3-10-1825/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2011, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number

3-10-1825 Haldusasi R.V´u kaebus Justiitsministeeriumi 17.06.2010 haldusakti nr 11-5/9128 õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

02. mail 2011, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja R.V, vastustaja Justiitsministeerium, vastustaja esindaja Viorica Tšaikovski RESOLUTSIOON

1. jätta R.V´u kaebus Justiitsministeeriumi 17.06.2010 haldusakti nr 11-5/9128 õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

R.V esitas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Justiitsministeeriumi 17.06.2010 haldusakti nr 11-5/9128 õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks. Nimetatud haldusakti alusel paigutati kaebaja ümber karistuse edasiseks kandmiseks Tallinna Vanglast Viru Vanglasse. Samuti palub kaebaja teha vastustajale kohustav ettekirjutus tagada kaebajale esialgsed olmetingimused, et ta saaks jätkata oma tööd. Kaebaja esitas vaidlustatud haldusakti kohta alljärgnevad vastuväited: ümberpaigutamise põhjuseks toodi, et kinnipeetav omab Tallinna Vangla julgeolekuosakonna poolt kogutud teabe kohaselt autoriteeti kuritegelikus

3-10-1825

2 (10) maailmas. Samuti tuleneb kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest, et kaebaja on oma hoiakutes ning väärtushinnangutes mõjutatud kriminaalsest subkultuurist.

Kaebajale leiab, et kuna ta ei ole teadlik Justiitsministeeriumi haldusaktis toodud asjaolude kirjeldustest, motiividest ja põhjendustest, mille alusel saaks hinnata selle haldusakti põhjendatust, siis on vaidlustatud haldusakt jäetud motiveerimata ega ole seepärast kontrollitav. Kaebaja paigutati Viru Vanglasse 18.06.2010. Tallinna Vangla esitas taotluse kaebaja ümberpaigutamiseks 16.06.2010 ja 17.06.2010 kell 14.00 edastas Justiitsministeerium Tallinna Vanglale faksi, milles teatas, et ta on nõus kaebaja ümberpaigutamisega. Kaebaja arvates ei olnud Justiitsministeerium võimeline mõne tunni jooksul kontrollima esitatud info õigsust ja paikapidavust. Seda enam, et vastu võeti neli otsust nelja inimese ümberpaigutamiseks analoogse info põhjal.

Vaidlustatud haldusakt on vastuoluline selle tõttu, et Tallinna Vangla poolt esitatud info on vasturääkiv. Tallinna Vangla 26.05.2010 käskkirjaga nr 342-K määrati kaebaja täiskoormusega tööle alates 01.06.2010 kuni 31.08.2010, mis tähendab, et vanglal oli kaebaja suhtes usaldus ja ta lubati tööle. Töökohustusi täitis kaebaja korrektselt. Kui räägitakse autoriteetsusest ja sellest, et kaebaja on kriminogeense subkultuuri järgija, siis tekib küsimus, miks lubati kaebajal töötada ja miks võimaldas Tallinna Vangla talle suurema liikumisvabaduse võrreldes teiste kinnipeetavatega. Kaebaja leiab, et seoses tema ümberpaigutamisega tekitati Eesti Vabariigile kahju saamata jäänud tulumaksu näol.

Kaebajale jäävad arusaamatuks Tallinna Vangla väited, et ta on oma hoiakutes ja väärtushinnangutes mõjutatud kriminogeensest subkultuurist. 08.05.2007 koostatud ITK-st nähtub, et kaebaja toetab ühiskonna väärtushinnanguid. Sama seisukohta kinnitab ka 08.07.2008 koostatud ITK. Kaebaja leiab, et vastustaja eiras diskretsioonireegleid, kuna jättis diskretsiooni kohaldamata. Tegemist on olukorraga, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kaaluda. Otsuse põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebaja ei ole veendunud, et kaalutlemine toimus ratsionaalselt, kuna pole üheselt selge, milliseid asjaolusid hinnati ja millised konkreetseid kaalutlusi arvestati järelduste tegemisel.

Kaebaja esitas kohtule taotluse kutsuda tunnistajatena istungile Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja Jaanus Liba ja julgeolekuosakonna töötaja Rait Toom, kes omavad teavet selle kohta, et Justiitsministeeriumile esitati taotlus kaebaja ümberpaigutamiseks julgeoleku kaalutlustel. Osakonna juhataja Jaanus Liba võib kohtule selgitada, kust on pärit info, mis oli kaebaja ümberpaigutamise aluseks. Julgeolekuosakonna töötaja Rait Toom puutus kaebajaga pidevalt kokku ja saab selgitada kohtule, et vangla usaldas kaebajat, kuna kaebajale võimaldati suurem liikumisvabadus ja ta lubati tööle töötsooni. Samuti palub kaebaja istungil ära kuulata julgeolekuosakonna töötaja Jevgeni Lebedev´i, kuna tema koostas kaebaja ümberpaigutamise taotluse. Tõe huvides peab kaebaja vajalikuks, et kohus kontrolliks Jevgeni Lebedev´i väiteid, mis ta tõi välja kaebaja ümberpaigutamise alustena. Kaebaja palub nimetatud isikud kutsuda kohtusse tunnistajatena, et ütluste abil saaks välja selgitada tõe.

Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuses toodu juurde ja palus tuvastada Justiitsministeeriumi 17.06.2010 haldusakti nr 11-5/9128 õigusvastasus ja haldusakt tühistada. Samuti palus kaebaja teha vastustajale kohustava ettekirjutuse.

3-10-1825

3 (10) Vastustaja Justiitsministeerium ei pea põhjendatuks R.V´u kaebust Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja ülesannetes J. Jakobsoni 17.06.2010 otsuse nr 11-5/9128 õigusvastaseks tunnistamiseks, tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kaebaja tagasipaigutamiseks algsetesse oludesse.

Vastustaja vastusest nähtub, et 16.06.2010 esitas Tallinna Vangla Justiitsministeeriumile taotluse kaebaja ümberpaigutamiseks teise vanglasse. 17.06.2010 Justiitsministeeriumi otsusega nr 11-5/9128 paigutati kaebaja ümber Viru Vanglasse.

Ümberpaigutamise aja seisuga oli lõppenud kriminaalasja nr 06730000233 kohtulik arutelu, milles kaebaja oli kohtu all koos teiste süüdistatavatega. Harju Maakohtu 24.05.2010 otsusega (kuulutati välja 28.09.2010) tunnistati kaebaja süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 123 (ohtu asetamine), § 331 (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine) ja § 184 lg 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) järgi. Kohtuotsus ei ole jõustunud.

Seoses kriminaalasja nr 06730000233 menetlemisega paigutati Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Steven-Hristo Evestus´e 06.02.2007 määrusega kaebaja Tallinna Vanglasse kuni 01.04.2007, mida hiljem pikendati prokuröri 29.03.2007 määrusega kuni 01.06.2007. Alates 01.06.2007 kuulus kaebaja kui eluaegse kinnipeetava edasine paigutamise otsustamine Justiitsministeeriumi pädevusse ning Justiitsministeeriumi 31.05.2007 otsusega nr 4-1-04/6128 jäeti julgeoleku kaalutlustel kaebaja Tallinna Vanglasse edasise karistuse kandmiseks.

Vastustaja märgib, et kaebaja vaidlustas Justiitsministeeriumi 31.05.2007 paigutamise otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-07-1376), mille halduskohus jättis 19.10.2007 otsusega haldusasjas nr 3-07-1376 rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.12.2008 otsusega nr 3-07-1376 Tallinna Halduskohtu 19.10.2007 otsuse muutmata ja R.V´u apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud.

Vastustaja on seisukohal, et esitatud kaebuses ei ole kaebaja viidanud subjektiivsete õiguste rikkumisele, vaid teinud üksnes etteheiteid haldusaktile, millest vastustaja järeldab, et vaidlus käib üksnes haldusaktile esitatavates nõuete ja nende täitmise osas. Vastustaja märgib, et kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda sel juhul, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks või tagakiusamiseks).

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 19 lg-st 1 tulenevalt on Justiitsministeeriumil kinnipeetava ümberpaigutamisel ulatuslik kaalutlusõigus ning kohus ei teosta selle raames antud haldusaktide kontrollimisel ise kaalutlusõigust, vaid hindab sisulisest küljest üksnes seda, kas otsus jääb kaalutlusõiguse piiresse ja kas ei ole tehtud kaalutlusvigu.

Justiitsministeerium peab kõneallolevat haldusakti põhjendatuks, kuna otsus on tehtud pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ja vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi) HMS § 54 sätestatud nõuetele.

Tulenevalt HMS §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud haldusaktist on näha, et menetluses on välja selgitatud kinnipeetava paigutamise võimalused (Tartu Vangla, Viru Vangla) ja muud olulised

3-10-1825

4 (10) asjaolud. Kaaludes kinnipeetavaga seonduvaid asjaolusid ning ka vanglate koormust, otsustati kaebaja paigutada Viru Vanglasse.

Vastustaja arvates on Justiitsministeeriumi otsus piisavalt motiveeritud ja kaalutletud. Kohtul on võimalik kontrollida ja näha, et asjas tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud, et otsuse tegemisel on õigesti teostatud diskretsiooni ning otsus ei sisalda kaalutlusvigu, mis võiksid tuua kaasa haldusakti tühistamise. Kaebaja pole viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule või asjakohasele selgitusele, miks ta leiab, et kaalutlusotsuses esinevad vead. Samuti ei selgita kaebaja, milles seisneb otsuse ebaselgus, vastuolulisus ja kontrollimatus või diskretsioonireeglite rikkumine. Eeltoodu alusel saab asuda seisukohale, et kaebaja väited on paljasõnalised.

Kuna käsitletav otsus on motiveeritud, siis ei ole põhjendatud kaebaja etteheited selle kohta, et otsus on ebaselge ja arusaamatu. Vastustaja leiab, et kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda tema paigutamist konkreetsesse vanglasse, siis ei pea ka sellekohane otsus olema detailne ja piisab sellest, kui otsus on kontrollitav ja selle andmisel on tuginetud seadusele. Vastustaja leiab, et Justiitsministeeriumi otsuse aluseks olevad kaalutlused ja järeldused on õiguspärased ja kinnipeetava soovidega ei ole võimalik arvestada, kuna kaebaja isiklikud eelistused ei saa olla kaalukamad avalikest huvidest, sh välistada ohtu vangla julgeolekule, mis on kaalukas avalik huvi

Vastustaja viitab VangS § 19 lg-le 1, mille kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.

VangS § 19 lg 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord, mis on detailsemalt reguleeritud justiitsministri 25.03.2008 määruses nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi TäitmP). Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida kohta, kus ta karistust kannab. Kooskõlas TäitmP §-ga 8 paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Otsuse kinnipeetava ümberpaigutamise kohta langetab selle vangla direktor, kus kinnipeetav karistust kannab. Õigus kinnipeetava ümberpaigutamiseks on Justiitsministeeriumil ning see tuleneb TäitmP § 2 lg-st 2. Eriregulatsioon eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamise osas tuleneb TäitmP § 6 lg-st 2, mille kohaselt on Justiitsministeeriumi pädevuses otsustada eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamine.

Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003 käskkirjaga nr 10 vastu võetud “Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lg 3 p-i 5 kohaselt on vanglate osakonna talituse juhataja volitatud oma talituse pädevuse piires alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus.

Eeltoodust tuleneb, et kinnipeetava paigutamine on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja pädevuses ning Justiitsministeeriumis tegelevad kinnipeetavate ümberpaigutamise lahendamisega oma ala spetsialistid, kes analüüsivad erinevaid riske kinnipeetavate paigutamisel. 17.06.2010 otsuses nr 11-5/9128 „Kinnipeetava ümberpaigutamine” asus Justiitsministeerium seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks paigutatakse kaebaja karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Seega on õiguslik alus tema ümberpaigutamiseks olemas. Ka eelnevalt asus

3-10-1825

5 (10) vastustaja seisukohale, et antud haldusakt on õiguspärane ja puudub seadusest tulenev alus haldusakti tühistamiseks.

VangS § 6 lg 1 kohaselt on karistuse täideviimise eesmärgiks mitte ainult kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele, vaid ka õiguskorra kaitse, mille alla kuulub ka vanglas õiguskorra tagamine. Kambertüüpi vanglates paigutatakse kinnipeetav talle eraldatud kambrisse, mis välistab kinnipeetavate omavahelise suhtlemise ning kindlustab kõige efektiivsemalt vangla julgeoleku. Seega laagertüüpi vanglad ei ole alati sobivaks kinnipidamiskohaks.

Vastustaja viitab Riigikohtu üldkogu 07.12.2009 otsusele nr 3-3-1-5-09, milles Riigikohus on selgitanud vangistuse täideviimise eesmärki. Üldkogu hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata.

Eeltoodu tähendab ühelt poolt vajalike meetmete kohaldamist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskuulekale käitumisele suunamist tuleb pidada vanglakaristuse täideviimise keskseks eesmärgiks. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Sel moel realiseeritakse vangistusega muuhulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu.

Kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud kinnipeetava subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta. Isegi kaebaja subjektiivne hinnang selle kohta, et Tallinna Vanglas kui laagertüüpi vanglas oleksid täidetud tema suhtes vangistusest tulenevad eesmärgid, ei muuda Justiitsministeeriumi vastupidist põhjendust, mis põhineb süsteemi tunnetamisel ning isikute hinnangul, kes on oma ala eksperdid, õigusvastaseks.

Kaebaja väide selle kohta, et Justiitsministeerium ei ole kontrollinud vangla poolt esitatud andmete tõepärasust, on paljasõnaline. Justiitsministeeriumis tegelevad kinnipeetavate ümberpaigutamise otsustamisega oma ala spetsialistid, kes analüüsivad erinevaid riske ja süsteemi nõudeid kinnipeetavate paigutamisel. Vangla esitatud seisukohti hindavad ja analüüsivad Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse ja sama osakonna sisekontrolli talituse erialaspetsialistid. Juhul, kui selgub, et vangla taotlus on põhjendatud, siis tehakse kinnipeetava ümberpaigutamise otsus. Ka Tallinna Vangla 16.06.2010 taotlust menetleti põhjalikult ja selgitati välja võimalus ning vajadus kaebaja Viru Vanglasse paigutamiseks.

Oluline ei ole, kui kiiresti ümberpaigutamise otsus tehti, vaid see, et otsus on õiguspärane. Kaebaja väited Justiitsministeeriumi võimetusest otsustada kiiresti paigutamise küsimust on paljasõnalised, kuna Justiitsministeeriumil on olemas pidev valmidus ja teadmine kinnipeetavate vanglatevaheliseks paigutamiseks ja vajadusel ümberpaigutamiseks. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametnikud, kes tegelevad kinnipeetavate paigutamisega, on informeeritud paigutamist vajavatest kinnipeetavatest ja probleemsetest kinnipeetavatest. Arvestades kaebaja vanglates viibimise aega, on kindlasti tegemist paigutamist otsustavatele ametnikele teada oleva kinnipeetavaga.

3-10-1825

6 (10)

Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et Justiitsministeeriumi 31.05.2007 otsusega „Kinnipeetavate paigutamine“ nr 4-1-04/6128 jäeti kaebaja karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse julgeoleku kaalutlustel, mida haldusaktis täpsustatakse viitega kriminaalmenetluse huvidele. Kinnipeetava isik ja tegevus on hästi teada kriminaalasja nr 06730000233 menetluse kaudu. R.Vu kohtu all olemine kriminaalasjas nr 06730000233 väljendab ilmekalt pideva järelevalve teostamise vajadust kaebaja üle, mida Viru Vanglas on võimalik efektiivselt teostada. Sellega tagatakse laiemas mõttes õiguskorra kaitse ja ühiskonna turvalisus.

Vastustaja selgitab ühtlasi, et Viru Vangla ja Tallinna Vangla kinnipeetavate kontingendid on erinevad. Kinnipeetav, kes omab Tallinna Vangla kinnipeetavate hulgas autoriteeti, ei pruugi omada seda Viru Vanglas.

Kokkuvõtlikult vastustaja leiab, et õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsustamiseks Justiitsministeeriumile. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida enda paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse ja kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning see toimub ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu.

Vastustaja viitab ka halduskohtute lahenditele, mis kinnitavad, et kinnipeetaval puudub õigus valida kinnipidamiskohta. Vastustaja möönab, et ümberpaigutamisega võivad kaasneda ebamugavused või saada takistatud isiku karistuse kandmine konkreetses vanglas, kuid vangistuse kontekstis on ümberpaigutamised vajalikud ning paratamatud. VangS § 41 lg 1 kohaselt kaasnevad vanglas paratamatult teatud kannatused või ebameeldivused, kuid need ei tohi ületada seda piiri, mis kaitseb inimväärikust.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ (edaspidi EVR) sätestab p-des 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Siinkohal soovime aga rõhutada, et isegi kui kohtuotsus või siseriiklik õigus oleks vastuolus EVR-is sätestatuga, siis EVR-i puhul on tegemist soovitusliku aktiga, mis ei loo õigusi ega kohustusi. EVR on Euroopa Nõukogu vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi vangistusalast praktikat.

Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, võib tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti. Antud kaasuses tuleb arvestada Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse jõuda. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

3-10-1825

7 (10)

KOHTU PÕHJENDUSED

Kinnipeetava ümberpaigutamist ühest vanglast teise reguleerib VangS § 19, mille lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja ülesannetes J. Jakobsoni 17.06.2010 haldusaktiga nr 11-5/9128 „Kinnipeetava ümberpaigutamine“ paigutati R.V ümber edasise karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt omab kinnipeetav Tallinna Vangla julgeolekuosakonna poolt kogutud teabe alusel autoriteeti kuritegelikus maailmas. Ühtlasi nähtub kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise otsusest, et kaebaja on oma hoiakutes ning väärtushinnangutes mõjutatud kriminogeensest subkultuurist. Arvestades kaebaja tugevaid sidemeid kriminogeense taustaga inimestega, tema hoiakuid ning kriminogeensest subkultuurist mõjutatavaid väärtushinnanguid, on vaja tagada pidev järelvalve R.V´u üle. Haldusaktis on asutud seisukohale, et efektiivsemalt on võimalik tagada järelvalvet kaebaja üle Tartu ja Viru Vanglates, kus kinnipeetavad on sektsioneeritud väiksematesse osakondadesse. Juhindudes justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 2 lg-st 2 ja §-st 8, otsustati paigutada kinnipeetav R.V vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks edasise karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Kohtuistungil kaebaja väitis, et ta ei nõustu Justiitsministeeriumi väitega, et vaidlustatud haldusakti andmisel kontrolliti kõiki asjaolusid. Kaebajale jääb selgusetuks, milles väljendus temast tulenev oht vangla julgeolekule. Ka on vastustaja märkinud, et kinnipeetaval pole subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta. Kaebaja leiab, et antud juhul käib vaidlus selle üle, millise info alusel otsustati kaebaja ümber paigutada Tallinna Vanglast Viru Vanglasse (t.lk 67-68). Ka ei nõustu kaebaja vastustaja väitega, et tema ümberpaigutamise otsust menetleti põhjalikult, kuna seda menetleti ühe tööpäeva jooksul (t.lk 1-4). Nimelt tegi Tallinna Vangla sellekohase taotluse 16.06.2010 ja Justiitsministeerium edastas 17.06.2010 kell 14.00 faksi Tallinna Vanglale, milles nõustus kaebaja ümberpaigutamisega. Kaebaja toonitab, et vähem kui ööpäeva jooksul menetleti nelja kinnipeetava ümberpaigutamist, mistõttu kaebaja leiab, et vastustaja rikkus HMS § 40 lg-d 1 ja 2, kuna talle ei tagatud õigust esitada vastuväiteid tema ümberpaigutamise kohta. Kohus on seisukohal, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist ühte või teise vanglasse, kuna kinnipeetava vanglasse paigutamise otsustamine on täitevvõimu pädevuses. TäitmP § 5 lg 2 kohaselt otsustab eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava vanglasse paigutamise Justiitsministeerium. Paigutamise arvestamisel pole keelatud arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku otsuse tegemisel on otsustav täitevvõimu seisukoht, mis peab arvestama vajadusega tagada vanglate julgeolek ja korrakohane funktsioneerimine. Kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda juhul, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks, tagakiusamiseks, vms). Eelnimetatud asjaolusid antud juhul ei esine.

3-10-1825

8 (10) Kohtuistungil vastas kaebaja kohtuniku küsimusele, millisest õigusnormist tuleneb kaebaja õigus nõuda tema ümberpaigutamist konkreetsesse kinnipidamiskohta, et ta on teadlik asjaolust, et tal puudub õigus nõuda enda ümberpaigutamist konkreetsesse vanglasse, kuid leiab, et ümberpaigutamise otsus on ebaselge, motiveerimata ning ümberpaigutamise otsus tehti Tallinna Vangla taotluse alusel, kuid selles taotluses toodud väited laimavad teda. Samuti viitab kaebaja asjaolule, et vastustaja pole neid väiteid kontrollinud. Ka leiab kaebaja, et dokumentatsioon, mille alusel ta paigutati Viru Vanglas täiendavate julgeolekumeetmetega osakonda, välistab Viru Vanglas kaebaja ümberpaigutamise tavaosakonda (eeltoodud teave pärineb vanglaametnikelt).

Kaebaja nõustub, et Justiitsministeeriumil on küll täitmisplaanist tulenevalt õigus otsustada eluaegse kinnipeetava ümberpaigutamise üle, kuid see otsus peab olema põhjendatud, st tuleb selgitada välja, kas ümberpaigutamine on reaalselt vajalik.

Kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses ega kohtuistungil selgitanud, kas ja millega rikkus vastustaja vaidlustava haldusakti andmisega tema subjektiivseid õigusi. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi sellekohast tõendit.

VangS § 19 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Nimetatud paragrahvi lg 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord, mis on detailselt reguleeritud justiitsministri 25.03.2008 määruses nr 9 „Täitmisplaan“ (TäitmP). Samuti puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida kohta, kus ta karistust kannab.

Vastustaja viitab TäitmP §-le 8, mille alusel paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus on Justiitsministeeriumil ning see tuleneb TäitmP § 2 lg-st 2. Eriregulatsioon eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamise osas tuleneb TäitmP § 5 lg-st 2, mille kohaselt on Justiitsministeeriumi pädevuses otsustada eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamine.

Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003 käskkirjaga nr 10 vastu võetud “Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lg 3 p-i 5 kohaselt on vanglate osakonna talituse juhataja oma pädevuse piires volitatud alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus. Eeltoodust tuleneb, et kinnipeetava paigutamine on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja pädevuses. Justiitsministeeriumis tegelevad kinnipeetavate ümberpaigutamise lahendamisega oma ala spetsialistid, kes analüüsivad erinevaid riske kinnipeetavate paigutamisel.

R.V´u ümberpaigutamine toimus Justiitsministeeriumi 17.06.2010 haldusakti nr 11-5/9128 „Kinnipeetava ümberpaigutamine” alusel ja selles asuti seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks paigutatakse kaebaja karistuse kandmiseks Viru Vanglasse. Seega paigutati kaebaja ümber Tallinna Vanglast Viru Vanglasse kehtiva Justiitsministeeriumi haldusakti alusel, mis tähendab, et tema ümberpaigutamiseks oli seadusest tulenev alus olemas, mistõttu on vaidlustatud haldusakt õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust.

3-10-1825

9 (10) Paljasõnaline on kaebaja väide, et Justiitsministeerium ei ole kontrollinud vangla poolt esitatud andmete tõepärasust, kuna Vangla poolt esitatud seisukohti hindavad ja analüüsivad Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse ja sama osakonna sisekontrolli talituse erialaspetsialistid. Eeltoodu tähendab, et juhul, kui selgub, et vangla taotlus on põhjendatud, siis tehakse kinnipeetava ümberpaigutamise otsus. Vastustaja väitel menetleti Tallinna Vangla 16.06.2010 taotlust põhjalikult ja selgitati välja võimalus ning vajadus kaebaja Viru Vanglasse paigutamiseks. Justiitsministeeriumil on pidev valmidus kinnipeetavate vanglate vaheliseks paigutamiseks ja vajadusel ka ümberpaigutamiseks. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametnikud, kes konkreetselt tegelevad kinnipeetavate paigutamisega, on informeeritud paigutamist vajavatest ja probleemsetest kinnipeetavatest.

Arvestada tuleb asjaoluga, et Justiitsministeeriumi 31.05.2007 otsusega „Kinnipeetavate paigutamine“ nr 4-1-04/6128 jäeti kaebaja karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse julgeoleku kaalutlustel, mida haldusaktis täpsustatakse viitega kriminaalmenetluse huvidele. Kinnipeetav isik ja tema tegevus on hästi teada seoses kriminaalasja nr 06730000233 menetlemisega. Kaebaja on kohtu all ülalnimetatud kriminaalasjas, mis kinnitab vajadust tema suhtes pideva järelvalve teostamiseks, mida Viru Vanglas on võimalik efektiivselt läbi viia. Sellega tagatakse laiemas mõttes õiguskorra kaitse ja ühiskonna turvalisus.

Vastustaja vastusest kaebusele nähtub ühtlasi, et Viru Vangla ja Tallinna Vangla kinnipeetavate kontingendid on erinevad, mis tähendab, et kinnipeetav, kes omab Tallinna Vangla kinnipeetavate hulgas autoriteeti, ei pruugi omada seda Viru Vanglas.

Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust tema paigutamiseks mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse, kuna kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda tehakse ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistik sätestab p-des 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Eeltoodust tuleneb, et Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei sätesta, et siseriiklikult peaks võimaldama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta.

Ühtlasi palub kaebaja kohtul teha vastustajale kohustav ettekirjutus tema tagasipaigutamiseks esialgsetesse oludesse. Selles osas kuulub kaebus tagastamisele, kuna kohus ei saa langetada sisulist otsust haldusorgani eest, vaid saab vajaduse korral teha haldusorganile ettekirjutuse asja uuesti läbivaatamiseks.

Vastustaja viitab oma vastuses kaebusele Euroopa Inimõiguste Kohtu on otsusele Bastone v Itaalia, milles kohus on leidnud, et Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, võib tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti. Antud kaasuses tuleb arvestada Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse jõuda.

3-10-1825

10 (10) Kaebaja esitas kohtule taotluse kutsuda tunnistajatena istungile Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja Jaanus Liba ja julgeolekuosakonna töötaja Rait Toom, kes omavad väidetavalt teavet selle kohta, et Justiitsministeeriumile esitati taotlus kaebaja ümberpaigutamiseks julgeoleku kaalutlustel. Osakonna juhataja Jaanus Liba võib kohtule selgitada, kust on pärit info, mis oli kaebaja ümberpaigutamise aluseks. Julgeolekuosakonna töötaja Rait Toom puutus kaebajaga pidevalt kokku ja saab selgitada kohtule, et vangla usaldas kaebajat, kuna kaebajale võimaldati suurem liikumisvabadus ja ta lubati tööle töötsooni. Samuti palub kaebaja istungil ära kuulata julgeolekuosakonna töötaja Jevgeni Lebedev´i, kuna tema koostas kaebaja ümberpaigutamise taotluse. Tõe huvides peab kaebaja vajalikuks, et kohus kontrolliks Jevgeni Lebedev´i väiteid, mis ta tõi välja kaebaja ümberpaigutamise alustena.

Siinkohal kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud kinnipeetava subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta. Isegi kaebaja subjektiivne hinnang selle kohta, et Tallinna Vanglas kui laagertüüpi vanglas oleksid täidetud tema suhtes vangitusest tulenevad eesmärgid, ei muuda Justiitsministeeriumi vastupidist põhjendust, mis põhineb süsteemi tunnetamisel ja isikute hinnangul, kes on oma ala eksperdid. Kuna kaebajal ei ole seadusest tulenevat õigust valida kinnipidamiskohta, siis puudub vajadus kaebaja poolt kutsutud tunnistajate ärakuulamiseks, kes võivad anda tunnistusi selle kohta, et vangla usaldas kaebajat, talle võimaldatu suurem liikumisvabadus, lubati tööle töötsooni, jne.

Kuna kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole antud juhul rikutud, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Mare Krull kohtunik