3-10-1831/38 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1831 Haldusasi AS EMT kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 26. mai 2010. a ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2010. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – AS EMT Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon Kolmandad isikud – A P, M A, R P Menetluse alus ringkonnakohtus AS EMT apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS EMT apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

30. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-1831 muutmata. 2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS EMT on sõlminud liitumislepingud järgmiste klientidega: AP (07.03.1996 leping), MA (21.02.1997 leping) ja R P (24.11.1995 leping). Liitumislepingutega määrati klientidele kasutamiseks mobiiltelefoninumber ning avati mobiilside. Klientide lepingujärgseks kohustuseks oli AS EMT poolt osutatavate mobiiltelefoniteenuste ja lisateenuste eest tasumine AS EMT poolt esitatud arvete alusel. Kuna kliendid jätsid omapoolsed kohustused nõuetekohaselt täitmata, lõpetas AS EMT võlgnevuste tõttu liitumislepingud A. Pi

3-10-1831 2(13) (31.08.1996, võlgnevus 6585,90 krooni), M. Ai (16.09.1997, võlgnevus 5496 krooni) ja R. Piga (30.04.1996, võlgnevus 2476,20 krooni) vastaval ajal kehtinud AS EMT teenuste kasutamise üldtingimuste alusel. Kliendid lepingute ülesütlemist ega selle ajani AS EMT poolt neile esitatud arveid ei vaidlustanud. Kõik nõuded olid muutunud sissenõutavaks hiljemalt 21.08.1997.

2. AS EMT edastas klientide võlgnevust kajastavad andmed 23.12.2002 AS Krediidiinfo poolt hallatavasse maksehäireregistrisse (MHR).

3. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) tegi 26.05.2010 ettekirjutus-hoiatusega AS-le EMT isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel ettekirjutuse lõpetada

A. Pi, M. Ai ja R. Pi isikuandmete töötlemine maksehäireregistris, kuna klientide isikuandmete töötlemine MHR-s kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve ning andmete avaldamiseks puudub muu õiguslik alus. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 21.06.2010 ning selle tähtajaks täitmata jätmise eest hoiatati asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 2 lg 1 ja IKS § 40 lg 2 alusel sunniraha kohaldamisega summas 60 000 krooni. AS EMT lõpetas andmete MHR-s avalikustamise tähtaegselt.

4. AS EMT esitas ettekirjutus-hoiatuse peale vaide, mille AKI 05.07.2010 vaideotsusega osaliselt rahuldas, muutes mõnevõrra haldusakti sõnastust. Ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise taotluse osas jättis AKI vaide rahuldamata.

5. AS EMT esitas 15.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus AKI 26.05.2010 ettekirjutus-hoiatus tühistada. Ettekirjutus ei vasta õiguspärase haldusakti formaalsetele ega materiaalsetele eeldustele (haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 54, 56). AS EMT edastas klientide võlgnevust kajastavad andmed MHR-le kuni 30.09.2003 kehtinud IKS alusel üldistes huvides ja lepingu täitmise tagamiseks. AKI on varasemalt olnud seisukohal, et varasema IKS alusel (§ 8 lg 1 p-d 1 ja 5 ning lg 2) on sarnane avalikustamine toimunud õiguspäraselt.

Ettekirjutuse tegemisel on rikutud ärakuulamisõigust (HMS § 40), sest AS-le EMT pole antud võimalust esitada kavandatava haldusotsuse suhtes oma arvamust ja vastuväiteid. AKI 16.09.2009 ja 23.04.2010 järelepärimistega on tõendatud, et inspektsioon ei ole haldusmenetluses toonud välja mingit õiguslikku alust või motiivi vaidlustatud haldusakti andmiseks, mistõttu ei ole kaebaja saanud realiseerida ka oma õigust olla ära kuulatud. Ettekirjutuse resolutsioon on ebaselge ega vasta HMS § 55 lg 1 nõuetele, sest kaebajat on IKS § 11 lg 7 p 2 alusel kohustatud lõpetama klientide andmete töötlemine MHR-s, sest see kahjustab ülemääraselt isikute õigustatud huve. Viidatud säte ei näe aga ette mistahes töötlemise keeldu, vaid piirab üksnes andmete edastamist kolmandatele isikutele. AS EMT poolt vaidlusaluste andmete töötlemine seisneb nende avalikustamises, mitte kolmandatele isikutele edastamises. Ettekirjutus on ka ebapiisavalt motiveeritud (HMS § 56 lg-d 1 ja 2) ning lähtutud on vääratest faktilistest asjaoludest (s.o viide, et AS EMT töötleb klientide aegunud võlanõudeid). MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega, vaid avalikustatakse üksnes faktilist olukorda (andmed klientide võlgnevuse tekkimise ja lõppemise kuupäeva, suurusjärgu ning päritolu kohta). IKS § 11 lg 7 p 2 seda ei keela, vaid sätestab hoopis piirangud andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Ettekirjutuses on jäetud täielikult käsitlemata IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldatavus. Samuti pole selgitatud, milliseid andmesubjektide õigustatud huve AS EMT poolt andmete avalikustamine ülemääraselt kahjustab, viidatud on vaid üldsõnaliselt põhiseadusele. Alles vaideotsuses on seda täpsustatud, kuid haldusakti põhjenduste hilisem

3-10-1831 3(13) esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks. Analoogia karistusregistriga ei ole kohane.

AS EMT poolt klientide andmete avalikustamine on IKS § 11 lg 7 p-ga 2 kooskõlas. Andmete töötlemine toimub IKS § 11 lg 6 alusel ja sellega kooskõlas isikute krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. MHR sisaldab ka neid võlgnevusi, mille sissenõudmine on aegunud, kuid mis siiski kajastavad klientide üldist maksekäitumist ning võimaldavad hinnata isikute usaldusväärsust oma lepinguliste kohustuste täitmisel. Seega kaitstakse MHR kaudu tsiviilkäivet ning seeläbi ka üldisi huve. AS EMT on kontrollinud avaldatavate andmete õigsust. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul ei esine IKS § 11 lg 7 p-des 1 ja 3 toodud piiranguid. Samuti on AKI möönnud, et ei esine ka IKS § 11 lg 7 p-s 4 sätestatud piirangut, sest kohustuse rikkumine ei ole lõppenud. Vaidlus on esmajoones IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamise üle. Kaebaja hinnangul ei ole nimetatud norm asjakohane, sest selle rakendamise eeldused ei ole täidetud. Esiteks on küsitav AS EMT poolse andmete töötlemise viisi vastavus nimetatud normile (andmete avalikustamine vs andmete edastamine ja kogumine) ning teiseks ei kahjusta andmete avalikustamine andmesubjekti õigustatud huvi. Kaebaja möönab, et IKS § 11 lg 7 p 2 sõnastust tuleb tõlgendada laiemalt ning seega ei ole andmete töötlemise viis käesoleval juhul määrava tähtsusega, vaid vaidlus taandub andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise küsimusele.

Õigete andmete avalikustamine ei saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust. Samuti ei saa õigete andmete avaldamine ülemääraselt kahjustada isiku võimalust saada mingit kasu või hüve. Õigete andmete avalikustamise näol ei ole tegemist võlgniku häbimärgistamisega, vaid isikute krediidivõimelisuse hindamise võimaldamisega turvalise tehingute sõlmimise tagamiseks ning võlgniku motiveerimisega täitma oma kohustusi, alternatiivina nõude kohtulikule sissenõudmisele. Võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma isiku nõusolekuta on küll andmesubjekti eraelu puutumatuse riive, kuid seadusandja on pidanud seda siiski õigustatuks usaldusväärse ja õiguskindla tehingukäibe tagamise eesmärgil. Lepingu rikkumine kui selline ei ole tõepoolest isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid sellel põhjusel ongi võlgnevuste avalikustamine IKS § 11 lg 7 p 4 järgi piiratud kolme aastaga kohustuse rikkumise lõppemisest arvates. Kohustuse rikkumise kestel on vaieldamatult tegemist isikut iseloomustava teabega. Kohustuse rikkumise lõppemise eelduseks on aga kohane täitmine või osapoolte muu sellekohane kokkulepe. Seadusandja ei ole avalikustamise lubatavust sidunud kohustuse täielikkuse või mittetäielikkusega. Arvestades IKS § 1 lg-s 1 sätestatud seaduse eesmärki, ei riku IKS-ga kooskõlas andmete avalikustamine eraelu puutumatust ega õigustatud huvi eraelu puutumatusele ning ei saa kahjustada neid ülemääraselt. Andmed ei ole kättesaadavad mitte määramata hulgale kolmandatele isikutele, vaid üksnes MHR klientidele ja tasu eest. Kuna andmete avalikustamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2, vastasel juhul muutuks IKS § 11 lg 7 p 4 sisutuks. Aegumistähtaja möödumine ei lõpeta kohustust, vaid annab võlgnikule üksnes võimaluse oma kohustuse täitmisest keelduda, kohustus ise jääb aga endiselt alles. Põhjendamatu on võrdsustada aegumistähtaja möödumist kohustuse rikkumise lõppemisega, mida AKI on ettekirjutuses sisuliselt teinud. AKI on ka aegumistähtaega arvutanud ebaõigesti, sidudes selle pelgalt kohustuse sissenõutavaks muutumisega, mis ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 154, sest tegemist on korduvate kohustustega.

Klientide andmete avalikustamine on kooskõlas ka IKS § 14 lg 1 p-ga 4, mis annab täiendava aluse nimetatud andmete vaidlusalusel kujul töötlemiseks. AS EMT ja klientide vahel oli sõlmitud lepingud, millest võlgnevused tekkisid. Andmete MHR-s avalikustamine on praegusel ajal ainus meetod, millega kaebaja saab kliente mõjutada võlgnevust tasuma.

3-10-1831 4(13) Lepingu lõppemine (mistahes alusel) ei too kaasa lepingust või selle rikkumisest kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste lõppemist (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 2). Seega on ekslik seisukoht, et lõppenud lepingute puhul ei saa enam rääkida lepingu täitmise tagamise eesmärgist. MHR-s andmete avalikustajateks on MHR liikmed (sh AS EMT), kellel on AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingu alusel juurdepääs registri tehnilisele lahendusele sinna andmete kandmiseks ja nende eemaldamiseks. Seega ei ole tegemist andmete edastamisega kolmandale isikule (s.o AS-le Krediidiinfo kui registripidajale), vaid AS EMT enda poolt andmete töötlemisega.

AKI ettekirjutusega on põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda seatud inimesed, kes on oma võlgnevused teenusepakkujatele tasunud, ning inimesed, kes jätkuvalt oma võlgnevusi teenusepakkujate ees ei täida, kusjuures ebasoodsamas olukorras on just see andmesubjekt, kes on oma kohustused täitnud. Vaidlustatud haldusakti andmine on ka vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, sest AKI on oma veebilehel avalikustanud, et IKS § 11 lg 7 kohaselt tohib andmeid isiku võlgnevuse kohta MHR-s hoida kuni kolme aasta jooksul pärast lepingu rikkumise lõppemist, ning ülemääraselt kahjustavad andmesubjekti need andmed, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud. Seega ei ole AKI oma tegevuses olnud järjekindel.

Ettekirjutuse tegemisel on ebaõigesti rakendatud kaalutlusõigust, sest IKS § 11 lg 7 p 2 sisustamisel pole arvestatud, et aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt üksnes mittetäielik kohustus, mida on veel võimalik vabatahtlikult täita. AKI on meelevaldselt lähtunud kohustuse sissenõutavusest, mis ei ole aga IKS loogika kohaselt asjakohane. Vaidlustatud haldusaktis ei ole lisaks märgitud kaalutlusi, millest lähtudes on AKI sisustanud „õigustatud huvi“ ning selle „ülemäärase kahjustamise“. AKI ettekirjutusega on andmetöötluse keelu kaudu AS-l EMT põhjendamatult takistatud temale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustuste täitmist AS Krediidiinfo ja MHR teiste liikmete ees, samuti on alusetult piiratud ettevõtlusvabadust (põhiseaduse (PS) § 31).

6. Andmekaitse Inspektsioon vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Käesoleva vaidluse sisuks on esmajoones materiaalõigusnormide (IKS § 11 lg-d 6 ja 7 ning § 14 lg 1 p 4) tõlgendamine ja rakendamine. Kaebaja väited menetlusnormide rikkumise kohta ei anna ettekirjutuse tühistamiseks ilmselgelt alust. Käesolev vaidlus on sisuliselt kestnud juba kaks aastat ning selle sisu ei ole aja jooksul muutunud. Küsimus on kogu aeg olnud selles, kas AS EMT võib MHR-s avalikustada andmeid füüsiliste isikute võlgade kohta olukorras, kus võla sissenõutavaks muutumisest on möödunud hulk aastaid ning võlg ei ole aegumise vastuväite kasutamise või selle võimaluse olemasolu tõttu enam kohtulikult sissenõutav. Seega on etteheited ärakuulamisõiguse rikkumise osas ainetud. AKI on ettekirjutust ka vaideotsusega muutnud ja täpsustanud, kaebuses ei ole AS EMT esitatud ühtegi uut argumenti. Kuigi kaebaja väidab, et ettekirjutuse resolutsioon on ebaselge, on ta ometi suutnud selle nõuetekohaselt ja ilma täiendavate selgituste saamiseks AKI poole pöördumata täita, mistõttu on väide ilmselgelt põhjendamatu. Ettekirjutusega on kohustatud lõpetama andmete töötlemine MHR-s, mitte andmete töötlemist AS EMT poolt muul viisil. Seejuures on kaebaja väited andmete MHR-s töötlemise eesmärkide osas vastuolulised, sest ühel juhul märgitakse, et MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuste sissenõudmisega, kuid teisal selgitatakse, et tegemist on samuti alternatiivse vahendiga nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku oma kohustusi täitma.

Avalikustamine on üks andmete edastamise viis (edastamine määratlemata isikute ringile), mistõttu laieneb IKS § 11 lg 7 ka avalikustamisele. IKS § 11 lg-s 7 sätestatud piirangud on takistuseks andmete edastamisele ka siis, kui need esinevad üksikult, mitte kõik korraga. Kui

3-10-1831 5(13) on tuvastatud vastuolu ühe piiranguga, ei ole vaja hinnata, kas edastamine oli lisaks vastuolus ka teiste piirangutega. Võlainfo avalikustamine riivab eraelu puutumatust ning seda on märgitud nii ettekirjutuses kui ka täpsustatud vaideotsuses. Tegelikku vaidlust ei ole selles, et IKS § 11 lg-te 6 ja 7 eesmärk on tehingute õiguskindluse tagamine. Seevastu ei saa MHR-s füüsiliste isikute andmete avalikustamise eesmärk IKS § 11 järgi olla lepingu täitmise tagamine, sõltumata registri asutaja enda seatud eesmärkidest. Vaidluse all ei ole asjaolu, et AS EMT poolt MHR-s avalikustatud andmed olid iseenesest õiged. Samas IKS ei lähtu põhimõttest, et isiku eraelu riivega on tegemist ainult juhul, kui avaldatakse tõele mittevastavat infot. IKS kaitseb isiku eraelu ja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sellest, kas töödeldavad andmed on tõesed. Ainult tõeste andmete töötlemise nõue on lihtsalt üks andmete töötlemise üldistest eeldustest. Tõele mittevastavaid andmed ei luba IKS üldse töödelda. Samas on piirangud ka tõeste andmete töötlemise osas. IKS § 11 lg 6 p 1 nõuab samuti, et edastatavad andmed peavad olema õiged, kuid samas on seadusandja jätnud andmesubjektile võimaluse nõuda IKS § 11 lg 7 p 2 alusel ka õigete andmete töötlemise lõpetamist. Isiku kunagine võlgnevus ei pruugi olla edaspidises elus aktuaalne ega iseloomusta lepingu rikkumine isikut püsivalt. MHR võimaldab juurdepääsu igale registreeritud kasutajale ning see toimub kolmanda isiku ja AS Krediidiinfo vahel sõlmitud lepingu alusel. AS EMT ei kontrolli iga andmetele juurdepääsu korral isikul õigustatud huvi olemasolu ega teagi, millised konkreetsed kolmandad isikud avalikustatud andmeid vaatavad. MHR kasutaja õigustatud huvi tuvastamise küsimus ei ole käesolevas vaidluses siiski asjakohane.

Vaidlust ei ole selles, et kohustus ega selle rikkumine ei lõpe aegumisega. AS EMT väide aegumistähtaja eksliku arvutamise kohta ei ole asjakohane. AKI on võlainfo avalikustamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse (ehk isiku õiguste võimaliku ülemäärase kahjustamise) hindamisel lähtunud abstraktselt aegumistähtaegade regulatsioonist, mitte ei ole tuvastanud konkreetsete klientide võlgade aegumist. Õige on see, et IKS § 11 lg 6 sätestab üldised eeldused, millal on andmete kolmandatele isikutele edastamine lubatud ning IKS § 11 lg 7 sätestab edastamisele piirangud. Kui kasvõi üks nimetatud tingimustest ei ole täidetud, ei ole edastamine lubatav. Ekslik on aga kaebaja käsitlus, et IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamine muudab IKS § 11 lg 7 p 4 sisutuks. IKS § 11 lg-s 7 sätestatud tingimused peavad olema täidetud korraga. Seega järeldubki IKS § 11 lg 7 p-de 2 ja 4 koosmõjust, et andmete avalikustamine võib olla ülemäära kahjustav isegi siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud kolme aastat. Analoogselt tuleb koosmõjus vaadelda ka teisi IKS § 11 lg 7 punkte, nt delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid võlaandmeid ei või avalikustada isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud alla kolme aasta. Ka käesoleval juhul on vaidlusaluste andmete avalikustamine IKS § 11 lg 7 p 2 järgi keelatud, vaatamata sellele, et iseenesest oleks täidetud IKS § 11 lg 7 p-s 4 nimetatud tingimus, sest vastasel korral võiks võlgniku poolt aegumise vastuväite kasutamise korral AS EMT ikkagi andmeid tema võlgnevuse kohta avalikustada igavesti, mis oleks selgelt vastuolus IKS eesmärkidega. IKS §

11 lg-te 6 ja 7 alusel andmete avalikustamine kolmandate isikute (usaldusväärse tsiviilkäibe) kaitseks on õigustatud üksnes teatud piirini. AKI on just võrdsuse põhimõtet silmas pidades lähtunud 13-aastasest, mitte aga 10-aastasest tähtajast.

IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest nimetatud säte võimaldab andmesubjekti andmeid töödelda selle isiku enda poolt, kes on andmesubjektiga lepingu sõlminud, sama lepingu täitmise tagamiseks. Andmete kolmandatele isikutele edastamist reguleerib IKS § 14 lg 2 (ja selle kaudu IKS § 11 lg 6). AS EMT võib ise klientide andmeid jätkuvalt töödelda IKS § 14 lg 1 p 4 alusel, seda AKI ettekirjutus ei piira. Samas ei näe IKS §

14 lg 1 p 4 ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise tagamise viisi. Ettekirjutuse tegemine ei takista võlgnikel kuidagi oma võlgnevust tulevikus likvideerida.

3-10-1831 6(13)

Väited AKI seisukohtade ebajärjekindluse osas on põhjendamatud. Vastustaja veebilehel on toodud ainult üks näide, mitte aga ammendav loetelu olukordadest, mil isikuandmete avalikustamine oleks ülemääraselt kahjustav. Alusetu on ka seisukoht, et ettekirjutuse tõttu ei saa AS EMT täita endale AS Krediidiinfo ees võetud tsiviilõiguslikke kohustusi. MHR-le andmete esitamine ja nende registrist eemaldamine on kaebaja õigus, vastavast lepingust ei tulene AS-le EMT andmete avalikustamise kohustust. Õigus avalikustada klientide andmeid kolmandatele isikutele saaks olla hõlmatud PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega ja PS §- s 32 sätestatud omandi puutumatusega juhul, kui andmete avalikustamine teeniks ettevõtluse edendamise huve ja olema äritegevuseks vajalik. Võlgnike andmete kõikvõimalikele kolmandatele isikutele levitamise vajalikkus äritegevuseks on vaieldav. Äritegevuseks vajalikuks saab pidada pigem isikute maksekäitumise kohta andmete saamist, millest IKS §

11 lg-tes 6 ja 7 sätestatud regulatsioon lähtub. Seega andmete levitamise kitsendusi võib pidada küll ettevõtlusvabaduse piiranguks, kuid seda andmeid saavate ettevõtjate suhtes. AKI on ettekirjutuse tegemisel lähtunud eeldusest, et IKS § 11 lg-te 6 ja 7 puhul põrkuvad ettevõtlusvabadus ja omandi puutumatus füüsilise isiku eraelu puutumatusega.

7. Kolmandad isikud AP, MA ja R P kaebuse suhtes oma seisukohta ei avaldanud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2010 otsusega AS EMT kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlustatud ettekirjutus on antud sel ajal kehtinud IKS § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel. Ettekirjutus sisaldab selle andmise faktilist ja õiguslikku alust ning vastav motivatsioon on omavahel loogiliselt seotud. Isikule võib subjektiivselt küll tunduda, et motiveering võiks olla täiuslikum, kuid ilmselgelt alusetu on väita, et ettekirjutuse puhul ei ole täidetud seadusest tulenevad vorminõuded ja see on ebapiisavalt põhjendatud. Kaebaja sellekohaste väidete otsitust kinnitavad ilmekalt asjaolud, et ta on väidetavalt arusaamatu resolutsiooni alusel ettekirjutuse tähtaegselt ja täiendavaid selgitusi vajamata täitnud, samuti on tal olnud võimalik ettekirjutust igakülgselt argumenteeritult ja põhjalikult vaidlustada nii vaidemenetluses kui ka halduskohtus. Ebaõige on ka viide, et vaideotsusega on AKI asunud ettekirjutust tagantjärele motiveerima. Vaideotsuses ei ole esitatud ettekirjutusest erinevaid või täiesti uusi põhjendusi, vaid tehtud seda üksnes mõnevõrra täpsemalt ja põhjalikumalt. Seega ei ole vaidlustatud ettekirjutusel selliseid vormipuudusi, mis tingiksid selle tühistamise.

AKI ei ole ettekirjutuse tegemisel rikkunud ka menetlusnorme määral, mis võinuks viia ebaõige otsuse tegemiseni. Isegi juhul, kui ärakuulamisõiguse tagamiseks tulnuks AS-le EMT saata arvamuse andmiseks ettekirjutuse eelnõu (kohus sellega ei nõustu), oleks tulemus olnud ilmselgelt sama, mida kinnitab iseenesest juba vaideotsus. Ärakuulamisõiguse üks oluline eesmärk on uurimise põhjalikkuse tagamise kõrval ka tagada haldusmenetluse avalikkus. HMS § 40 lg 3 kinnitab siiski, et ärakuulamisõigus ei ole absoluutne ja sellest on mitmeid erandeid, sh olukord, kus menetlusosalise esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Asja materjalist nähtuvalt on AS EMT olnud pikka aega teadlik probleemi olemusest ning ta on saanud esitada selle kohta omapoolsed seletused ja andmed. AKI pöördus 16.09.2009 järelepärimisega AS EMT poole seoses klientide andmete töötlemisega MHR-s, paludes teavitada, millisel õiguslikul alusel andmeid töödeldakse ja mis on selle eesmärk. Seejuures palus AKI edastada muu hulgas koopiad klientidega sõlmitud lepingutest ning teavitas kaebajat tema suhtes järelevalvemenetluse alustamisest. AS EMT vastas järelepärimisele 24.09.2009 kirjaga. AKI esitas 23.04.2010 kirjaga AS-le EMT täiendava järelepärimise, milles palus samuti selgitusi mitmetele asjaga seotud küsimustele ning millele kaebaja vastas 04.05.2010 kirjaga, esitades omapoolse sisulise arvamuse. Kaevatava haldusakti andis AKI 26.05.2010, seega pärast AS EMT põhjalikku teavitamist ja

3-10-1831 7(13) temalt täiendavate selgituste saamist, mistõttu ei ole võimalik tõsiselt rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest, millele AS EMT pole seejuures viidanud ka vaidemenetluses. Kokkuvõttes on ettekirjutuse tegemisel järgitud menetlusja vorminõudeid ning vaidlustatud haldusakt on formaalselt õiguspärane.

Ettekirjutuse materiaalse õiguspärasuse kontrollimiseks on esmajoones oluline selgitada, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avalikustada igavesti. Vaidlust ei ole selles, et kliendid ei ole oma liitumislepingute järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning nende võlgnevus AS EMT ees on senini tasumata. Samuti ei vaielda selle üle, et AS EMT poolt klientide andmete nende nõusolekuta MHR-le edastamine oli sel ajal kooskõlas varem kehtinud IKS nõuetega (§ 8 lg 1 p-d 1 ja 5 ning lg 2).

Kohus nõustus põhimõtteliselt AKI ettekirjutuses, vaideotsuses ja halduskohtule esitatud seletuses avaldatud seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid suures osas üle korrata. Kaebaja ei saa klientide isikuandmete jätkuval avalikustamisel tugineda IKS § 14 lg 1 p-le 4, sest klientidega sõlmitud liitumislepingud on lõpetatud seoses AS EMT poolt nende ülesütlemisega, st võlasuhe on vastavalt VÕS §-le 186 lõppenud. Kaebajal oli kümme aastat (aegumistähtaeg) aega klientidelt võlgnevuse sissenõudmiseks, kuid loobus esitatud hagidest seoses aegumise vastuväite kasutamisega. Kui lepingute ja võlanõude kehtivuse ajal oli kaebaja eesmärk lepingu täitmise tagamine (võla sissenõudmine), siis on nimetatud alus andmete jätkuvaks MHR-s avalikustamiseks ära langenud ja ettekirjutus ei riku AS EMT subjektiivseid õigusi ega piira tema ettevõtlusvabadust.

Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et klientide isikuandmete avalikustamine on käesoleval ajal võimalik IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamiseks andmesubjekti enda nõusolekuta peavad üheaegselt olema täidetud kõik IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 nimetatud eeldused ning kui kasvõi üks neist pole täidetud, ei ole andmete töötlemine sel eesmärgil andmesubjekti nõusolekuta lubatav. AKI on ettekirjutuses põhjalikult põhjendanud, miks klientide võlaandmete avalikustamine rohkem kui 13-aastase perioodi jooksul ei ole õiguspärane ning kahjustab ülemääraselt andmesubjekti huve. AS EMT tõlgendus, et klientide isikuandmeid võib töödelda seni, kuni võlgnevused on likvideeritud, ei ole kooskõlas seaduse ega õiguse üldpõhimõtetega. Klientide isikuandmete lõpmatult kestev avalikustamine olukorras, kus isikud ei soovi võlga tasuda ning seda ei saa neilt enam ka sundkorras sisse nõuda, oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne. AKI ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas õigusnormide ja põhimõtetega. Ettekirjutuse põhjendused on kohut veennud, et haldusorgan on kaalutlusõigust teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Ettekirjutus tugineb korrektsele õiguslikule alusele ja rikutud ei ole õiguskindluse ega õiguspärase ootuse põhimõtteid, eriti arvestades AKI poolt juba varasemalt tehtud analoogseid ettekirjutus-hoiatusi ning kaebajale esitatud järelepärimiste sisu. Seega on vaidlustatud ettekirjutus ka sisuliselt õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. AS EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud MHR-ga liitumise lepingu kohaselt on MHR liikmel õigus, mitte kohustus registrisse andmeid sisestada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. AS EMT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide (IKS § 14 lg 1 p 4, § 11 lg 6 ja 7) ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide

3-10-1831 8(13) (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8) rikkumise tõttu. Apellant jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde ega korda neid.

Halduskohtu otsus tuleb tühistada IKS § 14 lg 1 p 4 ebaõige kohaldamise tõttu. Kohus leidis, et kuna AS EMT on klientidega sõlmitud liitumislepingud üles öelnud ja võlasuhe seega lõppenud, siis ei ole IKS § 14 lg 1 p 4 kohaldatav. Selline seisukoht on ekslik, sest lepingu ülesütlemine ei mõjuta enne ülesütlemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust (VÕS § 195 lg 2). Õiguskorra ühtsusest tulenevalt peab ka IKS § 14 lg 1 p 4 tõlgendama selliselt, et ilma nõusolekuta on andmete töötlemine lubatud (eel)lepinguliste õiguste ja kohustuste täitmiseks ning lepingu sõlmimine või selle kehtivus ei ole määrav. Õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks (IKS § 14 lg 1 p 4) säilib kõigi nende õiguste ja kohustuse suhtes, mis tulenevad lõpetatud lepingust.

IKS § 11 lg 7 p 4 kohaselt lõpeb õigus isikuandmete töötlemiseks MHR-s, kui kohustuse rikkumisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Andmete töötlemise õiguspärasus ei ole nimetatud sättes seotud mitte lepingu lõppemisega, vaid võlasuhte (kohustuse) lõppemisega. Kuna klientide võlgnevused AS EMT ees ei ole lõppenud, siis on tegu lõppenud lepingust tuleneva kestva võlasuhtega. Vaidlust ei ole selles, et täidetud on kõik IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eeldused isikuandmete avalikustamiseks. Samuti ei ole vaidlust, et asjas ei esine IKS § 11 lg 7 p-des 1, 3 ja 4 toodud piiranguid andmete töötlemiseks. Vaidlus on üksnes selle üle, kas esineb IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud piirang ning kas see iseseisvalt või koos IKS § 11 lg 7 p-ga 4 välistab AS EMT poolt klientide andmete avalikustamise IKS § 11 lg 6 alusel, kuna andmete MHR-s avalikustamine kahjustab ülemääraselt andmesubjektide õigustatud huvi (eraelu puutumatust). Pole kahtlust, et andmete MHR-s avalikustamine riivab klientide eraelu puutumatust, kuid see ei ole apellandi hinnangul kahjustatud ülemääraselt, sest avalikustamiseks on seaduslik alus ning seadusandja on järelikult pidanud antud tingimustel usaldusväärse ja õiguskindla tehingukäibe tagamise eesmärki (avalik huvi) kaalukamaks võlainfo MHR-s ilma andmesubjekti nõusolekuta avalikustamisega seonduvast eraelu puutumatuse riivest. Seadusandja on eraelu puutumatuse riive lubatud piirid määratlenud IKS § 11 lg 7 p-des 3 ja 4, mille nõuded on antud juhul täidetud, sest kliendid on lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja kohustuse rikkumine ei ole lõppenud. IKS § 11 lg 7 kohaldamine ei sõltu olemasoleva kohustuse täielikkusest või mittetäielikkusest. Kui seadusandja oleks soovinud siduda andmete avalikustamise piirangu nõude sissenõutavusega, oleks ta selle seaduses ka sellisena sätestanud. Vastustaja ja halduskohtu teistsugust seisukohta ei toeta ka IKS seletuskiri. Seega on AS EMT poolt klientide võlgnevuste MHR-s avalikustamine kooskõlas IKS § 11 lg-tega 6 ja 7. Andmesubjekti eraelu puutumatuse ülemäärast kahjustamist (IKS § 11 lg 7 p 2) ei saa endast kujutada olukord, kus andmete avalikustamine on üheselt lubatud IKS § 11 lg 7 p 4 alusel, vastasel korral oleks viimatinimetatud norm sisutu. Apellant on seisukohal, et tema õigus klientide andmeid töödelda tuleneb IKS § 11 lg-st 6 koosmõjus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

10. Andmekaitse Inspektsioon vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ega korda neid.

IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Apellandi tõlgendusega nõustudes kaotaks IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 ning § 14 lg-s 2 sisalduv regulatsioon mõtte, sest kõik viimatinimetatud normidega reguleeritud erijuhtumid oleksid juba kaetud IKS § 14 lg 1 p-s 4 sätestatud üldnormiga. AS EMT võib IKS § 14 lg 1 p 4 alusel küll töödelda klientide andmeid ise, kuid mitte edastada neid kolmandatele isikutele või võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu vastavatele andmetele või neid avalikustada. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole

3-10-1831 9(13) nõutud, et apellant peaks lõpetama (endiste) klientide andmete igasuguse töötlemise, vaid nõuti üksnes vastavate isikuandmete MHR-s avalikustamise lõpetamist.

Õige on väide, et sisuliselt käib kogu vaidlus asjas selle üle, kas esineb IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud alus, mis välistab AS EMT poolt võlgnike andmete avalikustamise MHR-s. Arusaamatuks jääb aga apellandi poolt IKS § 11 lg 7 p 2 ja p 4 vastandamine, sest võlgnike andmete avalikustamise eelduseks on see, et esineda ei tohi mitte ühtegi IKS § 11 lg-s 7 nimetatud tingimustest. Ekslik on apellandi käsitlus, et võlgnike eraelu puutumatuse riive on välistatud, sest avalikustamine toimub seaduse alusel. IKS § 11 lg 6 annab avalikustamiseks küll üldise õigusliku aluse, kuid see on piiratud IKS § 11 lg-s 7 sätestatud täiendavate tingimustega. Üks sellistest tingimustest on ka nõue, et avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada isiku õigustatud huve. Sellest tuleneb, et isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödas üle kolme aasta, võib selline avaldamine ikkagi kahjustada võlgniku õigustatud huve ülemääraselt ja järelikult oleks andmete avalikustamine keelatud. Apellandi käsitlusega nõustudes puuduks IKS § 11 lg 7 p-l 2 iseseisev sisu. Sarnasest loogikast lähtuvaid regulatsioone on IKS-s teisigi (nt IKS § 11 lg 2, § 14 lg 3).

AS EMT ei ole kohtusse pöördumisel selgitanud, kuidas rikub ettekirjutus kaebaja / apellandi õigusi või piirab tema vabadusi, mis on HKMS § 7 lg 1 esimese lause kohaselt halduskohtusse pöördumise eelduseks. AKI on selgitanud, et on kaheldav, kas MHR-s võlgnike andmete avalikustamise õigus saab olla hõlmatud PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega või §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. IKS § 11 lg-d 6 ja 7 on kehtestatud vastavate andmete saajate huvides, mitte andmete avalikustajate huvides. Seega võib ettekirjutus piirata küll AS EMT endiste klientide uute võimalike lepingupartnerite õigusi, kuid apellandil ei ole õigust pöörduda nende kaitseks halduskohtusse. AS EMT ei ole üheski menetlusetapis märkinud, milliseid kaebaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või milliseid vabadusi piirab. Seda eriti olukorras, kus apellant on vaidlustatud ettekirjutuse täitnud. Kui AS EMT soovib kohtult saada hinnangut ettekirjutuse õigusvastasuse kohta, peaks ta HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt selgitama, milles seisneb tema põhjendatud huvi. Ka seda ei ole apellant üheski menetlusetapis teinud.

11. Kolmandad isikud AP, MA ja R P apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta ei avaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Käesoleva asjaga sisu poolest sarnastes haldusasjades nr 3-10-1844 ja nr 3-10-1902 tegi Tallinna Ringkonnakohus otsused 05.05.2011 ning jättis AS EMT apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea ka käesolevas asjas põhjendatuks muuta oma varasemaid põhimõttelisi seisukohti.

13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub vaidlustatud haldusakti formaalse õiguspärasuse (menetlusja vorminõuete järgimine) osas halduskohtu seisukohtadega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks hakata halduskohtu sellekohaseid ulatuslikke põhjendusi üle kordama. AS EMT on küll apellatsioonkaebuses jäänud oma seniste seisukohtade juurde, kuid pole toonud välja ühtegi uut põhjendust, mis võiks täiendavalt anda alust arvata, et vaidlustatud haldusakt ei vasta vorminõuetele või oleks selle andmisel rikutud menetlusnorme või poleks järgitud kaalutlusreegleid.

3-10-1831 10(13)

14. Vastuseks AKI poolt tõstatatud kahtlustele seoses AS EMT kaebeõigusega, selgitab ringkonnakohus, et olukorras, kus AS EMT on tühistamiskaebusega tähtaegselt vaidlustanud tema suhtes tehtud koormava haldusakti (ettekirjutusega kohustati teda tegema toimingut, millega lõpetatakse klientide isikuandmete avalikustamine MHR-s), ei saa tõusetuda mingit kahtlust tema õiguste rikkumise võimalikkuse (s.o kaebeõiguse olemasolu) küsimuses. Riigikohus on 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-15-01 (p 22) märkinud, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi. AS EMT on kaebuses selgelt väitnud, et AKI ettekirjutus ei tugine seadusele ning on seega õigusvastane. Sellest tulenevalt on kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Kuivõrd asjas on esitatud haldusakti tühistamise nõue, ei ole küsimus põhjendatud huvist asjakohane.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et AS EMT poolt oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamiseks täiendavalt viidatud IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Kuigi isikuandmete andmesubjekti nõusolekuta töötlemise põhijuhtumeid reguleerib IKS § 14, mis võimaldab muu hulgas isiku nõusolekuta töödelda tema mittedelikaatseid isikuandmeid temaga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks (IKS § 14 lg 1 p 4), siis isikuandmete piiritlemata arvule kolmandatele isikutele edastamisele (sisuliselt avalikustamine, kuigi piiratud mitmete lisatingimustega, s.o eeldab kolmanda isiku õigustatud huvi jms) kui spetsiifilise ja andmesubjekti eraelu puutumatust potentsiaalselt tavapärasest ulatuslikumalt riivava ehk seetõttu täiendavaid piiranguid eeldava andmetöötlustoimingu lubatavuse eeldused on sätestatud IKS §-s 11, mis on erinorm ja kuulub õiguse üldistest kollisioonireeglitest tulenevalt kohaldamisele üldnormi asemel (lex specialis derogat legi generali põhimõte). Seejuures tuleb rõhutada, et IKS § 11 lg-d 6 ja 7 ei kujuta endast siiski mitte andmesubjekti nõusolekuta andmete töötlemise juhtumit, vaid kehtiva IKS § 10 lg-st 1 tulenevalt on selliseks töötlemiseks siiski vajalik isiku nõusolek, kuigi isikul puudub pärast nõusoleku andmist hiljem võimalus nõuda oma andmete töötlemise lõpetamist, kui see toimub kooskõlas IKS § 11 lg-tega 6 ja 7 (sama on selgitatud IKS eelnõu seletuskirjas – vt X Riigikogu 1026 SE).

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et AKI ettekirjutusega pole AS-l EMT piiratud klientide andmete igasugust töötlemist, vaid keelati üksnes nende andmete MHR-s avalikustamine. AKI on asjas korduvalt õigesti märkinud, et IKS § 14 lg 1 p 4 alusel võib AS EMT klientide andmeid ise jätkuvalt töödelda, kuid ei või neid edastada kolmandatele isikutele ega võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu nimetatud andmetele.

Kuivõrd IKS § 14 lg 1 p 4 ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuv säte, siis ei oma mingit tähtsust ka asjaolu, et halduskohus on nimetatud sätet käsitledes asunud otsuses ekslikule seisukohale, et norm pole kohaldatav seetõttu, et liitumislepingud on lõpetatud ehk võlasuhe lõppenud (VÕS § 186 p 6). Ringkonnakohus rõhutab, et IKS § 14 lg 1 p 4 ei kuuluks isikuandmete avalikustamise suhtes kohaldamisele ühelgi juhul, vaid selle asemel tuleb lähtuda IKS §-s 11 sätestatud eriregulatsioonist. IKS § 14 lg 1 p 4 asjassepuutumatuse tõttu ei võta ringkonnakohus sisulist seisukohta nimetatud sätte kohaldamise eelduste ja piirangute osas.

16. Apellant ja vastustaja ei vaidle sisuliselt ka selle üle, et klientidega sõlmitud ning hiljem lõpetatud liitumislepingutest (kestvuslepingud) või nende rikkumisest lepingute kehtivuse ajal tekkinud kohustused ei ole lõppenud. Pooled vabanesid lepingute lõpetamisel üksnes edasiste lepinguliste kohustuste tekkimisest ja täitmisest, kuid lepingust juba tekkinud õigused ja kohustused ning vastutus lepingurikkumiste eest jäid kehtima. See tuleneb üheselt mõistetavalt VÕS § 195 lg 2 teisest lausest (vt lisaks V. Kõve. Kommentaarid VÕS § 196

3-10-1831 11(13) juurde. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. Tallinn: Juura, 2006, lk 655-656). Kuigi kõik käesolevas asjas esitatud nõuded on aegunud, ei tulene TsÜS § 142 lg-st 1 ega VÕS §-st 186, et sellega seoses oleks lõppenud ka võlausaldaja nõue või sellele vastav võlgniku kohustus. Aegumine võimaldab võlgnikul üksnes keelduda oma kohustuse täitmisest, kuid see ei muuda kohustust olematuks. Aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule üksnes kestva vastuväite selle täitmisest keeldumiseks, s.o seab nõude täitmise sõltuvusse võlgniku tahtest. Võlgniku positsiooni seisukohalt on aegunud nõue sarnane mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 1 tähenduses (s.o kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda) (vt lisaks V. Kõve. Kommentaarid TsÜS § 142 juurde. – Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koost. P. Varul jt. Tallinn: Juura, 2010, lk 442).

AS EMT poolt halduskohtule täiendavalt esitatud Harju Maakohtu 14.05.2010 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-09-51213, milles hageja taotles AS EMT kohustamist lükata ümber tema kohta MHR-s avaldatud ebaõiged andmed (sarnane lõpetatud liitumislepingust tulenev jätkuv võlgnevus, kusjuures nõue on aegunud) ja hüvitama sellega hagejale tekitatud mittevaraline kahju, ei ole antud vaidluse puhul asjakohased. Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, kas klientide võlgnevused on tõendatud või mitte ehk AKI ei ole seadnud kahtluse alla AS EMT poolt MHR-s avaldatud võlainfo õigsust, vaid küsimus on üksnes selles, kas vastavate andmete jätkuv avalikustamine kahjustab klientide õigustatud huve ülemääraselt või mitte. Seejuures ei seo halduskohut asja lahendamisel kuidagi ka maakohtu otsuses esitatud tõlgendus avaliku õiguse normide (IKS § 11 lg-d 6 ja 7) suhtes.

17. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline hinnata, millistel tingimustel on IKS § 11 lg-te

6 ja 7 alusel isikuandmete töötlemine lubatud. Menetlusosalised on nimetatud sätteid õigesti mõistnud viisil, et IKS § 11 lg 6 sätestab töötlemiseks (s.o määramata arvule kolmandatele isikutele andmete edastamiseks) üldnõuded ning IKS § 11 lg 7 seda piiravad erandid, millal andmete töötlemine ei ole lubatud. Sisulist vaidlust ei ole AS EMT ja AKI vahel selles, et klientide isikuandmete avalikustamine toimus kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6 (s.o selles nimetatud legitiimsel eesmärgil ja ettenähtud tingimustel) ning asjas ei esinenud ka IKS § 11 lg 7 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud asjaolusid, mis keelaksid andmete töötlemise (s.o tegemist ei olnud delikaatsete isikuandmetega, lepingu rikkumisest on möödunud rohkem kui 30 päeva ning kohustuse rikkumine on jätkuv ehk selle lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui kolm aastat).

Menetlusosalised on ühel nõul, et asjas on vaidlus üksnes selle üle, kas antud juhul tuleneb IKS § 11 lg 7 p-st 2 keeld AS EMT poolt klientide andmete MHR-s avaldamisele või mitte. Nimetatud sätte kohaselt ei ole IKS § 11 lg-s 6 nimetatud eesmärgil (sh isikute krediidivõimelisuse hindamiseks) andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Apellandi positsioon on sisuliselt see, et kuivõrd vaidlusaluste andmete MHR-s avalikustamist võimaldab IKS § 11 lg 7 p 4, siis ei saa olla tegemist andmesubjekti õigustatud huvi (õigus eraelu puutumatusele) ülemäärase kahjustamisega, sest seadusandja on vastava sätte kehtestamisel kaitstavaid huvisid ja eesmärke hinnanud ning pidanud avalikke või kolmandate isikute huve kaalukamateks. AKI on seisukohal, et andmete MHR-s avalikustamine on lubatav üksnes tingimusel, et selleks ei esine mitte ühtegi IKS § 11 lg-s 7 nimetatud piirangutest ning IKS §

11 lg 7 p 2 kohaldamist ei välista see, et puudub vastuolu IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

18. Ringkonnakohus leiab, et apellandi tõlgendus vaidlusalustele sätetele on ekslik ning vastustaja ei ole vaidlusaluste sätete sisustamisel eksinud. IKS § 11 lg-s 7 on sätestatud

3-10-1831 12(13) kumulatiivne, mitte alternatiivne loetelu, mis tähendab, et isikuandmete töötlemine on nimetatud sätte kohaselt lubatav üksnes juhul, kui samaaegselt on täidetud kõik selles loetletud tingimused. Iseenesest on korrektne apellandi viide, et seadusandja ei ole IKS § 11 lg 7 p-s 4 sätestatud piirangut ilmselgelt teadlikult (vt IKS eelnõu seletuskirja § 11 osas) sidunud mitte nõude sundtäidetavusega, vaid kohustuse rikkumise lõppemisega ning sätte kohaldamist ei ole otseselt välistatud ka mittetäielike kohustuste suhtes, kuid see ei tähenda, et isikuandmete IKS § 11 lg 6 alusel kolmandatele isikutele edastamisel puuduks vajadus muu hulgas kontrollida töötlemise kooskõla IKS § 11 lg 7 p-ga 2 ehk sisuliselt andmetöötluse mõõdukust ehk proportsionaalsust kitsamas tähenduses. Põhjendamatu on ka apellandi seisukoht, et taolise tõlgenduse korral muutuks IKS § 11 lg 7 p 4 sisutuks. On ilmne, et üldjuhul tuleb IKS § 11 lg 7 p-des 3 ja 4 piiritletud ajavahemikul isikuandmete MHR-s avalikustamist pidada andmesubjekti õigustatud huve ülemääraselt mitte kahjustavaks, kuid see ei tähenda, et see on nii kõikidel juhtudel.

Seejuures nõustub ringkonnakohus AKI-ga ka selles, et IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 ettenähtud regulatsiooni legitiimne eesmärk on üksnes isikute krediidivõimelisuse hindamine (s.o usaldusväärse tehingukäibe tagamine), mitte aga isikuga sõlmitud lepingu täitmise tagamine, milleks on ette nähtud muud asjakohased õiguskaitsevahendid. Asjaolu, et tegelikkuses võib AS EMT kaudseks huviks klientide andmete MHR-s avalikustamiseks olla ka nende kallutamine oma kohustuste täitmisele, ei tähenda veel iseenesest, et seadus peaks sellist huvi kuidagi kaitsma (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 22).

19. AKI on ettekirjutuse tegemisel lähtunud üldistavalt seisukohast, et klientide isikuandmete MHR-s avalikustamine kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve, kui kohustuse sissenõutavaks muutumisest on möödunud rohkem kui 13 aastat (võttes lähtekohaks 10-aastase nõuete aegumise tähtaja ning lisades sellele IKS § 11 lg 7 p-st 4 tulenevalt veel kolm aastat). Ringkonnakohus peab sellist lähenemist põhimõtteliselt võimalikuks ja õigeks, kuigi peab vajalikuks rõhutada, et sellele vaatamata tuleb hinnang andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise ülemäärasusele anda igal üksikjuhtumil eraldi ning ei saa välistada, et erandlike asjaolude esinemise korral võib andmesubjekti isikuandmete MHR-s avalikustamine tema õigustatud huve ülemääraselt kahjustada juba enne märgitud tähtaja möödumist või teisalt võib andmete avalikustamine olla jätkuvalt mõõdukas ka pärast viidatud 13-aastase tähtaja möödumist.

Ringkonnakohus jagab AKI seisukohta, et arvestades aegunud nõuete üksnes vabatahtliku täitmise võimalikkust, IKS eesmärke (§ 1 lg 1), isikuandmete töötlemise eesmärgikohasuse põhimõtet (IKS § 6 p 2) ning seadusandja poolt IKS § 11 lg 7 p 4 kehtestamisel antud põhimõttelist suunist, et üldjuhul peaks andmesubjekti poolt oma kohustuse rikkumise kohta teabe kolmandatele isikutele edastamine olema mõõdukas juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud vähem kui kolm aastat, siis saab tavaolukorras lugeda isikuandmete MHR-s avalikustamise andmesubjekti õigustatud huve eelduslikult ülemääraselt kahjustavaks olukorras, kus nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud rohkem kui 13 aastat. Seega tuleks üksikjuhtumitel andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise mõõdukust või ülemäärasust eraldi põhjalikumalt motiveerida üksnes nimetatud üldreeglist kõrvale kaldumise korral. See tähendab juhul, kui asutakse seisukohale, et isikuandmete kolmandatele isikutele edastamine kahjustaks andmesubjekti õigustatud huve ülemääraselt juba enne 13-aastase tähtaja saabumist või oleks andmete sel viisil töötlemine mõõdukas ka pärast 13-aastase tähtaja möödumist. Seejuures ei oma taolise üldreegli kohaldamise korral iseenesest tähtsust, millal konkreetne nõue tegelikult aegus (sh puudub vajadus hinnata nõude aegumise peatumist või katkemist), vaid aegumistähtaega (aegumist) arvestatakse selle puhul mitte konkreetse asjaoluna, vaid üksnes teatava abstraktsioonina, millest kõrvalekaldumist

3-10-1831 13(13) tuleb üksikasjalikumalt põhjendada. See on põhjendatud muu hulgas tulenevalt asjaolust, et nõude aegumist võetakse vaidluse lahendamisel arvesse üksnes kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143) ning samas pole isikute finantsalase usaldusväärsuse hindamise seisukohalt põhjendatud vahetegemine nende poolt täitmata jäetud kohustuse vahel tulenevalt vastavate nõuete aegumistähtaegadest.

20. Käesoleval juhul on AS EMT 23.12.2002 edastanud MHR-le andmed kolme kliendi võlgnevuste kohta, kellega olid liitumislepingud lõpetatud 30.04.1996 (R. P, võlgnevus 2476,20 krooni), 31.08.1996 (A. P, võlgnevus 6585,90 krooni) ja 16.09.1997 (M. A, võlgnevus 5496 krooni). Kõik nõuded olid muutunud sissenõutavaks hiljemalt 21.08.1997.

AKI kohustas 26.05.2010 ettekirjutus-hoiatusega AS EMT lõpetama klientide isikuandmete töötlemise MHR-s hiljemalt 21.06.2010, millise kohustuse AS EMT ka tähtaegselt täitis. Kuivõrd eespool kajastatud 13-aastane tähtaeg, mille jooksul klientide võlgnevust kajastavate andmete MHR-s avalikustamist võis veel pidada eelduslikult mõõdukaks, saabus põhiosas enne ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaja saabumist (v.a kahe M. Ai puudutava arve osas, mille puhul saabus 13-aastane tähtaeg 22.07.2010 ja 21.08.2010) tuleb vaidlustatud ettekirjutust pidada õiguspäraseks ja selle tühistamiseks puudub alus. Ehkki M. Ai isikuandmete MHR-st kustutamiseks kohustati adressaati osaliselt juba enne 13-aastase tähtaja möödumist ja ettekirjutuses ega vaideotsuses ei ole seda eraldi põhjendatud, ei saa seegi tuua kaasa AKI ettekirjutuse tühistamist, arvestades aluseks võetud 13-aastase tähtaja hinnangulist iseloomu ja sellest kõrvalekaldumise väikest ulatust.

21. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb AS EMT apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2010 otsus muutmata.

22. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna AS EMT apellatsioonkaebust ei rahuldata ning jõusse jääb halduskohtu otsus, millega AS EMT kaebus jäeti rahuldamata, jäävad AS EMT menetluskulud tema enda kanda.

HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna Andmekaitse Inspektsioon ega kolmandad isikud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad ka vastustaja ja kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda.

Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets