3-10-2059/75 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.05.2011 Tallinn

Haldusasja number

3-10-2059

Haldusasi

S.M. kaebus Harku Vallavolikogu 30. juuni 2010 otsuse nr 71

tühistamiseks ja Harku Vallavolikogu kohustamiseks kaebaja

DP taotluse uueks läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – S.M.

Kaebuse esitaja esindajad - vandeadvokaat Aivar Pilv, advokaat

Hetti Lump

Vastustaja – Harku Vallavolikogu

Asja läbivaatamise vorm

Istungimenetlus

Resolutsioon

1. Jätta S.M. kaebus rahuldamata. (HKMS § 26 lg 1 p 6)

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (HKMS

§ 92 lg 1)

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale, tema

esindajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest esitada apellatsioonkaebuse vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks

kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle

koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada

kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.M.`ile kuulub Harjumaal, Vääna-Jõesuu külas asuv Alofi kinnistu, milline on kantud

Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harku kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr

xxxxxxxx . Alofi kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa.

2. 11.08.2009 esitas S.M. Harku Vallavalitusele taotluse Alofi kinnistu detailplaneeringu

algatamiseks (kaebuse lisa 2). Taotluses märkis S.M. planeeringu koostamise eesmärgiks:

„Sihtotstarbe muutmine maatulundusmaast elamumaaks. Väikepereelamu ehitamine.“

24.09.2009 otsusega nr 91 jättis Harku Vallavolikogu S.M.i 11.08.2009 taotluse rahuldamata.

3. 01.04.2010 esitas S.M. Harku Vallavalitsusele teistkordse taotluse Alofi kinnistu

detailplaneeringu algatamiseks, milles põhjendas 11.08.2009 taotlust asjaoludega, miks Alofi

kinnistu detailplaneering tuleks algatada. S.M. lepinguline esindaja oli esitanud blanketile

vormistatud taotluse ja eraldi seletava osa ning kinnistu eksplikatsiooni. Seletavas osas oli

märgitud, miks varasem Harku Vallavolikogu 24.09.2009 otsus nr 91 ei ole kaebaja arvates

piisav, et taotlust mitte rahuldada.

30.06.2010 otsusega nr 71 (edaspidi nimetatud Otsus) jättis Harku Vallavolikogu rahuldamata

ka S.M.i 01.04.2010 taotluse.

4. 10.08.2010 saabus Tallinna Halduskohtusse S.M.i kaebus Harku Vallavolikogu 30.06.2010

otsuse nr 71 tühistamiseks ja Harku Vallavolikogu kohustamiseks S.M.i DP taotlust uuesti

läbi vaatama.

09.09.2010 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

5. Kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ja taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamist ja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Otsus rikub Eesti Vabariigi

Põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandiõigust.

5.1. Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.

PS § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

PlanS § 10 lg 1 esimese lause kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise

ettepaneku. Sama sätte 2. lause kohaselt võib planeeringu koostamise algatamise otsustamisel

põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Käesoleval juhul on

otsusega piiratud kaebaja õigust talle kuuluvat Alofi kinnistut kasutada. Kaebaja ei saa oma

perele kodu rajada (elamut ehitada), sest puudub selle eelduseks olev DP ja vastustaja on

otsusega keeldunud DP menetluse algatamisest.

5.2. Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsus on formaalselt õigusvastane.

5.2.1. Formaalse õiguspärasuse raames hinnatakse haldusakti andmisele kehtestatud pädevus-,

vormi- ja menetlusnõuetest kinnipidamist. Otsuse tegemisel on järgitud pädevusnorme.

Üldjoontes on otsuse tegemisel järgitud ka vorminõudeid.

5.2.2. Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme - puudulikult kohaldanud

uurimispõhimõtet.

Uurimispõhimõtte juures viitab kaebaja HMS § 6 ning Riigikohtu 10.05.1999 otsusele nr 3-3-

1-19-99. Haldusorgan peab tõendite puudumisel enne taotleja suhtes negatiivse otsuse

tegemist omal algatusel välja selgitama, kas täiendavate tõendite kogumine on siiski võimalik.

Kuigi HMS § 5 lõikest 1 ja HMS §-st 6 tulenevalt määrab haldusorgan tõendite kogumise

viisi ja ulatuse omal algatusel, lähtudes talle antud volituse ulatusest ja tõendite kogumise

eesmärgist. Haldusorgan ei ole või on puudulikult teostanud uurimispõhimõtet, kui mitmed

seisukohad, millele haldusorgan on haldusakti andmisel tuginenud, on paljasõnalised ja/või

põhinevad oletustel.

1) väide, et Alofi kinnistule ehitise püstitamine eeldaks ulatuslikke tasandustöid ja tooks kaasa

maatükil asuva kõrghaljastuse olulise osa likvideerimise, on oletuslik, seega on rikutud HMS

§-le 38, sest jäeti kogumata tõendid nii kaebajalt kui teistelt isikutelt.

Kui vastustaja oleks uurimisprintsiipi nõuetekohaselt teostanud, oleks talle mh teatavaks

saanud, et 29.03.2010 väljastas Keskkonnaamet kaebajale metsateatise nr 627009501, mille

kohaselt on kaebajal lubatud Alofi kinnistul teostada 4 tihumeetri ulatuses harvendusraiet

(kaebuse lisa 6). Seega ei ole Keskkonnaamet pidanud Alofi kinnistu kõrghaljastuse osalist

likvideerimist piirkonna iseloomulikku keskkonda oluliselt kahjustavaks.

2) otsuses viidanud üksnes mõnele üksikule suuremale kinnistule, kuid on jätnud täielikult

tähelepanuta (võimalik, et teadlikult), et piirkonnas on Alofi kinnistu suurusega (s. o 1270 m2)

võrreldavaid elamumaa sihtotstarbega kinnistuid - näiteks Pundalepa V (1287 m2) ja Luite tee

3 (1392 m2) (lisad 7 kuni 9). Samuti on piirkonnas elamumaa sihtotstarbega kinnistuid, mis on

Alofi kinnistust oluliselt väiksemad - näiteks Kajakas 21 (977 m2), Kajakas 22 (985 m2) ja

Kajakas 23 (972 m2) (lisad 7,10 kuni 12). Seega ei tugine vastustaja oma seisukohtade

põhjendamisel igakülgsele ja objektiivsele informatsioonile.

3) Vastustaja ei pidanud vajalikuks uurida ega otsuses kajastada, milline oli Alofi kinnistu

kasutusotstarve enne, kui Alofi kinnistu omandireformi läbiviimisel Harku Vallavalituse

06.03.2007 korraldusega nr 340 L. M. tagastati (lisa 13). R. H. ostis Alofi kinnistu 1939 kui

ehituskrundi (lisa 14). Harju Rajooni TSN Täitevkomitee 25.11.1952 otsusega nr 823 arvati

Alofi kinnistu elamufondi (lisad 15 ja 16). Harju Maavalitsuse 06.12.1995 otsusest nr 8836

nähtuvalt loeti omandireformi objektiks „ Harku vallas (end. Vääna mõis) asuv maaüksus

EHITUSKRUNT A-l57, kinnistu nr 11873, pindala 0,75 ha", so Alofi kinnistu (lisa 17).

Õiguspärase ootuse olemasolu tuvastamine ja selle arvestamise on käesoleva asja

lahendamisel väga olulise tähtsusega, vastustaja selle põhimõttega ei arvestanud.

4) Vastustaja on otsuses märkinud, et lähitulevikus on ette näha Luige tee kasutajate arvu

suurenemist (mistõttu on vallavolikogu hinnangul mõistlik säilitada TeeS § 13 ettenähtud

teekaitsevöönd), kuid ei ole selgitanud, millele väide tugineb; see on oletuslik ega tugine

ühelegi tõendile. Haldusakt ei saa tugineda tõendamata ja sisustamata seisukohtadele.

5) Enne haldusakti andmist ei küsinud vastustaja kaebajalt arvamust vastustaja järelduste

kohta. HMS §-st 40 lõikest 1 tuleneb menetlusosalise õigus olla ärakuulatud. Vastustaja ei

andnud kaebajale võimalust oma seisukohti põhjendada ja vastustaja seisukohti ümber lükata.

Kaebaja viitab ka HMS § 36 lg 3 ning HMS § 38 lg 2.

5.2.3. Otsuse tegemisel rikuti menetlusnorme – kaalutlusõigust teostati ebaõigesti, kaebaja

viitab HMS § 4 lg 1 ja 2 ning Riigikohtu 27.01.2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-79-09.

HMS § 4 mõte on, et haldusorgan haldusmenetluse läbiviimisel ka sisuliselt kaaluks nii

avalikkuse kui taotleja huve ning võtaks arvesse menetlusosaliste poolt esitatud väiteid ja

seisukohti. Õiguslike hüvede kaalumine ei ole õiglaselt läbi viidud. Vastustaja jättis

arvestamata kaebaja selgitused, et: (1) Vääna-Jõesuu Suvelaagri tee kaitsevööndi olemasolu ei

välista Alofi kinnistule elamu ehitamist (taotluse p 2); (2) Alofi kinnistu sihtotstarbe

muutmine elamumaaks ei ole niivõrd oluline ja ulatuslik muudatus võrreldes kehtiva 1996.

aasta üldplaneeringuga (puhke-majanduslik maa-ala), et see tooks kaasa vajaduse

üldplaneeringut muuta (taotluse p 3); (3) seadusega on lubatud, et taotleja kannab

detailplaneeringu tellimise ja menetlemisega kaasnevad kulud ning kaebaja on valmis need

kandma (taotluse p 4).

24.09.2009 otsuses nr 91 tuginetakse vastuväidetele, mis olid aluseks kaebaja poolt

ülaltoodud selgituste esitamisele. Samas ei ole otsuse tegemisel kaebaja selgitusi arvesse

võetud ega neid oluliseks pidanud, tuginetud on juba uutele vastuväidetele. Jääb mulje, et

vastustaja püüab (sõltumata sellest, et kaebaja vastustaja vastuväited järjest ümber lükkab)

pidevalt leida uusi ja asjassepuutumatuid ning mitteolulisi vastuväiteid põhjendamaks, miks

taotlus Alofi kinnistu DP algatamiseks jätta rahuldamata. See seab kahtluse alla vastustaja

nimel tegutsenud isiku erapooletuse.

29.09.2009 (so pärast 24.09.2009 otsuse nr 91 tegemist) esitas kaebaja dokumendid, millest

nähtub, et Alofi kinnistu oli enne selle tagastamist õigusjärgsele omanikule ehituskrunt ja

arvati 1952. aastal elamufondi. Vastustaja on jätnud sellekohased väited ja viited

õiguspärasele ootusele tähelepanuta. Ei põhjendata, miks selle olulise faktiga ei arvestata või

miks see tähtsust ei oma.

5.2.4. Rikuti menetlusnorme - puudulikult on täidetud põhjendamiskohustust.

Otsuses jäeti hindamata mitmed kaebaja väited ja tõendid ning asjas olulist tähtsust omavad

asjaolud. Vastustaja ei põhjendanud, miks kaebaja väited ja esitatud tõendid on ebaõiged,

asjakohatud või ei oma olulist kaalu. Vastustaja on HMS §-st 56 tulenevat

põhjendamiskohustust puudulikult täitnud, see menetlusnormi rikkumine on viinud ebaõige

otsuseni.

Kaebaja viitab HMS § 58 ning Riigikohtu 04.04.2003 otsusele nr 3-3-1-32-03 ning Riigikohtu

27.01.2009 otsusele nr 3-3-1-79-09. Uurimispõhimõtte piisaval ja õigel kohaldamisel ja

kaalutlusõiguse kohasel teostamisel oleks lõppotsus olnud kaebajat soodustav.

5.3. Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsus on materiaalselt õigusvastane.

Kaebaja viitab HKMS §-le 54. Kuna otsus on oluliste kaalutlusvigadega, piirab

põhjendamatult kaebaja PS § 32 lg-st 2 tulenevat õigust omandit vabalt kasutada ja PS § 12

lg-st 1 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele ning rikub õiguspärase ootuse põhimõtet, siis on

otsus materiaalselt õigusvastane.

5.3.1. Asjaolu, et Alofi kinnistu on väiksem Ehitusmääruse § 32 lõikes 1 sätestatud suurusest,

ei anna alust Alofi kinnistu detailplaneeringu algatamata jätmiseks - Ehitusmääruse § 32 lõige

1 on vastuolus PS § 3 lõikega 1, PS § 11 ja PS § 32 lõikega 2 ning tuleb jätta asja

lahendamisel kohaldamata. Kaebaja viitab HKMS § 25 lg 9 ning lg 10. Riigikohtu praktika

kohaselt on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt

Riigikohtu üldkogu 27.06.2005 otsust asjas nr 3-4-1-2-05 (punkt 25), 04.11.2005 otsust asjas

nr 3-1-1-24-05 (p-d 16 ja 17), 25.01.2007 otsust asjas nr 3-1-1-92-06 (p 18), 30.09.2008 otsus

asjas nr 4-3-1-8-08 (p 16) ja 22.12.2009 otsust asjas nr 3-4-1-27-09 (p 10)). Ehitusmääruse §

32 lg 1 on asjassepuutuv norm, sest Alofi kinnistu suurus, mis on väiksem kui Ehitusmääruse

§ 32 lõikes 1 sätestatud miinimumsuurus, on otsuse (ja samuti Harku Vallavolikogu

24.09.2009 otsuse nr 91) kohaselt olulisemaks põhjuseks, miks Alofi kinnistu DP algatamisest

keelduti. Riigikohus tunnistas 03.12.2007 otsuses asjas nr 3-3-1-41-06 sarnastel asjaoludel

asja lahendamisel asjassepuutuvaks normiks Tallinna Linnavolikogu 27.06.1996 määruse nr

17 „ Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruste kehtestamine ", mis kehtestas Nõmme linnaosas

väikeelamukruntide minimaalsuuruseks 1200 m2 ja erandkorras (hoonestatud krundi

tükeldamisel) 900 m2.

5.3.2. Kokkuvõtlikult on Ehitusmääruse § 32 lõige 1 vastuolus PS § 3 lõikega 1, PS § 11

lõikega 1 ja PS § 32 lõikega 2, samuti kehtiva PlanS § 5 punktiga 1, § 8 lg 3 punktiga 3 ja

PlanS § 46 lõikega 3. Seega tuleb Ehitusmääruse § 32 lg 2 jätta käesolevas asjas vastavalt

HKMS § 25 lõikele 9 kohaldamata ning edastada käesolevas asjas tehtav kohtuotsus vastavalt

HKMS § 25 lõikele 10 Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

5.3.3. Alofi kinnistut kahest küljest piirav Luige tee (Vääna-Jõesuu Suvelaagri tee) 20 m

kaitsevööndi olemasolu ei välista Alofi kinnistule elamu ehitamist.

TeeS §-le 13 tuginedes vastustaja väidab, et tulevikus on ette näha Luige tee kasutajate arvu

suurenemist, siis on mõistlik sellega ettenähtud kaitsevöönd säilitada ja mitte lubada

täiendavat hoonestamist. TeeS § 13 lg 3 sätestab, et kohaliku maantee kaitsevööndi laius

mõlemal pool sõiduraja telge [...] on 20 kuni 50 meetrit. 24.09.2009 otsuses nr 91 on

vastustaja tuginenud Harku Vallavolikogu 25.04.2002 määrusele nr 7, mille p 1 kohaselt on

kohaliku maantee kaitsevööndi laiuseks 20 m mõlemal pool sõiduraja telge. Kaebaja on TeeS

§-s 13 ja Harku Vallavolikogu 25.04.2002 määruses nr 7 sätestatud piirangutest teadlik ja on

neid Alofi kinnistu planeerimisel arvestanud. Teekaitsevööndiga kaasnevatest piirangutest on

käesoleval juhul kõige olulisem TeeS § 36 lg 1 p 1 tulenev piirang, mille kohaselt teel ja tee

kaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada

istandikke. DP koostamise kohustusega aladel võib hooneid teekaitsevööndisse ehitada juhul,

kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud detailplaneeringus.

1) TeeS § 36 lg 1 punktist 1 tulenev piirang pole ultimatiivne, mistõttu võiks ka kõnealuse

Luige tee kaitsevööndisse hooneid ja rajatisi ehitada, kui see oleks DP-ga lubatud. Kohalik

omavalitsus peaks teekaitsevööndis kehtivatest piirangutest tulenevalt DP algatamata jätmisel

mõjuvalt põhjendama, miks konkreetsel juhul ei ole teekaitsevööndisse hoonete ja rajatiste

ehitamiseks loa andmine põhjendatud. Paljasõnaline väide, et tõenäoliselt Luige tee kasutajate

arv tulevikus suureneb, mistõttu on haldusorgani hinnangul mõistlik säilitada teekaitsevööndi

piirangud, ei ole kaebaja hinnangul piisav ega kaalu üles kaebaja huvi talle kuuluvat Alofi

kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta seab

avalikkuse huvid kaebuse esitaja omadest ettepoole - tuleb eeldada, et selliseid mõjuvaid

põhjendusi ei ole.

2) Kui arvestada, et Luige tee kaitsevööndisse on keelatud ehitada hooneid või rajatisi ja

rajada istandikke (s.t kohalik omavalitsus ei kehtesta DP-d, mis annaks selleks loa) ning

ühtlasi arvestada ka viiemeetrist kohustuslikku tuleohutustsooni kinnistu piirist, jääks Alofi

kinnistule ca 200 m2 ala, mis on ehitusaluseks maaks piisav (lisa 18). Kaebaja soovib rajada

Alofi kinnistule (ümberkaudsesse miljöösse sobiva) palkmaja tüüpi ühepereelamu ja säilitada

kinnistul kõik olemasolevad puud, v.a need, mis jäävad ehitusalusele maale. Kui üldse pidada

vajalikuks Luige tee kaitsevööndisse millegi ehitamist (mis ei ole kaebaja hinnangul

ilmtingimata vajalik!), siis võiks kaaluda sõiduautodele kahe parkimiskoha rajamist - Luige

tee äärne piirdeaed on rajatud ( lisa 19) ja täiendavaid ehitisi ei plaani kaebaja Alofi kinnistule

ehitada. Vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas takistaks parkimiskohtade rajamine Luige tee

kaitsevööndisse tee kaitse või teehoiu teostamist või liiklusohutuse tagamist või kuidas

suureneksid teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimestele ohtlikud mõjud.

5.3.4. Asjaolu, et Alofi kinnistu paikneb kehtiva Harku valla 1996. a üldplaneeringu kohaselt

puhkemajanduslikul maa-alal, ei välista kinnistu DP algatamist ega kinnistu sihtotstarbe

muutmist elamumaaks. Seisukoht, et Alofi kinnistu DP algatamisel on vajalik üldplaneeringu

oluline muutmine, ei selgita, millele väide tugineb. Kaebaja viitab PlanS § 8 lg 7 ja PlanS § 9

lg 7 ning Riigikohtu 18.10.2004 otsusele nr 3-3-1-37-04 ning 09.04.2007 otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-12-07. PlanS § 9 lg 7 teisest lausest tuleneb selgelt, et mitte igasugune erisus

võrreldes üldplaneeringuga ei too kaasa vajadust esitada DP-s ettepanek kehtiva

üldplaneeringu muutmiseks. Igal konkreetsel juhul tuleb kõiki asjaolusid arvesse võttes eraldi

hinnata, kas vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmine

on niivõrd oluline ja/või ulatuslik, et sellega kaasneks kohustus teha ettepanek kehtiva

üldplaneeringu muutmiseks. Kaebaja ei soovi alustada Alofi kinnistul äri- või toomistegevust,

vaid rajada kinnistule perekonnale kodu (palkmaja tüüpi ühepereelamu), sj plaanib kaebaja

säilitada maksimaalses ulatuses olemasolevat reljeefi ja kõrghaljastust. Alofi kinnistu

sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole niivõrd oluline ega ulatuslik muudatus võrreldes

1996. a üldplaneeringuga (puhkemajanduslik maa-ala), et see tooks kaasa vajaduse Harku

valla kehtivat üldplaneeringut muuta. Harku valla 1996. a üldplaneering ei takista Alofi

kinnistu sihtotstarbe muutmist elamumaaks. Isegi, kui vastustaja leiab, et Alofi kinnistu

sihtotstarbe muutmine elamumaaks on oluline ja/või ulatuslik muudatus võrreldes kehtiva

Harku valla 1996. a üldplaneeringuga, siis PlanS § 9 lõike 7 kohaselt võib DP sisaldada

kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Üldplaneeringu muutmise

ettepaneku tegemise vajaduse üle otsustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kinnistu

sihtotstarbe muutmata jätmine tähendaks sisuliselt seda, et kinnistu muutuks kaebaja jaoks

väärtusetuks - ta ei plaani kinnistul arendada põllumajandust ega tegeleda metsandusega.

Kaebaja huviks on säilitada piirkonna keskkonnasõbralikkus - Alofi kinnistule ühepere

palkmaja ehitamine vähendab kõnesoleva piirkonna keskkonnasõbralikkust aga minimaalselt.

Otsuses ei põhjendata, kuidas mõjutab kinnistu sihtotstarbe muutmine negatiivselt seda,

kuidas Luige teed kasutama harjunud kohalikud edaspidi Vääna-Jõesuu randa pääsevad. Alofi

kinnistu on aiaga piiratud ning randa pääsemiseks kasutatakse Luige teed. Samuti ei ole

põhjendatud, kuidas mõjutab Alofi kinnistu sihtotstarbe elamumaaks muutmine negatiivselt

sotsiaalmaa otstarbega WAM Lastevabariigi kinnistu kasutamist või selle sihtotstarbe

muutmist. Otsus ei nimeta tõendit, millest nähtuvalt peaks avalikkusel olema huvi Alofi

kinnistu senise sihtotstarbe säilitamise vastu ja et see kaaluks üles kaebuse esitaja huvi rajada

kinnistule kodu. Väited on paljasõnalised, otsitud, oletuslikud.

5.3.5. Harku Vallavolikogu 27.08.2009 otsusega nr 71 vastuvõetud, kuid veel kehtestamata

Harku valla üldplaneeringust ei tulene õiguslikke tagajärgi ning sellele tuginemine on

põhjendamatu ja ennatlik; menetlus on jätkuvalt järelevalve staadiumis. Kaebaja esitatud

Alofi kinnistut puudutavaid ettepanekuid/vastuväiteid uue üldplaneeringu koostamisel arvesse

küll ei võetud (lisad 23 ja 24), kuid see ei tähenda, et järelevalvemenetluses asjaolud ei saaks

muutuda.

5.3.6. Väide, et Alofi kinnistu on kaks korda väiksem elamukrundi suurusest antud

piirkonnas,

on

vale,

DP

algatamata

jätmisel

sellele väitele tuginemist ei saa pidada põhjendatuks. Kohaldatud ei ole vajalikul määral

uurimispõhimõtet, et selgitada välja, kui suured elamumaa sihtotstarbega kinnistud on

kõnealuses piirkonnas (täpsemalt Vääna-Jõesuu külas) moodustatud. Seega ei läheks Alofi

kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ja sinna elamu ehitamine kuidagi vastuollu

piirkonnas väljakujunenud miljööga. Kui pidada põhjendatuks vastustaja tuginemist väitele, et

Alofi kinnistu on võrreldes samas piirkonnas moodustatud elamukruntidega liiga väikene, et

lubada sellele elamu ehitamist, siis on oluliselt rikutud üldist võrdse kohtlemise põhimõtet.

5.3.7. Asjaolu, et Harku vallas on hulgaliselt varem planeeritud, kuid väljaehitamata

elamuprojekte (vastustaja viide vaidlustatud otsuses Harku Vallavolikogu 25.02.2010 otsusele

nr

34),

ei

ole

mõjuvaks

põhjenduseks

Alofi

kinnistu

DP

algatamata jätmisel. DP algatamine ei mõjuta seda, kuidas toimub senini väljaehitamata

elamuasutuse lõplik kujunemine või seismajäänud arendusprojektide realiseerumine. Tsitaat

oleks asjakohane, kui kaebaja oleks taotlenud arendusprojekti elluviimiseks suurema

piirkonna sihtotstarbe muutmist elamumaaks aga mitte ühe konkreetse kinnistu sihtotstarbe

muutmine maatulundusmaast elamumaaks.

5.3.8. PlanS § 10 lg 61 punkt 2 ei takista Alofi kinnistu DP algatamist ja selle menetlemist.

Vastustaja ei pea võimalikuks taotletava DP koostamise tellimisega kaasneva kulu kandmist

ning sellist kohustust ei ole PlanS § 10 lõike 61 punktist 2 ja PlanS § 10 lg 8 punktist 1

tulenevalt võimalik üle anda DP koostamisest huvitatud isikule.

1) Kaebaja on seisukohal, et valla kehtiva (1996. a ) üldplaneeringu muutmine ei ole vajalik,

sest Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole niivõrd oluline ja ulatuslik

muudatus võrreldes kehtiva üldplaneeringuga (puhkemajanduslik maa-ala), et see tooks kaasa

vajaduse üldplaneeringut muuta. Seega kõnealusel juhul PlanS § 10 lõike 61 punktist 2

tulenev piirang ei kehtiks, kaebaja võiks olla Alofi kinnistu DP tellijaks ja kanda ka Harku

vallaga sõlmitava lepingu alusel sellega kaasnevad kulud.

2) Kui Harku valla kehtiva üldplaneeringu muutmine oleks kohaliku omavalitsuse hinnangul

vajalik, saaks DP koostamisest huvitatud isik (kaebaja) sõlmida PlanS § 10 lõikele 6

tuginedes kohaliku omavalitsusega halduslepingu DP koostamise ja menetlemisega kaasnevate

kulude kandmise kohta. Alofi kinnistu DP algatamist ei välista ka PlanS 10 lg 61 punkt 2 - DP

tellijaks oleks jätkuvalt kohalik omavalitsus, kuid viimase ja kaebaja vahelise lepinguga

reguleeritaks pooltevahelised suhted selliselt, et kaebaja kohustub kandma DP tellimise ja

selle menetlemisega kaasnevad kulud. Sellise lepingu sõlmimine ei ole keelatud.

5.3.9

Kaebajal

on

õiguspärane

ootus

selle

osas,

et

Alofi

kinnistu

DP

algatatakse

ja

kinnistu

sihtotstarve muudetakse elamumaaks. Kaebaja viitab uuesti kinnistu kasutusotstarbele enne

tagastamist, tegemist oli ehituskrundiga.

5.4. DP algatamine ei tekita põhjendatud ootust, et kehtestatakse just selline DP nagu on

soovinud DP algatamise taotleja. Menetlus selleks algatataksegi, et koguda vajalikku teavet

selle kohta, millist DP-d on võimalik ja mõistlik kehtestada.

5.5. Kaebaja palub 1) jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata Harku valla

ehitusmääruse § 32 lõige 1; 2) Harku valla ehitusmääruse § 32 lõige 1 põhiseadusega

vastuolu tuvastamisel edastada käesoleva haldusasja kohtuotsus Riigikohtule; 3) tühistada

Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsus nr 71; 4) kohustada Harku Vallavalitsust uuesti läbi

vaatama kaebaja 01.04.2010 taotlus Alofi kinnistu detailplaneeringu algatamiseks, kooskõlas

kehtiva õiguse ning käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaolusid ja toodud seisukohti

järgides; 5) jätta kõik menetluskulud Harku Vallavalitsuse kanda ja mõista kaebaja

menetluskulud välja Harku Vallavalitsuselt.

5.6. 11.10.2010 on kaebaja esitanud kohtule võimaliku kinnistu asendiplaani, millel on

märgitud võimalik hoonestusala, lähtudes kõikidest kitsendustest. See asendiplaan on

läbiräägitav ning käesolevaga on pakutud üks võimalik lahendus. Selles menetlusstaadiumis

tuleks hinnata, kas kõnesoleva kinnistu sihtotstarbe muutmine on põhimõtteliselt võimalik või

välistatud. Alofi kinnistule elamu rajamine on võimalik ka kõiki piiranguid ja kinnistu reljeefi

ja haljastust arvesse võttes.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma seisukohtade juurde ja palub välja mõista tasutud riigilõiv ja

õigusabikulud vastustajalt. Kaebaja palub hüvitada õigusabitasu summas 5650, 22 eurot.

Valla haldusakt on raskesti mõistetav; kompromissi küsimus on ebaselgelt esitatud; kaebaja

on arvestanud, et elamu hakkaks paiknema Wam naabruses ja piirkond on mürarikkam.

Vastastikune mõju selles mõttes ei ole oluline, tegevusi saab leevendada ka muudel viisidel.

Jääb ebaselgeks, miks arvatakse, et ehitamisel lõhutakse looduslikku reljeefi, kui kaebaja

püüab seda ise säilitada ja on selle säilimisest huvitatud. Wam territooriumil on samuti hoone,

mis on ehitatud reljeefsele ja liivasele pinnasele. Põhjendused, mis esitati, on kunstlikud ja

vastuolulised, mistõttu jõuti ebaõigele tulemusele. Vald väidab, et Ehitusmääruse § 32 lg 1 ei

tuginetud, et olid hoopiski muud põhjused, miks DP ei saa algatada ja kuigi vald märgib, et

kinnistu suurus ei ole taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks, oli kaebaja selle kaebuse ära

toonud, Ehitusmäärus on selles osas PS vastuolus. Eirati RK lahendite seisukohti ja

ehitusõiguse piiramist krundi suurusega ei saa põhistada, kui ehitusmääruses on norm seotud

krundi eraldamisega, siis ikkagi tuleb vallal sellega arvestada, seda ei saa arvestamata jätta

põhjusest, et tegemist ei ole maa eraldamisega vaid olemasoleva krundiga. Valla ÜP ei sea

kruntidele mingeid suuruspiiranguid, seda ei tee ka uus ÜP, mis veel ei ole kehtestatud.

Kaebajal on õiguspärane ootus, et maa sihtotstarve muudetakse elamumaaks. Omandireformi

käigus tagastati kinnistu, mis oli enne vara võõrandamist elamumaa. Kõik põhjendused tuleb

esitada haldusaktis ja ei ole lubatav haldusakti põhjendusi esitada hiljem kohtumenetluses.

Õiguspärane ootus tugineb ajaloolistele faktidele ja sellele, et vahetus läheduses on

elamukrundid. Kaebaja kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks on lähtuvalt selle

piirkonna ÜP-st võimalik.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

6. Harku Vallavolikogu jäi oma seisukohtade juurde ja palub jätta kaebaja menetluskulud

tema kanda.

Õigusabitasu on arvestades töö mahtu ja keerukust on ülepaisutatud. Kaebaja selgitab kohtule

esitatud vastust, vaidlusalust otsust ja kaebaja seisukohti alljärgnevalt.

6.1. Vallavolikogu ei pea võimalikuks Alofi kinnisasja hoonestamist ka peale kohtukaebuse

esitamist. Jääb ebaselgeks, miks kaebaja esitas lühikese vahemiku jooksul samasuguse

taotluse, kui olukord ei ole muutunud, seda ka mitte uue ÜP menetluse tõttu.

Vastustaja kaalus kompromisside küsimust, mis tõusetus, kui sooviti leida väljundit kaebaja

huvides ja seotult Alofi kinnistu edasise kasutamise võimalustega ning asjaolust, et kaebaja

naaberkinnistu omanik soovis muuta DP-ga oma kinnistu senist kasutust. Vallal ei ole

avalikes huvides võimalust muuta antud piirkonda kavandatud puhkeotstarbelist kava,

maakasutus antud kohas ja rannapiirkonnas sõltub valla avalikust huvist, milleks on säilitada

seal olemasolev maakasutus. Kuna vald keeldus kaebaja DP taotluse rahuldamisest, milles

sooviti muuta maa kasutuse sihtotstarvet elamumaaks ja ehitada sinna elamu, siis vastustaja

sellest keeldus, st valla huvi on suunatud sellele, et olemasolev olukord jääb samaks. Kui DP

jätta algatamata, siis ei muudeta senist maakasutust, omanik saab kasutada endiselt tema

kinnistut ja uusi piiranguid temale ei saabunu. Et maakasutust muuta tulutoovamaks, siis tegi

vald ettepanekuid, kuid kaebaja ei soovi maad müüa ja soovib ehitada elamut, seega ei sõltu

vallast nn kompromisside küsimus. Kohtumenetluses pakutud variant, et kaebaja annab vastu

teises kohas asuva kinnistu, ei muudaks asjaolusid vaidlusaluse kinnistu suhtes.

Kaebaja kinnistu asend naaberkinnistu WAM Lastevabariik suhtes on selline, et sisuliselt

mõjutab sellel kinnistul toimuv kaebaja kinnistut. Kui naaber soovib säilitada oma kinnistul

puhkeotstarbelise funktsiooni ja vald soovib samuti seda piirkonda arendada nendel

eesmärkidel, vallal on seal ka omandatud maad, siis oleks nende plaanide suhtes sinna

elamumaa tekitamine oluline kavade muutus, sellise muutuse suhtes aga ei ole argumente,

miks tekitada sinna elamumaa, mis takistab seniste plaanide arendamist. Muutusi saaks

põhistada vaid läbi teise avaliku huvi tekkimise, mida aga vallal ei ole ja kui need tekivad, on

olukord teistsugune. Kui V.M. esitas oma taotlused DP algatamiseks ja olukorra muutmiseks,

siis ehk oleks kaebajal tekkinud võimalus oma maatükk müüa, et leida väljund temal tekkinud

olukorrale. Kui omanikud sellist lahendust ei saa kaaluda erinevatel põhjustel, siis

kompromissi ei sünni ja vald seda olukorda muuta ei saaks. V.M. oli küll soovinud osa maast

muuta elamumaaks, kuid seda taotlust ei ole vald soovinud rahuldada, sellest tulenevalt ei ole

õige väita, et vald on vastustes vastuoluline.

Kaebaja kinnistule vald ehitamist ette ei näe, kaaluti vaid ajutiste väikeehitiste rajamist

puhkeotstarbelistel eesmärkidel, kuid kaebaja soovib ehitada sinna elamut. Vald ei näe üldse

võimalust selle kinnistu hoonestamiseks. Kuigi valla sotsiaalkomisjon kaalus ka osa WAM

territooriumil olevate hoonete sotsiaalotstarbelist kasutamist, ei ole seda ideed realiseeritud,

kaebaja taotlus ajal ei ole ÜP-s muudatusi tehtud. Kaebaja osales uue ÜP menetluses ja ta ei

nõustunud sellega, et alale jäeti üldkasutatavate hoonete maa juhtotstarve. Selle tõttu märkis

vald vastuseks, et alale -üldkasutatavate hoonete maa- juhtotstarvet ettenägeva

üldplaneeringu kehtestamise järgselt võib juhtuda, et sinna ei osutuks näiteks Alofi ja WAM

Lastevabariik kinnisasjade ühise DP käigus hoone rajamine võimalikuks.

Vastustaja uuris vastamisel ala, kui senisest suurema terviku, seisundit. Iseloomustavad

taustaandmed kinnitavad, et on avalik huvi seal kohas mitte lubada elamuehitust ja olukorra

muutust, sj kaebaja kinnistul. Vald soovib seal võimalikult suures ulatuses säilitada

hoonestamata metsamaad, kaunist looduslikku kooslust, kui ala eripära. Võimalik, et

piirkonna või ala kohta koostatava DP käigus võib ette näha ka krundi maaüksuste piiride

muutmise (sh maaüksuste liitmise). Sellise lahendini jõudmine aga ei sõltu vallast, vaid kahe

kinnistuomaniku vastavast tahteavaldusest, seejärel alles saaks kaaluda nende ühitamise

võimalust avalike huvidega.

PlanS § 3 lg 1 kohaselt on planeeringute koostamine avalik, mis peaks tagama PlanS § 1

lõikes 2 sätestatud, võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad

tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks. Tasakaalustatud ja

säästva ruumilise arengu tagab vallavolikogu arvates paremini suuremate ja tervikuna

käsitletavate alade ühtne ja samaaegne planeerimine. PlanS § 8 lõike 31 kohaselt on

maakasutuse juhtotstarve (antud juhul puhkebaaside maa või koostatavas üldplaneeringus

üldkasutatavate hoonete maa) üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav

otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse

põhisuunad (PlanS § 8 lg 3 p 3). Kaebaja sooviks ehitamist puhkebaaside maa-alale, seega

tuleks teha ÜP-ga võrreldes muudatus, mis puudutab avalikku huvi ja ei oleks sellega

kooskõlas. Sellist avalikku huvi muutusteks ei leitud. Samas nähtus, et sellist planeeringut,

mis senist avalikku huvi ei toeta, tuleks finantseerida vallal. See on valla kaalutlus ja

vastustaja ei toeta kaebaja seisukohta, et siinkohal oleks õigustatud finantseerimine anda üle

eraisikule, kelle taotlus avalikust huvist ei lähtunud ja ala tasakaalustatud arengut ei tagaks.

Vastustaja tugines siinkohal Riigikohtu otsuste juhistest ja õiguskantsleri antud selgitusest.

Vastustaja ei muutnud oma põhiseisukohti uuel taotluse lahendamisel ja arutas läbi kaebaja

vastuväited. Vald ongi vastanud, et asjaolust, et üldplaneeringu maakasutusplaanil on mingi

ala tsoneeritud puhkebaaside maana või üldkasutatavate hoonete maana, ei tulene, et selle ala

iga m2-i osas peaks hoonete ehitus olema lubatud või võimalik. Krundi moodustamine, selle

kasutamise sihtotstarbe, hoonestusala, hoonete suurima lubatud arvu või nende puudumise,

hoonete suurima lubatud ehitusealuse pindala, määramine, toimub detailplaneeringuga

(PlanS § 9 lg 1-4). Vana ja uue üldplaneeringu mõisted ja põhimõtted ei ole oma sisus

muutunud. Vana ega uus kehtestatav ÜP ei näe ette Alofi kinnistule ehitamist ja kaebajale

selgitati, miks soovitakse avalikes huvides piirkonna väljakujunenud miljööd säilitada

arvestades kehtiva üldisema üldplaneeringuga. Avalik huvi avalikkusele avatud ruumi

säilimisele ja juurdeloomisele on otsuses välja toodud.

Kaebaja märgib, et uus ÜP võib tuua muutusi. Vastustaja vastab, et muutusi ei tulene uuest

üldplaneeringust, kuigi kaebaja esitas selles planeeringumenetluses oma seisukohad ja loodab,

et need aktsepteeritakse maavanema järelvalves. Selle all vald peab silmas, et Alofi kinnistu

hoonestamist vald ette ei näe, see on põhimõtteline küsimus, avatud ruumi küsimus.

Vald sellega seotult selgitas kaebajale vastuseks ka seda, et vald ei pea vajalikuks DP –ga

kaasnevate kulude kandmist, kui puudub avalik huvi muutusteks ja kui eraisikule ei ole

õigustatud DP finantseerimiste kulude panemine. Vastustaja ei ole kohustatud oma

territooriumi planeerimisel lähtuma vaid kinnisasja omaniku soovist, kaebaja peab arvestama

omavalitsuse

huvidega,

tasakaalustatud

ruumilise

arengu

kujundamisega

ning

keskkonnakaitse vajadusega, arvestada tuleb võimalikult paljude isikute huvidega. Need olid

esitatud planeerimispõhimõtete ja kehtiva ÜP olukorra ja PS sätete analüüsist lähtudes.

Avalike huvide kaitsevajaduse sisustamisel toetuti täiendavalt Õiguskantsleri poolt 27.08.08

esile toodud avaliku huvi olemusest.

Üldkasutatavate hoonete maa juhtotstarbe mõistet avab ka koostatava üldplaneeringu

seletuskiri (leitav Harku valla veebilehelt -http://www.harku.ee/index.php?menuID=269).

Seletuskirja p 2.4 “Üldkasutatavate hoonete maa” (lk 22-23) kohaselt käsitletakse

üldkasutatavate hoonete maana käesolevas üldplaneeringus nii valitsus- ja ametiasutuste

maad kui ka tervishoiu- , teadus-, haridus- ja lasteasutuste; spordi- ja kultuuriasutuste ning

usu- ja tavandiasutuste maad. See käsitlus ja mõistete süsteem ei muutunud, seega on olukord

kontrollitavaks tehtud ja otsust ei muuda õigusvastaseks, kui pikalt ja mil viisil vastustaja

vastas ja mõisteid selgitas.

6.2. Vallavolikogu selgitas piirkonna iseloomustust kaebaja küsimuste püstituse tõttu. Sealt

tõusetus küsimus ka kaebaja kinnistu seotusest WAM kinnistuga. Vastuseks kaebaja

küsimuste alusel märgiti ära kinnistuga mitmeid asjaolusid. Kaebaja kinnistuga on külgnev

Wam Lastevabariik kinnisasjaga (katastritunnus 19801:011:0788, pindala 79 071 m²,

sihtotstarve sotsiaalmaa).

1)Harku Vallavolikogu 30. juuni 2010 otsusest nr 71 (edaspidi otsus) nähtub, et Alofi

kinnisasi on ümbritsetud kahest küljest Wam Lastevabariik kinnisasjaga ja sellel paikneva

hoonestusega. Kaebaja kinnistu ei asu seega kusagil üksikus kohas, kus maa sihtotstarbe

muudatus ei oleks seotud avaliku huviga.

2)Nagu Wam Lastevabariik kinnisasja puhul, on ka Alofi kinnisasja näol tegemist endise

lastelaagri territooriumiga, millest maareformi käigus peeti võimalikuks ühe osa tagastamist

(see ei jäänud ehitiste omanikule V.M. erastamisele, kuigi ta seda soovis). Alofi kinnisasja

mittetagastamisel oleks selle eest määratud kompensatsioon summas 978 krooni. Seega

ajalooliselt oli omandireformis tagastatud maa, millele ei määratud elamumaa funktsiooni.

3)Kuigi Alofi kinnisasi on Wam Lastevabariik kinnisasjast formaalselt eraldiolev, moodustab

see sisuliselt koos Wam Lastevabariik kinnisasjaga ruumilise terviku. Seda tervikut vastustaja

uuriski koos valla valiku huvi olemasoluga, mis kinnitab huvi selline avatud ruum säilitada.

Nagu vallavolikogu on juba märkinud, tagab tasakaalustatud ja säästva ruumilise arengu

vallavolikogu arvates parem suuremate ja tervikuna käsitletavate alade ühtne ja samaaegne

planeerimine. Kaebaja selgitas, et muud planeeringut seal hetkel ei ole, oli võimalus vaadata

kahe kinnistuomaniku DP taotlusi ühel ajal, kuid valla huvides elamumaa moodustamist sinna

ette ei nähta.

4)Vallavolikogu hinnangul on hetkel võimalik Alofi kinnisasja kui metsamaa kasutamine

maatulundusmaana, kuid nagu otsuses märgitud, sõltuks selle kasutamine tulevikus suuresti

ka Wam Lastevabariik kinnisasja planeerimisest ja kasutamisest (vt Lisa 1 –otsuse lisaks

olevad fotod). Kuigi Wam Lastevabariik kinnisasja omanik on avaldanud selget soovi ala

detailseks planeerimiseks ja ka üldplaneeringu korrigeerimiseks selliselt, et Alofi kinnisasja

lähiümbrus (st ca pool Wam Lastevabariik kinnisasjast) oleks tsoneeritud elamumaana ja

ülejäänud osa sotsiaal- ja ärimaana, on Harku Vallavalitsus ja vallavolikogu on siiani jätnud

tema mõlemad taotlused rahuldamata. Seega olukord kaebaja eesmärkide saavutamiseks ei

muutunud soodsamaks, kuna maa sihtotstarvet vald ei muutnud ka naaberkinnistu osas.

Muutusi ei ole ette näha ka uuest üldplaneeringust. Taotluse lahendamise hetkel ja praegu on

üldplaneering

koos

keskkonnamõju

hindamise

aruandega

esitatud

kooskõlastamiseks/heakskiitmiseks

teistkordselt

Keskkonnaametile.

Pärast

heakskiidusaamist/kooskõlastamist esitatakse üldplaneeringu materjalid maavanemale seni

lahendamata jäänud planeeringuvaidlustuste osas seisukoha võtmiseks. Maavanema

heakskiidu saamisele peaks järgnema üldplaneeringu kehtestamine. Kõik eelnev võib

hinnanguliselt kesta ca 1 aasta. Võrreldes eelmise kaebaja taotluse lahendamisega ei olnud

olukord muutunud. Siit tulenevalt kompromissiks puudub endiselt võimalus.

Vallavolikogu nõustub, et kuigi Alofi kinnisasja kõlvikulises koosseisus sisaldub valdavalt

metsamaa, ei ole tulenevalt kinnisasja väiksusest, selle paiknemisest liivase aluspõhjaga õrnal

rannametsa alal (mereni jääb ca 380 m) ja ka tsoneeringust üldplaneeringus (hetkel

puhkebaaside maa), selle kasutamine metsa kasvatuseks tulu saamise eesmärgil praktikas

perspektiivne, kuigi on võimalik.

Kinnisasja väiksusele viitas vastustaja vastuseks kaebaja küsimustele ja aspkektist, et Alofi

kinnisasja väiksus ei anna selle omanikule ootust metsa-ala hakata kasutama hoonestamiseks.

