3-09-570/131 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask, Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-570 Haldusasi H Ki, P Ti ja R Ti kaebused ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17.02.2009 otsuse nr 1 tühistamiseks ja komisjoni kohustamiseks teha uus otsus Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 24. novembri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus H Ki, P Ti ja R Ti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. märts 2011. a Menetlusosalised Kaebuse esitajad – H K, P T ja R T Vastustaja – ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon

RESOLUTSIOON

1. Jätta H Ki, P Ti ja R Ti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-570 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. mail 2011. a (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 30.09.1998 otsusega rahuldamata I S avalduse Haapsalus Lossiplats 6 ja 6a asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Vara endine omanik oli I. Si vanaisa H J S, kes oli 16.06.1940 seisuga Saksa Riigi kodanik ja lahkus Saksa Riigiga sõlmitud lepingute alusel 1939. a Saksamaale. Otsust põhjendati sellega, et vara endine omanik ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik.

3-09-570

2(9) 2. H K, P T ja R T esitasid 25.03.2006 ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonile avaldused, milles taotlesid enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks Haapsalus Lossiplats 6 (endine Turuplats 6) asuva vara osas.

3. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsusega nr 217 jäeti rahuldamata H. J. S venna lastelaste H. Ki, P. Ti ja R. Ti avaldus nende tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektideks Haapsalus Lossiplats 6 asuva vara osas, kuna vara endine omanik H. J. S ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik.

4. Tallinna Halduskohtu 09.04.2007 otsusega nr 3-06-1218 jäeti H. Ki, P. Ti ja R. Ti kaebused ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsuse peale rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.11.2008 otsusega ka nende apellatsioonkaebused rahuldamata, põhjendades kaebuste rahuldamata jätmist Riigikohtu poolt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega ja sellest tulenevate järelmitega. Otsuses märgiti, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonil tuleb Riigikohtu otsusest lähtuvalt uuesti läbi vaadata nii kaebajate kui ka I. Si avaldused. ORAS § 7 lg 1 ei välista nende isikute vara tagastamist, kes ei olnud 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanikud ega elanud Eesti territooriumil, kuna ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaselt on sellise vara tagastamist õigus nõuda ORAS §-s 8 nimetatud pärijatel. Täiendavaks aluseks lisaks ORAS § 7 lg-s 1 loetletud alustele on endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (ÕVS) § 1, millega ei seata vara tagastamise nõudeõiguse olemasolu sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16.06.1940 ega Eestis elamisest ORAS jõustumise ajal 20.06.1991.

5. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 17.02.2009 otsusega nr 1 H. Ki, P. Ti ja R. Ti avaldused vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistamiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt on vara endisel omanikul ORAS § 8 lg 3 p 2 kohane pärija – lapselaps I. S, kes on vara tagastamise taotluse esitanud tähtaegselt. Seetõttu on välistatud H. Kile, P. Tile ja R. Tile vara tagastamine ÕVS § 1 kohaselt.

6. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 03.03.2009 otsusega I. S õigustatud subjektiks tunnistamata põhjendusega, et tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud seisuga 20.06.1991 alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil.

7. H. K, P. T ja R. T esitasid 17.03.2009 halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17.02.2009 otsuse nr 1 ja kohustada komisjoni tegema uus otsus, millega nad tunnistatakse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektideks. Põhjendused:

Vastustaja rikkus menetlusnorme, lahendades kaebajate avaldused olukorras, kus I. S avaldus oli lahendamata. Kui I. Si avaldus jäeti rahuldamata, tulnuks kaebajate taotlused rahuldada. Otsuses jäeti tuvastamata endise omaniku ja taotlejate kodakondsus. Kui endisel omanikul ei ole Eesti Vabariigi kodakondsust, kohaldub ORAS § 7 lg 1 p 7. Seda rõhutas ka ringkonnakohus otsuses nr 3-06-1218. Asjaolu, et H. J. Sil polnud Eesti Vabariigi kodakondsust, tuvastati alles 03.03.2009 otsuses nr 2. Otsus rikub kaebajate õigust taotleda vara tagasi ORAS § 7 lg 1 p 7, ÕVS § 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p 2 alusel.

8. Tallinna Halduskohtu 16.06.2009 otsusega tühistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17.02.2009 otsus nr 1 ning kohustati vastustajat kaebajate 25.03.2006 avaldused uuesti läbi vaatama ja tegema kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest uus otsus. Kohtu hinnangul puudus vaidlus selles, et kõnealuse vara õigusvastase võõrandamise aegne omanik H. J. S

3-09-570

3(9) lahkus 1939. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale ja oli 16.06.1940 seisuga Saksa kodanik. Kaebajad ja I. S on avaldused vara tagastamiseks esitanud tähtaegselt. Kuigi I. S kuulub ORAS § 8 lg 3 p-s 2 loetletud pärijate hulka, tuleb seda sätet vaadelda koosmõjus ORAS § 7 lg 1 p-ga 7. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole nõudeõigust välisriigi kodaniku vara tagastamiseks pärijal, kes pole Eesti kodanik ega elanud ORAS jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Seega ei saa I. Si kui pärija olemasolu välistada kaebajate nõudeõigust. Ka Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (kord) p 4 üheksandast lõigust tuleneb põhimõte, et omandireformi õigustatud subjektide ringi kindlakstegemisel võetakse arvesse vaid isikuid, kelle nõudeõigus tuleneb seadusest ning kes otsustavad seda ka tegelikult kasutada. Vastustaja peab avalduste uuel läbivaatamisel hindama oma pädevuse piires kõiki asjassepuutuvaid tõendeid ja tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud, arvestades seejuures varasemates kehtivates haldusaktides ja jõustunud kohtulahendites tuvastatud asjaolusid ning käesolevas ja varasemates asjassepuutuvates kohtuotsustes antud õiguslikke juhiseid.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.11.2009 otsusega halduskohtu otsuse muutmata.

9. Riigikohtu 28.04.2010 otsusega nr 3-3-1-10-10 tühistati haldusja ringkonnakohtu otsused ning saadeti asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Otsuse kohaselt ei saa ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 viitab ORAS §-le 8. ORAS § 8 lg 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult selles paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud. ORAS tunnistab põhimõtet, et vara endise omaniku surma korral läheb nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara ulatuses üle pärijatele. Isikutele sellise nõudeõiguse võimaldamine, mida polnud pärandajal, ei sobi kokku omandireformi üldise loogikaga. ORAS § 7 lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et ORAS § 7 lg 2 kohaselt ei lahendata ORAS § 7 lg 1 p-des 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa teha järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 1 p 7 sätestab vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes ORAS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega. ÕVS § 1 tuleb vaadelda koostoimes MaaRS § 5 lg 1 p-ga 2, mis viitab sama lõike p-le 1. Olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka ÕVS alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks.

Tallinna Halduskohtu 17.05.2010 määrusega jätkati haldusasja menetlust.

10. H. K, P. T ja R. T leidsid kaebuse täienduses, et keskne küsimus on, kes esitas vara tagastamiseks avalduse (kas endine omanik või pärija) ja kas avaldus esitati enne või pärast ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kuna H. J. S suri enne ORAS jõustumist, sattus temalt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel ORAS § 7 lg 1 p 7 toimealasse. Tähtsust ei oma see, et H. J. S oli Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist lahkunud isik. Selle asjaolu mõju kadus seadusest 12.10.2010.

3-09-570

4(9) Kaebajad saavad Riigikohtu otsuse p-st 20 aru nii, et vara tagastamine on takistatud, kuna ORAS § 7 lg 2 kohaselt sõltub nende nõudeõigus sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ning kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Kui see on nii, on ORAS § 7 lg 2 sarnaselt ORAS § 7 lg-ga 3 põhiseadusevastane, kuna ei vasta õigusselguse põhimõttele, rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning on vastuolus PS § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes.

ORAS § 7 lg 1 p 7 mittekohaldamine kaebajate suhtes oleks põhiseadusevastane, kuna sellisel juhul koheldaks kaebajaid alusetult ebavõrdselt võrreldes nende pärijatega, kelle õiguseelneja ei asunud Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale, kuna viimatinimetatutel on vara tagastamise nõudeõigus. Kaebajad nõustuvad riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamuses esitatud seisukohaga, et erinevat kohtlemist ei saaks põhjendada väitega, et võib-olla on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon juba määratud. Kompensatsioon võib olla määratud ka teistele 16.06.1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest, selle kohta kindlad andmed puuduvad.

Kui 02.03.1997 jõustus omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mis andis välisriigi kodanikest endiste omanike pärijatele suuremad õigused vara tagastamist nõuda, kui õiguseelnejatel oli, tuleks neid õigusi laiendada ka kaebajatele. Riigikohus leidis 12.04.2006 osaotsuses nr 3-3-1-63-05, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. 06.12.2006 osaotsuse p-s 5 leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Kui nõustuda, et Riigikohus ei ole 06.12.2006 otsusest tulenevalt soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest, ja samas seadusandja ei ole ka reguleerima asunud välisriigi kodanikest isikutele, kes Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asusid, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, on tekkinud põhiseadusevastane olukord.

Kaebajate õigusi kitsendab ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamata jätmine põhjusel, et puudub vastav norm ORAS-s. Selle normi puudumine on põhiseadusevastane ja seadusandja tegemata töö. Olukorras, kus Saksamaale mitteümberasujatest välisriigi kodanike pärijate nõudeõigus on ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest ORAS § 7 lg 1 p 7 olemasolu tõttu, tuleb kaebajaid kohelda eeltoodud isikutega võrdselt ja kehtestada sama reegel ka kaebajate suhtes. Kaebajate õiguseelneja oli välisriigi kodanik. Kuna ümberasumise fakt on muutunud selle põhiseadusevastasuse tõttu ainetuks, ei saa see asjaolu olla põhjuseks, miks eristada kaebajaid teistest sarnastest vara tagasi taotlevatest pärijatest. Sisuliselt kohtleb ORAS antud juhul sarnaseid isikuid ebavõrdselt. Samuti on seadusandja poolt täitmata jäänud kohustus luua õiguslik normistik taoliste avalduste menetluseks, mis on oluline isiku põhiõigus.

11. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited:

Riigikohtu üldkogu asus 06.12.2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärje osas seisukohale, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele ORAS-s sätestatud üldistel

3-09-570

5(9) alustel ja üldises korras. ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise nõudeõigus on vara endistel omanikel, kellel oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus või kes elasid ORAS jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Kumbki nimetatud tingimus ei olnud H. J. Si puhul täidetud.

Kui kohaldataks Saksamaale ümberasujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena ORAS § 7 lg-t 1 igal juhul, võimaldaks see vara tagastamist ja kompenseerimist välisriikide kodanike pärijatele olukorras, kus välisriikide kodanikele endile nõudeõigust vara tagastamise üldiste aluste hulgas ei sätestata. ORAS § 7 lg 1 p 3 kohaselt on nõudeõigus, kui omanik on surnud, ORAS § 7 lg 1 p-des 1 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Riigikohtu 06.12.2006 otsusest ei tulenenud, et vara tagastamise otsustamisel ORAS üldistel alustel ja üldises korras tuleks õigustatud subjektidena igal juhul käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine omandireformi üldaluseid järgides ei saanud muuta omandireformi põhimõtteid ja tekitada olukorda, kus ümberasunud välisriigi kodaniku vara kuuluks tagastamisele ORAS § 7 lg 1 p 7 alusel igal juhul mistahes pärijale, kes avalduse on esitanud. Kuna vara endisel omanikul on ORAS § 8 lg 3 p-s 2 nimetatud pärija (lapselaps), pole põhjendatud endise omaniku venna lapselaste tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks. Olukorras, kus endisel omanikul puudub nõudeõigus talle kuulunud vara tagastamiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka ÕVS alusel välisriigi kodaniku õe või venna alanejate sugulaste jaoks.

12. Tallinna Halduskohtu 24.11.2010 otsusega jäeti H. Ki, P. Ti ja R. Ti kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

Kuna vara endine omanik H. J. S oli Saksa kodanik, kes lahkus 1939. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale, tal ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsust ja ta ei elanud ORAS jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, puudus tal vaidlusaluse vara tagastamise nõudeõigus. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-10-10 seisukohadele tuginedes tuleb ORAS § 7 lg 1 p-i 7 tõlgendada selliselt, et see ei laienda välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute, kes ei elanud ORAS jõustumise ajal 20.06.1991 Eesti Vabariigi territooriumil või kellel ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsust, pärijate nõudeõigust. Nimetatud säte ei kujuta endast erandit ORAS § 7 lg 1 p-des 1-2 sätestatud füüsiliste isikute nõudeõiguse eelduste üldreeglist. ORAS § 7 lg 1 p 7 ei kuulu seetõttu kaebajate suhtes kohaldamisele. Kaebajad ei kuulu ka ORAS §-s 8 märgitud pärijate ringi, mis on samuti üks ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamise eeldus. Seetõttu on vastustaja õigesti kohaldanud kaebajate taotluste lahendamisel ÕVS-i, mis sätestab ORAS-ga võrreldes endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele täiendava vara tagastamise aluse.

Kaebajate taotluse lahendamisega enne I. Si taotluse lahendamist eksis vastustaja hea halduse põhimõtte vastu ega lähtunud omandireformi eesmärgist. ÕVS § 1 ei välista endiste omanike õdede ja vendade ning nende alanejate sugulaste õigustatud subjektiks tunnistamist olukorras, kus ORAS §-s 8 märgitud pärija nõudeõiguse puudumise, nõudeõigusest loobumise või muu põhjuse tõttu vara tagastamist taotlevate isikute ringist välja langeb. Kuna I. Si nõudeõiguse puudumine ei vajanud eriti põhjalikku faktiliste asjaolude analüüsi ja õigusaktide tõlgendamist, pidi nimetatud asjaolu olema vastustajale ilmne juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Juhul, kui see asjaolu ei olnud vastustajale ilmne, oleks vastustaja pidanud I. Si nõudeõiguse olemasolu enne vaidlustatud otsuse tegemist kontrollima.

Otsuse tegemisel tugineti ka ÕVVTK keskkomisjoni 1998. a antud selgitusele, mille kohaselt ei tagastata ega kompenseerita ORAS §-s 8 märgitud taotleja osa teistele taotlejatele ka juhul, kui

3-09-570

6(9) vara ei peaks kuuluma ORAS §-s 8 nimetatud isikule tagastamisele, kui Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p 4 mõttes pole tegemist vara tagastamise nõudest loobumisega. ÕVVTK keskkomisjoni ametlikku selgitust ei saa pidada õigusaktiks, millele tuginedes oleks võimalik omandireformi üldisi eesmärke eirata. Omandireformi eesmärgiks tuleb ORAS §-le 2 tuginedes pidada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist varade tagastamisega, mitte formaalsetel põhjendustel varade tagastamata jätmist. Hoolimata eeltoodust ei mõjuta I. Si ja kaebajate taotluste lahendamise järjekord ning eksimus materiaalõiguse kohaldamisel otsuse lõpliku järelduse õigsust, kuna kaebajatel puudus ÕVS §- st 1, MaaRS § 5 lg 1 p-st 2 ja Riigikohtu 28.04.2010 otsusest nr 3-3-1-10-10 tulenevalt nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud varale, mille endine omanik oli H. J. S. Seega jäeti kaebajad õigesti kõnealuse vara osas õigustatud subjektideks tunnistamata.

Kuna ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevad eeldused kehtivad võrdselt kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust realiseerida soovivatele isikutele, on põhjendamatu väita, et teatud inimrühma koheldakse teistest ebavõrdselt. Kuigi Eesti kodakondsuse omamine 16.06.1940 seisuga on tingimus, mida Saksamaale ümberasujad ei täida, on nimetatud isikute õigustatud subjektiks tunnistamine teise kriteeriumi täitmise eeldusel siiski võimalik. Kohtule ei nähtu, et seadusandja poolt nõudeõiguse eelduste sätestamine oleks põhiseadusega vastuolus.

ORAS § 7 lg 2 annab välisriikide kodanikele lootust taotleda õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamist, kui nad ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-des 1-2 sätestatud üldistele tingimustele juhul, kui Eesti Vabariik sõlmib kokkuleppe vastava välisriigiga, kuid kuna Eesti Vabariigi ja muu vastava riigi vahel lepinguid sõlmitud ei ole, on säte sisutühi. Riigikohus ei pidanud kaebajate kaebust läbi vaadates vajalikuks ORAS § 7 lg 2 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kuna nimetatud sätte kohaldamisest või kohaldamata jätmisest ei olene kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine, ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine vajalik. Ka juhul, kui pidada sätet vaidluses asjassepuutuvaks ja jätta säte seetõttu kohaldamata, jääksid kaebajate taotlused endiselt ÕVS § 1, MaaRS § 5 lg 1 p 2 ja Riigikohtu poolt eeltoodud sätetele antud tõlgenduse tõttu rahuldamata. Kuna eeltoodud sätted koosmõjus toovad kaasa kaebajate õigustatud subjektiks tunnistamata jätmise, pole alust järeldada, et kaebajad kuuluvad inimrühma, kelle õigused on ORAS-s reguleerimata ning rikutud on põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldist korraldusja menetlusõigust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. H. Ki, P. Ti ja R. Ti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada uue otsusega kaebused. Põhjendused:

Kuni 01.09.2010 kehtinud ORAS § 7 lg 2 kohaselt seati omandiõiguse rikkumise heastamine välisriigi kodanikele sõltuvusse vastava rahvusvahelise lepingu olemasolust. Alates 01.09.2010 on see säte tunnistatud kehtetuks. Järelikult on seadusandja tahe selles küsimuses muutunud. Viidates Riigikogu poolt 10.06.2010 vastu võetud „Omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse“ seletuskirjale, märgitakse, et alates 01.09.2010 on ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatud pärijate õigus nõuda välisriigi kodanikule kuulunud vara tagastamist, koosmõjus MaaRS § 5 lg 1 p-ga 2 ja ÕVS §-ga 1. Kui Riigikohus leidis käesolevas asjas, et seadusandja ei ole oma otsustusvabaduse piires laiendanud vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, ei olnud ORAS § 7 lg 2 veel kehtetuks tunnistatud. Riigikogu poolt 10.06.2010 vastu võetud „Omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse“ § 1 p 1 tuleb tõlgendada koosmõjus Riigikogu poolt 29.01.1997 vastu võetud „Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega“.

3-09-570

7(9)

Eelnimetatud seadusemuudatuse rakendussäte § 15 lg 3 võimaldas esitada uusi avaldusi vara suhtes, kui endine omanik oli välisriigi kodanik. Järelikult toimub välisriikide kodanikele kuulunud vara osas õigusvastase ülekohtu heastamine, kui sellel isikul on Eesti kodanikust pärija ORAS § 7 lg 1 p 7, MaaRS § 5 lg 1 p 2 ja ÕVS § 1 tähenduses. Arvestada tuleb, et vara tagastamist ei nõua välisriigi kodanik (endine omanik) ise, vaid Eesti kodanikust pärija. Arvestades Riigikogu poolt 29.01.1997 vastu võetud „Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse“ loogikat ja kõrvutades seda 01.09.2010 kehtestatud muudatustega, tuleb asuda seisukohale, et nimetatud pärijatel, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p 7, MaaRS § 5 lg 1 p 2 ja ÕVS § 1 tunnustele, on kõigil võrdsed võimalused vara tagastamist nõuda.

Vastupidine järeldus oleks kaebajate suhtes ilmselgelt ebaõiglane. Kui välisriigi kodanik pidi vara tagastamise nõudmiseks Eesti taasiseseisvumise hetkeks 1991. a Eestisse tagasi tulema, oli see praktiliselt vaid siis võimalik, kui endine omanik oli vara võõrandamise hetkel alaealine. H. J. S suri enne ORAS jõustumist ja tal ei olnud võimalik 1991. a Eestisse elama asuda. Seadusandja on laiendanud vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus (ORAS § 7 lg 1 p 7). Asjaolu, et Saksamaale ümberasunud välisriigi kodanikust endise omaniku pärijate nõudeõigus ei ole sama ulatuslik, kui teistel välisriigi kodanikust endise omaniku pärijatel, on seaduse lünk. ORAS § 7 lg 1 p 7 mittekohaldamine kaebajate suhtes oleks põhiseadusevastane, kuna sellisel juhul koheldaks kaebajaid alusetult ebavõrdselt võrreldes nende pärijatega, kelle õiguseelneja ei asunud Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale, kuna viimastel on vara tagastamise nõudeõigus. Kui 02.03.1997 jõustus omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mis andis välisriigi kodanikest endiste omanike pärijatele suuremad õigused vara tagastamist nõuda kui õiguseelnejatel oli, siis tuleks neid õigusi laiendada ka kaebajatele.

16.03.2011 ja 18.03.2011 e-kirjades juhivad kaebajad kohtu tähelepanu sellele, et 18.10.2010 vastas peaminister A. Ansip Riigikogu liikmete arupärimisele Saksamaale ümberasujatele kuulunud vara tagasitaotlejate avalduste lahendamise korra kohta, öeldes selgelt välja, et pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist ei eksisteeri meie õigusaktides enam Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel lahkunud isiku mõistet. Kui selles sättes määratletud isikutele kuulunud vara võõrandati õigusvastaselt, siis tuleb selle vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitatud nõudeid käsitleda samade põhimõtete alusel ja samas korras nagu kõiki teisi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlusi. Seega ei saa olla nimetatud küsimuses lünka õiguskorras, milleks oleks vaja seadusandja tahet. Peaminister väljendas põhimõtet, et kõiki isikuid (ka ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikuid) koheldakse ühtsetel alustel, mistõttu tuleb apellantide suhtes kohaldada samuti ORAS § 7 lg 1 p-i 7.

25.03.2011 e-kirjas viitavad apellandid Riigikohtu esimehe M. Raski Riigikogu 2006. aasta kevadistungijärgul tehtud ettekande p-le 19, milles märgiti Riigikohtu 12.04.2006 otsusega seoses, et kui 12. oktoobriks 2006 seadusandja mingit uut regulatsiooni vastu ei võta või ei lükka seadusega selle küsimuse reguleerimist mõistliku aja võrra edasi, tuleb kõiki ümberasunuid kohelda võrdselt teiste omandireformi subjektidega. See seisukoht toetab positsiooni, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on see, et ümberasunuid tuleb kohelda võrdselt teiste omandireformi subjektidega, mistõttu ei ole ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamiseks antud juhul mingeid takistusi, selleks ei pea seadusandja väljendama eraldi tahet.

14. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, märkides, et ORAS § 7 lg 2 kehtetuks tunnistamine ei muuda käesolevas asjas maa tagastamise ega subjektsuse aluseid.

3-09-570

8(9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle muutmiseks ega tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes kohtuotsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

16. Apellatsioonimenetluses käib poolte vahel vaidlus eelkõige selle üle, kas kaebajate suhtes on kohaldatav ORAS § 7 lg 1 p 1, mis sätestab: "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil."

17. Riigikohtu halduskolleegium tühistas käesolevas asjas 28.04.2010 kohtuotsusega nr 3-3-1- 10-10 ringkonnakohtu 12.11.2009 otsuse, milles tugineti kõnealusele sättele.

Riigikohtu halduskolleegium möönis otsuse p-s 16, et ORAS § 7 lg 1 p 7 pelgalt grammatiline tõlgendamine ja selle sätte asukoht omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et kohaldades Saksamaale ümber asujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena sama paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste hulgas ei sätestata. Kolleegiumi hinnangul pole selline järeldus aga kooskõlas ORAS § 7 muude sätete ning Riigikohtu varasemate seisukohtadega.

Otsuse p 17 kohaselt tuleneb ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 üldreegel, mille järgi vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid ORAS jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 p 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Kolleegium leidis, et Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsusest nr 3-3-1-63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus.

Otsuse p-s 19 märgiti, et kolleegium on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.1999 määruses nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka üldkogu 06.12.2006 otsusest nr 3-3-1-63-05, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate

3-09-570

9(9) nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud. Pärimisõiguse kohaselt pärivad pärijad pärandaja vara. Omandireformi aluste seadus sätestab pärijate mõiste ja ringi pärimisõigusest mõneti erinevalt, kuid ka see seadus tunnistab põhimõtet, et vara endise omaniku surma korral läheb nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara ulatuses üle pärijatele. Isikutele sellise nõudeõiguse võimaldamine, mida polnud pärandajal, ei sobi kokku omandireformi üldise loogikaga.

Otsuse p-s 21 leiti, et ÕVS §-st 1, MaaRS § 5 1g 1 p-st 2 ja ORAS §-st 8 nende koostoimes ning arvestades kolleegiumi eelpool esitatud seisukohti ORAS § 7 lg 1 kohaldamisel järeldub, et olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks.

18. Arvestades eeltoodud seisukohti ja seda, et vastavalt HKMS §-le 74 on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei saanud halduskohus ja ei saa ka ringkonnakohus ORAS § 7 lg 1 p 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel asuda teistsugusele seisukohale, kui Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2010 lahendis nr 3-3-1-10-10.

19. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selles, et Riigikohtu esimehe M. Raski 2006. a kevadistungjärgul tehtud ettekandes väljendatud seisukoht oli riigikohtunikele käesolevas asjas otsuse tegemise ajal teada. Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus kolleegiumi 28.04.2010 otsusele annab alust arvata, et riigikohtunikud on otsuse tegemisel arutletud ka 16.06.1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijate, kes on Eesti kodakondsuses või elasid ORAS jõustumise ajal alaliselt Eestis, võrdse kohtlemise küsimuse üle sõltuvalt sellest, kas nende välismaalasest õiguseellane lahkus või ei lahkunud Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kajastab riigikohtunike enamuse seisukohta ja nagu eelpool märgitud, on selle seisukohad madalama astme kohtutele asja läbivaatamisel kohustuslikud. Ka peaminister A. Ansipi 18.10.2020 vastus Riigikogu liikmete järelepärimisele ei anna ringkonnakohtule alust asuda Riigikohtu lahendis selgelt väljendatud seisukohast erinevale seisukohale ORAS sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel.

20. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

21. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust apellantide kasuks, jäävad apellantide menetluskulud (riigilõiv) nende enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma