3-11-151/46 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

29. märtsil 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-11-151 Haldusasi U.Õ. kaebus Hanila Vallavalitsuse 20.12.2010 kirja kui haldusakti tühistamise ning Hanila Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõudes U.Õ. 19.11.2010 menetluse uuendamise taotluse uuesti läbivaatamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – U.Õ., lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo; nõustaja Rauno Aaslaid Vastustaja – Hanila Vallavalitsus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Asja läbivaatamise aeg

22. märtsil 2011. a Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 29. märtsist 2011. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 28. aprillil 2011. a (k.a) (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 16.12.1994 otsusega nr. 105 tunnistati õigusvastaselt võõrandatud maana omandireformi objektiks Uuetoa talu nr. A-13, kinnistu nr. 8806, pindala 36,50 ha, asukohaga Hanila vallas Pivarootsi külas. Sama otsusega tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks A. M. (t. lk. 10).

2. 02.08.1995 avaldusega maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise kohta loovutas A. M. oma tagastamise nõudeõiguse tütrele A. M. (t. lk. 15). 02.06.2000 esitas A. M. Hanila Vallavalitsusele uue avalduse, taotledes õigusvastaselt võõrandatud kinnistu nr. 8806,

2 Uuetoa talu, Pivarootsi küla tagastamist osaliselt. Avalduses on kirjas: „tagastamine end. põhikohast 10,5 ha; lahustükid kompenseerida“ (t. lk. 16).

3. Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldusega nr. 165 „Õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamine ja kompenseerimise menetluse alustamine“ otsustati mitte tagastada Pivarootsi külas, Uuetoa A13 talumaad 15,5 ha ulatuses ning alustada H. A. kuulunud Lääne maakonna Hanila vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud Uuetoa A13 talu kinnistu nr. 8806 maa kompenseerimise menetlust (t. lk. 17). Hanila Vallavalitsuse 18.10.2002 korraldusega nr. 243 „Õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamine ja kompenseerimise menetluse alustamine“ otsustati mitte tagastada Pivarootsi küla Uuetoa talu nr. A-13 maast 18,25 ha ning alustati H. A. kuulunud Lääne maakonna Hanila vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud Uuetoa talu nr. A-13 kinnistu nr. 8806 mittetagastatava maa kompenseerimise menetlust (t. lk. 18).

4. U.Õ. esitas 29.11.1996 Hanila Vallavalitsusele avalduse elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks suurusega 29 ha (t. lk. 9).

5. Hanila Vallavalitsuse 08.12.2008 kirjaga nr. 5-2.3/1400 tehti U.Õ.le maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepanek, millega tunnistati kehtetuks 03.01.2002 kirjaga nr. 5- 1.3/8 väljastatud piiride kulgemise ettepanek. Ettepaneku järgi on pärast varasema ettepaneku tegemist ilmnenud uued olulist tähtsust omavad asjaolud: 1) erastamiseks moodustatava Uuetoa maaüksuse sisse jäetud Pivarootsi lautri maaüksuse juurdepääsutee on Hanila Vallavolikogu 17.12.2003 määrusega nr. 32 kehtestatud Hanila valla üldplaneeringu kohaselt perspektiivne munitsipaaltee; 2) Lääne maavanema 22.08.2008 korraldusega nr. 377-M anti Pivarootsi lautri maaüksus Hanila valla munitsipaalomandisse. Selleks, et tagada juurdepääs maaüksustele on vajalik muuta juurdepääsutee avalikult kasutatavaks teeks ning Uuetoa maaüksusel asuv ca 0,1 ha teed tuleb jätta erastatava maa hulgast välja (t lk. 19-21).

6. Hanila Vallavolikogu 27.05.2010 otsusega nr. 48 algatati detailplaneeringu koostamine Uuetoa lautri tee suhtes. Otsuse motiivide kohaselt suundub Pivarootsi külas Hanila-Hõbesalu riigi kõrvalmaantee nr. 16185 8-ndalt kilomeetrilt mere suunas Uuetoa lautrini ca 925 m pikkune tee, mis läbib endist Uuetoa A-13 talumaad (t lk. 22-23).

7. 16.08.2010 märgukirjaga esitas U.Õ. Hanila Vallavalitsusele taotluse elamu juurde erastatava maa piiride muutmiseks selliselt, et ostueesõigusega erastatava maa piirid ja suurus vastaksid erastamisavaldusele ja endise kinnistu Uuetoa A-13 talumaa lahustüki piiridele (t. lk. 24-26).

8. 16.08.2010 vaideavaldusega esitas U.Õ. Hanila vallale (vallavolikogu kaudu) taotluse, et arvestades ostueesõigusega erastamise sätteid tuleb käesolevas asjas kõigepealt lahendada maa ostueesõigusega erastamise ja endise talumaa tagastamise/mittetagastamise küsimus, määrates maaüksuse piirid ja suuruse; Uuetoa lautri tee maa munitsipaliseerimise menetlus tuleb lõpetada (t. lk. 27-31).

9. 06.10.2010 kirjas teatas Hanila Vallavalitsus vastuseks U.Õ. pöördumistele, et vald ei muuda 08.12.2008 koostatud piiride kulgemise ettepanekut (t lk. 35-36).

10. 19.11.2010 esitas U.Õ. Hanila Vallavalitsusele avalduse, kus märkis, et U.Õ.le ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku koostamisel ei ole arvestatud asjaoluga, et Varbla vallas asub tagastamisele kuuluv lahustükk suurusega 6,3 ha, mistõttu esineb põhjus haldusmenetluse uuendamiseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 alusel. Uuendatud menetluses tuleb koostada õiguspärane erastatava maa piiride kulgemise ettepanek (t lk. 38-40).

3

11. Hanila Vallavalitsuse 17.12.2010 kirjas nr. 5-4.4/989 (allkirjastatud digitaalselt 20.12.2010) teatati U.Õ.le, et tema 19.11.2010 esitatud avaldusest ei ilmne uusi asjaolusid, mis ei olnud U.Õ.le varasema menetluse käigus teada ning sellest tulenevalt ei esita vallavalitsus U.Õ.le kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise uut ettepanekut. Samuti märkis vallavalitsus, et õigustatud subjekt ei ole taotlenud Varbla vallas asuva maatüki tagastamist, vaid endise Uuetoa A13 lahustükkide kompenseerimist. Varbla vallas olev maatükk on kompenseeritud ja Hanila Vallavalitsuse kirjaga on Varbla Vallavalitsust kompenseerimisest informeeritud (t. lk. 48-49).

12. 20.01.2011 esitas U.Õ. Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega kohustada Hanila Vallavalitsust uuendama Uuetoa maaüksuse piiride kulgemise ettepaneku koostamise menetlus ning kohustada Hanila Vallavalitsust esitama uus piiride kulgemise ettepanek U.Õ.le kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks.

13. Tallinna Halduskohtu 24.01.2011 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse käiguta, et kaebuse esitaja saaks täpsustada kohtule esitatavaid taotlusi. 08.02.2011 kohtule saabunud taotluses palus U.Õ. tühistada Hanila Vallavalitsuse 20.12.2010 kiri kui haldusakt ning teha Hanila Vallavalitsusele ettekirjutus U.Õ. 19.11.2010 menetluse uuendamise taotluse uuesti läbivaatamiseks. Kui kohus leiab, et haldusmenetlus siiski uuendati, palub kaebuse esitaja kohustada vastustajat U.Õ.le 08.12.2008 tehtud maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamiseks ja uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Tallinna Halduskohtu 15.02.2011 määrusega võttis kohus menetlusse U.Õ. kaebuse Hanila Vallavalitsuse 20.12.2010 kirja kui haldusakti tühistamise nõudes ning Hanila Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõudes U.Õ. 19.11.2010 menetluse uuendamise taotluse uuesti läbivaatamiseks või alternatiivselt Hanila Vallavalitsuse kohustamise nõudes U.Õ.le 08.12.2008 tehtud maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamiseks ja uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. 22.03.2011. a kohtuistungil loobus U.Õ. alternatiivsest taotlusest, kuna Hanila Vallavalitsus asus istungil seisukohale, et U.Õ. taotluse alusel menetlust ei uuendatud. Tallinna Halduskohtu 29.03.2011 määrusega lõpetas kohus U.Õ. alternatiivse taotluse osas menetluse.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

14. Arvestades Hanila Vallavalitsuse 20.12.2010 kirja põhjendavas osas kui ka resolutsioonis märgitud seisukohti ei ole võimalik üheselt aru saada, kas vastustaja on menetluse uuendanud või on keeldunud menetluse uuendamisest. Kuna vastustaja on viidanud sellele, et kaebuse esitaja avaldusest ei ilmne uusi asjaolusid, siis esmajoones osundab see siiski sellele, et haldusmenetluse uuendamisest on keeldutud. Käesoleval juhul tuleneb alus haldusmenetluse uuendamiseks HMS §

44 lg 1 p-st 2. Kaebuse esitaja saab Hanila Vallavalitsuselt nõuda elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise uue ettepaneku koostamist. Ostueesõigusega erastamismenetlus on kestnud alates novembrist 1996. Hanila Vallavalitsus ei ole menetluse kestel andnud erastajale infot, et tagastatava maa lahustükk, mis asub Varbla vallas, on seniajani reformimata riigimaa. Seega on selle lahustüki tagastamise võimalus olemas siiani. Hanila Vallavalitsuse väide, et nimetatud lahustükk on õigustatud subjekti taotluse alusel kompenseeritud, ei vasta tõele. Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korralduses nr. 165 puudub viide, et Varbla vallas asuv lahustükk oleks kompenseeritud, korralduse p-s 1 on märgitud, et „mitte tagastada Pivarootsi külas Uuetoa A13 talumaast 15,5 ha“. Vallavalitsuse 20.12.2010 kirjas esitatud põhjendus, et lahustüki kompenseerimist näitab hoopis Hanila Vallavalitsuse korraldus 20.10.2000 nr. 284, ei ole asjakohane, kuna korraldusega nr. 284 määrati 15,5 ha talumaa maa maksumus, see korraldus ei ole iseseisvaks mittetagastamise aluseks. Teiseks tuleb arvestada asjaoluga, et Varbla vallas olev lahustükk kannab tähistust Uuetoa A-13b, millele samuti ei ole maa mittetagastamise korralduses viidatud.

4

15. Hanila Vallavalitsus väidab, et õigustatud subjekt A. M. on Hanila Vallavalitsusele 02.06.2000 esitatud avalduses taotlenud lahusmaatükkide kompenseerimist, seega muutnud oma esialgset avaldust. Hanila Vallavalitsuse eelnimetatud seisukoht ei põhine õiguslikul alusel. Küsimus sellest, kas ja kuidas on õigustatud subjektil võimalik muuta oma esialgses avalduses märgitud tahet, on reguleeritud omandireformi aluste seaduses ja selle alusel antud õigusaktides väga täpselt. A. M. 22.11.1991 avalduses taotleti maa osalist tagastamist. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 30.04.1996) rakendussätete § 16 lg 2 kohaselt loetakse selline maa osalise tagastamise avaldus esitatuks kogu maa tagastamiseks. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr. 161 kehtestatud korra p 30 sätestab, et õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on õigus muuta avalduses märgitud taotlust ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 30.04.1996) rakendussätete § 13 lõige 33 kohaselt on maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil kuni maa tagastamise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja vastu võtta kompensatsioon. Kuna õigustatud subjekt A. M. on Hanila Vallavalitsusele 02.06.2000 esitatud avalduses taotlenud lahusmaatükkide kompenseerimist ja osalist maa tagastamist, ei ole see avaldus käsitatav maa tagastamise nõudest loobumisena maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 30.04.1996) rakendussätete § 13 lõige 33 mõttes. Pealegi oleks tulnud selline avaldus vallavalitsusele esitada notariaalselt tõestatud vormis. Kuna ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 16.12.1994 otsusest oli 02.06.2000 seisuga möödunud üle viie aasta, ei olnud A. M. võimalik muuta A. M. 22.11.1991 avalduses väljendatud tahet. A. M. ei saa olla rohkem õigusi kui oli talle oma nõudeõiguse loovutanud isikul. Hanila Vallavalitsus ei saanud lähtuda oma korraldustes A.

M. 02.06.2000 esitatud avaldusest.

16. Uuendamine on põhjendatud ka muudel alljärgnevatel asjaoludel. Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr. 216 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punkt 9 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud kinnistu osad või lahustükid asuvad mitme kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil, korraldab maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise kogu kinnistu kohta õigusvastaselt võõrandatud vara maakonnakomisjoni poolt määratud kohaliku omavalitsuse täitevorgan kooskõlastatult teiste asjaomaste kohaliku omavalitsuse täitevorganitega. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr.

36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 51 sätestab, et kui endine kinnistu paikneb mitme omavalitsusüksuse territooriumil, koostatakse iga omavalitsusüksuse territooriumil paikneva maa kohta maa tagastamise toimik ja sellest maast moodustatakse eraldi katastriüksus. Igas maa tagastamise toimikus peab olema informatsioon sellesama endise kinnistu koosseisu kuuluvate maade tagastamise või kompenseerimise kohta. Käesoleval juhul ei ole tegemist kogu kinnistu kompenseerimisega õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punkt 9 tähenduses. Kuna tegemist on maa osalise tagastamisega, siis on Hanila vallavalitsusel kohustus teha koostööd Varbla vallavalitsusega endise kinnistu tagastamise menetluses. Eelkõige sätestavad nimetatud õigusnormid Hanila vallavalitsusele nõude koguda informatsiooni endise kinnistu koosseisu kuuluva lahustüki tagastamise või kompenseerimise kohta Varbla vallavalitsuselt. See teave peab olema lisatud maa tagastamise toimikusse, mida käesoleval juhul ei ole tehtud. Lääne Maavalitsus on oma 14.12.2009 kirjas Hanila Vallavalitsusele tuginedes Riigi Maa-ameti 24.09.2009 kirjas väljendatud seisukohtadele tuginedes leidnud, et erastatavat Uuetoa maaüksust läbiv tee tuleks jätta erastatava maaüksuse koosseisu.

17. Elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise uue ettepaneku koostamine on põhjendatud asjaoluga, et Uuetoa lautri teealuse maa taotlemine valla munitsipaalomandisse ei ole õiguspärane ja selle teealune maa tuleb jätta ostueesõigusega erastatava maa piiridesse. Hanila vald ei ole nimetatud tee omanik, mida tunnistab vald ka ise. Tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, et pole käsitatav vallasasjana AÕS RakS § 13 lg 2 mõttes. Maareformi seaduse § 28 lg 1 p

1 ei võimalda sellise tee aluse maa munitsipaalomandisse taotlemist, sest maal ei ole vallale

5 kuuluvat ehitist. Järelikult munitsipaalomandisse andmist saab taotleda käesoleval juhul vaid maareformi seaduse § 28 lg 2 alusel (maa, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks). Sellise maa omandamise eesõigus on U.Õ.l kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektil vastavalt maareformi seaduse § 20 lg-le 1. Seega planeeringu eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei ole õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele ja planeerimismenetlus tuleb lõpetada.

18. Hanila Vallavalitsuse poolt ei ole kaebuse esitaja elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku koostamisel järgitud õigusaktide nõudeid ega kogutud vajalikku teavet Varbla Vallavalitsuselt, milline asjaolu on nüüdseks ilmnenud, mis annab aluse haldusmenetluse uuendamiseks vastavalt HMS § 44 lg 1 p-le 2 ning kaebuse esitaja saab Hanila Vallavalitsuselt nõuda elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise uue ettepaneku koostamist. Asjaolu, et Hanila Vallavalitsus jättis erastatavast Uuetoa maaüksusest välja seda läbiva tee, mis Lääne Maavalitsuse 14.12.2009 kirja kohaselt tuleks jätta erastatava maaüksuse koosseisu, viitab olulisele menetlusveale erastamismenetluses, kuna viimane piiride kulgemise ettepanek, mis esitati U.Õ.le Hanila Vallavalitsuse 08.12.2008 kirjaga, on õigusvastane ega arvesta maareformi seaduse ja selle alusel antud õigusaktide sätteid. Uuendamise aluseks saab nimetatud asjaoludel olla HMS § 44 lg 1 p 1, kuna Lääne Maavalitsuse 14.12.2009 kiri on tehtud peale viimast piiride kulgemise ettepanekut 08.12.2008. Kuna vastustaja kirjas on mingil määral käsitletud kaebuse esitaja uuendamise avalduse aluseks olnud argumente sisuliselt, siis on alternatiivne taotlus esitatud lähtudes sellest, nagu oleks haldusorgani poolt menetlus siiski uuendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Puuduvad alused haldusmenetluse uuendamiseks HMS § 44 lg 1 p 2 tähenduses. Väide, et ostueesõigusega erastamismenetluse toimumise ajal ei ole vastustaja andnud erastajale infot, et tagastatava maa lahustükk, mis asub Varbla vallas, on reformimata riigimaa, on väär. Isegi kui kaebuse esitajal ei oleks olnud infot, et Varbla vallas asub tagastatava maa lahustükk, ei saaks seda asjaolu pidada ilmnenud uueks oluliseks tõendiks, mis kaebuse esitajale varasemalt teada ei olnud ja mis annaks aluse haldusmenetluse uuendamiseks HMS § 44 lg 1 p 2 järgi. Hanila Vallavalitsus selgitas oma 20.12.2010 kirjas nr. 5-4.4/989 kaebuse esitajale, et õigustatud subjekt ei ole taotlenud Varbla vallas asuva maatüki tagastamist, vaid endise Uuetoa A13 lahustükkide kompenseerimist, see tähendab ka Varbla vallas asuva lahustüki kompenseerimist. Järelikult on ebaõige kaebuse esitaja seisukoht, et Varbla vallas asuva lahustüki tagastamise võimalus on olemas siiani. Õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, kui see on kompenseeritud. Kaebuse esitajale on antud mitmel varasemal korral infot maa kompenseerimise kohta. 18.11.2003 edastas U.Õ. Hanila Vallavalitsusele teabenõude, milles palus selgitada, millises ulatuses on tehtud õigustatud subjektile Uuetoa A13 maaüksuse eest kompenseerimise korraldus. Hanila Vallavalitsus vastas 24.11.2003 kirjaga nr. 5-1.3/1836, kus on info kompenseerimise kohta toodud ning eraldi mainitud, et lahusmaatükid asuvad Varbla ja Hanila vallas. Seega on kaebuse esitaja väide, et Hanila Vallavalitsus ei ole andnud infot, et üks lahusmaatükk asub Varbla vallas, alusetu. Kuna on otsustatud ka Varbla vallas asuva maatüki kompenseerimine õigustatud subjektile, siis ei ole enam olemas selle lahustüki tagastamise võimalust.

20. 24.11.2003 kirjas nr. 5-1.3/1836 teavitati kaebuse esitajat selgesõnaliselt, et 15,5 ha kompenseeritud maa koosneb Hanila ja Varbla vallas asuvatest lahusmaatükkidest. Vastustaja tõi oma 20.12.2010 kirjas välja asjaolu, et endise Uuetoa A13 maa kompenseerimist on U.Õ.le selgitatud Maa-ameti 09.04.2002 kirjaga nr. 12-1/438, milles on märgitud, et vallavalitsuse korraldus on kooskõlas Kompenseerimise punktiga 33. Hanila Vallavalitsus on 26.10.2000 kirjaga

6 nr. 54-4/473 informeerinud ka Varbla Vallavalitsust asjaolust, et Varbla vallas olev maatükk on õigustatud subjektile kompenseeritud. Selle alusel puudus Varbla Vallavalitsusel vajadus teha mistahes toiminguid maa tagastamiseks, sh. kinnitada lahusmaatüki tagastamise võimatust või võimalikkust ning ei ole vaja endise Uuetoa maa tagastamise toimikusse lisada vastavat teavet. Kui kaebuse esitaja arvates on Hanila Vallavalitsuse korraldused õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni määramise kohta ebaõiged, siis oleks ta võinud korralduste peale esitada vaide Hanila Vallavalitsusele või kaebuse halduskohtule. Praeguseks on igal juhul ületatud seadusest tulenev aeg vaide või kaebuse esitamiseks ning kaebuse esitaja ei saa väita, et Hanila Vallavalitsus ei saanud korraldustes lähtuda A. M. 02.06.2000 esitatud avaldusest. Kaebuse esitaja oli teadlik A.

M. avaldusest ja ei vaielnud sellele vastu, samuti oli ta teadlik vastuvõetud korraldustest, mida ta samuti ei vaidlustanud. Seega on põhjendamatu sellistele seisukohtadele tuginemine, kui korralduste vastuvõtmisest on möödas juba ligi 10 aastat. Maa kompenseerimismenetluses on kõik järelvalveorganid, sh. Lääne Maavalitsus, U.Õ. poolt koostatud kirjade ja järelpärimiste peale kontrollinud ega ole tuvastanud menetluse õigusvastasust. Kompenseerimismenetlus on viidud läbi õiguslikul alusel ja seadust järgides. Isegi juhul, kui kaebuse esitaja arvates tuleb lugeda õigustatud subjekti maa osalise tagastamise avaldus esitatuks kogu maa tagastamiseks, siis tulenevalt MRS §

6 lg 2 p-st 3 ei ole niikuinii võimalik maa täies ulatuses tagastamine ja õigustatud subjektil oli järelikult seaduslik õigus nõuda maa osalist tagastamist ja ülejäänu osas kompensatsiooni. Õigustatud subjekti poolt on lubatud täpsustava avalduse esitamine maa tagastamise kohta. Ka Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr. 216 punkt 51 sätestab, et maa tagastamise toimikusse paigutatakse vallavõi linnavalitsusele esitatud õigustatud subjektide avaldused, mis täpsustavad maa tagastamistaotlust.

21. Varbla Vallavalitsust informeeriti 26.10.2000 kirjaga nr. 54-5/473 Varbla vallas asuva lahusmaatüki kompenseerimisest ja kirjale lisati ka kompensatsiooni suuruse arvutus, kust nähtub Varbla vallas asuva lahustüki suurus. Kuna Varbla Vallavalitsust oli korrektselt teavitatud lahusmaatüki kompenseerimisest ja vastuväiteid selle kohta ei olnud, siis puudus Varbla Vallavalitsusel vajadus teha mistahes toiminguid maa tagastamiseks, sh. kinnitada lahusmaatüki tagastamise võimatust või võimalikkust ning ei ole vaja endise Uuetoa maa tagastamise toimikusse lisada vastavat teavet. Kaebuse esitaja viide Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusele nr. 36 ei ole asjakohane, kuna Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr. 216 uuema redaktsiooni punkt 9 järgi on üheselt selge, et ei ole nõutav ega vajalik iga omavalitsusüksuse territooriumil paikneva maa kohta eraldi maa tagastamise toimiku koostamine. Ka Riigikohtu praktika valguses on alusetud kaebuse esitaja väited, et lahustükke tuleks käsitleda eraldi. Riigikohus on 11.09.1998 määruses nr. 3-3-1-22-98, kohaldades MRS § 9 lg-t 2, asunud seisukohale, et tagastatava kinnistuna tuleb käsitleda kõiki endise kinnistu lahustükke koos. Osundatut on U.Õ.le selgitatud ka Maa-ameti kirjas 13.02.2004 nr. 12-1/245. Õigustatud subjekt ei nõua kogu kinnistu tagastamist, sest seda ei olegi käesoleval juhul õigust nõuda, kuid kinnistut ja selle lahustükke tuleb käsitleda koos, mistõttu on ühtse maa tagastamise toimiku koostamine õiguspärane.

22. Ei esine uusi asjaolusid, mis ei olnud U.Õ.le varasemalt teada ning mis oleksid aluseks menetluse uuendamiseks. Hanila Vallavalitsus ei ole rikkunud menetlusnorme ja ei ole alust U.Õ. 19.11.2010 esitatud menetluse uuendamise taotluse uuesti läbivaatamiseks ega ka uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks, kuna varasemalt tehtud ettepanekutele ei ole U.Õ. seaduses ettenähtud tähtaegu järgides vastuväiteid esitanud. Kuna kaebuse esitaja on ise maavanema juures toimunud koosolekul nõustunud teealuse maa munitsipaliseerimisega, siis on praegusel juhul vastupidise väitmine ning munitsipaliseerimismenetluse lõpetamise nõudmine täies ulatuses arusaamatu. Asjaolu, et 14.12.2009 kirjas on tehtud ettepanek tee jätta erastatava maa koosseisu, ei muuda piiride kulgemise ettepanekut vigaseks ja õigusvastaseks. Lisaks on peale nimetatud kirja Hanila Vallavalitsus juhtinud Lääne Maavalitsuse tähelepanu sellele, et avaldatud seisukoht on

7 vastuolus nende varasemalt 29.04.2008 väljaöelduga, et tee jätmine erastatava maa koosseisu on ebamõistlik. Hanila Vallavalitsus on esitanud Lääne Maavalitsusele ka teabe detailplaneeringu koostamise algatamise kohta ning maavalitsus oma vastuses ei omanud vastuväiteid tee munitsipaliseerimise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada 08.12.2008 esitatud piiride kulgemise ettepanekut õigusvastaseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Kaebuse esitaja taotles Hanila Vallavalitsuselt U.Õ.le maa ostueesõigusega erastamiseks 08.12.2008 tehtud piiride kulgemise ettepaneku suhtes haldusmenetluse uuendamist HMS § 44 lg

1 p 2 alusel. Vaidlus puudub selle üle, et Hanila Vallavalitsus U.Õ. taotlust ei rahuldanud leides, et U.Õ. 19.11.2010 esitatud avaldusest ei ilmne haldusmenetluse uuendamise aluseks olevaid uusi asjaolusid, mis ei olnud U.Õ.le varasema menetluse käigus teada. Kohtuistungil asus kaebuse esitaja seisukohale, et menetluse uuendamine on põhjendatud ka KOKS § 33 lõike 1 alusel. U.Õ. 19.11.2010 avaldus Hanila Vallavalitsusele oli esitatud samas vaid HMS § 44 lg 1 p 2 alusel. Avalduses leidis U.Õ., et haldusmenetluse uuendamist tingib uus asjaolu, et Varbla vallas asub endise kinnistu Uuetoa A-13 lahustükk suurusega 6,3 ha, mida on võimalik osaliselt õigustatud subjektile tagastada. Avaldusest saab järeldada kaebuse esitaja seisukohta, et õigustatud subjektile maa tagastamise korral Varbla vallas asuva lahustüki arvelt muutuksid ka kaebuse esitajale ostueesõigusega erastatava maa piirid, st. kaebuse esitajal oleks võimalik erastada maad suuremas ulatuses ning teistsugustes piirides, kui seda plaanitakse teha vastavalt 08.12.2008 piiriettepanekule. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et viidatud asjaolu ilmnemine võib kaasa tuua vajaduse muuta 08.12.2008 U.Õ.le tehtud piiride kulgemise ettepanekut. Seega võis haldusmenetluse uuendamata jätmine rikkuda kaebuse esitaja õigusi, mistõttu tuleb kohtul kindlaks teha, kas nimetatud teabest tulenevalt pidi Hanila Vallavalitsus HMS § 44 lg 1 p 2 alusel haldusmenetluse uuendama. Ühtlasi võtab kohus seisukoha selles, kas Hanila Vallavalitsus pidi kaebuse esitaja taotluse läbi vaatama ka KOKS § 33 lg 1 alusel.

24. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. HMS § 44 lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Riigikohtu halduskolleegium on 21. veebruari 2011. a otsuses asjas nr. 3-3-1-80-10 leidnud: „/…/ juhul, kui isik esitab nõuetekohase menetluse uuendamise taotluse või nõude koormava haldusakti tühistamiseks, on haldusorgan kohustatud nimetatud taotlust menetlema kooskõlas haldusmenetluse nõuetega. Haldusorgan on kohustatud tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt. Ka siis, kui menetluse uuendamine ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, ei ole uuendamine välistatud, kuid uuendamine ei tohi toimuda kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. /…/ Haldusakti andnud haldusorgan võib menetluse uuendamisest keelduda, st. jätta isiku taotluse menetluse uuendamiseks rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud“ (p 21). Taotlust saades pidi Hanila Vallavalitsus seega esmalt kontrollima, kas kaebuse esitaja väide selle kohta, et Varbla vallas asub tagastamisele kuuluv lahustükk suurusega 6,3 ha vastab tõele, ning kas tegemist on uue asjaoluga HMS § 44 lg 1 p 2 mõistes, millest tulenevalt on menetluse uuendamine kohustuslik.

25. Kõigepealt märgib kohus, et kaebuse esitaja avaldusest haldusmenetluse uuendamiseks ilmneb, et kaebuse esitaja tuvastas väidetavalt uue asjaolu endise Uuetoa A-13 maa tagastamise

8 toimikuga tutvumise käigus (vt kaebuse esitaja avaldust haldusmenetluse uuendamiseks, t. lk. 38-39), kuid HMS § 44 lg 1 p 2 mõistes uusi olulisi tõendeid viidatud uue asjaolu kohta Hanila Vallavalitsusele ei esitanud. Selliseid tõendeid ei esitanud kaebuse esitaja ka kohtumenetluses ega taotlenud kohtult vastavate tõendite väljanõudmist. Seetõttu puuduvad käesolevas asjas HMS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatud „uued olulised tõendid“, mis tooksid kaasa haldusmenetluse uuendamise. Samuti ilmneb kohtule esitatud tõenditest, et Varbla vallas asuv endise kinnistu Uuetoa A13 lahusmaatükk ei ole õigustatud subjektile tagastamisele kuuluv maa ning kaebuse esitaja pidi nimetatud asjaoluga kursis olema juba 2002. aastal. Maa-ameti 09.04.2002 kirjast nr. 12-1/438 U.Õ.le (t. lk. 89-91) ilmneb, et Maa-amet on selgitanud U.Õ.le järgmist: „Saame nentida, et Hanila Vallavalitsuse 16. juuni 2000. a. ja 20. oktoobri 2000. a. korraldustes ei ole märgitud, et üks kompenseeritavatest lahusmaatükkidest asub Varbla vallas; samuti on korralduste aluseks oleva Õigusvastaselt võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Lääne Maakonnakomisjoni otsuse nr. 105 kohaselt tegemist Hanila vallas asuva Uuetoa talu nr. A-13 kinnistuga nr. 8806, pindala 36,5 ha. Oleme seisukohal, et viimati nimetatud täpsustuse puudumisele vaatamata on Hanila Vallavalitsuse 20. oktoobri 2000. a korraldus kooskõlas Kompenseerimise Korra punktiga

33. /…/ Hanila Vallavalitsuse 26. oktoobri 2000. a kirjaga nr. 54-5/ on Varbla Vallavalitsusele teatatud endise Uuetoa A13 kinnistu Varbla vallas asuva lahusmaatüki kompenseerimisest A. M.’le ning lisatud ka kompensatsiooni suuruse arvutus. Eelnimetatud dokumentidest selgub, et A. M.e on õigusvastaselt võõrandatud 36,5 ha suurusest endisest Uuetoa A13 kinnistust tema soovil kompenseeritud 15,5 ha, millest Varbla vallas asuv lahusmaatükk moodustab 6 ha ja Hanila vallas asuv lahusmaatükk 9,5 ha“ (t. lk. 36-37).

26. Kaebuse esitajat on A. M. kompenseeritud maatükist Varbla vallas informeerinud ka Hanila Vallavalitsus 24.11.2003 kirjaga nr. 5-1.3/1836 (t. lk. 88), milles märgitakse: „Uuetoa A13 maast on õigustatud subjektile A. M. kompenseeritud 15,5 ha (lahusmaatükid Varbla ja Hanila vallas) Hanila Vallavalitsuse korraldusega 20.10.2000 nr. 284 ja 18,25 ha (1/2 36,50 ha Uuetoa A13 maast) Hanila Vallavalitsuse korraldusega 18.10.2002 nr. 253, kokku 33,75 ha“. Kaebuse esitaja teadlikkust Varbla vallas asuva maatüki kompenseerimisest tõendab ka U.Õ. poolt 18. veebruaril 2010 Haapsalus toimunud Hanila vallas Pivarootsi külas asuva maa tagastamise, erastamise ja munitsipaliseerimise arutelul tõstatatud küsimus seoses Varbla vallas õigustatud subjektile maade kompenseerimisega (t lk. 92 pöördel). Asjaolu, et Varbla vallas asuv Uuetoa A13 lahusmaatükk on

A. M. kompenseeritud, tõendab ka kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud Varbla Vallavalitsuse 14.03.2011 õiend nr. 22-3/194 (t lk. 122), mille kohaselt Varbla Vallavalitsuse maanõunik tõendab, et Uuetoa A13 lahusmaatükk, mis asub Varbla vallas Pärnumaal on Hanila Vallavalitsuse 26.10.2000 kirja 54-5/473 alusel 20.10.2000 korralduse nr. 284 kohaselt kompenseeritud A. M.. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuigi Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korralduses nr. 165 (t lk. 17) ning 20.10.2000 korralduses nr. 284 (t lk. 112) puuduvad selged andmed A. M. Varbla vallas asuva endise kinnistu lahustüki kompenseerimise kohta, tuleb teisi kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates lugeda tuvastatuks, et Varbla vallas asuv lahustükk A. M. kompenseeriti. Seega on väär kaebuse esitaja poolt haldusmenetluse uuendamise avalduses esitatud väide, et Varbla vallas asub õigustatud subjektile tagastamisele kuuluv lahustükk suurusega 6,3 ha. Kaebuse esitaja väite on Hanila Vallavalitsus 17.12.2010 vastuses haldusmenetluse uuendamise taotlusele ka ümber lükanud (t lk. 48). Eeltoodust tulenevalt on Hanila Vallavalitsus õigesti leidnud, et puudub HMS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamise alus: kaebuse esitaja poolt väidetud asjaolu, et Varbla vallas asub Uuetoa A13 lahusmaatükk, mida on võimalik A. M. tagastada, ei vasta tõele. Kuna Varbla vallas asuv lahusmaatükk on õigustatud subjektile kompenseeritud, ei ole Hanija Vallavalitsusel võimalik seda õigustatud subjektile samaaegselt tagastada. Vastustaja on õigesti märkinud, et ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või

9 kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Kaebuse esitaja vastuargumendid selle kohta, et nimetatud maatükk oleks tulnud A. M. kompenseerimise asemel tagastada, ei ole käesolevas kohtumenetluses ega haldusmenetluse uuendamise taotluse lahendamise menetluses asjakohased. Hanila Vallavalitsuse 20.10.2000 korraldus nr. 284 A. M. vaidlusaluse lahusmaatüki eest kompensatsiooni määramise kohta on kehtiv ning selle vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Kuna eeltoodud korraldus ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks, puudub kohtul pädevus seisukoha võtmiseks selles, kas korraldus on seaduslik või mitte. Ühtlasi tuleb märkida, et Riigikohtu halduskolleegiumi

15. märtsi 2004. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-6-04 leitakse, et haldusorgani poolt menetluse uuendamise alusena ei ole käsitatav halduspraktika või õigusakti tõlgendamise muutumine (otsuse p 18). Seega ei saa kaebuse esitaja haldusmenetluse uuendamise taotluses tugineda õiguslikele argumentidele.

27. Õiguslikele argumentidele saab tugineda KOKS § 33 lg 1 alusel omavalitsusorganile esitatavas taotluses. KOKS § 33 lg 1 järgi on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. Kohus möönab, et Riigikohtu halduskolleegium on mitmetes kohtulahendites asunud seisukohale, et nimetatud säte ei anna kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas taotlus sisuliselt läbi vaadata või mitte ning on asunud seisukohale, et selline taotlus tuleb haldusorganil igal juhul läbi vaadata (31. jaanuari 2000. a määruse p 1 haldusasjas nr. 3-3-1-49-99: 4. novembri 2002. a otsuse p 19 haldusasjas nr. 3-3-1-51-02 ning 10. novembri 2004. a otsuse p 17 haldusasjas nr. 3-3-1-36-04). Samuti on Riigikohus leidnud, et KOKS § 33 lg-t 1 tuleb käsitleda erinormina Haldusmenetluse seadusest tuleneva haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlemise üldregulatsiooni suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2004. a otsuse p 17 haldusasjas nr. 3-3-1-36-04). Seega tuleb asuda seisukohale, et isikul on õigus taotleda KOKS § 33 lõike 1 alusel haldusakti kehtetuks tunnistamist ka olukorras, kus tal HMS § 68 järgi selline õigus puudub. Nimelt sätestab HMS § 68 lg 1, et isikul on õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist.

28. Samas tuleb märkida, et käesoleval juhul ei taotlenud kaebuse esitaja Hanila Vallavalitsuselt KOKS § 33 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamist, vaid esitas taotluse haldusmenetluse uuendamiseks HMS § 44 lg 1 p 2 alusel. Asjaolu, et vastustaja lahendas kaebuse esitaja taotluse selle sõnastusest ning väidetest lähtudes ei anna kaebuse esitajale õigust taotleda Hanila Vallavalitsuse 20.12.2010 kirja tühistamist väitega, nagu oleks Hanila Vallavalitsus pidanud taotlust käsitlema ka KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud taotlusena. Kui HMS § 44 lg 1 p 2 alusel esitatud taotluse läbivaatamine eeldab vaid taotluse kontrollimist HMS § 44 lg 1 p-s 2 märgitud õigusliku asjaolu suhtes, siis KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud taotluse läbivaatamisel peab „omavalitsusorgan esmalt otsustama, kas haldusakt on õigusvastane ja kitsendab taotluse esitaja õigusi. Kui need tingimused ei ole täidetud, jätab organ taotluse rahuldamata. /…/ Ainuüksi varasema haldusakti õigusvastasusest ja sellega kaebuse esitaja õiguste rikkumise faktist ei tulene aga kohustust seda akti tingimata muuta. Diskretsiooni teostamisel peab omavalitsus arvestama ka muid olulisi asjaolusid, sealhulgas puudutatud isikute õigusi ja huve ning avalikku huvi. Need asjaolud võivad haldusakti muutmise välistada. Mida rohkem on möödas aega algse haldusakti andmisest, seda väiksem kaal on taotleja õiguste kaitse argumendil võrreldes muutmise kahjuks rääkivate argumentidega. /…/ Oluline on siinkohal märkida, et isik ei saa antud sättes nimetatud taotlusega esineda korduvalt, kui ei esine HMS § 44 lg-s 1 sätestatud asjaolusid“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 04.11.2002 otsus asjas nr. 3-3-1-51- 02, p 17, p 20). Arvestades erinevusi HMS § 44 lõike 1 ning KOKS § 33 lõike 1 alusel esitatud taotluste menetlemisel ja kontrollimisel ning asjaolu, et kaebuse esitaja ei taotlenud Hanila

10 Vallavalitsuselt 19.11.2010 koos haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamisega ka KOKS § 33 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamist, puudub kohtul alus Hanila Vallavalitsuse 20.12.2010 kirja kui haldusakti tühistamiseks ning Hanila Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks U.Õ. 19.11.2010 menetluse uuendamise taotluse uuesti läbivaatamiseks.

29. Siiski peab kohus vajalikuks rõhutada, et ka juhul, kui asuda seisukohale, et Hanila Vallavalitsusel tekkis kaebuse esitaja poolt esitatud haldusmenetluse uuendamise taotluse alusel kohustus võtta seisukoht Hanila Vallavalitsuse 08.12.2008 kirjaga nr. 5-2.3/1400 U.Õ.le tehtud ostueesõigusega erastamise piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamise osas KOKS § 33 lg 1 alusel, ei saa Hanila Vallavalitsuse 17.12.2010 kirja, millega jäeti haldusmenetlus uuendamata, õigusvastaseks pidada. Vaidlustatud haldusaktis selgitas Hanila Vallavalitsus piisava põhjalikkusega, miks ei vasta tõele kaebuse esitaja väide selle kohta, nagu ulatuks õigustatud subjekti tagastamise taotlus ka Varbla vallas asuvale lahusmaatükile. Kuna vastustaja kummutas vaidlustatud haldusaktis motiveeritult kaebuse esitaja väite sellise asjaolu esinemise kohta, mis oleks võinud kaasa tuua senise piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamise ning muid vastuväiteid piiride kulgemise ettepanekule kaebuse esitaja ei esitanud, ei pidanud Hanila Vallavalitsus hakkama vaidlustatud haldusaktis sisuliselt käsitlema muid väiteid, mida ei esitatud. Kohus märgib, et põhimõtteliselt on võimalik, et üks ja seesama faktiline asjaolu võib kaasa tuua haldusmenetluse uuendamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise nii HMS § 44 lõikele 1 tuginedes kui ka KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud taotluse puhul. Kui aga isiku poolt taotluses esitatud väidetav uus asjaolu valeks osutub ning omavalitsusorgan on selle HMS § 44 lg 1 alusel haldusmenetluse uuendamise taotluse lahendamisel kindlaks teinud, ei saa pidada õigusvastaseks seda, kui omavalitsusorgan ei hakka vastuses haldusmenetluse uuendamise taotlusele üle kordama seda, miks valeks osutunud faktiline asjaolu ei saa ka KOKS § 33 lõike 1 alusel kaasa tuua haldusakti õigusvastasust.

30. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jääb rahuldamata kaebuse esitaja taotlus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks. Kuna vastustaja esindaja kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Tiina Pappel kohtunik