3-11-70/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. mai 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-70

Haldusasi

S.S.u

kaebus

Sisekaitseakadeemia

Politsei-

ja

piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010 käskkirja nr

6.2-21/79 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 26. aprillil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: S.S.

Esindaja: Heidi Rajamäe

Vastustaja: Sisekaitseakadeemia

Esindaja: Sirje Asu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.S.u kaebus osaliselt.

2. Tühistada Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010

käskkirja nr 6.2-21/79 punkt 2 (põhistipendiumi maksmise peatamine üheks kuuks).

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata

4. Mõista Sisekaitseakadeemialt S.S.u kasuks välja menetluskulu 61 (kuuskümmend üks)

eurot ja 51 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010 käskkirjaga nr 6.2-

21/79 määrati Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži õpperühma BS070 kadett S.S.ule

distsiplinaarkaristusena märkus ning otsustati, et S.S. kaotab üheks kuuks õiguse põhistipendiumile.

Käskkirja kohaselt seisnes S.S.u distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei osalenud 25. oktoobril 2010 Põhja

prefektuuri poolt korraldatud AMOK õppusel, millest osavõtt oli kolledži direktori poolt antud

korralduse kohaselt kohustuslik, olles eelnevalt, 23. septembril 2009 samuti põhjuseta puudunud

õppetöölt. Käskkirja kohaselt oli tegemist Sisekaitseakadeemia nõukogu 14. juuli 2010 otsusega nr

1.1-6/25 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja punktis 193.1 sätestatud

distsiplinaarsüüteoga.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. S.S. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Sisekaitseakadeemia Politsei- ja

piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010.a käskkirja nr 6.2-21/79 tühistamist. Kaebuse esitaja

taotles samuti, et kohus tühistaks Sisekaitseakadeemia rektori 13. oktoobri 2009 käskkirja nr 6.1-

5/331 kaebuse esitajat puudutavas osas, ent selle taotluse osas lõpetas kohus 23. märtsi 2011

määrusega menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 12 lg 3 alusel. Sama määrusega

tagastas kohus HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel alternatiivselt esitatud taotluse Sisekaitseakadeemia rektori

13. oktoobri 2009 käskkirja nr 6.1-5/331 õigusvastasuse tuvastamiseks. Seetõttu ei kuulu kaks

viimatinimetatud taotlust käesoleva kohtuotsusega lahendamisele ning kohus lahendab kaebuse

Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010 käskkirja nr 6.2-21/79

tühistamise nõude osas.

3. Esiteks on kaebuse esitaja seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja andmiseks puudub seadusest

tulenev volitusnorm, kuivõrd üheski õigusaktis, sealhulgas rakenduskõrgkoolide seaduses ei nähta

Sisekaitseakadeemiale ette õigust määrata üliõpilasele distsiplinaarkaristusi. Samas leiab kaebuse

esitaja, et Sisekaitseakadeemia, selle nõukogu või muu organi poolt välja antud määrused ei saa olla

kaevatava haldusakti väljaandmise aluseks.

4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et stipendiumi vähendamine on õigusvastane, kuna kaebuse

esitajale ei teatatud enne puudumist, et tema poolt esitatud puudumise põhjust loetakse

mittemõjuvaks. Ka leiab kaebuse esitaja, et teda on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste

üliõpilastega, kelle sarnased puudumised on loetud põhjendatuteks. Samuti toob kaebuse esitaja

välja, et 25. oktoobril 2010 puudus ta õppuselt, mitte aga õppetöölt. Kaebuse esitaja leiab, et

käskkirjas pole kaalutud stipendiumi maksmise peatamist ega arvestatud kaebuse esitaja head

õppeedukust. Kaebuse esitaja viitab Siseministri määruse „Sisekaitseakadeemia üliõpilasele, kadetile

ja õpilasele makstava stipendiumi suurus, maksmise tingimused ja kord“ § 3 lõigetele 4 ja 5 ning

Sisekaitseakadeemia Õppekorralduse eeskirja punktidele 73 ja 151 ja 152 ja 153 ja 154.

