3-10-975/39 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-975 Haldusasi A G kaebus Murru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Murru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A G Vastustaja – Murru Vangla (alates 15.01.2011 Harku ja Murru Vangla)

RESOLUTSIOON Jätta Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-975 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav A G esitas 05.01.2009 Murru Vangla direktorile taotluse lühiajaliseks väljasõiduks alates 12.01.2009 kuni 16.01.2009 seoses isa raske haigusega. Murru Vangla direktor jättis 09.01.2009 käskkirjaga nr 05-kk taotluse rahuldamata. Käskkirja kohaselt teeb vangla direktor otsuse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, kui ta on veendunud, et väljasõit ei ole vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. Kinnipeetavat on kohtulikult karistatud kolmel korral, lisaks on teda kolmel korral karistatud alkoholiseaduse § 70 alusel. Kinnipeetava väljasõit ohustaks üldist õiguskorda, kuna vangla ei ole veendunud kinnipeetava õiguskuulekas käitumises lühiajalisel väljasõidul viibides. 12.01.2009 esitatud vaides taotles A. G Murru Vangla 09.01.2009 käskkirja nr 05-kk tühistamist ja lühiajalisele väljasõidule lubamist. Murru Vangla edastas vaide 20.01.2009 kirjaga nr 5-3/17 lahendamiseks Justiitsministeeriumile.

3-10-975

2(6) A. G isa suri 29.01.2009. A. G esitas 19.02.2010 Murru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 100 000 krooni. 08.04.2010 jättis Murru Vangla nõude rahuldamata põhjusel, et kaebaja tervise kahjustumine ja sellest tekkinud kahju Murru Vangla tegevuse tõttu ei ole tõendamist leidnud ning puuduvad asjaolud või muud tõendid, mis viitaksid sellele, et Murru Vangla oleks kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Justiitsministeeriumi 20.03.2009 vaideotsusega nr 11-7/1097 rahuldati A. G vaie, tunnistati Murru Vangla 09.01.2009 käskkiri nr 05-kk kehtetuks ja Murru Vanglale tehti ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Vaideotsuse kohaselt ei nähtu käskkirjast, et vangla oleks hinnanud erakorralise väljasõidu vajalikkust ja põhjendatust ning sellest tulenevalt kaalunud väljasõidu võimalikkust. Otsuse tegemisel ei ole arvesse võetud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kaalumine on läbi viidud puudulikult. 2. A. G esitas 15.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla tekitatud 100 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks järgmistel põhjendustel: Jättes rahuldamata taotluse lühiajalisele väljasõidule loa andmiseks, tekitas vangla kaebajale mittevaralise kahju, sest kaebajal ei olnud võimalik jätta hüvasti oma sureva isaga. Kaebajal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik sõita oma isa matustele ka saatmisega. Kuna vangla oli teadlik kaebaja isa raskest haigusest, tekitas vangla talle lühiajalisele väljasõidule loa andmisest keeldumisega psühholoogilise trauma, mistõttu kaebaja pidi 35 päeva vangla haiglas veetma. Kaebuse täienduse kohaselt pöördus kaebaja koheselt peale isa surma vangla psühhiaatri poole, vastav sissekanne on tema tervisekaardil. See, et kaebajal raviti haiglas alkoholismiga seotud vanu traumasid, on väär, sest alkoholismi kohta ei ole kaebaja tervisekaardil ühtegi märget. Kaebaja loobus konvoi saatel isa matustele minemast, sest tal ei ole sugulasi ega lähedasi ning tal ei olnud võimalik väljasõidu eest tasuda. Kohtuistungil märkis kaebaja, et ta on nõus ka õiglase hüvitisega kohtu äranägemisel. 3. Murru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et lühiajaline väljasõit on üks suuremaid hüvesid, mida kinnipeetav võib taotleda. Lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla direktor endale kohustuse tagada, et kinnipeetav käitub väljasõidul õiguskuulekalt. Seega ei ole võimalik kinnipeetava taotlust rahuldada, kui puudub vajalik usaldus tema vastu. Lisaks arvestab vangla kinnipeetavaga seotud asjaoludega (koht, inimesed, kellega kohtutakse jne), mis võivad tema käitumist väljaspool vanglat mõjutada. Neid asjaolusid arvestades leiti, et kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Järelevalvega väljaviimisest kaebaja keeldus. Kaebaja tervise kahjustumine ja sellest tekkinud kahju ei ole tõendatud. Kaebajal tuvastati 2008. a oktoobris ja novembris kerge depressioon seoses murega isa tervise pärast. Pärast isa surma tal sellesisulisi kaebusi esinenud ei ole. Hospidaliseerimine toimus 2009. a juunis ehk ligi pool aastat peale isa surma. Kaebaja hospidaliseerimise põhjused ei olnud isa surmaga seotud, kuna tal raviti vana trauma ja alkoholismi tulemusel tekkinud tervisehädasid. Tegemist oli kaebaja jaoks kurva sündmusega, mis tõi talle kaasa kaotusvalu, kuid vangla on kaebaja suhtes käitunud õiguspäraselt, ei ole tema tervist kahjustanud ega talle kahju tekitanud. Kohtuistungil märkis vastustaja, et kaebaja kandis karistust kinnises vanglas ja lühiajalist väljasõitu ei olekski saanud lubada, sest vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 1 kohaselt nõutav ühe aastane karistuse kandmise periood ei olnud selleks ajaks veel möödunud. 4. Tallinna Halduskohtu 14.12.2010 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, Murru Vanglalt mõisteti A. G kasuks hüvitusena välja 5 000 krooni ja riigituludesse riigilõiv 250 krooni. Kohtuotsuse põhjendused:

3-10-975

3(6) Justiitsministeeriumi 20.03.2009 vaideotsusega rahuldati kaebaja vaie ja tunnistati Murru Vangla direktori 09.01.2009 käskkiri nr 05-kk kehtetuks, sest sellest ei nähtunud, et vangla oleks (sisuliselt) hinnanud erakorralise väljasõidu vajalikkust ja põhjendatust ning kaalunud selle võimalikkust. Seega oli käskkiri nr 05-kk õigusvastane. Justiitsministeeriumi poolt tehti Murru Vanglale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks, kuid asja ei olnud võimalik uuesti otsustada, sest selleks ajaks oli kaebaja isa surnud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on esitatud lähtuvalt sellest, et vastustaja keeldumine oli haldusakti andmise hetkel õigusvastane ja põhjustas kaebajale hingelisi kannatusi, mille tagajärjel halvenes ka tema tervislik seisund. Olukorras, kus kaebajal tuvastati depressioon seoses murega isa tervise pärast juba 2008. a lõpus ja ta soovis ainsa lähedase inimesega võib-olla viimast korda kohtuda, tuleb eeldada, et õigusvastane keeldumine lühiajalisest väljasõidust ja isa surm võisid kaebaja tervisele negatiivselt mõjuda. Seega ei ole vastustaja seisukoht põhjusliku seose puudumisest asjakohane. Asjas ei saa olla vaidlust selles, et keeldumine erakorralise lühiajalise väljasõidu loa andmisest oli 09.01.2009 õigusvastane. Seda on hinnanud Justiitsministeerium vaidemenetluses. Nimetatud seisukohaga tuleb nõustuda, sest väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nende samade süütegude toimepanemise pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab. VangS § 32 lg 5 annab ammendava loetelu, mis juhtudel võib kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks väljasõiduks. VangS § 32 lg-s 6 on täpsustatud, et eelnimetatud (erakorralise) lühiajalise väljasõidu luba ei anta eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale ja põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Asja materjalist ei ilmne, et vastustaja oleks suhtunud kaebajasse kui põgenemiskalduvustega isikusse ja sellest tulenevalt ei nähtu ka seda, millistel alustel oleks saanud või pidanud lühiajalise väljasõidu võimaldamisest keelduma. Kohtuistungil väitis vastustaja, et lühiajalist väljasõitu ei olekski saanud lubada, sest VangS § 32 lg 1 kohaselt nõutav ühe aastane karistuse kandmise periood ei olnud selleks ajaks veel möödunud. Selle seisukohaga ei saa nõustuda, sest VangS § 32 lg 5 teises lauses on selgitatud, et erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. Eelnev tuleneb erakorralise väljasõidu olemusest. Vastustaja oleks olnud nõus võimaldama kaebajale lühiajalist väljaviimist lähtuvalt VangS §-st 33, kuid see oleks eeldanud vastavate kulude kandmist, kuid kaebajal ei olnud vanglasisesel isikuarvel vajalikku raha. Asja materjalist ei ilmne, et kaebajale oleks võimaldatud kulude hüvitamist pärast väljaviimist. See oleks eeldanud lähtuvalt VangS § 33 lg-st 2 vanglateenistuse ametniku erandkorras antavat luba. Seega minetas kaebaja vastustaja tegevuse tulemusena võimaluse parandamatult raske haigusega isa enne tema surma külastada. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 32 lg 5 kommentaarides on selgitatud viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavale lahendile, et (näiteks) keeldumine lubada kinnipeetaval külastada raskesti haiget vanemat võib küündida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 (õigus eraja perekonnaelu puutumatusele) rikkumiseni. Erandiks on põgenemisrisk, kuid neid võimalusi ei ole vastustaja oma põhjendustes välja toonud. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline (moraalne) kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kaebaja olukorras on hingeliste kannatuste olemasolu usutav. Põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ning kaebaja poolt viidatud hingelise valu ja kannatuste vahel on olemas. Samas RVastS § 9 lg 2 täpsustab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Olenemata kaalutlusvigadest taotluse lahendamisel, ei saa pidada Murru Vangla poolset õiguserikkumist ka raskeks, sest vangla direktoril oli võimalik lühiajalise väljasõidu lubamist kaaluda ja eksimusi ei saa välista-

3-10-975

4(6) da. Vastustaja ei pidanud otseselt ette nägema ka seda, et vaidemenetluse läbimise järgselt ei pruugi olla vastava taotluse lahendamine enam võimalik. Võimalik rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja see ei tohiks viia kaebaja alusetu rikastumiseni. Antud juhul on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahjuna 5000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Murru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus kaebuse osalise rahuldamise osas, jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vangla jääb halduskohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist: A. G karistuse kandmine algas 12.05.2008. Taotluse erakorraliseks väljasõiduks esitas ta 05.01.2009, otsus tehti 09.01.2009. Seega oli A. G erakorralise väljasõidu taotlust esitades karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta. VangS § 32 lg 1 esimene lause seob kinnises vanglas karistust kandvate kinnipeetavate väljasõidu õiguse ärakantud karistuse pikkusega ja kui nimetatud tingimus on täidetud, tekib kinnipeetaval õigus taotleda lühiajalist väljasõitu kuni kahekümne üheks päevaks aastas. VangS § 32 lg-s 5 ette nähtud erakorralise väljasõidu lubamises ei ole sätestatud erisusi ärakantud karistuse osas. Erisuseks on juba võimaldatud väljasõidu arvestamata jätmine lõikes 1 sätestatud väljasõidu päevade hulka. Erakorralise väljasõidu täiendavad erisused on sätestatud vangla sisekorraeeskirjas, kuid need on seotud otsustamismenetlusega. Erakorralise väljasõidu institutsioon on eraldi sätestatud vajadusest säästa kinnipeetavat erakorralise väljasõidu puhul väljasõidu kava koostamisest ja kohustada vanglateenistust kiiresti otsustama. Muid erisusi nimetatud väljasõidu liigile õigusaktides sätestatud pole. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, kui asus seisukohale, et VangS § 32 lg 5 viimane lause vabastab otsustaja kohustusest mitte arvestada kantud karistust. VangS-s on hästi toimiv väljasõidu institutsioon, mis võimaldab erakorralistest perekondlikest sündmustest osa võtta ja tekkinud kulude eest tasuda ka peale toimunud väljaviimist. Seda võimalust pakuti ka kaebajale, mida ta tunnistas kohtuistungil. Kohus pidas vaid kaebaja sõnadele tuginedes tõendatuks, et kaebajale ei pakutud väljasõidu eest hilisema tasumise võimalust. Kohus luges tekkinud mittevaralise kahju tõendatuks vaid seetõttu, et on tuvastatud kaebaja võimalik ja usutavana tunduv hingeline valu. Vangla ei ole vastustav kaebaja isa surma eest ja vangla võimuses ei olnud kaebajale tekkida võiva hingelise valu ärahoidmine. Vangla tegevusega täiendavalt tekkinud hingeline valu ja sellega tekkinud mittevaraline kahju on tõendamata. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebuse sisu ja taotluse. A. G taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema tervise kahjustamisega – psühholoogilise trauma tekitamise eest, mis mõjus negatiivselt tema tervisele. Kaebaja ei ole oma tervisele tekkinud kahjulikke tagajärgi tõendanud ja istungil pakutud võimalus nõuda välja kaebaja tervisekaart, jäeti kasutamata. Kohus jättis tähelepanuta vangla selgitused (kinnipeetava tervisekaardi alusel) kaebaja tervise osas ja terviseseisundi põhjusliku seose vangla võimaliku tegevusega/tegevusetusega. Seega on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. 6. A. G ei esitanud apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et Murru Vangla direktori 09.01.2009 käskkiri nr 05-kk kaebajale erakorralisele lühiajalisele väljasõidule loa andmisest keeldumise kohta oli kaalutlusvigade tõttu õigusvastane. Vangla arvates ei oleks kaebajale, kes kannab karistust kinnises vanglas, saanudki VangS § 32 lg 5 alusel lühiajalist väljasõitu lubada, sest selleks ajaks ei olnud VangS § 32 lg-s 1 nõutav ühe aastane karistuse kandmise periood veel möödunud ja halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

3-10-975

5(6) 8. VangS § 32 kehtis kuni 23.07.2009 järgmises redaktsioonis: „(1) Kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. (2) Kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. (3) Avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale võib vangla direktor käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks anda loa lühiajaliseks väljasõiduks, sõltumata kinnipeetava poolt ärakantud karistuse kestusest. (4) Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. (41) Vangla direktor võib käskkirjaga määrata kohad, kus kinnipeetav võib või peab väljasõidul viibima, ning ajad, millal kinnipeetav on kohustatud või ei tohi määratud kohtades viibida, või tegevused, mis on väljasõidul välistatud või mida kinnipeetav on kohustatud tegema. (5) Abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral võib vangla direktor anda kinnipeetavale loa kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud lühiajalist väljasõitu ei arvestata käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude hulka. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale ning põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. (7) Väljasõidukulud kannab kinnipeetav. Lühiajalise väljasõidu aeg arvestatakse karistuse kandmise aja hulka. (8) Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise korra kinnitab justiitsminister.“ Alates 24.07.2009 võib lühiajaliseks väljasõiduks anda loa vanglateenistuse ametnik. Seega näeb VangS § 32 lg 1 ette kinnipeetavatele võimaldatava lühiajalise väljasõidu kestvuse ning lg-d 1 kuni 3 tingimused lühiajalise väljasõidu loa saamiseks. Lõiked 4 ja 41 reguleerivad loa andmise otsustamist ning väljasõidul viibimise tingimusi ja kinnipeetavale määratavaid kohustusi. VangS § 32 lg 5 võimaldab anda kinnipeetavatele erakorralise perekondliku sündmuse puhul loa kuni 7-päevaseks väljasõiduks. VangS § 32 lg 6 keelab anda lühiajalise väljasõidu luba eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale ja põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Lõige 7 reguleerib väljasõidukulude kandmist ja näeb ette väljasõidu aja arvamise karistuse kandmise aja hulka. Järelikult reguleerib VangS § 32 kogu kinnipeetavatele lühiajalise väljasõidu loa andmisega seonduvat, mitte üksnes loa andmise tingimusi.

Kaebaja suhtes kohaldamisele kuulunud VangS § 32 lg 5 on erinormiks VangS § 32 lg 1 (ning lg-te 2 ja 3) suhtes. Kui VangS § 32 lg 1 alusel toimuvad lühiajalised väljasõidud valdavalt vastava plaani (vangla sisekorra eeskirja § 78) alusel ja kujutavad endast sisuliselt sotsiaaltöö vormi, mille eesmärgiks on vabanemisjärgsete töö-, õppemis-, eluaseme ja muude asjade korraldamine, siis VangS § 32 lg 5 alusel on väljasõit võimalik üksnes erakorralise perekondliku sündmuse korral. Arvestades VangS § 32 sõnastust, selles reguleeritud küsimuste ringi ning lõigetes 1 ja 5 ette nähtud väljasõitude erinevaid eesmärke, ei saa ka ringkonnakohtu arvates tõlgendada VangS § 32 lg-t 5 selliselt, et selles sätestatud erakorraliseks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisel kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale tuleks arvestada sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud piirangut ja võimaldada erakorralise perekondliku sündmuse korral lühiajalist väljasõitu alles pärast ühe aasta karistuse kandmist. Neil põhjendustel leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole materiaalõiguse normide kohaldamisel eksinud.

9. Vangla on seisukohal, et kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja kaebajal mittevaralise kahju tekkimine on tõendamata. Ringkonnakohus vangla seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohtu käsitlus, mille kohaselt mittevaralise kahju olemasolu tervisekahjustuse tekitamise korral ei pea kannatanu tõendama, kuna seda eeldatakse, on kooskõlas kohtupraktikaga.

3-10-975

6(6) Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13.01.2010 otsuse nr 3-2-1-152-09 p-s 16 märkinud mittevaralise kahju tõendamise kohta järgmist: „Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Riigikohus on 9. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 tehtud otsuse p-s 13 mittevaralise kahju suuruse kohta leidnud järgmist: "Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel." Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 81-05, p 17 ja 22. oktoobri 2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 14).“

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas. Halduskohus on asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitanud ja mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel nendega arvestanud. Halduskohus leidis õigesti, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue on esitatud lähtuvalt sellest, et vastustaja keeldumine oli vastava haldusakti andmise hetkel õigusvastane ja põhjustas kaebajale hingelisi kannatusi. Asjas on tõendatud, et vangla keeldumine kaebajale erakorraliseks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest oli õigusvastane ja kaebaja ei saanud nimetatud õigusvastase haldusakti tõttu kohtuda haiglas viibiva raskelt haige isaga. Seega on põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebaja hingelise valu ja kannatuste vahel olemas. Halduskohtu poolt kaebaja tervisekaardi vanglalt välja nõudmata jätmine ei saanud viia asjas teistsuguse otsuse tegemisele.

10. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma