3-10-1858/41 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-1858 Otsuse kuupäev 22. märts 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Elva Vesi OÜ (endine OÜ Aqua & Waste Services) kaebus Elva Linnavolikogu 25. juuni 2010. a otsuse nr 25 punktide 3 ja 5 õigusvastase tuvastamise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev 12.01.2011 ja 02.03.2011 Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja Elva Vesi OÜ esindaja Janar Kuus Vastustaja Elva Linnavolikogu esindaja Margo Lemetti Kolmas isik AS Emajõe Veevärk esindaja Tanel Pürn

1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Mõista AS-lt Elva Vesi AS Emajõe Veevärk kasuks välja kohtumenetluses kantud kulude katteks 610 (kuussada kümme) eurot. Elva Linnavolikogu ja Elva Vesi OÜ menetluskulud jäävad nende end kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. aprill 2011. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. Elva linna ja Elva Vesi OÜ (endine OÜ Aqua & Waste Services) vahel sõlmiti 29. novembril 2000 leping ühisveevärgija kanalisatsiooniteenuste osutamiseks Elva linnas ning teenuste osutamiseks vajalike varade rendileping. Elva Linnavolikogu 18. detsembri 2000 otsusega nr 99 määrati kaebaja Elva linnas veeettevõtjaks. Elva Linnavalitsuse 22. märtsi 2010 otsusega nr 17 pikendati eelpool nimetatud lepingute kehtivust 31. detsembrini 2010. Lepingute esemeks olevate ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanikuks on käesoleval ajal AS Emajõe Veevärk, kes oli andnud need Elva Linnavalitsuse kasutusse.

2 Elva Linnavalitsus esitas 28. mail 2010 kaebajale avalduse 29. novembri 2000 lepingute ülesütlemiseks alates 10.06.2010.a kaebaja poolse lepingurikkumisega põhjendusega.

2. Elva Linnavolikogu 25. juuni 2010 otsuse nr 25 punktiga 1 otsustati heaks kiita Elva Linnavalitsuse tegevus teenustelepingu ja rendilepingu ülesütlemisel, punktiga 3 kinnitati Elva linna haldusterritooriumil vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk ning punktiga 5 tunnistati kehtetuks Elva Linnavolikogu 18. detsembri 2000 otsus nr 99 „Elva linnas veeettevõtja määramine ja vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine“.

3. Elva Vesi OÜ esitas 19. juulil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Elva Linnavolikogu 25. juuni 2010 otsuse nr 25 p-de 1, 3 ja 5 tühistamiseks. Kaebuses oli esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus, taotledes peatada Elva Linnavolikogu 25.juuni otsuse nr 25 täitmise peatamise p-de 1,3 ja 5 osas kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Halduskohtu 27.juuli 2010 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 17.augusti 2010 määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

4. 02.02.2011 esitas Elva Vesi OÜ kaebuse muutmise taotluse, milles palub tuvastada Elva Linnavolikogu 25. juuni 2010 otsuse nr 25 punktide 3 ja 5 õigusvastasus, tuvastada linnavalitsuse 28. mai 2010 ülesütlemisavalduse (haldusakti) tühisus osas, mis puudutab 29. novembril 2000 sõlmitud nn teenustelepingut ning tuvastada 28. mai 2010 ülesütlemisavalduse tühisus osas, mis puudutab varade rendilepingut.

02.03.2011 kohtuistungil täpsustas kaebuse esitaja, et kaebaja soovib ülesütlemisavalduste õigusvastasuse tuvastamist, mitte tühisuse tuvastamist. Kohus rahuldas kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks osaliselt. Kohus luges põhjendatuks ja võttis menetlusse Elva Vesi OÜ kaebuse Elva Linnavolikogu 25. juuni 2010 otsuse nr 25 punktide 3 ja 5 õigusvastasuse tuvastamise nõudes, kaebuse täiendust ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamiseks ei võtnud kohus menetlusse.

Kaebuse põhjendused

5. Kaebuse kohaselt rikub vaidlustatud otsus kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja märgib, et peale linnavolikogu otsuse vastuvõtmist ei saanud kaebuse esitaja enam Elva territooriumil vee-ettevõtja teenust osutada. Kuna lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud kaebajal võimalik osutada Elva linnas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust tähtaja lõpuni, siis tekitati kaebajale materiaalset kahju perioodil 2010.a juunist kuni 31.12.2010. Vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel on kaebaja põhjendatud huviks hilisem kahjunõude esitamine vastustaja vastu.

6. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema ka kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul Elva Linnavolikogu poolt seda aga tehtud ei ole, mistõttu on 25. juuni 2010. a otsus nr 25 täielikult motiveerimata. Haldusakt ei ole kontrollitav, sest pole näha, millistest motiividest tulenevalt on vee-ettevõtja õigused lõpetatud. Vastustaja poolt viidatud õiendis ei ole käsiteletud kaebuse esitaja argumente ning mingit huvide kaalumist toimunud ei ole.

7. HMS § 61 kohaselt kehtib haldusakt kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. 25.

3 juuni 2010. a otsusega nr 25 tunnistas Elva Linnavolikogu kehtetuks oma varasema 18. detsembri 2000. a otsuse nr 99 „Elva linnas vee-ettevõtja määramine ja vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine“. Järelikult tunnistati nimetatud otsusega kehtetuks vaid üks haldusakt, täpsemalt öeldes otsus nr 99. Otsuse nr 99 kehtetuks tunnistamine ei mõjuta teiste Elva linna poolt varasemalt väljaantud haldusaktide kehtivust. Nii on jätkuvalt kehtiv ka 22. märtsi 2010. a otsus nr 17, millega pikendati Lepingut tähtajaga kuni 30. detsembrini 2010. a. Et Leping korrektselt lõpetada, tulnuks Elva Linnavolikogul oma 25. juuni 2010. a otsusega nr 25 tunnistada kehtetuks lisaks 18. detsembri 2000. a otsusele nr 99 ka 22. märtsi 2010.a otsus nr 17, millega vaidlusalust Lepingut pikendati. Kuni Elva Linnavolikogu viimatinimetatud otsust kehtetuks tunnistanud ei ole, siis on see HMS kohaselt kehtiv ning Lepingust tulenevaid kohustusi tuleb selle alusel täita kuni 30. detsembrini 2010. a.

8. Kaebaja juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et vee-ettevõtjana teenuse osutamise näol kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil on Veeseaduse kohaselt tegemist vee erikasutusega, milleks on vaja vee erikasutusluba. Kaebajale teadaolevalt AS-il Emajõe Veevärk vee erikasutusõigus käesoleva haldusterritooriumi kohta puudub. Veeseaduse § 9 lg 1 kohaselt tekib vee erikasutusõigus tähtajalise vee erikasutusloa alusel. See tähendab aga seda, et viimane ei saagi hetkel Elva linna haldusterritooriumil teenust osutada. Tulenevalt sellest on ka Elva Linnavolikogu 25. juuni 2010. a otsuse nr 25 punkt 3, millega kinnitati uueks vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk, õigusvastane.

9. 03.02.2011 esitatud kaebuse muutmise taotluse põhjendustes märgib kaebaja, et kuna lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud kaebajal võimalik osutada Elva linnas ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni teenust tähtaja lõpuni, siis tekitati kaebajale sellega materiaalset kahju. Vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel on kaebaja põhjendatud huviks hilisem kahjunõude esitamine vastustaja vastu.

Kaebaja arvates on Tartu Ringkonnakohus 17. augusti 2010. a kohtumääruses (p 10) valesti aru saanud kaebaja poolt p 1 sõnastatud taotlusest. Kaebaja eesmärk oli vaidlustada ka lepingute ülesütlemised. Seega tuleneb eelnevast, et kaebaja on soovinud halduskohtumenetluse korras vaidlustada (tuvastada õigusvastasus) muuhulgas 28. mai 2010. a ülesütlemisavaldust (haldusakt) osas, mis puudutab 29. novembril 2000. a sõlmitud nn teenustelepingut. Teenustelepingu ülesütlemisavalduses on vastustaja esitanud motiivid selle kohta, miks ta soovib lepingut üles öelda. Kaebaja arvates on nimetatud haldusakti näol tegemist eelhaldusaktiga, mistõttu omavad selles esitatud põhjendused olulist tähendust kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel.

Vastustaja vastuväited

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et AS Emajõe Veevärk kinnitamine vee-ettevõtjaks on olnud õiguspärane. Vee erikasutusloa olemasolust ei sõltu vee-ettevõttevõtja määramine. Vee erikasutuse load lähevad varasemalt vee-ettevõtjalt üle lihtsustatud korras koos varade üleminekuga, sest vee erikasutusluba ei ole seotud isikuga vaid on tegevusega seotud luba. AS Emajõe Veevärk on Elva linnas asuvate veeja kanalisatsioonirajatiste omanik. Infrastruktuuri omanikuna esitas kolmas isik Elva Linnavalitsusele 31.07.2009, 12.04.2010 ja 22.04.2010 taotlused enda määramiseks vee-ettevõtjaks. Kuivõrd taotlused olid esitatud, siis oli vastustaja

4 Ühisveevärgija kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 7 lg 21 alusel õigustatud ja kohustatud selle taotluse rahuldama, andes välja vastava haldusakti. Sisuliselt puudus vastustajal võimalus AS Emajõe Veevärk taotlust ignoreerida, kuivõrd tegu on ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni omanikuga. Vastustaja on AS Emajõe Veevärk taotluse rahuldamisel lähtunud ka asjaolust, et AS Emajõe Veevärk on renoveerinud veeja kanalisatsioonirajatised Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi vahendite arvelt ning vastavalt rahastamistingimustele tuleb infrastruktuuri omanikul kasutada vara iseseisvalt vee-ettevõte ülesannete täitmiseks. Euroopa Liidu rahaliste vahendite nõuetekohase kasutamise tagamine AS Emajõe Veevärk poolt on avalikes huvides. AS Emajõe Veevärk kui vara omaniku ja Elva linna vaheline vara kasutamise leping oli vaidlusaluse haldusakti vastuvõtmise hetkeks lõppenud. Kuivõrd Elva linna ja AS Emajõe Veevärk vaheline leping oli lõppenud, siis tulenevalt seadusest lõppes automaatselt ka allkasutusleping. Ainuüksi seetõttu ei saanud kaebuse esitaja olla edasiselt vee-ettevõtjaks, kuna tal puudus veeja kanalisatsiooniteenuste osutamise eelduseks olev infrastruktuur ning AS Emajõe Veevärk oli vara omanikuna esitanud nõude asja temale väljaandmiseks. 11. Vastustaja leiab, et õiguspärane on ka Elva Linnavolikogu 25.06.2010.a. otsuse nr 25 punkt 5, mis tunnistas kehtetuks varasema vee-ettevõtja määramise otsuse. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses lähemalt märkinud, mil moel riivab tema õigusi vaidlustatud haldusakti punkt 5. Vastustaja on vaatamata kaebuse esitaja seisukohtade mitteteadmisele veendunud, et varasema haldusakti kehtetuks tunnistamine on olnud loogiline samm pärast uue vee-ettevõtja määramist ning vee-ettevõtjale tegevuspiirkonna kehtestamist. Vastasel juhul võib tõusetuda küsimus, kas samas tegevuspiirkonnas tegutseb kaks vee-ettevõtjat. Sellise õigusliku ebaselguse vältimise huvides tunnistati varasem vee-ettevõtja nimetamise otsus kehtetuks.

12. Vastustaja ei ole haldusakti vastuvõtmisel rikkunud haldusakti motiveerimise nõudeid. Haldusakti põhjendused on olnud selle adressaadile teada haldusaktiga seotud muudes dokumentides. Volikogu otsuse eelnõule on lisatud vastavasisuline õiend, milles on esitatud otsuse sisulisem motiveering. Nimetatud materjalid on olnud kaebuse esitajale nii enne kui ka pärast otsuse vastuvõtmist kättesaadavad. Kaebuse esitaja seaduslik esindaja August Vester on Elva Linnavolikogu liige. 25.06.2010 volikogu materjalid olid volikogu liikmetele kättesaadavad 4 päeva enne volikogu istungit. Muuhulgas oli kättesaadav ka otsuse nr 25 eelnõu koos seda tutvustava ja põhjendusi sisaldava õiendiga. Linnavolikogu otsuse p 3 on soodustava sisuga punkt, mille motiveeringuid ei pea sellisena esitama, mida kaebuse esitaja on tahtnud näha. Volikogu otsus ei pidanud sisaldama kaebuse esitaja poolt Elva Linnavalitsusele või volikogu liikmetele esitatud seisukohtade analüüsi. Isegi kui möönda, et vaidlustatud otsuse motiveeriv osa võinuks olla põhjalikum, ei muuda see haldusakti õigusvastaseks. Ka Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et ainuüksi motiveerimisnõue järgimata jätmine ei ole haldusakti tühistamise aluseks. Kolmanda isiku seisukoht 13. Kolmas isik leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolmas isik märgib, et kaebajal oli lõppenud nii varade kasutamise õigus kui ka sõlmitud teenuse osutamise leping. Samas on linnas veeettevõtjat vaja ning ka seetõttu tuli varade omanik – AS Emajõe Veebvärk -

5 veeettevõtjaks määrata. Kuivõrd Euroopa abiprogrammide abil teostatud mahukad tööd olid valmis, siis on selge, et abirahade saamise tingimuste täitmiseks pidi kolmas isik pöörduma enda veeettevõtjaks määramise taotlusega kohaliku omavalituse poole. Vastasel korral pidanuks abiraha tagastama ning ka kohalikul omavalitsusel, antud asjas vastustajal, oleks aktsionärina tulnud sellega seotud kulusid katta. Selliste kulutuste tegemine aga riivaks märgatavalt avalikku huvi. Kuivõrd ühes piirkonnas saab tegutseda vaid üks veeettevõtja, siis tuleneb eelnevast vältimatult, et ka otsus kaebaja veeettevõtjaks määramise otsuse tühistamise kohta oli põhjendatud ega saanud kehtima jääda. Kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi volikogu otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna on selgusetu, kuidas saab kaebuse esitajal kahju tekkida. Kaebajal endal vara puudub, vara kasutamise leping on lõppenud ning tegelikkuses ta vara ei kasuta. Kui tegelikkuses osutab teenust teine ettevõte, siis ei saaks kaebaja ka volikogu otsuse tühistamise korral reaalselt teenust osutada ega raha teenida.

Kohtu põhjendused ja otsus

14. Kaebuse esitaja OÜ Elva Vesi ( kuni 20.10.2010 nimega Aqua ja Waste Services OÜ) taotles 19.juulil 2010 esitatud kaebuses Elva Linnavolikogu 25.juuni 2010 otsuse nr 25 punktide 1, 3 ja 5 tühistamist. 02.veebruaril 2011 esitas kaebaja kaebuse muutmise taotluse, taotledes vaidlustatud volikogu otsuse nr 25 puntide 3 ja 5 õigusvastasuse tuvastamist ning täiendatud taotlusena 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse (eelhaldusakti) tühisuse tuvastamist nii teenustelepingu kui rendilepingu osas. Kohtuistungil 02.märtsil 2011 täpsustas kaebaja, et soovib ka 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamist, mitte tühisuse tuvastamist. Volikogu otsuse punkt 1 vaidlustamise osas on kaebaja peale ringkonnakohtu 17.08.2010 määrust loobunud. HKMS § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt eeldatakse menetlusosalise nõusolekut kaebuses või protestis esitatud taotluse muutmiseks, kui ta ei ole taotluse muutmisele vastu vaielnud või on kohtule esitatud dokumendis või asja suulisel arutamisel kohtuistungil ennast muudetud kaebuse või protestiga sidunud.

Antud juhul vastustaja Elva Linnavolikogu ja kolmas isik OÜ Emajõe Veevärk ei olnud nõus kaebaja poolt taotletud kaebuse muutmisega ega täiendamisega uue nõudega. Riigikohtu halduskolleegium on 22.novembri 2010 lahendis nr 3-3-1-62-10 olnud seisukohal, et kaebuse täiendamine uue nõudega kujutab endast samuti kaebuse muutmist ning et kaebuse sellisele muutmisele tuleb kohaldada nii HKMS § 19 lg-t 8 kui ka HKMS § 9 lg-t 8. Seega muutis kaebuse esitaja kohtumenetluse ajal kogu kaebust.

15. Kohus tegi kohtuistungil protokollilise määruse, millega jättis rahuldamata kaebaja taotluse 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse võtmiseks, kuna 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse puhul oli tegemist Elva Linnavalitsuse haldusaktiga, mitte linnavolikogu haldusaktiga. Ilmselgelt ei ole kaebaja esialgses kaebuses vaidlustanud linnavalitsuse haldusakti, vaid ainult volikogu otsust. Linnavalitsuse 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse kui haldusakti tühistamise taotluse esitamise korral oleks tõusetunud kaebuse tähtaegsus, kuna kaebus kohtusse esitati 19.juulil 2010. Ka esialgse õiguskaitse taotluses on taotletud ainult volikogu otsuse punktide 1, 3 ja 5 peatamist, seega

6 on ebaõige kaebaja märkus, et ta soovis juba esialgses kaebuses 28.mai 2010 ülesütlemisavalduse õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja on selgelt kaebuse punktis 3.2 märkinud, et kaebaja arvates on halduskohtus vaidlustatav volikogu otsus ka osas, millega kiidetakse heaks halduslepingu erakorraline ülesütlemine.

Kohus rahuldas kaebaja taotluse volikogu otsuse nr 25 punktide 3 ja 5 tühistamise nõude asendamiseks õigusvastasuse tuvastamise nõudega, antud osas on kaebuse muutmise põhjuseks olnud asjaolu, et ühisveevärgija kanalisatsiooniteenuste osutamise leping kaebaja ja Elva linna vahel pidi lõppema 31.12.2010, ning peale seda tähtaega ei olnud kaebajal volikogu otsuse tühistamise kaudu võimalik oma õigusi (osutada teenust) kaitsta.

16. Seega on vaidluse all Elva linnavolikogu 25.juuni 2010 otsuse nr 25 punktid 3 ja 5. Punktiga 3 kinnitati Elva linna haldusterritooriumil vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk ning punktiga 5 tunnistati kehtetuks Elva Linnavolikogu otsus nr 99 18.12.2000 „Elva linnas vee-ettevõtja määramine ja vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine“. Põhjendatud huvina nimetatud sätete õigusvastaseks tunnistamiseks on kaebaja märkinud kahju hüvitamise taotluse esitamine perioodi ülesütlemisavalduse esitamisest kuni 31.12.2010 eest.

17. Kohus jätab kaebuse rahuldamata, kuna kaebajal puudub põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Halduskohus märkis juba esialgse õiguskaitse määruses, et kaebaja eduväljavaated antud vaidluses ei ole ülekaalukad, kuna kaebaja eesmärgi saavutamine Elva Linnavolikogu 25.juunil 2010 otsuse nr 25 vaidlustamisega on küsitav. Kaebaja eesmärgiks kohtusse kaebuse esitamisel oli, et volikogu otsuse osalise tühistamise kaudu on tal võimalik jätkata vee-ettevõtjana kuni 31.12.2010 ehk kuni poolte vahel sõlmitud lepingu kehtivuse lõpuni. Kuid vaidlustatud volikogu otsus ei too kaebaja jaoks iseenesest negatiivseid tagajärgi kaasa. Volikogu otsusega lõpetati ühe isiku õigused ja kohustused veeettevõtjana ning anti need õigused ja kohustused teisele ettevõtjale. Volikogu otsusega ei ole otsustatud kaebuse esitajaga sõlmitud lepingute lõpetamise küsimust ega pole kohustatud selle otsusega kaebuse esitajat veeja kanalisatsioonirajatisi üle andma. Vaidlustatud volikogu otsusega ei lõpetatud ei teenustelepingut ega rendilepingut. Teenustelepingu ja rendilepingu ülesütlemine on toimunud varasema, Elva Linnavalitsuse ülesütlemisavaldusega kui haldusaktiga. Lepingute lõpetamisest kaebuse esitajaga kaasnes kaebajale ka kohustus veeja kanalisatsioonirajatiste üleandmiseks. Ringkonnakohus on 17.augusti 2010 määruses osundanud, et volikogu otsuse p 1 osas , milles volikogu kiitis heaks linnavalitsuse tegevuse lepingute ülesütlemises ning mille tühistamist kaebaja esialgselt samuti taotles, kaebajal kaebeõigus puudub.

18. Ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 7 lg 1 kohaselt on vee –ettevõtja nimetatud seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega, mis peab vastama kehtestatud nõuetele, või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reovee ärajuhtimist. Vastustaja selgituste kohaselt on AS Emajõe Veevärk loodud eesmärgiga tagada Euroopa Liidu poolt rahastatavas Emajõe-Võhandu valgala ühtekuuluvusfondi veemajandusprojektis osalevatele omavalitsustele toetus EL Ühtekuuluvusfondi poolt. Elva linn on AS Emajõe Veevärk aktsionär. Alates 2005 aastast on kõik Elva linna ühisveevärgi ja – kanalisatsioonirajatised AS Emajõe Veevärk omandis. AS Emajõe Veevärk on andnud temale kuuluva Elva linna ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemi tasuta Elva Linnavalitsuse kasutusse 20.12.2005 aastal. Elva linn andis nimetatud varad ajutiselt

7 kasutada kaebuse esitajale 29.11.2000. sõlmitud lepinguga. Seejärel on Elva Linnavolikogu 18.12.2000 määranud Elva linnas vee-ettevõtjaks OÜ Aqua Waste Servises. 26.08.2008 sõlmisid Elva linn ja osaühing kokkuleppe rendilepingu ja teenustelepingu pikendamiseks kuni 31.12.2009.a. Nähtuvalt esitatud tõenditest, pikendati lepingut uuesti 22.märtsi 2010 volikogu otsusega nr 17 (tlk.11) kuni tähtajaga 31.12.2010.

19. Vastustaja on oma vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele, samuti ka vastuses kaebusele ja kohtuistungil olnud seisukohal, et Elva Linnavolikogu oli ÜVKS § 7 lg 21alusel õigustatud ja kohustatud AS Emajõe Veevärk kui rajatiste omaniku taotluse alusel uue vee-ettevõtja määrama. ÜVKS § 7 lg 21 kohaselt, kui ühisveevärkja kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omanik, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu oma otsusega. Kohus nõustub vastustajaga selles osas, et ÜVKS § 7 lg 21 tulenevalt ei ole juhul, kui ühisveevärk-ja kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, veeettevõtja määramine volikogu otsustada, volikogu saab ainult otsustada, kas ta kinnitab veevärgi omaniku ettepaneku või mitte. Nähtuvalt ÜVKS § 7 lg-st 2, toimub vee-ettevõtja määramine täielikult volikogu valikul ja otsusel siis, kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on kohaliku omavalitsuse omandis. Seega on volikogul kaalutlusruum ÜVKS § 7 lg 21 alusel vee-ettevõtja määramisel piiratum kui sama seaduse § 7 lg 2 alusel ettevõtja kinnitamisel.

Kohus on samas seisukohal, et ÜVKS § 7 lg 21 sõnastusest ei tulene, et varade omanikul on igal ajal õigus esitada ettepanekut uue vee-ettevõtja määramiseks ning et volikogul puudub õigus keelduda ettepaneku kinnitamisest. Olukorras, kus vee-ettevõtja on volikogu otsusega kinnitatud ning kus vee-ettevõtjaga on sõlmitud vastavalt sellele tähtajalised lepingud, ei saa ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omaniku taotluse alusel ainult ÜVKS § 7 lg-le 21 viidates senist vee-ettevõtjat vahetada. ÜVKS § 7 lg 21 annab regulatsiooni vee-ettevõtja määramiseks juhul, kui ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanikuks on eraõiguslik juriidiline isik, kuid ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust kinnitada vee-ettevõtjat, sõltumata konkreetsetest tingimustest ja olukorrast. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks korraldada vallas või linnas veevarustust ja kanalisatsiooni. Seda kohustust tuleb kohalikul omavalitsusel täita ka siis, kui ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanikuks on eraettevõte. Nähtuvalt selgitustest oli AS Emajõe Veevärk varasemalt, seda ka 2009 aastal (31.07.2009), esitanud taotlusi enda määramiseks vee-ettevõtjaks, kuid ikkagi oli linn kaebuse esitajaga lepinguid pikendanud.

20. Nähtuvalt Elva Linnavolikogu 25.juuni 2010 istungi protokollist, on uueks veeettevõtjaks kinnitatud AS Emajõe Veevärk tulenevalt selleks ajaks kujunenud olukorrast – Elva Linnavalitsuse ja AS Emajõe Veevärk vahel sõlmitud ühisveevärgi ja – kanalisatsioonirajatiste kasutamise leping oli lõppenud alates 11.06.2010, mis tähendas, et Elva linnal ei olnud võimalik jätkata allrendilepingut kaebuse esitajaga. Kaebuse esitajal kui allkasutajal puudus õigus vara kasutada pärast põhilepingu lõppemist, välja arvatud, kui AS Emajõe Veevärk oleks kaebajaga rendilepingu sõlminud. Kuna kaebajal puudus veeja kanalisatsiooniteenuste osutamise eelduseks olev infrastruktuur ning toimus juba AS-le Emajõe Veevärk varade üleandmine, tuli volikogul ka uus vee-ettevõtja kinnitada. Kuna varade omanik on soovinud asuda ise vastavat teenust osutama, siis toimis volikogu õiguspäraselt tulenevalt ÜVKS § 7 lg 21 , kinnitades vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk. Selliseid tõendeid, et AS Emajõe Veevärk ei ole võimeline osutama nõuetekohast teenust, esitatud ei ole. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et AS-l Emajõe Veevärk puudub vee erikasutusluba, mis muudab otsuse p 3 õigusvastaseks. Ringkonnakohus on juba oma

8 määruses selgitanud, et vee erikasutusluba ei ole isikuga, vaid tegevusega seotud luba ehk et vee erikasutusload lähevad varasemalt vee-ettevõtjalt üle lihtsustatud korras koos varade üleminekuga. Volikogu otsuse eelnõu juurde on lisatud vastavasisuline õiend, millest volikogu liikmed said vajaliku informatsiooni oma otsuse tegemiseks.

21. Kaebuse esitaja, vaidlustades volikogu otsuse punkti 3, on seisukohal, et kuna volikogu ei tunnistanud kehtetuks 22.märtsi 2010 otsust nr 17, millega pikendati lepinguid kuni 31.detsembrini 2010, siis on see kehtiv ning lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita kuni 31. detsembrini 2010.a. Kohus kaebaja väitega ei saa nõustuda. Kui tunnistatakse kehtetuks haldusakt, mille kehtivust on teise haldusaktiga pikendatud, siis põhiakti kehtetuks tunnistamisel lõpeb ka sellest tuleneva haldusakti kehtivus. Ei saa kehtida haldusakti kehtivuse pikendamine, kui haldusakt ise ei kehti.

22. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohus nõustub kaebuse esitaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud põhjendatud huvina märgitud võimalikku kahju hüvitamise nõude esitamist. Kaebaja põhjendus selles osas on ainult see, et ringkonnakohus ei ole pidanud kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Linnavalitsuse 26.mai 2010 lepingutest ülesütlemisavaldus on kehtiv haldusakt (tegemist ei ole eelhaldusaktiga), kaebajaga sõlmitud teenusteleping ja rendileping on lõppenud alates 11.06.2010, seetõttu on keeruline leida, kuidas on vaidlustatud volikogu otsuse punktide alusel kaebajale kahju tekitatud. Volikogu otsuse puuduliku motiveerimise osas on kaebaja etteheiteid teinud ainult volikogu otsuse p 1 osas, mille vaidlustamiseks aga kaebajal kaebeõigus puudub. Samas on kaebajale eelnevalt linavalitsuse ülesütlemisavalduse alusel teada senise vee-ettevõtja vahetumise põhjused, samuti on kaebuse esitaja juhatuse liige ka Elva Linnavolikogu liige, seega vahetult teadlik volikogu kaalutlustest.

Menetluskulud

HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega antud juhul kaebuse esitaja . Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude summas 536,05 eurot väljamõistmiseks. Kuna kaebuse esitaja poolt kantud kohtukulud jäävad tema enda kanda, ei pea kohus vajalikuks analüüsida kaebaja poolt taotletud kohtukulude põhjendatust. Vastustaja Elva Linnavolikogu on esitanud taotluse õigusabikulude koos käibemaksuga summas 924,24 eurot väljamõistmiseks. Vastustaja on välise õigusabi kasutamise põhjendustes märkinud, et tegemist on keerulise õigusliku vaidlusega millesarnast ei ole vastustaja praktikas varasemalt ette tulnud. Kohus jätab antud taotluse rahuldamata. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudus vastustajal vajadus välise õigusabi kasutamiseks, vaidlusalune küsimus ei välju kohaliku omavalitsuse igapäevaste ülesannete raamidest. Vaidlustatud oli volikogu enda poolt koostatud ja vastuvõetud haldusakt.

Kolmas isik AS Emajõe Veevärk on esitanud taotluse kaebuse esitajalt (kuigi taotluses märgitud vastustajalt) välja mõista õigusabikulud summas 1386,15 eurot. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Seega peab kolmanda isiku menetluskulud antud juhul kandma kaebuse esitaja. HKMS § 93 lg 5 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus on seisukohal, et kolmanda isiku poolt kantud kohtukulud on põhjendamatult suured, eriti võrreldes kaebuse esitaja ja ka vastustaja poolt kantud õigusabikuludega.

9 Arvestades kolmanda isiku positsiooni protsessis, kolmanda isiku poolt esitatud kirjalike seisukohtade mahtu, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks välja mõista kaebuse esitajalt AS Emajõe Veevärk kasuks kulutused õigusabile summas 610 eurot (koos käibemaksuga). Riigikohtu halduskolleegium on 15.novembri 2007 otsuses nr 3-3-1-58-07 märkinud, et menetluskulu tuleb välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga ning et halduskohus ei saa kohtuasja läbivaatamisel võtta siduvat seisukohta selles, kas menetluskulu kandnud isikul on õigus sisendkäibemaksu täielikult või osaliselt maha arvata (p 15). Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku poolt kantud menetluskulud tema enda kanda.

Eda Muts Kohtunik