Uuriti ka kinnistuid naabruses. Ranna-ja puhkeotstarbelistel maa-aladel tooks seniste

eesmärkide saavutamisele takistusi ehitamine just kaebaja kinnistule. Maaüksust on praktikas

võimalik kasutada ka nt puhketegevuseks, mis ei seondu otseselt hoonestamisega, see oli valla

kaalutlus, kaebajale ei saa seda soovitust peale suruda. Vald selgitaski, et eelnevale

vaatamata võib osutuda võimalikuks mõningate väikerajatiste ja ajutiste (kestusega vähem kui

5.a) või maapinnaga väheseotud väikehoonete püstitamine, mis hõlmavad väikest ala, mille

mõjuala ruumilisele struktuurile on väike ning millede püstitamine ei too kaasa nähtavaid ja

püsivaid muudatusi pinnases ja haljastuses.

Kui kaebaja siiski leiab, et praegusel sihtotstarbel ei ole tal võimalik kinnisasja kasutada, siis

arvestades asjaoluga, et hetkel on kõnealuse tüki maamaks aastas 1143 krooni, peab

vallavolikogu võimalikuks maaomaniku taotluse laekumisel tõsiselt kaaluda üksuse

sihtotstarbeks ka sotsiaalmaa alaliigi üldkasutatava maa või sihtotstarbeta maa määramist, mis

tooks kaasa olukorra, kus maamaksukohustus puudub (maamaksu suurus jääks alla 50 krooni,

mille puhul vastavalt maamaksuseaduse § 7 lg 3 maksuteadet ei väljastata). Vallavolikogu ei

nõustu kaebaja poolt varem väljendatuga, et hetke olukorras ei ole tal oma kinnisasja võimalik

kellelegi müüa. Vähemalt naaberkinnisasja omanik oleks Alofi kinnisasja omandamisest

huvitatud. Kindlasti kujuneks selle ostuhind kordi kõrgemaks maa tagastamata jätmise

menetluses riigi poolt määratavast kompensatsioonist.

Taotluse mitterahuldamise põhjust mõistab kaebaja valesti. Kinnistut ei soovi vald näha

hoonestatuna sõltumata selle kinnistu suurusest. Otsuses märgitakse, et avalikkusele avatud

ruumi säilitamise ja juurde loomise ning rohelise keskkonna säilitamise põhimõtte tagab

senise olukorra säilimine. See ongi keeldumise sisu. Põhimõtte olemus on iseenesest lihtne.

Iga kõrghaljastatud kinnistu, millele püstitatakse elamu, ei ole osaks avatud ruumist.

Kinnistule eramu püstitamine toob tavaliselt kaasa kõrgendatud soovi kinnistu privaatsusele,

mis mõnikord laieneb ka kinnistu lähiümbrusele. Vastustaja võrdles piirkonnas kujunenud

olukorda. Kaebaja kinnistu asukoht ei võimalda sihtotstarvet muuta ja lubada sinna ehitamist.

Vastavat olukorda ei muudaks ka koostatav üldplaneering. Valla huvides on kasutada ranna-

ala senisel eesmärgil, elamumaa loomine sinna piirkonna puhkeotstarbelist kasutust ja

edasiarendamist takistab, kuna elamumaa eeldab teistsugust kasutusreziimi, samal ajal ei saa

kõrvalkinnistul planeerida piiranguteta mistahes ürituste korraldamist. Kuigi ei ole teada,

missugusena WAM kinnistu tegevus taastatakse, ei saa hetkel väita, et omanik ei tohiks

taastada seal puhkeotstarbeliste üritustega seotud tegevust.

Vastuseks kaebajale märgiti, et kaebaja ei olnud Harku Vallavalitsusele esitatud taotluses

märkinud, kui suurt elamut (ehitusealune pindala, korruste arv) ta püstitada soovib,

vallavolikogu eeldas ehitamist, mil püstitatakse vähemalt 1,5 korruseline elamu, millega

kaasneb hoonestusala, pindalaga ca 400 m2. Ligikaudselt selline ala on tähistatud Harku

Vallavalitsusele esitatud taotluse lisaks oleval skeemil. Taotlusest nähtuvalt oleks tulnud

kinnistul ette näha ka parkimiskohad kahele autole ja juurdepääsutee õuealale. Eelnev oleks

toonud kaasa mitmete männipuude raie ja ka nimetatud ala reljeefi olulise muutumise

tasandamise ja ehitustööde läbi. Otsuses ongi kaalutletud, et piirkond on ranna-ja

puhkefunktsiooni järgib ala ja selliselt arendatav, ala on ka kohaliku miljööväärtusega, sh

kaebaja kinnistu on reljeefne. Vastavalt vald märkiski, et kinnistu põhjapiirist ca 15 m

kaugusel paikneb ca 150 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga hoone (isolaator). Teisel kinnistul

asuv hoone ja selle juures olev maa olid enne 1940. a. osaks hetkel Alofi kinnisasjana

tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maast. Vallavolikogu hinnangul lõhuks nimetatud

hoone lähialasse, sellest ca 20 m kaugusele, uue elamu püstitamine ala ruumilist struktuuri ja

kõrghaljastuse kompaktsust. Vastustaja eelnevalt märkiski, et vaatas piirkonda tervikuna ja

tegi võrdlused ala kohta, mitte kinnistu suurusest lähtudes.

Vallavolikogu ei pidanud võimalikuks taotletava DP koostamise tellimisega kaasneva kulu

kandmist, millist kohustust ei oleks sellise, vallavolikogu hinnangul üldplaneeringut oluliselt

muutva DP koostamise algatamisel PlanS § 10 lõike 61 punktist 2 ja § 10 lõike 8 punktist 1

tulenevalt võimalik DP koostamisest huvitatud isikule üle anda. Vallavolikogu tõlgendab

nimetatud sätteid (teleoloogiliselt) selliselt, et DP koostamise tellimise üleandmise keeld

sisaldab eneses ka DP koostamise tellimise finantseerimise üleandmise keeldu. PlanS § 8 lg 7

kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks DP koostamisele DP koostamise kohustusega

aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool

DP koostamise kohustusega alasid ehk eelnevast tuleneb kohustus juhinduda DP koostamisel

üldplaneeringust ka siis, kui see ka ei tooks kaasa juhtotstarbe ulatuslikku muutmist ehk

teisisõnu, kõik tegevused, mis ei ole käsitletavad üldplaneeringu põhilahenduste muutmisena

ja ei too sellest tulenevalt kaasa menetluslikke erinõudeid, ei pruugi siiski olla

üldplaneeringuga kooskõlas, olles seda vähemal määral muutvad. Siin oli oluline huvi

piirkond säilitada avalikes huvides muutumatuna, st mitte lisada elamuehitust, sj ka

hoonestada Alofi kinnistut. Vara tagastamata ei saanud jätta, õigustatud subjekt soovis selle

tagastamist ka siis, kui sellele määrati maatulundusmaa funktsioon. Piirkonnas ei ole ette

nähtud elamumaa kruntide moodustamist, selle tõttu vastustaja teistsugust tõlgendust ei toeta

ja ei sea sõltuvusse kinnistu suurusest. Valla vastuses ongi märgitud, et teistsugune tõlgendus

võiks viia piltlikult kirjeldades olukorrani, kui näiteks ca 10 ha üldplaneeringus sotsiaalmaana

tsoneeritud alal paikneva 10 kinnistu omanikud on igaüks eraldi õigustatud algatama oma

kinnisasjal DP üksikelamu püstitamiseks, kuna väidetavalt juhtotstarbe ulatuslikku muutmist

ei toimu, mis kokkuvõttes võiks viia olukorrani, kus sotsiaalmaana tsoneeritud alal ei ole

enam vastavat tegevust võimalik läbi viia.

Harku valla ehitusmääruse § 5 lõike 10 kohaselt võib planeeringu algataja planeeringu

koostamise algatamiseks esitatud ettepaneku alusel planeeringu koostamist mitte algatada,

kui:

1)soovitud

planeering

on

vastuolus

piirkonna

väljakujunenud

miljööga;

2)maa-ala

kohta

on

kehtiv

sama

taseme

planeering;

3)algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa suhtes kehtiva üldisema

planeeringuga;

4)planeeringu

kehtestamine

võib

kaasa

tuua

avalikule

sektorile

põhjendamatuid või ebamõistlikult suuri kulutusi võttes arvesse kulutustest kasu saavate

isikute hulka või kaasneb oluline negatiivne keskkonnamõju; 5)detailplaneeringu

koostamisest huvitatud isik ei ole sõlminud käesoleva määruse § 13 nimetatud lepingut, kui

planeeringu algataja on teinud ettepaneku sellise lepingu sõlmimiseks käesoleva paragrahvi

lõike

kohaselt;

6) muudel juhtudel, lähtudes avalikest huvidest.

Ehitumääruse neile normidele otsuses viitabki ja vald leidiski, et tal on oluline avalik huvi

selles piirkonnas maa senisele kasutusele, puudub õigustus seda eirata, seega sihtotstarvet

muuta võrreldes ÜP-ga käsitleb vald ÜP muudatusena. Vastustaja viitas Riigikohtu

19.04.2007 haldusasjale nr 3-3-1-12-07 ja 27.01.2010 haldusasjale nr 3-3-1-79-09 (p 13) ja

leiab, et vallavolikogu arvates oleks olemasolevat olukorda ja eeltoodud seisukohti arvestades

tegu nii üldplaneeringu põhilahendusi muutva DP-ga, kui ka põhilahendusi mittemuutva, kuid

samas üldplaneeringuga ebakõlas oleva DP algatamise taotluse esitamisega ja mõistlik

taotletavat põhjendada mitte ainult erahuvi seisukohalt, vaid ka avaliku huvi seisukohalt, mida

Kaebaja ei ole vallavolikogu hinnangul arvestanud. Oma otsusega on vallavolikogu leidnud,

et esineb avalik huvi mitte sellise DP algatamiseks, vaid algatamata jätmiseks.

6.3. Vallavolikogu esitas vastuse kaebuse seisukohtadele.

6.3.1. Otsuse tegemisel on järgitud vormi- ja menetlusnõudeid.

Juhul kui ka menetlusnõudeid oleks kaebaja poolt väidetud ulatuses rikutud, ei võinud need

mõjutada asja otsustamist ehk nende alusel ei saaks tulenevalt HMS § 58 nõuda otsuse

kehtetuks tunnistamist, kuna teistsugust otsust ei saaks vald teha.

6.3.2. Otsuse tegemisel järgiti uurimispõhimõtet piisaval määral ja seda rakendati. Harku

Vallavalitsuse planeerimis- ja ehitusosakonna, planeerimis- ja ehituskogemust omavad

spetsialistid tutvusid kinnisasja seisukorraga looduses, seda ka pildistades. Nimetatud fotod

on otsuse lisaks. Asjaolu, et spetsialistide hinnangule ei otsuses sõnaselgelt viidatud, ei saa

pidada uurimispõhimõtte järgimata jätmiseks.

6.3.3. Järelepärimised erinevatele riigiametitele, sh Keskkonnaametile, ei oleks täitnud seda

funktsiooni, mida kaebaja neile püüab omistada. Keskkonnaameti pädevuses ei ole anda

hinnangut kinnisasja hoonestamise suhtes. Taotletud raie näol on tegemist metsamajandusliku

tööga, hooldusraie eriliigiga, mille eesmärgiks lähtuvalt metsaseaduse § 28 lõike 7 punktist 2

on metsa väärtuse tõstmine, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimine ning lähitulevikus

väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamine. Tavajuhul võetakse harvendusraiel

esmajärjekorras maha haiged, kahjustatud ja halva kvaliteediga puud. Kaebaja ei ole ilmselt

mõistnud, et luba harvendusraieks anti mitte taotletaval eluasemekohal puude raieks, vaid

olemasolevate elujõus puude kasvutingimuste parandamiseks ehk harvendusraie mõte on tõsta

puistu edasist kvaliteeti, selleks ilmselgelt üksteise kasvu takistavaid või haigeid puid raiudes.

Kaebaja saab metsa majandada ehk kasutab seda sihtotstarbeliselt, mida ta küll ei pidanud

vastustajale esitatud taotluses võimalikuks, kuid nähtub, et reaalselt soovib ja saab teostada

kaebaja

seda

õigust.

6.3.4.Uurimispõhimõtte ebapiisavale rakendamisele krundi suuruste võrdlemisel selgitab

vastustaja, et otsusest nähtuvalt käsitleti ühe konkreetse piirkonnana Luige tee põhjaküljes

paiknevaid elamukrunte alates Luige tee algusest kuni Alofi kinnisasjani, ilma ühegi erandita.

Vastustaja uuris piirkonda, tervet ala, et vastata kaebaja küsimustele ning anda ülevaade, miks

muudatusi teha ei saaks. Nimetatud piirkonda jäi viis elamukrunti, mis on vallavolikogu

hinnangul piisav vastava võrdlusmomendi leidmiseks. Mis puudutab kaebaja poolt viidatud

Pundelepa V kinnisasja, siis jääb see Luige tee lõunakülge, paiknedes sellest ca 100 m

kaugusel metsa sees. Kinnisasi moodustati 1996. a. suvila juurde maa ostueesõigusega

erastamisel. Luite tee 3 maaüksuse näol on tegemist elamu juurde ostueesõigusega erastatud

maaga, mis ei paikne otseselt Luige tee ääres. Vastav üksus moodustati Harku Vallavalitsuse

12.06.1996 korralduse alusel ehk see oli antud piirkonnas üks esimesi katastriüksuseid

üleüldse. Kaebaja esitatud võrdlusmaterjal ei ole asjakohane.

Elamumaad juurde piirkonnas ei plaanita. Selles osas vald juba selgitas, et kaebaja kinnistu ei

asu eraldi, vaid piirkonnas, kus avalik huvi on suurem olukorra säilitamisele võrdluses

Pundalepa kinnistuga. Kaebaja poolt viidatud Kajakas 21, Kajakas 22, Kajakas 23

kinnisasjade näol on tegemist Alofi kinnisasjast linnulennult ca 300 m kaugusel, aga mööda

teed ca 500 kaugusel paiknevate aiandusühistu Kajakas suvilakruntidega (st mitte

elamukruntidega). Aiandusühistute, sh Kajakas alad on täiesti iseseisvalt käsitletavad ega

ühitu muu hoonestusega, sh Alofi kinnisasja lähialas paiknevaga. Nendel aladel on ehitamine

võimalik.

6.3.5. Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et Alofi kinnisasja näol on tegemist endise

õigusvastaselt võõrandatud hoonestatud maaga. Vastustaja on eelpool märkinud, et kinnistu

hõlmas ka hetkel Wam Lastevabariik kinnisasja koosseisus olevat hoonet. Kaebaja

emotsionaalne lähenemine nimetatud küsimusele on vastustajale arusaamatu, kuna Kaebaja

näol ei ole tegemist maa tagastamise õigustatud subjektiga, vaid isikuga, kes on kinnistu

ostnud omanikult. Vastustaja märgib vaid, et kaebaja esitatud maakomisjoni 1995. a. otsusest

nähtub, et L.M. on taotlenud ainult õigusvastaselt võõrandatud maa, mitte aga hoone,

tagastamist. Eelnev on ka muid kaebaja poolt esitatud tõendeid arvestades mõistetav, kuna

hoone arvati 1952. a riiklikku elamufondi peremehetu varana. Mõistes küll tolle ajajärgu

eripära, saab siiski sedastada, et ka käesoleval hetkel on kohalikul omavalitsusel ja riigil

peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus. Tagastati maa vastavalt seadusele ja

olemasolevale olukorrale.

6.3.6. Vastustaja märkis vastamisel kohtule, et lähitulevikus on ette näha Luige tee kasutajate

arvu suurenemist. Tegemist ei ole mitte erandiga, vaid Harku valla arenevates ja tiheasustatud

piirkondades vältimatu tendentsiga, mille põhjuseks on nii aiandusühistute aladel (näiteks AÜ

Kajakas) paiknevatesse suvilatesse aastaringselt elama asumine, Luige tee lõpus toimuv

elamuarendus (Vallavolikogu 27.08.2009 otsusega nr 72 kehtestati Rootsi maaüksuse

detailplaneering –vt lisad 1 ja 5). Suveperioodil mõjutab Luige tee liiklust enim Vääna-Jõesuu

ja Viti suvilapiirkondades ja ka kaugemal paiknev suvitajate ja elanike hulk, kes suunduvad

mööda Luige teed antud piirkonna ainsasse avalikku randa. Vastamise ajal viitas vastustaja, et

käesoleva aasta kuumad ilmad ja parkimiskohtade nappus tekitasid olukorra, kus liiklus Luige

teel mõnel nädalavahetuse päeval peaaegu seisis. Kuna kehtiv DP näeb ette ka Vääna-Jõesuu

ranna arengu (uue rannahoone rajamise, jms), milleks vallal on ka omandis selleks vajalik

maa, siis on ka see liiklustihedust kasvatav asjaolu. Vald esitas selle seletuse seotult

asjaoluga, et valla arenguplaanidega ei lähe kokku elamute rajamine sinna piirkonda. Vald

selgitab kaebaja seletusele lisaks, et kaebaja kinnistust jäi õigustatud subjektile tagastamata ca

600 ha maad tee ääres perspektiiviga, et arendada eelmärgitud tegevust ja kavandada sinna

kergliiklustee. Veel ei ole teada, kuidas seda kava realiseerida, sundvõõrandamist vald veel

ette ei näe, see kaebaja huvidele rahalises mõttes ka ei vastaks. Vastus on seotud kaebaja

väitega, et TeeS § 13 ei takista ehitamist. Vald leidis, et ettenähtud kaitsevööndit ei ole ette

nähtud vähendada.

6.3.7. Ärakuulumisõiguse võimaluse puudumise osas nähtub, et kaebaja näol on tegemist

kohaliku omavalitsusega aktiivselt suhtleva isikuga. Nt on ta otse või läbi oma ettevõtte

esitanud 2009. a. Harku Vallavalitsusele ca 10 ehituse, planeerimise või maakasutusega

seonduvat taotlust, sealhulgas esmane avaldus Alofi kinnisasjal DP algatamiseks, millele

vallavolikogu on 2009. a. ka vastanud. Kaebaja vastaval teemal esitatud taotlused on lisatud

ka kaebusele (lisad 2, 20, 21). Ärakuulamise võimaldamine nimetatud suhtluse käigus on

täidetud. Kui kaebaja ei ole tähtsustanud vaidlusaluses küsimuses suuliste seisukohtade

avaldamise vajadust, siis ei saa selles vastustajat süüdistada. Vastustaja arvates ei saanud

kaebaja eeldada, et kohalik omavalitsus jõuaks 2010 aastal toimuva haldusmenetluse raames

teistsugusele seisukohale, kui 2009. a. esitatud identsele taotlusele vastates, mida näitas ka

tema poolt taotluse selgituse koostamiseks ja esitamiseks õigusabi tellimine. Kirjalikule osale

andis vald vastused ka haldusaktis nii kuidas neid mõistis, taotlusi ei esitatud. Otsus on

seetõttu pikk, kuid see ei too kaasa õigusvastasust. Siiski leiab vastustaja, et otsuses sisalduv

põhjendus on ammendav vastavasisulise keeldumise tegemiseks.

6.3.8. Vastustaja arvates on põhjendamatud kaebaja väited, et otsuse tegemisel on arvestamata

jäetud kaebaja taotluses esitatud selgitustega.

Tee kaitsevööndi osas on vallavolikogu otsuses märkinud, et vallavolikogu hinnangul on

mõistlik säilitada TeeS § 13 sätestatud, tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse

tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude

vähendamiseks ette nähtud kaitsevööndit, lubamata selle täiendavat hoonestamist. Otsuses on

märgitud, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma

kinnisasja omaniku soovist muuta kinnisasja senist maakasutust ja ehitusõigust, vaid eelkõige

kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. Sellega jäi vallavolikogu

juba oma 24.09.2009 otsuses nr 91 väljendatud seisukoha juurde, mis on otsuses tervikuna

toodud ning milles on põhjendatud, miks ei peeta võimalikuks kaebaja taotluse kui

üldplaneeringut muutva, rahuldamist. Kaebusele lisatud kaebaja 11.08.2009 ja 01.04.2010

taotlused on praktiliselt identsed ehk vallavolikogu poolt ka varasema otsuse sõnastuse uue

otsuse täiendava põhistusena ära toomist saab pidada asjakohaseks.

6.3.9. Vastustaja märgib vastuseks kaebaja väitele üldplaneeringus käsitletud juhtotstarbe

muutmise väikese mõju kohta, et elamu rajamine võib oluliselt mõjutada naaberkinnisasjal

(näiteks Wam Lastevabariik kinnisasjal) võimalikku ja kavandatavat tegevust. Näiteks

noorsoole suunatud majutusega sotsiaal- ja puhketegevus võib olla täiendava mürareostuse

allikaks, seda nii päeval, kui ka öösel. Elamu Alofi kinnisasjale püstitamine võib välistada

Wam Lastevabariik kinnisasjal Alofi kinnisasja lähialas teatud tegevuse, mille kavandamiseks

iseenesest üldplaneering aluse annaks. Ehk alati ei saa kavandatava tegevuse olulisust ja

võimalikku mõju hinnata vaid pindalalise suhte järgi, vaid hinnata tuleb ka üldplaneeringuga

ette nähtud ja erandina kavandatava tegevuse vastastikust mõju.

6.3.10. Vastustaja ei leia erinevalt kaebajast, et planeerimisseadusest tuleneks antud juhul DP

algatamise taotlejale õigus kanda DP koostamisega kaasnevaid kulusid. Nimetatud küsimust

on käsitletud vastuse lk. 4.

6.3.11. Harku valla ehitusmääruse küsimuses leidis vastustaja, et see osa otsusest on vastuseks

kaebaja kirjaliku taotluse osale ja otsus ei toetu ehituse keelamisele kinnistu suurusest

tuleneval põhjusel. Otsuses vaadeldakse ala ja keeldumise põhjusena avaliku huvi säilimist ja

olemasolu säilitada senine olukord avaliku ruumi kasutamisel ning esitatakse selle

põhjendused ja õiguslikud alused. Vastuseks eelmise taotluse otsuse osas oli vald märkinud

otsuses tõepoolest ära, et kaebaja käsitlusele Harku valla ehitusmääruse reguleerimisalast ja

selle § 32 lg 1 võimalikust ebakõlast seaduses sisalduva delegatsiooninormiga, mille osas on

andnud seisukoha ka Riigikohus, selgitas vastustaja, et käsitleb ehitusmääruse § 32 lg 1

sätestatut pigem soovituslikuna kui kohustuslikuna. Eelnev nähtub ka otsusest, kus

vallavolikogu oli märkinud, et “Juhul kui pidada Harku valla ehitusmääruse § 32 lõikes 1

sätestatud kruntide minimaalsuurusi ka vaid soovituslikeks, jääb Alofi kinnisasja pindala

siiski 730 m2 võrra väiksemaks elamukrundi minimaalsuurusest külas”. Kinnistu suuruse

küsimuse püstitas kaebaja eelmise otsuse alusel. Valla keeldumise põhjust ehitusmääruse §

32 lg 1 ei tingi. Puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks,

kuna valla vastus oli tingitud kaebaja küsimuse püstitusest eelmise otsuse tõlgendusest, mitte

keeldumise põhjusest uue otsusega. Vald tegi uue otsuse uuesti esitatud taotluse alusel

kaaludes kõiki asjaolusid, avalik huvi olukorra säilitamisele ei muutunud ja vald esitaski selle

huvi olemasolu, mitte hoonestada kaebaja kinnistut, mis on keeldumise alus. Vald ei mõtle

juurde põhjusi, vaid läbi erinevate aspektide kaalub avaliku ja erahuvi vastuolu. Avaliku

ruumiküsimuse osa ongi selle tõttu oluline ja kuidas vald uuel läbivaatamisel selle

motiveeris, on käesolevalt vaatluse alla ja vald märkis ära alljärgneva.

6.3.12. Kaebaja on märkinud, et “avalikkusele avatud ja keskkonnasõbraliku ruumi

säilitamine on kindlasti oluline avalik huvi, mida peab käesoleval juhul arvestama ja kaaluma,

kuid on selge, et see ei kaalu üles kaebaja huvi rajada kinnistule oma pere kodu”. Vald vastas

kohtule kinnistusraamatu andmetest lähtudes, et S.M.i abikaasa M.M. omandis on Tallinna

linnas xxxxxxxx üksikelamuga hoonestatud kinnistu, mis on ühtlasi S.M.i elukohaks. Kaebaja

on juba rajanud enesele kodu mitte kaugel teisest taotletavast kodukohast. Vastustaja

hinnangul ei olnud kaebajal alust Alofi kinnistu omandamisel eeldada, et tal õnnestub

nimetatud kinnistule elamu püstitada. Vallavolikogu arvates võis kaebaja poolt kinnistu

omandamisel olla otsustavaks pigem asjaolu, et müüja näol oli tegemist kaebaja sugulase või

hõimlasega. Seega ajaloolist faktorit vald oli arvestanud. Edasi vald kaaluski avaliku huvi nn

ruumikäsitluse ja keskkonnaküsimuste kaudu, miks ta vajab väärtuste säilitamist.

6.3.13. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et detailplaneeringu menetlus selleks algatataksegi, et

koguda vajalikku teavet selle kohta, millist detailplaneeringut on võimalik ja mõistlik

kehtestada. Kaebaja poolt on kaebuses selgelt märgitud, et võimalik ehitusala, mis jääks välja

tee kaitsevööndist (20 m) ning piisavalt kaugele kinnisasja piirist (4-5 m), moodustaks

vähemalt 200 m2. Kohtu nõudele esitatud vastuses leiab kaebaja, et kõiki kitsendavaid

asjaolusid arvestades, jääb Alofi kinnisasja võimalikuks hoonestusalaks ca 320 m2, mis on

koos elamu asukohaga näidatud vastuse lisaks oleval asendiplaanil. Ka märgib kaebaja, et

hoonestuse rajamisel saab ära kasutada olemasolevat kinnistu reljeefi, ehitades garaaži nö

künka sisse.

Vastustaja avaldab heameelt, et kaebaja on oma DP-ga taotletavat mõnevõrra

konkretiseerinud, kuid selgitab, et eelnevast ja asendiplaanist nähtub, et tegelikult esineb

elamu võimaliku asukohana (nö kitsendustest vaba alana) ainult asendiplaanil kollasega

tähistatud ala. Ehk kokkuvõttes on DP algatamise taotlemisel juba selge, et elamu võimaliku

asukohana saaks tulla kõne alla vaid nimetatud koht kaebaja kinnistul. DP menetluses

täpsustuks valdavalt vaid krundi ehitusõigus, so suurim ehitusalune pindala, suurim lubatud

kõrgus, vajadusel arhitektuurinõuded. See tähendabki, et võrreldes olukorda enne DP

koostamise algatamist olukorraga pärast selle algatamist, saaks käsitletaval juhul praktikas

muutuda vaid see, kas üksusele hoone kavandatakse või mitte. Vastustaja ongi otsuses

leidnud, et puudub avalik huvi kinnistu hoonestamiseks antud kohas e kinnistul, see ei sõltu

kinnistu suurusest, asukoht sellest ei muutu, kui algatada DP.

Vastustaja jääb seisukohale, et DP koostamise formaalne algatamine annaks käsitletaval

juhul olulist täiendavat teavet hoone kinnisasjale kavandamise või sellest loobumise mõttes,

nagu märgib kaebuse punktis 2.4.9. kaebaja, kuid vald on keeldumist põhjendanud avaliku

huviga säilitada avatud ruum tema väärtustega. DP koostamise tellimisega kaasnevad

rahalised kulutused, mida ei ole mõistlik põhjendamatult kanda, kui eelnev menetlus kinnitas

ammendavalt, et DP ei saa algatada.

Kaebaja lisatud uuest asendiplaanist, kui ka Harku Vallavalitsuse käsutuses olevast

geodeetilisest alusplaanist (vt lisa 7) nähtub hoonestusala ja hoone võimaliku asukoha künklik

reljeef. Võimalikus hoonestusalas esineb kõrguste vahe ca 1,5 m. Hoonestusalast teede poole

esineb langus ca 2-3 m. Ka eelnevast nähtub, et kinnisasjale ehitamine toob kaasa kinnisasja

tasandamise, st reljeefi lõhkumise vähemalt hoonestusala ja juurdepääsu teede asukoha osas,

st vähemalt 400 m2 ulatuses. Senise praktika järgi on tõenäoline, et nii ehitustööde käigus

hoone lähialas, kui ka õueala loomisel lõhutaks reljeefi ka märgitust suuremas ulatuses.

Senine keskkond ei säiliks, kui sinna ehitada, mida vald ei soovi (otsuses viide piirkonna

miljööle).

6.3.14. Vastustajale jääb endiselt arusaamatuks tuginemine kaebaja õiguste kaitsel väljastatud

raieloale. Keskkonnaameti väljastatud metsateatis ehk siis kinnisasja omaniku poolt esitatud

ja Keskkonnaameti poolt kooskõlastatud teatis on käsitletav vaid metsa majandamise

kontekstis. Kuna metsaseaduse § 11 lg 42 kohaselt ei laiene alla 2 ha suuruse metsa pindalaga

kinnisasja suhtes enne harvendusraie tegemist ka metsa inventeerimisandmete olemasolu

kohustus, siis on tõenäoline, et Keskkonnaametil puudus metsateatise kooskõlastamisel

kinnisasjal paiknevast metsast ülevaade.

6.3.15. Kõrghaljastuse asendusistutuse osas vastustaja vastas, et see tahe on iseenesest

tervitatav, kuid olukorras, kus Kaebaja on just seniste puude kasvutingimuste parandamise

ettekäändel teostanud raiet kogu kinnistu ulatuses, ei saa seda pidada loogiliseks. Vastustaja

hinnangul on reaalsus, et ehitustööde käigus tuleb võtta maha veel täiendavaid puid (rohkem

kui paar) ja kahjustatud võivad saada ka alles jäänud puud, seda läbi ehitustööde või

kasvutingimuste (näiteks veerežiimi) halvenemise. Valla seisukoht oli aga, et ei soovi sinna

hoonestust, mis toob kaasa neid muutusi.

6.3.16. Kaebaja on kaebuses rõhutanud asjas ärakuulamise kohustuse puudulikku teostamist.

Vastustaja on selles osas jäänud küll eriarvamusele, kuid leiab, et arvestades ka Kaebaja poolt

kohtu nõudele antud vastuses sisalduvat nn uut infot ning külgneva Wam Lastevabariik

kinnisasja omaniku V.M. (kes samuti taotleb detailplaneeringu koostamise algatamist) kahel

viimasel nädalal toimunud läbirääkimiste käigus kujunenud arusaamu, oleks võimalikel

läbirääkimistel (täiendaval ärakuulamisel) siiski mõtet. Vastustaja pidas võimalikuks

kompromissi leidmiseks läbirääkimistesse astumist, kuid see olukorda ei ole muutnud.

6.3.18. Kompromissiläbirääkimiste nurjumisest palub Harku Vallavolikogu jätta S.M.i

kaebus Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsuse nr 71 tühistamise ja Harku Vallavolikogu

kohustamise 01.04.2010 taotluse uueks läbivaatamiseks nõudes rahuldamata.

Vald jäi seisukohale, et vastuolusid kompromissi tõttu ei esine, ka ei ole otsus või valla

plaanid vastuolus ehitamise küsimuses, kuna ei ole realiseerunud arengukavades muudatusi,

mis nt võimaldaks elamumaa funktsiooni kõrvalkinnistule ja sellega seotult võiks leiduda

avaliku huvi muutusi. Kuni teisi lahendusi ei ole, ei saanud vald jätta taotlust lahenduseta ja

teha muud otsust, seda ei saaks teha, kui asi tuleks käesoleval ajal uuesti läbi vaadata. Antud

juhul ei ole avalikes huvides olemasoleva olukorra muutmine vaid selle säilitamine, kuna

elamu ehitamine Alofi kinnistule rikuks avalikku huvi ja kompromisside otsimine ja

nurjumine ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Vald ei ole sinna elamu ehitamist planeerinud

ja tagastati maa, mis on maatulundusmaana senisel otstarbel kasutatav, nn õigustatud ootusele

viitamine ei ole antud juhul asjakohane ega tugine seadusele, haldusaktile või ametnike

lubadustele. Vald tugines viimases otsuses avaliku huvi ja kaebaja huvide kaalumisele, vald ei

tuginenud kaebaja poolt väidetult kinnistu suurusele ehitusmääruse alusel. Vastused ja

motivatsioon on seotud kaebaja arvukate erinevate väidetele vastamiseks, ka ehitusmääruse

teemal vastati kaebaja väitele aga mitte põhjusest, et see oli otsuse aluseks. Vald võrdles ka

kinnistuid kaebaja väitest tulenevalt ja nähtub, et naaberkinnistul, millel tegutses Wam

Lastelaager, on ehitustingimused teised. Vald ei soovi elamuehitust seal piirkonnas, see on

vastustajale oluline üldplaneeringu muutmine ja seda saaks teha, kui tekiks avalikes huvides

vajadus teha muudatusi. Vald ei saa lähtuda vaid V.M. taotluses kajastuvast erahuvist.

Kui kaebaja oma kinnistut ei soovi müüa, siis praeguse Wam Lastelaagri kinnistu omanik ei

saa seda osta. Vallal oleks omakorda huvi sotsiaalobjektide säilimise ja arendamise vastu.

Olemasoleva olukorra muutmiseks peab vald oma tegevust põhjendama läbi avaliku huvi.

Isegi kui vald saaks selle kinnistu omanikuks või kui selle ostaks kõrvalkinnistu omanik, ei

soovi vald Alofi kinnistule ehitada, see tuleb avatud ruumis looduslikuna säilitada. Roheteema

on oluline, selle tingimused tulenevad üldplaneeringust ja uue ÜP menetlemine kinnitas, et

avalik huvi senise olukorra säilimisele Alofi kinnistu osas ei ole muutunud. Kinnistut saab

kasutada endisel funktsioonil, st omandireformis maa tagastamisel määratud viisil. Maa

endine omanik nõudis tagastamist, kuigi talle selgitati kinnistu hoonestamise võimatust

seotult ÜP-ga ja avaliku huviga.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. S.M. on esitanud haldusakti tühistamisnõude, mille kohus saab rahuldada, kui tuvastatakse,

et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS §

7 lg 1; § 26 lg 1 p 1). Kui haldusakt tuleb tühistada, siis on õigustatud ka kaebaja taotlus teha

ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

8. Otsuse andmise pädevusküsimuses vaidlust ei ole. Planeeringu kehtestamine on

kaalutlusotsus, mida halduskohus saab kontrollida HKMS § 19 lg 6 alusel. Isikul, kelle õigusi

ja vabadusi planeeringud riivavad, on õigus oma õiguste kohtulikul kaitsmisel nõuda

õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on

Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib

üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid

mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse

üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni

piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda

kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid

tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui

haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti

tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et:

„Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev

kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse

tühistamise aluseks.“

Vaidlusalune otsus on tehtud lähtudes planeerimisseadusega kohalikule omavalitsusele antud

diskretsioonist, seega tuleb kontrollida, kas korralduses on otsuse tegemisel järgitud nii

menetluslikke kui ka sisulisi õigusnorme, sj järgitud haldusmenetluse seadusest § 4 lg 2 ja §

5 lg 2 tulenevaid nõudeid, kas ei ole väljutud kaalutluse piiridest ega tehtud kaalutlusvigu.

9. S.M. esitas Harku Vallavalitsusele detailplaneeringu algatamise taotluse 01.04.10.a.

(reg.aeg 05.04.10) Vääna-Jõesuu külas Alofi (katastriüksuse tunnus 19801:011:0916) kinnistu

kohta koos eksplikatsiooniga. Kaebajat esindasid advokaadid, kes vormistasid kirjaliku

taotluse, milles oli esitatud tausta-andmed olukorrast ning analüüsitud varasema taotluse

keelduvat otsust 24.09.09.a. nr 91 ja kus märgiti, miks need otsuse keelduvad alused on valed

ja kaebaja uus taotlus tuleb rahuldada.

Kuigi kohtule jäi arusaamatuks, miks kaebaja esitas taotluse, milles analüüsis eelmist otsust,

on kaebaja uus taotlus DP menetluse algatamiseks võetud menetlusse ja kaebaja jäi

seisukohale, et vastustajalt sooviti just nimelt uue DP taotluse menetlemist ja seda menetleti

õigesti DP taotlusena nagu seda soovis kaebaja ning vaidlust selles küsimuses poolte vahel ei

ole.

Vandeadvokaadi A.Pilv ja vandeadvokaadi abi H.Lump on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja

uus DP taotlus tuleb rahuldada, ehitamiseks kinnistule puuduvad takistused. Kaebaja

esindajad esitavad valla ehitusmääruse põhiseaduslikkuse analüüsi ja leiavad, et ehitusmäärus

selle § 32 lg 1 ei kuulu kohaldamisele. Edasi märgitakse, et teekaitsevööndi olemasolu ei

välista kinnistule elamu ehitamist, keeldumisel sellele väitele tugineda ei saa. Teekaitsevööndi

olemasolu ei muuda ehitamist võimatuks ka põhjusel, et isegi kui arvestada kõiki piiranguid,

jääks kinnistule ca 200 r/m ala, mis on piisav ühepere-elamu ehitamiseks. Esineb kaalukas

huvi rajada kinnistule kodu, mis kaalub üle avaliku huvi. Veel märgitakse, et asjaolu, et

kinnistu paikneb puhkemajanduslikus tsoonis ÜP järgi, ei ole sihtotstarbe muutmine antud

juhul elamumaaks PlanS § 9 lg 7 mõttes oluline ja ulatuslik muutus, et see tooks kaasa

vajaduse ÜP-d muuta. PlanS § 10 lg sätestatud piirang ei välista ega takista DP algatamist

ka siis, kui tuleb muuta ÜP-d; sellise DP tellijaks saaks siin olla kohalik omavalitsus S.M.iga

sõlmitud lepingu alusel kulutuste kandmiseks.

Vaidlust ei ole küsimuses, et detailplaneeringu algatamise eesmärgiks on maa sihtotstarbe

muutmine elamumaaks ja ehitusõiguse määramine elamu ehitamiseks.

Kaebaja märgib ära subjektiivsete õiguste rikkumisena, et takistatakse tema õigust kinnistu

kasutamisel.

10. Käesolevalt vaidlustatud Harku Vallavolikogu 30. juuni 2010 otsuses nr 71 on ära toodud

asjaolud, milles märgitakse, missuguse taotluse oli kaebaja varem esitanud ning tuuakse ära

otsuse nr 91 sisu, mis põhjustas mõningast arusaamatust, kuna ei olnud selge, kas uues

otsuses on toetutud valla ehitusmääruse § 32 lg 1. Koos lisaselgituste ärakuulamisega saab

kohus järeldada, et vastustaja otsuse vormilist ülesehitust mõjutas ja tingis kaebaja esitatud

DP taotluses püstitatud küsimustik ja vastustaja soov neile vastata. Eelmise taotluse alusel

langetatud otsuses oli tehtud viide Harku valla ehitusmääruse § 32 lõikele 1, mille kohaselt

on uute elamukruntide ja olemasolevate elamukruntide jagamisel tekkivate elamukruntide

suuruseks määratud alevikes vähemalt 1500 m2 ja külades vähemalt 2000 m2, kuid kohtule ei

olnud arusaadav, kas vastustaja eelmine otsus tugines keeldumisel ehitusmääruse märgitud

normile, kuivõrd keeldumise põhjus ei olnud seotud selle normiga. Kaebaja ei olnud eelmise

taotluse alusel soovinud kinnistu jagamist ega moodustamist, ei nähtunud, et ta oleks seda

soovinud ka seotult võimalike kokkulepetega kõrvalkinnistu omanikuga, seega ei olnud

vajalik lahendada ehitusmääruse § 32 lg 1 alusel reguleeritavat taotlust. Vastavalt kinnitasid

seda menetlusosalised kohtuistungil, et kaebaja taotlus ei sisaldanud soovi elamukrundi

moodustamiseks ja olemasoleva jagamiseks. Käesolevas asjas ei saaks kohus võtta

seisukohta, kas eelmise taotluse menetlus ja otsus on õiguspärased või mitte, seega kohus

eelmises otsuses märgitul rohkem ei peatu.

Kohtu arvates on kaebus põhjustatud asjaolust, et kaebaja on valesti järeldanud, et keelduv

otsus tehti põhjusest, et kinnistule ei ole võimalik ehitada. Sellest tulenevalt on kaebaja ka

püstitanud kinnistu suuruse küsimused ja arutlused selle üle, kas kinnistule ehitamine on

võimalik, kas kahjustatakse selle reljeefi või on võimalik ehitada seda kahjustamata, kas

kinnistu sihtotstarvet saab muuta jms väited.

Kohtule nähtub, et vastustajal on kaalukas huvi säilitada avalikes huvides kinnistul ja antud

piirkonnas olemasolev olukord, st mitte lubada kaebaja kinnistu hoonestamist, vaid säilitada

see avatud ruumina olemasolevate loodusväärtustega, mistahes suuruses see kinnistu seal ka

ei oleks. Vastavalt on vastustaja korduvalt rõhutanud ka otsuses ala/piirkonna uurimise

tulemusi. Vastustaja ei ole silmas pidanud seda, et kinnistule ehitada ei ole võimalik, st

ehitustehniliselt oleks see ilmselt võimalik, kuid see, kas sinna on nn füüsiliselt võimalik

ehitada, ei ole keeldumise aluseks. Sellest tulenevalt on tekkinud üksteisest aru saamisel ka

ebakõlad ja vastamisega kaasnenud kohati tarbetuid vaidluspunkte, kuid kohtule nähtub, et

keeldumise põhjus on arusaadav, st otsusest ei saa teha järeldust, et see anti välja põhjusest,

et kinnistu suurus/väiksus takistab sellele elamu ehitamise. Haldusakti väidetavad puudused ei

ole põhjustanud aga sellist arusaamatust, kuna haldusaktis on selgelt esitatud põhjus ja

argumendid, mis kinnitavad, et mõeldud on ülekaaluka avaliku huvi puudumist kinnistu

hoonestada.

Vastavalt on vastustaja lähtunud ka otsuse õiguslikes viidetes keeldumisel HMS § 43 lg 2,

PlanS § 10 lg 5, Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 8 p 4 ja § 5 lg 10 p 1, 3 ja 6; vastavalt

nähtub see nii haldusakti preambulast ja otsuse järeldavast osast, mis toob esile olulise

põhjusena avaliku huvi puudumise senise olukorra muutmisele kaebaja soovitud viisil ja

sisustab selle huvi olemasolu. Kohus etteruttavalt märgib, et asja uurimisel leidis kinnitust, et

ka asja uuel otsustamisel ei kao keeldumist põhjustavad asjaolud, et teha teistsugune otsus.

Uues otsuses on taotluse rahuldamisest keeldumise alus olemas ja see ei sõltu ehitusmääruse §

32 lg 1 ega selles märgitud põhjusest. Vastustaja ei ole saanud taotlust uue elamukrundi

moodustamiseks ja olemasolevate elamukruntide jagamiseks ja kumbki menetlusosaline ei ole

soovinud ka eesmärki, mille kohaselt tuleks otsustada uue elamukrundi moodustamine ning

olemasoleva jagamine. Vastavalt ei onud vastustaja kohustatud rakendama ka Ehitusmääruse

§ 32 lg 1 nagu kaebaja ekslikult leidis. Otsuses ei ole tehtud keeldumist lähtudes Alofi

kinnistu suurusest, seda ei kinnita otsuse motiivid ega õiguslikud alused. Vastustajal puuduks

soovi korral teha keeldumine kinnistu suurusest lätudes vajadus motiveerida otsust ala

hoonestamata jätmise põhistustega. Isegi kui oleks tõendatud, et vastustaja keeldus kinnistule

elamu ehitamisest põhjusest, et kinnistu suurus elamu ehitamist ei võimalda, oleks see ekslik,

kuna esineb oluline avalik huvi kinnistu mitte hoonestada. Kui ei soovita kinnistut üldse

hoonestada, siis nähtus, et see lahend ei sõltu kinnistu suuruse küsimusega. Vald on

käsitlenud kaebaja taotlust ka seotult ÜP muudatuste küsimusega. Senine maa sihtotstarve on

maatulundusmaa, millest 1247 r/m moodustab metsamaad (kinnistu pindala 1270 r/m).

Kinnistu on hoonestamata, piirneb põhjast ja idast WAM Lastevabariigi kinnistuga, lõunast ja

läänest Vääna-Jõesuu suvelaagri teega. Vald leidis, et vastavalt Harku valla ehitusmäärusele

(§ 5 lg 8 p 4 ) on DP üldplaneeringut muutev ja algatamine oli seetõttu antud volikogu

pädevusse. Antud juhul tegi vallavolikogu kaevatava otsuse, seega ei teki pädevusküsimuses

kahtlusi ja kaebaja selle vastavalt ka ära märkinud.

Kaebaja on ka märkinud, et üldjoontes järgiti ka vorminõudeid, kuid kaebaja leiab, et esitatud

põhjused ei takista ehitamist kinnistule ning DP taotlust saab lahendada positiivselt kaebaja

kasuks.

Kohus möönab, et haldusakti vormistamisel on vastustajal vormivabadus ja motiivide valiku

otsustab samuti vastustaja, kuid nõustub menetlusosalistega, et motiveerimiskohustuse

nõuded peavad olema täidetud nii, et oleks kontrollitav, mis põhjustel kaebaja taotlust

rahuldada ei saanud.

Kaebaja peab haldusakti õigusvastaseks eelkõige põhjusest, et tema omandiõigust piiratakse

kinnistu kasutamisel.

Kohus märgib esmalt, et vaidlust ei ole küsimuses, et valla kehtivast üldplaneeringust ei

tulene kaebajale ehitusõigust, kuna üldplaneering määrab omavalitsuse territooriumil

maakasutuse juhtfunktsiooni. Vald ei jätnud tähelepanuta kaebaja väiteid, et üldplaneering

ehitamist ei keela või et üldplaneeringut ei saaks muuta. Vald on õigustatult seisukohal, et

isegi kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, siis ei annaks see automaatselt

ehitusõigust ja haldusorganil oleks ikkagi õigus kaaluda hoonestust lubava DP algatamist.

Vastustajale ei tulene ÜP-st keeldu ega välista kaalutlusõigust keelduda kinnistu sihtotstarbe

muutmisest ja hoonestamisest lubava DP algatamisest. Ka ei saa kohus nõustuda, et otsusest

ei nähtu avaliku huvi olemasolu ja selle kaalumist kaebaja huviga. Vastustaja keeldumine on

seotud avaliku huvi olemasoluga ning sooviga kaitsta väljakujunenud elukeskkonda tiheda

hoonestusega piirkonnas. Kui vastustaja leidis, et ei ole avalikes huvides muuta maakasutuse

senist sihtotstarvet elamumaaks ja määrata ehitusõigus üksikelamu rajamiseks Alofi

kinnistule, siis soovis sisuliselt vastustaja, et olemasolev olukord säiliks, millega kaebaja

senist maakasutust ei piirata, ta saab jätkuvalt maad kasutada, vallata ja käsutada senisel

sihtotstarbel. Seega on tekkinud olukord, mil kaebaja õigusi ei halvendata ja DP algatamata

jätmine ei too kaasa täiendavaid piiranguid. Vastupidine kaebaja väide on alusetu ja

tõendamata. Kaebaja soovib enda omandit kasutada küll ilmselt tulutoovamalt, kuid avalikes

huvides on säilitada metsaga kaetud kauni reljeefiga alad piirkonnas , sh kaebaja kinnistu,

võimalikult suuremas osas hoonestamatult looduslikuna, kuna vald on sihipäraselt seal

piirkonnas seda eripära järginud ja planeerimispõhimõtteid seadnud nii, et pikemal ajal ei ole

muudatusi tehtud ja ei kavatseta ka teha. Vastustaja leiab kohtu arvates õigustatult, et

vastupidiselt ei ole võimalik piirkonna miljööväärtuslikkust ja puhkeotstarbelisi kavasid

tagada, mis on valla avalikuks huviks.

Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et otsusest ei nähtu avaliku huvi olemasolu ja selle

kaalutlusi võrreldes kaebajal olemasoleva õiguste ja huvidega. Kuna esineb ülekaalukas

avalik huvi säilitada kaebaja kinnistu senine kasutus ja mitte lubada selle hoonestamist, siis

tagatakse otsusega avaliku huvi kaitse ja kaebajale kinnistu senine kasutus.

11. Kuivõrd vastustaja haldusaktist nähtub avaliku huvi olemasolu ja selle ülekaalukus

võrreldes kaebaja erahuvidega, siis seda kinnitab faktilise olukorra analüüs, mis on esitatud

kaebajale kuuluva kinnistu kohta.

Kohtule nähtub, et kaebaja on vääralt mõistnud vastustaja positsioone ehitamise võimalikkuse

küsimuses. Vastustaja ei püüa väita, et kinnistule ei saaks üldse ehitada, probleem on seotud

senise avaliku huvi säilitamisele, st et vallal puudub avalik huvi muuta üldplaneeringus

sätestatut nii, et kinnistu senist sihtotstarvet muudetakse. Valla huvides ei ole tekitada juurde

elamumaad antud piirkonnas, kuna avalik huvi on säilitada avalikus ruumis just nimelt

kinnistu senise sihtotstarbega, so maatulundusmaana. Vastavalt on avalik huvi suunatud ka

senise ruumilise planeeringu jätkamisele ja vastatakse kaebajale, et muudatusi ei näe ette ka

uus ÜP, milles kaebaja osales ning esitas oma vastuväited. Kuigi kaebaja leiab, et olukord

võib muutuda, nähtub kohtule, et DP taotluse lahendamise aja seisuga on vastustaja õigesti

võtnud aluseks kehtiva ÜP, kuna taotlus tuli lahendada. Kohtule nähtub, et vald ei ole

esitanud ka seisukohta, et üldplaneeringut ei saaks muuta läbi DP. Vald on rõhutanud, et DP –

ga üldplaneeringu muutmine on erandlik ja peab esinema põhjendatud vajadus.

Kompromisside leidmine või pakkumine kinnitab, et vastustaja ei ole soovinud pahatahtlikult

jätta kaebajat abita.

Kompromissi pakuti kohtumenetluses ja see ei saa mõjutada tehtud otsuse õigsust. Kuivõrd

kaebaja naaberkinnistu omanik oli esitanud WAM Lastevabariigi kinnistu osas DP taotluse,

siis leidis vastustaja, et ehk on võimalik kaebajal tekkinud probleem lahendada kahe kinnistu

omaniku vahel nt viisil, et kaebaja müüb oma kinnistu, kuna teise kinnistu omanikul võib

tekkida huvi oma plaanide realiseerimiseks osta kaebaja kinnistu. Loogiliselt ei saa aga

vastustaja lahendada kahe kinnistu omaniku asemel, kas neil on ühiseid kokkupuutepunkte,

mille alusel saaks nt WAM kinnistu ja kaebaja kinnistu liita ja sealt edasi otsida lahendusi.

WAM kinnistu on pindalalt oluliselt suurem ning ehitamisel suuremal kinnistul võiks tekkida

nn manööverdamisruumi. Kuna sellist kokkulepet ei ole sõlmitud, siis ei ole vallale ette

heidetav, et pakuti kompromissi ja see ei edene. Kaebaja on ka ise kohtumenetluses pakkunud

kompromissi (tlk 190). Vald ei ole aga nõustunud WAM kinnistu omaniku esindaja DP-d

puudutavate nende taotlustega, mis avaliku huviga ei arvesta. Muudatusi ei tooks ka asjaolu,

et kaebaja on kohtumenetluses pakkunud teise kinnistu vallale tasuta üleandmist, et saaks

hakata ehitama Alofi kinnistul. Vastustaja on õigesti märkinud, et Alofi kinnistuga seotud

väärtused ja olukord ei muutuks. Seega ei saa kohus nõustuda ka kaebaja väitega, et kui

menetluses oleks veelgi rohkem kaebajat ära kuulatud, et siis oleks tekkindu uued asjaolud ja

see võiks muuta otsust. Kohus esmalt märgib, et kaebaja ei soovinud esitada koheselt sellist

ettepanekut, vastavalt puudusid tal selleks takistused, samas ei ole see uus asjaolu, mis

taotluse lahendamise ajal oli tekkinud ja mis oleks muutnud asja lõpptulemust. Kohus nõustub

vastustajaga, et sellise taotluse/ettepaneku olemasolu ei saaks mõjutada asja lõpptulemust,

kuna avalikuks huviks on antud juhul Alofi kinnistul senise olukorra säilitamine ja mitte

vastupidiselt. Ka asja uuel läbivaatamisel ei saaks vastustaja jõuda järeldusele, et saades

vastu teises kohas samas rajoonis kinnistu, muutuks valla huvi rannapiirkonnas oma

arendustegevuse vastu, mis hoonestust Alofi kinnistule ette ei näe.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et haldusakt ei arvesta faktiliste oludega ja et jäeti veel mingid

olulised asjaolud arvestamata. Tegeliku olukorra kajastus ei tugine valedele andmetele. Valla

huvi on piikonnaga seotult mitte tekitada juurde uut elamumaad, antud piirkonnas on nii

väikseid kui suuri kinnistuid, kuid olemasolev maatulundusmaa soovitakse esialgu säilitada.

Vald ei saaks takistada suvilakruntidel nende ümberehitamist elamuteks, kuid kaebaja

kinnistu ei asu suvilakrundil või ühistute territooriumil. Olukorrad ei ole võrreldavad.

Kaebaja on suhelnud vallaga uue ÜP menetluse kestel, vastavalt eitas kaebaja taotlusi ja

selgitusi ( tlk 61, 62) ja vallale ei ole teadmata, et kaebaja sooviks on elamu ehitamine Alofi

kinnistule ning vastavalt uues valla ÜP-s maa sihtotstarbe muutmine, kuid kohus juba märkis,

et ka elamumaa sihtotstarbe olemasolul ei tuleks vallale automaatset kohustust lubada kaebaja

kinnistule elamu ehitamist või kinnistu hoonestamist. Vastupidiselt on vald esile toonud

avaliku huvi olemasolu ja ta sai kaaluda, kumma huvi on kaalukam.

12. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse jätta käesoleva haldusasja lahendamisel

kohaldamata Harku valla ehitusmääruse § 32 lõige 1 ja Harku valla ehitusmääruse §

32 lõige 1 põhiseadusega vastuolu tõttu ja edastada käesoleva haldusasja kohtuotsus

Riigikohtule, kuna sellest ei sõltuks käesoleva asja lõpplahendus.

Asjassepuutuvaks õigusnormiks ehitusmääruse § 32 lg 1 kohtu arvates ei ole, kuna keelduv

otsus ei tugine põhjusele, et kaebaja sooviks on moodustada uus kinnistu või jagada senine

kinnistu. Vastustaja on esitanud keeldumisel teised motiivid ja õiguslikud alused. Samas on

ehitusmääruse § 32 lg 1 seotud selgelt olukorraga, mil hakatakse moodustama uut elamukrunti

või soovitakse muutusi kinnistute liitmise ja jagamise teel ja takistavaks asjaoluks jääks

kinnistu suurus. Normi saaks rakendada juhul, kui kaebaja ja naaberkinnistu omanik

sooritaksid nt tehingu ja selle tulemusel soovitakse moodustada uut krunti, mille puhul

tuleks järgida ehitusmääruses sisalduvat uute elamukruntide kohta või jagamisel tekkivate

kruntide kohta kehtivat normi. Niisugust olukorda ei tekkinud ja kaebaja kinnitas, et DP

taotluses ei ole soovitud uue elamukrundi moodustamist, pole ka toimunud sellist

tahtemuudatust, mil tuleks moodustada uus krunt või jagada seniseid kinnistuid, nt kui

sõlmitakse kokkulepe naaberkinnistu omanikuga. Seega ei pidanu vastustaja lahendama

taotlust, milles palutakse moodustada uus kinnistu või jagada olemasolevat kinnistut. Isegi

juhul, kui haldusakti lahendamisel lähtuti valest õiguslikust alusest, on tegemist õigusvastase

haldusaktiga, kuna norm ei kuulu kohaldamisele, kuid see ei saa tingida normi suhtes

põhiseaduslikkuse kontrollimehhanismi rakendumist. Iseenesest väidetult põhiseadusliku

normi olemasolu valla ehitusmääruses ei tingi vajadust pöörduda riigikohtusse ja taotleda

põhiseaduslikkuse kontrolli, kui konkreetsel juhtumil norm ei kuulu rakendamisele ega too

kaasa kaebaja suhtes piiranguid. Käesoleval juhul ongi tegemist sellise olukorraga, kuna

kohus on seisukohal, et Harku valla ehitusmääruse § 32 lg 1 reguleerib selgelt uute

elamukruntide ja olemasolevate elamukruntide jagamist ja ei soovita väiksemate kruntide

tekkimist, kui on lahendamisel nende moodustamise küsimus, kuid antud juhul kinnistut ei

jagata ning kinnistu on juba moodustatud. Taotlus, mida lahendas vald, ei ole suunatud sellise

olukorra tekitamiseks, seega ei ole ka norm asjakohane ja ei takista asja lahendamist. Kaebaja

ei väida, et taotluse piirest oleks väljutud, kuigi ta leiab, et vastustaja mõtleb välja üha uusi

takistusi, et mitte taotlust rahuldada, on see seotud osade keelduva otsuse motiivide

küsimusega, mis esitati taotluse uuel lahendamisel keeldumisega teistsugustena, kui kaebaja

neid võimalikke keelduvaid motiive püüdis ennetavalt prognoosida.

Kaebaja viitas Riigikohtu konkreetsele lahendile nr 3-3-1-41-06 ja ta leiab, et asjaolud on

samased. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole samasuguse olukorraga, kuivõrd käesolevalt

kaebaja soovib algatada DP-d mitte eesmärgiga jagada kinnistu ja saavutada selliselt

ehitusõigus. Riigikohtu lahendist nähtub selgelt, et kaebaja S. L. esitas Tallinna SAPA-le

taotluse algatada detailplaneering, millega jagataks Tallinnas asuv kinnistu kaheks väikeelamu

krundiks ja määrataks tekkivatele kruntidele ehitusõigus. Tallinna Linnavalitsuse 15. 09.

2004. a korraldus nr 1799-k põhines põhiseadusega vastuolus oleval Tallinna Linnavolikogu

27. juuni 1996. a määrusel «Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruste kehtestamine», seega

oli tegemist õigusvastase halduse üksikaktiga. See olukord märgib, et taotlus oli suunatud

otseselt soovile jagada kinnistut ja vältimatult tuli haldusorganil kinni pidada tema poolt

seatud normidest ehk antud olukorras oli norm vastuolus planeerimisseadusega (PlanS),

samuti asjaõigusseadusega (AÕS) ning põhiseaduse (PS) § 3 esimese lausega ning § 154

esimese lausega nende koosmõjus, samuti PS §-ga 32 osas, mille kohaselt omandi vaba

valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendused sätestab seadus.

13. Kohus juba selgitas, et nn kompromissi teema ei muuda haldusakti olemust ega saa

mõjutada selle õiguspärasust.

See teema kerkis uuesti ülesse kohtumenetluses ning kompromissi pakkumine või leidmine

menetluse kestel on lubatav. Tegelikkuses on asjaosalised teadlikud, et kaebaja ja tema

naaberkinnistu omanik soovisid algatada DP ja muuta kinnistute sihtotstarvet. Omanikud

kokku ei ole leppinud, seega kompromissi ei ole sündinud. Naaberkinnisasja omaniku taotlus

DP algatamiseks ei ole veel ka saanud lõplikku formuleeringut ja kuigi vald esitas teise

kinnistu DP taotluse raames oma nägemuse, ei ole vald nõustunud elamute ehitamisega ka

naaberkinnisasjale selle omaniku soovitud viisil. Välistatud ei ole, et tulevikus toimuvad

muutused, kuna iseenesest ei ole vaidlust ka selles, et DP-ga saab muuta üldplaneeringut.

Muuta saab nii kehtivat kui uut kehtestavat ÜP-d.

Vastustaja pidas oluliseks avalikuks huviks taotluse lahendamise ajal senist olukorda mitte

muuta, so kinnistule elamuehitamist mitte lubada ja seda mõlema kinnistu osas, va kui selleks

tekiks oluline avalik huvi ja seda oleks võimalik realiseerida. Tegemist oleks vallale olulise

piirkonna suhtes toimuva muudatusega, kuivõrd nähtub, et valla esindaja sõnul on vallal

vajadus ehitada puhketsoon välja just selles piirkonnas, ta soetas sinna ka maad, ehitatakse

rannahoone jms ning vald peab valla huvides piirkonna arendamist jätkama, mitte lõpetama.

Piirkond, kui avatud ruum, on samas väärtuslik rohealana, kohaliku märgilise tähendusega on

WAM kinnistu ja ka kaebaja kinnistu (endisaegadel oli tegemist ühe kinnistuga) oma

väärtusliku miljööga. Tegemist on ka puhkepiirkonnaga, kus on avatud rand ja kavandatud on

puhkeala arendamine, millest tulenevalt elamuehitust laiendada valla plaanide kohaselt ei

saaks. Neis väärtustes põhimõtteliselt ka ei ole vaidlust, kaebaja ei väida, et selle ala või

piirkonna iseloomustus loodusväärtuslikest aspektidest või puhkepiirkonnana oleks vale.

Kuigi kaebaja peab valla selgitusi vastuolulisteks ja viitab, et vald ise soovib seal soosida

elamuehitust seotult teise kinnistuga, ei ole kohtu arvates see seisukoht korrektne. Vald on

selgitanud, et juhul, kui tõesti leiduks avalik huvi naaberkinnistule lubada arendada

elamuehitust, siis tuleb leida teistsuguseid lahendeid ja ka see võib kaebaja olukorda muuta,

kuid senimaani ei ole sellist avalikku huvi leitud. Taotluse lahendamise ajal ei ole kohtule

esitatud tõendeid, et rannapiirkonnas kavandatakse uut elamuehitust ja et kõrvalkinnistule on

lubatud elamute ehitamine. Elamumaa juurdetekitamine antud piirkonda mõjutaks

kahtlematult seniseid kavatsusi hoida piirkond puhkeotstarbelistel kaalutlustel muutumatuna

ja kaebajat ei tohiks asetada ebavõrdsesse seisu. Kohtule esitatud andmed kinnitavad, et vald

on keeldunud naaberkinnistule elamute ehitamist, et mitte tekitada pöördumatuid muutusi,

mis eesmärgi saavutamist ei võimaldaks või oluliselt piiraks. Valla selgitused sellest, et

kaebaja ja WAM kinnistu mõjutaksid teineteist, on selles kontekstis ka arusaadavad, kuna

muutes ühe osa puhkeotstarbeks määratud piirkonnas elamumaaks, võtaks vald endale

kohustuse tagada seal elamiseks tingimused, privaatsuse jms, mis piiraks puhkeotstarbeliste

eesmärkide saavutamist. Ka kaebaja kinnistule elamuhoonestuse rajamine ei oleks erand, mis

ei tekitaks valla arenguplaanides olulist muutust. Kohus märgib siinkohal, et kuigi kaebaja

kinnitab, et sellega on ta arvestanud, et piirkond on kärarikas, nähtub kohtule, et sellest ei ole

takistatud elamumaa omanikul esitada tulevikus nõudeid vallale, samasugune olukord tekiks,

kui kaebaja sooviks edaspidiselt nt elamu müüa. Selle tõttu ongi vald õigustatult seisukohal, et

tal juba tekivad kohustused kaebaja ees, kui ta lubab seal elamu ehitamist.

Seega nähtub kohtule, et need asjaolud, mis faktiliselt on olemas ja tulid kohtuasja arutamisel

vaatluse alla, ei ole siiski haldusakti uus motiveerimine. Kaebaja küsimuste püstitus toob

kaasa vastustaja kohustuse leida neile vastused. Valla seisukohtade alusetust ei kinnita

asjaolu, et nüüd on mitmed isikud hakanud ülesse näitama huvi, et võtta valla huvides

kasutusele WAM kinnistu osa sotsiaalotstarbelistel kaalutlustel.

14. Kaebaja märkis, et kehtiv üldplaneering kinnistu suurusest tulenevalt ehitamisele

piiranguid ei sea ja kohtule nähtub, et vastustaja selles osas keelduva otsuse tegemisel ka ei

toetu ja tunnustab, et üldplaneering seda võimaldab, kuid vastustaja leiabki, et

üldplaneeringus on väljendatud jätkuvalt avalik huvi kinnistule elamuid mitte ehitada, kuna

kinnistule ei soovita üldse mingit hoonestust ning muudatusi ei ole selles osas ka oodata.

Kaebaja üksnes loodab, et kuna ta esitas valla menetluses oleva ÜP suhtes vastuväited, et siis

maavanem järelvalvemenetluses jõuab teisele järeldusele ning asjaolud muutuvad.

15. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring

sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Seetõttu ei ole

haldusorgan alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse teisiti, kui

seda nägi ette varasem otsus. Varasemast erineva otsuse tegemise motiivid peavad olema

esitatud juhul, kui isikutel on eelnevast aktist tulenev usaldus või põhjendatud ootus, et

varasem akt jääb kehtima ( nt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-16-05 seisukohad). Antud juhul ei

ole varasemat otsust, millega oleks vald otsustanud lubada elamu ehitamist sellele kinnistule

või üldse kinnistu hoonestamist. Omandireformis tagastati maa, kuid selle sihtotstarbeks ei

määratud elamumaa. Kaebuse esitaja on esitanud 28.09.09 vallale taotluse maa sihtotstarbe

muutmiseks (tlk 83), milles ta selgitab, et kunagi oli tegemist elamumaaga ja vald on vastu

võtnud dokumendid, neid uurinud ja kaebajale vastanud 14.10.09 kirjaga 1-7/4122 (tlk 83).

Seega ei ole õige kaebaja väide, et vald on jätnud tähelepanuta fakti, et kunagi oli tegemist

elamumaaga. Vastupidiselt nähtub tõendist, et selline taotlus oli ja see lahendati ning leiti, et

maa sihtotstarbe muutmisest tuleb keelduda. Ühtlasi ei saa kaebaja väita, et vald ei olnud

ajaloolisest olukorrast või dokumentatsioonist teadlik ja jättis uurimiskohustuse selle fakti

osas täitmata. Antud fakte ei pidanud vald kaebaja teise DP taotluse ajaks uuesti kontrollima,

see oli leidnud lahenduse ja kontroll oli juba tehtud. Asjaolu, kas valla esindaja oskas kohtule

vastamisel siduda kaebajat ja tema ämma, kui pereliikmeid, ei muuda otsust valeks ega viita

uurimiskohustuse puudulikkusele. Kaebaja DP taotlusest oli selge, et soovitakse ehitada

perele elamut ja oluline ei ole, kas sinna asuks elama endine tagastatud vara õigustatud

subjekt. Hiljem peatub kohus käesolevas otsuses täiendavalt õigustatud ootuse põhimõtte

küsimustele, kuivõrd kaebaja oli sellise küsimuse kohtu ees ülesse tõstnud. Kuid antud juhul

nähtub, et vallale oli ka kaebaja eraldi pöördumiseta teada, et tegemist on tagastatud maaga

omandireformis, kaebaja sai tagasi endise kinnistu hoonestamata osa, krunt säilis

hoonestamata metsamaana ka peale vara tagastamist. Järelikult pidi olema kinnistu omanikule

selge, et tegemist on maaga, mille suhtes ei ole vald andnud lubadust see hoonestada.

Piirkonnas on kinnistu ja WAM kinnistu iseloolumiliku miljööväärtusega keskkond, kinnistu

asub rannapiirkonnas, kus ÜP kohaselt on võimalik vallal arendada puhkemajanduslikku

tegevust.

Kohus uurib järgnevalt, kas vastustaja on vaidlusaluses korralduses esitanud õiguslikud ja

sisulised põhjused, mis võimaldasid jätta kaebaja teistkordselt esitatud DP taotluse

rahuldamata.

16. Vaidlust ei ole küsimuses, et planeeringu menetluse algatamisest keeldumise nagu ka

planeeringu kehtestamise otsus on haldusakt, mille tühistamist saab halduskohtus nõuda ja

tegemist on kaalutlusotsusega, mida halduskohus saab kontrollida HKMS § 19 lg 6 alusel.

Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise

ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne

ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt

võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda.

Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-79-09 märkinud, et seaduses ei ole planeeringu koostamise

algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on

planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus

arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne

õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist.

Seega on kohalikul omavalitsusorganil õigus ka keelduda planeeringu algatamisest ning teha

seda ka siis, kui kaebaja esitab taotluse lühikese vahemiku järel teistkordselt ning esitab oma

vastuväited, miks ei oleks vallal võimalik taotlust jätta rahuldamata.

Omavalitsuse

haldusterritooriumi

planeerimisel

on

kohalikul

omavalitsusel

lai

diskretsiooniõigus. Planeeringute kaudu kujundab kohalik omavalitsus linna ruumilise arengu

põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka

maakasutusele ja ehitustegevusele. Otsuse langetamisel peab kohalik omavalitsus arvestama

avalikke huve ja puudutatud isikute, sh taotleja põhjendatud huve.

Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve

mõistlikul viisil, piisavalt põhjendades, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või

tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut

veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve

ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav

õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise

küsimuse lahendamiseks, peab haldusorgan planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi

puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Sellise teabe kogumine

võib seisneda ka ekspertiiside tellimises (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-42-02).

17. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et planeeringu algatamisest keeldumine on

menetlusökonoomiast tulenevalt põhjendatud, kui on selge, et sellist planeeringut kehtestada

ei saa. Vastustaja on õigesti viidanud, et kui planeeringut ei saaks kehtestada ja selline

järeldus on kontrollitav, ei oleks ka kaebaja huvidega kooskõlas suuremate kulutuste

tekitamine. Kohus ei näe, et selline kaalutlus oleks vale, kui asjaolud kinnitavad, et

muudatuste tegemine ÜP suhtes ei ole õigustatud. Seadusest ei tulene kohustust algatada

perspektiivitut DP –d, kui eelnev kontroll kinnitab veenvalt, et see põhjustaks asjatuid

kulutusi ja annaks õigustamatult perspektiivitus olukorras isikule lootusi. Seega ei nähtu

kohtule, et vald oleks pidanud oma nn tagasilükkamist põhistama täiendavalt, miks ta ei

algata DP-d . Vald on selle perspektiivituse välja toonud avaliku huvi kaudu ning põhjusest, et

väldib ka tarbetuid kulutusi. Asjakohatu ja vale ei ole ka väide, et avalik huvi siinkohal

nõuab valla kaalutlustel, et sellist muutust tingiv asjaolu on vajalik läbi arutada avalikkusega

ning ta ei loe otstarbekaks, et siin saaks anda planeeringu finantseerimise üle asjast huvitatud

isikule.

Kohus ei nõustunud juba eelnevalt kaebaja põhiseisukohaga, et vastustaja ei ole avaliku huvi

olemasolu kindlaks teinud ja seetõttu ei saanud otsustada, kas see kaalub üles kaebaja erahuvi

rajada kodu. Vastustaja on avaliku huvi esitanud ja leidnud, et kaebaja erahuvi seda üles ei

kaalu. Etteheide, et vastustaja ei ole välja toonud, mida vald on teinud selleks, et selgitada

välja avaliku huvi vastuolu kaebaja taotlusega, ei ole põhjendatud, kuna vald avaliku huvi on

esitanud, ta soovibki oma plaanide realiseerimiseks säilitada olemasolev olukord, selle

ületamise väljundeid ja kaalukaid põhjusi vald ei ole senimaani tuvastanud. Kuivõrd ka uus

ÜP menetlus ei toonud sellises jätkuvas huvis esile midagi uut, va kaebaja vastuseis, siis DP

taotluse menetluse jätkamine oleks ebaefektiivne ja ei viiks kaebajat soovitud eesmärgile

lähemale. Ka ei ole õigustatud etteheited, et vald on kaalunud WAM kinnistu omaniku

erinevaid taotlusi, milles sisaldub soov ehitada teisele kinnistule elamuid. Vallale on WAM

kinnistu omaniku soovidega seotult esitanud oma ettepanekuid tõepoolest ka Vääna-Jõesuu

Külaselts ja valla sotsiaalkomisjon (tlk 191-195), kuid vastustaja ei ole loobunud veel

senistest kavadest arendada välja puhketsoon ja taotluse esitamise ajal ning selle lahendamisel

ei ole vald langetanud otsust, mis rahuldaks V.M. taotluse või oleks kuidagi sotsiaalkomisjoni

arvamusest või külaseltsi arvamusest seotult arengukavad ümber seadnud. Märgitud

külaseltsi ja sotsiaalkomisjoni arvamused on üks arutelu teemasid, kuid vald ei ole veel

valmis kompromisse tegema nii, et sinna piirkonda lubada elamute ehitamist. Kohtule

nähtuski eelnevalt, et võimalikud teiste isikute huvid, mi tekivad, ei ole veel valla avalikuks

huviks realiseerunud. Seega ei kasva siit välja põhjust, et vald peaks andma DP

kehtestamiseks finantseerimise üle kaebajale või et juba on põhjus, miks DP igal juhul tuleks

algatada ja siis vaadata, kas seda saab kehtestada.

18. Kaebaja märgib, et tal oli õigustatud ootus olukorra muutust nõuda.

Kaebaja selgitustest ja kaebusest nähtub, et ta oli teadlik maa sihtotstarbest, so

maatulundusmaa. Alofi kinnistu pindala on 1270 m2 ja sihtotstarve maatulundusmaa, seda ei

muuda asjaolu, et kunagi oli kinnistu elamumaa ja endisel võõrandatud maal asusid ka

ehitised. Omandireformis tagastati kaebaja abikaasa emale see osa maast, mis seaduse järgi

kuulus tagastamisele ja kinnistule ehitisi ei jäänud. Kuna maatulundusmaana vara ka tagastati,

siis peab kaebaja peale selle maa ostmist lähtuma tingimustest, et ehitusõiguse sellele maale

saab ta vaid siis, kui esitab DP taotluse ning kui seda saab rahuldada. Vastavalt ongi kaebaja

oma taotluses märkinud, et detailplaneeringu algatamise eesmärgiks on maa sihtotstarbe

muutmine elamumaaks ja ehitusõiguse määramine elamu ehitamiseks.

Vastustaja on õigesti märkinud, et Wam Lastevabariik kinnisasi ja Alofi kinnisasi on endise

lastelaagri territoorium, millest maareformi käigus peeti võimalikuks ühe osa tagastamist (see

ei jäänud ehitiste omanikule V.M. erastamisele, kuigi ta seda soovis). Vastustaja märkis, et

kaebaja näol ei ole tegemist maa tagastamise õigustatud subjektiga, vaid isikuga, kes on

kinnistu ostnud. Järelikult on vald õigesti märkinud asjaolu, et kaebaja ise ei ole

omandireformi õigustatud subjekt. Kaebaja esitas maakomisjoni 1995. a. otsuse, millest

nähtub, et L.M. on taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa, mitte aga hoone tagastamist.

Hoone arvati 1952. a riiklikku elamufondi peremehetu varana. Seega ei ole vastustaja

haldusaktis ja seletustes kaebajale tuginetud oletustele ja tõendamata asjaoludele ja vastav osa

on kontrollitav. Eelnevalt oli kohus märkinud, et kaebaja oli teinud vallale ka eraldi

pöördumise ja esitanud ajalugu kinnitavad dokumendid. Asjaolu, kas vald teadis, et

omandireformi õigustatud subjekt on kaebaja pereliige või mitte, ei muuda valeks vastustaja

tehtud järeldusi.

Kaebaja siiski leiab, et rikuti õiguspärase ootuse põhimõtteid.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kaebuses on õiguspärase ootusega seotult kaebaja

seisukohad ekslikud. Kohus ei tuvastanud õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumist. Kaebaja

ei viidanud, et õiguspärane ootus tekkis konkreetsest seadusest, haldusaktist, haldusorgani

lubadusest. Kaebajal ei saanud tekkida nn õigustatud ootust seeläbi, et ümbruskonnas on tema

nimetatud kinnistud hoonestatud elamutega või et enne omandireformi olid endisel kinnistul

hooned ja see oli varasemalt elamumaa. Alofi kinnistu ei olnud hoonestatud ja hoonestatud oli

endine õigusvastaselt võõrandatud maa, millest moodustati Alofi kinnistu. Omandireformis

tagastatud võõrandatud maale hooneid ei jäänud, tagastuva varana soovis õigustatud subjekt

maa tagastamist ja vaidlust ei ole küsimuses, et tagastati see osa maast, mis oli võimalik. Vara

tagastamisel ei ole haldusaktides märgitud, et maale määratakse elamumaa funktsioon. Vara

ostmisel oli kaebajal lisaks võimalik kontrollida vara tagastamise tingimusi ja alusandmeid,

tagastamise dokumente, kuna kaebaja ostis kinnistu oma abikaasa emalt. Ülekohtu heastamine

ei tähenda tingimusteta kogu endisaegse olukorra taastamist, kui see on pöördumatult

muutunud, ei ole see objektiivselt võimalik ja seadusest tulenevad normid täideti, kui maa

tagastati. Kaebaja abikaasa emale on ülekohus heastatud viisil, mis seadused ette nägid.

Kaebaja ise ei ole ajalooliselt seda ülekohut pidanud taluma.

Õiguspärane ootus saab tugineda haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust

arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-

79-09. kaebaja ei väida, et temale lubati kinnistu soetamisel sinna eluhoonet ehitada või

kinnistut hoonestada muul viisil.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 on

leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10; kõige üldisemalt peab see

printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust

kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud

normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Käesoleval juhul ei ole

tegemist sellise juhtumiga. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema

võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja

pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 1994. aastal, et õiguspärase

ootuse printsiibi kohaselt «[…] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav

seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada

vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse

subjektide suhtes sõnamurdlik» (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri

1994. a otsus asjas nr III-4/A-5/94 – RT I 1994, 80, 1159). Õiguspärase ootuse põhimõte ei

tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu.

Käesolevalt ei ole õiguslik olukord kaebaja poolt vara soetamisest arvates muutunud ja

kaebajal oli võimalus prognoosida, missugused normid võivad takistada ehitamist, kui

kaebaja enam ei soovi kinnistut kasutada maatulundusmaa funktsioonides. Seega vastustaja

vastav selgitus on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi.

Kohus küsiski kaebajalt, kas haldusorgan lubas temale, et tagastuvale maatükile saab kaebaja

loa elamu ehitamiseks. Kaebaja ei väida, et haldusorgan seda tegi, ka varasemates vastustes

või nt pöördumistes valla poole ei ole ta samuti seda väitnud, vastavalt niisugust õiguslikku

argumenti ära ei ole märgitud. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et vara tagastamisel oli

õigustatud subjektile selgitatud, miks sinna ehitada ei saa ja et tagastamisel elamumaa

funktsiooni maatükile ei määrata. Kaebaja omandas kinnistu ostu teel ja samuti ei väida, et

haldusorgan andis eksitavaid lubadusi. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte,

kuid vastustaja seda ei ole rikkunud. Riigikohus on veel märkinud, et õigusselguse põhimõte

kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut.

Käesolevalt kaebaja nimetatud asjaolud ei viita ühelegi kohtu poolt viidatud või tsiteeritud

olukorrale. Kaebaja ise lõi olukorrast ebaõiged kujutlused, seega ei saa ette heita vastustajale,

et see rikub eelmärgitud viisil ja põhjusel kaebaja õigusi.

19. Kaalutlusotsuse kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada haldusorgani

kaalutlusi enda omadega ega hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (nt Riigikohtu

HK 3-3-1-54-03). Seega saab kohus teostada kontrolli vastustaja seisukohtade osas, kuna

halduskohus kontrollib konkreetset haldusakti ja selle põhjendatust.

Vaidlusküsimuseks oli jätkuvalt avaliku- ja erahuvi kaalumine. Kui kaalumist on teostatud

õigusvastaselt võis sellega kaasneda kaebaja omandi kasutamise õiguse rikkumine. Kaebaja

leidis, et haldusaktis vastav motivatsioon puudub.

Kohus jääb juba esitatud seisukohtade juurde, et kehtivast üldplaneeringust ei tulene vahetult

ehitusõigust. Vastustaja on otsuses nr 71 märkinud, et esitatud taotlus ei arvesta piirkonna

väljakujunenud miljööd ja valla kehtivat üldisemat planeeringut ning valla avalikku huvi

avalikkusele avatud keskkonnasõbraliku ruumi säilimiseks ja selle laiendamiseks. Vald

rõhutabki, et ta ei soovi laiendada elamuehitust.

Seega on otsuses avalik huvi esile toodud ja selle muutmiseks vald ei näe mõjuvat põhjust.

Üldplaneering määrab omavalitsuse territooriumil maakasutuse juhtfunktsiooni (PlanS § 8 lg

3¹). Ehitusõiguse ja kinnistu sihtotstarbe muutmiseks annab aluse detailplaneering (PlanS § 9

lg 2 p 2, lg 4¹). Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega

tagatud omandiõigus. Vastustaja on asja otsustamisel arvestanud õiguspäraselt, et kinnisasja

senise maakasutuse ja ehitusõiguse andmisel peab omavalitsus arvestama avalike huvidega ja

taotluse esitanud isiku õiguste ja huvidega. Samas peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku

omavalitsuse seisukohtadega ja teiste huvitatud isikute seisukohtadega, samuti tasakaalustatud

ruumilise arengu kujundamise ning keskkonnakaitse vajadustega. Kohalik omavalitsus ei ole

kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist muuta

kinnisasja senist maakasutust ja ehitusõigust, vaid ta peab lähtuma otsuse tegemisel eelkõige

kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. Planeeringute eesmärgiks

on PlanS § 1 lõike 2 kohaselt tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja

huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks,

ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ja ehitamiseks.

Seega kohus ei nõustu kaebajaga, et otsusest ei nähtugi avaliku huvi olemasolu ja et selle tõttu

ei saanud vastustaja taotlust õigesti kaaluda. Vastav motivatsioon on seal olemas.

Kohtule nähtub eeltoodust avaliku huvi olemasolu ja soov mitte arendada elamuehitust, kuna

see ei lähe kokku piirkonna arengukavaga hoida avalikku ruumikasutust senisena, sj on vallal

huvi laiendada seda.

Kohus nõustus juba kaebajaga selles, et veel kehtestamata üldplaneeringule keelduvat otsust

rajada ei saaks, kuid antud juhul on vastustaja vastamisel viidanud lisaks menetluses olevale

üldplaneeringule niivõrd, kuivõrd see aitab selgitada, kas kaebajal oleks võimalusi kasutada

temale kuuluvat kinnistut senisest erineval otstarbel tulevikus ja kas DP taotluses menetluse

jätkamine oleks perspektiivikas saabuvatest muutustest tulenevalt. Vastav arutelu kaebaja ja

vastustaja vahel tekkis ka kohtus. Samas ei ole aga alusetu väita, et vald sai tagasiside valla

uue üldplaneeringu menetluses sellest, et puudub avalik huvi muuta Alofi kinnistu senist

maakasutust ja lubada sinna ehitada elamuid. Asjaolus, et avalik huvi võib ajas muutuda,

vaidlust ei ole. Kohus ei näe ka võimalust, et taotluse lahendamisega oleks tulnud oodata,

kaebaja vastavat taotlust vallale ei esitanud, kuigi oli teada, et uue ÜP menetluses on kaebaja

vastuseis selle lahendusele esitatud. Kohus ei näe ka vajadust, et vald peaks asjaolusid

kuidagi muudmoodi kindlaks tegema, nt ekspertiiside või spetsialistide uurimuste esitamisega.

Vastustaja on samas põhjendanud, et ka nn roheteemat planeeringute mõistes ja tähenduses

seotult avaliku ruumi küsimusega. Isegi kui lugeda, et vastustaja ei oleks pidanud haldusaktis

vastama kaebaja küsimustele ja motiveerima avalikku huvi laiaulatuslikult, ei muutuks sellest

faktiline olustik, kehtiv üldplaneering väljendab avalikku huvi ja see ei näe ette Alofi

kinnistul elamu ehitamist.

Valla Ehitusmääruse § 5 lg 10 konkreetsetele alustele viidates on vald seisukohal, et taotlus

on vastuolus piirkonna väljakujunenud miljööga, üldisema planeeringuga, avalikes huvides ei

ole seda olukorda muuta.

Valla otsuses märgitakse, et vald ei pea võimalikuks kaebaja taotlusega kaasneva DP

algatamist, kuna see toob kulutusi ja vallal ei ole kohustus neid kanda; vald jääb seisukohale,

et taotluse lahendamine on seotud ÜP muutmise vajadusega ja nähtus, et vallal puudub avalik

huvi muuta olukorda, seega PlanS § 10 lg 6.1 p 2 ja § 10 lg 8 p 1 tulenevalt ei pea ta

võimalikuks üle anda antud juhul DP koostamist huvitatud isikule. Vastustaja leiab, et

kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud

omandiõigus, seega peab kaebaja arvestama omavalitsuse ja teiste isikute huvidega.

Kaebaja järeldab vastustaja seletustest ebaõigesti, et püütakse väita, nagu ei oleks

üldplaneeringu muutmine DP-ga võimalik. Vastustaja vastustest ja haldusaktist ei saa

järeldada, et keeldumisel tugineti põhjusele, mille kohaselt üldplaneeringut ei saaks

põhjendatud vajadusel muuta läbi DP. Vastupidiselt on vald selgitanud, et ÜP muudetakse

DP-ga, kui selleks on olemas põhjendatud huvi, mis valla huvid kummutab.

Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et tegemist on maatulundusmaaga ja kehtiva üldplaneeringu

kohaselt Vallavolikogu juhib tähelepanu, et PlanS § 8 lõike 31 kohaselt on maakasutuse

juhtotstarve antud juhul puhkebaaside maa (koostatavas üldplaneeringus üldkasutatavate

hoonete maa), siis on see üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav

otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse

põhisuunad (PlanS § 8 lg 3 p 3). Vastustaja selgitus ja viide, et alale -üldkasutatavate hoonete

maa- juhtotstarvet ettenägeva üldplaneeringu kehtestamise järgselt võib juhtuda, et sinna ei

osutuks näiteks Alofi ja Wam Lastevabariik kinnisasjade ühise detailplaneeringu käigus

hoone rajamine võimalikuks, peab siiski silmas seda küsimust, mil pooled vahetasid

seisukohti, kas kaebaja ja naaberkinnistu omanike omavahelisel koostööl on võimalusi

saavutada muutusi. Selles kontekstis oli kaebajale selgitatud veel, et ala kui terviku kohta

koostatava detailplaneeringu käigus võib ette näha ka krundi maaüksuste piiride muutmise (sh

maaüksuste liitmise) ehk planeeringu elluviimisega võivad kaasneda ka muudatused

kinnisasjade omandis. Vaidlusaluse otsuse põhistamisel oli asjakohane arvestada, et PlanS § 8

lõike 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve, antud juhul puhkebaaside maa (või

koostatavas üldplaneeringus üldkasutatavate hoonete maa) üldplaneeringuga määratav

territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või

kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 8 lg 3 p 3). Vastavalt tuleb nõustuda

vastustajaga, et asjaolust, mil üldplaneeringu maakasutusplaanil on mingi ala tsoneeritud

puhkebaaside maana või üldkasutatavate hoonete maana, ei tulene, et selle ala saaks

hoonestada. Krundi moodustamine, selle kasutamise sihtotstarbe, hoonestusala, hoonete

suurima lubatud arvu või nende puudumise, hoonete suurima lubatud ehitusealuse pindala,

määramine toimub detailplaneeringuga (PlanS § 9 lg 1-4). Kaebaja ei soovi ehitada

ühiskondlikke või sotsiaalse funktsiooniga avalikkusele suuantud hoonet, ta ei saa vastavalt

ka ühineda naaberkinnistu omaniku DP taotlusega, kui selline kokkupuutepunkt puudub ja kui

seda omanikud ise ei soovi tekitada.

Kohus nõustub vastustajaga, et maa sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei olnud kaebajale

tagatud, kuivõrd seadus näeb ette võimalused, mil selline muudatus võib minna vastuollu

avalike huvidega. Alofi kinnistule elamu ehitamist ei näinud ette ka Harku valla 1996. aasta

üldplaneering, kus funktsionaalse tsoneerimise skeemi kohaselt paikneb nimetatud kinnistu

täies ulatuses puhkemajanduslikul maa-alal. Isegi juhul, kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks

oleks elamumaa, ei annaks see automaatselt ehitusõigust, haldusorganile jääks ka sellisel

juhul õigus kaaluda hoonestamist lubava detailplaneeringu algatamist. Kinnisasja senise

maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Selle

rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse ja teiste asjast

huvitatud isikute seisukohaga, samuti tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ja

keskkonnakaitse vajadustega. Ka kodu rajamise õigus ei ole tagatud igale poole ehitamise

õiguse nõudmisega, kuigi füüsiliselt oleks kinnistule ehitamine võimalik. Kohalik omavalitsus

ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist, vaid

eelkõige kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. Vastavale

põhimõttele ongi vastustaja keelduva otsuse motivatsioon tuginenud ka kohus ei saa väita, et

neid põhjusi otsus ei sisalda.

Keelduvas otsuses sisuliselt leitakse, et esitatud detailplaneeringu algatamise taotlus ei arvesta

piirkonna tasakaalustatud arengu nõuetega ja Harku Vallavolikogu ei näe vajadust eraisiku

huvides muuta senist olukorda, so olukord, mis vastab enam avalikule huvile. Vallavolikogu

selgitas otsuses viidatud avalikkusele avatud ruumi säilitamise ja juurde loomise ning

rohelise keskkonna säilitamise põhimõtet. Vastustaja viitas PlanS § 1 lg 2 .

20. Kaebaja oli taotlust põhistanud väidetega, et Vääna-Jõesuu suvelaagri tee kaitsevööndi

olemasolu ei muuda Alofi kinnistule elamu ehitamist võimatuks, sest TeeS § 26 lg 1 punktist

1 tulenev piirang ei ole ultimatiivne - Vääna-Jõesuu suvelaagri tee kaitsevööndisse võib

hooneid ja rajatisi ehitada, kui see on lubatud kohaliku omavalituses poolt kehtestatud

detailplaneeringuga; Vääna-Jõesuu suvelaagri tee kaitsevööndi olemasolu ei muuda Alofi

kinnistule elamu ehitamist võimatuks isegi siis, kui kaitsevööndi kõikide piirangutega

arvestada, ikka jääks Alofi kinnistule umbes 200 m2 ala, mis on piisav ühepereelamu

ehitusaluseks maaks; Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole PlanS § 9 lõike

7 mõttes oluline ja ulatuslik muudatus võrreldes Harku valla kehtiva üldplaneerinuga, et see

tooks kaasa vajaduse seda muuta; Harku valla kehtiv üldplaneering ei välista Alofi kinnistu

sihtotstarbe muutmist; kaebajal on huvi rajada kinnistule oma perele kodu, detailplaneeringus

saab esitada ettepaneku Harku valla kehtiva üldplaneeringu muutmiseks; PlanS § 10 lõikes 6

sätestatud piirang ei välista ega takista Alofi kinnistu detailplaneeringu algatamist.

Kaebaja märkis kohtule, et kinnistu suhtes on temale väljastatud Keskkonnaameti raieluba ja

sellest loast tulenevalt leiab kaebaja, et Keskkonnaameti väljastatud raieluba toetab kinnistu

hoonestamise võimalikkust, kuid vastustaja sellega ei arvestanud. Nende seisukohtade

toetamisel jäi kaebaja ka asja arutamisel kohtus.

21. Kohus nõustub vastustajaga, et märgitud raieloa olemasolu ei tähenda, et tegemist on

otsustajale õiguslikult siduva loaga või et loa olemasoluga arvestamine välistab vastustaja

keelduva otsuse ja edaspidised takistused DP taotluse menetlemisel. Raieloa olemasolu ei

muuda planeerimise asjaolusid ja kui selle olemasolu ka ei olnud eelnevalt teada või

vastustajale esitatud, ei saa antud juhul väita, et valla poolt jäeti täitmata uurimiskohustus.

Keskkonnaamet ei ole seaduse kohaselt organiks, kelle arvamust tuleks küsida, kaebajal olid

professionaalid/esindajad, kes esitasid taotlusega koos kirjaliku seletuse ja skeemi ja ei

esitanud raieluba ega märkinud selle olemasolu, seega vallale esitatud tõendites seda ei olnud,

mistõttu ei saa ka väita, et tõendiga ei arvestatud ja vald jättis uurimiskohustused täitmata.

Alusetu on etteheide, et kui esitatakse DP taotlus, siis peaks vastustaja oskama esitada neid

küsimusi, mis taotluse lahendamiseks ei olnud lisatud või mille kohta polnud ka vastavat

väidet. Samas nõustub kohus, et väljastades raielubasid ei anna keskkonnaamet hinnangut

kinnisasja hoonestamise suhtes ja kui vald seda ka küsiks mingil põhjusele, ei oleks see

otsustamisel siduva iseloomuga. Kaebaja ise peaks hoiduma keelatud tegevusest kinnistul,

seega on alusetu ka etteheide, et vald ei ole reageerinud, et kaebaja hakkan kinnistul puid

maha võtma. Loa sisu ja olemuse kontroll Metsaseaduse alusel on vastustaja poolt esile

toodud. Raie on metsamajanduslik töö, hooldusraie eriliik, mille eesmärgiks lähtuvalt

metsaseaduse § 28 lõike 7 punktist 2 on metsa väärtuse tõstmine, metsa tiheduse ja koosseisu

reguleerimine ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamine.

Raieluba ei saa põhjendada kaebaja tegevust maapinna muutmiseks või looduskoosluse

muutmiseks, ta ei seondu ehitustegevusega. Vastustaja ei pidanud kaebajale DP taotluse

esitamisel selgitama, et tavajuhul võetakse harvendusraiel esmajärjekorras maha haiged,

kahjustatud ja halva kvaliteediga puud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja mõistnud, et luba

harvendusraieks anti mitte taotletaval eluasemekohal puude raieks, vaid olemasolevate

elujõus puude kasvutingimuste parandamiseks ehk harvendusraie mõte on tõsta puistu edasist

kvaliteeti, selleks ilmselgelt üksteise kasvu takistavaid või haigeid puid raiudes. Sõltumata

metsa majandamist ehk sihtotstarbeliselt kasutamist võimaldava loa olemasolust vastustaja

läbi DP menetluse kaebaja seaduslikku tegevust keelata ei saaks ning ka kohtuistungil ei

selgunud, mida vastustaja sellega seotult DP taotluse menetlemisel peaks kaaluma. Vastustaja

on nimetatud küsimust käsitlenud kohtukaebusele vastamisel (tema vastuse lk.5). Kohus

nõustub vastustajaga, et Keskkonnaameti väljastatud metsateatis ehk siis kinnisasja omaniku

poolt esitatud ja Keskkonnaameti poolt kooskõlastatud teatis on käsitletav metsa majandamise

kontekstis ja kui selline luba jäi esitamata ja vastustajal seisukoht võtmata, ei muudaks see

otsust õigusvastaseks ega avaldaks mõju lõpptagajärgedele. Kaebaja peab ise välja selgitama,

mida ta antud loa raames võib kinnistule teha. Vastustaja avalik huvi puhkemajanduse

arenduspiirkonna vastu ei kao sellest sõltuvalt, kas kaebajal on raieluba ja õigus teha kasvava

metsa huvides hooldustöid, mis peavad tagama, et roheteemal kahjulikke muutusi ei toimuks.

Tee küsimuses tuvastas vastustaja, et kinnistu piirneb Luige /Suvelaagri/ teega ja see on valla

kohalik maantee, mis Harku Vallavolikogu määruse nr 7 kohaselt omab kaitsevööndit

laiusega 20 m mõlemal pool sõiduraja telge, kuulub vallale ja vald otsustaski, et ta ei luba

kaitsevööndi nõuet eirata ega muuta. Kuivõrd neile andmetele kokkuvõttes kaebaja vastu ei

vaidle, siis nähtub kohtule, et valla esitatud andmed on tõesed ja kuigi kaebaja leiab, et TeeS §

26 lg 1 p 1 tulenev piirang ei ole ultimatiivne, ei nähtu põhjust, miks peaks vald lubama elamu

ehitamist, kui selleks ei ole täidetud ka muud valla esiletoodud põhjused. Teekaitsevööndi

küsimus omab tähendust siis, kui puuduks valla huvi olemasoleva olukorra säilitamisele.

Vallavolikogu ei soovi senise maakasutuse muutust, so ÜP-ga tagatud ruumilise

tasakaalustatud arengu järgimist. Kaebaja oli taotluses märkinud, et isegi, kui

teekaitsevööndisse on keelatud ehitada hooneid ja rajatisi ja kinni tuleb pidada ka

tuleohutustsoonist kinnistu piiril, siis jääks Alofi kinnistule ikkagi 200 r/m ala, mis on

piisavaks ehitusaluseks maaks. Kaebaja soovib ehitada palkmaja ja säilitada olemasolevad

puud, va need, mis segavad ehitamist. Kohtuistungil märkis kaebaja, et HMS § 6 sätestatud

uurimispõhimõte jäi täitamata, kuna vastustaja on oma vastuses kohtule 08.10.10 möönnud, et

kaebaja esitatud asendiplaanile kollase alaga märgitud osale on elamu ehitamine

põhimõtteliselt võimalik, sellest järeldab kaebaja, et tõendite puudumisel või asjaolude

ebaselgusel oleks tulnud koguda täiendavalt tõendeid ja küsida, missugust elamut kaebaja

soovib ehitada. Veel märkis kaebaja, et haldusorgan ei saa süüdistada kaebajat selles, et ta ei

esitanud omaaalgatuslikult piisavalt materjale, et teha positiivne otsus. Samas märkis kaebaja,

et taotlusele oli lisatud skeem, millest nähtus nii teekaitsevööndi kui ka tuletõkketsooni ulatus

ja võimalik hoonestusala. Kohus siinkohal märgib, et kaebaja heidab ise alusetult ette, et

vastustaja jättis küsimuse uurimata, kuna ei esitanud lisaküsimusi, ei kogunud ise tõendeid.

Kaebaja on vastuoluline. Esiteks nähtub, et ta oli esitanud skeemi, mis ei olnud see skeem,

mis on koostatud alles 24.09.10 ja esitati alles kohtumenetluses (tlk 104). Vastustajal oli

ammu selleks ajaks taotlus lahendatud ja kaebajal seda skeemi ei oleks olnud esitada, kui

taotlus tuli lahendada, skeem koostati 24.09.10.a. Kaebajal olid esindajad, kes olid põhistanud

teekaitsevööndi küsimuse ja püstitanud selged küsimused ja esitanud väited, seega ei olnud

alust arvata, et midagi soovitakse veel lisada. Kui kaebaja ise teadis, et ta tellib veel mingid

tööd, siis puudus takistus sellest vastustajat informeerida, kuid ajaliselt nähtubki, et seda tööd

ei oleks vastustaja saanud täiendavalt uurida ka siis, kui ta oleks küsinud lisatõendit. Samas

möönab kaebaja ka ise, et tegelikult oli skeem esitatud ja sellelt nähtus, et ehitamine on tema

arvates võimalik.

Kohus on aga eelnevalt juba märkinud, et vastustaja ei ole väitnud, et ehitamine pole sellele

kinnistule põhimõtteliselt võimatu, vaid vastustaja ei pea avaliku huviga kooskõlas olevaks

rohekeskkonda ja puhkamiseks seni kasutatud ja edasiselt plaanitud avatud ruumi ehitada

juurde hooneid, seega ei tooks teistsugust otsust kaasa asjaolu, et kinnistule saaks

põhimõtteliselt ehitada ja et üldse oli vajalik koguda täiendavaid tõendeid, sh ehitus-skeemi.

Seda ongi kohus eelnevates otsuste osas selgitanud, et vastustajal oli olemas avalik huvi, selle

sisu ja piirid teada ning kaebaja eksis, kui leidis, et selline huvi on kindlaks määramata.

Vastustajal puudus vajadus juurde nõuda kulutuste tegemist ja uurida ehitamise võimalusi nii

teega seotud küsimusest tulenevalt kui ka ehitustehnilistest võimalustest ehitada antud kohas

mistahes elamut või hoonet. Vastustaja ei välistanud, et kinnistu leiab ajutist kasutust avaliku

rannateenuse osutamisel, mis ei too kaasa pöördumatuid muutusi kinnistu suhtes. Seega on

vastustaja teinud vahet, mida võiks ehitada ja mida mitte.

Kaebaja seisukoht, et elamu ehitamist ei takistaks ka puude küsimus, reljeefi säilitamise

küsimus, kuna reljeefi ei muudeta, seda ei saa lõhkuda ja seda kinnitab fotomaterjal, kuna

kõrvalkinnistule on juba ehitatud, ei muuda valla otsust samuti õigusvastaseks. Kuidagi ei

mõjutaks seda otsustust asjaolu, kas vastustaja oleks pidanud uurima veel lisaks fotosid,

ehitiste olemasolu kõrvakinnistul ja ehitamise võimalikkust ka liivasel pinnasel. Samas

nähtubki, et vastupidiselt kaebaja seisukohtadele on vald ka need kaebaja väited ära kuulanud,

küsimust uurinud ka sellest aspektist. Kaebaja lisafotod ja skeem kinnitavad, et ehitamisel nn

uue skeemi järgi esinevad just nimelt need takistused, mida vastustaja on vastamisel ära

märkinud ja see ei sõltu mh ka ehitusaluse pinna suuruse küsimusest.

Lisamaterjali uurimata jätmine ei saanud kaasa tuua tagajärgi ja põhjustada „positiivse otsuse

langetamata jätmise võimatust“.

22. Kohtule esitatud täiendavad seisukohad ei kinnita, et veel oleks võimalik midagi uurida ja

puuduvad põhjused, miks DP ei saaks algatada.

Kohus leiab, et kaebaja on otsuses nimetatud ehitamist takistavatest asjaoludest aru saanud ja

vastustaja on tõendanud, et ta ei saanud teha teistsugust otsust, kui ta oleks veelgi täpsemini

püüdnud vastata kaebaja veel mingitele küsimustele. Vastustaja arvestas kehtivat ÜP, kaebaja

esitatud tõendeid ja faktilist olukorda.

Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et tegemist on maatulundusmaaga ja kehtiva üldplaneeringu

kohaselt ja PlanS § 8 lõike 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve antud juhul puhkebaaside

maa (koostatavas üldplaneeringus üldkasutatavate hoonete maa), siis on see üldplaneeringuga

määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale

või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 8 lg 3 p 3). Seega on ÜP ühteaegu

tõendiks ja kinnituseks, et vastustaja väited on õiguspärased. Vallavolikogu pidas teemaga

seonduvalt vajalikuks viidata ka PlanS § 8 lõikele 7, mille kohaselt on kehtestatud

üldplaneering aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise

kohustusega

aladel

ja

juhtudel

ning

maakorraldusele

ja

projekteerimistingimuste

väljaandmisele väljaspool detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid ehk eelnevast

tuleneb kohustus juhinduda detailplaneeringu koostamisel üldplaneeringust ka siis, kui see ei

tooks kaasa juhtotstarbe ulatuslikku muutmist ehk teisisõnu, kõik tegevused, mis ei ole

käsitletavad üldplaneeringu põhilahenduste muutmisena ja ei too sellest tulenevalt kaasa

menetluslikke erinõudeid, ei pruugi olla üldplaneeringuga kooskõlas, olles seda vähemal

määral muutvad. Vastustaja illustreerib seda näitega, mil kirjeldab, kuidas teistsugune

tõlgendus võiks viia piltlikult olukorrani, kui näiteks mitmete üldplaneeringus sotsiaalmaana

tsoneeritud alal paiknevate kinnistute omanikud igaüks eraldi oleksid õigustatud algatama

oma kinnisasjal detailplaneeringut üksikelamu püstitamiseks, kuna väidetavalt juhtotstarbe

ulatuslikku muutmist ei toimu, mis kokkuvõttes võiks viia olukorrani, kus sotsiaalmaana

tsoneeritud alal ei ole enam vastavat tegevust võimalik läbi viia ehk see muutuks sisutuks.

Seega on vastustaja selgituse sisuks olnud järjepidevalt, et üksikute maaüksuste

sihtotstarvete/juhtotstarvete muutmisettepanekute osas, et avaliku huvi seisukohalt vajadus

elamumaa mahu suurendamiseks puudub, olgu mistahes suurustes kinnistutega tegemist.

Kohtule nähtubki, et vald selgitas, et ka ühe väiksema kinnistu, sõltuvalt selle asukohast, ÜP-

st erineva taotluse lahendamisel võib tekkida olukord, mil seda soovivad hilisemalt ka teised

(võrdne kohtlemine) ja seda üldjuhul valla valitud piirkonna arengusuund välistaba. Vald

viitas kaebajale selgituseks, et mõni kinnistu asub piirkonnast eemal või kohas, kus avalik

huvi olukorra säilitamisele ei ole sedavõrd suur, siis on ehk võimalik ka teistsugune lahendus.

Kaebaja kinnistu jääb asukohta, kus avalik huvi muutusteks kõneleb kaebaja kahjuks.

Veel leidiski vald, et senise ehitus. või hoonestusmahu suurenemine tähendaks ühtlasi

rohealade ressursi "raiskamist" ning ei soodustaks kuidagi seismajäänud arendusprojektide

realiseerimist. Valla selgitused ei saaks kuidagi rikkuda kaebaja õigusi, kui nad oleksid ka

kuidagi väärad, kuna kaebaja jätab tähelepanuta, et keeldumisel ei olnud aluseks ehitamise

võimatus kinnistule. Kohus jääb seisukohale, et vald on otsuses esile toonud avaliku huvi

olemasolu, milleks ongi mitte muuta maa senist kasutust, st mitte lubada hoonestust kaebaja

kinnistule.

Vallavolikogu rõhub seega asjaolule, et juhul, kui koostatavas üldplaneeringus olev

tsoneering üldplaneeringu kehtestamiseni ei muutu, on vallavalitsusel ja vallavolikogul alati

võimalik kaaluda ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamist, kui selleks esineb

põhjendatud vajadus. Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamine peab olema

kaalutletud.

23. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et asjaolu, et kui kinnistut oleks selle kujust ja

suurusest tulenevalt põhimõtteliselt võimalik hoonestada, ei välista see haldusorgani

kaalutlusõigust.

Detailplaneeringu algatamisel tuleb arvestada ka muid reegleid ja põhimõtteid ning kaaluda

erinevaid huve. Kohus leiab, et haldusorgani kaalutlus säilitada võimalikult suures osas

hoonestamata metsamaad järgides sihipäraseid ja pikaajalisi planeerimise põhimõtteid, on

õiguspärane. Kohus nõustub vastustajaga, et vastupidiselt toimides ei oleks võimalik

piirkonna väärtuslikkuse tagamine, mis on käsitletav avaliku huvina ja see tuleneb ÜP-st ja

paneerimise põhimõtetest. Vald on avaliku huvi esile toonud ja kohus kaebaja teistsuguse

seisukohaga ei nõustunud, kohus ka leidis et see huvi on välja toodud ja uurimiskohustusi ei

ole rikutud. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, kui on haldusaktis märkinud ära

Luige tee äärsete elamukruntide suurused ja hoonestusküsimused. Valda huvitavas

puhkepiirkonnas ei ole elamuarendust laiendada soovitud, kujunenud olukorda püütakse hoida

stabiilsena, arvestatakse, et senised suvilapiirkonnad niikuinii on juba kujunemas

elurajoonideks ja sellest lisandub keskkonnale ja loodusele täiendav surve. Isegi juhul, kui

piirkonnas võiks olla juhtumeid, kus ei ole hoonestamisel juhindutud avaliku ruumi

säilitamise eesmärgist, ei annaks see kaebajale alust nõuda samasugust kohtlemist ehk

ebaõige halduspraktika jätkamist. Kuid antud juhul nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest ei

ole tegemist võrreldavate olukordadega ja ei ole ka andmeid, et elamumaad suurendatakse ja

see mõjutaks puhkeotstarbelist piirkonda. Elamuehitamist ja laiendamist ei saaks keelata aga

Luige tee ääres, sh Pundelepa V kinnisasjal, mis paikneb teest ca 100 m kaugusel metsa sees.

Kinnisasi moodustati 1996. a. suvila juurde maa ostueesõigusega erastamisel;. Luite tee 3

maaüksuse näol on tegemist elamu juurde ostueesõigusega erastatud maaga, mis ei paikne

otseselt Luige tee ääres. Kohtuistungil tõi kaebaja uuesti esile need kinnistud. Vastustaja

selgitas välja, et kaebaja poolt viidatud Kajakas 21, Kajakas 22, Kajakas 23 kinnisasjade näol

on tegemist Alofi kinnisasjast linnulennult ca 300 m kaugusel, aga mööda teed ca 500

kaugusel paiknevate aiandusühistu Kajakas suvilakruntidega. Vale ei ole ka väide, et

piirkonnas on teekoormus randa liikumisel suur seotult muutustega juba ka elamuehituses.

Seega ei ole tegemist võrreldavate kinnistutega, igaühel on oma kujunemise ajalugu ning

kinnistutel oli olemasolev hoonestus, mille ehitamisel oli krunt eraldatud konkreetses suuruses

ning võimalusel erastati maad hoonete juurde täiendavalt, aga kaebajal ei ole sarnast

olukorda, kuna tema kinnistul hoonet ei asu. Õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud

maa staatus aga ei tingi seda, et samasugused ehitusõigused laieneksid ka kaebaja kinnistule.

24. Otsuses viidatud avalikkusele avatud ruumi säilitamise ja juurde loomise ning rohelise

keskkonna säilitamise põhimõtte juurde oli lisaks asjakohane ka uurida roheteemat,

miljööküsimust. Alofi kinnisasja kõlvikulises koosseisus sisaldub valdavalt metsamaa ja

tegemist on looduslikult kauni eritasandilise reljeefiga pinnasega. Seda kinnitavad mitte

üksnes vastustaja hinnangud vaid seda illustreerivad ka fotod, mis on kättesaadavad interneti

vahendusel ja menetlusosalised on esitanud fotomaterjali ka kohtule (nt tlk 130-135). Fotod

on sj ka otsuse nr 71 lisadeks. Kohtul ei ole kahtlust, et valla eriteadmistega

planeerimisküsimusi arutavad töötajad ei ole kohapealsete oludega tuttavad, taotlust

arutatakse sj teistkordselt ja üldplaneeringumenetluses oli juba varasemalt selline kaalutlus

olnud aluseks, miks kinnistule hoonestust ei planeeritud. Kohtule ei nähtu, et peaks siinkohal

veel mingeid lisatõendeid koguma. Kohus ei nõustu kaebajaga, et hinnang looduskeskkonnale

on oletuslik, paljasõnaline ja tõendamata ja arusaamatu. Fotod sündmuskohast on asjakohased

tõendid ka kohtumenetluses ja varasem kehtiv ÜP määras kaalutlused, miks ala on

puhkepiirkonnana ja loodusväärtuslikuna säilitamisele määratud olnud ja ette ie ole näha

muutusi. Kohus leiab, et DP taotluse lahendamisel on asjakohane uurida ja viidata, missugune

on keskkond, kuhu soovitakse ehitada, kuna sellega kaasneb senise olukorra muutus

keskkonnas ja valla ruumilises arengus ja see küsimus on arutluse all sõltuvalt otsuse

keelduvast põhjusest.

Mida suurem on konkreetse keskkonna kahjustamise oht, seda rangemalt tuleb hinnata iga

mõjutust. Soovitud kujul hoonestamine, st elamu rajamine koos selle vajaduseks trasside ja

juurdepääsutee ehitamisega, tooks kohtule nähtuvalt kaasa haljastuse (puud, põõsad,

taimestik, reljeef) olulise osa likvideerimise ning muutuse ehk tekiks surve loodusliku tekkega

haljastuse asendamiseks, st et vastustaja peaks leidma avaliku huvi, miks seda olukorda

muuta. Avalik huvi muutusi aga ei soosi ja avaliku huviga antud juhtumil oleks kahjulike

muutuste teke vastuolus. Kohus juba märkis, et vastustaja on olukorraga kinnistul tuttav,

vastavalt kinnitab seda asjaolu, et ta teostas kinnistul fotografeerimise, vastupidiselt ei oleks

esitada fotosid. Uuritud on vallas olevate kaartide alusel pinnavormidest tulenevat maapinna

kõrguste vahet, kohtul ei teki kahtlusi, et vallal see võimalus puudus. Reljeefse maastiku

omapära on visuaalselt selgelt tajutav ka tavateadmistega isikutele, seega ei ole kohtule

nähtuvalt mõistlik arvata, et sellisele tõdemusele jõudmiseks oleks vajalik mingi lisatõendi

kogumine või ekspertiis. Vald on juba oma avaliku huvi väljendanud ÜP kaudu, kui ta sinna

piirkonda hoonestust ette ei näinud, eriti elamumaana. Reljeefi saab uurida kaardimaterjali

alusel ja vastavalt on vastustaja eriteadmistega ametnikus seda teinud ( vt nt kaardimaterjal tlk

141). Vallavolikogu nõustus, et kuigi Alofi kinnisasja kõlvikulises koosseisus sisaldub

valdavalt metsamaa, ei ole tulenevalt kinnisasja väiksest pindalast, selle paiknemisest liivase

aluspõhjaga õrnal rannametsa alal (mereni jääb ca 380 m) ja ka tsoneeringust üldplaneeringus

(hetkel puhkebaaside maa), selle kasutamine metsa kasvatuseks tulu saamise eesmärgil

praktikas perspektiivne.

Samas nõustub kohus valla seletusega, et kaebaja ei saa nõuda, et kui ta omandas teadvalt

kinnistu, mille nn metsa kasvatamise tulu on vähese perspektiiviga, tuleks temale sellel

põhjusel lubada kinnistule ehitamist, kuna ta soovib rajada kodu. Kuigi vastustaja on

otsustamisel arutlenud metsaga seotult selle kasvatamise väheseid väljavaateid, ei tähenda, et

vastustaja hinnang looduskeskkonna säilitamisele oleks vale ja ei võimaldaks hinnata avaliku

huvi olemasolu. Vallavolikogu selgitaski avalikkusele avatud ruumi säilitamise ja juurde

loomise ning rohelise keskkonna säilitamise põhimõtet ja otsuses märgitud huvi, kui

rohealade piire mitte muuta, siis on eesmärk tagatud. Vallavolikogu hindaski, et kaebaja

taotlus on vastuolus piirkonnas väljakujunenud miljööga ja valla kehtiva üldisema

planeeringuga. Vald peab avatud ruumi keskkonnasõbralikuks avalikkusele avatud ruumiks,

seda ta soovib säilitada ja luua juurde. Vastavad momendid on valla ehitusmääruse § 5 lg 10

p 1, 3, 6 õiguslikud alused, millele vald toetub. Enam vastab olukorra säilitamine ja

arendamine selles suunas paljude isikute vajadusi, see ongi avalik huvi, mida vald rõhutab ja

millistes piirides vastustaja oma selgitustega opereerib, et kinnitada kaebaja kinnistule

ehitamise mittelubamist.

Kohus seega ei nõustu kaebajaga, et roheteemadel esitatud seisukohad või mõisted jätavad

kahtluse, et kaalutlused on asjakohatud. Kohus nõustub vastustajaga, et esiletoodu on piisavalt

arusaadav, et mõista, kuidas ehitamine hakkaks mõjutama kinnistu seisundit ja

looduskeskkonda.

Riigikohus on märkinud, et Määratlemata õigusmõistete puhul on seadusandja loobunud

detailsest ettekirjutuse andmisest seaduses eneses, normi täpsustamine on delegeeritud selle

rakendajale, selle sisustamine toimub seadusandja juhiste ja eesmärkide abil ( RKHK lahend

nr 3-4-1-5-05 p 16). Kaebaja kokkuvõtteks ei märkinud, et mõni konkreetne mõiste takistaks

aru saamast, miks senise olukorra muutust ei soovita, ka ei nähtu kaebusest, et

üldplaneeringust ei oleks võimalik kontrollida roheteema kohta sätestatut või et

mõisteaparatuur oleks mingis osas arusaamatu ja vajaks eraldi lahtiselgitamist. Kohus

kokkuvõtteks nõustub kaebaja antud selgitustega, et kõrghaljastatud kinnistu, millele

püstitatakse elamu, ei ole osaks avatud ruumist, see ei seondu küsimustega, et kaebaja

kinnistut hakkab liikumiseks kasutama hulk inimesi või et vald sooviks, et liikumisel randa

kasutataks kaebaja kinnistut. Arvestades hoonestustihedust, kujunenud hoonestusstruktuuri

antud krundile ehitamine vähendab avatud ruumi, sj haljasmaad. Kohus nõustub

kokkuvõtteks, et vastustaja ei olnud arvestanud kehtivas üldplaneeringus, et alal, kuhu

elamuehitust ei olnud juurde planeeritud ja oli kavandatud olemasolevast olukorrast tingitult

avaliku rannaga seotult hoonestusstruktuur, muudab olukorda. Elamu ehitamine Alofi

kinnistule ei toetaks puhkeotstarbelist maa kasutust. Kujunenud olukorras on Luige tee ääres

suudetud elamuhoonestust välistada, kaebaja kinnistuga ühele teepoolele jäävad kaugemal

mõned eluhooned, kaebaja kinnistule elamu ehitamine muudaks seda mustrit, kuna kinnistu

on väike ja sellele eluhoone ehitamine varjutaks loodusliku vaate ja kaebaja viidatud

naaberkinnistul asuvad hooned seevastu jäävad teest eemale, kuna asuvad endise kinnistu

suurusest tingitult selle sügavamasse ossa, seega ei saaks kaebaja võrrelda end ka selle

kinnistul kujunenud olukorraga. Kuid ikkagi taandub küsimus sellele, et olemasoleva

planeeringuga oli saavutatud pikaajalisi eesmärke silmas pidades sellise ala säilimine, kaebaja

DP taotlusega silmas peetud ehitamine ei tagaks selle väärtuse säilimist. Ka PlanS § 1 lg 3

kohaselt tuleb planeerimisel arvestada looduskeskkonna arengu pikaajaliste suundumuste ja

vajadustega. Seega on tegemist planeeringuküsimustega, mida vald on õigustatud kaaluma.

Looduskooslused kujunevad pikemal perioodil ja kuigi kaebaja märkis kohtuistungil, et

plaanitud on lisa –haljastust, tuleb nõustuda vastustaja lisaselgitusega kohtuistungil, et

vahepealsel ajal möödub pikk periood, kui uus haljastus suudab asendada vana. Avalikus

huvides ongi vastustaja keeldumisel olnud soov säilitada olukord selles kohas muutumatuna.

Kuigi kaebaja leidis veel, et vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et elamu ehitamisel hävineb

senine looduskeskkond, ei saa kohus sellega nõustuda, kuivõrd mõistlik on eeldada, et hoone

rajamisel vältimatult hävineb osa puudest, rohealast ja väärtustatud reljeefist. Vaidlust ei

olnud küsimuses, et piirkond on miljöölt väärtuslik, vastavat huvi kinnitas ÜP –s

puhkemajandusliku otstarbe arendamise soov. Planeerimismenetluses on tavaline ja

elementaarne, et hinnatakse kavandatud tegevuse mõju looduskeskkonnale. Puude

kõrvaldamine juba iseenesest vältimatult ületab märgatava biomassi võimaliku juurdekasvu,

samuti kaasneb sellega senise pinnase hävitamine. Kaebaja esitatud eskiisi andmed

kinnitavad, et kinnistu ei ulatu teest eemale metsasügavusse, kuhu ehitamine ei oleks nii

märgatav. Kinnistut ei saa ehitamisel säästa otsesest survest ka rohurinde taimestikule, kui ka

osa

puid

saab

säilitada.

Mõjutustena

looduskeskkonnale

mõistame

tavapäraselt

planeerimismenetluses ka survet taimestikule, küsimus ei ole üksnes puude säilitamises, vaid

hinnatud antud koha koosluste stabiilsus langeb. Seega on kohtu arvates vastustaja seisukohad

negatiivsete tagajärgede osas siiski arusaadavad ega vaja veel eraldi põhjendamist või

uuringuid. Valla ametnikud, kes saavad planeerimises erihariduse, on suutelised neid

momente tähele panema ja hindama, et volikogu saaks vastu võtta asjakohase otsuse. Samas

on kohus juba märkinud, et tavapäraselt on juba ÜP selleks planeeringudokumendiks, milles

need momendid leiavad kajastamise ja selleks on eelnevalt vajalikud uuringud tehtud. Ka

sellest aspektist ei nähtu, et hoonestamise küsimuses oleks vallal avalik huvi puudu, st

säilitada senine olukord ja vältida kõike, mis seda muudavad. Ehitamine/hoonestamine seda

olukorda muudab.

25. Kohus leiab, et kaebaja taotlust uuriti sedavõrd, kuivõrd kaebaja advokaatide abiga suutis

esitada oma seisukohad ja lisaks märkis asjaolud, mis on valla seisukohalt olulised, et kaebaja

mõistaks keeldumise asjaolusid. Kuigi kaebaja viitas, et uurimisprintsiipi rikuti, ei nähtu

kohtule, et kaebaja oleks nimetanud ära olulised asjaolud, mida oleks tulnud või saanud veel

uurida ja mis võiks või peaks muutma valla seisukohta. Kohus on need momendid eelnevalt

nimetanud ja märkinud, et need ei saanud põhjustada tagajärgi, millest tulenevalt oleks saanud

teha kaebajale üksnes positiivse otsuse.

Siiski märgib kohus lisaks kaebaja senistele selgitustele, mis esitati kohtuistungil, et vald ei

ole kaebaja taotlust ka moonutanud või jätnud midagi olulist tähelepanuta kaebaja väidetest.

Kuigi kaebuse toetamisel kohtus väideti, et parkimiskohti ei ole eskiisi kohaselt üldse

soovitud rajada, nähtub kohtule kohtukaebuse teesidest, et neid siiski sooviti rajada, vastavalt

märgib kaebus, et kinnistule tuleks ette näha ka parkimiskohad kahele autole (kaebuse lk 13

tlk 15 alt viimane lõik). Kui kaebajal selline tahe puuduks, siis puuduks vajadus esitada

selline väide kaebuses. Vastustaja märkis, et kaebaja taotlusi on siiski ka arutatud kaebajaga

vestluste vormis. Igal juhul nähtub, et vastustaja püüdis vastuseid anda niipalju, kui neid

erinevaid käsitlusi püstitai ja ta ei ole vastamisel neid probleeme ise välja mõelnud.

Kohtuistungil märkis kaebaja esindaja hoopiski, et parkimise kohad saab planeerida garaaži,

mis tuleks rajada maja alla.

Sõltumata eeltoodust nähtub kohtule, et kuivõrd avalikes huvides ei ole kinnistu

hoonestamine, siis ei mõjuta otsuse õigsust, kuhu kaebaja lõppeks soovib parkimiskohad

rajada. Kaebaja esindaja arutles kohtuistungil veel, et vanad hooned endisel kinnistul ja

praegusel WAM kinnistul on ehitatud, järelikult saab kaebaja samaoodi ehitada ja ta viitas

fotodele tlk 103. Fotodelt nähtub, et vanasti on ehitatud hoone (vastustaja vastuses nimetatud

isolaator kinnistu piirist 20 m) ulatuslikult sügavuti maapinnasesse. Kohus siiski selgitab, et

kuigi selline ehitamise võimalus on olemas ehitustehniliselt, samas ei asu hoone nn ainult

maapinnal, tema vundament on ka fotolt nähtuvalt rajatud ikka maasse kindlale pinnasele, ei

muudaks ehitamise võimalikkus kaebaja otsust. Kõrguste vahed tingivad ehitamisel vajaduse

reljeef lõhkuda. Vald on selgitanud, et hoonestust Alofi kinnistu osas ta ei saa lubada ja

reljeefi lõhkuda avaliku huvi silmas pidades. Seega ei ole kohtu arvates ette heidetav, et

vastustaja ei arvesta, et olemasolev olukord kinnitab ehitamise võimalikkust ja seda kinnitab

juba kasvõi olemasoleva hoone ehitamine. Kohus kordab, et vaidlust ei ole küsimuses, et

ehitamine füüsiliselt on kinnistule võimalik; vastustaja ei soovi kahjulikke tagajärgi

looduskeskkonnale ja kooslustele avalikust huvist lähtudes säilitada avalik ruum nii nagu ta

on looduse osaks käesoleval ajal. Suurema ruumilise pinnana vaatles vastustaja kaebaja

kinnistut ja WAM kinnistut, Luige tee piirkonda ja ranna-ala, mis on puhkemajanduslikuks

maaks määratud. Kohtule ei nähtu, et tekiks vajadus teha lisauuringuid ja oleks olnud

üleliigne nõuda kaebajalt lisatõendeid.

Kuigi kaebaja märkis veel, et rikutud on ärakuulamiseõigust ja kaebaja viitas HMS § -dele 40

lg 1, kuid kohtule nähtub, et kaebaja suulist ärakuulamist ei taotlenud, seda ei väidetud ka

kohtuistungil. Mingeid muudatusi kaebaja suhtes üheski senikehtinud haldusaktis ei

kavandatud, et tema positsioon võiks halveneda. Kaebaja oli esitanud ise kirjaliku analüüsi,

milles tõi esile, miks eelmine keeldumine oli vale ja miks vastustajal ei ole võimalust teha

taotluse suhtes keelduvat otsust, lisatud olid tõendid. Kuigi kaebaja kohtuistungil ei

täpsustanud, mis tähendab väide, et ei antud võimalust oma seisukohti esitada, nähtub ju, et

need olid esitatud kirjalikult, tavapäraselt niimoodi taotlust DP algatamiseks ei esitata,

kirjalikule taotlusele vastati kirjalikult, siis leiab kohus, et kuivõrd kaebaja kohtuistungil ei

rõhutanud menetluslike rikkumiste all enam seda küsimust, ei ole tõendeid, et kaebaja ei

saanud oma seisukohti esitada. Ta oli need esitanud, mida ta soovis esitada. Kohtuistungil

täiendas kaebaja oma seisukohti hilisemalt koostatud skeemi selgitustega, kuid mõju need

kaasa otsuse õiguspärasuse suhtes ei saanud tuua. Omandireformi dokumentatsiooni ja

sihtotstarbe muutmise taotluse oli kaebaja ise vallaga juba lahendanud (tlk 83).

Kohtuistungil uusi asjaolusid ei ilmnenud ja kohus selgitas, miks tõendeid ei olnud vajalik

täiendavalt koguda või kaebaja seisukohti üle küsida. Eelnev menetlus on andnud pooltele

piisava informatsiooni seisukohtadest ja vaidlusküsimustest, vastustaja seisukohad on kaebaja

ümber lükanud kirjalikult. Vastustaja on suhelnud kaebajaga aktiivselt ka ÜP menetluses ja

vastustajal on selle materjal olnud käepärast ning lahendamisel, küll teises haldusmenetluses,

kuid informatsioonita kumbki pool ei ole olnud oma tulevikku suunatud taotlustes.

Sihtotstarbe muutmise küsimuse materjali eraldi esitamise nõue oleks olnud tarbetu, kuna

vald ei ole õigustatud nõudma neid materjale, mis tal olemas on ja mida ta saaks küsida välja

kaebajalt, kui mingil põhjusel neid ise kätte ei saaks. Kohtule ei nähtu, et kaebajale heideti

ette, et ta omaalgatuslikult ei esitanud piisavalt materjale (kaebuse p 2.3.2 p 5). Kaebajale

vastuseks märgitakse, et kaebaja huvi ei ole piisav, et see kaaluks avaliku huvi üle. Kui

vastustaja nägi, et ta ei saa teha positiivset otsust, selleks ei ole tõendeid, mis seda

võimaldaks, siis ei ole rikutud ka HMS § 36 lg 3 ja 38 lg 1 põhimõtteid. Vastustaja ei jätnud

taotlust läbi vaatamata (kaebaja viide kaebuses p 2.3.2 p 5 ja HMS § 38 lg 2 ). Vastustaja ei

rahuldanud taotlust. Haldusorgan ei otsustanud kaalutlusõiguse alusel varasema haldusakti

kehtetuks tunnistamist, mil isiku ärakuulamine enne otsuse tegemist on eriti vajalik. Selliseks

otsuseks ei saa olla 24.09.09 otsus nr 91, millega kaebaja taotlus jäeti rahuldamata ja mille

tagantjärgi analüüsi esitas kaebaja oma esindajate kaudu, kuid otsust nr 91 selle tühistamiseks

vaidlustanud ei ole.

Kui menetlusvead võisid mõjutada asja otsustamist, siis on sellise vigase menetluse tulemusel

antud haldusakt materiaalselt õigusvastane, aga selliseid vigu ei ole tehtud. Ainuüksi menetlus

või vormivead ei anna ka alati põhjust nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist –HMS § 58,

kui need ei võinud mõjutada asja lahendamist. Vastustaja suhtes tehtud etteheited on kohus

eelnevalt analüüsinud ja nähtub, et kaebaja peab ainuvõimalikuks lahenduseks DP algatamist,

kuid kohus leiab, et vallal esineb avalik huvi, see on välja toodud ja puuduvad põhjused, mis

tingiksid asja uuel läbivaatamisel soodsama olukorra tekkimise, kui asjaolud on tuvastatud

õigesti. Kohus leiab, et otsust ei muuda sisuliselt valeks ka vastustaja seisukoht, et ta avaldas

soovi mitte rahastada sellist DP-d, mis ei ole kantud avalikust huvist teha muudatusi ÜP-sse.

Kuivõrd vald on veendunud, et ta ei saa antud DP taotlust rahuldada, siis ei saa rikkuda

kaebaja huvisid asjaolu, kas valla vastav põhistus on asjakohane ja kas vald peaks leidma

rahastamise võimalused ja sõlmima lepingu kaebajaga. Kui vald siinkohal peab vajalikuks, et

ta ei leidnud avalikku huvi muutuste teostamiseks, siis võib selles kontekstis tunnustada valla

kaalutlusõigust mitte anda sellist planeeringut eraisiku finantseerimisele.

26. Vastustaja ei pea detailplaneeringu algatamisel kaaluma muid võimalikke hoonestamise

variante, mida taotleja ei ole talle esitanud. Samas nähtub, et ühiskondlike hoonete ehitamist

kaebaja ei ole soovinud, seega ei oleks vastustajal mõtet antud juhul olnud pakkuda ka ajutiste

rannateenustega seotud ürituste huvides ehitiste rajamist, mis ei viiks tagasipöördumatute

protsessideni. Kohtul tuleb kokkuvõttes nõustuda vastustajaga, et rikutud ei ole ka hea

halduse tava ega õiguskindlust, kui kaebajale on käesolevalt selgitatud, miks ei saa tema

taotlust rahuldada. Kaebajale pidi kinnistu soetamisel olema siiski arusaadav, et kinnistu

hoonestamine elamuehituseks ei ole pigem lähiajal tõenäoliselt võimalik ja tal tuleb kasutada

kinnistut sellele määratud sihtotstarbel, seda õigust ei ole piiratud. Kuigi kaebaja nimetas, et

ta soovib rajada kinnistule eluaseme ja vastustajale nähtub, et see ei ole vältimatult vajalik,

leiab kohus, et taotluse lahendamine ja selle rahuldamine ei sõltu siiski küsimusest, kas isikul

on olemas elukoht, kuivõrd juhul, kui seadus ei võimalda igale kinnistule ehitamist, ei saa

seda muuta ka isiku elamispinna vajadus. Vastustaja vastupidine järeldus ei mõjuta asja

lõpptulemust, kuivõrd sellest vastustaja väitest ei muutu ehitamist taksitavad olulised asjaolud

ja asjakohased kaalutlused kinnitavad, et esineb oluline avalik huvi ja kaebaja huvid ei kaalu

seda üle. Üldplaneering peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele

parima võimaliku elukeskkonna, kaebaja ei toonud esile, et valla seisukohad oleks selle

planeeringuga vastuolus. Kohtule ei nähtu, et otsust mõjutasid vahetult mingid asjakohatud

kaalutlused, mis muudaksid selle põhisisu valeks või tooksid kaasa vajaduse asja uuesti läbi

vaadata. Niisugusi nn uusi asjaolusid ei esinenud.

Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt ei piira kaebaja omandi kasutamise õigust

õigusvastaselt. Kohus nõustub, et otsus ei too kaasa samas täiendavaid piiranguid.

Haldusorganil oli planeerimisseadusest (PlanS § 10 lg 1) tulenev õigus jätta detailplaneeringu

menetlus algatamata. Haldusorgan ei ole kohtu hinnangul teostanud vääralt kaalutlusõigust

või jõudnud meelevaldsete järeldusteni. Kaebaja saab kasutada kinnistut edasi senisel

otstarbel ja kaaluda võimalusi, kas kinnistu müüa või kas on võimalik siiski naaberkinnistu

omanikuga koos leida lahendusi. Kohus nõustub, et vastustaja on täiendavalt selgitanud

ebaselgelt ka uute arenduste mõju kaebaja kinnistule, kuid siiski on arusaadav, et vald ei soovi

elamuehitust laiendada ja eriti rannapiirkonnas. Liiklusohutuse seisukohalt on asjakohane

arutada, miks vald soovib jätta võimalusel kaebaja kinnistu juures osa maast perspektiivseks

kergliiklustee rajamise alaks, kui kaebaja sooviks kinnistu võõrandada, vald ei sooviks

kinnistu väärtustatud osa hävitada vaid säilitada, vastuolu keskkonnaküsimustega valla

kaalutlustes ei teki. Ka ei ole asjakohatud ja väärad valla järeldused liikluskoormuse kasvust,

kuivõrd endiste suvilate krundid võetakse aktiivsemalt kasutusele kui eluhooneteks kujunev

ala ja vald peab neid muutusi vältimatult arvestama.

Kohus leiab, et vaatamata haldusakti mõnevõrra arusaamtule ülesehitusele on valla

kaalutlused keelduva otsuse tegemisel kontrollitavad. Kohtule ei jäänud arusaama, et vald ei

ole teadlik tegelikust olukorrast ning ei omanud piisavat informatsiooni ja teadmisi otsuse

langetamiseks, kuivõrd ainuüksi juba varasema samasisulise taotluse lahendamine vahetult

enne uue taotluse saamist, mitmekordne kirjavahetus ja küsimustele vastamine tõendab, et

vastustaja põhiseisukohad ei ole muutunud ja nn uute põhistuste otsimine ei viita, et püüti iga

hinnaga leida põhjusi, et taotlust mitte rahuldada. Uute välistavate asjaolude nimetamine või

lisandumine tulenes vajadusest vastata kaebaja lisandunud seisukohtadele, kokkuvõttes ei

andnud kaebaja põhistused sellist ülekaalukat huvi, mis lubaks valla huvi e avalikku huvi

eirata ja lubada ehitamist kinnistule, mis selleks ei ole ette nähtud. Rikutud ei ole võrdsuse

põhimõtteid ning on tuvastatud avaliku huvi olemasolu, mis määrasid koos teiste argumentide

ja kaalutlustega kaebaja jaoks negatiivse otsuse sisu.

27.Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei ole antud juhul alust ka ettekirjutuse

tegemiseks taotlus uuesti läbi vaadata.

Eelnevast tulenevalt ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätta kaebus rahuldamata.

28. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmisel tema enda kanda.

Vastustaja menetluskulude nõuet ei esitanud.

Karin Kalmiste

kohtunik