3-11-10/17 · 3-11-10/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-10 Haldusasi OÜ Saparal kaebus Keeleinspektsiooni 2. detsembri 2010 ettekirjutus-hoiatuse nr 21-SR-27 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja: OÜ Saparal Esindaja: juh. liige Emma Zaudina Vastustaja: Keeleinspektsioon RESOLUTSIOON 1. Jätta OÜ Saparal kaebus rahuldamata. 2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. Keeleinspektsioon tegi 2. detsembril 2010 OÜ-le Saparal ettekirjutuse nr 21-SR-27, milles kohustas proviisoreid E. Z. ning O. R. ja farmatseute N. R., L. G. ja O. K. sooritama Cl-taseme eesti keele eksamit ning kaaluda OÜ-l Saparal eksami mittesooritanutega töölepingu lõpetamist. Ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks määrati 19. märts 2011. Ettekirjutuse kohaselt puuduvad OÜ Saparal käitatavates apteekides töötavatel proviisoritel ja farmatseutidel eesti keele oskust tõendavad dokumendid ning Keeleinspektsioon on saanud kaebusi nende ebapiisava eesti keele oskuse kohta. Ettekirjutuses märgitakse, et samade apteekide töötajate kohta on ka varem sarnase sisuga ettekirjutus, ent ettekirjutus on täitmata. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 2. OÜ Saparal esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keeleinspektsiooni 2. detsembri 2010 ettekirjutuse nr 21-SR-27 tühistamist. Esiteks ei pea kaebuse esitaja tõenäoliseks, et Keeleinspektsioon on

2 saanud OÜ Saparal apteekide töötajate ebapiisava eesti keele oskuse kohta pidevalt ja palju kaebusi. Kaebuse esitaja toob ka välja, et OÜ Saparal apteekides töötavast üheksast töötajast, on kaks omandanud eestikeelse hariduse ja tasemeeksami sooritamisest vabastatud, ühel töötajal (O. R.) on algtaseme eesti keele tunnistus ning kahel töötajal (O. K. ja N. R.) on C-kategooria tunnistus. Samuti on teised töötajad käinud eesti keele kursustel. Kaebuse esitaja väitel ei viita tõele ka vaidlusaluses ettekirjutuses esitatud väide, et OÜ Saparal ei ole tänud varasemat, st. 3. detsembri 2009 ettekirjutust nr P00250. Kaebuse esitaja selgitab, et on teinud pingutusi, et seda ettekirjutust täita, lõpetanud töölepingu N. R., L. G. ja G. Š. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et O. R. ja O. K. käivad eesti keele kursustel. Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutuses tehtud ettepanek töötajad vallandada, on ebaproportsionaalne, kuna apteegi töötajad peavad oskama mitte ainult eesti keelt, vaid samuti vene keelt, arvestades, et OÜ Saparal apteegid asuvad kohtades, kus elanike enamus räägib vene keelt. Kaebuse esitaja märgib, et eestikeelsed proviisorid ja farmatseudid reeglina ei valda piisavalt vene keelt ja eelistavad töötada välismaal ning kaebuse esitajal ei ole võimalik asendada 50% oma töötajatest. 3. Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutus on diskrimineeriv. Viidates keeleseaduse § 4 lõikele 1 ja § 5 lõikele 3, tarbijakaitseseaduse § 4 lõikele 4 ja võrdse kohtlemise seaduse § 2 lg 1 punktile 2 ja § 3 lg 4. Kaebuse esitaja leiab, et apteegi töötajad peavad oskama eesti keelt ainult tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel ning kui seda nõutakse rohkem, on tegemist kaudse diskrimineerimisega rahvuse tõttu. Kaebuse esitaja viitab Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2008 määrusele nr 68 „Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise tingimused ning eksami läbiviimise kord" § 3 lõikele 1 ning leiab, et C1-tase on oluliselt enam kui oskus eesti keeles rääkida ehk enam kui apteekri tööülesannete täitmiseks vajalik. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et asjakohane ei ole nõue E. Z. kohta, kuivõrd ta on küll erialalt proviisor, ent ei tööta proviisorina apteegis ega suhtle klientidega, vaid täidab OÜ Saparal juhatuse liikme ülesandeid. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Keeleinspektsioon peab OÜ Saparal kaebust põhjendamatuks ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et ebapiisava eesti keele oskuse peale esitatud kaebuste hulk või nende esitamise sagedus ei mõjuta proviisorite ja farmatseutide eesti keele oskuse nõude täitmise järelevalvet, kuna keeleoskuse nõue peab olema täidetud ka siis, kui töötajate keeleoskuse peale ei ole esitatud ühtegi kaebust. Samuti selgitab vastustaja, et Keeleinspektsiooni 2. detsembri 2009 ettekirjutuse nr P00250 täitmiseks anti OÜ-le Saparal tähtaeg kuni 1. novembrini 2010. Ettekirjutuse täitmisest paluti teavitada Keeleinspektsiooni kirjalikult, ent OÜ Saparal seda ei teinud. Asjaolu, et kolme ettekirjutuses nimetatud töötajaga on tööleping lõpetatud, sai vastustajale teatavaks alles käesolevast kaebusest. Vastustajal ei ole vastuväiteid selle suhtes, et venekeelse enamusega piirkondades proviisorid ja farmatseudid võiksid osata vene keelt ja selles keeles kliente teenindada, kuid vene keele oskus ei pea tingimata tähendama ainult vene keele oskust ja selle alusel ei ole põhjust proviisoreid ja farmatseute eesti keele oskuse nõudest vabastada. 5. Vastustaja ei nõustu väitega, et tegemist on diskrimineerimisega rahvuse alusel, kuna eesti keele oskuse nõue kehtib ettekirjutuses nimetatud isikutele sõltumata nende rahvusest. Vastustaja viitab ka Euroopa Ühenduste Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivile arstide vaba liikumise hõlbustamiseks ja nende diplomite, tunnistuste ning teiste formaalse kvalifikatsiooni tõendite vastastikuseks tunnustamiseks, mis hõlmab ka farmakoloogiat ning mille artikli 17 punktis 3 on sätestatud liikmesriikide kohustus jälgida, et isikud omandaksid vajalikud keeleteadmised oma elukutse teostamiseks vastavas liikmesriigis.

3 6. Vastustaja ei nõustu väitega, nagu apteegitöötajatelt nõutav C1-tase oleks nende tööülesannete täitmiseks ülemäära kõrge. Vastustaja selgitab, et kõnealune nõue tuleb keeleseaduse § 5 lõikest 3 ning Vabariigi Valitsuse 28. juuni 2008 määruse nr 105 „Avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded” § 15 punktist 3. Vastustaja selgitab, et samal tasemel keeleoskust nõutakse ka asjaomastes kutsestandardites. Näiteks on Tervishoiu ja sotsiaaltöö kutsenõukogu kinnitanud 4. detsembril 2008 farmatseudi kutsestandardi, mille sissejuhatuses märgitakse, et Ametite Klassifikaatoris kuulub farmatseut 2. pearühma „Tippspetsialistid”, ning kutseoskusnõuete lahutamatu osana kehtestatakse eesti keele oskuse nõue C1-tasemel. Vastustaja selgitab, et arutlus C1-taseme eksami nõuete üle ei ole vastustaja väitel asjakohane seetõttu, et C1-taseme keeleoskus ei ole valdkonnaspetsiifiline, vaid eeldab mitmekesist ja ulatuslikku keelepagasit, mis võimaldab toime tulla mitmekesistes keelekasutusolukordades ning teiseks on vastustajale laekunud kaebustest ja keeleametnike järelvalvetegevuse käigus kogutud andmetest on kinnitust leidnud asjaolu, et OÜ Saparal apteegi töötajate eesti keele oskus ei võimalda neil oma tööüleannetega toime tulla. 7. Vastustaja väidab samuti, et asjaolu, et E. Z. ei täida ta proviisori kohustusi ega suhtle klientidega, sai Keeleinspektsioonile teatavaks halduskohtule esitatud kaebusest, samas kui proua Z. on saatnud Keeleinspektsiooni nõudel andmed OÜ Saparal töötajate eesti keele oskuse kohta, millest selgub, et pr Z. töötab proviisori ametikohal. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 8. Kohus leiab, et OÜ Saparal kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Keeleinspektsiooni vaidlusalune ettekirjutus on, vaatamata selle resolutiivosa ebaõnnestutnud ja eksitavale sõnastusele, õiguspärane ega riku kaebuse esitaja õigusi. Ettekirjutus on adresseeritud OÜ-le Saparal ning selle resolutiivosa sisaldab järgmist ettekirjutust: „Kohustada OÜ Saparal proviisoreid E. Z. ning O. R. ja farmatseute N. R., L. G. ja O. K. sooritama C1-taseme eesti keele eksamit. Eksami mittesooritanutega kaaluda töölepingu lõpetamist.“ Ettekirjutuse põhjendavas osas on aga selgitatud, et sellega kohustatakse E. Z. kui tööandjat tagama Mahtra tn 27, Vikerlase tn 23 ja E. Vilde tee 122 apteekides töötavate proviisorite ja farmatseutide eesti keele oskus C1-tasemel ja vastavate keeleoskustunnistuste olemasolu. OÜ-le Saparal adresseeritud ettekirjutusega saab panna kohustusi OÜ-le Saparal, mitte aga selle töötajatele. Mõeldav ei ole ka OÜ-le Saparal pandav kohustus, mis seisneb selles, et tema töötajad peavad sooritama eesti keele tasemeeksami. Eraõiguslike juriidiliste isikute töötajatel, kellele on nende töö- või ametikohast lähtuvalt kehtestatud eesti keele oskuse nõue, on kohustus nõutaval tasemel eesti keelt osata ning tööandjal on kohustus tagada, et töötajad, kellelt eesti keele oskust nõutakse, eesti keelt nõutaval tasemel valdaksid. Kuivõrd aga tööandja ei saa eesti keele tasemeeksamit sooritada töötaja eest, ei saa talle panna kohustust, mis seisneb töötaja poolt keeleeksami sooritamises. Kohus leiab aga, et käesoleval juhul ei ole põhjust tõlgendada vaidlusaluse ettekirjutusega OÜ-le Saparal pandud kohustust üksnes grammatiliselt, lähtudes ettekirjutuse resolutiivosa sõnastusest. Ettekirjutuse eesmärgist ja selle põhjendavast osast nähtub üheselt, et selle sisuks on panna OÜ-le Saparal kohustus tagada, et 19. märtsiks 2011 vastaks tema apteekides töötavate proviisorite ja farmatseutide eesti keele oskus C1-keeleoskustaseme nõuetele ning et eelnimetatud töötajatel oleks vastavat keeleoskust tõendav dokument, samas tehakse ettepanek kaaluda töösuhte lõpetamist ettekirjutuse resolutiivosas nimetatud töötajatega, kui neil ettekirjutuse tähtpäevaks vastavat eesti keele oskust tõendavat dokumenti ei ole. Kohus peab võimalikuks haldusakti selliselt tõlgendada ka seetõttu, et kaebuse esitajagi ei ole väitnud, et ta ei saa ettekirjutusest või sellega pandavast kohustusest aru ning on kaebusest nähtuvalt mõistnudki ettekirjutust kui kohustust tagada, et töötajatel oleks C1-taseme keeleoskustunnistus ning vallandada need, kellel see puudub. Kohus märgib siinkohal, et ettekirjutuse põhjendavas osas on ilmselgelt ekslikult märgitud, nagu oleks ettekirjutuses nimetatud proviisorite ja farmatseutide tööandjaks E. Z. Nende tööandjaks on OÜ Saparal, mitte E. Z., kes arusaadavalt on OÜ Saparal juhatuse liige.

4 9. Keeleseaduse (KeelS) § 21 lõikes 2 sätestatakse, et äriühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele kasutamist reguleeritakse juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides, milleks selle seaduse mõttes on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus. Eesti keele oskuse ja kasutamise nõude kehtestamine peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. KeelS § 5 lg 2 kohaselt sätestatakse äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele eesti keele oskuse nõue tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel juhul, kui see on õigustatud käesoleva seaduse § 21 lõikes 2 nimetatud avalikes huvides. KeelS § 5 lõikes 5 sisaldub delegatsiooninorm, mille kohaselt kehtestab avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Selle delegatsiooninormi alusel on Vabariigi Valitsus võtnud 26. juunil 2008 määruse nr 105 „Avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ (edaspidi 105/2008), mille § 2 lõikes 1 sätestatakse, et keeleoskuse nõude määramisel lähtutakse avaliku teenistuja liigist, ametikoha põhigrupist, ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuetest, kutsestandardites esitatud keeleoskusnõuetest ja töötaja töö iseloomust. Sama paragrahvi 2 lõikest tuleneb tööandja kohustus tagada, et töötajad või avalikud teenistujad, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt sellele määrusele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. VVm 105/2008 § 12 p 9 kohaselt nõutakse vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust arstidelt (sh veterinaararstid), psühholoogidelt, farmatseutidelt ja proviisoritelt. C1-taseme keelesokust kirjeldatakse VVm 105/2008 § 8 lõikes 1, kus sätestatakse, et C1-tasemel keelekasutaja mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust, oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata, oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööolukordades, oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid. Eeltoodud sätetest tulenevalt on apteeki käitaval ettevõtjal tööandjana kohustus tagada, et tema apteekides töötavad proviisorid ja farmatseudid valdavad eesti keelt C1-tasemel. KeelS § 51 lg 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil ning sama paragrahvi 9. lõike kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on eesti keeles omandanud põhihariduse, üldkeskhariduse, põhihariduse baasil kutsekeskhariduse, põhihariduse baasil keskerihariduse või kõrghariduse. KeelS § 51 lg 10 kohaselt väljastatakse eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule eesti keele tasemetunnistus. Eelnevast tuleneb, et töötajatel, kellele on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud eesti keele oskuse nõue ning kes ei ole omandanud eelnimetaud tasemel eestikeelset haridust, saab nõuetele vastavalt tasemel eesti keele oskust tõendada tasemeeksamitunnistus. 10. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud isikud, see tähendab E. Z., O. R., N. R., L. G. ja O. K. oleksid omandanud eestikeelse hariduse KeelS § 51 lõikes 9 nimetatud tasemel, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et neile isikutele oleks väljastatud tasemeeksamitunnistused, mis tõendavad nende eesti keele oskust C1-tasemel. Vaidlust pole ka selles, et ettekirjutuses nimetatud isikud kas töötavad või on töötanud OÜ Saparal käitatavates apteekides. Asjaolu, et O. K. ja O. R. on asunud õppima eesti keelt erakoolis Veralla, ei vabasta neid kohustusest osata apteegis proviisori või farmatseudina töötades eesti keelt nõutaval tasemel. Eesti keele õppimine ei tõenda isiku nõuetekohast keeleoskust. Seadusest ega eelviidatud Vabariigi Valitsuse määrusest ei tulene, et võrdselt eesti keelt nõuetekohasel tasemel oskavate töötajatega võiksid samaväärsetel töö- või ametikohtadel töötada ka isikud, kellel keeleoskusnõuet tõendav dokument puudub, ent kes on teinud mingisuguseid mõistlikke pingutusi eesti keele õppimiseks. Töötajatele kehtestatud keeleoskusnõuete eiramist ei saa õigustada ka see, et mõnel töötajal on algtaseme eesti keele oskust tõendav tasemetunnistus või keeleoskuse C-kategooria tunnistus. KeelS § 284 lg 1 kohaselt vastab enne 2008. aasta 1. juulit väljastatud eesti keele algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele, farmatseudilt ja proviisorilt nõutakse aga eesti keele oskust C1 ehk kõrgemal tasemel, millele

5 vastab kõrgtaseme keeloskuse tunnistus. Ka varasem C-kategooria tunnistus vastas sisuliselt algtaseme keeleoskusele (nt. praeguseks kehtivuse kaotanud Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001 nr määruse nr 164 „Kohustusliku eesti keele oskuse tasemed äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele“ § 41) ega saa seega ühelgi juhul tõendada keeleoskuse vastavust praegu nõutavale C1-tasemele. 11. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, et tema apteekides töötavatelt farmatseutidelt ja proviisoritelt eesti keele oskuse nõudmine C1-tasemel on ebaproportsionaalne. Apteekritele ja farmatseutidele kehtestatud keeleoskusnõuete eesmärk on tagada KeelS §-s 16 sätestatud iga tarbija õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tarbijaks füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Apteegi kliendid on eeltoodud tarbija mõistega hõlmatud ning neil on õigus saada apteegis professionaalset tarbijateavet müüdavate toodete kohta. Kohtu hinnangul on oluline avalik huvi selle vastu, et apteekides töötaksid eesti keelt takistusteta valdavad proviisorid ja farmatseudid, kes on võimelised andma professionaalsel tasemel eestikeelset teavet müüdavate ravimite ja muude toodete kohta. Apteekides müüdavad ravimid on eriline kaup, mille omaduste, kasutamistingimuste, vastunäidustuste jms kohta peab apteegi külastaja saama adekvaatse ja õige teabe. Apteegis, mille apteekrid eesti keelt piisavalt ei oska, ei ole sellise teabe saamine tagatud. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja seisukohaga, et C1-tase on põhjendamatult kõrge, kuivõrd proviisoritel ja farmatseutidel on vaja üksnes klientidega eesti keeles rääkida. Apteegis kliente teenindavad töötajad peavad tõrgeteta toime tulema erinevates keelesituatsioonides ning selle tagab üksnes kõrgel tasemel eesti keele mitmekesine ja ulatuslik oskus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et töötajate eesti keele ebapiisavat oskust ei saa õigustada sellega, et kaebuse esitaja käitatavad apteegid asuvad piirkondades, kus suur osa elanikkonnast räägib vene keelt. Apteegi töötajate oskus kliente ka võõrkeeles teenindada, on kiiduväärt, ent oskus neid teenindada ja neile vajalikku teavet eesti keeles anda, on kohustuslik. Eesti riigikeel on eesti keel ning eesti keele oskuse nõuded on ühesugused igal pool, olenemata sellest, kui palju elab konkreetses piirkonnas inimesi, kes eesti keelt ei oska. Riigikeel tähendab muuhulgas seda, et igaüks peab saama oma asju ajada selles keeles. Juba ühtse riigikeele olemusest tulenevalt peavad kaebuse esitajate apteekides töötavad proviisorid ja farmatseudid eesti keelt oskama sõltumata sellest, kui palju neis apteekides käib eesti keelt oskavaid isikuid või kas kaebuse esitaja üldse selliseid kliente endale soovib. Õigus apteegis eestikeelset teavet ja selgitusi saada on igaühel. Mis puudutab kaebuse esitaja arvamust, et tema apteekides töötajate ebapiisava keeleoskuse peale Keeleinspektsioonile esitatud kaebuste arv ei saa ilmselt olla suur ning ebatõenäoline on, et selliseid kaebusi on esitatud pidevalt, siis kordab kohus käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruses väljendatud seisukohta, et eesti keele oskuse nõue apteegis töötavale proviisorile ja farmatseudile on kehtestatud õigusaktidega ning selle nõude täitmise kohustus ei sõltu mingil määral sellest, kas järelevalveorganile esitatakse apteekrite ebapiisava keeleoskuse peale kaebusi või mitte, samamoodi ei saa ettevõtja õigustada töötajate ebapiisavat eesti keele oskust sellega, et töötajad oskavad mõnd muud keelt, mida neil töös samuti vaja võib minna. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja järeldus, et C1-tasemel keeleoskusnõude näol on tegemist diskrimineerimisega rahvuse tõttu. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu, et selle tegemisel oleks silmas peetud kaebuse esitajate töötajate rahvust. Liiatigi ei saa kaebuse esitaja oma töötajate rahvusele viidates nõuda erikohtlemist riigikeeleoskuse küsimuses. Kaebuse esitaja väide, et tal on raske leida apteekidesse tööle eesti keelt nõuetekohaselt oskavaid proviisoreid ja farmatseute, võib olla isegi tõene, ent see ei õigusta ebapiisava keeleoskusega isikute töötamist apteegis. Eesti keele oskuse näol on sisuliselt tegemist kutseoskusega ning nõuetekohaselt eesti keelt mitteoskava töötaja näol on tegemist ebapiisavate kutseoskustega töötajaga. Selliste isikute töötamine apteegis farmatseutide või proviisoritena on juba eeltoodud põhjustel ägedas vastuolus avalike huvidega ning kaebuse esitaja erahuvi ettevõtlusega tegelemise vastu ei kaalu seda avalikku huvi ühelgi juhul üles.

6 12. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et töölepingud vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud N. R. ja L. G. on lõpetatud. Samuti on kaebuse esitaja märkinud, et E. Z. ei täida proviisori ülesandeid. Tõendeid kaebuse esitaja selle väite kinnituseks esitanud ei ole, ent isegi kui see nõnda on, ei anna see alust vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Nimelt juhul kui kaebuse esitaja on töölepingud nimetatud isikutega juba enne ettekirjutuse saamist lõpetanud või kui E. Z. tõepoolest proviisori ülesandeid apteegis ei täida, ei tulene ettekirjutusest kaebuse esitajale nende isikute osas enam mingisuguseid kohustusi ning seega ei saa ettekirjutus kaebuse esitaja õigusi selles osas kuidagi rikkuda. Nagu kohus eelpool selgitas, on ettekirjutuse sisuks kohustus tagada, et ettekirjutuses märgitud tähtpäevaks töötaksid OÜ Saparal apteekides proviisorite ja farmatseutidena isikud, kelle eesti keele oskus vastab C1-tasemele ning kellel on selle kohta vastav tunnistus (va. juhul kui KeelS § 51 lg 9 kohaselt pole tunnistuse olemasolu vajalik). Vaidlusaluse ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise tagamiseks võib Keeleinspektsioon kohaldada sunniraha, mille kohta on ettekirjutuses tehtud ka hoiatus. Sunniraha saab kohaldada aga üksnes juhul kui selle kohaldamise ajal on kindlaks tehtud, et kohustus ei ole täidetud. Nii ei saa OÜ-le Saparal käesoleva ettekirjutuse kehtimajäämisel sunniraha määrata näiteks selle eest, et L. G. ei ole läbinud eesti keele C1-taseme keeleeksamit, kui ilmneb, et ettekirjutuse täitmise kontrollimise ajaks nimetatud isik proviisorina ei tööta. Eeltoodud põhjustel jätab kohus OÜ Saparal kaebuse rahuldamata. 13. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur kohtunik