3-10-2124/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 8.04.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2124 Haldusasi Tallinna Keskkonnaameti kaebus Keskkonnaameti toimingu Tallinna linnale 2010 aasta esimese ja osaliselt II kvartali eest saastetasu arvutamata ja üle kandmata jätmise õigusvastaseks tunnistamise nõudes ning Keskkonnaameti kohustamiseks arvutada ja maksta välja Tallinna linnale 2010 aasta esimese ja osaliselt teise kvartali saastetasu Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Tallinna Keskkonnaamet Esindaja: Kertu Tiitso Vastustaja: Keskkonnaamet Esindajad: Heikko Antsmäe ja Ruth Prigoda Asja läbivaatamise viis Kohtuistung, 21.03.2011 Tallinnas RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte kanda. 3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Keskkonnaamet (edaspidi vastustaja) ei ole kaebajale arvutanud ja üle kandnud 2010. aasta esimese ja teise kvartali saastetasu. Kaebaja prognooside kohaselt ja eelmise aasta näitajaid arvestades on ühe kvartali saastetasu suurus ca 3,2 miljonit krooni. Kaebajal on kaebuse esitamise seisuga saamata 2010 aasta I kvartali saastetasu ja II kvartali saastetasu ajavahemiku 1.aprill kuni 28. mail 2010 eest. Esimese kvartali saastetasu maksmisest keeldumisest sai kaebaja teada 17.05.2010, mil vastustaja saatis Tallinna linnale 17.05.2010 teatise nr 3-15/22643 (tl 12-13). Sellest nähtus, et seisuga 31.03.2010 on Keskkonnaameti

2 tekkepõhine võlgnevus keskkonnakasutusest laekuva saastetasu osas 2.00 krooni (saastetasu Järvamaa jäätmete eest). 2. Tallina Keskkonnaamet (edaspidi kaebaja) saatis vastustajale 01.06.2010 järelpärimise nr 6.2-5.1/995 (tl 14), milles palus selgitada, miks Keskkonnaamet ei ole arvestanud ja üle kandnud esimese kvartali lõppedes Tallinna linnale 75% Tallinna haldusterritooriumilt kogutud olmejäätmete saastetasust. 3. Vastustaja vastas järelepärimisele oma 6.07.2010 kirjaga nr HJR 3-15/24296-2 (tl 15-16) ja selgitas muuhulgas, et keskkonnatasude seaduse (edaspidi KeTS) § 15 lg 4 kohaselt ei kohaldata KeTS § 15 lg 2 sätestatud alates 01.01.2010 kohalikule omavalitsusele, kes ei täida talle jäätmeseadusega (edaspidi JäätS) pandud kohustust korraldada jäätmevedu vastavalt jäätmeseaduse §-dele 66–69. 4. Kaebaja esitas 11.06.2010 keskkonnaministrile vastustaja kaudu vaide nr 4-3/110 (lk 17- 18), milles palus tunnistada saastetasust ülekandumisest keeldumine õigusvastaseks, kohustada vastustajat arvutama ja üle kandma saastetasu Tallinna linnale hiljemalt 15.07.2010. 5. Keskkonnaminister vastas 30.06.2010 kirjaga nr 11-12/4590-2 (lk 19), et vaide esitaja on vaidlustanud keskkonnakasutusest laekuva raha jaotamise, mis ei ole suunatud haldusakti andmisele. Raha kandmine kohalikule omavalitsusele on oma olemuselt toiming haldusmenetluse seaduse § 106 lg 1 mõistes ja seega kuulub vaie lahendamisele Keskkonnaameti poolt. Keskkonnaminister edastas vaide vastustajale lahendamiseks. 6. Vastustaja jättis kaebaja vaide Keskkonnaameti toimingule, millega jäeti osaliselt Tallinna linnale 2010 aasta esimese kvartali eest saastetasu arvutamata ja üle kandmata, 12.07.2010 käskkirja nr 1-4.1/233 resolutiivosa punktiga 1 rahuldamata (lk 20-22). 7. Kaebaja sai vaide kätte 15.07.2010. 05.08.2010 tasus Keskkonnaamet Tallinna linnale 2010 aasta II kvartali eest saastetasu 1 289 592 krooni Tallinna prügilasse ning 66 krooni Väätsa prügilasse ladestatud olmejäätmete eest. 13.08.2010 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti toimingu Tallinna linnale 2010 aasta esimese kvartali eest saastetasu arvutamata ja üle kandmata jätmise õigusvastaseks tunnistamise nõudes ning Keskkonnaameti kohustamiseks arvutada ja maksta välja Tallinna linnale 2010 aasta esimese ja teise kvartali saastetasu (tl 6-10). Kohus võttis kaebuse menetlusse 6.10.2010 (tl 31). 8. Vastustaja vastas kaebusele 20.10.2010 (tl 33-41). Kohtuistung käesolevas asjas toimus 21.03.2011 Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas. (protokoll tl 81-84 ja parandamise määrus 93-94). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 9. Kaebuse esitaja taotleb Keskkonnaameti toimingu Tallinna linnale 2010 aasta esimese ja osaliselt teise kvartali eest saastetasu arvutamata ja üle kandmata jätmise õigusvastaseks tunnistamist ning Keskkonnaameti kohustamist Tallinna linnale 2010 aasta esimese ja teise kvartali osas arvestamata ja maksmata saastetasu arvutamiseks ja välja maksmiseks. 10. Kaebuse esitaja leiab, et KeTS § 15 lg 4 kohaselt loetakse kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada jäätmevedu täidetuks hetkest, kui on välja kuulutatud jäätmeveo konkursid kõikides selle kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud korraldatud jäätmeveo piirkondades.

Kaebaja on täitnud JäätS tuleneva kohustuse korraldada jäätmevedu ja KeTS § 15 lg 4 tuleneva kohustuse kuulutada välja jäätmeveo konkursid kõikides selle kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud korraldatud jäätmeveo piirkondades. Alates 2006. aastast kuni 01.01.2010 on Tallinna linn kuulutanud välja konkursid kõigis jäätmeveo piirkondades.

3 11. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on õigusvastaselt lugenud kaebaja KeTS § 15 lg 4 tuleneva kohustuse täitmata jäetuks väitega, et enne 01.01.2010 välja kuulutatud konkursid on lõppenud ilma, et oleks vedajaga leping sõlmitud ja peale konkursi nurjumist ei ole välja kuulutatud uut konkurssi. Kaebaja leiab, et selline tõlgendus on kitsendav ja KeTS § 15 lg 4 normi eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne ning seega õigusvastane. 12. Kaebaja leiab, et isegi juhul kui lugeda kaebaja kohustused KeTS § 15 lg 4 mõistes täidetuks alates 29.05.2010, siis langes ära alus saastetasu mittemaksmiseks II kvartalis, kuna saastetasu arvestus on kvartalipõhine ja alates 1.04.2011 jõustuv KeTS § 15 lg 4 sõnastus annab just sellise juhise. Kaebaja selgitab, et ta kuulutas 28.05.2010 aastal välja konkursid ka nendes piirkondades, milles seni korraldatud jäätmevedu ei toimu. Vastustaja on seejuures möönnud, et on proportsionaalne kui 2010 aasta II kvartali puhul rakendatakse saastetasu kandmist Tallinna linnale alates 29.05.2010. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud tekkinud olukorras kaebajale saatetasu kogu 2010 aasta II kvartali välja maksma tagantjärele. Kaebaja poolt kohustuse täitmisega viivitamine ei ole tema arvates aluseks kaebaja nn trahvimiseks ja temale saastetasu maksmisest keeldumiseks perioodi 01.01.- 28.05.2010 eest. Kaebaja selgitab, et tõendatud on asjaolu, et esimeses kvartalis Tallinna haldusterritooriumilt jäätmeid koguti, neid ladestati Tallinna prügilasse ja selle eest on makstud saastetasu riigile. 13. Kaebaja on seisukohal, et KeTS § 15 lg 4 piirang on ebaproportsionaalne ja õigusvastane, norm on põhiseaduse vastane ja tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel jätta kohaldamata HKMS § 25 lg 10 alusel. 14. Kaebaja selgitab, et KeTS § 15 lg 4 sisse viinud seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub selle eesmärk. Vastavalt seletuskirjale pidi jäätmeseaduse § 135 kohaselt korraldatud jäätmevedu toimuma alates 2005. aasta 1. jaanuarist, st et selleks ajaks pidi olema vähemalt välja kuulutatud korraldatud jäätmeveo avalik konkurss. Paraku oli seadusemuudatuse tegemise ajaks seda teinud vähem kui pooled kohalikud omavalitsused. 1.01.2010 jõustunud KeTS § 15 lg 4 toomist seadusse motiveeritakse seaduse seletuskirjas asjaoluga, et selle normiga püütakse kohalikke omavalitsusi majanduslikult motiveerida täitma jäätmeseadusest tulenevat kohustust, millel on väga suur tähtsus riigi territooriumi jäätmetega risustamise ärahoidmisel.

15. Kaebaja leiab, et põhiliseks probleemiks, miks tal ja ka mitmetel teistel kohalikel omavalitsustel jäi jäätmeseaduse § 135 toodud kohustus täitmata oli asjaolu, et paljudel juhtudel vaidlustati kohalike omavalitsuse üksuste korraldatud jäätmeveo konkursid, mis tuli korraldada konkurentsiseaduse ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 25.09.2001. a määrusega nr 303 kehtestatud „Erivõi ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise kord“ korras. Nendest õigusaktidest tulenes, et konkursside käigus tekkinud vaidlused tuli lahendada sageli palju aega nõudvas halduskohtumenetluses, mis omakorda põhjustas korraldatud jäätmeveo rakendamise viibimist.

16. Konkursside vaidlustamise osas on kaebaja arvates tähelepanuväärne, et vaidlustati ennekõike suuremate linnade korraldatud konkursid - 8 piirkonda Tallinnas (ca 200 tuh elanikku), piirkonnad Tartus (ca 50 tuh elanikku), Narva (70 tuh elanikku) Pärnu (45 tuh elanikku), lisaks ka väiksemaid - ehk tervikuna kliendibaasilt ca 400 tuh elanikku. Kui jääda uskuma väidet, et omavalitsused lihtsalt ei oska konkursse korraldada - siis järelduks, et suurimad omavalitsused on need kõige ebapädevamad, mis on üldistusena veidi ebatõenäoline. Kaebaja selgitab siinkohal, et ta kuulutas Lasnamäe piirkondades korraldatud jäätmeveo konkursid välja 07.01.2008 ja 23.12.2008. 23.12.2008 välja kuulutaud konkursi pakkumiskutsedokumendid vaidlustati halduskohtus, ringkonnakohus kohaldas 11.02.2009 määrusega esialgset õiguskaitset, mille halduskohus tühistas 14.04.2009 (haldusasja nr 3-09- 122). Kohtuvaidlus lõppes kompromissi jõustumisega 31.12.2009. Kaebaja kuulutas Lasnamäe piirkonnas konkursid teistkordselt välja 28.05.2010. Konkursid vaidlustati ja kohus

4 kohaldas esialgset õiguskaitset (haldusasja nr 3-10-1660). Lasnamäe kolm piirkonda moodustavad kogu korraldatud jäätmeveost Tallinnas ca 1/3. Kaebaja selgitab, et Lasnamäel valitseb vaba turu olukord, mis on majanduslikult kasulik prügifirmadele, kes kasutavad kohtus vaidlustamist võimalusena säilitada antud piirkonnas vaba turu olukorda.

17. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu veel asjaolule, et olukorra lahendamiseks jõustati esmalt alates 01.01.2010 KeTS § 15 lg 4 ja alles seejärel muudeti JäätS § 67 lg 1 (jõustus 01.01.2011), mis sätestab, et edaspidi leitakse vedaja riigihangete seaduse alusel.

18. Kaebaja on seisukohal, et kuna jäätmehoolduse korraldamist rahastatakse riigi kaudu saastetasude ülekandmisega kohalikule omavalitsusele, siis juhul, kui jäätmehoolduseks mõeldud rahalisi vahendeid kohalikule omavalitsusele KeTS § 15 lg 4 alusel üle ei kanta, ei lahenda see tegelikku probleemi ehk ei aita kaasa korraldatud jäätmeveo konkursside vaidlustamise vältimisele ja vähendamisele.

19. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et KeTS § 15 lg 4 on ebaproportsionaalne ja õigusvastane, kuna selle sätte eesmärk on sundida kohalikku omavalitsust täitma jäätmeseaduse §-i 135. Sätte sisseviimisel oli teada, et JäätS rakendamist takistavaks tegelikuks asjaoluks on konkursside vaidlustamine. Konkursside vaidlustamise vähendamiseks muudeti alates 01.01.2011 JäätS § 67 lg 1, mille kohaselt loobuti konkurentsiseaduse ja selle alamakti alusel vedaja leidmisest ja mindi üle riigihangete seaduse regulatsioonile.

20. Kaebaja leiab ka, et põhiseaduse mõtte kohaselt on Eesti õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Seaduses tehtav muudatus ei tohi õiguse subjektide suhtes olla sõnamurdlik. Antud juhul on keskkonnatasude seadusesse § 15 lg 4 tehtud muudatus sõnamurdlik. Muudatusega on kitsendatud kohaliku omavalitsuse senist õigust saada jäätmehoolduse korraldamiseks saastetasu. 21. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub selle rahuldamata jätta. Vastustaja leiab kõigepealt, et vale on kaebuses esitatud väide, et „[K]aebaja on kuulutanud korraldatud jäätmeveo konkursid enne 01.01.2010 välja kõigis Tallinna jäätmeveo piirkondades.“. Nimetatud väidet kaebuse esitaja dokumentaalselt ei tõenda ning kaebus on selles osas ka vastuoluline. Vastustaja selgitab siinkohal, et 03.03.2010 teavitas Keskkonnaamet kaebajat e-kirjaga, et kogub andmeid korraldatud olmejäätmeveo kohustuse täitmise kohta Tallinna linnas vastavalt KeTS § 15 lõikele 4. 10.03.2010 vastas kaebaja kirjaga nr 6.2-5.1/247 (edaspidi 10.03.2010 kiri) ning edastas tabeli Tallinna linna andmetega korraldatud jäätmeveo kohta. Muuhulgas selgitas kaebaja 10.03.2010 kirjas korraldatud olmejäätmeveo kohustuse täitmist Tallinna linnas. Kaebaja kirjast nähtub, et 23.12.2008 kuulutati välja konkursid ainuõiguse andmiseks mitmetes piirkondades, sh piirkondades nr 5 (Kadaka), nr 16 (Pae-Ülemiste), nr 17 (Laagna-Tondiraba) ja nr 18 (Priisle-Tondiraba). Välja kuulutatud konkursi pakkumiskutse dokumendid vaidlustati Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus tühistas 14.04.2009 Tallinna Ringkonnakohtu poolt 11.02.2009 kohaldatud esialgse õiguskaitse. Lisaks kirjutab kaebaja oma 10.03.2010 nr 6.2-5.1/247 kirjas: „Kuigi formaalselt oli Tallinna Keskkonnaametil ainuõiguse andmiseks korraldatud konkursi jätkamiseks langenud takistus ära 14. aprillil 2009, tuli möönda, et 14. aprillil 2009 konkursiga jätkates ei oleks ainuõiguse andmise lepingut jõudnud jõustada ja konkursi tulemuse alusel teenuse osutamisega alustada 1. juunil 2009, mil kõige esimesena jõustunud jäätmeveolepingud (Nõmme, Pirita, Vanalinn, Szholnoki) lõppesid“.

Kuna piirkondades nr 5 (Kadaka), nr 16 (Pae-Ülemiste), nr 17 (Laagna-Tondiraba) ja nr 18 (Priisle-Tondiraba) korraldatud jäätmeveo lepinguid varem ei olnud sõlmitud, siis nendes piirkondades jäi 23.12.2008 välja kuulutatud korraldatud jäätmeveo konkurss tulemuseta.

5 Vaatamata eeltoodule korraldatud jäätmeveo konkursiga/konkurssidega ei jätkatud. Tulenevalt sellele asus Keskkonnaamet seisukohale, et kaebaja luges 23.12.2008 välja kuulutatud konkursi luhtunuks ja lõpetas edasise konkursi ilma erivõi ainuõigust andmata. Konkursi lõpetamisele viitab veel ka asjaolu, et osade piirkondade (Nõmme, Pirita, Vanalinn, Szolnoki) vedajatega ainuõigust pikendati selle asemel, et anda uus ainuõigus uueks perioodiks. Nimetatud seisukohta ei ole kaebaja ümber lükanud ei vaidemenetluses ega ka 13.08.2010 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses.

22. Tulenevalt eeltoodust ning asjaolust, et Tallinna linn ei olnud 2010 aasta I kvartaliks ning selle jooksul täitnud KeTS § 15 lõige 4 tulenevat nõuet, puudus Keskkonnaametil õigusaktidest tulenev alus Tallinna linnale KeTS § 15 lõige 2 alusel raha arvestamiseks, mistõttu ei saa Keskkonnaameti tegevust Tallinna linnale saastetasu ülekandmata jätmisel pidada õigusvastaseks, kuna saastetasu Tallinna linnale ülekandmise aluseks olev eeldus (KeTS § 15 lõige 4 täitmine) oli Tallinna linnal täitmata.

23. Vastustaja leiab, et, et kaebaja kaebus on KeTS § 15 lg 4 täitmise osas vastuoluline, kuivõrd kaebaja väidab kaebaja kuulutas 28.05.2010 aastal välja konkursid ka nendes piirkondades, milles seni korraldatud jäätmevedu ei toimu. Vastustaja on möönnud, et on proportsionaalne, kui 2010 aasta II kvartali puhul rakendatakse saastetasu kandmist Tallinna linnale alates 29.05.2010. Seega on kaebaja ka ise kaebuse möönnud, et KeTS § 15 lg 4 tulenev kohustus, mis on aluseks keskkonnatasu maksemiseks kohalikule omavalitsusele on täidetud alates 29.05.2010.

24. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KeTS § 15 lg 4 on normi eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne ja seega õigusvastane. Vastustaja on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse kohustus loetakse täidetuks juhul, kui kohalik omavalitsus on välja kuulutanud jäätmeveo konkursid kõikides selle kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud jäätmeveo piirkondades hiljemalt 31.12.2009. Sama loogikat toetab ka Riigikogu kodulehelt kätte saadav „Keskkonnatasude seaduse ja kalapüügiseaduse muutmise seaduse“ (441 SE III) seletuskiri, mille kohaselt: „Jäätmeseaduse § 135 kohaselt pidi korraldatud jäätmevedu toimuma alates 01.01.2005, st et selleks ajaks pidi olema vähemalt välja kuulutatud korraldatud jäätmeveo avalik konkurss. /.../Selle sättega püütakse kohalikke omavalitsusi majanduslikult motiveerida täitma jäätmeseadusest tulenevat kohustust, millel on väga suur tähtsus riigi territooriumi jäätmetega risustamise ärahoidmisel. Kuivõrd ebaseaduslik jäätmete hülgamine on otseses seoses jäätmevaldajate kogumissüsteemiga sidumisega, millele ongi suunatud korraldatud jäätmeveo põhimõte, siis on praegune korraldatud jäätmeveo puudulik rakendamine suurendanud nii eraomanike kui ka riigi kulusid ebaseaduslikult hüljatud jäätmete koristamisel. Arvestades seda, et kohalikel omavalitsustel on vaja aega keskkonnatasude seaduse § 15 uue lõikega 4 seotud muudatuste tegemiseks, on sätte jõustumise ajaks ette nähtud 01.01.2010.“ Vastustaja on seisukohal, et seadusandja nägi kohalikele omavalitsusele ette piisava aja konkursside välja kuulutamiseks.

25. Vastustaja leiab, et asjas omab erilist tähtsust asjaolu, et aasta 2010 I kvartali jooksul kaebaja KeTS § 15 lg 4 tulenevat nõuet, milline on eelduseks keskkonnatasu maksemiseks kohalikule omavalitsusele, täitnud ei ole. Keskkonnaametile teadaolevalt kuulutas kaebaja 09.04.2010 uuesti välja kohaliku omavalitsuse korraldatud jäätmeveo konkursi Mustamäe (Kadaka) piirkonnas. Alles 28.05.2010 kuulutas kaebaja välja jäätmeveo konkursi Lasnamäe kolmes piirkonnas. Nimetatud asjaolu viitab veelkord sellele, et varasemad konkursid olid luhtunud. Seega on Tallinna linn täitnud alates 29.05.2010 KeTS § 15 lõige 4 tuleneva nõude ning alates 29.05.2010 on Keskkonnaametil KeTS § 15 lõigete 4 ja lg 2 alusel õigus jäätmetasu 75 protsendi ulatuses Tallinna linna eelarvesse kandmiseks.

6 26. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja seisukohaga, et „kui lugeda kaebaja kohustused KeTS § 15 lg 4 mõistes täidetuks alates 29.05.2010, siis langes ära alus saastetasu mittemaksmiseks alates 29.05.2010. Vastustaja oleks pidanud kaebajale saatetasu välja maksma tagantjärele“. Selline seisukoht ja õigusakti lugemine kaebaja poolt on vastustaja arvates meelevaldne ning vastuolus KeTS kvartalipõhise arvestusmeetodiga ning KeTS § 15 lg 4 eesmärgiga.

Keskkonnakasutusest laekuva raha jaotamine ning raha kandmine kohaliku omavalitsuse eelarvesse loetakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 106 mõistes toiminguks. HMS § 107 peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Keskkonnaamet peab KeTS § 15 lg 4 rakendades kontrollima, kas kohalik omavalitsus on nõude täitnud või mitte ning kui nõue on täidetud, siis millisel hetkel nõue täideti. Hinnates KeTS § 15 lg 4 sõnastust, saab asuda seisukohale, et KeTS § 15 lg 2 rakendamine on võimalik alates nõude täitmisest. Tagasiulatuvalt täitmist KeTS ette ei näe ning ka KeTS § 15 puhul on rakendatav KeTS § 31 lg 4 tulenev üldine põhimõte, mille kohaselt arvutatakse keskkonnatasud keskkonnakasutuse toimumise kvartali kohta.

21.03.2011 toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja (tl 84), et KeTS § 15 lg 4 muudatused, mis jõustusid 1.04.2011 ei võetud vastu mitte sellepärast, et senine kord tõi kaasa halduskoormuse tõusu seoses vajadusega teha arvestused seoses nõude täitmise hetkega. Vastustaja seletas, et kordagi ei olnud vaidluse all senise korra vastuolu kehtiva õigusega. Alates 01.04.2011 muutub keskkonnatasude regulatsioon tervikuna - andmete esitamine muutub deklaratiivseks ja nende kogumine läheb üle Maksuja Tolliametile. Vastustaja leiab, et seaduse muutmisel peeti eelkõige silmas süsteemi täpsustamist ja lihtsustamist.

27. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja analüüs selles osas, miks kohalikud omavalitsused ei ole täitnud neile seadusega pandud kohustust jäätmevedu korraldada, ei ole käesoleval juhul asjakohane ja vajalik, mistõttu palub selles osas jätta kaebuse tähelepanuta. Asjaolu, et korraldatud olmejäätmeveo konkursi toimimise süsteem jäätmeseaduses on kaebaja hinnangul mittetoimiv, ei ole käesoleva vaidluse sisuks ja aluseks. Alates 01.01.2011 jõustuva jäätmeseaduse § 67 lg 1 muudatus ei ole omavahelises seoses KeTS § 15 lg 4. Seda seisukohta toetab vastustaja arvates ka „Jäätmeseaduse, maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse“ (700 SE III) seletuskiri. Keskkonnaamet soovib siinkohal rõhutada, et KeTS § 15 lg 4 kohaselt piisab kohustuse täitmiseks ka konkursi välja kuulutamisest, mistõttu ning ainuüksi selle konkursi välja kuulutamisega loetakse jäätmeseaduse § 135 tulenev nõue täidetuks. Asjaolu, et konkurss on vaidlustatud, ei muuda olematuks fakti, et konkurss on välja kuulutatud ning KeTS § 15 lg 4 rakendamine on võimalik. Samas praegusel juhul on asjas olulise tähendusega, et kohtuvaidlus haldusasjas 3- 09-122 oli seisuga 01.01.2010 lõppenud ning Tallinna linna kohustus korraldatud olmejäätmeveo korraldamiseks täitmata. Seega puudus Keskkonnaametil alus KeTS § 15 lg 4 rakendamiseks aasta 2010 I kvartali osas ning II kvartali osas osaliselt.

28. Keskkonnaamet leiab, et 06.06.2009. aastal jõustunud KeTS § 15 lg 4 on kooskõlas põhiseadusega ning ei ole vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga. Samuti ei ole see säte sõnamurdlik selle subjektide suhtes.

KeTS § 15 lg 4 jõustus kaebuse esitamise ajal kehtivas sõnastuses 06.06.2009. aastal ning võeti vastu Riigikogu poolt 13. mail 2009. aastal. Arvestades samas sätte enda sõnastust sai Keskkonnamet nimetatud sätet rakendama asuda alles 01.01.2010.

Eelnõu menetlemisest eelnõude menetlemise süsteemis eÕigus nähtub, et KeTS § 15 lg 4 muutmist alustati juba jaanuaris 2008. Eelnõu menetlemisse oli kaasatud ka Eesti Linnade Liit, mille liikmeks on ka Tallinna linn. Seega oli Tallinna linnal, kui Eesti Linnade Liidu,

7 liikmel olemas teave selle kohta, et KeTS § 15 lg 4 tulenevaid põhimõtteid kavatsetakse muuta. Arvestades asjaolu, et KeTS § 15 lg 4 sõnastus võeti vastu 13.05.2009 ning see jõustus 06.06.2009 oli Tallinna linnal piisav aeg muudatusega arvestamiseks ning vajalike jäätmeveo konkursside välja kuulutamiseks. 29. Vastustaja palus, lähtudes tema väljatoodud seisukohtadest ja põhjendustest ning juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p-st 6, jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebuse esitaja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

30. Käesolevas asja õigeks lahendamiseks leiab kohus kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust käesoleva asja põhilistes faktilistes asjaoludes - alates 2006. aastast kuni 01.01.2010 on Tallinna linn kuulutanud välja konkursid kõigis jäätmeveo piirkondades. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et osa välja kuulutatud konkurssidest olid 1.jaanuariks 2010 lõppenud ilma, et oleks vedajaga leping sõlmitud ja peale konkursside nurjumist ei olnud välja kuulutatud kõiki uusi konkursse enne 28.05.2010, mil kaebaja poolt kuuluti uuesti välja konkursid nendes piirkondades, milles seni korraldatud jäätmevedu ei toimunud. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et vastustaja arvutas tuginedes KeTS § 15 lg 4 sätestatud kohustuse täitmisele välja ja maksis välja kaebajale seaduses ettenähtud summad alates 29.05.2010. Viimase asjaoluga nõustus ka kaebaja esindaja täpsustades kohtuistungil sellest tulenevalt esitatud nõuet (tl 83) välistades sellest 2010 II kvartali eest juba arvutatud ja väljamakstud osa. 31. Nähtuvalt tuvastatud asjaoludest omab käesoleva asja õigeks lahendamiseks määravat tähtsust KeTS § 15 lg 4 õiguspärane kohaldamine. KeTS § 15 lg 4 oli vaidlusalusel perioodil sõnastatud järgmiselt: „ (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata alates 2010. aasta 1. jaanuarist kohalikule omavalitsusele, kes ei täida talle jäätmeseadusega pandud kohustust korraldada jäätmevedu vastavalt jäätmeseaduse §-dele 66–69. Käesoleva sätte tähenduses loetakse kohaliku omavalitsuse kohustus täidetuks hetkest, kui on välja kuulutatud jäätmeveo konkursid kõikides selle kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud korraldatud jäätmeveo piirkondades.“. 32. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et kaebaja ei täitnud ajavahemikus 01.01.2010 kuni 29.05.2010 talle jäätmeseadusega pandud kohustust korraldada jäätmevedu kõikides selle kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud jäätmeveopiirkondades vastavalt jäätmeseaduse § 66-69. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et nimetatud ajavahemikul ei olnud kaebaja poolt täidetud KeTS § 15 lg 4 teises lauses nimetatud soodustav tingimus ehk vastavad konkursid ei olnud välja kuulutatud kõikides selle kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud piirkondades. Kohus on seisukohal, et seadust ei saa siinkohal tõlgendada nii, et nimetatud kohustus on täidetud juhul, kui konkursid on küll kunagi olnud välja kuulutatud, kuid need on lõppenud ilma tulemust saavutamata ehk jäätmevedu on ikkagi seaduse nõuete kohaselt korraldamata. Nii nimetatud sätte sõnastus, kui ka selle sõnastuse kehtestamise seaduse seletuskirjast tulenev eesmärk, milleks oli suunata kohalikke omavalitsusi seaduses ettenähtud jäätmeveokorralduse kiiremale elluviimisele, viitavad seadusesätte sellise tõlgenduse ekslikkusele. 33. Kohus loeb õigeks vastustaja tõlgenduse saastetasu arvestamise algushetkest, juhul kui kohalik omavalitsus täidab KeTS § 15 lg 4 nimetatud tingimused. Kohus leiab, et vaidlusalusel ajavahemikul jõus olnud seadusesätte sõnastus andis vastustajale võimaluse arvestada ja üle kanda kohalikule omavalitsusele KeTS § 15 lg 2 ettenähtud saastetasu osa selgesõnaliselt alates hetkest, mil tema kohustused täidetud olid. Kohus leiab, et vastustaja on arusaadavalt selgitanud seadusandja eesmärke seoses KeTS § 15 lg 4 uue redaktsiooni

8 kehtestamisega alates 01.04.2011. Kohus nõustub vastustajaga, et kuni nimetatud seadusemuudatuse jõustumiseni kehtinud seaduse sõnastus ei võimalda teha tagasiulatuvaid saastetasu väljamakseid. Juhul, kui seadusandja seda oleks soovinud, oleks ta sätte vastavalt sõnastanud. 34. Kaebaja on palunud juhul, kui kohus jätab tema taotluse rahuldamata tuginedes KeTS § 15 lg 4, jätta see säte kohaldamata tulenevalt selle põhiseadusvastasusest, kuna see ei ole eesmärgipärane ja proportsionaalne. Kohus leiab, et kaebaja esitatud argumendid ei anna alust tema taotlust rahuldada. Kõigepealt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et nimetatud säte ei ole eesmärgipärane. Kohus nõustub küll sellega, et selle sätte rakendamisel jääb ajutiselt kohalikul omavalitsusel saamata saastetasu ja see võib mõningal määral raskendada kohalikul omavalitsusel tema keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamist. Samas on seaduse üheks laiemaks eesmärgiks tagada seaduses sätestatud keskkonnahoiu meetmete võimalikult kiire ja täielik rakendamine. Kohus leiab, et selle üldise eesmärgi saavutamiseks oli vaidlusalune KeTS § 15 lg 4 vajalik, kuna vaatamata seaduse jõusolekule, ei olnud paljud kohalikud omavalitsused astunud piisavaid samme seaduses ettenähtud avalikes huvides välja töötatud meetmete rakendamiseks. Oluline on siinkohal märkida, et tulenevalt jäätmete ja eriti olmeprügi tekitajate paljususest ning olmejäätmete võimaliku ebaseadusliku keskkonda viimise kontrolli komplitseeritusest, on ühtse ja kõikehõlmava jäätmemajandussüsteemi loomine selgelt avalikes huvides ja kaalub kohtu arvates üles kohaliku omavalitsuse saastetasudest ajutise ilmajätmisega tekitatava võimaliku kahju. Selline regulatsioon aitab selgelt kaasa kohaliku omavalitsuse huvi tõstmisele rakendada seaduses ettenähtud meetmeid. Kohus peab siinkohal veel vajalikuks märkida, et tulenevalt KeTS § 4 lg 3 kasutatakse keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Seega kasutatakse saastetasusid ikkagi eesmärgipäraselt keskkonna hüvanguks. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et neid kasutatakse seaduse nõudeid mitte täitva kohaliku omavalitsuse elanike ja keskkonna hüvanguks. 35. Kohus leiab, et nimetatud seadusesättes ettenähtud meetmed on sobivad ja proportsionaalsed. Nähtuvalt kasvõi käesolevast kaebusest, on kaebaja välja kuulutanud uued konkursid, mis näitab, et võimalikust seadusega ettenähtud saastetasust ilmajäämine on olnud talle piisav stiimul nende korraldamiseks.

36. Kohus leiab, et vaidlusaluse õigusnormi proportsionaalsus väljendub selgelt asjaolus, et seaduses sätestatud nõuded, mille täitmisel taasalustatakse saastetasude arvestamist ja maksmist kohalikule omavalitsusele, on viimasele täitmiseks jõukohased, sest seadusega sätestatud sanktsioonide ulatus sõltub tegelikult täielikult kohaliku omavalitsuse enda heast tahtest seaduse nõudeid täita. Veelgi enam, ja kohus nõustub siinkohal vastustajaga, seaduse menetlemisse olid kaasatud kohalikud omavalitsused ja ka kaebaja ning selle vastuvõtmise ja jõustumise vahele jäi piisavalt pikk ajavahemik, et täita selle nõuded juba enne seaduse jõustumist.

37. Asjaolu, et 1.04.2011 jõustunud vaidlusaluse sätte sõnastus on seaduse nõuded täitnud kohalikule omavalitsusele varasemast soodsam, ei tähenda, et varasem sõnastus oleks olnud vastuolus põhiseadusega. Kohus on eelnevalt juba nõustunud vastustaja kohtuistungil antud seletustega muudatuse põhjuste osas.

38. Eelpooltoodust tulenevalt ja tuginedes KeTS § 15 lg 4 ning HKMS § 26 lg 1 p 6 leiab kohus, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.

9 39. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud nõuet kohtukulude väljamõistmiseks kaebajalt ja on palunud jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda. Kohus jätab sellest tulenevalt poolte menetluskulud nende endi kanda.

Daimar Liiv Kohtunik