3-10-1595/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 06.05.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1595 Haldusasi Arnold Kahro ja Viktor Kahro kaebused Tallinna Linnavalitsuse kohustamise nõudes

Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 18.01.2011 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Arnold Kahro ja Viktor Kahro apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitajad: Arnold Kahro ja Viktor Kahro, esindaja advokaat Pille Toom Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus Kolmas isik: Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu

RESOLUTSIOON

Jätta Arnold Kahro ja Viktor Kahro apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.01.2011 otsus haldusasjas 3-10-1595 muutmata. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 21.03.1996 otsusega nr 7129 (otsus nr 7129) loeti Pärnu mnt 328, endisel kinnistul nr 1664 asunud ehitised ja krunt suurusega 1958 m² omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks tunnistati Hedvig Kahro ½ mõttelises osas ning Arnold Kahro ja Viktor Kahro kumbki ¼ mõttelises osas.

3-10-1595

2(6)

A. Kahro ja V. Kahro esitasid 22.04.1996 linnavalitsusele avaldused, milles taotlesid Pärnu mnt 328 hoone tagastamist kumbki ¼ mõttelises osas.

Tallinna Linnavalitsuse 06.10.1999 korraldusega nr 6789-k (korraldus nr 6789-k) jäeti Pärnu mnt 328 hoone tagastamata, kuna leiti, et see ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samas otsustati alustada ½ mõttelise osa kompenseerimise menetlust H. Kahro pärija Endel Kingi suhtes ning mitte alustada kompenseerimise menetlust V. Kahro ja A. Kahro suhtes. Tallinna Linnavalitsuse 23.02.2000 korraldusega nr 802-k (korraldus nr 802-k) kompenseeriti E. Kingile ½ Pärnu mnt 328 hoonest, määrates kompensatsiooniks 464 000 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 15.09.2004 korraldusega nr 1774-k (korraldus nr 1774-k) tunnistati korraldus nr 6789-k kehtetuks. Tallinna Linnavalitsuse 21.04.2010 korraldusega nr 577-k (korraldus nr 577-k) otsustati tagastada ½ mõttelist osa Pärnu mnt 328 asuvast hoonest V. Kahrole ja A. Kahrole.

2. Arnold Kahro ja Viktor Kahro esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes Tallinna Linnavalitsuse kohustamist haldusakti väljaandmiseks Pärnu mnt 328 hoone senini lahendamata ½ mõttelise osa tagastamise kohta. Kaebuse põhiväited: 1) korralduses nr 577-k ei ole põhjendatud, miks tagastati Pärnu mnt 328 hoone kaebajatele üksnes osaliselt. Kaebajad on taotlenud kogu vara tagastamist ega ole oma avaldusi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul muutnud. Kaebajate 22.04.1996 avaldusi ei saa käsitleda tahteavaldustena õigusvastaselt võõrandatud vara osaliseks tagastamiseks; 2) korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistamisega muutus kehtetuks ka selle punkt, millega otsustati alustada kompenseerimise menetlust E. Kingi suhtes. Vastustaja ei oleks ORAS § 12 lg 2 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 34 kohaselt tohtinud enne vara tagastamise küsimuse lõplikku lahendamist kompenseerimise menetlust üldse alustada.

3. Tallinna Linnavalitsus palus jätta Arnold Kahro ja Viktor Kahro kaebused rahuldamata. 1) 22.04.1996 allkirjastatud avaldustes taotlesid kaebajad Pärnu mnt 328 hoone tagastamist ¼ osas. Vastavas osas on kaebajate avaldused korraldusega nr 577-k rahuldatud. Kaebajate soovi kogu vara tagastamiseks tuleb käsitleda tahteavalduse muutmisena, mis ei ole ORAS § 16 lg 4 kohaselt enam võimalik; 2) korralduse nr 1774-k andmise ajaks oli vara kompenseerimise menetlus E. Kingi osas juba läbi, mistõttu puudus võimalus kohaldada ORAS § 12 lg-t 2.

4. Kolmanda isikuna kaasatud Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu palus jätta Arnold Kahro ja Viktor Kahro kaebused rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtu 18.01.2011 otsusega jäeti Arnold Kahro ja Viktor Kahro kaebused rahuldamata. Põhjendused: 1) Pärnu mnt 328 hoone tagastamine osas, mis on E. Kingile korralduse nr 802-k alusel kompenseeritud, on välistatud tulenevalt ORAS § 17 lõikest 5. Korraldus nr 802-k on kehtiv haldusakt, mida kaebajad ei ole vaidlustanud. Seega ei saa väita, et E. Kingile kompensatsiooni määramine oleks toimunud ilma õigusliku aluseta ORAS § 17 lg 5 mõistes. E. Kingile kompensatsiooni määramise õiguslikuks aluseks oli ORAS § 12 lg 3. Nimetatud sättele on korralduses nr 802-k ka viidatud. Viimatinimetatud asjaolu oli kompensatsiooni määramise ajal siduvalt kindlaks tehtud korraldusega nr 6789-k, mis sellel ajal oli kehtiv haldusakt, millest vastustaja pidigi edasiste otsustuste tegemisel lähtuma. See, et vastustaja on otsustanud korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistada, ei tähenda, et

3-10-1595

3(6) vara oleks kompenseeritud õigusliku aluseta. Vara tagastamise või kompenseerimise õigusliku aluse olemasolu ORAS § 17 lg 5 tähenduses tuleb hinnata konkreetse vara tagastamise või kompenseerimise kohta tehtud otsuse tegemise aja seisuga. See, et hiljem antud haldusaktides tuvastatud asjaolude pinnalt saab väita, et vara kompenseerimise või tagastamise alus on ära langenud, ei anna alust ORAS § 17 lg 5 kohaldamata jätmiseks ega anna võimalust vara, mis on õigustatud subjektiks tunnistatud isikule juba tagastatud või kompenseeritud, uuesti mõnele teisele isikule tagastada või kompenseerida; 2) olenemata sellest, kas või milline õiguslik tähendus on kaebajate poolt 22.04.1996 allkirjastatud ning 24.04.1996 registreeritud avaldustel, ei olnud E. Kingile vara kompenseerimise otsustamisel 2000. aasta veebruaris vastustajal mistahes alust kaasata sellesse menetlusse kaebajaid, kuna sel hetkel eksisteeninud faktilises ja õiguslikus olustikus ei saanud E. Kingile kompensatsiooni määramine kaebajate õigusi kuidagi puudutada. Nimelt oli juba korraldusega nr 6789-k otsustatud Pärnu mnt 328 hoone tagastamata jätta. Seega ei saa vastustajale ette heita kaebajate kaasamata jätmist menetlusse, mille sisuks oli Endel Kingile kompensatsiooni määramine. E. Kingile kompensatsiooni määramise otsustamise ajal ei olnud kaebajad isegi veel asunud korraldust nr 6789-k vaidlustama. Vara tagastamise toimikust nähtuvalt on ettepanek nimetatud haldusakti muutmiseks tehtud alles 22.08.2002. Seega ei olnud vastustajal isegi teoreetiliselt E. Kingile kompensatsiooni määramise ajal alust arvestada kaebajate teoreetiliste huvidega seoses Pärnu mnt 328 hoone tagastamisega; 3) kaebuse täienduses on ekslikult asutud seisukohale, justkui oleks mingil ajal selgunud, et H. Kahro pärija ei soovi vara tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist. Vara tagastamise toimikus puuduvad dokumendid, kust nähtuks, et H. Kahro või tema pärija oleks sel moel oma tahteavaldust muutnud või asunud tagastamise asemel taotlema kompenseerimist. Vara kompenseeriti seetõttu, et korraldusega nr 6789-k loeti vara endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks. Asjaolu, et H. Kahro pärija nimetatud haldusakti ei vaidlustanud, ei saa käsitada tema tahteavalduse muutmisena; 4) ORAS § 17 lõikes 5 sätestatut ei saa jätta kohaldamata põhjendusel, et tagastamata osa Pärnu mnt 328 hoonest on endiselt riigi omandis. Sellist võimalust õigusaktid ei luba. Riigi omandisse võis teatud õigusvastaselt võõrandatud vara saada või jääda ka omandireformi tulemusel, muuhulgas põhjusel, et teatud vara otsustati mitte tagastada ja see kompenseeriti. ORAS § 17 lg 5 ei anna võimalust ühe ja sama vara osas omandireformi läbi viia mitmel korral, välja arvatud juhul, kui vara on eelnevalt kompenseeritud või tagastatud õigusliku aluseta. Käesoleval juhul oli aga Pärnu mnt 328 hoone ½ suuruse mõttelise osa E. Kingile kompenseerimiseks õiguslik alus olemas. Varem juba kompenseeritud vara tagastamist kaebajatele ei saa õigustada ka omandireformi eesmärgiga hüvitada vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus, kuna käesolevaks ajaks on vaidlusalune vara täies ulatuses tagastatud või kompenseeritud. Ka kaebajate valmidus hüvitada summa, millega vaidlusalune ½ hoonest E. Kingile kompenseeriti, ei anna võimalust seda vara kaebajatele tagastada; 5) eeltoodu tõttu ei ole oluline, milline õiguslik tähendus on 22.04.1996 avaldustel, millega kaebajad on väidetavalt muutnud vara tagastamise taotlust. Isegi kui nõustuda kaebajate seisukohaga, et tegemist ei olnud kehtiva tahteavalduse muutmisega, ei muudaks see lõppjäreldust, et vara seda osa, mis E. Kingile kompenseeriti, ei saa kaebajatele tagastada. ORAS § 16 lõikes 4 sätestatud ühekuuline tähtaeg kehtestati omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega alles 02.03.1997 ega kehtinud avalduste esitamise ajal. Lisaks ei ole ka usutav, et avaldused oleks esitatud enam kui kuu aega pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Nimelt on subjektiks tunnistamise otsus tehtud 21.03.1996 ning kaebajate endi väitel said nad selle ka samal päeval kätte. Kuna tunnistaja Robert Kahro väitel esitati avaldused linnavara ametis kohapeal, tuleb lugeda, et need on esitatud 22.04.1996. Kuna 21.04.1996 langes pühapäevale, siis isegi juhul kui ORAS § 16

3-10-1595

4(6) lõikes 4 sätestatud tähtaeg antud juhtumile kohalduks, tuleks avaldused lugeda esitatuks selle ühekuulise tähtaja jooksul.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Arnold Kahro ja Viktor Kahro apellatsioonkaebustes palutakse Tallinna Halduskohtu 18.01.2011 otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhiväited: 1) kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et korraldus nr 6789-k on maavanema ettekirjutuse tulemusel vastustaja poolt kehtetuks tunnistatud. Seega tunnistati korralduse nr 6789-k tühistamisega kehtetuks ka kompenseerimismenetluse alustamine E. Kingile. Seetõttu vastupidiselt halduskohtu seisukohale puudub vaidlus selles, et E. Kingile määrati kompensatsioon ilma õigusliku aluseta. Õiguskindluse printsiibist tulenevalt oli E. King veendumusel, et tema suhtes tehtud haldusakt jääb kehtima. Seetõttu andsidki kaebajad vastustajale ja Rahandusministeeriumile nõusoleku maksta riigile tagasi viimase poolt E. Kingile alusetult väljamakstud kompensatsioon, sest vara tervikuna tagastamisel kaebajatele oleks viimastel tekkinud kohustus maksta kompensatsiooni E. Kingile; 2) kui vara tagastamine ja kompenseerimine oleks toimunud seaduslikult, oleks vastustaja pidanud Pärnu mnt 328 hoone mittetagastamise korralduse kehtetuks tunnistamisel võtma seisukoha E. Kingile väljamakstud kompensatsiooni osas ja tegema kindlaks, kas kaebajad soovivad vara tagastamist osas, mille eest E. King soovis kompensatsiooni. Kuna vastustaja seda ei teinud, on ta otseselt rikkunud kaebajate subjektiivseid õigusi saada vara tagasi tervikuna; 3) kuigi kohus on otsuses märkinud, et kaebajate avaldused ei oma asjas õiguslikku tähendust, on kohus samas kaebuse esitajate poolt 22.04.1996 allkirjastatud avalduste osas ebaõigelt leidnud, et need tuleks lugeda esitatuks ORAS § 16 lg-s 4 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul. Subjektiotsuse said kaebajad kätte 21.03.1996, avaldused on aga registreeritud 24.04.1996. Samuti oleks halduskohus pidanud arvestama kaebajate 24.04.1996 tahteavalduste motiive. Allkirjastades valmiskirjutatud avaldusi, ei näinud kaebajad nendes avaldustes endale mingit ohtu, sest vara tagastamist soovisid kõik õigustatud subjektid, mistõttu tuligi vastavalt avaldustele märgitud osades hoone tagastada; 4) õiguse üldpõhimõtetega ei saa olla kooskõlas, et kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel määratud kompensatsioon jääb jõusse. Kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel määratud kompensatsioon ei saa olla õiguspärane ega takistada vara tagastamist õigustatud subjektidele, kes seda soovivad.

7. Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

8. Kolmas isik Siseministeerium palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebajad on esitanud kohustamisnõude tuginedes ORAS § 12 lg-le 2, mille kohaselt, kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut, tagastatakse kogu vara, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras. Halduskohus on kaebuse rahuldamata jätmisel lähtunud eelkõige ORAS § 17 lg-st 5, mis välistab omandireformi õigustatud subjektil õiguse nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on

3-10-1595

5(6) teisele isikule tagastatud või kompenseeritud ilma õigusliku aluseta. Lisaks on halduskohus eitanud ka ORAS § 12 lg 2 kohaldamise võimalust, kuna kaebajad olid 22.04.1996 esitanud avaldused, kus taotlevad Pärnu mnt 328 hoonest kumbki ¼ tagastamist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistamisega ei kadunud ära E. Kingile vara kompenseerimise õiguslik alus. Korraldusega nr 6789-k otsustati küll alustada Pärnu mnt 328 hoone ½ mõttelise osa kompenseerimise menetlust, kuid kompenseerimine ise otsustati siduvalt korraldusega nr 802-k. Nimetatud korraldus on käesoleva ajani kehtiv ning loob õigusliku aluse E. Kingile vara kompenseerimiseks. Korraldust nr 802-k vaidlustatud ei ole.

ORAS § 12 lg 2 ja § 17 lg 5 koosmõjust nähtub selgelt, et omandireformi kohustatud subjekt ei saa sama vara osas teha kattuvaid tagastamise ja kompenseerimise otsuseid. Kuna pool Pärnu mnt 328 hoonest on kehtiva haldusakti alusel kompenseeritud, ei ole enam võimalik terve hoone tagastamine. Kui omandireformi õigustatud subjektide huvi vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks on erinev, tuleb olukord vastavalt ORAS § 12 lg-le 2 lahendada omandireformi õigustatud subjektide vahel viisil, mis välistab sama vara samaaegse tagastamise ja kompenseerimise omandireformi kohustatud subjekti poolt.

Kaebajad on andnud nõusoleku E. Kingile makstud kompensatsiooni tagastamiseks riigile, kuna vastavalt ORAS § 12 lg-le 2 oleks neil vastav kohustus tekkinud E. Kingi suhtes. Ringkonnakohus märgib, et kaebajate poolt pakutud võimalus tooks realiseerumisel põhimõtteliselt kaasa eelmises lõikes käsitletud olukorra, kus riigi kohustused vara tagastamisel ja kompenseerimisel ei kumuleeru, kuid arvestada tuleb, et puudub seaduslik alus taolise nn tasaarvestuse tegemiseks. Puudub õigusnorm, kust tuleneks riigi õigus taolise hüvitise maksmist nõuda ning kaebajate subjektiivne kohustus seda hüvitist maksta. Kohus ei saa asja lahendamisel lähtuda eeldustest, mis tuginevad üksnes ühe poole lubadusel teatud viisil käituda, kui puudub seaduslik alus sellist käitumist hiljem nõuda.

11. Kuigi ORAS § 17 lg 5 toob kaasa kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise, peab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule samuti vajalikuks peatuda ka ORAS § 12 lg 2 kohaldatavuse küsimusel. Kaebajad tuginevad selles osas peamiselt kahele väitele: nende 22.04.1996 avaldused ¼ hoone tagastamiseks olid esitatud hilinemisega ning korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistamisel oleks tulnud võtta seisukoht E. Kingile välja makstud kompensatsiooni osas ja välja selgitada, mis ulatuses soovivad kaebajad vara tagastamist.

Kaebajad esitasid algselt taotlused vara tagastamiseks üldiselt. Subjektiotsus tehti 21.03.1996. 22.04.1996 on kaebajad esitanud avaldused Pärnu mnt 328 hoonest ¼ mõttelise osa tagastamiseks. Avaldused on Tallinna Linnavaraametis registreeritud 24.04.1996. Seega muutsid kaebajad oma vara tagastamise avaldust, taotlemata vara tagastamist tervikuna. Halduskohus on õigesti märkinud, et ajaline piirang, mille jooksul on võimalik vara tagastamise avaldusi muuta, nähti ette alles 02.03.1997 jõustunud ORAS § 16 lg-s 4. Seega ei ole asjakohane rääkida avalduste esitamisest hilinemisega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et 22.04.1996 avaldusi ei saa vaadelda vara tagastamise avalduste muutmise avaldustena. Kaebajatel ei olnud kohustust pärast subjektiotsuse saamist esitada vara tagastamise kohta uusi avaldusi, viies vara tagastamise taotluse ulatuse kooskõlla subjektiotsuses määratletud osadega. Taolist käitumist ei nõudnud kaebajatelt ükski õigusakt.

3-10-1595

6(6) Mis puudutab kaebajate väiteid, et pärast korralduse nr 6789-k kehtetuks tunnistamist oleks tulnud võtta seisukoht ka E. Kingile välja makstud kompensatsiooni osas, siis ringkonnakohtu hinnangul leiavad kaebajad sisuliselt, et vastustaja oleks pidanud kehtetuks tunnistama ka oma korralduse nr 802-k. Nimelt ei ole teisiti võimalik välistada ORAS § 17 lg-st 5 tulenevat keeldu tagastada kaebajatele kogu vara. Ringkonnakohus märgib, et nimetatu osas seisukoha võtmine väljub käesoleva kaebuse piiridest, sest korraldus nr 802-k ei ole käesoleva kaebuse esemeks.

12. Eeltoodud põhjendustel jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Kaire Pikamäe

Virgo Saarmets

Oliver Kask