3-11-323/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-323

Haldusasi

PHD Investments OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 30.11.2010 korralduse nr

12.2-3/8141-1 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 30. märtsil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: PHD Investments OÜ;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. PHD Investments OÜ (endine ärinimi kuni 27.01.2011 Puhdas Investeeringute OÜ) registreeriti

käibemaksukohustuslaseks 18.03.2010 registreerimisnumbriga EE 1011355337. Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis kaebaja käibemaksuseaduse mõistes

ettevõtlusega tegelemist Eestis ajavahemikul 2010 september kuni november. Ettevõtlusega

tegelemise kindlakstegemise eesmärgil andis maksuhaldur maksukorralduse seaduse (MKS) § 60 lg-

de 1 ja 2 alusel 30.11.2010 korralduse nr 12.2-3/8141-1, millega kohustas PHD Investments OÜ

esindusõiguslikku isikut andma teavet ja esitama ettevõtlusega tegelemist tõendavad

majandustegevuse dokumendid 13.12.2010.

2. Kaebaja esitas korraldusele 13.12.2010 vaide. Maksu- ja Tolliamet jättis 06.01.2011 vaideotsusega

nr 6-1/688-3 kaebaja vaide rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebuse esitaja leiab, et informatsioon, mida maksuhaldur vaidlustatud korraldusega soovib, on

sellise iseloomuga, mis võib kaasa tuua kas tema enda või juhatuse liikme süüditunnistamise

õigusrikkumises. Niisuguses olukorras ei ole maksukohustuslasel ega tema esindajal kohustust

maksuhalduriga vastavate küsimuste osas suhtlemiseks. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on tema või

Krista Vainola suhtes alustanud väärteomenetluse, millest tulenevalt ei ole temal ega tema esindajal

kohustust maksuhalduriga vastavate küsimuste osas suhelda. Seetõttu pidasid osaühing ja Krista

Vainola põhjendatuks toetuda maksukorralduse seaduse §-le 64. Kaebuse esitaja ei nõustu

maksuhalduri väitega, et täidetud ei ole MKS § 64 lg 1 kohaldamise eeltingimus, sest vastav

õigusnorm ei laiene juriidilistele isikutele. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi korraldus on tehtud

osaühingule, on siiski alust väita selle täitmise võimatust ka kitsalt seoses juhatuse liikme

põhiõiguste võimaliku riivega. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguspraktikale,

mille kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja

kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud ning seetõttu on lahutamatult seotud

ka käesolevas asjas osaühingu ja tema juhatuse liikme õigused ja kohustused. Kaebuse esitaja leiab,

et tal on äriühinguga õigus keelduda teabe andmisest nii põhiseaduse (PS) §-i 22, konventsiooni

artikli 6 lg-te 1 ja 2 kui ka MKS § 64 lg 1 alusel isegi siis, kui soovitav informatsioon võib olla

potentsiaalselt inkrimineeriv juhatuse liikme vastu.

4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohaldatav on EIK praktika, mille kohaselt olukorras, kus isiku

suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule

konventsiooni artikli 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt. Isikul ei ole isegi kohustust

suhelda maksumenetlejaga. Kohaldades EIK kohtupraktika põhimõtteid käesolevale asjale ei saa

enam olla kahtlust, et osaühingul kui korralduse adressaadil on õigus mitte anda soovitud

informatsiooni seetõttu, et Krista Vainola suhtes on algatatud väärteomenetlus.

5. Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p-st 1 palub kaebuse esitaja

tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 30.11.2010 korraldus nr 12.3-3/8141-1.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja peab PHD Investments OÜ kaebuses esitatud väiteid põhjendamatuteks ja vaidleb

neile vastu. Vastustaja selgitab, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus

tuleneb põhiseadusest. PS § 22 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma

lähedaste vastu. Lähedase mõiste on sisustatud MKS §-s 64, mille lõige 1 punkti 5 kohaselt on teabe

andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulase,

abikaasa õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel

või vennal, väljaarvatud, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda

maksukohustusega. Seega peab MKS § 64 lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest

seadusliku keeldumise puhul olema täidetud kaks eeldust – isik, kellelt maksuhaldur teavet nõuab,

peab vastama punktis 5 toodud nõuetele, ning isik, kelle kohta maksuhaldur teavet nõuab, peab

konkreetses maksumenetluses olema maksukohustuslase staatuses. Kusjuures MKS § 64 lg 1 p 5

alusel on omavahel seotud isikuteks ainult füüsilised isikud ning seaduses on toodud isikute

ammendav loetelu. Kuna omavahel seotud isikud saavad olla ainult füüsilised isikud, siis ei ole

käesoleval juhul täidetud MKS § 64 lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest

seadusliku keeldumise eeltingimus. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja põhjendused on ekslikud ja

apelleerimine MKS § 64 lg 1 p-le 5 ei ole asjakohane. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja tuginemine

PS § 22 kolmandale lõikele ei ole asjakohane.

7. Vastustaja märgib, et kuigi kaebaja suhtes on alustatud väärteomenetlus, ei ole see puutumuses

vaidlustatud korraldusega. Nagu nähtub ka 11.11.2010 otsusest nr 12.2-3/6904-8 on tegemist teise

kontrolli raames antud haldusaktiga ning selles on märgitud, et 10.11.2010 on kaebaja suhtes

alustatud väärteomenetlust kaebaja 2010 augusti käibemaksudeklaratsioonil valeandmete esitamise

kahtluse tõttu. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses esitatud kartus, et käesolevas haldusasjas

vaidlustatud korralduse pinnalt võib kaebuses viidatud asjaoludest lähtuvalt eeldada, et kaebaja või

tema seadusliku esindaja suhtes võidakse alustada või on alustatud väärteomenetlus, on

põhjendamata ja paljasõnaline väide. Vastustaja märgib, et ainuüksi see, et maksuhaldur on kaebaja

või tema seadusliku esindaja suhtes varasemalt mingil põhjusel väärteomenetluse alustanud, ei

välista kaebaja kohustust tõendada oma ettevõtlusega tegelemist, kui maksuhaldurile teadaolevate

andmete pinnalt ei ole see piisavalt tõendatud. Samas leiab vastustaja, et kuigi maksumenetlusliku

kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt ja faktiliselt ahendada isiku valikuvõimalusi erinevate

kaitsetaktikate kasutamisel hilisemas võimalikus kriminaalmenetluses, ei ole tegemist PS § 22

rikkumisega. Kuna alustatud väärteomenetlus ei puuduta vaidlustatud korralduses märgitud

maksustamisperioodi, siis on kaebuse esitaja selle argumendi pinnalt toodud oletused võimalikust

väärteo- või kriminaalmenetlusest kaebuse esitaja või tema seadusliku esindaja suhtes vastustaja

hinnangul kauged ja hüpoteetilised, seega asjakohatud. Vastustaja on seisukohal, et PS § 22 lg-st 3

ning EIÕK artiklist 6 ei ole võimalik ja asjakohane lähtuda kõikide maksuvaidluste lahendamisel.

Vastustaja arvates ei ole enese mittesüüstamise privileegist lähtumine käesolevas maksuvaidluses

asjakohane ja kaebuse esitajal ei ole alust vastustajale teha õiguslikku etteheidet selle printsiibi

rikkumises. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab keeldu sundida isikut andma ennast

või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse abil.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 ja § 92 palub vastustaja jätta PHD

Investments OÜ kaebus rahuldamata ning 30.11.2010 korraldus nr 12.2-3/8141-1 tühistamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

10. Vaidlust ei ole selles, et ei Krista Vainola ega tema juhitavate äriühingute suhtes ei ole toimumas

maksupettuse alast kriminaalmenetlust. Kaebaja väidab, et Krista Vainola suhtes on käimas

maksualane väärteomenetlus, kuid ei ole toonud välja, milline on selle väärteomenetluse puutumus

vaidlustatud korralduses küsitava teabega. Kumbki kaebaja ei ole väitnud, et väärteomenetlus

toimuks PHD Investments OÜ-ga või ka nimetatud äriühingu tehingupartneritega. Kohus leiab, et

isik ei pea põhjendama seda, miks mingi info avaldamine teda süüstaks (milline teda süüstab asjaolu

info avaldamisest välja tuleks), kuid isik peab suutma põhjendada ära, kuidas tema suhtes toimuv

süüteomenetlus ja temalt küsitav teave omavahel seotud on. Seda aga kaebuste esitajad käesoleval

juhul teinud ei ole ei maksumenetluses, vaidemenetluses ega kohtumenetluses. Kuna teadaolevalt on

Krista Vainola väga paljude äriühingute juhatuse liige, ei ole hetkel mingit põhjust arvata, et algatatud

väärteomenetlus kattuks teemalt nimelt kaebuste esitajatele suunatud teabekorraldustes märgitud

teabega. Ka kaebuse esitaja enda viidatud EIK lahendis Weh vs Austria (p 56) on EIK leidnud, et

vaikimisõigus ei ole absoluutne ja isikul võib olla kohustus avaldada avaliku võimu esindajatele

informatsiooni, mille kasutamine tema vastu kriminaalmenetluses on kauge ja hüpoteetiline

võimalus. Seetõttu leiab kohus, et tuginemine algatatud väärteomenetlusele ja sellega seoses teabe

andmisest keeldumine ei olnud põhjendatud ei maksumenetluses ega ole seda ka kohtumenetluses.

11. MKS § 64 lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest

küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lõike 1 punktis 5 nimetatud isiku

õigusrikkumises süüditunnistamist. Nimetatud õigusrikkumise all tuleb mõista vaid väärteo- ja

kriminaalmenetlust, mitte aga maksumenetlust. Ka põhiseaduse § 22 rakendusala piirdub

süüteomenetlustega (vt põhiseaduse kommenteeritud väljaanne (2008) lk 235 - 242). Seega ei saa isik

keelduda teabe andmisest põhjusel, et selle teabe andmine võiks tuua talle kaasa maksukohustuse

suurenemise. Maksukohustus ei ole karistusõigusliku iseloomuga, eelkõige ei ole maksukohustuse

tekkimine ja suurus seotud isiku varasema maksualase käitumisega (ei ole korduvale rikkujale

suuremat maksumäära vms).

12. Kohus leiab, et abstraktne kartus, et isiku suhtes algatatakse süüteomenetlus, ei saa olla aluseks

teabe andmisest keeldumisele. Isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid

üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda informatsiooni kasutatakse kunagi tema suhtes

kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Sellisele käitumisele MKS § 64 lg 1 p 6 ega muud

õigusnormid aga õigustust ei anna ning selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks

õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel. Seega olukorras, kus riik pärib

isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaal- ega väärteomenetlust,

ei saa isik end vabandada MKS § 64 lg 1 p-ga 6 ning maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus

kas kohaldada sunniraha (MKS § 67) või algatada väärteomenetlus (MKS § 154).

13. Lisaks eelnevale on asjas aga määrava tähtsusega see, et haldusakti õiguspärasust tuleb

kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seadus § 54) ning korraldus ei saa olla

õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda enese

mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus mõnel muul alusel. Pärast

korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda

vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsus 30.11.2009 haldusasjas nr 3-09-732). Maksuhaldur ei pea teabe ja

dokumentide korralduse andmisel MKS § 64 lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt

kontrollima. Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas

kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja

kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi,

seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus käsitletakse

sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida.

Kohu märgib, et EIK lahendid on küll õigusliku argumentatsiooni osas õigusvaidlustele

kohaldatavad (nagu ka siseriiklikud kohtulahendid), kuna Eesti on ühinenud Euroopa Inimõiguste

ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga, ent siinjuures on määrav faktiliste asjaolude kattuvus või

sarnasus. Lubamatu on laiendada EIK lahendite kehtivust laiemale, kui antud vaidluse asjaolud seda

lubaksid. Mis aga puutub EIK lahendite siduvusse, siis nagu ka siseriiklikud kohtulahendid, on nad

rangelt siduvad vaid samas asjas kõrgema kohtu poolt alama astme kohtule ja EIK lahend

võimaliku teistmisalusena siseriiklikule kohtumenetlusele. Teistes kohtuasjades on nad lubatavate

argumentidena kasutatavad asjaolude ühtelangevuse korral.

14. Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte aga ei

reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise

ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab

isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit

juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist.

15. Kaebaja on ka, et enne seda, kui maksuhaldur kohustas neid andma kolmanda isikuna

maksumenetluses teavet, oleks pidanud neil olema võimalus läbida sellise teabe andmise kohustuse

osas kohtulik kontroll. Sisuliselt leiab kaebaja, et haldusorgani poolt rakendatavale meetmele antaks

kohtulik eelhinnang. Seejuures on kaebaja viidanud EIK Suurkoja 14.09.2010 lahendile Sanoma

Uitgevers B.V. vs Holland. Kohus leiab, et üksnes nimetatud lahendile tuginedes kaebajad sellise

menetluskorra rakendamist tema suhtes nõuda ei saa. Eesti õiguses kasutatakse kohtuliku

eelkontrolli läbimist haldustoimingutele vaid erandjuhtudel ja eriti raskete põhiõiguse riivete korral

(nt jälitustoimingute tegemine, eluruumi sisenemine ilma isiku loata, isiku väljasaatmiskeskusse

paigutamine, ajateenijale distsiplinaararesti kohaldamine). Ka viidatud EIK lahendis käsitletakse

ajakirjandusliku allika avaldamist, mis iseenesest tähendab pöördumatuid tagajärgi – kui see juba on

avaldatud, siis peale seda ajakirjandusväljaandel enda või oma allika õigusi enam kaitsta ei õnnestu.

Samas on maksumenetluses nii maksukohuslasel endal kui ka kolmandal isikul võimalik teabe

andmisest keelduda ja kui haldusorgan seda ei aktsepteeri ja annab selle kohta vastava haldusakti, siis

see haldusakt kohtus vaidlustada. Seega lõppkokkuvõttes läbib haldusorgani nõue avaldada teavet

siiski kohtuliku kontrolli, kuid haldusorgan teeb oma pädevuse piires otsustuse siiski ise ja

kohtumenetlus järgneb isiku soovil alles peale seda. Kohus ei näe ka, kuidas kaebuse esitaja õigused

oleksid paremini kaitstud juhul, kui haldusakti või toimindu seaduslikkuse kontroll toimuks

eelhinnangu vormis, kui kaebaja kaebeõigus ei ole kitsendatud ning lisaks on halduskohtus riigilõivud

sümboolses summas. Seega on kaebuste esitajate väited, et talle on jõetud õigusvastaselt tagamata

kohtuliku eelkontrolli võimalus teabe andmise kohustusele, põhjendamatud ega too kaasa

vaidlustatud haldusaktide õigusvastasust.

16. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik