3-11-440/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-440

Haldusasi

A.A.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. veebruari

2011 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise

otsuse nr 15.3-04/45 ning 10. veebruari 2011

lahkumisettekirjutuse

nr

1018471837

tühistamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 18. mail 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.A.

Esindaja: v.adv Andres Aavik

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindajad: Margot Pellmas ja Marika Kasak

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.A.i kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 9. veebruari 2011

tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsus nr 15.3-04/45 ja 10. veebruari

2011 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1018471837.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt A.A.i kasuks välja menetluskulu 459 (nelisada

viiskümmend üheksa) eurot ja 97 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4

ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. A.A.il oli perioodil 22. jaanuarist 2009 kuni 22. jaanuarini 2011 Eesti tähtajaline elamisluba

töötamiseks Tallinna Laevatehas OÜ-s. 3. detsembril 2010 esitas A.A. Politsei- ja Piirivalveametile

(edaspidi PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse Tallinna Laevatehas OÜ-s töötamiseks. 9.

veebruari 2011 otsusega nr 15.3-04/45 keeldus PPA A.A.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest,

põhjendades otsust sellega, et isiku tööandja ei ole talle maksnud välismaalaste seaduse (VMS) § 178

lõikes 1 sätestatud suuruses töötasu. 10. veebruaril 2011 tegi PPA A.A.ile ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks (nr 1018471837), kohustades teda lahkuma Eestist 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem

kui 12. märtsil 2011.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. A.A. esitas 21. veebruaril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 9. veebruari

2011 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-04/45 ning 10. veebruari 2011

lahkumisettekirjutuse nr 1018471837 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et VMS § 178 lõiget 1 tuleb

tõlgendada lähtudes töölepingu seaduse § 29 lõikest 6 selliselt, et välismaalasega ei ole lubatud kokku

leppida madalamas töötasus, ent VMS § 178 lõike 1 mõte ei ole selles, et mingil konkreetsel

ajavahemikul saadud palk ei võiks olla väiksem kui tasu alammäär. Kaebuse esitaja toob välja, et

töösuhte iseloomust tulenevalt ei ole tööandja kohustatud töötajale tasu maksma, kui töötaja ei ole

erinevatel põhjustel tööandjale tööd teinud. Kaebuse esitaja peab vääraks vastustaja seisukohta nagu

ei sätestaks VMS välismaalasele võimalust töötada osalise tööajaga või viibida palgata puhkusel ning

et sõltumata osalise tööajaga töötamisest või palgata puhkusel viibimisest, on oluline täita seadusest

tulenevat palgakriteeriumi nõuet. Kaebuse esitaja viitab oma seisukoha kinnituseks ka kuni 30.

septembrini 2010 kehtinud VMS seletuskirja punktile 3.2.3, kus põhjendatakse palgakriteeriumi

vajadust ning leiab, et tööandjal ei saa olla kohustust maksta välismaalasest töötajale tasu tema

palgata puhkusel viibimise ajal. Kaebuse esitaja märgib, et VMS-is sätestatud välismaalaste

palgakriteeriumi eesmärk on vältida Eesti tööturul odava võõrtööjõu kasutamist.

3. Kaebuse esitaja märgib, et seletas 6. jaanuari 2011 vastuses PPA-le, et 2009. aasta jooksul kasutas

ta 22 päeva põhipuhkuseks ja 111 päeva palgata puhkuseks oma sooviavalduste järgi 2010. aasta

jooksul 14 päeva põhipuhkuseks ja 95 päeva palgata puhkuseks oma sooviavalduste järgi. Samuti

selgitab kaebuse esitaja, et palgata puhkuse vajadus tekkis perekondlikel põhjustel. Kaebuse esitaja

märgib, et tööandja on tasunud talle VMS § 178 lõikes 1 sätestatud töötasu ning aja eest, mil kaebuse

esitaja viibis puhkusel oli talle töötasu arvestatud lähtuvalt faktiliselt töötatud päevadest, arvestades

siinjuures VMS § 178 lõikes 1 sätestatud tingumust.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Politsei- ja Piirivalveamet peab A.A.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist, olles seisukohal, et kaebuse esitajale makstav töötasu ei vastanud seaduses kehtestatud

palgakriteeriumi nõuetele ning seepärast oli haldusorgan kohustatud keelduma tähtajalise elamisloa

pikendamisest. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga VMS § 178 lg 1 tõlgendamise osas

ning leiab, et tulenevalt VMS-is sätestatud palgakriteeriumi sätte sõnastusest ja eesmärgist lasub

tööandjal kohustus maksta Eestis töötamiseks tähtajalist elamisluba omavale välismaalasele VMS-is

sätestatud tasu ning VMS ei anna haldusorganile palgakriteeriumi täitmise hindamise osas

kaalutlusõiguse rakendamise võimalust. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja elamisloa pikendamise

taotluse kohaselt oli tema töökohaks laevakoostaja-keevitaja töötasuga 15 210 krooni ning nõutavaks

palgakriteeriumiks oli sel ajal 14 056 krooni ja 64 senti. Vastustaja selgitab aga, et tuvastas menetluse

käigus, et kaebuse esitaja on Tallinna Laevatehas OÜ-st saanud palka 2010. aasta juulikuu eest 18

739 krooni; augustikuu eest 13 689 krooni; septembrikuu eest 12 191 krooni; novembrikuu eest

16 571 krooni ja detsembrikuu eest 16 197 krooni, kokku 77 387 krooni. Vastustaja märgib, et

sellisel kujul tuleb kuue kuu töötasuks 84 339 krooni ja 84 senti ning aasta töötasuks 168 679 krooni

ja 68 senti, samas kui Maksu- ja Tolliametilt saadud info põhjal on Tallinna Laevatehas OÜ A.A.ile

2010. aastal teinud väljamakseid 128 104 krooni eest, seega 40 575 krooni ja 68 sendi võrra vähem,

kui palgakriteeriumi alusel ette nähtud. Vastustaja selgitab samuti, et kontrollimise käigus selgus, et

Tallinna Laevatehas OÜ ei ole kaebuse esitajale igas kuus maksnud VMS § 178 lõikes 1 nimetatud

tingimustel tasu ning seega oli alust kahelda nimetatud ettevõtte usaldusväärsuses. Eeltoodu tõttu

leiab vastustaja, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine VMS § 131 lõike 1 ja VMS §-i 180

alusel oli õiguspärane.

5. Vastustaja leiab, et kaebuses viidatud TLS sätted kaebuse esitaja suhtes ei kohaldu, kuivõrd VMS

näol on tegemist eriseadusega, mis reguleerib välismaalaste Eestis töötamise aluseid. Samuti leiab

vastustaja, et asjaolu, et kaebuse esitajale on võimaldatud 2009. aasta eest palgata puhkuseks 111

päeva ja 2010. aasta eest 95 palgata puhkuse päeva, millest tulenevalt olid kaebuse esitaja vastavad

sissetulekud väiksemad, ei oma palgakriteeriumi täitmisel tähtsust. Vastustaja leiab, et ka osalise

tööajaga töötamisel või palgata puhkusel viibimise korral on oluline täita seadusest tulenevat

palgakriteeriumi nõuet, kuna vastasel juhul kaotaks palgakriteeriumi nõude sätestamine VMS-s oma

eesmärgi. Vastustaja selgitab, et palgakriteeriumi regulatsiooni mõtteks on, et välismaalase töötasu

võimaldaks tema äraelamise Eestis ning isik ei jääks koormavaks Eesti riigi sotsiaalsüsteemile, samuti

on selle eesmärk vältida olukorda, kus ettevõtted üritavad palgakulude madalal hoidmiseks tuua

välismaalt Eestisse sisse odavat tööjõudu.

6. Vastustaja viitab ka sellele, et kaebuse esitaja on 3. märtsil 2011 esitanud PPA-le uue tähtajalise

elamisloa taotluse ning talle on 7. märtsil 2011 antud tähtajaline elamisluba VMS § 181 lg 1 p 8 alusel

töötamiseks, kui lähetatud töötajale, mistõttu on kaebuse esitajal alus Eestis viibimiseks uue

elamisloa näol olemas. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja lahkus Eesti Vabariigist 21.

veebruaril 2011 ning on lahkumisettekirjutuse seega vabatahtlikult täitnud. Ka lahkumisettekirjutust

peab vastustaja õiguspäraseks, kuna kaebuse esitaja kaotas elamisloa pikendamata jätmise tõttu

viibimisaluse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et A.A.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Politsei- ja Piirivalveamet on

kaebuse esitaja tähtajalise elamisloa pikendamise otsustamisel vääralt kohaldanud VMS § 178 lõiget 1

ning teinud seetõttu põhjendamatu järelduse kaebuse esitaja tööandja ebausaldusväärsuse kohta

VMS § 180 mõistes. Järelduse, et kaebuse esitaja tööandja ei ole talle maksnud VMS § 178 lõikes 1

sätestatud suurusega tasu, on Politsei- ja Piirivalveamet käesoleval juhul teinud kaebuse esitajale

2010. aasta teisel poolaastal, st juulist detsembrini tehtud väljamaksete põhjal. Vastavad andmed on

saadud Maksu- ja Tolliameti andmekogust ning poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitajale

on sel perioodil töötasuväljamakseid tehtud järgnevalt: juulis 18 739 krooni, augustis 13 689 krooni,

septembris 12 191 krooni, oktoobris 0 krooni, novembris 16 571 krooni ja detsembris 16 197

krooni. Kohtuistungil antud selgituse kohaselt ei kahtle vastustaja ka selles, et kaebuse esitaja viibis

kokkuleppel tööandjaga palgata puhkusel perioodidel, mille kaebuse esitaja tõi välja vastustajale 6.

jaanuaril 2011 saadetud kirjas (tl. 36). Seega pole poolte vahel käesolevas asjas vaidlust selles, et 2010.

aasta teisel poolaastal viibis kaebuse esitaja palgata puhkusel kokku 40 kalendripäeva. Pooltevaheline

vaidlus taandubki üksnes VMS § 178 lõike 1 tõlgendamisele. Kokkuvõttes leiab kaebuse esitaja, et

selles sättes nimetatud tasu tuleb mõista välismaalasest töötajale makstava tasu alammäärana

täistööajaga töötamise korral ning hindamaks seda, kas tööandja on välismaalasest töötajale vähemalt

VMS § 178 lõikes 1 sätestatud ulatuses tasu maksnud, tuleb arvesse võtta töötaja poolt tegelikult

töötatud aega. Vastustaja seevastu on seisukohal, et VMS § 178 lõikes 1 sätestatud tasu tuleb

välismaalasest töötajale maksta sõltumata sellest, kui palju töötaja tööandjale reaalselt tööd teeb.

8. Kohus nõustub kaebuse esitaja käsitlusega. VMS § 178 lõikes 1 sätestatakse, et tööandja on

kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt

viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega. Statistikaamet avaldab

andmeid Eesti keskmise palga kohta aasta keskmise brutokuupalgana. Avaldatud keskmine

brutokuupalk on statistiline näitaja, mis kajastab keskmist täistööajaga töötava töötaja töötasu ühes

kuus. Vastav märkus on andmete avaldamisel tehtud ka Statistikaameti veebilehel, kus märgitakse, et

avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda

palku tööaja pikkusest olenemata1. VMS § 178 lõike 1 eesmärk on, nagu nõustusid ka mõlemad

menetlusosalised ning mis nähtub üheselt ka sarnast regulatsiooni sisaldanud välismaalaste seaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (tl. 10 jj), et tööandjad ei tooks Eestisse

odavat tööjõudu sellistele töökohtadele, mida oleks võimalik täita ka Eesti kohaliku tööjõuga. Sama

eesmärki kannab ka VMS §-s 177 sätestatud Eesti Töötukassa loa nõue.

9. Kohtu hinnangul ei ole VMS § 178 lõike 1 eesmärgiks iseenesest välismaalasest töötaja

majandusliku toimetuleku tagamine. Nõue, et töötaja töötasu peab võimaldama tema toimetuleku

Eestis on sätestatud VMS § 178 lõikes 4. On ilmne, et Eesti keskmisest brutokuupalgast 1,24 korda

suurem töötasu tagab igal juhul toimetuleku, mistõttu oleks VMS § 178 lõike 4 sätestamine tarbetu,

kui sama paragrahvi 1. lõike mõte oleks selles, et töötaja peab igal juhul, sõltumata sellest kui palju ta

tööandjale tööd teeb, saama tasu, mis ühes kuus vastab arvestuslikult Eesti keskmise brutokuupalgale

korrutatuna koefitsiendiga 1,24. Kohus leiab, et VMS § 178 lg 4 toetab käsitlust, mille kohaselt on

VMS § 178 lõikes 1 sätestatud tasuna silmas peetud töötasu alammäära täistööajaga töötamise korral.

Nimelt tuleneb just VMS § 178 lõikest 4, et töötajale makstav tasu peab tagama tema toimetuleku

sõltumata sellest, kui palju töötaja tööd teeb. Seevastu ei saa VMS § 178 lõikest 1 tuleneda tööandjale

kohustust maksta töötajale seal kindlaksmääratud suurusega töötasu sõltumata sellest, kui palju tööd

töötaja tööandjale teeb.

10. Töösuhte põhisisuks on see, et töötaja teeb tööandja juhtimise ja kontrolli all tööd ning tööandja

maksab töötajale selle eest tasu. Töösuhteid reguleerivates õigusaktides on sätestatud erinevaid

juhtumeid, mil töötajal ei ole, vaatamata töösuhte kehtimisele, kohustust tööd teha ning sellega

korrespondeeruvalt ei ole tööandjal kohustust ka töötajale palka maksta. Üheks selliseks juhtumiks

on näiteks töötaja ajutine töövõimetus, mille korral saab töötaja seaduses sätestatud tingimustel

ravikindlustushüvitist, ent ei pea tegema tööd ega saa tööandja käest selle aja eest palka. Samamoodi

ei välista tööseadusandlus kuidagi töötaja ja tööandja vahelisi kokkuleppeid selle kohta, et teatud

perioodil isik tööd ei tee ning palka ei saa, ilma et töösuhet lõpetataks. Üheks selliseks võimalikuks

kokkuleppeks on ka töötajale niinimetatud palgata puhkuse võimaldamine.

11. Tööandjale pandav kohustus maksta töötajale kindlaksmääratud suurusega tasu, sõltumata sellest,

et töösuhteid reguleerivate õigusaktide kohaselt võib tööandjal olla õigus teatud aja eest töötajale

üldse mitte tasu maksta, oleks vastuolus töösuhte iseloomuga ning ka ebaloogiline. Väär on

1 Nt. Statistikaameti 18. juuni 2010 pressiteade. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.stat.ee/37867.

vastustaja seisukoht, et tööseaduste normid kaebuse esitajale ei kohaldu, kuna VMS on

välismaalasest töötaja suhtes eriseaduseks. VMS ei reguleeri töötaja ja tööandja vahelisi suhteid. Neid

suhteid raamistavad tööseadused ka juhul, kui töötaja on välismaalane. Töölepingu seaduse § 5 lg 1 p

5 kohaselt tuleb töötaja ja tööandja vaheline töötasukokkulepe fikseerida töölepingu kirjalikus

dokumendis. Olenemata sellest, millise palgasüsteemi kohaldamises kokku lepitakse, tähendab

töötasu siiski tasu maksmist tehtud töö eest ning töösuhte olemusega oleks vastuolus kokkulepe, et

töötaja saab kindlaksmääratud tasu ka juhul kui ta tööd ei tee või kui ta teeb seda vähem kui

kokkulepitud töönormi ulatuses. Just selline kokkulepe tuleks aga sõlmida, kui anda VMS § 178

lõikele 1 selline tõlgendus, nagu seda on teinud vastustaja. Sellisel juhul tuleks osatööajaga töötajale

maksta samaväärset palka, mida sama tööd tegevale täistööajaga töötajalegi. Kaebuse esitaja on

õigesti leidnud, et see oleks vastuolus tööandja kohustusega kohelda töötajaid võrdselt. Samuti tuleks

vastustaja tõlgendusega nõustumise korral maksta tööandjal täistööajaga töötajale, kes on viibinud

terve kuu töövõimetuslehel, töötasuna ikkagi VMS § 178 lõike1 kohaselt arvutatud summa,

vaatamata sellele, et tööseadusest tulenevalt ei tuleks töötajale sel kuul üldse palka maksta. Selline

sekkumine töötaja ja tööandja vahelistesse suhetesse ei saa olla VMS § 178 lõike 1 mõte. Seetõttu on

ekslik ka vastustaja seisukoht, et VMS § 178 lõikes 1 sätestatud töötasu kriteerium peab olema

täidetud ka juhul kui töötaja viibib palgata puhkusel.

12. Eeltoodust tulenevalt, tuleb VMS § 178 lõiget 1 tõlgendada nii, et tasu, mis vastab

Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisele,

peab tööandja välismaalasest töötajale maksma eeldusel, et töötaja töötab kogu kontrollitava

perioodi vältel täistööajaga, milleks töölepingu seaduse § 43 lg 1 ja 2 kohaselt on eelduslikult 40 tundi

nädalas ja 8 tundi päevas ehk viis tööpäeva nädalas. Kui töötaja kontrollitaval perioodil vähem

töötab, tuleb VMS § 178 lõikes 1 sätestatud tasumiinimumi proportsionaalselt vähendada.

13. Vaidlusalusest otsusest ning vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikust seletusest nähtuvalt on

otsuse tegemisel kontrollitud kaebuse esitajale makstud töötasu 2010. aasta juulist septembrini. Selle

aja jooksul on kaebuse esitajale Maksu- ja Tolliameti andmekogu kohaselt deklareeritud

töötasuväljamakseid kokku 18 739 +13 689 + 12 191 + 0 + 16 571 + 16 197 = 77 387 krooni.

Kaebuse esitaja poolt vastustajale esitatud selgituse (tl. 36) kohaselt viibis kaebuse esitaja sel

perioodil tööandjaga kokkuleppel palgata puhkusel kokku 1+1+2+36 = 40 kalendripäeva. Pidades

silmas viiepäevast töönädalat, jääb nende 40 kalendripäeva hulka arvestuslikult 10 puhkepäeva ning

seega viibis kaebuse esitaja tööandjaga kokkuleppel ilma tasu saamata töölt eemal 2010. aasta teisel

poolaastal 30 tööpäeva jooksul. Arvestuslikke tööpäevi oli sel perioodil 128, kui arvestada iga 5

tööpäeva kohta kaks puhkepäeva ning võttes arvesse ka riiklikud pühad. Kuivõrd kehtiva tähtajalise

elamisloa taotluse oli kaebuse esitaja esitanud 12. detsembril 2008, siis oli Statistikaameti poolt

viimati avaldatud Eesti aasta keskmiseks palgaks VMS § 178 lg 1 mõistes 2007. aasta keskmine

brutokuupalk2 11 336 krooni. VMS § 178 lg 1 sätestatud töötasu miinimummääraks, millest kaebuse

esitaja puhul lähtuda tuli, oli seega 1,24*11 336=14 056,64 krooni kuus. Kontrollitava perioodi (juuli-

detsember 2010) töötasu miinimummääraks kujuneb sel juhul 6 x 14 056,64 = 84 339,84 krooni ning

minimaalseks tasuks ühe täistööajaga töötatud tööpäeva eest sel perioodil 84 339,84 : 128 = 658,91

krooni. Kaebuse esitaja töötas ning tööandjal oli talle kohustus tasu maksta 123-30=98 tööpäeval

ning sellest lähtudes pidi tööandja talle VMS § 178 lõike 1 kohaselt maksma tasu vähemalt 658,91 x

98 = 64 573,18 krooni. Nagu eelpool juba välja toodud, oli kaebuse esitaja tegelikuks töötasuks sel

ajal 77 387 krooni, mida on rohkem. Seega on väär vastustaja seisukoht, et OÜ Tallinna Laevatehas

2 Avaldati 18. juunil 2008 http://www.stat.ee/18970.

maksis kaebuse esitajale 2010. aasta teisel poolaastal väiksemat tasu kui VMS § 178 lõikes 1 ette

nähtud.

14. Vaidlusaluses otsuses on PPA välja toonud, et puuduvad tõendid, mille alusel saaks tõsikindlalt

tuvastada, kas Tallinna Laevatehase OÜ maksab kaebuse esitajale VMS-is ettenähtud palka või mitte.

Selline seisukoht on antud asjaoludel üldsõnaline ja tõendamata. Leides, et kaebuse esitaja või tema

tööandja on jätnud esitamata mingisugused vajalikud tõendid, tuleb haldusorganil välja tuua,

millistest tõenditest on jutt. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Nagu juba eelpool öeldud, ei ole

vastustaja kahtluse alla seadud kaebuse esitaja palgata puhkusel viibimist. Sellise asja kahtluse alla

seadmine iseenesest ei oleks välistatud, ent sel juhul oleks vastustaja pidanud kaebuse esitajale

tegema ettepanekud vastavate asjaolude kohta täiendavate tõendite hankimiseks või koguma neid

omal algatusel, näiteks pöördudes kaebuse esitaja tööandja poole. Läbi viidud menetluses kogutud ja

kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saa aga teha järeldust, et tööandja ei maksnud kaebuse esitajale

töötasu vähemalt VMS § 178 lõikes 1 sätestatud miinimummääras.

15. Samuti tuleb tähele panna, et VMS §-s 180 sätestatakse tähtajalise elamisloa andmisest (samuti

pikendamisest) keeldumise alusena asjaolu, et isiku töötasu ei taga tema toimetulekut Eestis. Seega

juhul kui osatööajaga töötava või palju palgata puhkusel viibiva välismaalasest töötaja reaalselt saadav

tasu on sedavõrd väike, et see ei taga tema toimetulekut Eestis, on võimalik tähtajalise elamisloa

pikendamisest keelduda. Sellisel juhul aga ei ole keeldumise aluseks asjaolu, et tööandja ei ole täitnud

oma kohustust maksta VMS § 178 lõikes 1 sätestatud suuruses töötasu. VMS §-s 180 sätestatakse

liiatigi väga avarad võimalused tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumiseks ka

tööandja ebausaldusväärsuse tõttu. Seejuures piisab, kui pädeval haldusorganil on põhjendatult alust

kahelda tööandja usaldusväärsuses. Sel alusel tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel tuleb

haldusorganil aga seda kahtlust põhjendada. Välismaalasest töötajale makstava tasu suuruse osas võib

selline kahtlus tekkida näiteks juhul kui on tuvastatud asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegelikult

makstav töötasu ei vasta maksuhaldurile deklareeritud summadele või et tööandja ja töötaja

kokkulepped osatööaja või niinimetatud palgata puhkuste kohta on fiktiivsed ja reaalselt töötab

töötaja siiski täistööajaga, saades aga töötasu VMS § 178 lõikes 1 sätestatust vähem, sest valitud

perioodidel vormistatakse töötaja palgata puhkusele ning tasu ei maksta. Ühtegi sellist asjaolu

vastustaja käesoleval juhul välja toonud ei ole. Ka kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et PPA

ei kahtle selles, et kaebuse esitaja palgata puhkusel viibis.

16. Vastustaja on leidnud, et vaidlusaluse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse

tühistamine ei täidaks oma eesmärki, kuna kaebuse esitajale on vahepeal antud uus tähtajaline

elamisluba teisel alusel. Kohus leiab, et kohtumenetluse ajal isikule teisel alusel tähtajalise elamisloa

andmine ei võta isikult kaebeõigust ega anna alust kaebuse rahuldamata jätmiseks. Asjaolu, et

kaebuse esitajale antakse elamisluba ühel alusel, ei välista seda, et teisel alusel elamisloa andmisest

keeldumine rikub isiku subjektiivseid õigusi.

17. Koos otsusega tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta on kaebuse esitaja taotlenud ka

talle tehtud lahkumisettekirjutuse tühistamist. VMS § 130 sätestatakse, et kui välismaalane on

taotlenud elamisloa kehtivusajal elamisloa pikendamist, on tema Eestis viibimine seaduslik tema

taotluse läbivaatamise ajal. A.A. esitas PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse ajal, mil

tema varasem tähtajaline elamisluba kehtis. VMS §-s 130 kohaselt kaotas ta viibimisaluse tähtajalise

elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tegemisel. Haldusakti tühistamisel kohtuotsusega

tunnistatakse haldusakt kehtetuks tagasiulatuvalt algusest peale ning seega tuleb tagantjärele lugeda,

et konkreetne haldusakt ei ole kunagi kehtinud3. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kuigi

vaidlusaluse lahkumisettekirjutuse tegemise ajal elamisloa pikendamisest keeldumise otsus kehtis,

muutub lahkumisettekirjutus elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tühistamise tõttu

õigusvastaseks. Sellisel juhul ei välista halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 26 lg 1 p 1

kohtuotsusega tühistatud haldusakti alusel antud järgneva haldusakti tühistamist. Seetõttu tuleb

tühistada ka lahkumisettekirjutus. Asjaolu, et kaebuse esitaja on lahkumisettekirjutuse täitnud ning

ettekirjutuse kehtivus seeläbi haldusmenetluse seaduse § 61 lõike 2 kohaselt lõppenud, ei välista

ometi selle tühistamist ehk tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist algusest peale.

18. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

Kaebuse esitaja on taotlenud 15,97 euro suuruse riigilõivu ja ning 624 euro suuruse õigusabikulu

väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasumine on tõendatud maksekorraldusega (tl. 9).

Õigusabikulude kohta on kaebuse esitaja esitanud advokaadibüroo Aavik ja Partnerid arve koos

selgitusega osutatud õigusabi sisu kohta ning maksekorralduse, millest nähtub, et OÜ Tallinna

Laevatehas on advokaadibüroole arvel näidatud summa tasunud. Kohtupraktika kohaselt tuleb

menetlusosalise kulud kantuks lugeda ka juhul kui need on tema eest kandnud kolmas isik. Seega

tuleb kaebuse esitaja menetluskulud kantuks lugeda vaatamata sellele, et tema eest on need tasunud

OÜ Tallinna Laevatehas. HkMS § 93 lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kasuks väljamõistetava õigusabikulu suurust

tuleb vähendada 144 euro võrra. Arvele lisatud selgituse kohaselt kulus õigusabile kokku 4 tundi ja

20 minutit, seejuures 2 tundi kohtuistungil osalemisele. Kohtuistungi protokolli kohaselt vältas

kohtuistung ühe tunni. Kuigi arvel ei ole näidatud tunnitasu hinda, saab selle tuletada arve summast

ja spetsifikatsioonist. 624 euro suuruse tasu korral ning 260 minuti töö tuleb õigusabile kulutatud

minuti hinnaks 2,4 eurot. Kuna ühe tunni ulatuses tuleb õigusabikulu pidada põhjendamatuks, tuleb

õigusabikulu vähendada 2,4*60=144 euro võrra. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks

välja mõista 15,97+480=459,97 eurot. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õigusabikulu on

põhjendamatult suur ka asja keerukust ja mahukust arvestades. Vaidluse keerukust arvestades on

kaebuse koostamisele, vastustaja vastuse läbitöötamisele ja kohtuistungiks ettevalmisemisele kulunud

advokaadi aeg ja tasu pigem tagasihoidlikud.

Kristjan Siigur

kohtunik

3 I. Pilving. Haldusakti siduvus. Tartu Ülikooli kirjastus, 2006, lk 112.