5. Kaebuse esitaja selgitab samas, et 25. oktoobril 2010 õppuselt puudumise põhjuseks oli asjaolu, et

kaebuse esitaja oli koju kutsunud santehnikud ning ta pidi viibima kodus, arvestades seda, et

nimetatud päeval ei pidanuks õppetööd üldse toimuma, ent alles umbes 5-6 päeva enne sai kaebuse

esitaja teada õppusest ning taotles viivitamatult põhjusega puudumist. Kaebuse esitaja väitel ei

teatatud talle, et puudumine loetakse põhjusetuks. Kaebuse esitaja heidab vaidlustatud käskkirjale

ette, et selles ei ole kaalutud määratud karistuse proportsionaalsust. Samuti rõhutab kaebuse esitaja,

et tema poolt toime pandud rikkumist ei saa käsitada korduva rikkumisena, kuna varasemast

puudumisest on möödunud aeg, mille jooksul distsiplinaarkaristus kustub.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Sisekaitseakadeemia peab S.S.u kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et 19. oktoobril 2010 kell 08.30 toimus rivistus, kus SKA Politsei- ja

piirivalvekolledži üleminspektor Jaan Varter teavitas õpperühmade BS080 ja BS070 kadette, et 25.

oktoobril 2010 toimub Põhja Prefektuuri poolt korraldatav AMOK õppus, millest osavõtt on

vastavalt SKA Politsei- ja piirivalvekolledži direktori poolt antud korraldusele kohustuslik ning antud

rivistusel viibis ka üliõpilane S.S.. Vastustaja väitel ei olnud esialgses tunniplaanis õppuste toimumist

märgitud, kuna seda korraldas Põhja Prefektuur ja õppuste täpne toimumise aeg sõltus korraldavast

asutusest. Vastustaja märgib, et S.S. esitas 5. detsembril 2010 ettekande AMOK õppuselt puudumise

kohta, tuues puudumise põhjuseks köögi ja vannitoa segistite vahetuse, milles ta oli kokkuleppe

sõlminud oktoobri esimesel poolel. Vastustaja viitab aga ÕKE punktidele 152 ja 154 ning märgib, et

S.S. kirjalikku ettekannet enne puudumist kolledži direktorile ei esitanud ning seega puudus kolledži

direktoril enne puudumist võimalus hinnata, kas tegu oli mõjuvate põhjustega või mitte. Samas leiab

vastustaja, et tegemist ei saanud olla oluliste edasilükkamatute põhjustega, mille puhul ei olnud

võimalik eelnevat kirjalikku luba puudumiseks taotleda. Vastustaja hinnangul tuleb põhjuseta

puudumisena käsitada ka puudumist õppetöölt 23. septembril 2009, kuivõrd kaebuse esitajale ei

olnud selleks antud kirjalikku luba.

7. Vastustaja viitab Sisekaitseakadeemia nõukogu 14. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25 kinnitatud

„Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punktile 147, mille kohaselt ei ole välistatud

tunniplaani muutmine. Vastustaja selgitab samuti, et Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2008 määruse

nr 178 „Kõrgharidusstandard“ § 5 lõigetest 1 ja 2 ja õppekorralduse eeskirjast tulenevalt on alusetu

kaebuse esitaja väide, et kuna ta puudus õppuselt ning õppuse puhul ei ole tegemist õppetööga, siis

ei saa distsiplinaarkaristust määrata.

8. Mis puudutab karistuse proportsionaalsust, siis viitab vastustaja ÕKE punktile 194, mille kohaselt

on distsiplinaarkaristusteks märkus, noomitus ja eksmatrikuleerimine, mis tähendab, et märkus on

leebeim karistus. Vastustaja leiab, et antud juhul on karistuse määramisel arvestatud, et tegu on

korduva mõjuva põhjuseta puudumisega, mistõttu muude mõjutusvahenditega ei ole võimalik

soovitud eesmärki saavutada ning peeti vajalikuks rakendada stipendiumi õigusest ilmajäämist üheks

kuuks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et S.S.u kaebus tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Kaebuse esitajale distsiplinaarsüüteo

eest karistuse (märkuse) kohaldamine on iseenesest põhjendatud, küll aga peab kohus

põhjendamatuks ning asjaolusid arvestades ilmselt ülemääraseks kaebuse esitajale põhistipendiumi

maksmise peatamist üheks kuuks.

10. Esiteks ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et Sisekaitseakadeemia üliõpilasele taolise

distsiplinaarkaristuse määramiseks puudub üldse õiguslik alus seaduses sisalduva vastava

volitusnormi puudumise tõttu. Üldine volitus, mis annab Sisekaitseakadeemiale aluse kehtestada oma

liikmeskonnale siduvaid õigusnorme, tuleneb Eesti Vabariigi haridusseaduse § 29 lõikest 2, mille

kohaselt on haridusasutused õpetamise ja kasvatamise korraldamisel ning raha ja vara kasutamisel

õigusaktides kehtestatud piires iseseisvad. Sellest sättest tuleneb haridusasutuse, milleks sama seaduse

§ 3 lg 2 kohaselt on ka rakenduskõrgkoolid, üldine õigus enda sisemisele isekorraldusõigusele.

Üliõpilasele distsiplinaarkaristuse määramine ei ole haldustegevus, mis vajaks täpsemat ja seaduses

sõnaselgelt väljendatud volitusnormi. Liiatigi on rakenduskõrgkooli üliõpilase kohustus täita

rakenduskõrgkooli isekorraldusõiguse alusel antud õigusaktidest tulenevaid kohustusi ning kanda

selle eest ettenähtud vastutust ka rakenduskõrgkooli seaduse (RakS) § 24 lõikest 2.

Sisekaitseakadeemia üliõpilaste distsiplinaarvastutuse alused on kehtestatud Sisekaitseakadeemia

nõukogu 14. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse

eeskirjas (edaspidi ÕKE). Pädevusnorm sellise õigusakti kinnitamiseks tuleneb RakS § 9 lg 4 punktist

6 ning Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010 määruse nr 12 „Sisekaitseakadeemia põhimäärus“

(edaspidi SKA PM) § 9 punktist 21.

11. ÕKE p. 193.1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks akadeemia sisestest õigusaktidest tuleneva

kohustuse rikkumine. Kohustuseks, mille rikkumist S.S.ule vaidlusaluses käskkirjas ette heidetakse,

on üliõpilase kohustus võtta osa õppetööst. ÕKE p. 149 kohaselt on päevases õppevormis õppival

üliõpilasel õppetööst osavõtt kohustuslik. Samas on sätestatud, et korduval mõjuva põhjuseta

õppetöölt puudumisel võib määrata talle distsiplinaarkaristuse. Karistuse õiguspärasuse hindamiseks

tuleb esmalt seega tuvastada, kas kaebuse esitaja oli karistuse määramise ajaks korduvalt mõjuva

põhjuseta õppetöölt puudunud. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt puudus S.S. mõjuva põhjuseta

õppetöölt kahel korral: 23. septembril 2009, olles eelnevalt esitanud sellekohase avalduse, mis aga ei

saanud piirivalvekolledži direktori heakskiitu ning 25. oktoobril 2010. Kohus märgib esiteks, et

asjakohane ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise ajaks oli

esimesena nimetatud puudumisest möödunud üle aasta, misjärel distsiplinaarkaristus kustub. Nimelt

ei nähtu, et S.S.ule oleks 23. septembril 2009 aset leidnud õppetööst puudumise eest määratud

distsiplinaarkaristus. Ka vaidlustatud käskkirjas on sõnaselgelt kirjas, et üliõpilasel varasemad

distsiplinaarkaristused puuduvad. Samuti ei ole ÕKE punktis 149 sätestatud distsiplinaarsüüteo

koosseisuliseks elemendiks varasem karistatus põhjuseta õppetöölt puudumise eest, vaid üksnes

asjaolu, et tuvastatud on õppetööst korduv puudumine. Selle koosseisu puhul ei ole piiritletud,

millise perioodi jooksul peab see korduvus aset leidnud olema, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et

distsiplinaarsüüteo koosseis on täidetud kui üliõpilane teist korda stuudiumi jooksul õppetööst

mõjuva põhjuseta puudub.

12. 29. septembril 2009 reguleeris Sisekaitseakadeemia õppekorraldust Sisekaitseakadeemia nõukogu

31. augusti 2009 otsusega nr 1.1-6/31 kinnitatud õppekorralduse eeskiri (edaspidi ÕKE 2009), mille

punktis 133 sätestati, et üliõpilane võib mõjuval põhjusel kontakttundidest puududa kolledži

direktori eelneval kirjalikul loal. Samas sätestati, et haigestunud või muul olulisel edasilükkamatul

põhjusel puuduv üliõpilane teavitab kolledžit puudumisest ja selle põhjusest esimesel võimalusel ning

haigestumise korral esitab õppetööle naasmisel arstitõendi. Viidatud sättest tuleneb, et üldjuhul on

puudumine õigustatud, kui selleks on eelnevalt kolledži direktorilt saadud kirjalik luba, välja arvatud

juhtudel, kui puudumise tingib haigestumine või muu oluline edasilükkamatu põhjus, mille korral ei

saa üliõpilaselt puudumiseks loa taotlemist eeldada. Kohtu hinnangul saaks selliseks põhjuseks olla

näiteks üldine liikluskatkestus või muu üliõpilase enda, tema lähedase inimese või varaga seotud

sündmus, mis mõistlikult hinnates vajab üliõpilase viivitamatut sekkumist. Käesoleval juhul ei ole

vaidlust selles, et 23. septembril 2009 ei olnud S.S. haigestunud ning tal polnud ka eelkirjeldatud

olulist edasilükkamatut põhjust õppetöölt puudumiseks. Samuti ei olnud tal kolledži direktorilt

saadud kirjalikku luba puudumiseks. Vastava taotluse loa saamiseks S.S. küll esitas, ent luba talle ei

antud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei saanud eeldada, et tema taotlus rahuldatakse. ÕKE2009

punktist 133 tuleneb sõnaselgelt, et vastava loa annab kolledži direktor kirjalikult. Juhul kui kaebuse

esitajale vastavat kirjalikku luba ei antud, ei saanud ta mistahes moel arvata, et selline luba talle antud

on. Küsimus sellest, kas kolledži direktor oleks pidanud oma keelduva otsuse, mille ta on nähtavasti

vormistanud resolutsioonina avaldusel (tl. 110), kaebuse esitajale kätte toimetama või teatavaks

tegema, on siinkohal teisejärguline, kuna otsuse teatavaks tegemata jätmist oleks kaebuse esitaja

pidanud igal juhul käsitama selliselt, et tal puudumist õigustavat luba ei ole. Eeltoodud põhjustel on

vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et 23. septembril 2009 puudus kaebuse esitaja õppetöölt

mõjuva põhjuseta.

13. Järgnevalt heidetakse kaebuse esitajale ette õppetöölt puudumist 25. oktoobril 2010. Vaidlust ei

ole selles, et üliõpilastele varem teatavaks tehtud tunniplaani kohaselt oleks sel päeval pidanud

toimuma tunnid õppeaines „Teppan. Pedagoogika alused“. Vastustaja ei vaielnud vastu ka kaebuse

esitaja väitele, et seda ainet õpetav õppejõud oli õppetöö korraldanud selliselt, et konkreetsel päeval

ei pidanud toimuma auditoorset tööd, vaid see aeg oli ette nähtud üliõpilastele iseseisvaks tööks.

Samuti pole vaidlust selles, et politseiprefektuuri poolt läbi viidavast AMOK-õppusest sel päeval sai

kaebuse esitaja teada 19. oktoobril 2010 toimunud rivistusel. Vaidlust ei ole ka selles, et samavõrd

õppuse korraldamise ajaga teatati rivistusel viibinud üliõpilastele, kelle hulgas oli ka S.S., et õppusest

osavõtt on kohustuslik.

14. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vaidlusaluse AMOK-õppuse näol ei olnud tegemist

õppetööga. ÕKE p. 129 kohaselt on õppetöö vormideks Sisekaitseakadeemias kontakttunnid,

iseseisev töö ja praktika. Kontakttund on ÕKE p. 130 kohaselt õppe eesmärgi saavutamine loengu,

seminari, kollokviumi, praktilise töö, e-õppe või muus aineprogrammis määratud vormis. Asjaolu, et

mingisugust praktilist õppust ei ole kajastatud eelnevalt kinnitatud tunniplaanis, ei tähenda, et

tegemist ei oleks õppetööga. Samuti ei ole välistatud kooli poolt tunniplaani muutmine. Tõsi, tehes

tunniplaanis muudatusi või korraldades üliõpilastele sarnaseid üldise tunniplaani väliseid õppusi,

tuleb kooli juhtkonnal ilmselgelt leebemalt suhtuda üliõpilaste avaldustesse selliselt õppuselt

puudumise kohta ning arvestada vastava loa andmisel üliõpilase varasema lootusega, et konkreetsel

ajal kontakttunni vormis õppetööd ei toimu. Samas ei tähenda see, et üliõpilane võiks selliselt

õppuselt puududa, eirates üldse õppetööst puudumise vormistamiseks kehtestatud korda. 25.

oktoobril 2010 reguleeris õppetöölt puudumist ÕKE punkt 152, milles on sätestatud, sarnaselt

ÕKE2009-s sätestatuga, et kontakttundidest võib üliõpilane mõjuval põhjusel puududa kolledži

direktori eelneval kirjalikul loal, välja arvatud haigestumine ja muud olulised edasilükkamatud

põhjused, mil piisab kolledži teavitamisest. Vaidlust ei ole selles, et kolledži direktor S.S.ule 25.

oktoobril 2010 toimunud õppuselt puudumiseks kirjalikku luba ei ole andnud ega ka selles, et

vastava loa saamiseks vajalikku ettekannet kaebuse esitaja kolledži direktorile ei esitanud. Asjaolu, et

kaebuse esitaja teavitas puudumise põhjusest eelnevalt suuliselt õppedistsipliini vanemspetsialisti, ei

ole antud juhul oluline, kuna sellist teavitamist ei saa mistahes moel käsitada kolledži direktori

kirjaliku loana. Kohtu hinnangul ei saa varem kokkulepitud koduseid remonttöid käsitada muu

olulise edasilükkamatu põhjusena, mis õigustaks puudumist ilma selleks eelnevalt luba taotlemata.

Oluliseks edasilükkamatuks põhjuseks, nagu kohus juba eelnevalt märkis, on sellised ootamatud

asjaolud, mille puhul ei saa üliõpilaselt loa saamiseks vajaliku ettekande esitamist eeldada. AMOK-

õppusest teavitati kaebuse esitajat 5 päeva enne selle toimumist ning seega oli kaebuse esitajal

piisavalt aega taotleda luba puudumiseks. Loa andmise otsustamisel sellises olukorras oleks kolledži

direktor pidanud kahtlemata lisaks puuduse põhjuse objektiivsele iseloomule tõsiselt arvestama ka

sellega, et uskudes varasemalt teadaolevat asjaolu, et konkreetsel ajal kontakttundi ei toimu, oli

kaebuse esitaja teinud teatud korraldusi. Kohus ei soovi sellega väita, et põhjus, mille kaebuse esitaja

välja tõi, oleks igal juhul tulnud mõjuvaks lugeda. Käesoleval juhul ei ole aga sootuks põhjust arutada

selle üle, kas kaebuses kirjeldatud põhjust pidada asjaolusid arvestades mõjuvaks või mitte, kuna

kaebuse esitaja eiras ÕKE-s kehtestatud nõuet ega taotlenudki puudumiseks luba. Neil asjaoludel on

igal juhul õigustatud lugeda, et kaebuse esitaja puudus mõjuva põhjuseta. Põhjuse mõjuvuse üle

maksaks käesolevas vaidluses arutada juhul kui kaebuse esitaja siiski oleks luba taotlenud, ent talle ei

oleks seda antud. Käesoleval juhul ei ole ta seda aga isegi taotlenud. Eeltoodut silmas pidades leiab

kohus, et ka 25. oktoobril 2010 toimunud õppuselt puudumist tuleb käsitada õppetöölt mõjuva

põhjuseta puudumisena. Seega on S.S. mõjuva põhjuseta õppetöölt puudunud kahel korral ning

tegemist on mõjuva põhjuseta õppetöölt korduva puudumisega ÕKE punkti 149 mõistes.

15. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et talle määratud distsiplinaarkaristus on

ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Kohustus õppetööst osa võtta on kohtu

hinnangul Sisekaitseakadeemia üliõpilase oluline kohustus ning selle kohustuse rikkumisele

distsiplinaarvastutuse järgnemine on üldjuhul mõistlik. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja kahel

korral puudunud õppetööst, ühel juhul eirates asjaolu, et taotletud luba talle puudumiseks ei antud,

teisel juhul aga luba sootuks taotlemata. Selline käitumine näitab puudujääke üliõpilase suhtumises

oma kohustustesse, mis arvestades eriala, mida kaebuse esitaja Sisekaitseakadeemias õpib ning

ametikohti, millel ta pärast kooli lõpetamist loodetavasti tööle asub, väärib taunimist

distsiplinaarkaristusega. Ebaproportsionaalseks ei saa pidada ka karistuse liiki, märkust. ÕKE punkti

194 kohaselt on distsiplinaarkaristusteks märkus, noomitus ja eksmatrikuleerimine. Märkuse kui

kõige kergema karistuse määramise õigus on ÕKE p. 195.1 kohaselt kolledži direktoril. Seega on

kaebuse esitajale määratud karistuseks kergeim võimalik karistus.

16. Kohus peab aga põhjendamatuks kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristuse tõttu talle

stipendiumi maksmise peatamist üheks kuuks. Siseministri 26. augusti 2009 määruse nr 35

„Sisekaitseakadeemia üliõpilasele, kadetile ja õpilasele makstava stipendiumi suurus, maksmise

tingimused ja kord“ (edaspidi SimM 2009/35) § 3 lõikest 5 tuleneb, et üliõpilane, kellele on määratud

distsiplinaarkaristus, võib kaotada distsiplinaarkaristuse määramise õigust omava isiku otsusega kuni

kolmeks kuuks õiguse põhistipendiumile või tal võidakse kuni kolmeks kuuks põhistipendiumi

vähendada. Eeltoodud sättest tulenevalt ei ole põhistipendiumi maksmise peatamine või selle

vähendamine üliõpilasele määratud distsiplinaarkaristuse vääramatu lisajärelm, vaid sellise meetme

võtmist tuleb eraldi kaaluda. Käesoleval juhul ei sisalda vaidlusalune käskkiri mitte ühtegi põhjendust

selle kohta, miks on lisaks distsiplinaarkaristuse määramisele peetud vajalikuks ka põhistipendiumi

maksmise peatamine. Esiteks tuleb tähele panna, et SimM 209/35 § 3 lõikes 4 sätestatakse, et

üliõpilase, kes on arvestusperioodi kestel mõjuva põhjuseta puudunud õppetöölt, põhistipendiumi

vähendatakse ulatuses, mis vastab põhjuseta puudutud aja osale toimunud õppetöö ajast. Kuigi

distsiplinaarkaristuse korral on stipendiumi vähendamise või selle maksmise peatamiseks eraldi alus

sama paragrahvi lõikes 5, ei saa kohtu hinnangul pidada üldjuhul põhjendatuks stipendiumi

vähendamist enam kui lõikes 4 sätestatud ulatuses ka juhul kui õppetööst puudumise eest on

üliõpilasele määratud distsiplinaarkaristus. Vaidlusaluses käskkirjas aga ei ole põhjendatud, miks on

karistuse lisajärelmina kohaldatud kohtu hinnangul võrdlemisi karmi järelmit ning jäetud üliõpilane

stipendiumist ilma terveks kuuks, samas kui õppetööst puudus ta ühel õppepäeval (arvestades, et 23.

septembril 2009 toimunud puudumise eest oli tal juba varasemalt stipendiumi vähendatud).

Stipendiumi maksmise peatamine terveks kuuks on kohtu hinnangul järelm, mis on võrreldes

distsiplinaarkaristusega üliõpilasele isegi koormavam. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et sellise järelmi

kohaldamine on õigustatud raskemate distsiplinaarsüütegude puhul, näiteks juhul kui üliõpilane

puudub õppetööst pikemat aega. Käesoleval juhul seisneb korduv puudumine selles, et üliõpilane

puudus enam kui üheaastase vahega kahel õppepäeval, esimesel korral seejuures poole õppepäeva

ulatuses. Stipendiumi maksmise peatamise kui lisajärelmi kohaldamisel tuleks samuti arvestada

süüteo toimepanemise asjaolusid, mida vaidlustatud käskkirjas tehtud ei ole. Kohtupraktikas on

korduvalt asutud seisukohale, et iseäranis kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusi ei saa

üldjuhul hiljem kohtumenetluses uute põhjenduste või õigustustega täiendada. Seda saaks teha

üksnes juhul kui oleks piisav alus arvata, et neist hiljem esitatud täiendavatest põhjendustest ka

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti andmise ajal tegelikult lähtuti. Käesoleval juhul see nõnda ei

ole. Seetõttu tuleb vaidlusalune käskkiri tühistada osas, millega peatati S.S.ule põhistipendiumi

maksmine. Distsiplinaarkaristuse määramise osas jääb käskkiri jõusse.

17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohtule

esitatud kaebuses taotles kaebuse esitaja lisaks Politsei- ja piirivalvekolledži direktori 12. novembri

2010 käskkirja tühistamisele ja rektori 13. oktoobri 2009 käskkirja tühistamist ja alternatiivselt selle

õigusvastasuse tuvastamist. Viimatinimetatud käskkirja peale esitatud tühistamistaotluse osas lõpetas

halduskohus menetluse HkMS § 12 lg 3 alusel ning alternatiivse õigusvastasuse tuvastamise taotluse

osas tagastas kaebuse HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel 23. märtsi 2011 kohtumäärusega (tl. 114). Osas,

milles kohus kaebuse sisuliselt läbi vaatas, rahuldati kaebus samuti osaliselt. Neil asjaoludel võib

väita, et kaebus on kokkuvõttes rahuldatud umbes ¼ ulatuses. Kaebuse esitaja on taotlenud 566,08

euro suuruse õigusabikulu ja 15,97 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist. Õigusabikulu koosneb

taotluse kohaselt 230,08 eurost seoses kaebuse koostamisega ning 336 eurost seoses 5. aprillil 2011

koostatud seisukoha ja kohtuistungil osalemisega. Kohtule on esitatud tõend, mille kohaselt on

kaebuse esitaja tasunud advokaadibüroole Leppik&Partnerid õigusabikulud 230,08 euro ulatuses.

Ülejäänud menetluskulu kandmine on tõendamata. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna kaebus rahuldati umbes ¼ ulatuses, tuleb

kaebuse koostamisega seotud kuludest pidada põhjendatuks ¼ suurust osa ehk ¼*230,08=57,52

eurot. Kaebuse esitaja ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi tõendit, mis kinnitaks Advokaadibüroo

Leppik&Partnerid arve nr 254-R tasumist. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-48-06 asunud

seisukohale, et halduskohtumenetluses poolele menetluskulude väljamõistmise eelduseks on see, et

kulud on reaalselt kantud, see tähendab esitatud arved on tasutud. Kui arvete tasumine pole

tõendatud, pole tõendatud kulude kandmine ning neid teiselt poolelt välja ei mõisteta. Seetõttu ei ole

alust välja mõista arvel nr 254-R kajastatud menetluskulusid. Kaebuse esitaja täpsustas kohtuistungil,

et taotleb ka riigilõivu väljamõistmist. Seegi tuleb välja mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldatud

osaga, see tähendab ¼ ulatuses ehk summas 15,97*1/4=3,99 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebuse

esitaja kasuks välja mõista seega menetluskulu 57,52+3,99=61,51 eurot.

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 01.11.2011 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.S.u apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17. mai 2011. a otsus haldusasjas nr 3-11-70 osas, milles

halduskohus jättis rahuldamata S.S.u kaebuse Sisekaitseakadeemia politsei- ja

piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010. a käskkirja nr 6.2-21/79 punkti 1

tühistamiseks. Teha selles osas uus otsus, millega tühistada Sisekaitseakadeemia politsei-

ja piirivalvekolledži direktori 12. novembri 2010. a käskkiri nr 6.2-21/79 tervikuna.

Samuti muuta halduskohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta

halduskohtu otsus muutmata.

3. Mõista Sisekaitseakadeemialt S.S.u kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulud kokku 266,52 € (kakssada kuuskümmend kuus eurot 52 senti). Ülejäänud

osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.