3-10-2971/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2971 Haldusasi A. A. ja M. A. kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse nr 13009 tühistamise ja õiguste rikkumise lõpetamiseks kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 16. märtsil 2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A. A. Kaebuse esitaja: M. A. Kaebuse esitajate esindaja: v.adv. Alar Eiche Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus Esindajad: Marilys Paulus ja Inge Lumiste RESOLUTSIOON 1. Rahuldada A. A. ja M. A. kaebused osaliselt ning tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus nr 13009. 2. Muus osas jätta A. A. ja M. A. kaebused rahuldamata. 3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt A. A. kasuks välja menetluskulu 825 (kaheksasada kakskümmend viis) eurot. 4. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt M. A. kasuks välja menetluskulu 825 (kaheksasada kakskümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993 otsusega nr 1189 loeti XX -11, endisel kinnistul nr

2 XXX, asuvad hooned ja krunt suurusega XXXX m² omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. A.-le ning õigustatud subjektideks tunnistati A. A. 1/2 mõttelises osas ja M. A. 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldusega nr 790-k otsustati tagastada A. A.-le ja M. A.-ile XX -11 asuvad hooned võrdsetes mõttelistes osades. Tallinna Linnavalitsuse 14. märtsi 1997 korraldusega nr 723-k otsustati endise XX-11 maa osaline tagastamine ja kompenseerimine A. A.-le ja M. A.-ile. Kinnistatud maa kanti kinnistusraamatusse ning A. A. ja M. A. võõrandasid selle. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1998 otsusega nr 10092 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993 otsus nr 1189 ning otsustati jätta A. A. ja M. A. avaldused rahuldamata Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel, kuivõrd omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, nähti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimuste lahendamine ette riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998 korraldusega nr 6585-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldus nr 790-k ning 14. märtsi 1997 korraldus nr 723-k. 2. Riigikohus tunnistas 12. oktoobri 2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ning selgitas hiljem kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 tehtud otsuses, et varem ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb komisjonidel uuesti läbi vaadata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsusega nr 13009 otsustati jätta A. A. ja M. A. taotlus XX-11, endisel kinnistul nr XXX hoonete ja maa tagastamiseks rahuldamata, kuna nimetatud vara eest on A. A. pärijate taotluse alusel Saksamaa Liitvabariigi poolt määratud kompensatsioon. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 3. M. A. ja A. A. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse nr 13009 tühistamist, selle õigusvastasuse tuvastamist ning ettekirjutuse tegemist kaebuse esitajate suhtes toime pandud rikkumiste lõpetamiseks. Kaebuse esitajad leiavad, et nende avalduste uueks läbivaatamiseks puudub vajadus, kuna nende avaldus on läbi vaadatud ja rahuldatud ÕVVTK linnakomisjonis juba 1993. aastal, samuti on nende suhtes tehtud haldusaktid täidetud. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitajate esindaja, et kaebuse esitajate eesmärk on muuhulgas tuvastada, et nende A. A.-ilt õigusvastaselt võõrandatud XX-11 vara osas on omandireform lõppenud, mistõttu ei ole alust selle vara tagastamise avaldusi uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitajad viitavad Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas 2-04-2100, kus leiti, et kaebuse esitajatele vara tagastamine oli seaduslik. 4. Kaebuse esitajate väitel ei ole tõendatud vastustaja väide, et A. A. pärijad on saanud Eestisse jäänud vara eest saanud kompensatsiooni ning kinnitavad samas, et pole kunagi saanud mingit kompensatsiooni mahajäänud vara omandiõiguse kaotuse eest. Kaebuse esitaja toob ka välja, et A.-E.-O. A. suri Saksamaal 4. aprillil 1955 ning pole ka usutav, et tema või tema pärijad said pärast surma mingit kompensatsiooni. Liiatigi leiavad kaebuse esitajad, et isegi kui kompensatsiooni maksmine oleks tõendatud, ei välistaks see õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kuna mingisuguste kompensatsioonide maksmine Saksamaa Liitvabariigi õigusakti Gesetz über den Lastenausgleich alusel ei ole vara tagastamine ega kompenseerimine Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 mõistes. Kaebuse esitajad viitavad Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2011 aasta otsusele haldusasjas nr 3-10-2818 ning kinnitavad nõustumist seal toodud kohtu seisukohtadega. VASTUSTAJA SEISUKOHT

3 5. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalune otsus on õiguspärane, mistõttu ei ole esitatud kaebus põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja selgitab, et otsuse aluseks on olnud A. A. toimikus (ZLA 1/5155396) sisalduvad dokumendid, mis tõendavad, et XX-11 asuva vara eest on makstud kompensatsiooni. Vastustaja selgitab ka, et Lastenausgleicharhivi on kogutud positiivselt lahendatud taotluste toimikud, mis Saksamaa Liitvabariigi erinevatelt liidumaadel ametkonna kontoritest lõpetatuks on tunnistatud ja sellega Bayreuthi alaliseks säilitamiseks on saadetud. Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi toimiku olemasolu viitab asjaolule, et ümberasuja taotlust lahendati ning selle edastamine keskarhiivile lubab eeldada kompensatsiooni taotluse positiivset lahendamist. Vastustaja toob välja, et kogutud tõendite kohaselt esitas A. A. 29. novembril 1952 taotluse saamaks hüvitist XX-11 vara eest, samuti nähtub, et Poolas on talle määratud 270 0000 riigimarga suurune hüvitis. Vastustaja väidab, et XX-11 vara hüvitamise kohta on lõplik otsus tehtud 30. septembril 1964. Vastustaja toob ka välja, et toimikud ei sisalda kompensatsiooni maksmisest keelduvaid otsuseid ega dokumente. Vastustaja leiab, et A. A. varade kompenseerimise dokumendid näitavad selgelt, kuidas toimus aastatel 1941-1945 järelümberasujatele varade kompenseerimine ning neid kogumis hinnates on tõendatud, et A. A.-le on makstud Saksa riigi poolt kompensatsiooni XX-11 asuva vara eest. Kuna ORAS § 17 lg 5 välistab õiguse nõuda selle vara tagastamist, mis on juba kompenseeritud, on vaidlustatud otsus õiguspärane, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et M. A. ja A. A. kaebused on põhjendatud ning tulevad rahuldada osaliselt. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Alust pole siiski tuvastada, et omandireform XX-11 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on läbi ega teha vastustajale ettekirjutust A. A. ja M. A. avalduste edasise menetlemise keelamiseks (rikkumiste lõpetamiseks). Samuti ei ole kohtu hinnangul vajalik kohtuotsuse resolutiivosas eraldi tuvastada linnakomisjoni otsuse õigusvastasust. Haldusakti õigusvastasus on selle tühistamise eelduseks ning haldusakti tühistamise nõue hõlmab endas ka selle õigusvastasuse tuvastamise taotlust. Eraldi õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamine või sellise eraldiseisva taotluse lahendamine kohtuotsuse resolutiivosas oleks vajalik juhul kui kaebuse esitajad tühistamisnõuet ei esita või kui see jääb mingil põhjusel lahendamata (nt. selle taotluse osas menetluse lõpetamise tõttu kaebetähtaja rikkumise tõttu). ÕVVTK linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse tühistamise tingib eelkõige see, et selle otsuse aluseks olev ÕVVTK linnakomisjoni seisukoht, et Tallinnas XX-11 asuva vara endise omaniku pärijatele on Saksamaa Liitvabariigis maksutud selle vara eest kompensatsiooni, mis välistab ORAS § 17 lg 5 kohaselt vara tagastamise või kompenseerimise omandireformi käigus, on väär ning tõendamata. 7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinnas XX-11 asuv hoone ja maa on omandireformi objektiks, kuivõrd nii maa kui sellel asuv hoone natsionaliseeriti. Vaidlust pole ka selles, et eelnimetatud vara omanikuks oli 16. juunil 1940 aastal Eesti Vabariigi kodanik A. A., kes lahkus Eestist 1941. aastal Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingu alusel. Vaidlus on esiteks selles, kas ÕVVTK linnakomisjonil oli üldse alust A. A. ja M. A. avalduste uueks läbivaatamiseks ning teiseks selles, kas A. A.-le või tema pärijatele on Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud kompensatsioone, mis on käsitatavad XX-11 asuva vara kompenseerimisena ORAS § 17 lg 5 mõistes. 8. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil polnud üldse alust kaebuse esitajate avaldusi läbi vaadata. Ebaõige on kaebuse esitajate

4 seisukoht, et neile XX-11 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimus on lõplikult lahendatud. ÕVVTK linnakomisjoni 25. oktoobri 1993 otsus, millega kaebuse esitajad omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati, samuti Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldus nr 790-k ja 14. märtsi 1997 korraldus nr 723-k, millega otsustati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine, on kehtetuks tunnistatud vastavalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1998 otsusega ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998 korraldusega nr 6585-k. Seega ei ole hetkel kehtivat haldusakti, millega määrataks kindlaks XX-11 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik staatus omandireformi kontekstis. Asjaolu, et vara ka reaalselt tagastati enne eelviidatud otsuste kehtetuks tunnistamist, ega ka see, et kaebuse esitajad selle võõrandasid, samuti mitte asjaolu, et Tallinna linna poolt kaebuse esitajate ning neilt XX-11 kinnistu ostnud isiku vastu esitatud omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldamata jäeti, ei anna alust jätta A. A. ja M. A. taotlusi uuesti läbi vaatamata. Haldusasjas 3-3-2-1-07 tehtud otsuses märkis Riigikohtu üldkogu, et selle otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus seisukohale, et tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning vallavõi linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Riigikohus märkis, et uuesti tuleb läbi vaadata isegi need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tuleneb kohtu hinnangul see, et kõik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, mis on kas ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäetud või mille suhtes tehtud positiivsed otsused on ORAS § 7 lg 3 alusel kas haldusorgani enda poolt või kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud, tuleb uuesti läbi vaadata. Seda kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht haldusasjas nr 3-06-362 tehtud kohtuotsuses, kus käsitleti käesoleva juhtumiga sarnast juhtumit, millele on oma kaebuses viidanud ka kaebuse esitaja (nö. A. K. kaasus). Nimetatud asjas leidis ringkonnakohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus tuleb uuesti läbi vaadata, sõltumata sellest, et juba 1993. aastal vastu võetud vara tagastamise korralduse alusel anti õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi õigustatud subjektile üle ning viimane võõrandas osa sellest. Avalduse uut läbivaatamist ei välista ka tsiviilasjas nr 2-04-2100 tehtud kohtuotsuses toodud seisukoht, et kaebuse esitajatele vara tagastamine toimus õiguspäraselt. Nimetatud tsiviilasjas vaadati läbi Tallinna linna omandiõiguse kaitse hagi kaebuse esitajate vastu ning kohus leidis, et hagi aluseks olevatel asjaoludel ei ole hagi esemeks oleva nõude rahuldamine põhjendatud. Nimetatud kohtuotsuses hinnati vara tagastamise kui reaaltoimingu (vara üleandmise) õiguspärasust konkreetse haginõude kontekstis. Tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas esitatud seisukoht vara tagastamise õiguspärasuse kohta ei saa asendada seaduse kohaselt pädevate haldusorganite otsuseid. Käesoleval juhul ei olnud kuni 31. augustini 2010 kehtivat haldusakti, millega oleks lahendatud XX-11 asuva vara staatus omandireformi käigus. Eeltoodust tulenevalt oli ÕVVTK linnakomisjonil kohustus A. A. ja M. A. avaldus uuesti läbi vaadata.

5 9. Järgnevalt käsitleb kohus A. A. pärijatele väidetava kompensatsiooni maksmisega seotud küsimusi. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 hõlmab Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik. Samas otsuses märgib Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Riigikohus märkis ka, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud ega kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks. 10. Kohus leiab eeltoodud seisukohale tuginedes, et ORAS § 17 lg 5 alusel saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamata jätta juhul kui on tõendatud, et õigustatud subjektile või vara võõrandamisaegsele omanikule on makstud kompensatsiooni ning tegemist on kompensatsiooniga konkreetse vara eest. Kohtu hinnangul ei tõenda mitte ükski vastustaja poolt kohtule esitatud dokument A. A. pärijatele mingisuguse kompensatsiooni maksmist. ORAS § 17 lg 5 seab omandireformi käigus vara tagastamise või kompenseerimise sõltuvusse konkreetset vara varasemast tagastamisest või kompenseerimisest, mitte aga pelgalt mingisuguse muu kompensatsiooni saamise õigusliku aluse olemasolust. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatud asjaolu – vara varasemat kompenseerimist – saab tõendada vaid tõenditega, mis kinnitavad mingisuguse kompensatsiooni määramist ja väljamaksmist omandireformi õigustatud subjektile või omandireformi objektiks oleva vara võõrandamisaegsele omanikule. Vastustaja poolt esitatud tõendid kinnitavad küll seda, et A. A. taotles Saksamaa Liitvabariigilt hüvitist Gesetz über den Lastenausgleich’i (edaspidi LAG) alusel (tl. 55-59), märkides ümberasumiskahjuna ka Tallinnas XX-11 asuva vara väärtuse, samuti kinnitavad esitatud tõendid, et Saksamaa pädevad ametivõimud on A. A. taotluse alusel välja arvutanud kahju suuruse, määrates Tallinnas XX-11 (endine XX-XX) vara normaalväärtuseks 115 551 riigimarka (tl. 61-65), ent ükski esitatud tõend ei kinnita selle kahju eest kompensatsiooni määramist ega kaugeltki mitte selle väljamaksmist. Vaidlustatud otsuses on komisjon lubamatult lähtunud eeldusest, et sellistel asjaoludel oli kompensatsiooni väljamaksmine tõenäoline. See, kas mõnele teisele ümberasunud isikule mõne teise objekti mahajäämisega seotud ümberasumiskahjud hüvitati või mitte, samuti see, kas või kui suures ulatuses on Saksamaa Liitvabariik väidetavalt selliseid kahjuhüvitisi välja maksnud, ei oma konkreetse vara tagastamise avalduse läbivaatamisel mingisugust tähtsust. Väär on vastustaja väide, et lõplik otsus kahju hüvitamiseks on tehtud 30. septembril 1964. Nimetatud kuupäeval on Bonni linna Hüvitiste amet (Stadt Bonn Ausgleichsamt) teinud otsuse kahju kindlakstegemise kohta (tl. 65). Tegemist ei ole otsusega hüvitise määramise kohta. Eelpool nimetatud Saksa Liitvabariigi õigusaktist LAG-st tulenevalt ei kuulunud hüvitamisele mitte sugugi kindlaks tehtud ümberasumiskahju suurus, vaid LAG §-i 246 kohaselt liigitati kannatanud kahju suuruse järgi kahjugruppidesse ning hüvitise suurus määrati vastavalt kahjugrupile. LAG §-s 250 sätestati, et põhihüvitise nõude väljamõistmine ja selle põhisumma tehakse kahjukannatanule teatavaks ning §-st 251 tulenes, et põhihüvituse taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud põhisumma ulatuses ning põhisummale lisandub alates 1. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud veerandaasta kohta. Samas sätestati ka võimalus hüvitada nõude summa osamaksetena. Eeltoodud LAG sätetest tuleneb üheselt, et

6 lisaks kahju suuruse kindlaksmääramisele pidi Saksamaa Liitvabariigi pädev ametiasutus tegema ka otsuse hüvitise määramise kohta ning pidama dokumenteeritud arvestust ka hüvitise väljamaksmise kohta. Ühtegi tõendit A. A. pärijatele ei hüvitise määramise ega väljamaksmise kohta, nagu juba öeldud, ei ole vastustajal õnnestunud leida. Nii nagu isiku tunnistamisel omandireformi õigustatud subjektiks, mingisuguse vara tunnistamisel omandireformi objektiks või vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel ei saa Eesti omandireformiseaduste kohaselt tugineda eeldustele või arvamustele selle kohta, kuidas mingisugused sündmused üldiselt toimuda võisid, ei saa eeldustele või arvamustele tugineda ka vara tagastamise avalduse rahuldamata jätmisel ORAS § 17 lg 5 alusel. Põhjusi, miks kompensatsioon pärast ümberasumiskahjude suuruse kindlaks tegemist siiski määramata või välja maksmata jäi, võib olla väga erinevaid. Oletused selle kohta, kas või mismoodi A. A. pärijad Saksamaa ametivõimudega pärast 30. septembri 1964 aastal tehtud kahju suuruse kindlaksmääramise otsuse tegemist suhtlesid, nagu ka oletused selle kohta, millised sündmused loogiliselt võttes võisid sellele otsusele järgneda, ei oma asjas mingisugust tähtsust, kuna miski ei kinnita, et kompensatsiooni oleks reaalselt makstud. Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 leiti, et välisriikide poolt omandireformi õigustatud subjektidele makstud kompensatsioonid tuleb ORAS § 17 lg 5 kohaldamisalasse arvata eelkõige seepärast, et omandireform ei tooks kaasa rikastumist. Rikastumisest saaks rääkida üksnes juhul kui isik oleks kompensatsiooni reaalselt saanud. Seda kinnitab ka Riigikohtu poolt sedastatu, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõistes ei oleks varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Samast loogikast lähtudes ei saa ORAS § 17 lg 5 mõistes kompenseerimiseks pidada seda, et välisriigi õigusest tulenes konkreetsele isikule subjektiivne õigus mingisugust kompensatsiooni saada, samuti ei saa kompenseerimisena käsitada kompensatsiooni taotlemist, sellise taotluse menetlemist ega kompensatsiooni maksmisele eelnenud eelhaldusaktide väljaandmist või kättetoimetamist. ORAS § 17 lg 5 kohaldamine eeldab ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et konkreetne isik on kompensatsioonina saanud reaalselt kas raha või omandiõiguse mingisugusele varale või varalisele õigusele. Tõendiks kompensatsiooni maksmise kohta ei saa olla professor P. J. sellekohane arvamus. Vara tagastamise toimikusse, mille vastustaja kohtule esitas, on vastav arvamus lisatud, ent sellestki ei selgu, milliste tõendite pinnalt on tehtud järeldus kompensatsiooni maksmise kohta. Arvamuses on küll märgitud, et A. A.-le on makstud Poolas 270 000 riigimarga suurune kompensatsioon, ent puuduvad igasugused tõendid, et sellel võis olla mingisugune seos Tallinnasse maha jäänud varaga. P. J. arvamus, et see pidi hõlmama ka kompensatsiooni Tallinna XX-11 vara eest, on alusetu ja tõendamata, liiatigi ka kummaline olukorras, kus LAG alusel tehti otsus kahju kindlaksmääramise kohta alles 1964. aastal. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ei olnud alust A. A. ja M. A. avalduse rahuldamata jätmiseks ORAS § 17 lg 5 alusel. 11. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et vaidlusalune komisjoni otsus on õigusvastane ja tuleks tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele antavast hinnangust, kuivõrd Saksamaa Liitvabariigi Gesetz über den Lastenausgleich’i (LAG) alusel Eestist Saksamaale ümber asunud isikutele makstud kompensatsioonid ei saa põhimõtteliselt välistada omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist omandireformi seaduste alusel. Nimelt on kohus seisukohal, et LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitis ei ole käsitatav kompensatsioonina konkreetse vara eest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses, et ORAS § 17 lg 5 kehtestamisel peeti kindlasti silmas üksnes kompensatsioone, mis määrati vara õigusvastase võõrandamise eest, ent kuna pole usutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara eest kompensatsiooni määramisel kasutati

7 formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest", siis tulevad kõne alla samaväärsena kompensatsioonid, mis määrati Eestisse jäänud vara eest, seostamata kompenseerimist vara õigusvastase võõrandamisega. Eeltoodu pinnalt on kohus seisukohal, et kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 mõistes on tegemist juhul kui õigusvastaselt võõrandatud vara omanikule või tema õigusjärglasele on makstud kompensatsiooni, mille maksmise eesmärk ja õiguslikud tagajärjed on sarnased vara kompenseerimise või tagastamise omadega Eesti omandireformi seaduste alusel. 12. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Välisriikide õiguse alusel makstud kompensatsioonide hindamise seisukohast on olulisimaks selles määratluses see osa, mille kohaselt on omandireformi eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Teisisõnu kompenseeritakse omandireformi käigus omandiõiguse kaotamine, kusjuures ORAS-ist tulenevalt reguleerib Eesti Vabariik vara tagastamise või kompenseerimisega lõplikult omandireformi õigustatud subjektiks oleva isiku suhte omandireformi objektiks olevasse varasse. Sellistele tunnustele LAG alusel makstavad kompensatsioonid ei vasta. 13. LAG preambulas sätestatakse järgmist: Tunnustades sõja ja selle tagajärgede tõttu kõige enam kannatanud rahvastikuosa nõudeid saada hüvitust sõjakahjude eest ning vajalikku abi tööja elukohaga kohanemiseks, arvestades sotsiaalset õiglust ja rahvamajanduse võimalusi ning väljendades selgesõnaliselt tingimust, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele võttis Bundestag Bundesrat’i heakskiidul vastu alljärgneva seaduse“. LAG §-st 1 tulenevalt määratletakse selle seadusega sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine ning §-i 2 kohaselt on vastavateks meetmeteks kompensatsioonide maksmine, kusjuures § 4 kohaselt on üheks kompensatsiooniliigiks sama seaduse §-de 243-252 alusel makstav põhihüvitus. Ümberasumiskahjud on defineeritud LAG §-s 12 kui kahju, mis on tekkinud ümberasustatud isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või rahvuselt sakslase vastu suunatud ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oderi-Neisse liini või väljaspool Saksa Riigi piiri asuvatel aladel 31. detsembri 1937 territoriaalse seisuga järgnevates valdkondades: 1. majanduslikud väärtused, mis kuuluvad põlluja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka hindamisseaduse (Bewetsungsgesetz) mõistes; 2. alljärgnevad majanduslikud väärtused, sedavõrd kui nad ei kuulu punkti nr. 1 alla: a) esemed, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks; b) kodune vara; c) säästud riigimarkades; d) teised eraõiguslikud rahalised nõuded, mis on arvestatud säästudena riigimarkadesse; e) kapitaliühingute osakud ning tulundusühistutes ja majandusühistutes arvel olevad ärisummad; 3. eluruumi kaotus; 4. tööalaste või mõnede muude elutähtsate vahendite kaotus. LAG § 243 kohaselt makstakse põhihüvitust muuhulgas ümberasustamiskahju eest, mis kuulub hindamisseaduse (Bewertungsgesetz) mõistes põlluja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka ning ka esemete eest, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks. LAG §-s 245 sätestatakse aga, et ümberasustamiskahjudest ja idaaladel saadud põlluja metsamajandusliku vara kahjudest, samuti põhivaralt kindlaksmääratud pikaajalistest kohustustest, mis ümberasustamise hetkel olid selle varaga majanduslikult seotud või olid nendega asjaõiguslikult tagatud, tuleb maha arvata pool nende Saksa riigimarkades antud nimisummast. LAG § 245 p 3 kohaselt tuleb ümberasustamiskahjudest maha arvata summa, millega need oleks saksa markadesse ümber arvestatud põhiseaduse kehtivusalas kehtivate Saksa markadesse ümberarvestamise eeskirju rakendades. LAG §-s 246 aga sätestatakse, et kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse

8 kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse. Edasi sätestatakse samas, et põhihüvitus tuleneb põhisummast, mis vastab konkreetsele kahjugrupile, millesse kannatanud isik liigitati. Samas on toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud kahjusumma suuruse vahemikud riigimarkades ning teises sellele vastav põhisumma Saksa markades. Nii näiteks on 4201 kuni 6000 riigimarga suuruse kahju puhul ette nähtud põhisumma 2300 Saksa marka, 20 000 kuni 30 000 suuruse kahju korral 5500 Saksa marka jne. LAG §-des 248 ja 249 reguleeritakse juurdemakseid põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud võimalik pöörduda tagasi oma varasemasse elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elukohas leida sobivaid elamistingimusi ning põhisumma vähendamist näiteks siis kui põhisumma ületaks 50% algsest varast või vähendamist varasema seaduse alusel makstud kompensatsiooni võrra. 14. Kohus leiab uuritud LAG normide põhjal, et nende alusel makstud kompensatsioonide eesmärgid ja tagajärjed ei ole sarnased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise omadega ORAS-is. Kõige olulisem on eelkirjeldatud põhihüvituse ja ORAS alusel makstava kompensatsiooni eesmärkide erinevuses. Nagu kohus eelpool märkis, tuleneb ORAS-ist, et kompensatsiooni maksmisega Eesti omandireformi seaduste alusel loetakse vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid. LAG regulatsioonist sellist eesmärki ei tulene. LAG alusel isikutele välja makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ning tsiteeritud sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud LAG järgi loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Vara tagastamise nõuete all ei tule kohtu hinnangul silmas pidada üksnes eraõigusest tulenevaid omandiõiguse kaitse nõudeid, vaid ka selliseid avalik-õigusliku iseloomuga nõudeid, nagu seda on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus ORAS alusel. Eelnimetatud Saksa õigusakt ei reguleeri omandireformi käigus vara tagastamist, küll aga sõltub ORAS § 17 lg 5 kohaselt vara tagastamine sellest, milline hinnang anda hüvitistele, mis järelümberasujatele LAG alusel maksti. Eeltoodust nähtub, et LAG alusel kompensatsiooni maksmise eesmärk ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varaline kahju. Tegemist oli toetusega, mida maksti ümberasujatele kui eriliselt kannatanud isikute grupile ning mille eesmärk oli anda neile mõistlik võimalus jätkata oma elu Saksamaal. Asjaolu, et hüvitise suurus oli seatud sõltuvusse maha jäänud vara väärtusest, ei muuda seda kompensatsiooniks vara eest. Pigem on LAG puhul lähtutud loogikast, et isikud, kes elasid aladel, kust nad Saksamaale ümber asustati, jõukamalt, peaksid saama ka suurema toetuse selleks, ent nende ümberasumiskahju ei oleks teiste, vähem varakate ümberasujatega võrreldes proportsionaalselt suurem. 15. LAG ja Eesti omandireformi seadustes ette nähtud kompensatsioonid erinevad ka selle poolest, et viimatinimetatud kompensatsioon on otseses sõltuvuses õigusvastaselt võõrandatud vara väärtusest. Tõsi, kompenseeritava väärtuse kindlakstegemisel ei võetud arvesse omandireformi objektiks oleva vara (võimalikku) turuväärtust kompensatsiooni määramise ajal, vaid lähtuti kas selle võõrandamisaegsest maksumusest, mis arvutati õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduses sätestatud valemi alusel ümber kehtivasse vääringusse või õigusvastaselt võõrandatud maa puhul maa maksustamishinnast vastavalt maa hindamise seadusele. See aga ei muuda tõdemust, et kompenseeriti õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus. Üksnes vara väärtuse kompenseerimist saab käsitada vara eest kompensatsiooni maksmisena. LAG-s sätestatud põhihüvituse suurus on küll teatavas sõltuvuses maha jäänud vara väärtusest, ent selles seaduses ei deklareerita kompensatsiooni eesmärgina mahajäänud vara väärtuse hüvitamist.

9 Võrreldes LAG §-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju suurusvahemike ja hüvitiste põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse hüvitamisega ega hüvitisega mahajäänud vara eest. Avalikult kättesaadavatest infoallikatest nähtuvalt toimus Saksamaal 1948. aastal rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega selliselt, et vahetuskursiks oli teatud isikute ja summade ulatuses 1:1, teatud isikute ja summade lõikes 1:10. Isegi kui lähtuda kursist 1:10, on ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil moel maha jäänud vara väärtusele. Ka LAG § 249 lg 1 punktis1 sätestatud põhisumma vähendamise alus näitab, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa ei tohtinud ületada teatud osa vara väärtusest. Neil asjaoludel ei saa väita, et tegemist oleks olnud kompensatsiooniga mahajäänud vara eest. 16. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamisel ei oma tähtsust kompensatsiooni piisavus. Sellest seisukohast ei saa järeldada, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamine oleks õigustatud mis iganes juhul kui isikule maksti mingisugust kompensatsiooni, mille arvestamise aluseks oli muuhulgas ka mahajäänud vara väärtus. Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG-st tuleneks, et tegemist on kompensatsiooniga vara eest ehk hüvitisega omandiõiguse kaotamise eest. Eeltoodud põhjustel see LAG puhul aga nõnda mitte ei ole. Riigikohtu tõdemus, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga ei saa võtta isikult õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist olukorras, kus tal välisriigi seadusest tulenevalt ei oleks olnud ilmselt mingit põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga millegi üle vaielda. Käesoleval juhul on LAG preambulas sõnaselgelt sedastatud, et tegemist ei ole meetmetega, mis reguleeriksid lõplikult ja otsustavalt ära ümberasunud isikute suhted nende poolt maha jäänud varasse. Vastupidi, preambulas sätestatakse, et LAG alusel makstavad toetused ei võta neilt isikutelt õigust esitada muid nõudeid sellise vara suhtes. Ebaõiglane oleks jätta need isikud omandireformi käigus ilma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada või selle eest kompensatsiooni saada, kuivõrd LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud neil isikutel mingisugust põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitisi hakata käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmine võib tulevikus takistada vara tagasisaamist. 17. Eeltoodud põhjustel tuleb A. A. ja M. A. kaebused rahuldada osaliselt ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus tühistada. ORAS § 16 lõikes 21, mis jõustus 1. septembril 2010, sätestatakse: „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni menetluses olevad vara tagastamise ja kompenseerimise toimikud antakse 2010. aasta 31. detsembriks üle asukohajärgsele maakonnakomisjonile. Linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi toimikute üleandmist. Vastustajaks linnakomisjoni otsuse vaidlustamisel kohtus on linnavalitsus. Kui kohtuotsusest tulenevalt kuulub linnakomisjoni otsus ümbervaatamisele, antakse vara tagastamise või kompenseerimise toimik üle maakonnakomisjonile“ Eeltoodust tulenevalt tuleb asjas uus otsus teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonil. 18. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohtu hinnangul saavutasid kaebuse esitajad kaebuse osalise rahuldamisega siiski valdavalt oma eesmärgi, mistõttu tuleb kaebus menetluskulude väljamõistmise kontekstis rahuldatuks lugeda vähemalt ¾ ulatuses. Kaebuse esitajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist kokku summas 3369,71 eurot. Menetluskulude kandmist tõendavate dokumentidena on kaebusele lisatud Advokaadibüroo Eiche ja Partnerid arve summas 34 560 krooni, mis vastab 2208,79 eurole ja arve summas 1128,95 eurot. Arvete tasumist tõendavad maksekorraldused

10 summas 17 000+ 17560=34560 krooni ning kassa sissetuleku order summale 1128,95 eurot. Kumbki kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 250 krooni, mis vastab 15,98 eurole. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et tõendatud on menetluskulude kandmine summas 2208,79+1128,95+15,98+15,98=3369,70 eurot. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vaidluse keerukust, vaidlusaluse haldusakti ja selles viidatud tõendite, samuti vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite mahukust arvestades, samuti silmas pidades seda, et Saksa seaduse analüüs, mille kaebuse esitajad esitasid kohtukõne teesides, tugineb valdavalt varasemale halduskohtu otsusele, on kaebuse esitajate õigusabikulu põhjendamatult suur. Mõistlikuks õigusabikulu suuruseks on kohtu hinnangul umbes 2200 eurot. Kuna kaebused rahuldati osaliselt, tuleb seda summat vähendad ¼ võrra. Seetõttu mõistab kohus kaebuse esitajate kasuks välja kokku õigusabikulu 1650 eurot (kummagi kaebuse esitaja kasuks seega 825 eurot), hõlmates sellega ka tasutud riigilõivud.

Kristjan Siigur kohtunik