2-10-21088/40 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

Ärakiri

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2011.a. Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-10-21088

Tsiviilasi R K hagi R K vastu elatise nõudes

Menetlusosalised, esindajad HAGEJA R K, isikukood xxxx. Seaduslik esindaja M J, isikukood xxxx, elukoht xxxx Seadusliku esindaja lepinguline esindaja Monica Meristo

KOSTJA R K, isikukood xxxx, elukoht xxxx; esindaja RÕS korras vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Suuline menetlusistung 27.04.2011

Hagi hind-1251.09 eurot

RESOLUTSIOON

Välja mõista R K`ilt alates 01.04.2010 elatise katteks 139.01 /ükssada kolmkümmend üheksa 01/ eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast lapse kohta kuus, R K kasuks ja tema ülalpidamiseks. Elatis tuleb tasuda M Je arvelduskontole.

Menetluskulud Hageja menetluskulud jäävad kostja kanda Määrata riigi õigusabi korras R K´e esindanud vandeadvokaat Tiina Mare Hiob`i tasuna hüvitamisele Eesti Advokatuuri kaudu 377.37 /kolmsada seitsekümmend seitse 37/ eurot, s.h. käibemaks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättettoimetamisele järgnevast päevast arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Hageja nõuded

Hagiavalduse kohaselt on M Je ja R K kooselust xxxx sündinud poeg R. Perekonnaseaduse alates 01.07.2010 kehtivast regulatsioonist tulenevalt palub lepinguline esindaja esialgselt M Je nimel esitatud hagis lugeda hagejaks R K. Hagi kohaselt ei ole kostja lapse ülalpidamiseks elatist tasunud alates aprillist 2010, viidates rahapuudusele. Kostja on hageja seaduslik ja bioloogiline isa ja seega on tal kohustus last üleval pidada. Elatist soovib saada 2175 krooni kuus tagasiulatuvalt alates 01.04.2010.a.

Kostja vastuväited

Kostja oma kirjalikus vastuses hagile selgitab, et menetlus tuleks lõpetada ja seda seetõttu, et kostja on majanduslikes raskustes ja on pakkunud hageja emale erinevaid lahendusi, kuidas hagejat toetada. Kostja tunnistab hagi õigeks ja selgitab, et seoses suure tööpuudusega ei ole seni kostja tööotsingud vilja kandnud. Kostja kinnitab, et tal puudub rahaline sissetulek. Antud juhul oleks kostjal õigus nõuda hagejalt elatist kuni ühe aasta eest tagasiulatuvalt ehk aja eest, mil laps on viibinud kostja juures. Kuid kostja jätab selle nõude esitamata, kui hageja loobub oma nõudest. Lapse huvid ei peaks saama kahjustatud vanemate rahaliste võimete tõttu, aga antud situatsioonis ei ole kostjal kahjuks võimalusi hagejale elatisrahasid maksta. Kostja arvates on võimalik asja lahendada kompromissiga, kuid seda tingimusel, et hageja kanda jäävad kõik kohtukulud.

Suulises menetluses hagi ei tunnista, ei ole nõus maksma ka alla elatismiinimumi (ehkki kirjalikus vastuses tsiteerib vastavat seaduse sätet), kinnitab, et on lapse ülalpidamises osalenud. Suured kulud on seotud lapsega suhtlemiseks määratud korra järgimiseks ja on ostnud lapsele ka hulgaliselt riideid ning on enda kinnitusel esitanud kohtule ka sellekohased tõendid. Palub menetluse lõpetada, kuna juba hagiavaldus ei ole seaduspärane. Palub käesoleva menetluse peatada, kuna ta on esitanud Harju Maakohtule avalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid

Hageja esitas elatise nõudmiseks maksekäsu kiirmenetluse avalduse 05.05.2010. Kostja esitas avaldusele tähtaegselt vastuväite, millest tulenevalt 17.06.2010 määrusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja avaldus anti üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohus on 05.07.2010 esitatud hagiavalduse 07.07.2010 menetlusse võtnud ning prokolliliselt lugenud algselt M Je nimel esitatud hagis kehtiva perekonnaseaduse nõutele vastavalt hagejaks alaealise R K.

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele.

Tulenevalt kehtiva Perekonnaseaduse §-st 210 tuleb elatisenõudele mis on tekkinud pärast 01.07.2010.a rakendada 01.07.2010.a. jõustunud Perekonnaseadust (edaspidi PkS) ja enne seda tekkinud elatisenõudele kuni 30.06.2010.a. kehtinud Perekonnaseadust.

Kuni 01.07.2010.a. kehtinud PkS § 60 ja § 61 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise, mis määratakse igakuise elatisrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. PkS § 61 lõike 4 kohaselt ei või igakuine elatisraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Alates 01.07.2010 kehtiva PkS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PkS § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. PkS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

Kehtiva PkS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 90 on kehtestanud kuupalga alammääraks 278,02 eurot. Samas suuruses oli kuupalga alammäär kehtestatud ka hagiavalduse esitamise ajal (05.05.2010.a.) Seega ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui 139,01 eurot.

Elatise määramisel tuleb arvestada ka kummagi vanema varalist seisundit ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.

PkS § 100 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt sel juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette.

Kohus tuvastas, et hageja R K, kes on sündinud xxxx M J`e ja R K`i kooselust, elab koos ema M Jega ja on ema ülalpidamisel. Kostja ei ole vaidlustanud elatise maksmise kohustust, kuid kostja väidab, et tal puudub töö ning seetõttu sissetulek, mistõttu ei saa ta lapse ülalpidamises osaleda.

Kuna hageja palub elatise väljamõistmist seaduses kehtivas miinimumsuuruses ja kehtiva kohtupraktika kohaselt sellisel juhul hageja ei pea tõendama lapse vajadusi, siis tuleb elatise ulatuse kindlaksmääramisel kehtiva seaduse kohaselt arvestada üksnes kohustatud isiku võimalusi. Kostja pole usaldusväärselt tõendanud, et tal puuduvad lapse ülalpidamiseks vajalikud vahendid. Asjaolu, et vanemal puudub töö, ei vabasta teda lapse ülalpidamiskohustusest. PkS § 102 lg.2 kohaselt vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei ole enda ülalpidamist kahjustamata võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Kohus on seisukohal, et alaealise lapse vanemal tuleb oma elu ja sissetuleku saamine korraldada viisil, et lapsele, kes ise endale sissetulekut teenida ei saa, on tagatud vähemalt hädavajalike ülalpidamiskulude hüvitamine. Lapse vajalikud kulud ei koosne üksnes toidu-, riietuse-, õppetarveteja korteri hoolduskuludest lapse osas. Vajalikeks kuludeks on kõik kulud seoses lapse heaolu ja turvalisuse tagamisega. Lapse elukoht ema juures tähendab seda, et viimane peab lapse elu igapäevaselt korraldama ning omama selleks ka hädavajalikke rahalisi vahendeid. Kohus arvestab ka asjaoluga, et lapse ema, kelle juures laps igapäevaselt kasvab, panustab lapse kasvatamisse igapäevaselt ka mittemateriaalsel kujul (erinevalt isast). Kohtu hinnangul on kostja pahauskselt loobunud kohustuste täitmisest, rikkudes nii lapse õigust saada ülalpidamist. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. Vanematel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis.

Riigikohus on oma 09.03.2005 otsuses nr 3-2-1-7-05 leidnud, et PkS § 61 lg 4 sätestatud elatise suurus, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.

Kostja vastuväide elatise maksmisele, sealhulgas tagasiulatuvale nõudele põhineb sellel, et ta on täitnud ülalpidamiskohustust.

Kohus on kostjale selgitanud hagimaterjale saates, et kirjalikule vastusele tuleb lisada kõik asjakohased tõendid. Kostja seda ei teinud. Kohus on 23.09.2010 määruses asja suulise menetluse läbiviimiseks veelkordselt andnud pooltele tähtaja kõigi esitamata tõendite esitamiseks 20.10.2010. Kostja ei ole ettenähtud tähtajaks tõendeid esitanud ning on kuu aega hiljem, s.o. 24.11.2010 istungil teatanud, et tal ei ole mingeid tõendeid esitada ( t lk. 56). Kuna kostja väitis nimetatud istungil, et ta ei saanud tõendite esitamise hädavajalikkusest aru oma puudulike õigusteadmiste tõttu, siis kohus selgitas võimalust leida endale esindaja, sealhulgas riigi õigusabi taotluse esitamise kaudu.

Kostja esitas vastava taotluse 02.12.2010. Kuna kostja omapoolselt sellele taotlusele mingeid tõendeid ei lisanud, siis kohus, lähtudes selliste taotluste lahendamiseks tavapärasest erinevate andmebaaside kaudu tuvastatust ja lähtudes taotluses esitatud andmetest, tegi kostjale ettepaneku täiendada riigi õigusabi avaldust. Kostja sellele ei reageerinud ning kohus, leides, et asja kiirema lahendamise huvides on võimalik ka kostja täiendavate tõenditeta õigusabi taotlus lahendada, rahuldas taotluse ning alates 02.02.2011 on kostja esindajaks RÕS korras vandeadvokaat Tiina Mare Hiob.

09.02.2011 toimunud istungil on kostjale uuesti selgitatud kohustust oma vastuväiteid tõendada ja kuivõrd kostjale määrati esindaja üsna vahetult enne istungit, siis kostja ja tema esindaja vahelise suhtlemise ja koostöö korraldamiseks on kohus andnud kostjale uuesti tähtaja 09.03.2011 asjasse puutuvate tõendite esitamiseks. Kostja ja esindaja omavahelisest 08.03.2011 elektroonilisest suhtlemisest nähtuvalt on kostja esindajale saatnud ühe osa kulutusi tõendavatest dokumentidest ja soovib, et esindaja esitaks kohtule taotluse tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks. Kuludokumentide teine osa on esitatud 09.03.2011. Need on kohtule edastatud ning samal päeval on kohus nii esindajale kui kostjale teatanud ( t lk. 121), et tõendite vastuvõtmist ei ole võimalik lahendada, kuna nende mitteloetavuse tõttu ei ole võimalik hinnata nende asjakohasust. Ühtlasi on selgitatud, miks ei kuulu taotlus tõendite esitamise tähtaja pikendamiseks rahuldamisele.

Kuna kohus on kostjale (ja esindajale) selgitanud, et elektrooniliselt tõenditena saadetud kuludokumendid (t lk.118 ja 120, korduvalt 125-126)) ei ole arusaadavad, siis on esindaja põhjendatult teinud ettepaneku oma kliendile, et kostja võtaks nimetatud tõendid 27.04.2011 määratud istungile kaasa, kus menetluse venimise vältimiseks võiks ja saaks anda vastaspoolele võimaluse nendega tutvuda.

Kostja teatas 27.04.2011 istungil, et tal originaaltõendeid kaasas ei ole ja jäi jäigalt selle juurde, et tema esitatud tõendid on loetavad ja asjakohased.

Kohus on protokollilise määrusega keeldunud nimetatud fotokoopiate käsitlemisest tõenditena.

Kostja on 09.02.2011 istungil muuhulgas märkinud, et tal on kulutusi tõendavad dokumendid olemas ning et riiete välismaalt tellimise asjaolu saab kinnitada tema ema ja et tunnistajate kutsumine oleks mõistlik. Kuna kostja on kohe järgnevalt kinnitanud, et vastavaid kulutusi tegi tema ise (mitte välismaal elav ema või vanem õde Birgit, keda ka võimaliku tunnistajana on nimetatud) ja kuna kostja ei ole esitanud selgesõnalist tunnistaja ütluste kui tõendi kogumise taotlust, siis kohus ei ole saanud ja pidanud vajalikuks lahendada selle tõendi kogumise taotlust. Liiati on kohus andnud samal istungil kostjale tähtaja kõigi tõendite (s.t. ka tunnistaja, kui tõendi ühe liigi) esitamiseks tähtaja 09.03.2011 ning 09.03.2011 märtsi seisuga ei ole kostja esitanud taotlust ühegi tunnistaja ärakuulamiseks.

Kostja on oma kirjalikus vastuses märkinud, et annab kohtule TsMS §-st 230 lg.5 tuleneva õiguse koguda andmeid tema sissetulekute kohta. Kohus leiab, et iseenesest hagi enda läbivaatamiseks ja lahendamiseks on see kohtu õigus, kuid mitte kohustus ja eelkõige tuleb hagimenetluses oma vastuväited tõendada kostjal endal. Seega peab kostja tõendama, et ta oma varanduslikust seisundist tulenevalt ei ole võimeline elatist maksma. Kohus leiab, et ehkki kohus ei ole kostja varandusliku seisundi tuvastamiseks kogunud andmeid TsMS § 230 lg. 5 kaudu, on need andmed tuvastavad kostja poolt esitatud riigi õigusabi taotluse lahendamiseks kogutud tõendite kaudu. Kohus leiab, et isegi kui neist tõenditest: x-tee päring sõidukite kohta (t lk. 68-69), äriregistri andmed kostja osaluse kohta äriühingus Sile Siil OÜ (t lk. 70), väljavõte kinnistusraamatust (t lk.71), töise sissetuleku andmed maksuameti andmebaasis (t lk. 72 ja 93), AS Swedbank teave kostja arvelduskonto kohta (t lk.89), Töötukassa info väljamaksete kohta (t lk. 96) tulenevalt võiks möönda, et kostja varanduslik seisund on pingeline, ei vabasta see täisealist, töövõimelist lapsevanemat kohustusest korraldada oma elu selliselt, et PkS § 102 lg. 2 mõttes saaks täidetud kohustus tagada alaealisele lapsele ülalpidamise.

Vastuseks kostja taotluselelõpetada menetluson kohus kostjale selgitanud TsMS § 428 sätestatud menetluse lõpetamise aluseid ja kuna kostja ei suutnud nimetada, millisele alusele ta tugineb, ei saa kohus lõpetamise taotlust lahendada. Kostja esindaja leidis, et menetluse lõpetamine kostja taotluse alusel võimalik ei ole.

Kohus on 27.04.2011 protokollilise määrusega jätnud rahuldamata kostja taotluse menetluse peatamiseks seoses tema poolt väidetavalt Harju Maakohtu menetlusse esitatud lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõudega. Kohus leidis, et TsMS § 356 kohaldamiseks ei ole kostja põhistanud, et nimetatud menetluste vahel on selline seos, et neid ole võimalik üksteisest sõltumatult lahendada, ehk et kostjat ei vabasta elatise tasumise kohustusest asjaolu, et ta soovis reguleerida lapsega suhtlemiskorda; kui suhtlemiskorrast tulenevalt peaks selguma nt et laps viibib enamuse ajast isa juures ja et isa sellega seoses kannab lapse ülalpidamiseks suuremaid kulutusi, siis on kostjal õigus esitada hagi elatise vähendamiseks või selle maksmise lõpetamiseks. Ühtlasi ei ole menetluse peatamist taotlenud kostja tõendanud, et tema poolt suhtlemiskorra kindlaksmääramise avalduse puhul oleks tegemist „käimasoleva menetlusega”.

Suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldus kuulub kohtus läbivaatamisel hagita menetluse avaldusena, millele kohalduvad hagimenetluse reeglid ehk et avaldus loetakse kohtumenetluses olevaks hetkest, kui kohus selle vastava menetlusdokumendiga menetlusse võtab. Antud juhul on kohus kohtuistungil KIS andmebaasi kaudu tuvastanud, et kostja on Harju Maakohtule suhtlemiskorra kindlaksmääramise hagi esitanud, kui et Harju Maakohus oma 26.04.2011 määrusega ei ole seda mitte menetlusse võtnud, vaid edastanud selle vastavalt kohtualluvuse sätetele lahendamiseks Viru Maakohtule. Viru Maakohtule ei ole 27.04.2011, ehk kostja poolt menetluse peatamise taotluse esitamise ajaks vastavat kohtuasja jõudnud, seega ei ole ka koostatud menetlusdokumenti asja menetlusse võtmise kohta.

Kohus leiab, et kostja ei ole menetlusse esitanud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta on hageja poolt nõutava perioodi (alates 01.04.2010) kestel teinud lapse ülalpidamiseks kulutusi mis iganes suuruses. Kostja poolt menetluse käigus oma kulude tõendamiseks esitatud maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas 2-09-55906 tehtud määrus, mis resolutsiooni p.3 kohaselt reguleerib kostjale lapsega suhtlemise vähemalt 2-l nädalavahetuse ulatuses igas kuus, ei tõenda, et kostja seda määrust on täitnud ja sellega kaasnevaid kulutusi on kandnud.

Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista igakuine elatis summas 139,01 eurot hageja ülalpidamiseks. Kohus mõistab kostjalt elatise välja alates hagis nõutu kohaselt alates 01.04.2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

TsMS § 162 lg1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega kuuluvad hageja menetluskulud kostjalt väljamõistmisele.

Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 174 lõikest 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Kohus on asja menetlemise käigus RIS vahendusel määranud kostjale esinduse riigi õigusabi korras, kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulusid.

Riigi õigusabi osutaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob taotleb istungil esitatud kirjaliku taotluse kohaselt kokku mõista välja riigi õigusabi eest tasu ja kulude katteks 377.37 eurot, s.h. käibemaks.

Esindaja on esindatavale taotluse sisu tutvustanud kohtuistungil. Esindatav esmalt keeldus taotlust oma allkirjaga kinnitamast ja edasi, juhindudes kohtu selgitusest, et ka taotluse allkirjastamisest keeldumine tuleb fikseerida, märkis taotlusele et õigusabi osutaja ei ole lähtunud kliendi huvidest ja on andnud eksitavat informatsiooni.

Kohus leiab, et tasu taotlus esitatud mahus on põhjendatud ja on isegi väiksem tegelikult esindusele kulunud ajast. Taotluses märgitu kohaselt on 09.02.2011 istungil osalemise ajakuluks märgitud 0,5t, istungi tegelik kestus oli protokolli kohaselt 1,5 tundi. Taotluses märgitu kohaselt on 27.04.2011 istungil osalemise ajakuluks märgitud 0,5t, tegelik istungi kestus andnuks õiguse märkida ajakuluks 2 tundi. Esindaja kinnitas, et ei hakka kohtuistungil esinemise ajakulu osas taotlust muutma. Kostja pretensioonid esindaja õigusabi kvaliteedi osas on põhjendamatud ja ei vasta tegelikkusele, esindus on toimunud üksnes lähtuvalt kliendi huvidest ja kliendi seisukohti kaitsvalt. Summa väljamaksmist korraldab Eesti Advokatuur.

Kohtunik

/allkiri/

Marika Leimann

Ärakiri õige Nooremreferent

Lea Herne

Kohtuotsus jõustus 21. juunil 2011. a. Nooremreferent

Lea Herne