3-09-2607/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2011, Tartu

Haldusasja number

3-09-2607

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla direktori 6. juuli

2009. a käskkirja nr 6.-3/1595-D tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. mai 2010. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Saata haldusasi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 6. juuli 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/1595-D karistati kinnipeetav

Romeo Kaldat distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 ja Viru Vangla

kodukorra p-i 10.14 nõuete rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt leiti 9. juunil

2009 teostatud läbiotsimise käigus kambrist, kuhu oli paigutatud R. Kalda, veekeeduspiraal,

mida oli ise parandatud.

R. Kalda esitas käskkirja nr 6.-3/1595-D kehtetuks tunnistamiseks vaide, kuid

Justiitsministeerium jättis vaide rahuldamata.

3-09-2607

2. R. Kalda esitas 10. novembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru

Vangla direktori 6. juuli 2009. a käskkirja nr 6.-3/1595-D tühistada. Kaebuse põhjenduste

kohaselt rikuti distsiplinaarmenetluse algatamisel menetlusnorme, sest menetlus algatati

selleks pädevust mitteomava ametniku poolt. Vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega ja

määratud karistus ebaproportsionaalne. R. Kaldal ei olnud kohustust anda veekeetja enne

läbiotsimist välja kui keelatud ese, sest tegemist oli kasutuskõlbmatu või purunenud esemega,

mis tuli anda esimesel võimalusel inspektor-kontaktisikule. Esimene võimalus selleks oli aga

läbiotsimisele järgnenud päeval.

3. Tartu Halduskohtu 17. mai 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt pani R. Kalda toime distsiplinaarsüüteo, kuna ta ei andnud koheselt ära

purunenud elektriseadet, vaid remontis seda ise. R. Kalda on tutvunud vangistust

reguleerivate õigusaktidega, mistõttu ta oli teadlik, et elektriseadmete purunemise korral lasub

tal kohustus purunenud elektriseade koheselt kambrist ära anda ning et elektriseadmeid on

keelatud ise parandada. Iseremonditud elektriseadmete kasutamine võib tekitada rikkeid

vangla vooluvõrgus ja sellise elektriseadme kasutamine võib olla ohtlik nii kinnipeetavale

endale kui ka vanglaametnikele. R. Kalda karistus on proportsionaalne tema poolt

toimepandud süüteoga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohtu otsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 nõuetele,

kuna halduskohus on jätnud tähelepanuta R. Kalda poolt esitatud tõendid, väited ja

põhjendused ega ole põhjendanud, miks ta nõustub Viru Vangla toodud väidetega.

b) Halduskohus rakendas ebaõigesti VangS § 64 lg-t 1 ja Viru Vangla kodukorra p-i 25.1

leides, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsus tehti selleks pädeva isiku poolt. Nimetatud

sätete alusel on distsiplinaarmenetluse algatamine Viru Vanglas ainuüksi Viru Vangla

direktori pädevuses. Selleks mittepädeva isiku poolt distsiplinaarmenetluse algatamine rikub

R. Kalda õigust heale haldusele, õiguspärasele ootusele ja õiguskindlusele.

c) Halduskohus rikkus TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 5, kui jättis lahendamata R. Kalda

poolt halduskohtu istungil esitatud taotluse Viru Vangla direktori 6. jaanuari 2009. a käskkirja

nr 3 tühistamiseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

d) Halduskohus on ekslikult leidnud, et Viru Vangla kodukorra p-st 8.19 tulenes R. Kaldale

elektriseadme purunemise korral kohustus anda see ese koheselt kambrist ära. Antud sättest

tulenes R. Kaldale kohustus selle eseme väljaandmiseks inspektor-kontaktisikule esimesel

võimalusel. Et purunenud veekeetja puhul ei olnud tegemist vanglas keelatud esemega,

puudus R. Kaldal kohustus anda see ära läbiotsimise alguses, mille tõttu on teda selles osas

alusetult karistatud.

e) Viru Vangla kodukord purunenud asjade äraandmise osas on vastuolus põhiseaduse (PS) §

13 lg-s 2 toodud õigusselguse põhimõttega, kuna ei ole arusaadav, millisest Viru Vangla

kodukorra sättest (kas p-st 8.19 või p-st 10.14) tuli R. Kaldal antud olukorras lähtuda.

f) R. Kaldale distsiplinaarkaristuse määramisel on lähtutud lubamatutest kaalutlustest ja

jäetud arvestamata R. Kalda vastutust kergendavad asjaolud. Määratud karistus on

ebaproportsionaalne ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna varasemalt ei ole vangla

sellise teo eest kedagi karistanud. R. Kalda tegu ei ohustanud vangla julgeolekut ning ta on

juhtunu pärast vabandust palunud.

3-09-2607

5. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Viru Vangla jääb asjas eelnevalt esitatud seisukohtade juurde ja märgib lisaks

järgmised põhjendused:

a) R. Kalda suhtes distsiplinaarmenetluse algatanud vanglaametniku pädevus tulenes Viru

Vangla direktori 6. jaanuari 2009. a käskkirjast nr 3. Käskkiri nr 3 ei ole vastuolus Viru

Vangla kodukorraga ning halduskohus ei tuvastanud selle vastuolu põhiseadusega.

b) Asjaolust, et teisi kinnipeetavaid pole iseparandatud veekeeduspiraali eest karistatud, ei

tähenda, et R. Kalda karistamine oli õigusvastane.

c) Antud juhtumi puhul tuleb lähtuda Viru Vangla kodukorra p-st 10.14, mille kohaselt

tulnuks R. Kaldal purunenud seade kohe ära anda. Seega ei pidanud R. Kalda ootama

inspektor-kontaktisikut, vaid seadme kohe ära andma. Kodukorra p-d 8.19 ja 10.14 ei ole

teineteist välistavad ning R. Kalda pidi aru saama, et tal oli kohustus purunenud elektriseade

kohe ära anda.

d) Ebaõige on R. Kalda seisukoht, et tegemist ei olnud vangla julgeolekut ohustava teoga.

Iseparandatud elektriseadmete kasutamine on ohtlik ning võib ohustada kellegi elu ja tervist.

Karistuse määramisel arvestas vangla kõiki asjaolusid ning määras R. Kaldale kõige leebema

distsiplinaarkaristuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

7. Kaebaja on vaidlustanud endale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Muuhulgas

väitis kaebaja, et distsiplinaarmenetluse algatanud ametnikul puudus selle algatamise õigus.

Kaebaja arvates oli Viru Vangla direktori 6. jaanuari 2009. a käskkiri nr 3 „Volituste

andmine“, millega volitati direktori asetäitjat vangistuse alal vaatama läbi ja suunama

täitmiseks vangla teenistujate ettekandeid kinni peetavate isikute ja toimunud intsidentide

suhtes, vastuolus Viru Vangla kodukorra p-ga 25.1. Selle sätte kohaselt otsustab

distsiplinaarmenetluse algatamise vangla direktor.

8. Sellega seonduvalt esitas kaebaja halduskohtu istungil taotluse, mille kohaselt „juhul, kui

kohus leiab, et Viru Vanglal oli volitus vangla 06.01.2009 käskkirja 3 alusel vaidlustatud

käskkirja välja anda ja kaebajat karistada, siis kaebaja palub tunnistada käskkiri nr 3 PS-ga

vastuolus olevaks, kuna käskkiri 3 on vastuolus vangla kodukorraga.“ (tl 85).

Haldusasja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks selle taotluse osas seisukoha võtnud.

Halduskohtu otsuses seda taotlust ei käsitleta. Halduskohtu istungi protokollis on pärast

kaebaja seda taotlust üksnes märge „Kohus selgitab, et selline taotlus oleks tulnud esitada

varem, mitte istungil.“.

9. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja esitatud taotlus on oma olemuselt ebaselge. Sõnastust

arvestades on võimalik käsitada seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise

taotlusena. Selline taotlus on käsitatav kaebuse täiendava põhjendamisena kohtuistungil ning

ei ole keelatud. Samas eeldab selline taotlus, et tegemist oleks üldaktiga. Teisalt on seda

võimalik käsitada õigusvastasuse tuvastamise nõude või tühistamisnõudena. Selle nõude

lubatavus eeldab aga seda, et tegemist oleks halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga, mille

suhtes on järgitud kaebetähtaega ja mille suhtes on kaebajal kaebeõigus.

Seega oleks sellise taotluse saamisel pidanud halduskohus kõigepealt välja selgitama, millist

nõuet täpselt on kaebaja soovinud esitada. Seejärel oleks tulnud anda hinnang, kas tegemist

3-09-2607

on üksnes kaebuse põhjenduste täiendamisega, kaebuse taotluse muutmisega HKMS § 19 lg 8

mõttes või täiesti uue nõude esitamisega, ning kas viimasel juhul oleks sellise nõude

esitamine lubatav.

Halduskohtu istungi protokollist ei selgu, millise taotlusena halduskohus seda käsitas.

Kohtuotsuses ei ole kaebaja seda taotlust üldse käsitletud. Asja materjalides ei ole ka määrust

selle taotluse lahendamise kohta. Taotluse lahendamiseks määrusega vastavalt TsMS §-le 464

ei saa pidada protokolli tehtud märget „Kohus selgitab, et selline taotlus oleks tulnud esitada

varem, mitte istungil.“.

10. Kuna halduskohus ei ole võtnud seisukohta selle taotluse olemuse ega lubatavuse osas, on

ringkonnakohtu arvates tegemist menetlusveaga, mida ei ole võimalik kõrvaldada

apellatsioonimenetluses. Olenevalt taotluse sisust võib olla tegemist kas ebaõigesti

menetlemata jäetud nõudega või otsuses käsitlemata kaebuse argumendiga. Ringkonnakohus

ei saa esimese astme kohtuna hakata hindama halduskohus esitatud taotluse olemust ja selle

lubatavust ning seda taotlust lubatavuse korral sisuliselt lahendada. Sellisel juhul ei toimiks

kohtusüsteemi kolmeastmeline põhimõte. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsus

tuleb tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva haldusasja halduskohtule uueks läbivaatamist

õigustab käesoleval juhul ka see, et halduskohus on rikkunud ka TsMS § 654 lg-t 5, kuna

kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebaja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes.

Samuti ei ole otsusest jälgitavad kohtu järeldused (TsMS § 654 lg 4). Näiteks ei nähtu

otsusest kohtu analüüsi küsimuses, kas distsiplinaarmenetluse algatamine toimus pädevust

ületades või mitte. Halduskohus on selles küsimuses kirjeldanud üksnes seda, et Viru Vangla

direktori 6. jaanuari 2009. a käskkirjaga nr 3 volitati direktori asetäitjat läbi vaatama ja

täitmisele suunama vanglateenistujate ettekandeid, ja et direktori 19. mai 2009 . a käskkirjaga

volitati julgeolekuosakonna juhatajat täitma direktori asetäitja jooksvaid teenistusülesandeid.

Mis järeldused kohus sellest kirjeldusest tegi ning kuidas ta lükkas ümber kaebaja seisukoha,

et Viru Vangla kodukorra p-st 25.1 tulenevalt ei saanud vangla direktor distsiplinaarmenetluse

läbiviimist edasi volitada, jääb kohtuotsusest arusaamatuks.

12. Jätkuvalt rõhutab ringkonnakohus seda, et halduskohtu otsus on tänu kohtuotsuse tekstis

taandridade ja peaaegu igasuguse liigendatuse puudumisele äärmiselt raskesti jälgitav.

Selliselt vormistatud kohtulahend ei vasta käesoleval ajal Eestis üldiselt omaksvõetud

kohtulahendite vormistamise praktikale. Üldise praktika kohaselt liigendatakse ja

vormistatakse ka alama astme kohtute lahendid sarnaselt Riigikohtu lahenditele, vormistades

erinevaid küsimusi käsitavad või erinevaid mõttearendusi sisaldavad tekstiosad eraldi

lõikudena, mis omakorda on grupeeritud lõikude alguses olevate järjekorranumbrite abil.

Ringkonnakohtu arvates ei ole sellist üldist praktikat ignoreeriv ja äärmiselt raskesti jälgitavas

vormis ja stiilis kohtulahendite kirjutamine halduskohtu poolt millegagi õigustatud ning

kahjustab kohtuvõimu mainet ja raskendab kohtuotsuse suhtes toimuvat edasikaebemenetlust.

13. Kuna halduskohtu otsus tühistatakse esitatud nõude osas seisukoha mittevõtmise ning

kohtuotsuse põhjenduste ebapiisavuse tõttu, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta ülejäänud

apellatsioonkaebuse väidete osas.

Agu Timmi

Maili Lokk

Einar Vene