2-09-22912/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-09-22912 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.04.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviilasi

K. K. hagi T. H. vastu lapsele elatise saamiseks ja T. H. vastuhagi K. K. vastu lapse elukoha määramiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1251,07 eurot (19 575 krooni) Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 22.06.2010 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. H. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX X-X XXXXX XXXX XXXXXXXX); Kostja T. H. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX-XXXXX XX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX); Eestkosteasutused S. (XXXXX XXX XX, XXXXX, XXXXXXXX) ja T. (XXXXXXXX, XXXXX XXX, XXXXX XXXX XXXXXXXX).

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 22.06.2010 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 19.05.2009 esitas K. K. (hageja) Pärnu Maakohtule hagi T. H. (kostja) vastu poolte ühise lapse ülalpidamiseks alates 01.05.2009 2175 krooni suuruse elatise väljamõistmiseks. Hageja palus panna kohtuotsus elatisevõlgnevuse (arvestades tasutud summasid) osas viivitamata täitmisele.

2. Poolte kooselust sündis 06.02.2005 tütar K. H.. Poolte kooselu lõppes 19.03.2009, pärast mida on kostja toetanud lapse ülalpidamist järgmiselt: aprillis 2009.a tasus elatisena 500 krooni, mais 2009.a 1000 krooni ning juulis 2009.a 1500 krooni; tasus lapse lasteaiamakse märtsis 2009.a 587 krooni ning aprillis 2009.a 518 krooni. Samas on kostja sissetulek piisav lapse toetamiseks oluliselt suuremas ulatuses ning tasutud summad on selgelt ebapiisavad. Hagejat aitavad lapse ülalpidamisel sõbrad ja sugulased.

3. Lapse igakuised vajadused on jalatsite ja riiete osas 300 krooni, talveriiete ja -jalatsite osas 1000-2000 krooni, kirjutamis-joonistamistarbed 300 krooni, kommunaalkulud 500-

600 krooni (elatakse kolmekesi, siiski on enamiku ajast hageja elukaaslane K. K. lähetuses, mistõttu tuleks eluasemekulud kahega jagada), lisaks ühe vanema kohta kulutused toidule 1000 krooni, hügieenitarvetele 125 krooni, ravimitele-vitamiinidele 200 krooni, elektrile 150 krooni ja mänguasjadele 100 krooni. Lapsele kuluvad lisaks summad lasteaia tasule.

4. Hagi esitamisel oli hageja töötu ja tema ainus sissetulek oli riiklik lastetoetus 300 krooni kuus, menetluse kestel käis ta proovipäevadel OÜ-s H. ning alates oktoobrist 2009.a on leidnud töö AS-s F.. Hageja töötasu on 35 krooni tunni eest ning mais 2010.a sai ta kätte palgana 4800 krooni.

5. Hageja elab XXXXX vallas elukaaslasele K. K. kuuluvas 45,8m2 suuruses korteris. Tütar on hästi kohanenud uue elukohaga, ta käib XXXXX lasteaias, kodu lähedal on mänguväljak. Peres on olemas auto lapse lasteaeda viimiseks/toomiseks ja arsti juures käimiseks, kostja väited selle kohta, et lapse elus puudub turvalisus ja stabiilsus kindla elukoha puudumise näol, ei ole õiged. Arusaamatu on kostja väide, et hageja tarbib tihti alkoholi. Hoopis kostja tarbis alkoholi poolte kooselu ajal igal nädalavahetusel.

6. Kostja tungis 19.03.2009 hagejale nende kodus XXXXX külas XXXXX vallas kallale, tekitas talle füüsilist valu ja tervisekahjustusi ning selle sündmuse põhjal algatati kriminaalmenetlus, mis päädis kostja suhtes 25.03.2009 Pärnu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Ligemale kuu aega hiljem kohtusid pooled, et rääkida lapsest ning kostja pakkus 50 000 krooni lapse temale jätmise eest. Kuigi hageja ei olnud sellega nõus, eeldab ta, et pakkumist mõtles lapse isa tõsiselt, sest tema pangakontole oli just sel ajal sama summa maa müügist laekunud. Mõni nädal hiljem kohtuti uuesti lapse isa elukohas ja kostja sundis vägivalla ähvardusel kirjutama lapse ema vastaspoole esitatud avaldust XXXXX vallale. Samas lubas kostja seda avaldust mitte käiku lasta. Selline avaldus ei ole kehtiv, sest PKS § 50 lg 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ning tema eest hoolitseda, mis ei sõltu vanema varalisest seisundist.

7. Hageja nõustus kostjaga, et käesoleval juhul tuleb lapse elukoha määramise küsimus lahendada lapse huvidest lähtuvalt, kuid see ei tähenda, et oleks olemas alus lapse elukoha määramiseks isa juurde. Kostja on vägivaldse loomuga ja tema varalist seisundit ei peegelda konto väljavõte adekvaatselt, sest enamik summasid on ta ise oma kontole sularahas sisse maksnud. Täna on lapsel olemas kodu ja kõik muu rahuliku lapsepõlve veetmiseks, samuti ei ole hageja vastu isa suhtlemisele tütrega kui selles osas graafik kokku leppida. 4.-6. detsembril asetleidnu osas märkis hageja, et laps viidi isa juurde selleks, et nad saaksid omavahel suhelda. Kogu kohtumenetluse käigus ei ole lapse isa tütre vastu ise huvi tundnud, ta ei ole helistanud ega küsinud, kuidas tütrel läheb või ehk oleks tal midagi tarvis (riideid, jalatseid vms).

Kostja vastuväited ja vastuhagi

8. Kostjal sisulisi vastuväiteid hagile lapse vajaduste, hageja varalise seisundi ja kostja rahaliste võimaluste osas ei ole. 29.06.2009 esitas kostja vastuhagi. Kostja ei eita, et on võimeline last nõutavas (miinimum) määras ülal pidama. Laps peaks kasvama koos kostjaga, mistõttu on ta esitanud vastuhagi lapse elukoha määramiseks tema juurde.

9. 2009.a kevadel pidi kostja pöörduma lastekaitse ametniku poole, sest hageja ei olnud tihti kodus ning laps oli kas kostjaga või viis hageja lapse oma ema juurde. Kokkuleppele jõudmine lapse kasvatamise osas oli takistatud ja tegelikult on kogu menetluse ajal kostja saanud lapsega suhelda vaid paaril korral. 29.04.2009 kirjutas hageja XXXXX valla sotsiaalosakonnale avalduse, et ta loobub oma lapse K. H. kasvatamise õigusest kuniks leiab töö ja elukoha ning selleks normaalsed tingimused. Avaldus jäi esialgu tema kätte garantiiks, et lapsega midagi ei juhtu ja lapse ema hoolitseb lapse eest, XXXXX vallale tutvustas avaldust kostja. Menetluse käigus on hageja küll leidnud töö, kuid elab elukaaslase K. K. korteris ning ei ole selge, kui kaua selline olukord kesta saab. Poolte lahku kolides elas hageja Pärnus sõbranna juures. Juhul kui hageja läheb mingil põhjusel

K. K. tülli, ei ole hagejal ega poolte ühisel lapsel elukohta.

10. Hageja tarvitab tihti alkohoolseid jooke ning ei ole joobes adekvaatne, mis mõjub lapsele halvasti. Samas on lapsel isaga hea emotsionaalne side, isa kasvatas last igapäevaselt ning isa juures elades oleks lapsel olemas kõik tingimused eakohaseks arenemiseks – oma maja (kus lapsel on oma tuba) suure hooviga ja kindel töökoht. Kostja suudab tagada lapsele kasvamiseks paremad tingimused kui lapse ema ning asjas tuleb lähtuda lapse huvidest. Menetluse kestel oli laps detsembris 2009.a ühe päeva isaga, kuna ema tõi lapse seetõttu, et temal ei olnud aega ega huvi lapsega tegeleda. Järgmise päeva õhtul tuli ema lapsele järgi koos politseiga ning vägivalla kartuses andis kostja lapse hagejale tagasi. Selle juhtumi kohta tegi kostja ka kaebuse politseile ja selgitas asjaolusid kohtuistungil.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

11. Pärnu Maakohus rahuldas 22.06.2010 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatusraha 2175 krooni alates 01.05.2009 igakuuliselt lapse K. H. ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks elatise võlgnevuse ulatuses summas 8375 krooni. Kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ja määras K. H. elukohaks tema ema hageja igakordse elukoha. Menetluskulud jäid poolte kanda.

12. PKS § 50 lg 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. PKS § 51 järgi lepivad vanemad lahuselu korral kokku, kumma vanema juures laps elab. Sellekohase kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse vanema nõudel kohus. Sarnane regulatsioon on seaduses (PKS § 52) ka lapsest lahus elava vanema suhtlemise osas lapsega. PKS § 58 rõhutab, et kohus peab lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuma lapse huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab. Antud juhul ei ole kohus lapse vanusest (5-aastane) tingitult pidanud mõistlikuks tema selget soovi ärakuulamise teel välja selgitada, lapse tahet on küll silmas peetud XXXXX valla esitatud seisukohas. Lisaks eelnevale on seadusandja pidanud oluliseks ka eestkosteasutuse (lapse võimaliku kohaliku omavalitsusüksuse) arvamust, selle nõudmise vajadust on rõhutatud nii PKS §-s 59 kui TsMS § 552 lg-s 2.

13. Antud asjas puudub vaidlus selles, et vähemalt 2009.a märtsist on lapse K. H. vanemad elanud lahus, kusjuures tütar on elanud koos emaga. Esialgu elas hageja koos lapsega Pärnus sõbranna juures, alates 2009.a sügisest aga elukaaslase K. K. korteris XXXXXXXXX. Kohtul ei ole alust arvata, et lapse huvid oleks ema juures elades olnud või oleks praegu mingilgi viisil kahjustatud, lapsele ei oleks tagatud eakohane areng vms. Nagu nähtub nii XXXXX kui ka XXXXX vallavalitsuste arvamusest, kes on külastanud poolte elukohti (sh XXXXX valla esindaja ka hageja vahepealset elukohta Pärnus sõbranna juures), on laps rõõmsameelne ja hoolitsetud, käib XXXXX lasteaias, suhtleb eakaaslastega ja puudub alus arvata, et lapse jätmine ema juurde ohustaks tema tervist või heaolu.

Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks alkoholilembene, küll aga on hageja esitanud kohtule kriminaalasjas nr 1-09-4056 tehtud otsuse, millest nähtuvalt oli lapse isa ema suhtes 2009.a kevadel vägivaldne. See ei tähenda kohtu arvates küll seda, et isa võiks olla vägivaldne ka lapse suhtes ning et isa ei oleks võimeline ülal pidama tütart ning tagama temale kõik eakohaseks arenguks vajaliku, kuid kogumis tõendeid hinnates asus kohus seisukohale, et puudub põhjus väljakujunenud elurütmi muutmiseks ja lapse elukoha määramiseks isa juurde.

Kohtu arvates ei oma tähtsust see, mis ja millistel põhjustel toimus 4.-6. detsembrini kostja elukohas seonduvalt lapse seal viibimise ja ema juurde tagasiviimisega, kuivõrd poolte sellekohased väited on vastandlikud ja kumbki jääb oma versiooni juurde. Kohtule ei tundu usutav, et hageja andis lapse isale soovimatusest tema järele vaadata, arvestades seda, et hageja elukorraldus oli just vahetult enne seda normaliseerunud püsiva elukoha ja töökoha leidmise näol AS-s F.. Kostja väide, et tüli tekkimisel praeguse elukaaslasega võib hageja leida ennast koos lapsega tänavalt, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav ega arvestatav kahel põhjusel:

1) kohus peab lapse elukoha määramise otsustuse langetamisel lähtuma hetkeolukorrast, mitte rajama otsust oletustele, ning käesoleval ajal on nii hageja kui poolte ühise lapse elu korraldatud mõistlikult ja lapse ema poolt parimal võimalikul moel, mida kinnitavad nii kohtu kogutud vallavalitsuste arvamused kui hageja esitatud tõendid palga ja lasteaiakoha kohta;

2) isegi kui peaks aset leidma kostja kirjeldatud situatsioon, ei saa lapse huvid kahjustatud, sest lapse emal on regulaarne sissetulek ning ta saab (vajadusel valla abiga) kindlustada lapsele uue eluaseme senise kaotamisel nt väiksema korteri üürimisega.

14. Kohus ei kahtle selles, et kostja suudab samuti tagada tütre ülalpidamise (see on tõendatud nii tema esitatud tõenditega varalise seisundi kohta kui XXXXX valla arvamusega) ning et tema suhted tütrega on piisavalt head, kuid juba menetluse ajal on tema suhtumine jätnud PKS § 50 lg-s 1 nimetatud kohustuste täitmise seisukohalt mitte just parima mulje

– lapse ülalpidamist on ta toetanud vaid mõnel korral, hageja väitel (XXXXX vallavalitsuse arvamus) ei kontakteerunud isa lapsega ka tema sünnipäeval. Kui kostja ikka tõesti soovib last kasvatada ja ülal pidada, peaks ta kohtu hinnangul oma suhtumist teisiti väljendama, ja seda sõltumata tema läbisaamisest lapse emaga. Lapse vanemate omavahelised suhted ei tohiks mingil moel mõjutada suhtumist lapsesse, kohus on menetluse kestel mitmel korral teinud pooltele ettepaneku leppida kokku lapsega suhtlemise korraldamises, kuid kahjuks ei ole pooled (ja eriti lahus elav isa) esitanud ühtki konkreetset ettepanekut, lootes ilmselt kohtulahendile lapse elukoha määramise osas.

15. Mis puutub hageja 29.04.2009 kirjutatud avaldusse lapsest loobumise osas, siis nõustus kohus hagejaga, et õiguslikku tähendust selline avaldus tulenevalt juba ülalpoolviidatud PKS § 50 lg 1 sätetest ei oma. Vanema õigusi saab ära võtta üksnes kohus PKS § 54 alusel ning kohustused jääksid vanemale alles ka siis. Arvestades nii kriminaalasja otsust kui poolte lahkuminekut kuu aega varem, on kohtu arvates tõenäoline, et kostja avaldas hagejale selle avalduse kirjutamiseks survet. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et XXXXX vald on nimetatud avaldusest teadlik olles (mida kinnitas kostja kohtuistungil) andnud siiski oma seisukoha, milles toetab K. H. praegust elukorraldust ning lapse jätmist ema juurde.

16. Eelneva põhjal asus kohus seisukohale, et kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata ning lapse elukohaks tuleb määrata lapse ema hageja igakordne elukoht. Selline lahendus on lapse igapäevaelu seisukohalt parim. Niigi viimase aasta jooksul mitu korda elukohta vahetama pidanud last ei peaks kohtulahendiga sundima seda veelkordselt tegema.

17. Hageja hagi osas elatise suuruse ja senise ülalpidamiskohustuse täitmise seisukohalt puudub sisuline vaidlus. PKS § 60 lg 1 järgi on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ning kui ta seda ei tee või teeb seda ebapiisavalt, tuleb teise vanema nõudel vastav elatis lapse ülalpidamiseks välja mõista (PKS § 61 lg 1). PKS § 61 lg 4 kohaselt ei või kohtu poolt väljamõistetav elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on praegusel hetkel 2175 krooni ning millises määras hageja elatise väljamõistmist ka taotleb. Hagi on esitatud 19.05.2009 ning elatise väljamõistmist taotletakse alates 01.05.2009, tagasiulatuva elatise nõudeks (kuni aasta enne hagi esitamist) annab õigusliku aluse PKS § 70 lg 2. Kuivõrd kostja ei vaidle elatise nõude suurusele ja oma võimele elatist maksta vastu ning elatise nõue on esitatud miinimummääras, tuleb hagi rahuldada.

18. Omaette küsimus on aga elatise võlgnevuse (alates 01.05.2009 on kostja tasunud elatisena vaid 2500 krooni, varasemalt tasutu ei oma asjas tähtsust, sest enne nimetatud kuupäeva elatise väljamõistmist ei taotleta) osas kohtuotsuse viivitamata täitmisele panemise nõue. TsMS § 468 lg 3 kohaselt saab kohus tunnistada elatise väljamõistmise otsuse hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kohus asus seisukohale, et selline hädavajalik ulatus võiks olla võlgnevus kuni hagejal töö leidmiseni 2009.a oktoobris, mil tal tekkis regulaarne sissetulek ja võimalus last ise mõistlikult ülal pidada (millega ta on ka hakkama saanud) – hagi tagamise korras lapse ülalpidamise esialgset reguleerimist ta ei nõudnud, mistõttu ilmselt ei olnud see vajadus selline, mis oleks jätnud lapse raskesse olukorda. Kuivõrd ajavahemikus mai-oktoober 2009.a pidanuks hageja nõude kohaselt kostja lapse ülalpidamiseks elatist maksma kokku viie kuu eest ehk kokku

10 875 krooni, kuid tegelikult tasus kostja 2500 krooni, siis tunnistas kohus hageja elatise nõude viivitamata täidetavaks 8375 krooni ulatuses, rahuldades hageja taotluse osaliselt.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

19. Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 22.06.2010 otsus osaliselt, jätta laps K. H. kostjale kasvatada ja määrata ka elukoht kostja juurde, jätta hageja hagi igakuise elatusraha 2175 krooni ülalpidamiseks rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.

20. 06.07.2010 kandis kostja hageja arveldusarvele elatise võlgnevuse summas 8400 krooni, seega täitis kohtuotsuse osaliselt. Kostja täitis nimetatud kohtuotsuse osa sellepärast, et laps oli hageja juures ja kohtuotsus oli viivitamata täitmisel. Kostja ei ole kunagi keeldunud lapse ülalpidamisest ning kasvatamisest.

21. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse üle kuulata tunnistaja G. H., kes võis anda ütlusi ja kinnitada, et hageja tarvitab tihti alkohoolseid jooke ning ei hoolitsenud oma lapse eest.

22. Kohus ei võtnud arvesse kostja vastuhagis välja toodud järgmisi vastuväiteid ja argumente. Lapsel oli ja on isaga väga hea emotsionaalne side. Laps oli arenenud, sõbralik ja hea suhtleja ning käis lasteaias, kus tal oli võimalus suhelda eakaaslastega. Arvestades asjaolu, et lapse igapäevase kasvatamisega tegeles isa, ei oleks lapse huvides tema isast lahutamine. Nii väikese lapse isast lahutamine tekitab lapsele psüühilist traumat. Isa juures elades oleks lapsel olemas kõik tingimused kasvatamiseks ja eakohaseks arenemiseks.

Maakohus leidis ekslikult, et hageja elukaaslase K. K. korteris ei oleks lapse huvid mingil viisil kahjustatud ja et lapsel oleks tagatud eakohane areng. Kohus jättis tähelepanuta, et lapse jaoks on see võõras keskkond.

23. Maakohus hindas ebaõigesti hageja 29.04.2009 kirjutatud avaldust lapsest loobumise osas ja nõustus hagejaga, et õiguslikku tähendust selline avaldus ei oma. Hageja ei oma siiani kindlat elukohta. Korter, kus ta praegu elab, ei kuulu talle ja iga hetk võib hageja jääda ilma elukohata koos lapsega, mis võib traumeerida lapse psüühikat ja tervist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostjal on suur maja ja on kõik tingimused selleks, et laps võiks areneda normaalselt. Lapse jaoks on kohaldatud suur tuba, kus ta saab mängida ja rahulikult magada. Maja ees on suur hoov, kus laps saab jalutada ja mängida. Kohus jättis tähelepanuta, et poolte elamu ja materiaalsed tingimused ei ole võrdsed ja kostja võib anda oma lapsele märksa rohkem ning garanteerida väga hea tuleviku. ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt vajab laps oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt. Hoolimata PKS § 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest, ei saa alati lahus elavale vanemale samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi. Esialgu tuleb lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest aga mitte hageja mingitest soovidest. Lapse elukohaks tuleb määrata kostja elukoht, sest tema juures on lapsel võimalus kasutada omaette tuba, mis on väiksele lapsele üsna oluline ja rahulikult jalutada ja mängida oma suures hoovis.

24. Hageja elab mitte talle kuuluvas väikses korteris ja igal hetkel võib ta jääda ilma elukohata, mis võib mõjuda väga halvasti lapse psüühikale ja tervisele.

Vastus apellatsioonkaebusele

25. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

26. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

27. 01.07.2010 jõustunud PKS § 230 järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning PKS § 231 järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb PKS § 210 lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse PKS § 210 lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

28. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et poolte tütre K. H. elukohaks tuleb määrata tema ema elukoht. Maakohus on käsitlenud lapse elukoha kindlaksmääramiseks seaduses ettenähtud eeldusi ja selgitanud otsuses nõutava põhjalikkusega kohtupoolsele otsustusele kaalu andnud tegureid. Kolleegium nõustub, et kogutud tõendid, s.h eestkosteasutuste seisukohad, annavad kogumis põhjust järelduseks, et puudub alus poolte kooselu lõppemisest alates lapse jaoks väljakujunenud elurütmi muutmiseks ja elukoha määramiseks isa juurde. Hageja elukoht on lapsele koduks sobilik ning selles on tingimused tütarlapse kasvatamiseks ja tema arenguks vajalikele eeldustele. Kohus on kostja vastupidistele seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu arutluskäiku pikemalt korrata.

29. Esitades väidet, et isast lahutamine on lapsele traumeeriv, on kostja unustanud, et sama traumeeriv oleks lapsele ka tema lahutamine emast. Menetlusosalistele selgituseks juhib kolleegium tähelepanu Riigikohtu 21.03.2007 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, milles kolleegium on märkinud, et enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 52 lg 1 järgi oli lapsest lahus elaval vanemal õigus lapsega suhelda ja vanem, kelle juures laps elab, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Sama põhimõtte sätestab kehtiva PKS § 143 lg-d 1 ja 2. Hagejal, kui lapsega kooselaval vanemal tuleb viidatud Riigikohtu lahendis toodud selgitusi silmas pidades mõista, et vanemate õiguste võrdsuse põhimõttest tulenevalt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, mis tähendab eelkõige seda, et vanem ei või takistada teist vanemat vanema õiguste teostamisel. Kehtiva PKS § 134 kohaselt võib vanemate õiguste võrdsuse põhimõtet piirata üksnes lapse huvides. Lapsest lahus elavale vanemale kuuluva lapsega suhtlemise õiguse kõrval, on veelgi olulisem kehtiva PKS § 143 lg 1 ja 2 järgi lapsele kuuluv sellekohane õigus ja huvi. Vastavalt LakS §-le 28 on ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Kostjal, kui lapsest lahus elaval vanemal tuleb mõista, et hoolimata kehtiva PKS §-s 116 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi. Mõlemal vanemal tuleb pidada silmas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 järgi tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus, mis tähendab seda, et ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja vanema kohustusi täitma hea usu põhimõtet arvestades. Seda põhimõtet täpsustab kehtiva PKS § 118 lg 1, mille kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeelel, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

30. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsusust osas, millega kohus mõistis kostjalt välja elatise tagasiulatuvalt ja on selles osas otsuse täitnud. Kostja on palunud tühistada otsuse igakuiselt välja mõistetud elatise osas, kuid ei ole kaebuses märkinud, miks. Kaebusest võib aru saada, et elatise väljamõistmise vaidlustamise põhjuseks on kostja eeldus, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse lapse elukoha kindlaksmääramise osas ja rahuldab vastuhagi. Kuna ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu otsust lapse elukoha kindlaksmääramise osas ning laps jääb elama hageja juurde, puudub alus muuta kohtuotsust ka kostjalt igakuiselt väljamõistetud elatise osas.

31. Maakohtu poolt otsuse langetamise ajal kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi oli elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Ülalpidamise kohustust on rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole lapse vajadusi arvestades piisav. Kohtu poolt elatise väljamõistmise alused sätestas PKS § 61 lg 1, mis nägi ette, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks. Esimese astme kohtu poolt kostjalt hageja kasuks igakuiselt välja mõistetud elatis vastab otsuse tegemise ajal kehtinud elatise PKS § 61 lg 4 järgsele miinimumsuurusele, millest väiksem võis vanemalt lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatis olla üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel (PKS § 61 lg 6). Maakohus on elatise väljamõistmisel seaduse poolt ettenähtud eeldustega arvestanud ja teinud põhjendatud kohtulahendi. Nii nagu esimese astme kohtu menetluses, ei ole ka apellatsioonikohtus vaidlust selle üle, et kostja ei ole pärast poolte kooselu lõppu lapse ülalpidamises regulaarselt osalenud ning et kostja on võimeline kohtu poolt väljamõistetud määras lapsele elatist maksma.

32. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm