3-10-1894/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. mai 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1894

Haldusasi

V.A.e kaebus Murru Vangla 11.06.2010 käskkirja nr

251-dm tühistamiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 11. mail 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: V.A.;

Vastustaja: Harku ja Murru Vangla.

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.A.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 11.06.2010 käskkirjaga nr 251-dm määrati V.A.ele

distsiplinaarkaristuseks 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Käskkirja kohaselt pani V.A. toime

distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et 12.05.2010 kell 14.25 toimus kinnipeetavate A. A. ja

V.A.e vahel kaklus.

2. 16.06.2010 esitas V.A. vaide, milles taotles Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 11.06.2010

käskkirja nr 251-dm tühistamist. Murru Vangla direktori 15.07.2010 otsusega nr 5-3/75-1 jäeti

V.A.e vaie rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebuse esitaja palub kohtult Murru Vangla 11.06.2010 käskkirja nr 251-dm tühistamist ja

selgitab, et talle määratud distsiplinaarkaristus on ebaõiglane, kuivõrd tema oli tegelikult kannatanu,

kuna kaaskinnipeetav A. A. solvas teda ning seejärel ründas füüsiliselt.

Kaebuse esitaja arvates on A. A. andnud kaebaja vastu teadvalt valetunnistusi. Lisaks väidab

kaebaja, et nii vangla ametkond kui ka kaaskinnipeetavad on teda pidevalt vaimse ja füüsilise

vägivallaga kohelnud ning teda näidatakse tahtlikult vägivaldse isiksusena, samuti et vangla ametnike

vastused on süüdistavad ja valele rajatud.

4. Kaebaja leiab, et kokkupõrke tekkimises on süüdi vangla ametkond, kes peale seda kui kaebaja

pöördus julgeolekuosakonna ametniku Ahi poole ning teavitas teda enda ja A. A. vahelistest

konfliktidest viimase ähvardustest, hoidis neid siiski koos. Kaebaja arvates ei olnudki võimalik asja

teisiti lahendada kui kokkupõrke näol.

5. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja kaebuse rahuldada ning tühistada Murru Vangla

11.06.2010 käskkiri nr 251-dm.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on

seisukohal, et kaebajale distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane, Murru Vangla 11.06.2010

käskkirja nr 251-dm tühistamiseks puudub alus, käskkiri on välja antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

7. Distsiplinaarmenetluse

materjalide

kohaselt

seisnes

kaebaja

distsipliinirikkumine

kaaskinnipeetavaga kaklemises. V.A.e distsipliinirikkumine on tõendatud vanglaametnik Aare

Reimanni ettekandega nr 324. Ettekande kohaselt nägi vanglaametnik 12.05.2010 kell 14.25

kinnipeetavaid V.A.t ja A. A. kaklemas. Samuti kinnitasid kakluse toimumist distsiplinaarmenetluse

käigus intsidendis osalenud kinnipeetavad ise ning sündmust pealt näinud kinnipeetav M. J.

Kinnipeetavate vahelise kakluse toimumist tõendavad ka mõlema füüsilises konfliktis osalenud

kinnipeetava välised vigastused, mis fikseeriti meditsiiniosakonna töötaja poolt. Julgeolekuosakonna

ametniku

Liis

Laansoo

17.05.2010

ettekande

kohaselt

kinnitas

V.A.

12.05.2010

julgeolekuosakonnas läbi viidud vestluse käigus, et tema lõi kinnipeetav A. A. esimesena, kuid A. A.

alustas tüli, kutsudes teda halvustavate nimedega, kuigi kaebuses on kaebaja asunud seisukohale, et

kaklus toimus selliselt, et tema oli pikali maas ja teine materdas teda – seega sai kaebaja justkui

kaaskinnipeetava käest peksa. Vaidemenetluses oli kaebaja seisukohal, et mingit kaklust ei ole üldse

olnud ja valvur valetab. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebaja püüab tahtlikult sündmusi

moonutada, vabanemaks sel moel talle määratud distsiplinaarkaristusest.

8. Vanglateenistus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, milles kaebaja peab ennast kannatanuks, keda

vanglaametnikud ning kinnipeetavad taga kiusavad. Vastustaja leiab, et kaebaja näol on tegemist

konfliktse inimesega, mida tõendavad ka temale kinnipidamiskohas viibitud aastate jooksul

määratud arvukad distsiplinaarkaristused. Ülimalt ebatõenäoline on vastustaja arvates kaebaja väide

selle kohta, et ta informeeris julgeolekuosakonna töötaja Alar Ahit kinnipeetav A. A. ähvardustest.

Julgeolekuosakonna ametnik A. Ahi ei mäleta, et kinnipeetav oleks sellise probleemiga tema poole

pöördunud. Vanglaametniku selgituste kohaselt, kui keegi kinnipeetavatest on kaebajat ähvardanud,

on ta ümber paigutatud teise osakonda ning seetõttu on vanglaametnik arvamusel, et antud juhul

kaebajat ähvardatud ei ole. Vastustaja on endiselt seisukohal, et vanglateenistuse poolt kaebajat taga

ei kiusata ning kaebaja poolt ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis annaksid alust vastupidist väita.

9. Eeltoodust tulenevalt ning vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 palub

vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

11. Kohtu arvates on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et

12.05.2010 kell 14.25 leidis kaebuse esitaja ning kaaskinnipeetav A. A. vahel aset kaklus, mis on

fikseeritud vanglaametnik A. Reimanni 12.05.2010 ettekandes nr 324. Intsidendi toimumist kinnitab

ka sündmust pealt näinud kinnipeetav M. Järvesaar oma 14.05.2010 seletuskirjas. Samuti on

julgeolekuosakonna ametnik L. Laansoo 17.05.2010 ettekande kohaselt kakluse toimumist algselt

kinnitanud ka kaebuse esitaja ise. Ka kohtuistungil möönis V.A. kaudselt ise, et alustas füüsilist

konflikti, küsides istungil vastustaja esindajalt, kuidas ta siis oleks pidanud taluma A. solvangut.

Sellest nähtub ilmekalt, et kakluses tegi esimese liigutuse nimelt V.A.. Kuid isegi olenemata sellest,

kes kaklust alustas, ei ole kakluses ka enda kaitsmine vangla sisekorraeeskirjaga kooskõlas. Juhul, kui

kinnipeetavale tehakse kaaskinnipeetavate poolt liiga, tuleb tal enese kaitsmiseks pöörduda

vanglatöötajate poole, mitte ennast omavoli korras ise kaitsta.

12. V.A.e vaide- ja kohtumenetluses esitatud vastupidiseid väiteid ei kinnita ükski tõend, kaebuse

esitaja väited on olnud ebajärjekindlad ning kaebus on ilmselt kantud soovist vabaneda talle

määratud distsiplinaarkaristusest. Kohtu hinnangul puuduvad tõendite kogumis vastuolud,

vanglaametnike seletused haakuvad omavahel ja teiste tõenditega. Kinnipeetavate vahelise kakluse

toimumist tõendavad ka mõlema intsidendis osalenud kinnipeetava välised vigastused, mis fikseeriti

meditsiiniosakonna töötaja Annely Aasametsa poolt. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et

vanglaametnike ettekanded või vastused on rajatud valele, leiab kohus, et on ebatõenäoline, et

vanglaametnikud hakkaksid omavahel kooskõlastatult välja mõtlema kinnipeetava poolt

toimepandud süütegu ja fabritseerima teda süüstavaid tõendeid, riskides seeläbi isikliku vastutusega

ja pannes ohtu oma karjääri. Arusaamatu oleks, mis oleks vanglaametnike huvi selliseks tegevuseks.

Kohus leiab, et sündmust pealt näinud vanglaametnik A. Reimann täitis õiguserikkumise

fikseerimisel tööülesandeid ning tal ei olnud mingit põhjust ega huvi kajastada oma koostatud

dokumentides asetleidnud sündmusi tegelikult toimunust erinevalt. Puudub alus kahelda

vanglaametnike aususes või adekvaatsuses, kuivõrd ka asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis

annaksid tunnistust või tekitaksid kahtlust ebaõigete või ebakompetentsete ütluste andmisest

ametnike poolt.

13. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas

kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

Murru Vangla kodukorra p 30 ap 15 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kahjustada enda, teiste

kinnipeetavate, vangla töötajate ja muude isikute vaimset ja füüsilist tervist. Kirjeldatud teo

toimepanemise eest kinnipeetava karistamine distsiplinaarkorras on seega igati vajalik ja õigustatud

nii eri- kui üldpreventiivses mõttes. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada

distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3)

töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud

käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava

põhjalikkusega motiveeritud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust. Vaidlustatud käskkirjaga

määrati V.A.ele viisteist ööpäeva kartserit, mis on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud

rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate omavahelised kaklused on rasked distsipliinirikkumised, mis

ohustavad otseselt vangla julgeolekut. Kohus leiab, et Murru Vangla kaalutlused karistuse

määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest.

Kohtu hinnangul on karistus korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega ning tema isikuga ja

varasema käitumisega. Kaebuses ei ole esile toodud ning kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid,

mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega ka läbiviidud

distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse.

14. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik