3-11-337/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 31. märtsil 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-337 Haldusasi M.K.i kaebus Muinsuskaitseameti 10. mai 2010. a kirja nr. 1.1- 9/28 õigusvastaseks tunnistamise nõudes Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon 1. Tagastada M.K.i kaebus Muinsuskaitseameti 10. mai 2010. a kirja nr. 1.1-9/28 õigusvastaseks tunnistamise nõudes HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel läbivaatamatult. 2. Saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 (kümne) kalendripäeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast.

Asjaolud ja menetluskäik

1. 09.02.2011 saabus Tallinna Halduskohtule M.K.i kaebus Muinsuskaitseameti 10.05.2010 kirja nr. 1.1-9/28 õigusvastaseks tunnistamiseks. Muinsuskaitseameti 10.05.2010 kirjas nr. 1.1-9/28 selgitati vastuseks kaebuse esitaja esindaja Priit Palmiste 03.05.2010 teabenõudele järgnevat: „Vastavalt Teie teabenõudele 03.05.2010 vastame järgmist: Asulakoht 18854 on kaitse alla võetud kultuuriministri määrusega: „Kultuurimälestisteks tunnistamine“ kultuuriministri 27.07.1998 määrus nr. 20. (RTL 1998, 259, 1059) vastavalt mälestiseks tunnistamiseks Muinsuskaitseseaduses kehtestatud korrale. Kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantakse mälestiseks tunnistatud asjad peale määruse jõustumist ning saavad selle kohaselt registri numbri, antud juhul nr 18854. TLÜ Ajaloo instituudis on arvele võetud järgmised Ubina asulakoha materjalid: 1)inspektsioonileiud 2005. a maist – AI 6717 – need on asulaleiud; 2) Ubina aare – AI 6717. a. Muinsuskaitseametis on olemas nii inspektsiooniaruanne kui ka leiukohal toimunud uuringute aruanne. Leiumaterjalid on publitseeritud AVE 2005-s, lk 231- 244. Nimetatud materjalid tõendavad arheoloogiamälestiste olemasolu ning suurt teaduslikku

2 väärtust.“ Kaebuse esitaja hinnangul ajaloolist Ubina asulakohta kultuurimälestiseks tunnistatud ei olnud. Kaebuse punkti 4.1. kohaselt on kaebuse esitaja põhjendatud huviks saavutada käesoleva kohtuasjaga muu olulise asjaolu tuvastamine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p 5 mõttes, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Teistetavaks kohtuotsuseks oleks Harju Maakohtu 14.07.2009 otsus nr. 1-07-11873, Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2009 otsus nr. 1-07-11873 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.04.2010 otsus nr. 3-1-1-15-10. Kaebuse punkti 4.2. kohaselt on põhjendatud huviks ka kirja õigusvastasuse kindlakstegemine preventiivsel eesmärgil. Kaebuse esitaja soovib esitada Muinsuskaitseametile teabenõudeid ka tulevikus ning see väldiks tulevikus haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust. Kaebuse punkti 4.3. kohaselt on põhjendatud huviks kirja õigusvastasuse tuvastamine kaebuse esitajat rehabiliteerival eesmärgil. Kaebuse esitaja soovib inimväärikuse (Põhiseaduse § 10) ja hea halduse (Põhiseaduse § 14) põhimõttest tulenevalt taastada oma head nime. Kaebuse punktis 4.4. on kaebuse esitaja seonduvalt põhjendatud huviga selgitanud, et esitas 27. juulil 2010. a Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse Eesti Vabariigi poolt kaebuse esitaja suhtes Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 6, 7 ja 13 rikkumise tuvastamiseks, mõistliku ja õiglase hüvitise ning menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebuse punkti 4.5. kohaselt soovib kaebaja halduskohtumenetluse tulemina teada, kas Harju maakonnas Rae vallas, Salu külas, Annukse kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine on ebaseaduslik või mitte, st. kas seda kohta saab õiguslikult lugeda kultuurimälestiseks või mitte.

2. Tallinna Halduskohtu 28.02.2011 kohtumäärusega jättis kohus M.K.i kaebuse käiguta, et kaebuse esitaja täpsustaks oma põhjendatud huvi ning esitaks HKMS § 10 lg 2 p 3 kohaselt täiendavad põhjendused toimingu õigusvastasuse kohta.

3. 17.03.2011 seisukohas juhtis kaebuse esitaja kohtu tähelepanu sellele, et on kaebuse punktides 4.2, 4.3, 4.4, 4.5 põhjendatud huvi selgitamisel näidanud seda, kuidas on õigusvastasuse kindlakstegemine tema jaoks kasulik, kuid paraku jättis kohus need väited eelnevalt tähelepanuta. Ka selgitas kaebuse esitaja täiendavalt, miks peab vajalikuks Muinsuskaitseameti 10.05.2010 kirja nr. 1.1-9/28 õigusvastaseks tunnistamist.

Kohtu seisukoht

4. Kohus on seisukohal, et käesolev kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HMKS) § 11 lg 31 p 5 alusel. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt ei saa kaebuse või protesti esitajal olla ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohus on 15.05.2008 kohtumääruses asjas nr. 3-3-1-9-08 leidnud, et eeltoodud regulatsiooni eesmärk on eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ja protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Riigikohus selgitas 02.04.2009 määruses haldusasjas nr. 3-3-1-100-08 ja 06.05.2009 määruses haldusasjas nr. 3-3-1-21-09, et kohus võib kaebuse tagastada ka sellisel juhul, kui kaebuses on küll põhjendatud huvi ära näidatud, kuid see huvi ei saa ilmselgelt tuvastamiskaebuse esitajat edaspidi aidata kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel. Riigikohus on 10.09.2009 kohtuotsuses haldusasjas nr. 3-3-1-24-09 selgitanud ka järgnevat: „Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks isiku põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu. Kohtupraktikas on põhjendatud huvi seondatud ka õigusvastasuse tuvastamise preventiivse

3 toimega, s.o edasiste rikkumiste vältimisega. Põhjendatud huviks ei saa aga olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses“ (p 7).

5. HKMS § 10 lg 3 kohaselt tuleb kaebuses toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks märkida lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule kaebuse esitaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Kaebuse ja kohtu käiguta jätmise määrusele 17.03.2011 esitatud vastuse „Puuduste kõrvaldamine“ (edaspidi vastuskiri) kohaselt on kaebus Muinsuskaitseameti 10.05.2010 kirja õigusvastaseks tunnistamiseks esitatud järgmistel eesmärkidel: 1) saavutada muu olulise asjaolu tuvastamine KrMS § 366 p 5 mõttes, mis tooks kaasa Harju Maakohtu 14. juuli 2009. a otsuse, Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2009. a otsuse ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsuse teistmise (kaebuse p 4.1); 2) preventiivne eesmärk – vältida Muinsuskaitseameti jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes, hoides ära võimaliku väärhalduse, kuivõrd kaebaja soovib esitada Muinsuskaitseametile ka edaspidi teabenõudeid ning kohtuotsus aitab vältida tulevikus vastustaja poolt samalaadseid või samadel alustel tehtud otsuseid ning suunata vastustajat järgima otsuste tegemisel haldusõiguse üldpõhimõtteid ja norme (kaebuse p 4.2, vastuskirja p 5.1, p 8); 3) rehabiliteeriv eesmärk – hea nime taastamiseks inimväärikuse ja hea halduse põhimõttest tulenevalt seeläbi, et saada kinnitust sellele, et vastustaja toiming ei olnud sisuliselt õiguspärane ja kaebajal oli siiski õigus; samuti vabaneda Muinsuskaitseameti ametnikele suure tõenäosusega tüütuna ja vastumeelsena tunduva isiku mainest ning paljastada Muinsuskaitseameti valelikkus ja ebaprofessionaalsus (kaebuse p 4.3; vastuskirja p 5.2, p 9); 4) kaebaja olukorra soodustamine või parandamine kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendini sisulise tuvastusega, et kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusest nr. 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ ei tulene, et Harju maakonnas Rae vallas, Salu külas, Annukse kinnistul asuv ajalooline Ubina asulakoht on tunnistatud kultuurimälestiseks (kaebuse p 4.4, vastuskirja p 5.3); 5) saada teada, kas Harju maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine on ebaseaduslik või mitte, st kas seda kohta saab õiguslikult lugeda kultuurimälestiseks või mitte (kaebuse p 4.5; vastuskirja p 5.3).

6. Kohus on seisukohal, et kaebuses ja vastuskirjas põhjendatud huvina esiletoodud eesmärke ei ole Muinsuskaitseameti poolt teabenõudele antud vastuse õigusvastasuse tuvastamisega võimalik saavutada. Kaebusest ning vastuskirjast nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja Muinsuskaitseameti toimingut teabenõudele vastamisel avaliku teabe seaduses sätestatud õigusnormide rikkumise tõttu. Selle asemel vaidlustab ta Muinsuskaitseameti poolt talle edastatud teavet ennast. Nii selgitab kaebaja vastuskirjas: „/…/ küsimuse rõhuasetus seisnebki just asjaolus, et kaebuse esitaja hinnangul Harju maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuvat ajaloolist Ubina asulakohta ei ole kultuuriministri 27. juuli 1998. a määrusega nr. 20 kultuurimälestiseks tunnistatud“ (vastuskirja p 15). Oma seisukohas tugineb kaebaja sellele, et kultuuriministri määrusest Ubina asulakoha kultuurimälestiseks tunnistamine ei tulene ega ka nähtu, st seda ei ole võimalik sealt ka õiguslikult kogenud isikul välja lugeda; lisaks saavad piirangud tulla vaid üldaktidest, mis seaduses sätestatud alustel ja korras tehakse õigusakti adressaatidele teatavaks, st. avaldatakse Riigi Teatajas; samuti on Ubina asulakoha kohta registrisse talletatud andmed vaid informatiivsed ega oma õiguslikku tähendust (kaebuse p 7, vastuskirja p 11). Seega kuigi kaebusest ega ka vastuskirjast ei ilmne, et kaebaja oleks tutvunud Muinsuskaitseameti vastuses teabenõudele viidatud TLÜ Ajaloo Instituudis arvele võetud Ubina asulakoha materjalidega, Muinsuskaitseameti inspektsiooniaruandega ning leiukohal toimunud uuringute aruandega, mis Muinsuskaitseameti kirja kohaselt on publitseeritud AVE 2005, lk. 231-244 ning tõendavad arheoloogiamälestise olemasolu ja suurt teaduslikku väärtust, välistab kaebaja registrisse talletatud andmetele tuginemise väitega nende informatiivsusest. Seega saab

4 järeldada, et kaebajat ilmselgelt isegi ei huvita see, kas Ubina asulakohas faktiliselt arheoloogiamälestisi leidub või mitte, kuid teda huvitavad pigem kultuuriministri määrusest tulenevad õiguslikud tagajärjed. Teiste sõnadega on kaebaja eesmärgiks vältida enda suhtes kultuuriministri määrusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi ning halduskohtu kaudu sisuliselt tuvastada, et kultuuriministri määrusest kaebajale õiguslikke tagajärgi ei tekkinud. Kohus märgib, et vaid sellest, kas kultuuriministri määrus oli kaebaja jaoks õiguslikult siduv või mitte, saab teada, kas Harju maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul maa pealispinna ümbertöötamine oli ebaseaduslik või mitte. 7. Muinsuskaitseameti vaidlustatud kiri vastust kultuuriministri määruse õiguslikule siduvusele ei anna ega saagi anda. Kultuuriministri 09.02.2007 määrusega nr. 4 kehtestatud „Muinsuskaitseameti põhimääruse“ § 7 kohaselt peab amet kultuurimälestiste riiklikku registrit ning esitab andmeid füüsilistele ja juriidilistele isikutele, teistele valitsusasutustele ning registritele õigusaktides sätestatud juhtudel ja korras. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutseva valitsusasutusena puudub Muinsuskaitseametil pädevus anda kultuuriministri määrustele õiguslikke hinnanguid – neid saab anda siiski vaid kohus. Seega on õiguslikult sisutu vaielda Muinsuskaitseametiga teabenõude küsimise formaadis selle üle, kas kultuuriministri vaidlusalune määrus kohustas kaebajat hoiduma Salu külas Annukse kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest või mitte. Muinsuskaitseamet ei ole ilmselgelt selleks kohane vastustaja. Kohtul puudub aga alus tuvastada Muinsuskaitseameti poolt teabenõudele vastamise õigusvastasust kultuuriministri määrusest tulenevate puuduste tõttu ehk teisisõnu kultuuriministri määruse õiguslikud puudused ei tähenda veel seda, et Muinsuskaitseameti toimingut teabenõudele vastamisel tuleks pidada õigusvastaseks. Sel põhjusel aitaks kaebaja eesmärke saavutada pigem HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel esitatud kaebus avalik-õigusliku suhte puudumise kindlakstegemiseks – st. taotlus tuvastada, et kultuuriministri 27.07.1998 määrusest nr. 20 ei tulenenud kaebajale õiguslikke tagajärgi, sealhulgas kohustust hoiduda Harju maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul maa pealispinna ümbertöötamisest. Vastavalt HKMS § 9 lõikele 6 võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks esitada tähtajatult. Samas ei tohi isik sellise kaebuse esitamisega põhjendamatult kaua venitada, vaid peab kaebuse esitama mõistliku aja jooksul arvates hetkest, mil ta saab teada oma õiguste kaitsmise vajadusest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a kohtumäärust asjas nr. 3-3-1-21-03). Vastustajaks sellises kaebuses oleks kultuuriministeerium, mitte muinsuskaitseamet.

8. Kaebuse esitaja väited rehabiliteerivast eesmärgist on ilmselgelt paljasõnalised ja otsitud. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2009 otsusele asjas nr. 3-3-1-24-09 ei saa põhjendatud huviks olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses (p 7), seega ka huvi „paljastada Muinsuskaitseameti valelikkus ja ebaprofessionaalsus“ või „saada kinnitust sellele, et vastustaja toiming ei olnud sisuliselt õiguspärane ja kaebajal oli siiski õigus“. Samuti ei ole kohtumääruse p-s 7 toodud põhjustel käesoleva kohtumääruse punkti 5 alapunktides 4 ja 5 nimetatud kaebaja eesmärkide saavutamine käesoleva kohtumenetluse raames võimalik. Ühtlasi ei ole kaebaja täpsustanud, mida ta peab silmas kaebaja olukorra „soodustamise“ või „parandamise“ all. Kaebaja viidatud asjaolust, et õigust mõistab ainult kohus (vastuskirja p 6), ei saa tuletada seda, et ainult kohtul on kohustus oma määrusi motiveerida, kuid kaebajal seda kohustust ei ole. Sellisele seisukohale ei saa asuda ka HKMS § 10 lõikele 3 tuginedes. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. aprilli 2009. a määrusele asjas nr. 3-3-1-100-08 „kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema“ (p 29). Seega on kaebaja poolt põhjendatud huvina välja toodud paljasõnaline väide „kaebaja olukorra soodustamisest või parandamisest“ ka täielikult motiveerimata. Kuna kohtumääruse punkti 5 alapunktides 4 ja 5 nimetatud kaebaja eesmärkide saavutamine võimalik ei ole, langeb ära ka preventiivse eesmärgi

5 saavutamise võimalikkus. Kohus rõhutab, et teabenõudele vastamise vaidlustamise kaudu ei ole võimalik vaielda teabena edastatud õigusakti sisulise õigsuse ning õigusliku siduvuse üle ega kohustada vastustajat kaebaja soovitud viisil õigusakte tõlgendama. Kuna kaebuse esitaja ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustanud kultuuriministri määrust, puudub kohtul pädevus määruse osas sisulist seisukohta võtta, vastasel juhul ületaks kohus kaebuse nõude piire. Vastavalt HKMS § 25 lõikele 4 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Vastavalt HKMS § 19 lõikele 7 vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Ka käesoleva kohtuasjaga muu olulise asjaolu tuvastamine KrMS § 366 p 5 mõttes ei saa olla põhjendatud huvina aktsepteeritav. Nähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.04.2010 otsusest nr. 3-1-1-15-10 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 4 järgi Ubina asulakohast leitud hõbeaarde omastamise eest ja KarS § 204 lg 1 järgi kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolise Ubina asulakoha rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.04.2010 kohtuotsuse kohaselt tegi maakohus uuritud tõendite põhjal kindlaks, et tegemist oli kultuurimälestiste kultuurikihi pöördumatu kahjustamisega, mis välistas olulise ajaloolise teabe (teadusliku informatsiooni) saamise. Kuriteo tunnuste olemasolu kontrolliti kolmeastmelise kohtumenetluse käigus. Kuna kultuuriministri 27.07.1998 määrus kehtis kõigi kolme kohtuastme otsuste tegemise ajal, oleks kaebuse esitaja saanud esitada vastuväited määrusele juba eeltoodud kohtumenetluses. Nagu kohus juba Tallinna 28.02.2011 kohtumääruses märkis, ei saa teistmise aluseks olla asjaolu, et kaebaja vastavaid vastuväiteid kriminaalmenetluses ei esitanud. Halduskohtumenetluse eesmärgiks ei saa pidada teiste kohtumenetluste jaoks kunstlikult uute tõendite loomist. Seda, kas kaebajal oli kultuuriministri määrusest tulenevalt arusaadav, et tegemist on kultuurimälestisega või mitte, olid kohtud pädevad hindama viidatud kolmeastmelise kohtumenetluse käigus. Muinsuskaitseameti poolt teabenõudele vastamise õigsus või õigusvastasus ei muuda tagantjärgi kultuuriministri määruse õiguslikku tähendust kaebaja jaoks, mistõttu kaebaja katse saavutada tema suhtes kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste teistmist Muinsuskaitseameti toimingu õigusvastaseks tunnistamise taotluse esitamisega on perspektiivitu.

9. Eeltoodud kaalutlustel tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt kaebuse esitamisega taotletud eesmärgid ei ole Muinsuskaitseameti teabenõudele antud vastuse vaidlustamise kaudu saavutatavad, mistõttu kaebus nende eesmärkide saavutamiseks on ilmselgelt perspektiivitu.

Tiina Pappel kohtunik