3-10-2754/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 26.aprillil 2011.a. Tallinnas Haldusasja number 3-10-2754 Haldusasi L.P.u kaebus Tallinna Linnavalitsuse 22.09. 2010.a. korralduse nr 1428-k osaliseks tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tal- linna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teata- vakstegemisest arvates ehk hiljemalt 26.mail 2011.a. Samaks kuu- päevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koosta- miseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioon- kaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnako- hus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist koh- tuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD 22.09.2010.a. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1428-k kohustati Tallinna Kommu- naalametit andma Tallinna linna omandis olevad Viru tänava kinnisasja osa pindalaga 105 m2 ja Viru väljaku kinnisasja osa pindalaga 50 m2 oma valitsemiselt üle Tallinna Transpordiameti va- litsemisele(punktid 1, 2); otsustati anda need kinnisasja osad avaliku kirjaliku enampakkumise kor- ras üürile tervikobjektina kokku 155 m2(7 peatuse kohta)(p 3); määrati üürile andmise tingimused (p 4), avalike kirjalike enampakkumiste hindamise kriteeriumid(p 5), kinnistute üüri tingimused(p 6), enampakkumise võitjaga üürilepingu sõlmimise aeg(p 7), võitja kohustus maksta lepingu täit- mise tagatisraha(p 8), üürileandja poolt üürilepingu erakorralise lõpetamise tingimused ja sellega seonduvad poolte kohustused(punktid 9-12); moodustati enampakkumise komisjon(p 13); kohus- tati munitsipaalpolitsei ametit teostama üürilepingu üle järelevalvet(p 14) ning transpordiametit korraldama avalikku kirjalikku enampakkumist, sõlmima üürilepingut, valdust aktiga üle andma ja teostama järelevalvet üüri laekumise üle(p 15). Korralduse preambulis on kirjas, et korralduse and- mise põhjuseks on avalik huvi vähendada vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormust, tagada sujuv häireteta liiklus, suurendada liiklusohutust, tõsta taksoteenuse usaldusväärsust, kvali- teeti ning ohutust, kaitsta tarbijate õigusi taksoteenuse kasutamisel, luua võimalus mõistliku ja läbi- paistva hinnaga taksoteenuse kui ühistranspordi teenuse pakkumiseks, tagada ööpäevane taksotee- nuse kättesaadavus, laiendada taksoettevõtluse võimalusi ja mitte vähendada taksopeatuste arvu,

2 säästa maksumaksja raha taksopeatuste hooldusel ja haldamisel vastavate kulude panemisega tak- soteenusest tulu saajale, taksoteenuse osutaja anonüümsuse vähendamiseks ja sotsiaalse kontrolli suurendamiseks ning arvestades ka korraldusele lisatud seletuskirjas toodud põhjendusi ja kaalut- lusi. Seletuskirja kohaselt lõppes 27.09.2010.a. Tallinna linna ja AS „Tulika Takso“ vahel üks aasta kehtinud Viru tänava taksopeatuse üürileping. Üks aasta on piisavalt pikk aeg näitamaks, kas taksopeatuse väljaüürimine on täitnud oma eesmärgid. Taksokomisjoni ülevaatest selgub, et tänu loodud ja üürile antud taksopeatusele, parkimiskohtade ja liiklusskeemi täpsemale märgistusele on Viru tänaval vähenenud mootorsõidukite liikluskoormus, liiklus on vähem häiritud ja liiklusohutus suurenenud. Kuna Viru tänava taksopeatuses on ööpäevaringselt tagatud takso kättesaadavus, on vanalinnas oluliselt vähenenud klientide leidmiseks intensiivselt ringi tiirutavate taksode arv, mis põhjustasid vibratsiooni ning paiskasid õhku inimeste tervist ja UNESCO maailmapärandi nimis- tusse kuuluvat vanalinna kahjustavaid heitgaase. Samuti parkisid taksod varem sageli selleks keela- tud kohtades, seades ohtu teisi sõidukeid ja jalakäijaid. Senine üürimine on need probleemid lahen- danud ning seega põhjendatud. AS „Tulika Takso“ taksojuhid ei oma ühtegi kriminaal- ega keh- tivat liiklus- või ühistranspordialast väärteokaristust, teenust osutanud taksojuhi kergem tuvastami- ne aitab paremini tagada tarbijate õigusi ning suurendab taksoteenuse usaldusväärsust. Tarbijad on hakkanud eelistama mitteanonüümset taksot ning ka teised taksojuhid on asunud oma anonüümsust vähendama, paigutades nähtavale kohale oma ettevõtte ja teenindaja andmed. Kuna taksopeatused antakse üürile madalaimat taksoteenuse hinda pakkunud pakkujale, soodustab see hindade langust ka teistes lähipiirkonna taksopeatustes, mis on ainus tõhus meede turistide ja teiste tarbijate kait- seks, kes pole informeeritud taksoteenuse hindadest Tallinnas. Sageli loobivad klienti ootavad tak- sojuhid prahti maha ning ühtegi taksoteenuse osutajat pole võimalik kohustada taksopeatust korras hoidma. Üürilepingus on aga vastav punkt sees, mis kohustab rentnikku taksopeatust korras hoid- ma vastavalt linna heakorraeeskirjadele. Taksoteenust osutatakse kuni 5 aasta vanuste sõidukitega, mille pagasiruumi minimaalne maht on 400 liitrit, mis tagab, et vanalinna hotelle kasutavatel turis- tidel on võimalik kaasa võtta vajalikul määral pagasit. Sõidukite turvavarustust täiendatakse pide- valt ning uusim tehnoloogia sõitjate kaitseks on sõidukitel olemas. Lisaks on taksode välimus ühest küljest pealinna ja riigi visiitkaart ning teisalt eeskujuks teistele taksoettevõtetele ja taksojuhtidele teenuse kvaliteedi parandamiseks. Tulenevalt eeltoodust on avalikes huvides korraldada uus enam- pakkumine ning jätkata Viru tänava ja Viru väljaku kinnisasjades üürile andmist taksode peatumise koha sihtotstarbel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada vaidlustatud korraldus osas, millega otsustati Viru tänaval ja Viru väljakul asuvad kinnisasjade osade üürileandmine. Korraldus on motiveerimata, puuduvad kaalut- lused, millest haldusorgan diskretsiooniotsuse puhul lähtub, vastustaja on piirdunud vaid väitega, et haldusakti andmine on avalikes huvides. Arusaamatu on korralduses nimetatud eesmärgi saavu- tamine seaduslikul alusel tegutsevate taksojuhtide juurdepääsuõiguse piiramisega taksopeatustele, mis riivab taksojuhtide põhiseadusest(PS) tulenevat võrdsusõigust ja ettevõtlusvabadust. Seetõttu oleks pidanud kaaluma ning korralduse seletuskirjas tooma põhjendused, miks taksojuhtide õiguste riive on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-61-07 sedastanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võima- lik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Asjakohane on ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-49-08, milles on asutud seisukohale, et kohus ei saa üldjuhul ise asuda haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida hal- dusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. Vastustajal puudus vaidlustatud korralduse andmiseks õiguslik alus. Vastavalt teeseaduse- le(TeeS) on avalikult kasutatavaks teeks kohalik tee(§ 4 lg 1), s.t. linnas, alevis või alevikus paiknev tänav, mis on ehitatud või kohandatud sõidukite või jalakäijate liiklemiseks(§-d 51, 6). Tee koosseisu kuuluvad liiklemiseks kasutatava rajatisena ka ühissõiduki peatuseks ettenähtud ala ja

3 ootekoda(§ 2 lg 2 p 1). Seega on taksopeatustena kasutatavate kinnisasja osade ja teerajatiste näol tegemist avalikult kasutatava kohaliku teega, mille andmine piiratud hulga isikute kasutusse on õi- gusvastane. Avaliku asja mõiste eeldab, et asja kasutatakse avalikes huvides ning selle omanik peab lähtuma omanikuõiguste teostamisel avalikest huvidest. Asjaõigusseaduse(AÕS) § 155 lg 1 sätestab, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee pole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Seega kuulub igale Tallinna linnas seaduslikult tegutsevale taksojuhile subjektiivne avalik õigus takso- peatusi kasutada ja nõuda, et sellist kasutamist ei takistataks. Vastustaja on TeeS §-st 29 lg 3, mis võimaldab teatud eeldustel anda avalikult kasutatavat teemaad teise isiku kasutusse, teinud ebaõige järelduse, et volikogu 29.05.2003.a. määrusega nr 34 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise kord“(edaspidi „linnavara kord“) võimaldab anda taksopeatusi üürile. Korra p 3 kohaselt antakse vara kasutusse, kui see pole vajalik avalikuks otstarbeks või linna valitsemiseks. Vara kasutusse andmine pole lubatud, kui see muudab võimatuks või oluliselt raskendab kasutusse andja valduses oleva muu vara otstarbekohast kasutamist või tema õiguste teostamist. Tallinna linn ei osale praegusel juhul õigussuhtes mitte eraõigusliku omanikuna, kes saab avalikult kasutatavat asja välja üürida, vaid avaliku võimu kandjana. Seega on välistatud eraõiguses kehtiv privaatautonoomia põhimõte ning linn on kohustatud tagama PS-st tulenevaid põhiõigusi ja -vabadusi. PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avalikult kasutatava tee kasutamisõiguse piiramisega piiratakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), sest osa taksojuhte jääb ilma õigusest neid taksopeatusi kasutada, ning reisijate õigust valida avalikult kasutatavast taksopeatusest endale sobivat taksot, mis tähendab taksoreisijate vaba eneseteostuse riivet(PS § 19); osa taksojuhte seatakse aga eelisseisundisse, mis tähendab võrdsus- õiguse riivet(PS § 12). Korralduse andmise alusena viidatud ühistranspordiseaduse(ÜTS) ja võlaõi- gusseaduse(VÕS) sätted sellisteks põhiõiguste riiveteks alust ei anna. Seega on linna poolt ava- likult kasutatavate taksopeatuste üürimine osale taksoettevõtjatest vastuolus PS §-ga 3 ning §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Korraldusest jääb arusaamatuks, kuidas aitab Tallinnas seaduslikul alusel tegutsevate taksojuhtide juurdepääsuõiguse piiramine vanalinnas asuvatele tak- sopeatustele vastustaja soovitud eesmärki täita. Korralduse andmisel on vastustaja eiranud linna- vara korra punkte 7-9, sest pole uurinud, milline on väljaüüritava vara kasutamise eest keskmine tasu suurus. Linnavalitsusel puudub vara kasutusse andmiseks igasugune arvestusmetoodika ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama tasu eest vara välja üürida pole lubatud. Te- gemist pole eraomandis oleva varaga, mida võib suvalise hinnaga välja rentida. Taksoteenuse osu- tajate ettevõtlusvabaduse piiramine on vastuolus ka ÜTS §-ga 3 p 2, mis sätestab, et ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonna- le ja sellest põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele. Transpordi negatiivse mõju all keskkonnale mõeldakse teatavasti CO2 emissiooni – suurem sõiduk tarbib rohkem kütust ning seetõttu on suurem ka negatiivne mõju keskkonnale. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik ühe taksopeatuse väljaüürimisega likvideerida kõik probleemid vanalinnas ja taksonduses üldse. Kõik vastustaja nimetatud probleemid on selgelt tingitud taksonduse järelevalve nõrkusest. Viru tänavale rajatud taksopeatuse tõttu on tänava läbi- tavus halvenenud seal seisvate taksode tõttu ning vanalinnas on pidevalt veel rohkem taksosid kui varem. Taksopeatuste kasutamise piiramine taksojuhtidele, kes ei vasta esitatud tingimustele või ei soovi materiaalsetel põhjustel osaleda avalikul kirjalikul pakkumisel üürilepingu sõlmimiseks, on õigusvastane. Kaebaja ei peagi pakkumisest osa võtma, sest talle on väljastatud taksoveoluba ja sõidukikaart, mis annavad õiguse Tallinnas tegutsemiseks. Kõik taksojuhid, kellele on linna poolt väljastatud taksoveoluba, kannavad riigi ja kohaliku omavalitsuse ees ühesugust maksukoormust, järelikult peavad neil olema võrdsed võimalused kasutada vabalt kohaliku omavalitsuse rajatistel ja kinnistutel asuvaid taksopeatusi. Korraldusega kehtestatud teerajatise osade üüri alghind on 21 000 kr (1342,14 eurot) kuus. Tingimused, et pakkuja peab omama vähemalt 30 kuni 5 aasta vanust

4 taksot, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 liitrit või kirjalikku lepingulist suhet vähemalt 30 taksojuhiga, kes teostavad taksovedu kuni 5 aasta vanuste taksodega, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 liitrit ja mis kannavad pakkuja kaubamärki, on vastuolus ÜTS §-s 3 p 2 sätestatud ühistranspordi korraldamise eesmärgiga – soodustada ühissõidukite eeliskasutamist võr- reldes sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega, vähendades transpordi negatiivset mõju kesk- konnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustustele; suuremad sõidukid tarbivad rohkem kütust ja on keskkonnale suurema negatiivse mõjuga. Ka Tallinna taksoveoeeskirja p 8 ei kehtesta taksodele pagasiruumi mahu ja vanuse nõudeid. Kõnealune piirang riivab ebavajalikult ja mõõdupäratult tak- sojuhtide ettevõtlusvabadust(PS § 31) ja annab põhjendamatud eelised suuremate taksodega tee- nust osutavatele taksojuhtidele. Need on põhjendamatud tingimused, mille pakkumisel osalemise eelduseks seadmine viitab suunatud pakkumisele, samuti korralduse p-s 4.7.18 toodud sõidu alusta- mise tasu piirmäär – 2,88 eurot – selline on AS „Tulika Takso“ sõidualustustasu, millest nad alla- poole minna ei soovi. Pakkuja taksoveoteenuse hinna fikseerimine eeldab isikutevahelist kokku- lepet, mis on kriminaalkorras karistatav. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud haldusakti ülalpool toodud kokkuvõttes märgitule järgmised põhjendused. Korraldus on piisavalt motiveeritud, selle preambulis on loetletud eesmärgid, üksikasjalikumad selgitused on esitatud korralduse lisaks ole- vas seletuskirjas. Taksokomisjoni ülevaatest selgub, et tänu loodud ning üürile antud taksopeatu- sele, parkimiskohtade ja liiklusskeemi täpsemale märgistusele on vanalinna piirkonnas mootorsõi- dukite liikluskoormus vähenenud, liiklus sujuvamaks muutunud ja suurenenud liiklusohutus. Tõus- nud on taksoteenuse usaldusväärsus ja tagatud teenuse ööpäevaringne kättesaadavus. Läbipaistva hinnaga taksoteenuse tagamine on vähendanud õigusrikkumiste arvu ning paranenud on taksoveo- teenuse kvaliteet. Seejuures pole vähenenud teiste seaduslikul alusel taksoveoteenuse osutajate või- malused taksoteenuse osutamiseks. TeeS § 29 lg 3 kohaselt on avalikult kasutatava tee omanikul õigus anda teemaad kasutada teisele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid. Üürile antavate taksopeatuste korrashoiu kohustus on üürnikul ning kinnistute remontimise õigus on jäetud Tallinna linnale kui üürileandjale. Linnavara korra p 4 kohaselt antakse linnale kuuluv vara kasutusse kasutuslepinguga, mis sõlmitakse kas suulisel või kirjalikul avalikul enampakkumisel või läbirääkimistega pakkumisel. Avalik huvi on taksoteenuse kui ühistranspordi kättesaadavus, selle parem kvaliteet ja ohu- tus. Taksode vanuse ja pagasiruumi mahu nõude kehtestamisel on arvestatud asjaoluga, et takso- peatuses peab olema vähemalt 2 taksot 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ning taksojuhtidel peab olema piisav aeg puhata, et tagada ohutu liiklemine. Turvasüsteemide põlvkonnad vahetuvad 5-aastase intervalliga, seega saab ohutut taksoteenust pakkuda üksnes uute sõidukitega, millel on olemas vajalik turvavarustus. Avalik huvi on, et haldusorgan rakendab vajalikke meetmeid, välista- maks pettusi avalikult pakutavate teenuste osas ning tagamaks taksoteenuse kvaliteeti. Muidugi ei saa ühe linnarajatise ühe osa taksopeatusena üürileandmisega lahendada kõiki taksonduses praegu esinevaid probleeme, kuid see on siiski toonud kaasa taksoteenuse kvaliteedi selge paranemise kesklinnas Viru tänava piirkonnas. Üürile antud taksopeatuses ei saa teenust osutada anonüümsed taksojuhid, mis loob eelduse teenuse korrektseks osutamiseks, usaldusväärsuse ja kvaliteedi tõstmi- seks ning tagab paremini tarbijate õigusi. Arvestades praegust olukorda, kus Tallinna kaugemates piirkondades puudub sageli takso saamise võimalus, loob taksopeatuse üürileandmine olukorra, kus taksoettevõtetel, mis ei osalenud pakkumisel, tekib huvi teenindada ka Tallinna vanalinnast kaugemate piirkondade elanikke, sest konkurents taksoteenuse pakkumises tiheneb. Samuti on tak- sopeatuse rentnik kohustatud taksopeatust korras hoidma, millist kohustust on taksoteenuse osuta- jale võimalik panna vaid üürileandmise lepingus seatud tingimuste kaudu. Reisijate õigust endale sobiv takso valida ei piirata, sest võimalus on endale sobiv teenuseosutaja valida teisest lähedal- asuvast taksopeatusest. Valitud abinõu tuleb pidada vajalikuks, sest loodavate taksopeatuste üürileandmisega võr- reldes vähemalt samaväärse tõhususega ei ole muul viisil korraldustes nimetatud eesmärkide saa- vutamine võimalik. Samuti on korraldusega rakendatav abinõu mõõdukas, sest sellega püütakse

5 saavutada väga olulisi eesmärke ning kaebaja põhiõigustesse on seejuures sekkutud küllaltki vähe- intensiivselt. Kaebaja põhiõigusi rikkuvaks ei saa pidada ka konkursi tingimusi, mis olid põhjen- datud ega moonutanud konkursi eesmärki. Korralduses on põhjendatud kasutatavate sõidukite va- nusele ja mahukusele seatud piiranguid. Kuna liikluseeskirja § 62 kohaselt ei kehti asulasõidul tak- sos turvavöö kinnitamise kohustus, on eriti oluline taksoveoks kasutatavate sõidukite võimalikult kõrgetasemelise aktiivse ja passiivse turvavarustuse olemasolu. 400 liitrise mahtuvusega pagasi- ruumi nõue piirab küll väikeautode ja väike-keskklassi autode enampakkumisel osalemise võima- lust, kuid sellise suurusega pagasiruum on olemas kõigil üldlevinud tänapäevastel keskklassi se- daanidel. Kaebaja õigusi ei saa vaadelda kitsalt konkreetse taksopeatuse kasutamise kontekstis, vaid seda tuleb hinnata linnale kuuluvate taksopeatuste kogumi suhtes. Kesklinna piirkonda jääb alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, mistõttu on riive kaebaja ettevõtlusvabadusele vähe- intensiivne ja piirangu eesmärgid sellest kaalukamad. Üürile antud Viru tänava taksopeatus moo- dustab kõigist Tallinna linna taksopeatusest ainult 1% ja kõikidest kesklinna taksopeatustest 3,3%. Kaebaja väide, et vastustaja ei või anda linnavara kasutusse, on ainetu. PS § 154 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse, mille põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel ning mis hõlmab ka kohaliku omavalitsuse üksuse õiguse temale kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada. Kohaliku elu küsi- musi võib kohaliku omavalitsuse üksus otsustada vastava volitusnormita seaduses. Seega võib ko- halik omavalitsus sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis pole riigielu küsimus. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha(Riigikohtu 9.02. 2000.a. otsus nr 3-4-1-2-00 p 16). Kuigi TeeS § 4 lg 1 kohaselt on kohalik tee avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks TeeS-s ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega, ei teki ainuüksi sellest igale seaduslikult tegutsevale taksojuhile subjektiivset avalikku õigust kasutada eranditult kõiki taksopeatusi. TeeS § 29 lg 3 annab avalikult kasutatava tee omanikule õiguse anda teemaad maakasutust reguleerivate õigusaktide kohaselt kasutada teisele isikule ilma hoonestus- õiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid. Kinnistute taksopea- tusena kasutusse andmisega ei raskendata teedel teetööde tegemist, teekasutuse korraldamist ega tee kaitsevööndi hooldamist. Korraldus on piisavalt põhjendatud. Kaevatud korralduse seletuskirjas on menetluskritee- riumid ära toodud ning neid pole kaebaja vaidlustanud. Vara kasutusse andmise menetluse ajal on isikul õigus nõuda pakkumismenetluse normide järgimist, kuid isikul pole subjektiivset õigust saada kohaliku omavalitsuse vara enda kasutusse. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et kohalikul omavalitsusel on oma vara käsutamise ja kasutamise küsimuste otsustamisel ulatuslik omakorraldusõigus ning kohtud võivad reeglina kontrollida üksnes kohaliku omavalitsuse üksuse vara käsutamise ja kasutamise õiguspärasust, mitte otstarbekust. Praegune vaidlus on sisult sarnane haldusasjaga nr 3-09-1397, kus kaebaja ja T.Kadu vaidlustasid vastustaja 27.05.2009.a. korralduse nr 872-k. Selles asjas jätsid Tallinna Halduskohus 12.04.2010.a. otsusega ja Tallinna Ringkon- nakohus 22.10. 2010.a. otsusega kaebused rahuldamata ning Riigikohus keeldus 3.03.2011.a. mää- rusega kaebaja ja T.Kadu kassatsioonkaebusi menetlusse võtmast.

KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusalused Viru tänava kinnisasja osa pindalaga 105 m2 ja Viru väljaku kinnisasja osa pindalaga 50 m2 otsustati esmakordselt anda avaliku kirjaliku enampakkumise korras üürile 27.05. 2009.a. Tallinna Linnavalitsus korraldusega nr 872-k ning linnavalitsuse 9.09.2009.a. korralduse nr 1426-k alusel anti need kinnisasja osad enampakkumise võitnud AS-le „Tulika Takso“ üheks aastaks üürile. Kaebaja vaidlustas korraldusega nr 872-k kohtus, esitades samad põhjendused, mis käsitletavas kaebuses. Tallinna Halduskohus 12.04.2010.a. otsusega haldusasjaga nr 3-09-1397 jäeti kaebus rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010.a. otsusega jäeti rahuldamata kae- baja apellatsioonkaebus ning kassatsioonkaebusele ei andnud Riigikohus 3.03.2011.a. määrusega menetlusluba. 22.09.2010.a. korralduse nr 1428-k uue enampakkumise korraldamiseks tegi linna- valitsus sellepärast, et AS-ga „Tulika Takso“ sõlmitud 1-aastane üürileping lõppes.

6 Alusetu on kaebaja väide, et vaidlustatud haldusakt on motiveerimata. Korralduse pream- bulis on loetletud eesmärgid, mida soovitakse enampakkumistega saavutada, üksikasjalikumad sel- gitused on pikalt ja põhjalikult(11 leheküljel) kirjas korralduse lisaks olevas seletuskirjas, millele on viidatud ka preambulis. Nõustuda ei saa kaebajaga, et korralduse andmiseks puudus vastustajal õiguslik alus. PS § 154 lg 1 näeb ette, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsu- sed, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt - see tähendab kohaliku omavalitsuse üksuse õigust otsustada, kas, millal ja kuidas kohaliku elu küsimusi lahendada, sealhulgas ka õigust temale kuu- luvat vara vabalt kasutada ja käsutada. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 3 ko- haselt rajaneb kohalik omavalitsus muu hulgas kohaliku elu küsimuste iseseisva ja lõpliku otsusta- mise ja korraldamise põhimõttel(p 1) ning üheks aluspõhimõtteks on ka igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas(p 2). KOKS § 34 lg 1 ja 2 järgi on munitsipaal- omand vallale või linnale kuuluv vara, mille valitsemise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu. Munitsipaalomandi valdamine, kasutamine ja käsutamine on kohaliku elu küsi- mus. Sealhulgas on kohaliku elu küsimus ka näiteks munitsipaalomandis oleva maa võõrandamine, kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormamine(Riigikohtu 19.01.2010.a. otsus nr 3-4-1-13-09 p-d 18, 20 ja 22). Kohaliku elu küsimusi võib kohaliku omavalitsuse üksus otsustada vastava voli- tusnormita seaduses, vastasel korral ei saaks ta otsustada ja korraldada kõiki selliseid küsimusi. See tuleneb ka asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha(Riigikohtu 9.02.2000.a. otsus nr 3-4-1-2-00 p 16). KOKS §-st 6 lg 1 tulenevalt on üheks omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada oma vallas või linnas ka valla- või linnasisest ühistransporti, mille üheks liigiks on taksovedu(ÜTS § 2 p 11). Vastavalt ÜTS §-dele 4 ja 5 kavandavad ja korraldavad ühistransporti muu hulgas omavalitsusorganid, kelle ülesandeks on ühistranspordi arengu suunamine ja koordi- neerimine ning ühistranspordi infrastruktuuri objektide planeerimise, rajamise, korrashoiu ja kasu- tamise korraldamine. AÕS § 155 lg 1 sätestab, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist. Kuigi TeeS § 4 lg 1 kohaselt on kohalik tee(sh tänav - TeeS § 51 ja § 6) avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks TeeS-s ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega, ei teki ainuüksi sellest veel igale Tallinnas seaduslikult tegutsevale takso- juhile subjektiivset avalikku õigus kasutada eranditult kõiki Tallinna tänavatel asuvaid taksopeatusi ja nõuda linnalt nende kasutamise takistuste kõrvaldamist. TeeS § 29 lg 3 annab avalikult kasutata- va tee omanikule õiguse anda teemaad maakasutust reguleerivate õigusaktide alusel kasutada tei- sele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolu- sid. Vastustaja kinnitab, et kõnealuse taksopeatuse tõttu pole teehoid seal aasta jooksul raskenenud ja liiklusolud halvenenud ning kaebaja pole vastupidist tõendanud. Kaebaja väited, et vastustaja pole selgitanud, milline on väljaüüritava vara kasutamise eest keskmine tasu suurus, puudub arvestusmetoodika vara kasutusse andmiseks ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama tasu eest vara välja üürida pole lubatud, ei anna alust vaid- lustatud korralduse tühistamiseks. Riigikohtu erikogu selgitas 20.12.2001.a. otsuses nr 3-3-1-15- 01(p-d 14, 20), et kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks ning valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Kui linna vara kasu- tusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsiooni- reegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne. Otsuse p-des 23, 24 märkis erikogu, et isik ei saa vara kasutusse andmist vaidlustada motiivil, et linn saab seda tehes kahju või et see ei võimalda parandada kolmandate isikute liiklemisvõimalusi linnaosas, samuti pole isikul otsest subjektiivset õigust saada vaidlusalune maatükk just enda kasutusse. 22.10.2009.a. otsuses nr 3-3- 1-66-09(p-d 20, 21) sedastas Riigikohus, et kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menet-

7 luse ajal on isikul küll õigus nõuda pakkumismenetluse normide järgimist, kuid tal pole subjektiiv- set õigust saada seda vara enda kasutusse. Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist regulee- rivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist pole hõlmatud pakkumi- se tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine. Vaidlustatud korraldus näeb ette ette avaliku kirjaliku enampakkumise läbiviimise, mis vas- tab linnavara korra p-s 20(1.04.2009–31.01.2010 kehtinud redaktsioonis) ettenähtud võimalustele. Kuna halduskohtul puudub pädevus kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt oma vara kasutamise otstarbekust, pole oluline, miks vastustaja otsustas taksopeatuse korralduses kindlaksmääratud tasu eest välja üürida ning kas seda teemaad poleks vaja avalikuks otstarbeks või linna valitsemiseks. Kuivõrd tegemist on kohaliku elu küsimuse otsustamisega, milles kohaliku omavalitsuse üksusel on iseseisev ja lõplik otsustusõigus(kaalutlusotsus), siis kohus sellesse sekkuda ei saa(Riigikohtu 14.10.2003.a. otsus nr 3-3-1-54-03 p-d 38, 40). Vaidlusaluse taksopeatuse väljaüürimine, kui see olemasolevaga võrreldes suuremas ulatuses ei takista sõidukite liiklemist, ei saa kuidagi rikkuda kaebaja kui Tallinnas tegutseva taksojuhi õigusi. Linnavalitsuse tegevuse, sealhulgas taksopeatuste väljaüürimise, otstarbekust kontrollib linnavolikogu moodustatud revisjonikomisjon KOKS § 48 lg 3 p 5 ja oma tööplaani või volikogu otsuse alusel ning linna põhimääruses kehtestatud korda järgi- des. Kohus nõustub kaebajaga, et korraldus riivab võrdsuspõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse kait- seala. PS § 12 lg 1 1. lause "Kõik on seaduse ees võrdsed" sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, sealhulgas ettevõtluse. Selle põhiõiguse riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine. Korraldus kohtleb ebavõrdselt taksoteenuseid osutavaid äriühinguid, kus töötab 20-30 taksojuhti kuni 5 aasta vanustel ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autodel ning väiksemaid äriühinguid ja FIE-sid, kelle käsutuses pole 20-30 kuni 5 aasta vanust ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autot. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et esimestel on võimalus osaleda vaidlusalusel enampakkumisel, teistel aga mitte. Ühtlasi on vastus- taja sellega sekkunud ka ettevõtlusvabadusse. PS § 29 lg 1 sätestab, et isikul on õigus valida tege- vusala, elukutset ja töökohta. Tegevusala ja elukutse vaba valik kaitseb nii erasektoris kui ka ava- likus sektoris töötamist, samuti ettevõtlusega seotud tegevusalasid ja elukutseid. PS § 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega ..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui avalik võim piirab isikuid selle õiguse vabal teostamisel. Kuid põhiõiguste riive ei tähenda automaatselt, et see rikub põhiõigusi. Sellise riive korral tuleb kontrollida riive põhjendatust. Alles siis, kui riivet pole võimalik põhjendada, on tegemist põ- hiõiguse rikkumisega. Üldjuhul on ettevõtlusvabadusse sekkumine materiaalselt õiguspärane siis, kui see on proportsionaalne, s.o. sobiv, vajalik ja mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõte on sätes- tatud PS § 11 teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraat- likus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavusel kontrollib kohus kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja seejärel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdu- kust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavuta- mist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on va- jalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused Kohtu hinnangul on kõik korralduse preambulis loetletud eesmärgid - vähendada vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormust, tagada sujuv ja häireteta liiklus, suurendada liiklus- ohutust, tõsta taksoteenuse usaldusväärsust, kvaliteeti ning ohutust, kaitsta tarbijate õigusi takso- teenuse kasutamisel, luua võimalus mõistliku ja läbipaistva hinnaga taksoteenuse kui ühistranspor-

8 di teenuse pakkumiseks, tagada ööpäevane taksoteenuse kättesaadavus, laiendada taksoettevõtluse võimalusi ja mitte vähendada taksopeatuste arvu, säästa maksumaksja raha taksopeatuste hooldu- sel ja haldamisel vastavate kulude panemisega kinnisasja osade üürnikule, taksoteenuse osutaja anonüümsuse vähendamine ja sotsiaalse kontrolli suurendamineseks - põhjendatud ja mõistlikud ning valitud meede (taksopeatuse üürileandmine korralduses ettenähtud tingimustel) on sobiv ja vajalik abinõu nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Vastustaja põhjendab kõnealuse taksopeatuse väljaüürimise jätkamise soovi sellega, et aasta jooksul, mil peatus oli välja üüritud AS-le „Tulika Takso“, vähenes vanalinnas mootorsõidukite liikluskoormus, vibratsioon ja heitgaaside hulk, suu- renes aga liiklusohutus, tarbijate turvalisus ja taksoteenuse usaldusväärsus ning paranes teenuse hinna ja kvaliteedi suhe ja heakord taksopeatuses. Kaebaja pole vastupidist tõendanud. Võimalikku kõrgemat taksoteenuse hinda ei saa pidada avaliku huvi vastaseks olukorras, kus hind on põhjenda- tud ja sellega kaasneb parem ja usaldusväärsem teenus, samuti on klientidel võimalus valida endale sobiv taksoteenuse osutaja mõnest teisest lähedalasuvast taksopeatusest. Seega pole kahjustatud vaba konkurents ja tarbijate õigus vabalt taksoteenuse osutajat valida. Ebaproportsionaalseteks ei saa pidada ka korralduse nõudeid konkursil osaleda sooviva et- tevõtja poolt kasutatavate sõidukite hulgale, vanusele ja mahutavusele. Olukorras, kus üürnik peab ööpäevaringselt tagama pidevalt vähemalt kahe sõiduki olemasolu taksopeatuses ning järgmist tak- sot ei tohi olla vaja oodata kauem kui 10 minutit(p 6.3.2), ei saa konkursi korraldaja reaalselt eel- dada enampakkumisel osaleja võimekust üürileandmise tingimusi täita, kui tema käsutuses pole piisaval määral sõidukeid. Seega pole vähemalt 30 takso olemasolu nõue ülemäärane. Põhjendatud on ka kasutatavate sõidukite vanusele ja mahukusele seatud piiranguid. Kuna liikluseeskirja § 69 p 4 ei kohusta asulasõidul taksojuhti ega takso tagaistmel sõitjat turvavööd kinnitama, tuleb nõustuda korralduse seletuskirja põhjendusega, et taksoveoks kasutatavate sõidukite puhul on eriti oluline võimalikult kõrgetasemelise aktiivse ja passiivse turvavarustuse olemasolu. Kuna piisavalt turvali- seks on loetud ka kuni 5 aasta vanused sõidukid, ei sea see taksoettevõtjatele ebamõistlikult koor- mavaid piiranguid. Põhjendatuks võib pidada ka vähemalt 400-liitrise mahutavusega pagasiruumi nõuet. Vaatamata asjaolule, et selline nõue piirab nende ettevõtjate enampakkumisel osalemise või- malust, kes kasutavad taksoveoks väikeautosid ja väike-keskklassi autosid, on vähemalt sellise suurusega pagasiruum olemas näiteks kõigil üldlevinud tänapäevastel keskklassi sedaanidel, mille soetamine ja kasutamine ei pea tingimata olema väiksemast sõidukist oluliselt kulukam (see sõltub ka töömahust, varustustasemest jm). Kuigi praktikas võib olla õige, et klientide põhiosa jaoks pole takso pagasiruumi suurus määrava tähtsusega, on korralduses põhjendatult arvesse võetud ka vanalinna hotellides peatuvaid turiste, kelle pagasi mugavaks mahutamiseks on piisava suurusega pagasiruum kahtlemata vajalik. Seejuures on just (välis)turistid see taksoteenust kasutav grupp, kellel kõige tõenäolisemalt napib informatsiooni Tallinnas tegutsevate taksoettevõtjate kohta ning seega puudub neil reaalne alternatiiv peatuses seisva väikese mahutavusega takso asemel tellida oma reisipagasi transpordiks mahtuniversaal või muu suurem sõiduk. Kuni viie aasta vanuste ja tehniliselt korras sõiduautode puhul ei saa ka väita, et mõnevõrra suuremate autode kasutamine oleks automaatselt vastuolus ÜTS § 3 lg 2 p-s 2 sätestatud ühistranspordi korraldamise eesmärgiga soodustada transpordist tulenevate negatiivsete keskkonnamõjude vähendamist. Kuivõrd kõnealuse taksopeatuse väljaüürimisel jääb kesklinna piirkonnas alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, on vaidlustatud haldusaktidega põhjustatav riive võrdsuspõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele vähe intensiivne. Kuna riive on vähe intensiivne ning piirangu eesmärgid, mi- da soovitakse saavutada, on kaalukamad, siis on PS §-de 12 lg 1, 29 lg 1 ja 31 riive mõõdukas. Eel- toodu alusel on kohus seisukohal, et korraldustega nr 872-k ja nr 1489-k kehtestatud piirangud on proportsionaalsed ja põhiseadusega kooskõlas. Oletuslik ja tõendamata on kaebaja väide, et taksode vanusele ja pagasiruumi mahule sea- tud tingimused ning sõidu alustamise tasu piirmäär 2,88 eurot viitavad suunatud pakkumisele, sest selline on AS „Tulika Takso“ sõidualustustasu, millest ta allapoole minna ei soovi. Kuna korral- duses sätestatud taksopeatuse üürileandmise tingimused on põhjendatud ja mõistlikud, puudub kohtul igasugune alus pidada enampakkumisi suunatuks AS-le „Tulika Takso“ või mõnele muule

9 konkreetsele taksoettevõtjale. Enampakkumisest on võimalik osa võtta kõikidel korralduse nõuetele vastavatel ettevõtjatel, mistõttu on tagatud võrdne kohtlemine.

Kohtunik: D.Maastik