3-10-3258/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 22.03. 2011. a Tallinn Haldusasja number 3-10-3258 Haldusasi A.J. kaebus Kehtna Vallavalitsuse 26.10.2011 korralduse nr 329 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: A.J. Vastustaja: Kehtna Vallavalitsus Menetlustoiming Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine ja kaebuse läbi vaatamata jätmine RESOLUTSIOON

1. Jätta A.J. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 2. Jätta kaebus HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. 3. Saata käesolev määrus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse punkt 1 peale on menetlusosalistel õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul ja punkt 2 peale 30 päeva jooksul määruse saamisest arvates Tallinna Halduskohtu kaudu (HkMS § 122 lg 5, § 471 lg 2 ja 3).

1. 13.12.2010 saabus Tallinna Halduskohtule A.J. kaebus, millega taotletakse 26.10.2011 korralduse nr 329 „Nõusoleku andmine vee erikasutusloa saamiseks“ (edaspidi korraldus) tühistamist. Kaebaja leiab, et Kehtna Vallavalitsus on nimetatud otsuse langetamisel jätnud kogumata olulised tõendid, korraldus on vastuolus valla üldplaneeringuga ja looduskaitseseadusega, teostamata on seadusega ettenähtud uus keskkonnamõjude hindamine ja vallavalitsus on jätnud tema, kui puudutatud isiku, nõusoleku andmise menetlusse kaasamata. Kaebaja leiab, et võimalik veekasutusluba võib tekitada talle kahju tema kinnistul asuva puurja salvkaevu veetaseme alanemise läbi. Lisaks võib vee erikasutusloa alusel toodetava kunstlume sulamisel lisanduv vesi kaebaja kinnistu üle ujutada ja osaliselt ära uhtuda tema poolt liiklemiseks kasutatava tee. Samuti on kaebaja ise väljendanud huvi enda kaasamiseks menetlusse 07.04.2009 kirjas Kehtna Vallavalitsusele.

2. Kohus võttis kaebuse oma 3.02.2011 määrusega menetlusse, tunnistas vastustajaks Kehtna Vallavalitsuse ja nõudis vastustajalt kaebuse kohta kirjaliku arvamuse ning vastuväiteid kinnitavate tõendite esitamist hiljemalt 18.02.2011.

2 3. Vastustaja esitas oma vastuse kaebusele 17.02.2011. Vastustaja on seisukohal, et kaebust ei saa lugeda põhjendatuks. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korralduse puhul ei ole tegemist mitte haldusaktiga, vaid menetlustoiminguga, mis ei too kaebajale kaasa õiguslikke tagajärgi ning ei riku seetõttu kaebaja õigusi või vabadusi. Vastustaja leiab, et kaebus on lubamatu muuhulgas tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-86-06 punktides 16, 20 ja 23 avaldatud seisukohtadest. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 4. 15.03.2011 esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, mis registreeriti Tallinna Halduskohtus 16.03.2011. Kaebaja palub peatada Kehtna Vallavalitsuse korralduse nr. 329 kehtivus kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas. 5. Kohus tegi 16.03.2011 kohtunõude vastustajale, milles nõudis viimase seisukohta esialgse õiguskaitse taotlusele hiljemalt 18.03.2011. 6. Vastustaja vastas kohtunõudele 18.03.2011. Vastustaja väitel pole taotlus mingilgi määral põhjendatud ning tuleks jätta rahuldamata. Vastustaja rõhutas veelkord seisukohta, et kaebus on lubamatu ja viitas täiendavalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-12-07 punktile 19, mille kohaselt saab menetlustoiminguid reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga. KOHTU SEISUKOHT

Kohus lahendab kõigepealt esialgse õiguskaitse taotluse (I) ja võtab seejärel seisukoha kaebuse lubatavuse suhtes (II).

7. HKMS § 12¹ lõike 2 alusel võib halduskohus kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks.

8. Kaebaja leiab oma esialgse õiguskaitse taotluses, et Valtu Spordimaja vee erikasutusloa taotluse menetluse lõpptulemusena võib Keskkonnaamet lähiajal väljastada vee erikasutusloa. Vee erikasutusloa väljaandmine võib võimaldada detailplaneeringus kavandatud kunstlume tootmiseks vajalike torustike ja muude tehniliste süsteemide rajamist. Kaebaja on seisukohal, et need kahjustaks tema elukeskkonda.

Kaebaja seisukoht on, et kuna hetkel puudub selgus Kehtna Vallavalitsuse korralduse nr 329 õiguspärasuse suhtes, võib kohtuotsuse täitmine pärast vee erikasutusloa väljaandmisele järgnevaid tegevusi olla raskendatud või osutuda võimatuks. Vee erikasutusloa väljaandmine ja selle rakendamine olukorras, kus vallavalitsuse kooskõlastuse õiguspärasuse üle käib kohtuvaidlus, võib viia asjatute kulutusteni. Riigikohtu 21. detsembri 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 8. aprilli 2004. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud ka tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada.

Kaebaja leiab, et esialgne õiguskaitse aitaks vältida olukorda, kus keskuse rajamiseks tehtud kulutused osutuksid asjatuks.

Kaebaja palub peatada Kehtna Vallavalitsuse korralduse nr. 329 kehtivuse kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas.

3 9. Vastustaja leiab, et kui HKMS § 12¹ lg 2 ja § 12² lg 2 kohaselt peab esialgse õiguskaitse taotlus olema põhjendatud, siis antud juhul on taotleja esitanud ainult mingeid paljasõnalisi oletusi. Vastustaja viitab ka oma 17.02.2011 vastusele kaebusele, kus ta on leidnud, et vaidlustatud korralduse näol on tegemist menetlustoiminguga, mida saab vaidlustada ainult koos lõpliku haldusaktiga. Vastustaja leiab, et korraldus menetlustoiminguna ei too ja ei saagi tuua kaebajale kaasa õiguslikku tagajärgi. Need saavad tekkida alles siis, kui Keskkonnaamet on läbi viinud Veeseaduse § 91 ettenähtud avatud haldusmenetluse vee erikasutusloa väljaandmiseks. Vastustaja leiab, et korralduse vaidlustamise võimatuse tõttu pole loogiline selle suhtes ka esialgse õiguskaitse rakendamine. Vastustaja seisukoht on, et kaebuse mittelubatavusest tuleneb esialgse õiguskaitse taotluse mittelubatavus.

Lisaks eeltoodule on vastustaja seisukohal, et kaebaja väide keskuse rajamiseks tehtud asjatute kulude vältimisest ei puutu HKMS § 121 lg 2 taustal üldse asjasse, sest ei seondu kaebaja õigustega.

10. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 alusel võib halduskohus kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või osutuks raskendatuks. Riigikohus on 21.12.2001 määruses nr 3-3-1-67-01 märkinud, et esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvenemist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine ning 17.06.2004 määruses nr 3-3-1-17-04 rõhutanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele ning seda on võimalik kohaldada siis, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Vastavalt HKMS § 122 lg 2 tuleb esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestada avalikku huvi ja kolmanda isiku õigusi. Riigikohus on oma 14.12.2004 määruse punktis 15 haldusasjas nr 3-3-1-85-04 selgitanud, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb kohtul teha kõigepealt kindlaks esialgse õiguskaitse vajadus ning seejärel anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi.

11. Kohus, tutvunud kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlusega ja täiendava seisukohaga ning vastustaja arvamusega, on seisukohal, et esialgse õiguskaitse rakendamiseks puudub kohtul käesoleval juhul nii vajadus kui ka seaduslik võimalus. Kaebaja on ekslikult seisukohal, et vaidlustatud korraldus rikub tema õigusi ja põhjustab paratamatult vee erikasutusloa väljaandmise. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud korralduse näol on tegu menetlustoiminguga, mille iseseisev rakendamine kaebaja suhtes ei ole võimalik. Vastustaja viitab õigesti veeseaduse §-le 91, mille kohaselt viiakse vee erikasutusloa väljaandmiseks läbi avatud haldusmenetlus Keskkonnaameti (veeseadus § 9 lg 5) poolt. Vastavalt veeseaduse § 91 lg 3 on igaühel on õigus vee erikasutusloa taotluse kohta esitada vee erikasutusloa andjale kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid veeseaduse § 9 lõikes 7 nimetatud aja (3 kuud) jooksul. Nähtuvalt esialgse õiguskaitse taotlusest, on kaebaja toimuvast vee erikasutusloa taotluse menetlusest teadlik, astunud samme selles osalemiseks ja esitanud oma vastuväited loa väljaandmisele. Seetõttu peab talle selge olema, et vaidlustatud korraldus ei ole lõplik haldusakt, mis tema õigusi puudutab. Selleks on vee erikasutusluba, mida kaebajal on selle väljaandmise korral võimalik vaidlustada halduskohtus koos korraldusega. 12. Eelmises punktis toodust nähtub selgelt, et käesoleval juhul puudub vajadus esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja kohus jätab tulenevalt HKMS §§ 121 ja 122 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

4 Kuna esialgse õiguskaitse rakendamise vajadus puudub, puudub kohtul ka vajadus anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi. II

13. Oma 17.02.2011 vastuses kaebusele on vastustaja tõstatanud kaebuse lubatavuse küsimuse. Vastustaja on selgitanud, et vaidlustatud korralduse näol ei ole tegemist mitte haldusakti, vaid menetlustoiminguga. Vastustaja leiab tuginedes Riigikohtu lahendi 3-3-1-12-07 punktile 19, et menetlustoiminguid saab reeglina vaidlustada ainult koos lõpliku haldusaktiga.

14. Vastustaja leiab, et vaidlustatud menetlustoiming ei too kaebajale kaasa õiguslikke tagajärgi ning ei riku kaebaja õigusi ja vabadusi. Samuti ei tingi korraldus asjaolu, et Keskkonnaamet vee erikasutusloa menetlejana oleks kohustatud selle välja andma. Vastustaja viitab Veeseaduse § 9 lg 7, mille kohaselt on Keskkonnaamet vastava otsuse langetamisel iseseisev ning võib anda või keelduda loa andmisest tehes otsuse seaduses sätestatud menetluses kogutud tõendite ja asjaolude põhjal. Järelikult ei oma vaidlustatud korraldus Keskkonnaameti otsusele siduvat tähendust ja selle eraldi vaidlustamine ei ole tulenevalt ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-86-06 punktist 23 lubatav.

15. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti tõstatanud kaebuse lubatavuse küsimuse. Riigikohus on korduvalt ja lisaks eelpoolmärgitud lahenditele veel näiteks lahendites nr 3-3-1-38-03 ja 3-3-1-67- 01 väljendanud seisukohta, et menetlustoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa kaebaja õiguste kahjustamist, ei ole vaidlustatavad eraldi lõplikust haldusaktist

16. Kohus nõustub käesoleva asja asjaolusid arvestades vastustaja seisukohaga ja leiab, et kaebus on lubamatu ja kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kohus jätab kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata.

17. Vastavalt HKMS § 92 lg 4 kannab kaebuse esitaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral. Käesoleval juhul ei nähtu kohtutoimikust, et vastustajal oleks olnud seoses käesoleva asja menetlemisega hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

Vastavalt HKMS § 84 lg 4 p 3 ei tagastata kaebajale riigilõivu juhul, kui kaebus jäetakse läbi vaatamata seetõttu, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla kaebeõigust.

18. Kohus juhib menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et käesoleva määruse resolutiivosa punktide 1 ja 2 vaidlustamise tähtaeg on erinev – punkti 1 puhul 10 päeva ja punkti 2 puhul 30 päeva määruse saamisest arvates. Mõlema punkti vaidlustamisel tuleb menetlustähtaega arvestada määruse saamisest.

Daimar Liiv Kohtunik