3-11-56/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-56

Haldusasi

V.O.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. detsembri

2010 otsuse nr 15.3-04/548 tühistamiseks ja ettekirjutuse

tegemiseks

tähtajalise

elamisloa

taotluse

uuesti

läbivaatamiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: V.O.

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Margot Pellmas

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.O.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulu poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. V.O.il oli Eesti tähtajaline elamisluba alates 2. veebruarist 2001 ning seda pikendati kuni 2.

veebruarini 2011. 24. augustil 2010 esitas V.O. Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa

pikendamise taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveameti 8. detsembri 2010 otsusega nr 15.3-04/548 keelduti V.O.i tähtajalise

elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 3 alusel, mille kohaselt keeldutakse elamisloa

andmisest ja pikendamiseks, kui elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.

Otsuses leiti, et elamisloa andmine või pikendamine ei ole põhjendatud, kuna taotleja ei ela püsivalt

Eestis, vaid Politsei- ja Piirivalveameti andmetel elab V.O. püsivalt Venemaa Föderatsioonis, kus ta

töötab ning kus elab tema elukaaslane, ning külastab Eestit vaid lühiajaliselt puhkuste ajal.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. V.O. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti 8. detsembri

2010 otsuse nr 15.3-04/548 tühistamist ja tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamist. Kaebuse esitaja hinnangul on vaidlustatud otsusega tähtajalise elamisloa pikendamisest

keeldumine põhjendamatu ning see rikub kaebuse esitaja inimõigusi. V.O. selgitab kaebuses, et ei ela

Venemaal, vaid töötab seal. Kaebuse esitaja leiab, et rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt on isikul

õigus valida endale töökoht ning seda õigust ei saa piirata. V.O. märgib kohtule esitatud kaebuses, et

pikaajaliseks viibimiseks väljaspool Eestit on ta end registreerinud KMA-s vastavalt seaduses

sätestatule. Lisaks selgitab kaebuse esitaja, et tal puudub sissekirjutus Venemaal ning ainsaks isikut

tõendavaks dokumendis on Venemaa kodaniku välispass, mis väljastati talle Venemaa Suursaatkonna

poolt Narvas. Ka märgib kaebuse esitaja, et käesoleval hetkel on ta sisse kirjutatud Sillamäele

korterisse, mis kuulub omandiõiguse alusel talle ning ühtlasi on tal Eestis legaalne sissetulek

vanaduspensioni näol, mille väljamaksmine on aga peatatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise

tõttu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Politsei- ja Piirivalveamet peab V.O.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Viidates kuni 30. septembrini 2010 kehtinud välismaalaste seaduse (VMS) § 11 lõikele 2 ja § 12

lg 9 punktile 3 leiab vastustaja, et tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel tuleb hinnata elamisloa

andmise või pikendamise põhjendatust. Vastustaja märgib, et VMS eesmärgiks on reguleerida

välismaalaste Eestis viibimist, elamist ja töötamist ning elamisloa mõte on anda välismaalasele õigus

viibida pikka aega järjest Eestis ehk Eestis püsivalt elada ja töötada. Samuti selgitab vastustaja, et VMS

§ 42 kohaselt loetakse püsivaks Eestis elamiseks Eesti elamisloa alusel elava välismaalase Eestis

viibimist vähemalt 183 päeva aastas ning kuni 30. septembrini 2010 kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.

novembri 2002 määruse nr 364 ,,Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning

kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord’’ § 60 kohaselt

tuleb Eestist eemalviibimine registreerida PPA-s. Vastustaja selgitab, et juhul kui isik ei registreeri oma

Eestist eemalviibimist, tunnistatakse elamisluba kehtetuks ning juhul kui isik on registreerinud oma

eemalviibimise Eestist, tuleb vastustajal hinnata siiski Eestis elamisloa omamise põhjendatust.

Vastustaja leiab, et kui välismaalane on oma elu korraldanud väljaspool Eestit, ei ole põhjendatud ka

elamisloa pikendamine, sest elamisluba pikendatakse ainult Eestis elamiseks.

5. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu elaks ta Eestis, kuna V.O. on Venemaa

Föderatsiooni kodanik, kes töötab ja elab seal, samuti elab seal tema abikaasa ning Eestit külastab ta

lühiajaliselt puhkuste ajal. Vastustaja hinnangul ei oma Eestis kehtiv sissekirjutus püsiva elamise

tõendamisel juriidilist tähendust. Vastustaja on tuvastanud, et kaebuse esitaja on taotluse esitamisele

eelneva kahe aasta jooksul viibinud Eestis kokku vaid 46 päeva. Vastustaja hinnangul ei kasuta

kaebuse esitaja temale antud elamisluba eesmärgipäraselt ehk elamisluba ei kasututa mitte elamiseks,

vaid Eesti lühiajaliseks külastamiseks. Lisaks märgib vastustaja, et lühiajaliseks Eestis viibimiseks ning

siin elavate lähedaste külastamiseks on võimalik taotleda viisat, samuti juhul kui kaebuse esitaja soovib

peale töölepingu lõppemist Eestisse tagasi tulla, on tal võimalus taotleda uuesti tähtajalist elamisluba.

6. Vastustaja on seisukohal, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse rahuldamist ei tingi asjaolu, et

Eestis asub kaebuse esitaja omandis olev korter, kuivõrd V.O.il on võimalik korraldada järelvalvet

kinnisvara üle ka välisriigis viibides. Samuti lisab vastustaja, et elukoha ja sissetuleku allika olemasolu

Eestis ei ole VMS mõttes elamisloa andmise aluseks, mistõttu ei ole PPA-l kohustust pikendada

kaebuse esitaja tähtajalise elamisluba seetõttu, et ta on omandanud Eestis kinnisvara ja saanud Eestis

töövõimetuspensioni. Vastupidiselt kaebuse esitaja seisukohale, leiab vastustaja, et vaidlustatud otsus

ei riku V.O.i õigus era- ja perekonnaelule, kuna kaebuse esitaja abikaasa elab Vene Föderatsioonis,

samuti puuduvad kaebuse esitajal alaealised lapsed.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et V.O.i kaebus ei ole

põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Politsei- ja Piirivalveamet on õigesti leidnud, et V.O.i

tähtajalise elamisloa pikendamine ei oleks tuvastatud asjaoludel eesmärgipärane ega põhjendatud, otsus

tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta ei riku kaebuse esitaja õigusi.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et V.O.il on olnud Eestis elamiseks tähtajaline elamisluba

ajavahemikul 2. veebruarist 2001 kuni 2. veebruarini 2011. Samuti ei ole vaidlust selles, et ajal, mil

kaebuse esitaja esitas taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks, see tähendab 24. augustil 2010,

töötas ta alaliselt Vene Föderatsioonis ning taotluse esitamisele eelnenud kahe aasta jooksul oli Eestis

viibinud 46 päeva jooksul. Vaidlust pole ka selles, et Vene Föderatsioonis elab kaebuse esitaja

elukaaslane N. S., kellel ei ole Eesti elamisluba ning kes pole Eestis ka kunagi elanud, samuti mitte

selles, et Eestis elavad kaebuse esitaja täisealised tütred N. S., kellega kaebuse esitaja ei suhtle, ning T.

O. ja kaebuse esitaja õde V. K. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, kas tähtajalise

elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks saab olla asjaolu, et kaebuse esitaja töötab välismaal, käies

siiski ka Eestis, kus tal on kinnisvara, püsiv sissetulek ning sugulased.

9. 1. oktoobril 2010 jõustus välismaalaste seaduse uus redaktsioon, mille §-s 308 on sätestatud, et enne

selle seaduse jõustumist esitatud taotlused ja avaldused vaadatakse läbi taotluse või avalduse esitamise

ajal kehtinud tingimustel ja korras. Kuna V.O. esitas PPA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse

24. augustil 2010, seega enne 1. oktoobrit 2010, tuli PPA-l tema taotlus läbi vaadata kuni 30.

septembrini 2010 kehtinud välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) alusel. VMS § 12 lõikes 1 sätestati,

millistel tingimustel võib välismaalasele tähtajalise elamisloa anda. VMS § 11 lg 2 sätestati, et tähtajalist

elamisluba pikendatakse välismaalase taotluse alusel, kui elamisloa andmise alus ei ole ära langenud ja

puudub elamisloa pikendamisest keeldumise alus ja kui elamisloa pikendamine on põhjendatud.

Käesoleval juhul on PPA otsustanud tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda, leides, et

pikendamine ei ole põhjendatud. Seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud, tuleb

hinnata eelkõige lähtudes sellest, kas isikul on vajadus Eesti tähtajalise elamisloa järele. Kohus nõustub

vastustaja seisukohaga, et elamisloa eesmärk on anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema

aja vältel püsivalt elada ja/või töötada. Välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikud

alused olid loetletud VMS §-s 51 ning välismaalasele antav tähtajaline elamisluba on vaid üks

võimalikest viibimisalustest. Kohus leiab, et tähtajalise elamisloa andmine või pikendamine on

põhjendatud juhul, kui isiku vajadust Eestis viibida, ei saa rahuldada mõne muu viibimisaluse

andmisega. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt elada ja/või töötada, ei ole Eestisse sisenemiseks

ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib Eestisse saabuda viisa alusel. Ainuüksi

asjaolust, et isikul on varem olnud tähtajaline elamisluba, ei tulene talle õigust tähtajalise elamisloa

pikendamisele, kui tal selleks pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemist enam

vajadust ei ole. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ela V.O. püsivalt Eestis alates 10. jaanuarist 2008,

olles ka registreerinud oma Eestist eemalviibimise. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud ka vastustaja

poolt tuvastatud asjaolule, et kahe aasta jooksul enne tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse

esitamist, see tähendab ajavahemikul 25. augustist 2008 kuni 24. augustini 2010 viibis kaebuse esitaja

Eestis kokku 46 päeva. Kohus leiab, et sõltumata sellest, kui sageli ja kui pikaajaliselt kaebuse esitaja

nende 46 päeva ulatuses Eestis viibis, ei saa ühelgi juhul väita, et ta oleks vaatlusaluse kahe aasta

jooksul Eestis püsivalt elanud. VMS §-s 42 sätestati, et püsivaks Eestis elamiseks loetakse Eesti

kodaniku või Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Sellest

sättest ning tähtajalise elamisloa olemusest tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmine või

pikendamine põhjendatud siis, kui isikul on vaja viibida Eestis vähemalt 183 päeval aastas. Kohtu

hinnangul ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks pärast varem antud tähtajalise elamisloa kehtivusaja

lõppemist vajalik või ka soov sedavõrd pikalt Eestis viibida. Enne vaidlusaluse otsuse tegemist on

PPA kahel korral, 7. septembri 2010 kirjaga nr 15.3-10/45463 ning 19. oktoobri 2010 kirjaga nr 15.3-

10/53151 pöördunud V.O.i poole, selgitades talle, et Eestis püsivalt mitte elava isikuna ei ole

tähtajalise elamisloa andmine põhjendatud ning samas on talle tehtud ettepanek selgitada, mis põhjusel

ta Eesti tähtajalist elamisluba vajab ning kas ja millal kavatseb ta Eestisse elama asuda. V.O. ei ole

PPA-le saadetud vastustes märkinud, et kavatseks Eestisse püsivalt elama asuda ega ole ka selgitanud,

miks tähtajaline elamisluba talle vajalik on. Kohtule esitatud kaebuses on V.O. seevastu sõnaselgelt

väitnud, et ei ole Eesti alaline elanik ega pretendeeri sellele.

10. Kaebuse esitaja väide, et ta elab Eestis, ent üksnes töötab Venemaal, ei ole õige. Kaebuse esitaja

enda väitel töötab ta Venemaal Permis, samuti elab seal tema elukaaslane ning kahe viimase aasta

jooksul on kaebuse esitaja Eestis viibinud 46 päeva jooksul. Neil asjaoludel ei saa väita, et isik elab

Eestis. Väidet, et kaebuse esitaja elab Eestis, ei kinnita kuidagi asjaolu, et talle kuulub Eestis

korteriomand ning et see on kantud rahvastikuregistrisse tema elukohana. Rahvastikuregistrisse

kantud elukohaandmetel on siduv tähendus üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Küsimuses, kas

välismaalane püsivalt Eestis elab või kas ta vajab Eestis viibimiseks tähtajalist elamisluba, ei ole

rahvastikuregistri andmetel mingisugust tähtsust. Samuti ei tingi vajadust Eesti elamisloa järele see, et

isikule kuulub Eestis kinnisvara (korteriomand). Vastustaja on õigesti märkinud, et kinnisasja

omamisest tulenevaid õigusi ja kohustusi saab kaebuse esitaja realiseerida ka ilma, et tal oleks

tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks. Eesti tähtajalise elamisloa vajadust ei saa põhjendada ka sellega,

et Vene Föderatsioonis elab kaebuse esitaja üürikorteris või et tal puudub Vene Föderatsioonis

registreeritud elukoht. Kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on sellest tulenevalt

õigus alaliselt viibida ja elada Vene Föderatsioonis. Kohtule ei ole küll teada, millised eeldused peavad

olema täidetud selleks, et isik saaks registreerida oma elukoha Vene Föderatsioonis, ent kindlasti ei saa

selle eelduseks olla see, et isikul on tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks.

11. Ka asjaolu, et kaebuse esitajal on Eestis alaline sissetulek pensioni näol, ei õigusta iseenesest

tähtajalise elamisloa pikendamist. Püsiv sissetulek võib olla üheks eelduseks tähtajalise elamisloa

andmisel või pikendamisel, ent see ei ole iseseisev alus tähtajalise elamisloa andmiseks isikule, kes

tuvastatud asjaolude pinnalt hinnates Eestisse püsivalt elama asuda ei kavatse. Vastustaja peab seda,

kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud või ei, hindama lähtudes asjaoludest, mis on

vastava taotluse läbivaatamise ajal teada selle aja kohta, mil varasema tähtajalise elamisloa kehtivus

lõpeb. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebuse esitaja kavatseks pärast 11. veebruari 2011 Eestisse

püsivalt elama asuda. Samas on vastustaja õigesti välja toonud, et kui kaebuse esitajal kunagi tuleviks

tekib soov Eestisse püsivalt elama asuda, on tal võimalik uuesti taotleda tähtajalise elamisloa andmist.

Kohus leiab, et tähtajalise elamisloa andmise ja selle pikendamise alused on põhimõtteliselt samad. See

tähendab, et isik ei saa nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist seetõttu, et tal vahetult eelnevalt on

tähtajaline elamisluba olnud. Samamoodi ei saa tulevikus tähtajalise elamisloa andmisest keelduda

üksnes põhjusel, et sama isiku mõni varasem taotlus tähtajalise elamisloa pikendamiseks on

põhjendamatuse motiivil rahuldamata jäetud. Tähtajalise elamisloa andmisel või pikendamisel tuleb

igal konkreetsel juhul hinnata, kas isikul on konkreetsel ajal tähtajalist elamisluba vaja ning kas selle

andmine on põhjendatud ja lubatav.

12. Kuigi kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine rikuks tema

õigust perekonnaelule, on vastustaja siiski seda küsimust hinnanud ning põhjendatult leidnud, et

perekonnapõhiõigust vaidlusalune otsus ei riku, kuna kaebuse esitajal ei ela Eestis alaealisi lapsi ega

abikaasat, samas kui tema elukaaslane elab koos temaga Venemaal. Asjaolu, kas ja kui tihedalt kaebuse

esitaja oma Eestis elavate tütarde või õega suhtleb, ei oma antud juhul olulist tähtsust. Andmed

kaebuse esitaja Eestis viibimise kohta viimastel aastatel näitavad üheselt, et nende sugulastega

suhtlemiseks soovitud määral ei ole tähtajaline elamisluba vajalik, vaid sugulaste külastamiseks, samuti

näiteks lähedaste haudade külastamiseks, saab kaebuse esitaja taotleda viisat ning viibida Eestis viisa

alusel.

13. Kaebuse esitaja eksib, leides, et otsusega piiratakse tema õigust vabalt valida töökohta. Kaebuse

esitajat ei ole kuidagi takistatud töötamast oma kodakondsusriigis Venemaal, ent õigus vabalt valida

töökohta ei hõlma samaaegselt õigust tähtajalisele elamisloale teises riigis, kus isik ei tööta ega ela.

Samuti ei anna alust nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist asjaolu, et kaebuse esitaja on

nõuetekohaselt registreerinud oma enam kui 183 päeva kestva eemalviibimise Eestist. Juhul kui

kaebuse esitaja seda teinud ei oleks, oleks esinenud alus talle varem antud tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamiseks vastavalt VMS § 14 lg punktile 3. Eemalviibimise registreerimise kohustuse

nõuetekohane täitmine ei anna aga õigust nõuda tähtajalise elamisloa pikendamist, kui eemalviibimise

asjaolud ja põhjus viitavad üheselt sellele, et kaebuse esitaja Eestis ei ela ning tähtajalist elamisluba ei

vaja.

MENETLUSKULUD

14. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse

esitajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seetõttu ei tõusetu

halduskohtumenetluse seadusetiku § 93 lg 1 kohaselt menetluskulude väljamõistmise küsimust ning

kummagi poole kulud jäävad poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik