostja kohustus selle eest tasuma vastavalt laohindadele

60 kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimisest arvates. Samuti OÜ Dzintars Eesti kohustus

andma kostjale õiguse registreerida Eestis, Lätis ja Leedus kaubamärk „Hella“ klassides 03 ja 05.

Kostja kohustus tasuma kaubamärgi registreerimise õiguse eest 400 000 krooni (lisandub

käibemaks).

Perioodil 10.12.2007-15.01.2008 tarnis OÜ Dzintars Eesti kostjale kaupa ja toorainet ning

väljastas kolm arvet (10.12.2007 arve nr 4722, 01.01.2008 arve nr 4706, 15.01.2008 arve nr 65)

kokku summas 691 222,50 krooni. Samuti OÜ Dzintars Eesti esitas kostjale kaks arvet

(28.01.2008 arve nr 6879, 01.02.2008 arve nr 6880) kaubamärgi registreerimise õiguse eest

summas 472 000 krooni. Kokku esitas OÜ Dzintars Eesti esitas kostjale arveid summas

1 163 222,50 krooni. Kostja on esitatud arvete alusel tasunud 585 969,33 krooni ja tasumata oli

hagi esitamise ajal 577 253,17 krooni.

10. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et 07.01.2008 lepingu täitmiseks tarnitud kauba

ja tooraine eest on esitatud arve-saateleht nr 4722 summas 156 236 krooni ja arve-saateleht

nr 4706 summas 367 710,85 krooni (I kd tl 17-19). Samuti on 07.01.2008 lepingu alusel esitatud

kostjale arve nr 6880 summas 236 000 krooni ja arve 6879 summas 236 000 krooni, mis on

esitatud seoses kaubamärgi registreerimise õiguse loovutamisega (I kd tl 21-22). Lisaks lepingu

täitmiseks tarnitud kaubale on OÜ Dzintars Eesti tarninud kostjale kaupa ka arve-saateleht nr 65

(I kd tl 20) alusel summas 167 275,65 krooni.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ja OÜ Dzintars Eesti vahel on sõlminud

arves nr 65 märgitud kaupade ostuks-müügiks eraldi leping. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus

on selles osas seaduslik ja põhjendatud, siis ei korda ringkonnakohus maakohtu vastavaid

põhjendusi. Maakohus on õigesti leidnud, et OÜ Dzintars Eesti esitas VÕS § 16 lg 1 kohase

pakkumise lepingu sõlmimiseks kostjale ning kostja on selle VÕS § 20 lg 1 kohaselt aktseptinud,

võttes kauba vastu ja tasunud selle eest osaliselt.

Teisele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja väide, et arvel nr 65 nimetatud kaubad võeti

vastu ning osa arvest tasuti eksituse tõttu.

VÕS § 219 lg 1 kohaselt kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses,

peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

Kostja oli OÜ-ga Dzintars Eesti sõlminud 07.01.2008 lepingu oma majandustegevuses ja seega,

saades oma lepingupartnerilt kaupa väidetavalt nimetatud lepingu alusel, oli tal VÕS §-st 219

lg-st 1 tulenevalt kohustus kaup viivitamatult üle vaadata. Seetõttu ei ole asjakohane kostja

väide, et alles pretensiooni koostamise käigus arveid ning kaupu omavahel võrreldes avastas ta,

et OÜ Dzintars Eesti on saatnud talle kaupa lepingus kokkulepitust enam. Tavalise hoolsuse

korral oleks kostja pidanud kohe kauba vastuvõtmisel avastama asjaolu, et tegemist ei ole

07.01.2008 lepingu alusel tarnitud kaubaga ning juhul, kui ta ei soovinud lepingut saadetud

kauba osas sõlmida, pidi ta selgesõnaliselt sellest teatama ka teisele poolele, kes pakkumuse

esitas, kuid antud juhul on kostja tegudega väljendanud valmisolekut sõlmida leping ning see ka

sõlmiti. Asjaolu, et kostja on 27.07.2008 pretensiooniga teatanud OÜ-le Dzintars Eesti, et kaupa

on tarnitud kokkulepitust rohkem, ja 04.09.2008 palus kostja jurist meilis teatada OÜ-l Dzintars

Eesti, millal ta kaubale järele tuleb, ei näita seda, et poolte vahel ei olnud arvel nr 65 kajastatud

kauba osas sõlmitud müügilepingut.

Lähtudes eeltoodust tuleneb kostjale kohustus tasuda arve nr 65 järgi saadud kauba eest.

11. Õige on OÜ Makadaamia apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on rikkunud

TsMS § 436 lg-t 4, leides, et kostja oleks sobiva õiguskaitsevahendina pidanud kasutama hinna

alandamist ning jõudes järeldusele, et kuivõrd esines alus hinna alandamiseks, siis ei ole kostjal

kohustust tasuda hagejale 166 882,36 krooni.

Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on lepingust

taganenud ning seetõttu ei pea lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hinna alandamise avaldust

ei ole kostja hagejale esitanud ei enne kohtumenetlust ega ka kohtumenetluse käigus. Nimetatud

asjaolu on kostja kinnitanud oma vastuses hageja apellatsioonkaebusele, märkides, et ta „pole

esitanud hinna alandamise avaldust“ ning oma apellatsioonkaebuse p-s 3.3.6, milles märgib, et

„apellant võiks nõustuda kohtu initsiatiivil välja pakutud hinna alandamisega, kuid ainult juhul,

kui hinda alandatakse sellise arvestusega: lepingu täishind – kaubamärgiõiguse osa hind –

mittevastava kauba hind ning seejärel kaubamärgiõiguse omandamise ja arve 65 eest liigselt

makstud summad tasaarveldatakse apellandi poolt maksta tuleva summaga.“

Seega on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hagi summas 166 882,36 krooni, leides, et

kostjal on õigus alandada tema poolt tasumisele kuuluvat hinda VÕS § 112 alusel. Kostja ei ole

ise tuginenud oma vastuväidetes hagile hinna alandamisele kui õiguskaitsevahendile.

Lähtudes eeltoodust tuleb hageja apellatsioonkaebus rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas,

milles jäeti kostjalt välja mõistmata 166 882,36 krooni.

12. Nähtuvalt asja materjalidest, esitas kostja OÜ-le Dzintars Eesti 21. juulil 2008 (osaühing

kätte saanud 15.08.2008) „Pretensioon, lepingust taganemine, kohustuse täitmisest kuuldumine“

(I kd tl 28-33). Kostja seisukoha kohaselt on ta nimetatud pretensiooni esitamisega lepingust

taganenud ning seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud

ning leidnud, et lepingust taganemise puhul ei ole täidetud nii formaalselt kui materiaalsed

eeldused, seetõttu on leping kehtiv ja kostja peab seda täitma.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul olid täitmata lepingust taganemiseks nii

formaalsed kui materiaalsed eeldused. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole kehtivalt

lepingust taganenud, ringkonnakohus nõustub maakohtu selle seisukohaga ning ei korda

maakohtu otsuses esitatud vastavaid põhjendusi.

13. Taganemisõiguse teostamise eelduste osas kehtivad VÕS §-d 116-118 koos §-s 223

sätestatud erisustega. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on taganemisõiguse tekkimise peamiseks

eelduseks müüjapoolne oluline lepingurikkumine.

Antud juhul nähtuvalt kostja poolt esitatud lepingust taganemise avaldusest, on ta soovinud

lepingust

taganeda

seetõttu,

et

müüdud

kaubad

(kaubamärgi

realiseerimise

õigus,

valimistoodang, tooraine) ei vasta lepingutingimustele. Seega tuleb asjas eelkõige tuvastada, kas

müüdud

asi

vastab

lepingutingimustele

ning,

kas

müüja

vastutab

müüdud

asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Kostja lepingust taganemise avalduse kohaselt taganes ta kaubamärgi registreerimise õiguse

loovutamise lepingust seetõttu, et kaubamärgi „Hella“ tegelik väärtus ja kasutamispotentsiaal ei

vastanud OÜ Dzintars Eesti poolt antud lubadustele ja kinnitustele, s.o kaubamärk ei sobinud

selleks otstarbeks, milleks seda vajati ning müüja pidi seda lepingu sõlmimise ajal teadma.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et taganemise avalduses märgitud põhjused ei

tõenda seda, et kaubamärgi realiseerimise õigus ei vastanud lepingutingimustele. Kuna ei ole

tõendatud lepingutingimustele mittevastavus, siis ei saa olla tegemist ka müüjapoolse olulise

lepingurikkumisega, mis annaks kostjale aluse lepingust taganeda.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuses esitatud

asjaolu, et OÜ Dzintars Eesti ei saanud müüa õigust registreerida kaubamärk Hella klassides 03

ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus, kuna tal ei olnud endal sellist õigust. Kostja ei ole ka lepingust

taganemise avalduses seda asjaolu märkinud.

VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal

on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal.

OÜ Dzintars Eesti ja kostja vahel 07.01.2008 sõlmitud lepingu punkti 4 kohaselt „Juhul kui

Mayerist olenematutel põhjustel osutub võimatuks registreerida kaubamärk „Hella“ klassides 03

ja 05 Eestis, Lätis ja Leedus, kohustub Dzintars tagastama 50 000 krooni iga klassi ja iga riigi

kohta, milles osutus võimatuks kaubamärgi registreerimine.“

Tulenevalt lepingu punktist 4 kui kostjal ei õnnestunud temast olenematutel põhjustel

registreerida kaubamärki (nt ei andnud müüja vajalikku kinnitus, nõusolekut; keelduti

kaubamärgi registreerimisest kolmandate isikute õiguste tõttu jms), siis oli tal õigus esitada VÕS

§ 171 lg 1 ja lepingu punkti 4 alusel hageja nõudele vastuväiteid, kuid selliseid vastuväiteid

kostja antud juhul ei ole esitanud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on kaotanud huvi kaubamärgi

õiguse registreerimise vastu, ei anna alust lepingust taganeda.

14. Kostja poolt esitatud lepingust taganemise avaldusest nähtuvalt soovis ta taganeda

07.01.2008 sõlmitud lepingust seetõttu, et kauba kogus ei vastanud osaliselt lepingutingimustele,

samuti ei vastanud kaup osaliselt lepingu tingimustele kvaliteedi osas.

VÕS § 219 lg 1 kohaselt kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses,

peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Vastavalt VÕS § 220 lg-le 1

peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama

paragrahvi lg 3 järgi kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt

või

ei

kirjelda

oma

majandus-

või

kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja

lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski

lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks

tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.

Kostja on kauba kätte saanud arve-saatelehtede alusel 10. detsembril, 1. jaanuaril ja

15. jaanuaril.

Kauba lepingutingimustele mittevastavusest kõigi kaubapartiide osas on kostja teatanud

OÜ-le Dzintars Eesti oma 21. juuli 2008 kirjaga, mille viimane sai kätte 15.08.2008.

Ringkonnakohus leiab, et mõistlikuks ei saa lugeda kostja poolt kauba ja tooraine

lepingutingimustele mittevastavusest teatamist müüjale üle poole aastat hiljem kauba

kättesaamisest. Kostja pidi tulenevalt VÕS § 219 lg-st 1 asja koheselt üle vaatama ning teatama

kauba lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul. Kuna kostja ei

teatanud müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul, siis ei saanud

ta enam lepingust taganemise avalduses VÕS § 220 lg 3 kohaselt tugineda kauba ja tooraine

mittevastavusele lepingutingimustele. Asjakohatu on kostja väide, et kuna kaup tarniti

hulgipakendites kaubaalustel, siis selle ülevaatamine oleks tekitanud liigseid kulutusi.

Tavapärase hoolsuse korral oleks kostja pidanud kontrollima tarnitud kauba kogust ja visuaalselt

tuvastama kauba kvaliteeti.

Samas kehtib eeltoodu sellise kauba osas, millede puhul on lepingutingimustele mittevastavus

tuvastatav rakendades tavalist hoolsust (kauba mittevastavuse lepingu tingimustele koguse osas,

vale küünelakieemaldi pudelite suurus, vales suuruses taara, kasutamiskõlbmatud etiketid).

Varjatud puuduste osas, mis ilmnevad pärast asja üleandmist, tekib VÕS § 220 lg-s 3 sätestatud

tagajärg pärast puuduste ilmnemisele järgneva ajavahemiku möödumist, mille jooksul

teatamiskohustus oleks tulnud sama paragrahvi lg 1 kohaselt täita. Varjatud puudustena oleksid

käsitletavad ebaõige koostisega šampoon (ettenähtust erinev pH tase) ja valest materjalist

küünelakieemaldi pudelid, kuid ka varjatud puudustega toodete osas ei ole kostja tõendanud, et ta

oleks käitunud vastavalt VÕS § 220 lg-le 1 ja seega on ta kaotanud õiguse tugineda kauba

lepingutingimuste mittevastavusele.

15. VÕS § 220 lg-s 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge ei kohaldata VÕS § 221 lg 1 p-des 1 ja 2

nimetatud juhtudel.

VÕS § 221 lg 1 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata

sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei

teatanud, kui: 1) asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske

hooletuse tõttu; 2) müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või

sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.

VÕS § 221 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmist peab tõendama kostja. Kuna OÜ Dzintars Eesti oli

ise ka kauba tootja, siis võiks tema kui tootja vastutus tema poolt toodetud kaupade

lepingutingimustele mittevastavuse osas tuleneda VÕS § 221 lg-st 1. VÕS § 221 lg 1 kohast

vastutust ei saa kohaldada kauba mittevastavusele lepingu tingimustele koguse osas, samuti vales

suuruses taara osas ja väidetavalt kasutamiskõlbmatute etikettide osas. Kostja saaks tugineda

VÕS § 221 lg-le 1 selles osas, et küünelakieemaldi oli mittekvaliteetne ning sademed olid

šampoonis ja vedelseebis. Kuna aga mittekvaliteetseid küünelakieemldeid oli kokku summas

7 613,39 krooni ning sademetega šampooni ja vedelseepi summas 51 839,15 krooni, siis on õige

maakohtu seisukoht, et arvestades kogu lepingu mahtu on kauba kogus, mis väidetavalt ei vasta

lepingutingimustele, nii väike, et tegemist ei ole olulise lepingu rikkumisega, mis annaks aluse

kostjal lepingust taganeda.

16. Kõigest eeltoodust lähtudes ei ole kostja 21.07.2008 kehtivalt lepingust taganenud ja seetõttu

peab lepingut täitma. Asja materjalide kohaselt on põhivõla suuruseks 577 253,17

krooni, s.o 36 893,15 eurot, (hagi rahuldatud osa 410 370,81 krooni + hagi rahuldamata osa

166 882,36 krooni) ning see tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks.

Viivise arvutamisel lähtub ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuses esitatud arvestusest.

Viivis arve nr 65 järgi on 34 795,56 krooni, viivis arve nr 6879 järgi on 9 388,80 krooni, viivis

arve nr 6880 järgi on 59 566,40 krooni, viivis arvete 4706 ja 4722 järgi (tasumata summa

171 432,65 krooni) on 42 740.16 krooni (15 317,20+8 072,60+19 350,36=42 740,16), kokku on

viivise summa 146 490,92 krooni, s.o 9 362,48 eurot ja see tuleb välja mõista kostjalt hageja

kasuks.

17. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud

maakohtus kostja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti

kostja kanda.

Üllar Roostoja

Lea Aavastik

Viivi Tomson