2-08-91736/32 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-08-91736 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.04.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviilasi OÜ S. hagi S. D. ja L. D. vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 15 977,91 eurot (250 000 krooni) Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 20.05.2010 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ S. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja OÜ S. (registrikood XXXXXXXX, asukoht XXXXX XX XXXXXXX), esindaja advokaat Martin Traat; Kostja I S. D. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja Danil Lipatov; Kostja II L. D. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 20.05.2010 otsus OÜ S. hagis S. D. ja L. D. vastu ühisvara jagamiseks muutmata. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ S. kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

2 menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 1. 31.12.2008 esitas OÜ S. (hageja) Harju Maakohtule hagi S. D. (kostja I) ja L. D. (kostja II) ühisvara jagamiseks. 2. 05.04.2007 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1744 mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja kokku 279 707,79 krooni. Kohtuotsus on jõustunud. Kohtuotsuse täitmiseks algatas kohtutäitur Veiko Kaasik 16.07.2008 täitemenetluse. 15.09.2008 väljastas kohtutäitur õiendi, mille kohaselt puuduvad kostjal I kohtulahendi täitmiseks vajalikud vahendid. Kostja I nimele ei ole registreeritud kinnis- ega vallasasju, muu vallasvara olemasolu kostja I ilmselt varjab või võlgnikul ei ole vara. Eeldatavasti kuulub kostjale I ühisvarana korteriomand (reg.nr XXXXXXXX, asukoht XXXXXXXX XX-XX, Tallinn), mis tuleb enne sissenõude pööramist abikaasade vahel ühisvarana jagada. 3. Kostjad olid seaduslikus abielus, nende abielu registreeriti 11.08.1989 ja lahutati 01.09.2004. Registriandmetel on 20.09.2001 kostja II nimele omandatud Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuv korter. Seega on tegemist abielu jooksul soetatud abikaasade ühisvaraga, kus mõlemad kostjad käesoleval ajal ka elavad. Arvestades eeltoodut kuulub antud juhul hageja nõue rahuldamisele kostjate ühisvara arvel, mis kuuluks kostjale I ühisvara jagamisel. Hageja palub jagada poolte ühisvara selliselt, et ühisvaraks olev korter võõrandada avalikul enampakkumisel, jagada saadud summa kaheks ning kostjale I kuuluvast osast rahuldada hageja nõue. 4. Kohtumenetluse käigus on hagejale saanud teatavaks, et 04.07.2005 sõlmiti kostjate vahel notariaalne ühisvara osalise jagamise leping, mille kohaselt korteriomand jäi kostja II lahusvaraks. Nimetatud tehing on vastuolus heade kommetega ja avaliku korraga ning on sellest tulenevalt tühine. Kostjad sõlmisid tehingu ühisvara osaliseks jagamiseks kiiresti pärast kohtu poolt hagi tagamise tühistamist ja ajal kui kostja I vastu esitatud nõudes toimus kohtumenetlus. Tehingu sõlmimise tulemusena ei jäänud kostjale I vara. See kinnitab tehingu ilmset eesmärki, välistada nõude rahuldamine kostjale I kuuluva ühisvara arvelt. Samal ajal elavad kostjad mõlemad vaidlusaluses korteris. Kostjate käitumine on vastuolus heade kommetega. Hageja palub tuvastada kostjate vahel sõlmitud ühisvara osalise jagamise tehingu tühisus.

Kostjate vastuväited 5. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 6. Korteriomand asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XX, eluruum XX ei ole kostjate ühisvara. 04.07.2005 sõlmiti kostjate vahel notariaalne ühisvara osalise jagamise leping, mille kohaselt korteriomand jäi kostja II lahusvaraks. 7. Hagiavalduse esitamise momendiks on endiste abikaasade ühisvara jagatud enam kui 3 aastat tagasi, s.o 04.07.2005. Kostja I ei ela nimetatud korteris 2000.a kevadest, ta omab korterisse endiselt sissekirjutust ja on palunud luba kasutada nimetatud aadressi oma postisaadetiste kättesaamiseks ehk postiaadressina. Kostjate abielulised suhted lõppesid 2000.a alguses, kostjal I on uus elukaaslane, kellega kooselust on 2006.a sündinud laps. Kostja II asus vaidlusalusesse korterisse elama 1978.a ja elas seal oma esimese abikaasa ja tütrega, pärast abielulahutust 1985.a koos tütrega. 1989.a registreeriti kostjate abielu, pärast mida asus korterisse elama kostja I. 1995.a erastas kostja II korteri oma tööosakute eest ja kinnistas korteriomandina 28.12.2001 pärast abielusuhete lõppemist kostjaga I. Korter on omandatud kostja II lahusvara arvel. Kostjate abielu ajal korterit ei parendatud. Kuna kostja I korteriomandi (ühisvara) omandamisel ei osalenud ja sinna oma ega ühiste

3 vahendite arvel midagi ei panustanud ja selles endiste abikaasade vahel vaidlus puudus, sõlmiti poolte vahel notariaalne kokkulepe, millega korter jäi kostja II lahusvaraks.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused 8. Harju Maakohus jättis 20.05.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 9. Hageja on täitemenetluses sissenõudja, kellel on rahaline nõue kostja I vastu. Kostjal I puuduvad vahendid võla tasumiseks. Kostjad olid seaduslikus abielus, nende abielu registreeriti 11.08.1989 ja lahutati 01.09.2004. Kinnistusregistri andmetel on 28.12.2001 kostja II nimele kantud Tallinnas XXXXXXXX XX asuv korteriomand, eluruum XX. 04.07.2005 sõlmiti Tallinna notar Robert Kimmeli juures ühisvara osalise jagamise leping, millega kostjad leppisid kokku, et korteriomand asukohaga Tallinnas XXXXXXXX XX-XX jääb kostja II lahusvaraks. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta. 10. TMS § 14 lg 2 alusel võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. PKS § 181 sätestab, et kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. PKS § 18 lg 1 võimaldab ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. PKS § 19 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks ja lg 2 sätestab, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. PKS § 18 lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel. Kostjad on ühisvaraks olnud korteriomandi jaganud kokkuleppel ja kuna tegemist oli kinnisasjaga, järginud kokkuleppe notariaalse vormi nõuet. Hageja palub tuvastada kokkuleppe tühisust väites, et tehingu eesmärgiks oli kostja I kui võlglase ilmajätmine varast, mille arvel viimane saaks oma kohustuse täita. 11. Tunnistaja E. M. kohtus antud ütlused kinnitavad kostja II väiteid, et ta asus korterisse Tallinnas XXXXXXXX XX-XX elama 1978.a ja elas seal koos esimese abikaasa ja tütrega. Sellest tulenevalt tekkis temal ka korteri erastamise õigus. Kostja II erastas korteri 08.06.1995, mida kinnitab notariaalne ostu-müügi leping. Lepingu p. 2 kohaselt on korteri hind tasutud ostja (kostja II) poolt rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega. Kostjad on esitanud kostja II rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi 10.08.1993, millel tööaastate kogusumma moodustab 20 aastat. 12. Kostja I asus korterisse elama 1989.a. Kostja I on väitnud, et tema lahusvara ega ka ühiste vahendite arvelt korterile olulisi parendusi ei ole tehtud. Tunnistaja E. M., on andnud ütlusi, mille kohaselt elas ta samas majas ja viibis kostjatel külas sageli. Kinnitab, et ajal kui kostja I elas korteris, tehti seal vaid sanitaarremonti. Kostja I lahkus korterist 2000.a jaanuaris ja jättis kõik naisele ja tema tütrele. Hiljem kuulis, et kostja I lahkus uue naise juurde. Pärast seda ei ole kordagi kostjat I näinud, ta ei ela selles korteris enam 10 aastat. 13. Kostja I väidab, et temal on uus faktiline perekond. On kohtule esitanud sünnitunnistuse, millest nähtub, et tema ja G. P. ühine tütar, K. D., on sündinud 30.12.2006. Sellega on ümber lükatud hageja väited, et kostja I alaline elukoht on aadressil XXXXXXXX XX- XX, Tallinn. 14. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kostjate ühisvara on jagatud poolte kokkuleppel. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud tehing oleks vastuolus heade kommetega ning kantud eesmärgist jätta kostja I ilma talle kuuluvast osast ühisvaras. Esitatud tõenditest nähtuvalt oli korteriomand Tallinnas XXXXXXXX XX, reaalosaga krt XX omandatud kostja II lahusvara (rahvakapitali obligatsiooni tööaastad) arvel ja kostja I ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku ega tööga nimetatud korteri omandamisel. Toodud asjaoludel oli ühisvara jagamisel kostjal II nii moraalne kui ka juriidiline õigus kogu

4 korteriomandile. Kõrvalekaldumist abikaasade osade võrdsusest ühisvara kokkuleppelisel jagamisel pidas kohus põhjendatuks. Kohus pidas loomupäraseks, et aasta pärast abielulahutust ja 1,5 aastat enne uues peres lapse sündi soovisid endised abikaasad korrastada oma varalisi suhteid. Asjaolu, et leping sõlmiti viis kuud pärast nimetatud korteriomandile kinnistusregistris seatud eelmärke tühistamist Tallinna Ringkonnakohtu poolt, ei muuda antud tehingut ja selle eesmärki heade kommetega vastuolus olevaks. Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005 määrusest nähtub, et kohtule esitatud määruskaebuses on kostja I juba sel ajal asunud seisukohale, et korter on kostja II lahusvara ja korteris elab kostja II. Väidete tõepärasust kinnitab ka asjaolu, et käesoleva ajani ei ole kostja II soovinud korterit võõrandada, vaid kasutab seda oma alalise elukohana. Seega ei ole hagi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused 15. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 20.05.2010 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostjate kanda. 16. Riigikohus on 21.11.2008 lahendi nr 3-2-1-111-08 p-s 23 leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata, kas leping vastab headele kommetele (3-2-1-32-06, p.14). Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (3- 2-1-140-07). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (3-2-1-80-05, p.23). Kolleegium nõustub eelnevate seisukohtadega. Riigikohus leidis lahendi nr 3-2-1-122-08 p-s 19, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse. 17. Hageja esitas hagi kostja I vastu 253 055,04 krooni saamiseks Harju Maakohtule 30.11.2004 (tsiviilasi nr 2-2/339/05). Hageja taotles kostjate ühisomandis oleva korteri asukohaga XXXXXXXX XX-XX, Tallinn, suhtes hagi tagamise abinõu kohaldamist, paludes seada kinnistusraamatusse eelmärge vaidlusaluse korteri võõrandamise keelu kohta. Maakohus tagas hagi. Apellant lisas 10.03.2009 vastuses kohtule Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2005 määruse, millega ringkonnakohus tühistas hagi tagamiseks seatud keelumärke kostja II nimele abielu jooksul registreeritud korterile ja mis tõendab, et kostjad olid oma korteri kostja I võla katteks võõrandamise ohust teadlikud, kuivõrd määruse tegemise eelduseks pidid kostjad esitama määruskaebuse hagi tagamisele. 18. Kostjad sõlmisid 04.07.2005 ühisvara osalise jagamise lepingu pärast hagi tagamise tühistamist ringkonnakohtu poolt. Lepingu p. 1.1. kohaselt kuulub lahutatud abikaasadele lepingu sõlmimise hetkel ühisvarana nende poolt abielu kestel omandatud alljärgnev vara (lepingu ese), milleks on korter asukohaga Lasnamäe XX-XX, Tallinn. Lepingu p. 2.1. kohaselt lepiti kokku selles, et korteriomand jääb kostja II lahusvaraks. Lepingu p. 2.2. sätestas, et jagatava ühisvara jagamise osas teineteisele mingeid pretensioone ei esitata ja jagatava ühisvara arvel teineteisele rahalisi kompensatsioone ei maksta. Järelikult käsitlesid pooled nimetatud korterit enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist oma ühisomandina, mitte eraldi kostjale II kuuluvana. Kostja I ei saanud ühisvara jagamise käigus midagi. Sellise tehingu tegemise eesmärk sellel ajal ja tingimustel näitab üheselt, et kostjate tegevuse siht oli välistada varale sissenõude pööramine juhul, kui kohus peaks hagi kostja I vastu rahuldama. Tegeliku lepingus fikseeritud tagajärje saabumist kostjad ei soovinud. 19. Kostjalt I mõisteti tekitatud kahju välja Harju Maakohtu 05.04.2007 otsusega. See otsus jäi jõusse ka Tallinna Ringkonnakohtus. Eeltoodu tõendab, et kostjate käitumine on

5 vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. 20. Kohus leidis, et kostja I ei ela vaidlusaluse korteri aadressil juba alates 2000.a. Samas on kohtuotsuses nimetatud kostja I elukohana endiselt aadress asukohaga XXXXXXXX XX- XX, Tallinn. Kogu menetluse jooksul ei ole kostja I nimetanud oma elukohana muud elukohta, millisest asjaolust tulenevalt on kohtuotsuses nimetatud tunnistaja E. M. ütlused küsitava väärtusega. Kostja I võib korterit elukohana kasutada, võib ka mitte kasutada, kuid vara jagamise seaduslikkuse seisukohast see otsustavat tähtsust ei oma. Küsitav on ka kostja I korterist väidetava lahkumise aeg. Samuti puuduvad igasugused andmed selle kohta, et kostja I ei soetanud abielu jooksul perekonnale muud vara, milleks ta ettevõtjana eelduslikult täiesti võimeline oli. 21. Toimunud sündmuste täpne ajakava on järgmine. Tallinna Linnakohtu 12.02.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2/254-1076/03 mõisteti OÜ-lt R. (juhatuse liige kostja I) hageja välja 253 055,04 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2004 otsusega kohtuasjas nr 2- 2/595/04 jäeti Tallinna Linnakohtu 12.02.2004 otsus muutmata ja OÜ R. apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 18.08.2004 määrusega tsiviilasjas nr 3-7-2-2- 342 jäeti OÜ R. kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kuna võlgnik vabatahtlikult kohtuotsust ei täitnud, alustas võlausaldaja täitemenetlust. Kohtutäitur Veiko Kaasiku andmetel puudus OÜ-1 R. igasugune vara. 01.09.2004 lahutati ametlikult kostjate abielu. 30.11.2004 esitas hageja kostja I kui OÜ R. juhatuse liikme vastu hagi, milles taotles hagi tagamist korteri arestimise näol ja mida maakohus ka tegi. 02.02.2005 tühistas Tallinna Ringkonnakohus hagi tagamiseks korterile seatud võõrandamise keelumärke. 05.04.2005, s.o pärast vara arestist vabastamist, sõlmisid kostjad lepingu ühisvara jagamiseks, millega kostja II sai korteri ja kostja I, kelle vastu hagi esitati, ei saanud midagi. 05.04.2007 tegi Harju Maakohus otsuse, millega rahuldas hagi kostja I vastu. 01.02.2008 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus ei võtnud kostja I kassatsioonkaebust menetlusse. 16.07.2008 alustas kohtutäitur Veiko Kaasik täitemenetlust, mille käigus selgus, et kostjal I puudub vara. Seejärel esitas hageja hagi Harju Maakohtule ühisvara jagamiseks, kuna enne kohtuotsuse jõustumist ja täitemenetluse tulemi selgumist ei saanud hageja seda teha. 22. Kui hagi tsiviilasjas nr 2/254-1076/03 OÜ R. vastu rahuldati ja oli selge, et antud asjaoludel (mh viidi kostja I suhtes läbi kriminaalmenetlus seoses hageja ees võla tekkimise osas antud valeütlustega) tuleb kostjal I isiklikult vastutada äriühingu nimel tekitatud kahju eest, lahutas kostja I abielu. Hageja esitas kostja I vastu hagi, mis tagati. Kui hagi tagamine ringkonnakohtu poolt tühistati, sõlmiti kostjate vahel kiiresti ühisvara jagamise leping, et hageja ei saaks nõuet kostja I vastu rahuldada. 23. Maakohus jõudis otsuses järeldusele, et ühisvara jagati poolte kokkuleppel ning hageja ei ole tõendanud, et nimetatud tehing oleks vastuolus heade kommetega ning jättis kostja I ilma talle kuuluvast osast ühisvaras. Esitatud faktide loetelu kinnitab täpselt vastupidist, kui on kohtuotsuses toodud järeldus ja näitab kostjate selget soovi muuta kostja I varatuks.

Vastus apellatsioonkaebusele 24. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 25. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

6 TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. 26. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et asjaolusid, mis annaks põhjust seada kostjate vahel 04.07.2005 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe seaduspärasuse kahtluse alla, ei ole tõendamist leidnud ning jätnud seetõttu hagi põhjendatult rahuldamata. 27. Hageja on maakohtu otsust vaidlustades korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt ekslikule eeldusele, et kostjate vahel 04.07.2005 sõlmitud ühisvara jagamise kokkulepe on heade kommete vastane. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et erinevalt kostja hinnangust, on maakohus ringkonnakohtu arvates jõudnud vaidlusalust õigussuhet analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. TsÜS § 86 mõtte kohaselt võivad tehingud olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Maakohus on otsuses käsitlenud hageja seisukohti ja kõiki väiteid ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa kõnealusel juhul hageja nõuet rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukorras, kus kostja I ühisvaraks olnud korteriomandi soetamisel omapoolse panusega ei osalenud, ei ole korteri jagamisel selle kostja II omandisse jätmine vastuolus heade kommetega. Seda ka juhul, kui ühisvara teistsuguse jaotamise korral oleks olnud võimalik kostja I võlgnevuste kustutamine. Kuna esimese astme kohus on hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu arutluskäiku pikemalt korrata. Hageja mittenõustumine esimese astme kohtu seisukohtadega ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 28. Maakohtu hinnang uuritud tõenditele on olnud seadusekohane ning ringkonnakohtul ei ole põhjust esitatud tõendeid teisti hinnata. Kaebuse etteheide, et maakohus on pööranud liigset tähelepanu tunnistaja E. M. ütlustele, ei ole asjakohane, kuna hageja ei ole asjaolusid, mis annaks põhjust vande all üle kuulatud tunnistaja ütluste kahtluse alla seadmiseks, esile toonud. Üksnes tõik, et tunnistaja ütlused kinnitavad kostjate vastuväiteid ning ei toeta hageja seisukohti, ei anna põhjust tunnistaja ütluste tõelevastavuses kahelda. Kostjate väiteid ja esitatud tõendeid ümberlükkavaid omapoolseid tõendeid ei ole hageja esitanud. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt võib pool kasutada vastaspoole väite tõrjumiseks kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni tõendama kohustatud poolt ei ole oma väiteid tõendanud. Kuna kõnealusel juhul tõid kostjad esile mõistetavad asjaolud ühisvaraks olnud korteri jagamise viisi põhjendamiseks ning esitasid selle kohta ka väiteid usutavaks muutavad tõendid, tekkis hagejal kostja väidete ja tõendite kahtluse alla seadmiseks kohustus tuua omalt poolt esile faktid ühisvara jagamise ebaseaduslikkuse kohta ning neid väited omakorda tõendada. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et vaidlust menetletakse poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

7 29. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm