3-10-1396/42 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1396 Haldusasi I.K kaebus Eesti Töötukassa 29.04.2010 otsuse nr 11025471 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – I.K Vastustaja – Eesti Töötukassa Menetluse alus ringkonnakohtus I.K apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2010. a otsus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada I.K apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.10.2010 otsus haldusasjas nr 3-10-1396 ja teha uus otsus, millega tühistada Eesti Töötukassa 29.04.2010 otsus nr 11025471.

Mõista Eesti Töötukassalt I.K kasuks välja menetluskulud 15 (viisteist) eurot ja 98 (üheksakümmend kaheksa) senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.02.2010 võeti I.K Eesti Töötukassas töötuna arvele.

Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjoni 25.02.2010 otsusega töövaidlusasjades nr 9.1.2/260-2010 ja 9.1-2/414-2010 lahendati I.K avaldust OÜ A vastu töölepingu ülesütlemise tuvastamise, hüvitise ja autokompensatsiooni nõudes ning OÜ A vastuavaldust I.K poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes. Töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati, et I.K edastas tööandjale 19.01.2010 töölepingu erakorralise ülesütlemise töölepingu seaduse (TLS) §

3-10-1396 2(7)

91 lg 2 p 2 alusel põhjendusega, et tööandja ei ole õigeaegselt maksnud töötasu ning maksmata on tööandja huvides tehtud kulutused. Tööandja poolt on 21.01.2010 vastuses pakutud töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel. Komisjon leidis, et töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on tühine, kuna sama seaduse § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kui töötaja ei ole kasutanud mõistliku aja jooksul oma õigust tööleping üles öelda, kaotab põhjus (rikkumine) aja möödudes oma olulisuse. Sellise olukorraga oli komisjoni hinnangul tegemist ka antud juhul, sest tööandjapoolsed rikkumised seisnesid 2009. a septembri, oktoobri ja novembri töötasu maksmisega viivitamises, kuid detsembri töötasu maksmisel rikkumist ei toimunud. Kooskõlas TLS § 85 lg-ga 3 eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline, ja sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellele sättele tuginedes loeb komisjon, et tööleping on lõppenud 19. jaanuarist 2010 TLS § 85 alusel (see otsus sisaldus ka otsuse resolutsioonis).

2. Eesti Töötukassa 10.03.2010 otsusega nr 110014742 määrati I.K-le perioodiks 04.03.2010- 28.11.2010 töötuskindlustushüvitis. Otsuses (p 1.4) märgiti töösuhte lõpetamise ajaks 19.01.2010 ja aluseks TLS § 91 lg 2 p 2 – tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Otsuse p-s 4 „Asjaolude muutumine ja enammakstud hüvitise tagasinõudmine“ märgiti, et kindlustatu on kohustatud teatama töötukassa maakondlikule osakonnale viivitamatult kõikidest asjaoludest, mis toovad kaasa hüvitise saamise õiguse lõppemise (4.1) ja kindlustatule õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab töötukassa hüvitise saajalt tagasi (4.2).

3. Eesti Töötukassa 29.04.2010 otsusega nr 110025471 tunnistati Eesti Töötukassa 10.03.2010 otsus nr 110014742 kehtetuks. Otsust põhjendati järgmiselt. Toimikute järelkontrolli tulemusel selgus, et kindlustatu ja OÜ A vaheline tööleping on töövaidluskomisjoni 25.02.2010 otsuse alusel loetud lõpetatuks TLS § 85 alusel. Taotlejal puudub töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 6 lg 2 p 1 kohaselt õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta lõpetas töötamise omal algatusel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel TLS § 37 lg-s 5, § 91 lg-s 5 ja § 107 lg-s 2 nimetatud alusel. Seega tuleb töötuskindlustushüvitise määramise otsus vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-tele 1 ja 2 tunnistada kehtetuks algusest peale.

4. I.K kaebuses taotleti Eesti Töötukassa 29.04.2010 otsuse nr 110025471 tühistamist. Kaebuse esitaja väitis järgmist:

1) Ükski töötuskindlustuse määramise aluseks olev asjaolu pole muutunud. Vastustajale oli töötuskindlustuse määramise hetkel töövaidluskomisjoni otsus teada, kuid vaatamata sellele määras ta ikkagi töötuskindlustushüvitise;

2) Töövaidluskomisjon leidis 25.02.2010 otsuses ekslikult, et tööleping on lõpetatud TLS § 85 alusel. Samas asjas tuvastas töövaidluskomisjon, et tööandja ei ole kaebajale hüvitanud kaebaja poolt tööandja kasuks tehtud kulutusi, ning kohustas tööandjat ka seda tegema. Tööandja kasuks tehtud kulutuste summa tasumisel oli tööandja viivituses nii kaebuse esitamisel kui ka sellele eelnenud palgapäevadel ning seetõttu oleks tööleping tulnud lugeda lõpetatuks tööandja olulise rikkumise tõttu. Kaebaja loobus töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisest just sellepärast, et arvas, et vastustaja sai eeltoodust aru ja vastustaja arvates oli tal vaatamata eeltoodule õigus töötuskindlustushüvitisele. Kaebuse esitaja lootis heauskselt, et vastustaja omab teadmisi ja oskusi antud valdkonnas;

3-10-1396 3(7) 3) Vastustaja on jätnud arvestamata HMS § 67 lg 2, mille kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on väljamakstud töötuskindlustushüvitise ära kasutanud ning tal on tekkinud õiguspärane ootus hüvitise jätkuvaks saamiseks. Vastustaja pole välja toonud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida 10.03.2010 otsuse kehtimajäämine kahjustaks. Riigikohus on 12.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06 leidnud, et sellises olukorras on soodustava haldusakti tühistamine tulenevalt HMS § 67 lg-st 2 keelatud.

5. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud. Töötukassal on õigus määrata hüvitist ainult TKindlS-s sätestatud tingimustel. 10.03.2010 otsuses on ekslikult näidatud töösuhte lõpetamise alusena TLS § 91 lg 2 p 2, mis vastavalt TKindlS § 6 lg-tele 1 ja 2 annab õiguse hüvitisele. Töötuskindlustushüvitise taotlemise avaldusele oli kaebuse esitaja lisanud töövaidluskomisjoni otsuse, millest nähtub töölepingu lõpetamise õiguslik alus – TLS § 85 - töölepingu korraline ülesütlemine töötaja algatusel. Hilisema kontrolli käigus selgus, et hüvitise menetleja sai töövaidluskomisjoni otsusest vääralt aru. Seega määrati hüvitis õigusliku aluseta. 10.03.2010 otsus ei vastanud faktilistele asjaoludele, mistõttu polnud kooskõlas andmise hetkel kehtiva õigusega ja oli õigusvastane (HMS § 54). Õigusvastane otsus tuleb kehtetuks tunnistada algusest peale.

2) Kaebuse esitaja ei saa tugineda HMS § 67 lg-le 2 sama paragrahvi lg 4 p 5 tõttu, mille kohaselt isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või polnud sellest oma süü tõttu teadlik. Kaebusest nähtub, et kaebaja oli igati teadlik TLS-s ja töövaidluskomisjoni otsuses toodud töölepingu lõpetamise alustest ja nende seosest õigusega töötuskindlustushüvitisele. Seega oli ta teadlik ka vastustaja 10.03.2010 otsuse õigusvastasusest, kuid vaatamata sellele võttis vastu selle alusel makstud hüvitise. Kui kaebaja leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige, oleks ta pidanud selle vaidlustamiseks pöörduma kohtusse, sõltumata hüvitise määramisest või mittemääramisest. Vastustaja pädevusse ei kuulu töövaidluste lahendamine ning omapoolsete hinnangute andmine töösuhte lõpetamise asjaoludele. Kui töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud töösuhte lõpetamise asjaolud, ei saa mõistlikult eeldada, et vastustaja ei lähtu komisjoni otsusest, vaid annab nendele asjaoludele oma hinnangu.

3) Ekslik on kaebaja arvamus, et otsuse kehtetuks tunnistamine haldusorgani enda initsiaiivil on võimalik ja õiguspärane ainult juhul, kui töötuskindlustuse määramise aluseks olev asjaolu on muutunud või on ilmnenud uued asjaolud. Põhiseaduse §-s 3 sätestatud haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttest lähtuvalt peab haldusorgan ka ise oma akte revideerides ja nende seast õigusvastaseid tuvastades otsustama nende kehtetuks tunnistamise vajaduse. Vastustaja uuendas menetluse omal initsiatiivil, mida võib teha ka muudel kui HMS §-s 44 toodud asjaoludel. Uuendatud menetluses otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel (HMS § 64 lg 1 ja 2).

6. Tallinna Halduskohtu 26.10.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused:

1) Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja piisavalt motiveeritud, selle tühistamiseks puudub alus;

3-10-1396 4(7) 2) Töötuskindlustushüvitisele pole õigust kindlustatul, kelle viimane töösuhe lõppes töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel, v.a. töösuhte lõpetamisel TLS § 37 lg-s 5, 91 lg-s 2 ja 107 lg-s 2 nimetatud alustel (TKindlS § 6 lg 2 p 1). Kuna töövaidluskomisjon ei rahuldanud kaebuse esitaja taotlust tuvastada töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel ja luges pooltevahelise töölepingu üles öelduks TLS § 85 alusel, s.o. töötaja poolt korraliselt üles öelduks, polnud kaebajal töövaidluskomisjoni 25.02.2010 otsuse järgi õigust töötuskindlustushüvitist saada. Hüvitis määrati talle õigusliku aluseta vastustaja ametniku eksituse tõttu, kes märkis töösuhte lõpetamise aluseks TLS § 91 lg 2 p 2;

3) TKindlS § 46 lg 1 sätestab, et hüvitise saajale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitise nõuab töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Osundatud säte ei anna vastustajale mingit kaalumisruumi, vaid kohustab töötukassat imperatiivselt õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitist selle saajalt tagasi nõudma, olenemata sellest, kelle vea tõttu hüvitise saajale hüvitis õigusliku aluseta määrati. Siiski peab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama kaalutlusõiguse kohaselt (HMS § 64 lg 2), arvestades haldusakti andmise ja selle kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 64 lg 3), samuti ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, ning avalikku huvi (HMS § 67 lg 1), samuti HMS § 67 lg-t 2;

4) Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei saa HMS § 67 lg 4 p-st 5 tulenevalt tugineda HMS § 67 lg-s 2 sätestatud usalduse kaitsele, sest oli töötukassa 10.03.2010 otsuse õigusvastasusest teadlik. Töövaidluskomisjoni 25.02.2010 otsusest ja kaebusest nähtuvalt teadis kaebaja täpselt, millist regulatsiooni sisaldavad TLS § 85, mille alusel luges tema töölepingu lõppenuks töövaidluskomisjon, ning TLS § 91 lg 2 p 2, mille alusel soovis töölepingut lõppenuks lugeda kaebaja. Samuti oli kaebaja töövaidluskomisjoni otsuses sisalduva vaidlustusviite tõttu kindlasti teadlik, et seda otsust saab tühistada ainult kohus. Seega oli kaebaja teadlik, et töötukassa 10.03.2010 otsusega määrati talle töötuskindlustushüvitis eksituse tõttu, kuid ei juhtinud sellele vastustaja tähelepanu, vaid võttis hüvitise vastu ja kulutas ära. Asjaolust, et kaebaja ei pidanud vajalikuks töövaidluskomisjoni otsust kohtus vaidlustada, ei saa tuletada riigile kohustust maksta kaebajale hüvitist ilma õigusliku aluseta;

5) Eeltoodust lähtudes on vastustaja õigesti tunnistanud oma 10.03.2010 otsuse kehtetuks töötuskindlustushüvitise määramise algusest peale. Kaebaja pole kohtule teada andnud mingitest elukorralduse muutustest ega muudest asjaoludest, mis võiksid 10.03.2010 otsuse kehtetuks tunnistamist välistada. Kaebaja töötustaatus ja saadud hüvitise ärakulutamine pole haldusakti kehtetuks tunnistamist välistavateks asjaoludeks, TKindlS § 46 lg 5 lubab töötukassal kaebajalt hüvitist tagasi nõuda ka temaga kokkuleppel koostatud tagasimaksegraafiku alusel. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et vaatamata õigusliku aluse puudumisele jätkatakse talle töötuskindlustushüvitise maksmist. Õiguspärase ootuse printsiibist tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud seda õigust realiseerima; kuid õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa haldusorganilt nõuda õigusvastase halduspraktika jätkamist;

6) HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest, võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Avalikkuse huvides on, et töötukassa käsutuses olevat maksumaksjatelt kogutud riigi raha ei jagataks laiali, kuidas juhtub, vaid kasutataks rangelt sihipäraselt ja üksnes seaduslikul alusel. See oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi hüvitist saada.

3-10-1396 5(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. I.K apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Väited:

1) Halduskohtu subjektiivne arvamus, et kaebuse esitaja oli teadlik töötukassa 10.03.2010 otsuse õigusvastasusest, ei tugine tõenditel. Kaebajal tekkis usaldus selle haldusakti kehtima jäämise suhtes. Ta ei osanud eeldada, et haldusakt võis olla õigusvastane. Ta usaldas vastustajat kui pädevat riigiasutust, kes omab piisavaid oskusi ja teadmisi antud valdkonnas otsuste tegemiseks. Kaebajal ei ole õigusalaseid teadmisi, mis võimaldaksid tal orienteeruda tööõiguses paremini kui vastustaja. Halduskohus omistas talle sellised teadmised subjektiivse arvamuse alusel. Halduskohtu seisukohast ilmneb, et hüvitise saaja peab olema oluliselt pädevam kui hüvitise määraja. Halduskohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-48-06;

2) Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud HMS § 67 lg-t 2. Kaebuse esitaja kulutas hüvitise heauskselt toimetulekuks, teisiti poleks tal olnud võimalik toime tulla. Et kaebuse esitajal muid sissetulekuid polnud, nähtub selgelt kogutud tõenditest ja tehioludest;

3) Halduskohus leidis ekslikult, et käesolevas asjas on avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalukam. Halduskohtu kirjeldatud riivet avalikule huvile ei esine, sest kui kaebuse esitaja poleks vaidlusalust hüvitist saanud, oleks ta pidanud taotlema riigilt muid sotsiaaltoetusi. Ülekaalukaks avalikuks huviks on õigete otsuste tegemine ning valede otsuste tegemisel vastutuse kandmine.

8. Eesti Töötukassa vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Vastuses korratakse halduskohtu seisukohti ja väljendatakse nendega nõustumist. Vastutaja märgib, et kohus on otsuse tegemisel arvestanud ja kaalunud HMS § 64 lg-tes 2 ja 3 sätestatut ja põhjendanud, miks HMS § 67 lg-s 2 sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise piirangud apellandi kohta tehtud otsuse suhtes ei rakendu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Menetlusosaliste vahel pole vaidlust selles, et Eesti Töötukassa 10.03.2010 otsus nr 110014742 oli õigusvastane, sest tulenevalt TKindlS § 6 lg 2 p-st 1 ja sellest, et töövaidluskomisjoni 25.02.2010 otsusega loeti apellandi töösuhe lõppenuks TLS § 85 alusel, st töötaja algatusel, polnud apellandil õigust töötuskindlustushüvitisele. Ka ringkonnakohus leiab, et apellandile töötuskindlustushüvitise määramine oli eelpooltoodud põhjustel õigusvastane.

10. Menetlusosalised vaidlevad selles, kas Eesti Töötukassa 10.03.2010 otsuse kehtetuks tunnistamisel on järgitud selle kui õigusvastase soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisele esitatud nõudeid. Halduskohus leidis, et TKindlS § 46 lg 1 vastustajale kaalutlusõigust ei võimalda ning sellest normist tulenevalt oli vastustaja kohustatud 10.03.2010 otsuse kehtetuks tunnistama. Samas leidis halduskohus, et vastustaja pidi HMS § 64 lg-st 2 tulenevalt selle otsuse kehtetuks tunnistamise otsustama kaalutlusõiguse alusel. Need halduskohtu seisukohad on vastuolulised. Haldusorganil ei saa kehtiva õiguse kohaselt kaalutlusõigus üheaegselt olla ja puududa. Hoopis asjakohatu on vastustaja väide, nagu oleks halduskohus õigesti kaalunud HMS § 64 lg-tes 2 ja 3 sätestatut. Viidatud normid reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani, mitte halduskohtu poolt. Kohtul ei ole õigust asuda haldusorgani asemel langetama haldusorgani

3-10-1396 6(7) pädevuses olevaid kaalutlusotsuseid. Kui haldusorgan on volitatud tegutsema diskretsiooni (kaalutlusõiguse) alusel, kontrollib kohus seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (HKMS § 19 lg 6).

11. TKindlS 46 lg 1 sätestab, et kindlustatule, töötajale või avalikule teenistujale (hüvitise saaja) õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab töötukassa hüvitise saajalt tagasi. Hüvitise saajale õigusliku aluseta määratud hüvitise tagasinõudmine eeldab, et tunnistatakse tagasiulatuvalt kehtetuks hüvitise määramise kohta tehtud sama seaduse § 11 lg-s 1 nimetatud otsus kui hüvitise maksmise aluseks olnud haldusakt. Siiski ei väljenda TKindlS § 46 lg 1 ringkonnakohtu arvates seadusandja selget soovi kehtestada HMS suhtes erinorm, mille kohaselt puuduks töötukassal HMS § 64 lg-st 2 tulenev kaalutlusõigus õigusvastase haldusakti isiku kahjuks tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel ja ei laieneks sellisele kehtetuks tunnistamisele HMS § 67 lg-s 2 sätestatud piirang. Regulatsioon, mille kohaselt puudub töötukassal õigus jätta makstud hüvitis tagasi nõudmata, kui selgub, et hüvitise määramise otsus oli õigusvastane, võib viia põhiseaduse §-ga 10 hõlmatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus oleva tulemuseni sugugi mitte vaid raskesti prognoositaval erandjuhul. Ringkonnakohus eelistab TKindlS § 46 lg 1 põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust, mille kohaselt paneb säte töötukassale ülesandeks teostada tagantjärgi kontrolli hüvitise määramise ja maksmise üle ning tegeleda õigusvastaselt makstud hüvitise sissenõudmisega, arvestades HMS sätteid, mis TKindl § 1 lg 3 kohaselt laienevad ka selles seaduses ette nähtud haldusmenetlusele.

12. Eesti Töötukassa vaidlustatud 29.04.2010 otsuses on küll viidatud HMS § 64 lg-le 2, kuid see viide on vajalikul määral sisustamata ega anna teavet selle kohta, kas otsuse tegemisel rakendati kaalutlusõigust. Viitest ei selgu, kas peeti silmas HMS § 64 lg-s 2 toodud üldreeglit, mille kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, või samas sättes sisalduvat klauslit, mille kohaselt ei otsustata haldusakti kehtetuks tunnistamise üle kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus kohustab haldusakti kehtetuks tunnistama. Tõenäoliselt lähtuti sellest, et seadus (TKindlS § 46 lg 1) kohustab haldusakti (tagasiulatuvalt) kehtetuks tunnistama. Seda näitavad ka vaidlustatud otsuse põhjendused, mis ei viita sellele, et otsust oleks kaalutud. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. 29.04.2010 otsuses ei ole muid põhjendusi, kui et kehtetuks tunnistatud otsusega määrati töötuskindlustushüvitis ebaõigesti.

13. Lisaks HMS § 64 lg-s 3 sätestatule arvestab haldusorgan sama seaduse § 67 lg 1 kohaselt haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamist otsustades ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Halduskohtu ja vastustaja seisukoha järgi ei saa kaebuse esitaja tulenevalt HMS § 67 lg

4 p-st 5 tugineda usaldusele, sest oli teadlik, et töötuskindlustushüvitise määramine oli õigusvastane. Ringkonnakohtu hinnangul nii väita ei saa, sest küsimus oli tüüpjuhtumist komplitseeritum. Kaebuse esitaja ei öelnud ise töölepingut üles TLS § 85 alusel vaid tema tööleping loeti sellel alusel üles öelduks töövaidluskomisjoni otsusega, mida kaebuse esitaja pidas ebaõigeks.

14. Kas kaebuse esitaja saab usaldusele tugineda või välistab selle muu HMS § 67 lg-s 4 toodud alus (nt p 2 seoses hüvitise määramise otsuse p-s 4.2 sisalduva viitega õigusliku aluseta määratud hüvitise tagasinõudmisele), ei ole asja lahendamisel ka määrav, sest usaldus ei ole ainus asjaolu, mida HMS § 64 lg 3 ja § 67 lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnis-

3-10-1396 7(7) tamisel arvestada tuleb. Ei saa olla kindel, et kaalutlusõiguse kasutamisel oleks 10.03.2010 otsuse ümbervaatamise menetlus lõppenud sama tulemusega. Arvestades HMS § 67 lg 1 alusel avalikku huvi kasutada töötuskindlustuse vahendeid õiguspäraselt ja säästlikult, pole küll tõenäoline, et asja õigel otsustamisel jõutaks otsuseni jätkata kaebuse esitajale töötuskindlustushüvitise maksmist 10.03.2010 otsuses määratletud perioodi lõpuni. Kuid veendunud ei saa olla ka selles, et igal juhul oleks tulemuseks hüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamine algusest peale. Seetõttu oli kaalutlusõiguse mittekasutamine kaalutlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist.

15. Ringkonnakohus osundab ka sellele, et haldusasja materjalidest ei ilmne, et kaebuse esitajale oleks enne vaidlustatud otsuse tegemist antud vastavalt TKindlS § 1 lg-le 3 ja HMS § 40 lgle 1 võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Menetlusosalise õigus ärakuulamisele on eriti oluline kaalutlusotsusega lõppevas haldusmenetluses.

16. Eeltoodud põhjustel on Eesti Töötukassa 29.04.2010 otsus nr 11025471 õigusvastane. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu HKMS § 46 lg 1 p

2 alusel tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja Eesti Töötukassa 29.04.2010 otsus nr 11025471 HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistada.

17. Apellatsioonimenetluses esitas kaebuse esitaja taotluse kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu vastustajalt väljamõistmiseks.

Apellandi taotlus esimese astme kohtu menetluses tasutud riigilõivu väljamõistmiseks vastustajalt jääb rahuldamata. HKMS § 91 lg 3 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid enne kohtuvaidlusi. Käesoleval juhul ei peetud kohtuvaidlusi, sest asi lahendati kirjalikus menetluses, kuid kooskõlas HKMS § 201 lg-ga 1 määras kohus 17.08.2010 määrustega (tl 28-29) tähtaja täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks, mis lõppes tähtpäevaga 17.09.2010. Selleks tähtpäevaks kaebuse esitaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Tallinna Ringkonnakohus on ka 17.05.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-457 (p 19) leidnud, et HKMS § 201 lg 1 alusel määratud tähtaeg tuleb võrdsustada asja kohtuistungil läbivaatamisel sisulise arutamise lõpetamise ajaga, pärast mida ei ole täiendavate taotluste (sh menetluskulude taotluse) esitamine HKMS § 91 lg 3 kohaselt võimalik.

Samas tuleb HKMS § 92 lg 1 kohaselt apellandi kasuks vastustajalt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Apellatsioonkaebusele lisatud 24.11.2010 maksekorraldusest (tl 54) nähtuvalt on kaebuse esitaja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg-te 10 ja 18 kohaselt tulnuks apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 250 krooni (e 15,98 eurot), mille ringkonnakohus vastustajalt välja mõistab. Enam makstud osas 50 krooni ei kuulu riigilõiv vastustajalt väljamõistmisele. Selle tagastamiseks on kaebuse esitajal HKMS § 84 lg 4 p 1 alusel õigus esitada ringkonnakohtule rahandusministri 21.09.2010 määruse nr 47 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ § 11 nõuete kohane taotlus.

Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus