3-09-1674/79 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1674 Haldusasi E.P ja H.P kaebus Loksa Linnavalitsuse 29. aprilli 2009. a korralduse nr 114 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus E.P ja H.P apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitajad E.P ja H.P, esindaja Raivo Salumäe Vastustaja Loksa Linnavalitsus Kolmas isik A.E, esindaja Svetlana Pajupuu Kolmas isik E.R

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1674 muutmata ning E.P ja H.P apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Mõista A.E kasuks apellatsioonimenetluse kulude katteks E.P lt välja 127 (ükssada kakskümmend seitse) eurot ja 82 senti ning H.P lt 127 (ükssada kakskümmend seitse) eurot ja 82 senti. Muus osas jätta A.E apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-09-1674

2(12)

1. Harju Maakonna Valitsuse 9. aprilli 1991. a määrusega nr 57 kohustati Loksa alevinõukogu tagastama XXXXXXXXX asuv elumaja represseeritu R.R pärijatele K.R ja T.R (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik nr 15438 (VTT) lk 25). Loksa Alevi Volikogu 7. mai 1991. a otsusega anti elamu XXX XX XX (endise aadressiga XXX XX XX) tagasi endise omaniku R.R pärijatele (VTT lk 26). Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 23. augusti 1993. a otsusega nr 1245 loeti Loksa linnas XXX XX XX asuv elumaja (XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX) omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks nimetatud elumaja suhtes tunnistati K.R ja T.R (VTT lk 31). Loksa Linna Volikogu 13 juuni 1995. a otsusega tagastati XXXX XX XX majavaldus K.R ile ja T.R ile (VTT lk 35). H.P esitas 5. juunil 2001. a Tallinna Halduskohtule kaebuse (VTT lk 160-16), mida 26. juunil 2001. a täiendas (VTT lk 179-180), taotledes muuhulgas Loksa Alevi Volikogu 27. mai 1991. a otsuse ja Loksa Linna Volikogu 13. juuni 1995. a otsuse, millega XXX XX XX ja XX hooned tagastati, tühistamist. Tallinna Halduskohtu 20. novembri 2001. a määrusega haldusasjas nr 3-1167/2001 lõpetati nende otsuste tühistamise nõudes menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel seoses kaebuse esitamise tähtaja rikkumisega (VTT lk 183-188). K.R i pärijaks on E.R ja T.R i pärijaks on A.E.

2. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 13. aprilli 1994. a otsusega nr 3335 tunnistati E.P ja H.P omandireformi õigustatud subjektideks Loksa linnas asuva maaüksuse Tööstus-Ärikoht A-72 (endine kinnistu nr 14334) suhtes. Loksa Linnavolikogu 13. augusti 1996. a otsusega nr 47 tagastati E.P le ja H.P le õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt (ca 6200 m2) ning tagastamata jäeti endisel kinnistul asuvate teiste isikute hoonete teenindusmaa ca 600 m2 (VTT lk 49). Samal päeval määras linnavolikogu otsusega nr 41 XXX XX XX hoone teenindusmaaks 160 m2 ja otsusega nr 42 XXXX XX XX hoone teenindusmaaks 440 m2 (VTT lk 47-48). H.P kaebuse alusel tunnistati Harju Maakohtu halduskohtuniku 3. oktoobri 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-70/97 eelnimetatud otsused nr 41, 42 ja 47 seadusevastaseks (VTT lk 77-79). Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 1997. a otsusega jäeti halduskohtuniku otsus muutmata (VTT lk 88-90). Loksa Linnavalitsuse 27. veebruari 1998. a korraldusega nr 39a määrati XXX XX XX ja 12 elamute juurde teenindusmaa ca 1677 m2 (VTT lk 86) ning sama päeva korraldusega nr 51a otsustati E.P le ja H.P le tagastada õigusvastaselt võõrandatud maast ca 4085 m2 ning jätta tagastamata ca 2715 m2 teiste isikute hoonete teenindusmaad (VTT lk 87). H.P kaebuse alusel tunnistati Harju Maakohtu halduskohtuniku 27. augusti 1998. a otsusega haldusasjas nr 3/1- 69/98 eelnimetatud korraldused seadusevastaseks (VTT lk 93-94). Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998. a korraldusega nr 198 otsustati alustada katastriüksuse moodustamise eeltoimingutega muuhulgas XXX XX XX ja 12 juurde (VTT 100). Harju Maakohtu halduskohtuniku 14. aprilli 1999. a otsusega haldusasjas nr 3/1-32/99 jäeti H.P kaebus selle korralduse seadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata (VTT lk 120- 121). Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 1999. a otsusega jäeti halduskohtuniku otsus muutmata (VTT lk 127-131). 27. oktoobril 2005. a edastas Loksa Linnavalitsus A.E ja E.R XXX XX XX ja XX hoonete juurde maa erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku (maaüksuse erastamise toimiku (MET)

3-09-1674

3(12) lk 54-55). OÜ EKE Projekti Maamõõdubüroo koostas 3. jaanuaril 2006. a katastriüksuse plaani, kus katastriüksuse suuruseks on 3494 m2 (MET lk 58). Loksa Linnavalitsuse 3. novembri 2006. a korraldusega nr 155 määrati XXX XX XX ja XX hoonete teenindamiseks vajalik maa 1576 m2 (MET lk 59). Loksa Linnavalitsuse 14. veebruari 2007. a korraldusega nr 26 tunnistati korraldus nr 155 kehtetuks (MET lk 60). Loksa Linnavalitsuse 4. oktoobri 2007. a korraldusega nr 183 muudeti Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998. a korraldust nr 198, määrates XXX XX XX elamu teenindamiseks vajalikuks maaks 254 m2 ja XXXX XX XX elamu teenindamiseks vajalikuks maaks 403 m2 (MET lk 85). Tallinna Halduskohus lahendas 14. aprilli 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07- 2289 E.P ja H.P kaebuse Loksa Linnavalitsuse 4. oktoobri 2007. a korralduse nr 183 tühistamiseks ning A.E kaebuse sama korralduse tühistamiseks ja linnavalitsuse kohustamiseks viima lõpuni maa ostueesõigusega erastamise toimingud vastavalt 27. oktoobril 2005. a tehtud piiride kulgemise ettepanekule. Halduskohus tühistas Loksa Linnavalitsuse 4. oktoobri 2007. a korralduse nr 183 ning tegi linnavalitsusele ettekirjutuse asi uuesti läbi vaadata. Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008. a otsusega rahuldati A.E apellatsioonkaebus; halduskohtu otsus tühistati osas, millega rahuldati E.P ja H.P kaebus, ning uue otsusega jäeti nende kaebus rahuldamata; E.P ja H.P apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 19. veebruari 2009. a määrusega.

Loksa Linnavalitsuse 29. aprilli 2009. a korraldusega nr 114 tunnistati kehtetuks Loksa Linnavalitsuse 4. oktoobri 2007. a korraldus „Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998. a korralduse nr 198 „Katastriüksuse moodustamise eeltoimingute alustamine“ muutmine ja teenindusmaa määramine“, määrati XXX XX XX ja XX asuvate ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurusega 3494 m2 ning otsustati see ostueesõigusega erastada A.E ja E.R (kohtutoimiku (KT) lk 11-13).

3. E.P ja H.P esitasid 3. augustil 2009. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti Loksa Linnavalitsuse 29. aprilli 2009. a korraldus nr 114 tühistada. Kaebus tugineb kokkuvõtlikult järgmistele väidetele. Juba XXX XX XX ja XX ehitiste tagastamine oli väär. Maareformi puudutavate õigusaktide muutmisega on rikutud kaebajate õiguspärast ootust. Kui vastustaja oleks viivitamatult määranud ehitistele teenindamiseks vajaliku vähima tarviliku maa, oleks kaebajad valdava osa erastamisele määratud maast tagasi saanud. Põhiseaduses sätestatud õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes tuleks kohaldada varasemaid, kaebajatele soodsamaid regulatsioone. 1961. a maaeralduse näol ei olnud tegemist elamukrundi eraldamisega. Endise kinnistu osa ei ole MaaRS tähenduses erastamise aluseks olevaks elamute individuaalseks maaeralduseks kunagi olnud ning endise kinnistu jääkmaa kommunaalmajavalitsusele eraldamise formaalne käsitlemine MaaRS § 7 lg-le 51 vastava õiguspärase maakasutusena on vastuolus MaaRS-ga. Endise kinnistu vaidlusalune osa ei ole kogu ulatuses elamute teenindamiseks vajalik. 1961. a maaeraldust ei saa pidada üksnes XXXX XX XX või ka 10 maakasutuseks ning kogu selle maa erastamine kahe elamu juurde oleks ebaõiglane. Maa erastamine kõnealuste hoonete juurde on välistatud, sest hooned on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Hoone tuleb lugeda kasutusest väljalangenuks, kui see ei ole sihipäraselt kasutatav, elamu puhul seega juhul, kui see ei ole elamiskõlblik.

4. Vastustaja ja kolmandad isikud palusid jätta kaebus rahuldamata. Korralduse andmisel on lähtutud Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008. a otsusest. XXX XX XX ja XX

3-09-1674

4(12) elamud ei ole MaaRS mõistes lagunenud ega kasutusest välja langenud. Erastatava maa suurus on määratud kooskõlas MaaRS § 7 lg-ga 51.

5. Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning E.P lt ja H.P lt mõisteti A. E kasuks välja menetluskulud 7000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebajad leiavad, et XXX XX XX ja XX hooned on tagastatud õigusvastaselt. Väide on käesolevas vaidluses asjakohatu. Hooned tagastati Loksa Alevi Volikogu 7. mai 1991. a otsuse ja Loksa Linna Volikogu 13. juuni 1995. a otsusega. H. P taotles halduskohtule 2001. a esitatud kaebuses elamu tagastamise otsuste tühistamist, kuid kohtumenetlus lõpetati. Tegemist on kehtivate haldusaktidega, mille vaidlustamine ei ole enam HKMS § 11 lg 31 p 2 kohaselt võimalik. Ka nende aktide õigusvastasusele tuginemine kaebuse põhjendustes on alusetu. Et R.R õigusjärglased on saanud elamute omanikuks õiguslikul alusel, on tuvastatud juba Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 1997. a otsuses ning järgnevates teenindusmaa määramise üle peetud kohtuvaidlustes ei ole kaebajad tuginenud väitele, et elamute tagastamine oleks olnud õigusvastane; 2) kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et XXX XX XX ja 12 ehitised on lagunenud ja kasutusest välja langenud ega ole seetõttu MaaRS § 6 lg 31 kohaselt käsitatavad hoonete ega rajatistena. Tallinna Ringkonnakohus asus 19. detsembri 2008. a otsuses seisukohale, et vaidlusaluste hoonete juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel ei oma tähtsust XXX XX XX ehitise tehniline seisukord, sest krundil asub ka teine MaaRS § 6 lg 3 nõuetele vastav ehitis. Seega ringkonnakohus tuvastas, et XXXX XX XX hoone vastab MaaRS § 6 lg-s 3 sätestatud ehitise tunnustele. Kohus ei näe käesolevas asjas kogutud täiendavate tõendite pinnalt võimalust asuda teistsugusele seisukohale. Vaatluse tulemusena on kohus veendunud, et ei XXX XX XX ega ka XXXX XX XX asuvat ehitist ei saa käsitada lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitisena MaaRS § 6 lg 31 mõistes. MaaRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (EhS) tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Sama paragrahvi lg-s 31 sätestatakse, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi ning ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Kaebajate poolt kohtuistungil esitatud vastuargumentidele vaatamata jääb kohus ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise määruses 2. märtsil 2010. a võetud seisukohale, et hoone saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks lugeda eelkõige siis, kui selle katus või välispiirded on sedavõrd kahjustatud, et nad olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast (nt hoonel puudub katus, üks või mitu välisseina on lagunenud vms) või kui muud olulised hoone konstruktsioonielemendid on kas täielikult hävinenud või hoonest kui tervikust eraldunud (nt vahelaed on sisse langenud, kandvad seinad on pikali kukkunud vms). Hoonet, millel on olemas terviklikud, siseruumi väliskeskkonnast eraldavad välispiirded, ei saa pidada lagunenuks ega kasutusest välja langenuks seetõttu, et hoone konstruktsioonielementide ehitustehniline seisukord on halb või hoonet ei ole võimalik mugavalt kasutada eesmärgil, mis talle ehitamisel on antud. Vaatluse käigus ilmnes üheselt, et mõlemal majal olid ümber seinad ja peal katus, ees välisuksed ja –aknad. Seega oli siseruum väliskeskkonnast katuse ja piiretega eraldatud. Vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fotodest ilmneb üheselt ja ilma ehitusalaste eriteadmistetagi, et hoonete seisukord oli vaatluse ajal väga halb ning inimväärselt neis majades elada ei oleks ilmselt võimalik. Samas asjaolud, et

3-09-1674

5(12) hoonete välisseinad on mõnevõrra kõveraks vajunud, et hoone seintesse on hoone ebaühtlase vajumise tõttu tekkinud praod, et XXX XX XX hoone võib edaspidise jõesängi poole vajumise korral variseda, et põrandad on osaliselt ilmselt mädanenud ja seintel ja põrandatel on hallitust ja seenkahjustusi, et hoonetes ei ole elektriega veevarustust, ega ka see, et hoonetes olevad küttekolded ei ole tõenäoliselt olemasoleval kujul ohutult kasutatavad, ei anna alust väita, et hooned oleksid lagunenud või kasutusest välja langenud. MaaRS § 6 lg 31 eesmärk ei ole võimaldada maa erastamist üksnes igati korrasolevate ja kohe sihipäraselt kasutatavate ehitiste juurde, vaid eesmärk on välistada maa erastamine hoonevaremete juurde ehk juhtudel, kus hoonest kui sellisest pole põhjust rääkida. Vaatluse põhjal on kohus veendunud, et halvast seisukorrast hoolimata ei saa vaidlusaluseid hooneid pidada lagunenuks ja kasutusest väljalangenuks. Hoonet ei saa kasutusest väljalangenuks lugeda üksnes seetõttu, et mingil konkreetsel ajal seda aktiivselt ja eesmärgipäraselt ei kasutata. Vaatlusel ilmnes, et XXXX XX XX hoonet kasutatakse vähemalt osaliselt asjade hoidmiseks. Ehitise kasutusest väljalangenuks lugemisel tuleb arvestada ka selle kasutusest väljalangemise asjaolusid. Kolmandate isikute sõnul ei ole hooneid parendatud peaasjalikult sel põhjusel, et erinevate kohtuvaidluste tõttu ei ole olnud võimalik erastada ehitiste juurde maad, et tagada laenu parendamise finantseerimiseks. Seega on ehitiste seisukorra halvenemisel viimaste aastate jooksul olnud mõistlik põhjus ja ka seetõttu ei saa ehitiste halb seisukord olla argumendiks ehitiste omanike õiguste mahu kindlaksmääramisel. Et MaaRS § 6 lg-te 3 ja 31 kohaldamine ei eelda hoone üksikasjaliku ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimist ega elamiskõlblikkuse (eluruumidele ettenähtud nõuetele vastavuse) kindlakstegemist, kinnitab ka see, et erinevalt ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisest, ei ole õigusaktides ehitise olemasolu või lagunemise kontrollimiseks kehtestatud metoodikat. Omandireformi üldiste põhimõtete valguses tuleneb sellest, et ehitise saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks tunnistada, kui see on ilmne. Kõnealuste ehitiste lagunemine ega kasutusest väljalangemine ei ole ilmne; 3) kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et XXX XX XX ja XX hoonete juurde ei ole määratud krunti. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 1999. a ja 19. detsembri 2008. a otsustes võetud seisukohaga, et XXX XX XX ja XX juurde eraldati krunt Harju Rajooni RSN TK 26. oktoobri 1961. a otsuse nr 167 alusel 12. detsembril 1961. a koostatud aktiga, kusjuures sellest krundist eraldati Harju Rajooni RSN TK 3. märtsi 1970. a otsuse nr 37 alusel käesoleval ajal aadressi XXX XX X kandva elamu juurde 265 m2 suurune krunt, mille suurust on hiljem täpsustatud Loksa Alevi RSN TK 27. juuli 1981. a ja 29. novembri 1983. a otsustega. Seega kuulub XXX XX XX ja XX elamute juurde krundina 3361 m2 suurune maatükk. Kohus nõustub ringkonnakohtu 19. detsembri 2008. a otsuses esitatud vastavasisulise õigusliku põhjendusega ega korda seda. Käesolevas asjas esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Väide, et MaaRS mõttes saab krundina käsitada üksnes ühe konkreetse elamu juurde ehitamiseks eraldatud ehituskrunti, on õiguslikult põhjendamata. Kuigi varasemates kohtumenetlustes on sellele korduvalt tähelepanu juhitud, ei ole kaebajad ka nüüd viidanud ühelegi õigusnormile, millest tuleneks, et 1961. a toimunud maa eraldamine toonaste Tallinna 20a, 20b ja 20c juurde ei tähendanud nende hoonete juurde maa eraldamist krundina. Kaebajad ei ole ümber lükanud ringkonnakohtu 19. detsembri 2008. a otsuses esitatud õiguslikku põhjendust kruntide eraldamise kohta nõukogude õiguse kohaselt. Õige pole ka seisukoht, nagu võimaldataks vaidlustatud korraldusega erastada XXX XX XX ja XX hoonete omanikel kogu maa, mis 1961. a maaeralduse kohaselt määrati kolme elamu juurde. 1961. a eraldati maa ehitiste juurde, mis täna kannavad aadresse Tallinna 8, 10 ja 12, kusjuures Tallinna 8 (toonase aadressiga Tallinna 20a) juurde on 1970. a moodustatud eraldi krunt, mille suurust täpsustati vastavalt 1981. ja 1983. a. Seega ülejäänud 1961. a maaeraldus jäi seotuks Tallinna 10 ja 12

3-09-1674

6(12) elamutega. Seejuures pole oluline, kas kogu 3361 m2 suurune krunt oli/on XXX XX XX ja XX elamute teenindamiseks vajalik või mitte; 4) kohus ei nõustu seisukohaga, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest lähtudes tulnuks kaebajatele maa tagastamise küsimus lahendada, sealhulgas maal asuvate teistele isikutele kuuluvate ehitiste juurde erastatava maa suurus kindlaks määrata MaaRS varasema redaktsiooni kohaselt. Vaidlustatud korralduse õiguslikeks alusteks on muuhulgas MaaRS § 7 lg-d 5 ja 51. Viimati nimetatud säte lisati maareformi seadusesse ja jõustus 16. juulil 2000. a. Kaebajate seisukoht, et enne sätte jõustumist oleks XXX XX XX ja XX hoonete juurde saanud määrata üksnes vähima teenindamiseks vajaliku maa, ei ole õige. Enne 16. juulit 2000. a oli MaaRS § 7 lg 5 teises lauses sätestatud, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamu omaniku õiguslikus kasutuses olev maa. Seega sisaldas MaaRS alates 16. juulist 2000. a selle § 7 lg-s 51 sätestatuga samasugust regulatsiooni ka varem. Seejuures tulenes linnas asuva elamu omaniku õigus erastada maad varem kindlaks määratud krundi piires juba 7. juunil 1996. a jõustunud MaaRS § 7 lg 5 redaktsioonist, kus sätestati, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Ka eelnevale vaatamata on põhjendamatu kaebajate taotlus kohaldada erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel mõnd seaduse varasemat redaktsiooni ning jätta korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 7 lg-d 5 ja 51 kohaldamata nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest ei tulene isikute absoluutset kaitset selle vastu, et seadusandja aja jooksul õigusnorme muudab. Põhiseaduse §-st 10 tulenev õigusriigi põhimõte annab isikule õiguspärase ootuse eelkõige sellele, et seadusega isikule antud õigus jääb kehtima. Ainuüksi avalduse esitamine vara tagastamiseks ega ÕVVTK komisjoni otsus isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ei anna neile õiguspärast ootust vara tagastamisele ega sellele, et vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni alusel või muul moel kaebaja jaoks kõige soodsama seaduse kohaselt. Seetõttu ei saa ka vara tagastamist käsitlevate normide hilisem muutmine iseenesest õigustatud subjektiks tunnistatud isiku õiguspärast ootust rikkuda. Asjas pole vaidlust, et esmakordselt lahendati kaebajatele maa tagastamise küsimus Loksa Linnavolikogu 13. augusti 1996. a otsusega, seega pärast MaaRS § 7 lg 5 jõustumist redaktsioonis, kus nähti ette teenindusmaa määramine vaid juhul, kui krunti ei ole kindlaks määratud. Õige ei ole ka kaebajate väide, et Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998. a korraldusega määrati XXX XX XX ja XX teenindamiseks vajalik maa selliselt, et sellele maale jäi ka kaebajate omandis olev majandushoone. Esiteks ei toimunud selle korraldusega teenindusmaa määramist (sama leidis ringkonnakohus 15. juuni 1999. a otsuses) ja väide ei puutu asjasse, sest vaidlustatud korraldusega määratud erastatava maa piiridesse see majandushoone ei jää. Põhjendamatu on seisukoht, et XXX XX XX ja XX näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitistega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 14 mõistes. Vaidlus selle üle toimus poolte vahel asjas, milles Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 12. detsembri 1997. a otsuses, et AÕSRakS § 14 lg 1 teisest lausest ning sama seaduse §-st 13 tulenevalt tuleb omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üle antud ehitise või selle osa suhtes kohaldada õiguslikul alusel püstitatud ehitise kohta sätestatut (seda ka XXX XX XX ehitise puhul, mis tagastati enne omandireformi aluste seaduse (ORAS) jõustumist) ning mõlema ehitise olemasolu tingib MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaldamise. Kohus nõustub ringkonnakohtu varasema lahendi põhjendustega, ei korda neid ja märgib üksnes, et kaebajad ei ole ka esitanud õiguslikku põhjendust, mis tingiks seisukoha ümberhindamise. Seega ei saa asjakohaseks pidada istungil esitatud väidet, et ehitiste püstitamiseks puuduvad ehitusload.

3-09-1674

7(12) XXX XX XX ja XX ehitiste juurde katastriüksuse moodustamisel on lähtutud Loksa Linnavalitsuse 27. oktoobri 2005. a piiriettepanekust. See asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-07-2289. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus, olles teinud linnavalitsusele ettekirjutuse asi uuesti läbi vaadata, on sisuliselt rahuldanud A. E kaebuse taotluse kohustada linnavalitsust jätkama maa ostueesõigusega erastamise menetlust 27. oktoobril 2005. a koostatud piiriettepaneku alusel. Halduskohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et ringkonnakohtu otsusest tuleneb, et maa ostueesõigusega erastamise protsessi tuleb jätkata moodustatud katastriüksusest lähtudes. Moodustatud katastriüksuse pindala (3493 m2) on tõepoolest mõnevõrra suurem XXX XX XX ja XX juurde krundina kuulunud maa-alast. Arvestades 1961. a määratud krundist XXX XX X majavaldusele tehtud äralõikeid, kuulus XXX XX XX ja XX elamute juurde krundina 3361 m2. Seega on moodustatud katastriüksus 133 m2 võrra endisest krundist suurem. Samuti nähtub 1962. a krundiplaani (MET lk 38) ja 2006. a katastriüksuse plaani (MET lk 58) võrdlemisel, et katastriüksus ei ole moodustatud täpselt varasema krundi piiresse. See on aga selgitatav eelkõige sellega, et XXX XX XX ja XX elamute juurde krundina kuulunud maale jäi ka kaebajate omandis olev majandushoone, mille alune ja teenindamiseks vajalik maa ei saanud jääda kolmandatele isikutele erastatava maa hulka, olgugi, et see asus kolmandate isikute omandis olevate elamute juurde määratud krundil. Samuti nähtub plaanide võrdlusest, et vältimaks väikese lahustüki tekkimist olemasolevate katastriüksuste XXXXXXXXXXXXXX (XXXX XX XX), XXXXXXXXXXXXXX (XXXX XX XX) ja kolmandate isikute hoonete juurde moodustatava katastriüksuse vahele, on maakorralduslikult ilmselgelt mõistlik moodustatava katastriüksuse piire varasema krundi piiridega võrreldes korrigeerida. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel tuleb arvestada maakorralduse nõuetega ka juhul, kui erastamisele kuulub varem elamute juurde krundina kuuluv maa. Samuti on tõenäoline, et katastriüksuse suuruse erinevus varasema krundiga võrreldes võib olla tingitud täpsemast mõõtmisest. Kaebajad pole ka väitnud, et XXX XX XX ja XX elamute juurde moodustatud katastriüksus erineks oluliselt nende hoonete juurde 1961. aastal määratud krundist, arvestades sellest hiljem tehtud äralõikeid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. E.P ja H.P apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) vaidlustatud korraldusega määrati ehitiste teenindamiseks vajalik maa ja otsustati see erastada. Erastamine toob kaasa maa kaebajatele tagastamata jätmise. Halduskohus jättis tähelepanuta väite, et haldusaktis ei ole märgitud maa erastamise ja tagastamata jätmise faktilisi asjaolusid. Ei ole kontrollitav, milliste faktiliste asjaolude tõttu on haldusakt antud ega hinnatav selle õiguspärasus. Ainuüksi faktilise põhjenduse puudumise tõttu kuulub haldusakt tühistamisele. Haldusaktis ei ole viidatud maa tagastamist välistavatele MaaRS § 6 lg 2 sätetele. Teisele isikule kuuluv ehitis iseenesest ei ole aluseks maa erastamisele ja tagastamata jätmisele, sest linnamaa puhul on lisatingimuseks selle kuulumine ehitise juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. Teenindusmaa eraldamine on omakorda reguleeritud ja eeldab vastavate aluste esiletoomist. Seega on haldusakt ka õiguslikult motiveerimata. Halduskohus jättis rikkumised tähelepanuta; 2) 1961. a maaeralduse aluseks võtmine on väär. Kaebuses on käsitletud elamute krundi spetsiifikat ja toodud esile, et maareformi eelse krundina saab elamute puhul nõukogudeaegse üldise praktika alusel käsitleda vaid looduses välja mõõdetud konkreetse elamu maa eraldust.

3-09-1674

8(12) Tavalisest elamukrundist suuremas ulatuses kommunaalfondi antud maad ei saa käsitleda elamukrundina. Mitme elamu ümbruseks endisest kinnistust tehtud äralõike ja kommunaalfondi eraldamise käsitlemine hoone krundi või maakasutusena ning aluseks võtmine ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei ole õiguspärane. Nõukogudeaegne üksikelamule väikese krundi eraldamine oli üldine ja täiesti erinev 1961. aastal endise kinnistu jäänukmaa üleandmisest kommunaalfondi; 3) õige pole halduskohtu käsitlus, et kui hoonel on hoone tunnused, siis ei saa MaaRS § 6 lg-s 31 sätestatut kohaldada. Kui aluseks on hoone tunnused, siis puuduks väljalangemise täiendaval sätestusel otstarve. Maa erastamisel on hoone mittearvestamise aluseks elamu puhul selle amortiseerumine määrani, kui see ei ole enam kasutatav ehk elamiskõlblik. Hoonetel, mida ettekirjutuse saamisel kõlblikuks ei tehta (ei tasu teha), puudub iseseisev väärtus (väärtuslik on vaid maa) ja need tuleb jätta maa erastamisel/tagastamisel arvestamata, eelistades õigusjärgse maaomaniku õigusi hoone omaniku huvile omandada väärtusetu hoone alusel teistele isikutele kuuluvat maad; 4) tagastamise objektiks oleva maa erastamise ulatus on liiga suur. Tallinna Ringkonnakohus pidas 19. detsembri 2008. a otsuses võimalikuks kogu 1961. a maaeralduse ulatuses erastada maa ka ainuüksi XXXX XX XX hoone juurde. Vaidlustatud kohtuotsuses jättis halduskohus tähelepanuta väited, et ühe hoone juurde maa erastamine kunagise kommunaalfondi maaeralduse ulatuses on Eesti õiguspraktikas tavatu, vastuolus maareformi eesmärgiga, vastuolus asjaoluga, et 1961. a maaeralduse puhul ei olnud tegemist üksiku hoone maakasutusõigusega, ning õige oleks vaid mõistliku suurusega elamukrundi eraldamine. Kogu kommunaalfondi maaeralduse ebamõistlikult suure maatükina erastamine laguhoonete omanikele ehitiste teenindamiseks vajaliku maana on vastuolus maareformi eesmärgiga; 5) kui MaaRS muudatuste tagajärjel jääb maa tagastamise õigustatud subjekt ilma maast, mis varasema regulatsiooni järgi kuulunuks tagastamisele, rikub see tema õiguspärast ootust ja õiguskindluse põhimõtet. Sellised muudatused tuleb jätta kohaldamata ja kohaldada varasemat sätestust. Olukorra puhuks, kus kohus käsitleb 1961. a maaeraldust krundina, peeti kaebuses õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks MaaRS 30. aprilli 1996. a muudatust, mille tagajärjel lõpetati tagasitaotletaval maal asuvate kruntide maakorralduslikult võimalik tükeldamine maa erastamisel. Sellega piirati maa tagastamist, muutes tagastamise linnades reformieelsete elamukruntide korral võimatuks, kui maad sai erastada krundi piire muutmata. Halduskohus jättis selle tähelepanuta. Maakasutusõiguse ja ehitusloata ehitiste juurde maa algselt erastamisele ei kuulunud ja maa kuulus tagastamisele. Hiljem sätestati AÕSRakS §-s 14 erand reformi käigus üleantud ehitiste kohta. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise aluse maa tagastamise piiramine reformi käigus üleantud ehitiste puhul rikkus samuti kaebajate õiguspärast ootust. Kohus jättis selle tähelepanuta. Kaebuses peeti õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega vastuolus olevaks 13. juuni 2000. a muudatust (MaaRS § 7 lg 51). Kohus märkis õigesti, et enne kehtis sarnane regulatsioon (MaaRS § 7 lg 5), kuid ei arvestanud, et ka see kehtestati 18. veebruaril 1999. a vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Varasem regulatsioon piirdus vähima vajaliku maaga. 30. aprillil 1996. a vastu võetud MaaRS § 7 lg 5 redaktsioon „võimaldas teenindamiseks vajalikku maad erastada varasema krundi piires vaid juhul kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks osa tema kasutuses olevast maast ja sedagi üksnes maakorraldusliku otstarbekuse korral“; 6) halduskohus leidis ebaõigesti, et Tallinna Ringkonnakohus pidas 15. juuni 1999. a otsuses Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998. a korraldust õiguspäraseks. Tallinna Ringkonnakohtu

3-09-1674

9(12) 19. detsembri 2008. a otsuse kohaselt oli kohus valmis 1961. a maaeralduse suhtes seisukohta muutma, kui esitatakse ümberlükkavad asjaolud. Halduskohus aga asus seisukohale, et aluseks tuleb võtta 27. oktoobril 2005. a koostatud piiriettepanek. Osundamine varasematele piiride kulgemise ettepanekutele on väär. Kaebajad taotlesid Loksa Linnavalitsuse tegevusele üldisema hinnangu andmist ning vaidlusaluse haldusakti käsitlemist linnavalitsuse pikaaegse tegevuse kontekstis, mida kohus aga ei teinud.

7. Vastustaja vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Kolmanda isiku A. E vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista välja kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud.

9. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud ajaks kaebajate poole saadetud avaldustes korrati seni esitatud seisukohti; paluti algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus; leiti, et ehitustehnilise ekspertiisi määramine on siiski vajalik, rõhutades seenkahjustusi; paluti jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Halduskohus ei ole jätnud kaebajate väiteid tähelepanuta ning on otsuses sisalduvaid järeldusi selgitanud piisava põhjalikkusega. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Vaidlustatud haldusakt on selle kontrollitavuse tagamiseks õiguslikult ja faktiliselt piisavalt põhjendatud. Korralduse õiguslikeks alusteks on muuhulgas MaaRS § 6 lg-d 3 ja 32, § 7 lg-d 5 ja 51, § 20 lg 1, § 22 lg 1, § 221 lg-d 1 ja 6, § 222 lg 2, § 223 lg-d 1, 2 ja lg 7 p 1, § 23 lg-d 1,5 ja 6 ning lg 51 p 3, maakorraldusseaduse § 5 lg 2, Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord. Faktiliste alustena viidatakse katastriüksusel XXX XX XX ja XX elamute asumisele, OÜ EKE Projekti Maamõõdubüroo 2006. a koostatud katastriüksuse plaanile ja maa ostueesõigusega erastamise toimiku materjalidele, Tallinna Halduskohtu 14. aprilli 2008. a otsuse haldusasjas nr 3-07-2289 p-le 2, Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008. a otsusele ja Riigikohtu 19. veebruari 2009. a määrusele. Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 12 kohaselt võib ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise säte sisalduda kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetavas maa ostueesõigusega erastamise otsuses. Korraldus sisaldab maa ostueesõigusega erastamise korra p-de 15 ja 23 alap 4 kohaselt nõutavaid andmeid: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega MaaRS vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht, sihtotstarve, maa maksustamishind, maa müügihind, müügihinna tasumise kord ja tähtajad, muud maa erastamise tingimused. Kuna korraldus ei sisalda maa tagastamata jätmise otsustust, ei pea sisaldama viidet MaaRS § 6 lg-le 2, mis sätestab maa osaliselt või tervikuna tagastamata

3-09-1674

10(12) jätmise alused. Kuna aga tegemist on õigusvastaselt võõrandatud maaga, sisaldab korraldus õiguslike alustena asjakohaseid viiteid MaaRS § 7 lg-tele 5 ja 51.

12. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et XXX XX XX ja XX juurde ei ole määratud krunti. Halduskohus on vaidlustatud otsuses krundiga seonduvat selgitanud piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus märgib, et jääb oma 15. juuni 1999. a ja 19. detsembri 2008. a otsustes toodud seisukohtade juurde.

13. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et elamud, mille juurde vaidlustatud korraldusega teenindusmaa määrati ja see erastada võimaldati, on lagunenud ja kasutusest välja langenud ümbrust ning maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised, mida MaaRS § 6 lg-st 31 tulenevalt ei käsitada maareformis ehitisena. Kaebajad taotlevad ka jätkuvalt ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimist.

Ringkonnakohus jääb ka asja sisulisel läbivaatamisel eelmenetluses (15. detsembri 2010. a määruses) väljendatud seisukoha juurde, et küsimuse lahendamiseks, kas vaadeldavate elamute puhul on tegemist MaaRS § 6 lg-s 31 märgitud ehitistega, ei ole nende täpse ehitustehnilise seisukorra kindlakstegemine vajalik. Halduskohus on kogunud piisavalt tõendeid ehitiste seisukorda puudutavate faktiliste asjaolude tuvastamiseks ja on neist teinud õige järelduse, et vaidlusaluste elamute puhul ei ole tegemist MaaRS § 6 lg 31 teises lauses silmas peetud ehitistega, mida ei käsitata maareformi seaduse mõttes ehitistena ja mille juurde ei saa maad erastada. Halduskohus ei ole tõendite hindamisel ega materiaalõiguse kohaldamisel eksinud ning on seisukohta piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja leiab, et esimese astme kohtu otsus ei vaja täiendavat põhjendamist.

14. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et erastatava maa pindala on põhjendamatult suur ega arvesta asjaoluga, et 1961. aastal eraldati maa kolme ehitise juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ka maa suurusega seonduvat põhjalikult selgitanud ning kohtuotsus ei vaja ka selles osas täiendavat põhjendamist.

15. Halduskohus ei ole jätnud kaebajate väiteid õiguspärase ootuse ja õiguskindluse kohta tähelepanuta, vaid on leidnud põhjendatult, et ainuüksi maa tagastamise avalduse esitamine ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine ei anna isikule veel õiguspärast ootust vara tagastamisele ega sellele, et vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud regulatsiooni alusel või muul talle soodsaimal viisil.

Kaebajad märgivad 30. aprillil 1996. a vastu võetud seadusemuudatusele viidates õigesti, et varem oli võimalik linnades reformieelseid krunte maa tagastamise õigustatud subjektide huvides jagada. Nimelt nägi kuni 7. juunini 1996. a kehtinud redaktsioonis MaaRS § 7 lg 1 ette, et linna või alevi piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning kehtivad õigusaktid ei võimalda maa jagamist ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Alates 7. juunist 1996. a (seega ajal, mil kohalik

3-09-1674

11(12) omavalitsus on teinud vaidlusaluse maa suhtes otsustusi) kehtib aga maareformis põhimõte, et krunte ei jagata ja ehitise omanik saab ostueesõigusega erastada kogu enne omandireformi aluste seaduse jõustumist kasutuses olnud maa. 30. aprillil 1996. a vastu võetud ja alates 7. juunist 1996. a kehtima hakanud redaktsioonis nägi MaaRS § 7 lg 1 ette järgmist: “Linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile.“ MaaRS § 7 lg 5 sätestas: „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus planeerimisja ehitusseaduses sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist.“ Seaduse selline sõnastus ei toeta apellatsioonkaebuses väljendatud arusaama, et varasem regulatsioon (apellatsioonkaebuses peetakse silmas 18. veebruaril 1999. a vastuvõetud ja 26. märtsil 1999. a kehtima hakanud redaktsioonile eelnenud redaktsiooni) „piirdus vähima vajaliku maaga“ ning „võimaldas teenindamiseks vajalikku maad erastada varasema krundi piires vaid juhul kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks osa tema kasutuses olevast maast ja sedagi üksnes maakorraldusliku otstarbekuse korral“. MaaRS § 7 hilisemad redaktsioonid on üksnes täpsustanud põhimõtet, et linnas saab elamuomanik erastada kogu õiguspärases kasutuses oleva maa.

Kaebajad osutavad ka õigusliku aluseta püstitatud, kuid reformi käigus üle antud ehitiste suhtes erandi hilisemale kehtestamisele. Ringkonnakohus märgib, et kõnealune erand kehtib juba alates 29. detsembrist 1994. a. AÕSRakS § 14 lg 1 teine lause kehtestati 14. detsembril 1994. a järgmises sõnastuses: „Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid“. AÕSRakS § 13 käsitleb õiguslikul alusel püstitatud ehitisi.

Seega pole vaidlustatud korralduse aluseks olevate õigusnormide kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks alust.

16. Vastustaja ega ka halduskohus ei ole teinud ringkonnakohtu varasematest otsustest ebaõigeid järeldusi. Halduskohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ning teinud seadusliku ja põhjendatud otsuse. Apellatsioonimenetluses esitatud väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust ja seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

17. Kolmas isik A. E taotles menetluskulude (esindaja kulu) hüvitamist summas 9000 krooni, esitades menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ega tee uut otsust kaebajate kasuks. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Seega tuleb kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud välja mõista kaebajatelt. 9000 krooni suuruse kulu kandmise tõendatuse üle ei ole vaidlust ning menetluskulu väljamõistmist kaebajatelt kolmanda isiku kasuks ei pea kohus ka ebaõiglaseks, kuid HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes

3-09-1674

12(12) (kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud) rahuldab ringkonnakohus taotluse üksnes osaliselt ja peab apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi mahtu arvestades kolmanda isiku kasuks välja mõistmisele kuuluvaks põhjendatud esindaja kuluks 4000 krooni. Ringkonnakohus märgib võrdluseks, et esimese astme kohtus taotles kolmas isik 12 000 krooni hüvitamist, millest kohus rahuldas taotluse 7000 krooni ulatuses, esitades otsuses põhjendused, mis on asjakohased ka apellatsioonimenetluse kulude osas. Seega tuleb kummaltki kaebajalt A. E kasuks apellatsioonimenetluse katteks välja mõista 127 eurot ja 82 senti.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus