2-10-19839/28 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-10-19839

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.06.2011, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ele Liiv ja Ülle Jänes

Tsiviilasi

CKE Inkasso OÜ hagi Elektrimees OÜ vastu võla

väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

1 049,17 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.12.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elektrimees OÜ apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: CKE Inkasso OÜ (registrikood 11512890),

hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand

Reinmaa

Kostja: Elektrimees OÜ (registrikood 10069783),

kostja lepinguline esindaja Alar Salu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28.12.2010 otsus menetluskulude väljamõistmise osas.

2. Ülejäänud osas muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes lõppjärelduse hagi osalise

rahuldamise kohta muutmata.

3. Elektrimees OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Elektrimees OÜ kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi on menetlusosalisel õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja

kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Elektrimees OÜ-lt CKE Inkasso OÜ kasuks välja 1040,17 eurot (16 416

krooni).

3. Mõista Elektrimees OÜ-lt CKE Inkasso OÜ kasuks välja menetluskulud 543,25

eurot (8 500 krooni), millest riigilõiv 255,65 eurot (4 000 krooni) ja õigusabikulud

287,50 eurot (4 500 krooni).

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

16.09.2010 esitas CKE Inkasso OÜ Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista Elektrimees OÜ-

lt välja 17 064 krooni.

OÜ Tefire Group ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille alusel oli OÜ Tefire Group

kohustatud tegema tuletõkketöid. Töövõtja täitis lepingust tulenevad kohustused, kuid kostja

jättis töövõtjale tasumata töövõtulepingu alusel esitatud arvest nr 299687 14 400 krooni ja arve

nr 299721 alusel 11 520 krooni. Hageja ja OÜ Tefire Group sõlmisid 07.12.2009 nõude

loovutamise lepingu, millega loovutas OÜ Tefire Group hagejale kõik nõuded tulenevalt kostjaga

sõlmitud töövõtulepingust. Pärast nõude loovutamist saatis hageja kostjale nõudekirja võla

tasumiseks, mille peale kostja tasus 02.02.2010 esialgsele võlausaldajale põhinõude 25 920

krooni, kuid jättis tasumata kõrvalnõuded 17 064 krooni.

OÜ Tefire Group ja kostja olid kokku leppinud, et töövõtulepingust tulenevate rahaliste

kohustuste tähtaegselt tasumata jätmisel maksab viivitanud pool viivist 0,5% tähtaegselt tasumata

summalt päevas, mis oli kajastatud arvetel ja mida kostja aktsepteeris. OÜ Tefire Group märkis

arvetel ekslikult viivise leppetrahvina, kuid pooled ei vaidle, et tegemist oli viivisega. Kostja on

tööd vastu võtnud ja arved aktsepteerinud. Kostja oli viivituses arvete tasumisega vastavalt 141

päeva ja 120 päeva ning võlgneb hagejale viivist 17 064 krooni. Samuti olid pooled teostatud

tööde aktis kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas, tasumisele kuuluvates summades,

kohustuse täitmise tähtajas ja garantiitingimustes. Hageja valduses allkirjastatud akti ei ole.

Kostja on kinnitanud, et teostatud tööde aktid allkirjastati 31.08.2009 ja 21.09.2009. Pooled

leppisid kokku, et arve väljastatakse pärast töö valmimist. Kostja oli kohustatud tasuma arve 14

päeva jooksul arve väljastamisest alates. Arvel oli kirjas väljastamise kuupäev ja arved saadeti

kotjale postiga. Kostja tagastas posti teel allkirjastatud arved enne 14 päeva möödumist esialgsele

võlausaldajale.

Teate nõude loovutamise kohta saatis OÜ Tefire Group kostjale posti teel 07.12.2009. Hageja

saatis teate nõude loovutamise kohta 28.01.2010. Kui kostja ei saanud kätte varasemaid nõude

loovutamise teateid, sai ta teate kätte hagiavalduse lisana.

Hageja leidis, et viivise nõudmine tema poolt on igati mõistlik ja ei ole vastuolus heade

kommetega. Esialgne võlausaldaja ei ole loobunud viivisenõudest ega ole andnud mõista, et

soovib ainult põhikohustuse täitmist. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus nõuetekohaselt

täidetuks, kui see on täidetud õigel ajal. Kostja täitis oma kohustuse hiljem. Hageja pidas

ebaõigeks kostja väidet, nagu tuleks kõrvalkohustust nõuda põhikohustusega samaaegselt ja

mõistliku aja jooksul. Viivisenõudele ei ole seaduses vastavaid eeldusi sätestatud. Viivisintressi

lõplik suurus selgub põhikohustuse täitmisel. Viivisenõude aegumisele kehtib TsÜS § 146 lg-s 1

toodud aegumistähtaeg.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja võttis omaks, et tema ja OÜ Tefire Group vahel oli sõlmitud

suusõnaline töövõtuleping. Kostja möönis, et OÜ Tefire Group teostas töid ning esitas nende

alusel arved nr 299687 ja 299721. Lisaks eelnevalt tasutud 2 880 kroonile tasus kostja

01.02.2010 Tefire Group OÜ-le 25 920 krooni.

Üllatuslikult sai kostja 22.02.2010 Qlt e-kirja, milles nõuti viivise tasumist. Nimetatud e-kirja

manuses oli teade nõude loovutamisest.

VÕS § 76 lg 4 järgi on esmane võlausaldaja võtnud 01.02.2010 kohustuse täitmise vastu.

Hilisemate kõrvalnõuete esitamist, pidas kostja ebamõistlikuks, heale usule mittevastavaks ning

kostjale kahju tekitavaks. Pooled ei leppinud lepingu sõlmimisel kokku viivise määra ega selle

sissenõudmise korda. Seega, kui kostja on kohustatud tasuma viivist, tuleb rakendada VÕS §-s

94 sätestatud viivise määra.

Kostjal tekkis OÜ Tefire Group arve tasumise kohustus pärast arve esitamist. Arve esitamise

eelduseks oli teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine. Aktid allkirjastati

31.08.2009 ja 21.09.2009, misjärel saatis OÜ Tefire Group kostjale arved, millest palus ühe

eksemplari tagastada. Kostjal tekkis arvete tasumise kohustus 14 päeva jooksul alates arve

saamisest. Arvestades mõistlikuks posti liikumise kiiruseks 3 päeva, sai kostja arve nr 299687

kätte 03.09.2009 ja arve nr 299721 24.09.2009. Seega muutusid kohustused sissenõutavaks

vastavalt 17.09.2009 ja 08.10.2009. Hagiavalduse lisadena esitatud arveid ja akte ei ole kostja

allkirjastanud, kuigi kostja ei eitanud tööde tegemist ja maksekohustuse tekkimist.

OÜ Tefire Group ei ole nõudnud kostjalt viivise tasumist. Kostja raamatupidamise andmetes

kajastub pooltevahelises saldovõrdluses vaid põhinõue. VÕS § 76 lg 4 järgi on OÜ Tefire Group

talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud ja tuleb lugeda, et täitmine oli täielik ja kohane.

Viivisenõue on vastuolus heade kommetega, kuna kõrvalnõude täitmist nõuab uus kreeditor,

teades, et loovutaja ei nõudnud kõrvalnõude täitmist. Kõrvalnõudeid tuleb nõuda põhinõudega

üheaegselt ning mõistliku aja vältel, hageja viivisenõue on alusetu.

Hageja väited nõude loovutamisest teatamise kohta 28.01.2010 on tõendamata. Nõude loovutaja

OÜ Tefire Group ei ole siiani kostjat teavitanud nõude loovutamisest ning hageja ei ole esitanud

nõude loovutamise dokumenti, mistõttu kostja võib VÕS § 172 alusel täitmisest keelduda. Kostja

täitis oma kohustused OÜ Tefire Group ees, teadmata midagi nõude loovutamisest.

Hagi esemeks ei ole arvetel kajastuv leppetrahv. Hageja ei ole tõendanud, et arvetel peeti silmas

viivist.

Maakohtu otsuse põhjendused

28.12.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis Elektrimees OÜ-lt CKE

Inkasso OÜ kasuks välja 16 416 krooni ja menetluskulud: riigilõivu 4 000 krooni ja

õigusabikulud 10 500 krooni, kokku 14 500 krooni.

Puudub vaidlus, et OÜ Tefire Group ja kostja sõlmisid suulise kokkuleppe tuletõkketööde

tegemiseks; 21.09.2009 koostas OÜ Tefire Group kostjale arve nr 299721, mille kostja

allkirjastatuna tagasi saatis; 31.08.2009 koostas OÜ Tefire Group kostjale arve nr 299687, mille

kostja samuti allkirjastatuna tagasi saatis; kostjal oli kohustus tasuda kahe esitatud arve alusel

kokku 28 800 krooni, kuid kostja tasus võlgnevuse algselt osaliselt ning 2010 veebruaris tasus

kostja OÜ-le Tefire Group 25 920 krooni; kostja poolt tasutud summad lugesid pooled

põhivõlgnevuse eest tasutud summadeks.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist või on hageja

selle õiguse minetanud. Pooled vaidlevad selle üle, millises määras on kostja kohustatud hagejale

viivist maksma juhul, kui hageja ei ole oma viivisenõuet kostja vastu minetanud.

Hageja ei ole tõendanud kostjale posti teel nõude loovutamise teate edastamist 07.12.2009 ega

hageja enda poolt teatise edastamist 28.01.2010, kuid nõude loovutamise dokument on hiljemalt

koos hagiavaldusega kostjale kätte toimetatud.

Puudub vaidlus, et põhinõudest viimase osas tasus kostja OÜ-le Tefire Group. Kostja

maksekorraldusest nähtub, et antud summa tasuti kostja poolt 01.02.2010. Hageja ei ole

tõendanud, et tema või endine võlausaldaja oleks enne nimetatud makse tegemist teavitanud

kostjat nõude loovutamisest. VÕS § 169 lg 1 kohaselt, kui võlgnik täitis kohustuse nõude

loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest

teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Seega kostja täitis oma põhinõude

võlgnevusest tuleneva kohustuse 01.02.2010 õigele isikule.

Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mille järgi lepiti viivise määras ja selle tasumise korras

poolte vahel kokku suuliselt töövõtulepingu sõlmimisel ning seejärel kostja poolt allkirjastatud

aktides.

Arvete nr 299721 ja nr 299687 järgi on kostja allkirjastanud hageja ettepaneku tasuda „arve

mittetähtaegsel tasumisel leppetrahvi 0,5% tasumata summalt päevas“. Kohus leidis, et antud

osas on pooled omavahelise kokkuleppe sõlminud. Pooled vahetasid omavahel kirjalikult arveid,

millistele kantud kokkuleppe tingimustega nõustudes kostja need allkirjastas ja OÜ-le Tefire

Group tagastas. Kostja ei ole vaidlustanud arvete allkirjastamise fakti ning on tunnustanud

arvetest tulenevat maksekohustust. Kohtu hinnangul sõlmisid pooled arvete allkirjastamisega

kirjaliku lepingu.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuvalt oleksid pooled lepingu sõlmimisel

soovinud väljendiga „leppetrahv“ nimetada siiski viivist. Kohus leidis, et kostja ja OÜ Tefire

Group sõlmitud lepingus, mis väljendub poolte poolt allkirjastatud arvetes, leppisid pooled kokku

leppetrahvi tasumise kohustuses. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi samadel asjaoludel

mõistma arvetel kajastatut nii, et arvel märgitud summade tähtaegsel tasumata jätmisel tuleb

kohustatud poolel tasuda leppetrahvi 0,5% tasumata summalt päevas.

VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Õiguslikult on

viivisel ja leppetrahvil mitmeid sarnaseid jooni. Leppetrahv on reeglina ühekordselt tasumisele

kuuluv summa, kuid see võib olla määratud ka protsendina võlgnetavast summast. Leppetrahvi

eristab viivisest õiguslikult see, et viivise nõude võib esitada sõltumata lepingu teise poole

vastutusest, kuid leppetrahvi saab nõuda ainult poolelt, kes vastutab kohustuse rikkumise eest.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus põhivõlgnevuse mitteõigeaegselt ning kostja ei ole

väitnud ega tõendanud, et temapoolne rikkumine ehk kohustuse mitteõigeaegne täitmine oleks

olnud vabandatav. Seega on hagejal õigus nõuda leppetrahvi.

Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et kuna OÜ Tefire Group leppetrahvi nõuet ei esitanud,

on kostja oma kohustused nõuetekohaselt täitnud VÕS § 76 lg 4 alusel ning kostja täitmine tuleb

lugeda täielikuks. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on

täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja oma kohustust õigeaegselt ei täitnud. Puudub vaidlus,

et kostja ei täitnud oma kohustust õigeaegselt, millest tulenevalt ei saa kohaldada VÕS § 76 lg-s

4 toodud eeldust.

Poolte vahel on vaidlus selles, millal muutus kostja kohustus sissenõutavaks ehk mis ajaks tuli

kostjal põhivõlgnevus tasuda. Kohus nõustus kostja väidetega, et tal tekkis OÜ Tefire Group arve

tasumise kohustus 14 päeva jooksul pärast arve esitamist. Arvestades mõistlikuks posti liikumise

kiiruseks 3 päeva, sai kostja arve nr 299687 kätte 03.09.2009 ja arve nr 299721 24.09.2009.

Seega muutusid kohustused sissenõutavaks vastavalt 17.09.2009 ja 08.10.2009. Hageja ei ole

esitanud akte, milles pooled oleksid kokku leppinud kostja kohustuses tasuda arved 14 päeva

jooksul pärast nende väljastamist. Kuna kostja tasus mõlemast arvest tuleneva põhivõlgnevuse

01.02.2010, viivitas kostja arve nr 299687 tasumisega alates 18.09.2009 kuni 01.02.2010, kokku

136 päeva ja arve nr 299721 tasumisega alates 09.10.2009 kuni 01.02.2010, kokku 115 päeva.

VÕS § 159 lg 2 näeb ette, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab. Analoogilist nõuet ei sätesta seadus viiviseintressi nõude puhul, millest kohus järeldab, et

sisuliselt oli kostja arvates tegemist leppetrahviga, kuna tegelikult tugines kostja antud sättele.

Kohus leidis, et hageja ei ole leppetrahvi nõude esitamisega hilinenud ning on nõudnud

leppetrahvi tasumist mõistliku aja jooksul. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt

ükski seadus ei nõua kõrvalnõude esitamist koos põhinõude esitamisega. On tõendatud, et kostja

tasus põhivõlgnevuse 01.02.2010 ning nõude leppetrahvi tasumiseks esitas hageja kostjale

22.02.2010 ehk 20 päeva hiljem. Enne nimetatud kuupäeva ei saanud hageja teada, kas kostja

täidab koos põhivõlgnevusega ka leppetrahvi tasumise kohustuse või millisel ajal kostja

kohustuse täidab.

Kohus nõustus hageja seisukohaga, et antud asjas ei ole tõendatud mistahes muude erandlike

asjaolude esinemine, mis annaks alust hinnata hageja poolt leppetrahvi nõude esitamist vastuolus

hea usu põhimõttega. Kostja ei ole esitanud leppetrahvi vähendamise taotlust VÕS 162 alusel.

Kohus leidis, et hageja nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb arve nr

299687 tasumisega viivitamise eest alates 18.09.2010 kuni 01.02.2010, kokku 136 päeva eest

välja mõista leppetrahv summas 9 792 krooni (136 päeva x 72 krooni) ja arve nr 299721

tasumisega viivitamise eest alates 09.10.2010 kuni 01.02.2010, kokku 115 päeva eest välja

mõista leppetrahv summas 6 624 krooni (115 päeva x 57,60 krooni), kokku 16 416 krooni.

Apellatsioonkaebus

Kostja Elektrimees OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

Kohus on asunud seisukohale, et kuna apellant ei vaidlustanud arvete allkirjastamise fakti ja on

tunnistanud arvetest tulenevat maksekohustust, on pooled arvete allkirjastamisega sõlminud

kirjaliku lepingu, millest tulenevalt on pooled sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt arvete

mittetähtaegsel tasumisel on vastustajal õigus nõuda leppetrahvi 0,5% tasumata summalt päevas.

TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Arvete allkirjastamise fakti selgesõnaline vaidlustamata jätmine ei tähenda, et apellant oleks

nõustunud vastustaja väitega, et arved allkirjastati. Apellant on rõhutanud, et pooled ei ole viivise

määras kokku leppinud ning juhul, kui kohus peab õigeks apellandilt viivise sisse nõuda, tuleb

kohaldada seadusest tulenevat viivise määra. Kohtule esitatud arved (hagiavalduse lisa 1) ei ole

apellandi poolt allkirjastatud. Vastustaja esitatud tõendeid arvestades ja tulenevalt apellandi

vastuväidetest ei saa järeldada, et pooled olid viivise /leppetrahvi tasumises kokku leppinud.

Kohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud. Leppetrahvi nõue tuleb esitada

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamisest, mitte mõistliku aja jooksul pärast

rikutud kohustuse täitmist. Arvel nr 299687 näidatud summa muutus sissenõutavaks 18.09.2009

ja arvel nr 299721 näidatud summa muutus sissenõutavaks 09.10.2009. Seega pidi vastustaja

avastama kohustuse rikkumise paari päeva jooksul pärast maksetähtpäeva möödumist, mis

tähendab, et vastustaja esitas leppetrahvi nõude rohkem kui neli kuud pärast kohustuse rikkumise

avastamist. Seda aega ei saa pidada mõistlikuks nõude esitamise ajaks ja VÕS § 159 lg 2

kohaselt on hageja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi.

Apellant ei nõustu temalt menetluskulude väljamõistmisega. Arve nr 10284 järgi on

advokaadibüroo Reinmaa & Partnerid poolt koostatud 3 menetlusdokumenti. Tegelikult on ainult

20.12.2010 hageja seisukohtadele alla kirjutanud vandeadvokaat Armand Reinmaa. Ülejäänud

menetlusdokumendid on esitanud hageja seaduslik esindaja. Hageja tegevuses on võlgade

sissenõudmine, mis eeldab juriidilisi teadmisi ja ebamõistlik on hageja poolt osta sisse

õigusteenust.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja kaebusega, leiab, et maakohtu otsuse

lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta oli õige, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi otsuse

põhjendusi. Samuti tuleb muuta menetluskulude jaotust.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et 2009. aastal oli sõlmitud suuliselt töövõtuleping, mille kohaselt

OÜ Tefire Group kohustus tegema kostjale ehitustöid (tuletõkestustööd). Tööd olid teostatud ja

kostja poolt vastu võetud ning OÜ Tefire Group saatis kostjale 31.08.2009 arve nr 299687 17

280 krooni tasumiseks ja 21.09.2009 arve nr 299721 11 520 krooni tasumiseks. Kostja on

tasunud 09.12.2009 2 880 krooni ja ülejäänud summa 01.02.2010. OÜ Tefire Grupp loovutas

nõude hagejale.

Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel oli kokku lepitud arvete alusel tähtajaks raha

tasumata jätmisel viivise või leppetrahvi kohaldamises.

Õige on maakohtu poolt tuvastatu, et pooled ei ole tõendanud, et kostja ja OÜ Tefire Group olid

suuliselt kokku leppinud leppetrahvi või viivise kohaldamises. Samas ei tähenda see, et kui

lepingu sõlmimisel kõrvalkohustustes kokku ei lepitud, et sellist kokkulepet ei võiks sõlmida

hiljem. Hageja on kohtule esitanud OÜ Tefire Group poolt kostjale esitatud arved (lk 19, 20),

millele kostja on alla kirjutanud. OÜ Tefire Group arvetel oli märgitud: „Arve mittetähtaegsel

tasumisel on leppetrahv 0,5% tasumata summalt päevas“. Kostja poolt arvetele allakirjutanud X

allkirja ees on märge, mille kohaselt on ta arve vastu võtnud ja tingimustega nõus. Kolleegiumi

arvates on õige maakohtu poolt tuvastatu, et viivise või leppetrahvi kohaldamises on kokku

lepitud poolte vahel arvete esitamisega ja neil olevate tingimustega nõustumisega teise

lepingupoole poolt.

Kaebaja väitis, et kohtule esitatud arved ei ole apellandi poolt allkirjastatud ja tema sellekohasele

väitele ei ole maakohus hinnangut andnud. Väite, et kostja ega tema esindaja ei ole arvetele alla

kirjutanud, esitas kostja ka 28.10.2010 vastuses hagile (lk 62). Kostja ei ole oma väidet

täpsustanud. Ta ei ole selgitanud, kes oli tema poolt arvele alla kirjutanud X ja milline seos on tal

kostjaga, kuidas sõlmiti OÜ-s Elektrimees lepinguid ja kes võis neile alla kirjutada. Kostja poolt

esitatud konkretiseerimata vastuväide jääb kolleegiumi arvates paljasõnaliseks.

OÜ Tefire Group ja kostja vahel sõlmitud leping oli sõlmitud lepingupoolte igapäevases

majandustegevuses. Tavapäraselt ei sõlmi selliseid kokkuleppeid mitte juhatuse liikmed, vaid

neid on õigus sõlmida äriühingus töölepingu aluselt töötavatel isikutel. Eeltoodu tõttu ei anna

apellandi täpsustamata väide alust teha kokkuleppe sõlmimise kohta maakohtu poolt tehtust

erinevat järeldust.

Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas maakohus on õigesti lahendanud nõude viivise või

leppetrahvi saamiseks. Maakohus tuvastas, et pooled olid kokku leppinud leppetrahvi

kohaldamises maksekohustuse tähtaegselt täitmata jätmise korral. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei

ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kolleegium maakohtu poolt

pooltevahelisele kokkuleppele antud hinnanguga ei nõustu.

VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS §

158 lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Tulenevalt leppetrahvi ja viivise erinevast õiguslikust sisust ja kohaldamisalast ning poolte

esitatud väidetest, saab kolleegiumi arvates eeldada, et pooled olid kokku leppinud viivise

kohaldamises. Usutav on hageja selgitus, et arvele on ekslikult kirjutatud sõna „leppetrahv“ ja

tegelikult leppisid pooled kokku viivise kohaldamises. Tavapäraselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise juhuks sõlmitud kokkulepped on viivisekokkulepped. Hageja on esitatud

hagis ja kõigis menetlusdokumentides selgitanud, et pooled leppisid kokku viivise kohaldamises

ja ekslikult on arvele kirjutatud sõna „leppetrahv“. Ka kostja on menetluse alguses käsitlenud

hageja poolt nõutut viivisena ja alles viimases, 20.12.2010 esitatud menetlusdokumendis on

kostja lisaks eelnevalt toodud vastuväidetele väitnud, et hageja ei ole esitanud leppetrahvi nõuet,

mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kõigis eelnevates menetlusdokumentides on pooled olnud

üksmeelel, et tegemist oli kokkuleppega viivise kohaldamise kohta. Ka kohtumenetluses

avaldatu alusel saab tuvastada lepingupoolte ühise tegeliku tahte, mis neil oli lepingut sõlmides

(VÕS § 29 lg 1). Lepingu tõlgendamisel ei saa VÕS § 29 lg 2 järgi aluseks olla ebaõige

väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et

pooled olid kokku leppinud, et hagejal on õigus nõuda teostatud tööde eest maksmisega

viivitamisel kostjalt viivist

Väljamõistetava viivise suurus on sama kui maakohtu poolt arvestatud leppetrahvi suurus ja

kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Maakohus on õigesti tuvastanud,

millal muutusid esitatud nõuded sissenõutavaks ja sellest tulenevalt arvestanud viivise.

Kostja väidete osas, mis puudutavad nõude loovutamist ja hageja nõude lõppemist seoses

täitmisega, nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6

neid ei korda.

Kuna hagejal on kostjalt õigus nõuda viivist, siis kolleegium ei pea vajalikuks vastata kaebuse

väidetele, mis puudutavad TsMS § 159 lg 2 kohaldamist.

Apellant on vaidlustanud ka menetluskulude väljamõistmise, toonitades, et maakohus on

ebaõigesti välja mõistnud kulud õigusabi eest. TsMS § 175 lg 1 järgi on lepinguline esindaja

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt käesoleva seadustiku §-

s 218 sätestatule. Õige on kaebaja väide, et nähtuvalt tsiviilasja toimikust on hageja esindaja

advokaat A. Reinmaa esitanud hageja nimel kohtule ainult ühe menetlusdokumendi, see on

hageja 20.12.2010 kirjaliku seisukoha. Eelnevalt on menetlusdokumendid esitanud ja

allkirjastanud hageja seaduslik esindaja. Kolleegium leiab, et eeltoodu tõttu on põhjendatud välja

mõista ainult see kulu, mis on tehtud advokaat A. Reinmaa poolt reaalselt tehtud toimingule ehk

3 750 krooni, millele lisandub käibemaks 20%, see on 4 500 krooni. Samuti kuulub TsMS § 162

lg 1 järgi väljamõistmisele riigilõiv 4 000 krooni. Kokku kuulub maakohtu menetluses

väljamõistmisele 8 500 krooni ehk 543,25 eurot.

Kuna maakohtu otsuse resolutsioon hagi osalise rahuldamise kohta jääb muutmata, siis

ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

Margo Klaar Ele Liiv Ülle Jänes