3-10-3119/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-3119 Otsuse kuupäev 21.03.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Vladimir Lomakin´i kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks, mis seisnesid 26.11.2010.a jalutuskäigu mittevõimaldamises ja 17.12.2010.a vastuse nr V1/14585-1 andmises (põhjendatud huvi – edaspidi kahju nõudmine). Asja läbivaatamise kuupäev 01.03.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Vladimir Lomakin; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, mis seisnes kaebajale 26.11.2010.a päeva jooksul tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamises. Ülejäänud nõuetes jätta kaebus rahuldamata. Välja mõista Tartu Vanglalt riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

29.11.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Vladimir Lomakini kaebus Tartu Vangla peale, mida kaebaja täiendas 23.12.2010.a ning 24.01.2011.a. Kaebus registreeriti haldusasjana 3-10- 3119. Kaebuse kohaselt viidi Tartu Vanglas 26.11.2010.a hommikul kella üheksa ajal läbi kinnipeetavate jalutamist. Kaebaja viibis kartseris ning jalutuskäigule minemiseks pidi ta võtma jope üldlaost. Kuivõrd kaebaja pikkusele sobivat jopet sellel hetkel laos ei olnud, keeldus V. Lomakin jalutuskäigule minemast jopes, mille varrukad olid tema jaoks lühikesed. 30.11.2010.a esitas V. Lomakin Tartu Vanglale märgukirja, milles andis teada, et talle väljastati kartseris olles lühike jope jalutuskäigule minnes ning leidis, et tema õigusi on rikutud. Tartu Vangla vastas kaebaja märgukirjale 17.12.2010.a vastusega nr V1/14585-1. Vastuses

2 märgiti, et asjaolude kontrollimisel ja vesteldes vanglateenistuse ametnike H. Saaremetsa ja M. Kanguriga selgus, et väljastatud jope käised olid tõepoolest natuke lühikesed, kuid jope oli sobilik jalutamiseks. Jalutusboksi ukseni jõudes otsustas V. Lomakin loobuda jalutuskäigust. Vangla võimaldas V. Lomakinile jalutuskäigu, seega ei ole vangla tema õigusi rikkunud.

V. Lomakin palus kohtul tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 26.11.2010.a toiming seoses jalutuskäigu mittevõimaldamisega, samuti tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 17.12.2010.a vastuse nr V1/14585-1 andmine. Kaebaja esitas ka mittevaralise kahju nõude seoses eelpool nimetatud toimingutega.

Tartu Halduskohtu 18.01.2011.a kohtumäärusega tagastati V. Lomakini kaebus haldusasjas 3- 10-3119 osaliselt, s.o osas, milles ta taotles jalutuskäigu mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebajal oli selle nõude osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt viidi Tartu Vanglas 26.11.2010.a hommikul kella üheksa ajal läbi I (kinnise) sektori kinnipeetavate jalutamist. Kaebuse esitaja on 192 cm pikk ja vangla töötajad peavad tagama talle vastavalt pikkusele riietuse. Vatijopet kartserisse ei anta, selle saab selga panna vahetult jalutuskäigule minemise ajal üldlaos. Kui tuli kaebaja kord jalutama minna, siis ta läks lattu ja hakkas otsima talle sobivat vatijopet, aga kõik olid väga lühikesed, varrukad ulatusid küünarnukini. Kaebaja küsis valvur-korrapidajalt sobivat riietust, sest väljas oli -10 kraadi külma. Valvurid kehitasid õlgu ja viisid ta kambrisse tagasi. V. Lomakin tuletas terve päeva neile meelde, et ta pole saanud jalutada, aga talle ei antud enam võimalust jalutama minna, kuigi teised kinnipeetavad tulid juba tagasi ja lattu tekkisid suuremat numbrit vatijoped. Kaebaja leiab, et vanglatöötajad suhtusid oma ülesannetesse ja talle ettenähtud jalutuskäiku lihtsalt üleolevalt. V. Lomakin otsustas pöörduda kohtusse ja märgib, et on sama asja kohta kirjutanud ka Tartu Vangla direktorile. Kaebaja leiab, et vanglatöötajad on rikkunud vangistusseaduse (VangS) § 41, kus öeldakse, et kinnipeetavat ei tohi alandada. Samuti peab vangistusseaduse kohaselt vangla kindlustama kinnipeetavale sobivad riided ja jalutuskäigu üks kord päevas mitte vähem kui üks tund. Kaebaja käib iga päev jalutamas, ta on kartseris (peaaegu ilma ventilatsioonita ruumis) juba 20 ööpäeva ja leiab, et teda jäeti ebaseaduslikult jalutuskäigust ilma.

Kaebaja märgib, et korrapidajad ignoreerisid tema päeva jooksul esitatud korduvaid palved jalutuskäigu võimaldamiseks, kuigi õhtusel ajal jääb palju vabasid jalutusbokse. Tartu Vangla on valmis võimaldama talle lisatunni jalutuskäiguks, kuid asi on selles, et kaebaja jaoks oli tähtis ja oli vaja jalutuskäigule minna just sellel 26.11.2010.a hommikul, et saada annus värsket hapnikku. Kaebaja soovis saada positiivse tuju terveks päevaks ning vaimset lisajõudu. Kõik need on tema jaoks tähtsad, eriti siis kui ta asub isoleeritud halvasti ventileeritud ruumis. Seepärast oli kaebajale nii tähtis saada annus värsket õhku, seejuures külmetamata. Talle pakutud jalutuskäigu lisatunniga ei ole ta nõus, sest talveperioodil kaks tundi järjest jalutada on tema jaoks vastuvõetamatu ja kahjulik tervisele. V. Lomakin leiab, et mitu numbrit väiksema jope andmisega alandati tema inimväärikust. Teda jäeti ilma seaduslikust õigusest jalutuskäigule, tekitades talle sellega ebamugavust, moraalset ja füüsilist kahju.

Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et tema põhjendatud huviks on moraalse kahju nõudmine edaspidi. Vangla poolsed vabandused ei ole talle vastuvõetavad. Kui vangla tahab saavutada kompromissi, siis nad võivad tema juurde tulla ja arutada erinevaid variante. Kaebaja oli kartseririietuses ja särgil ei olnud pikki varrukaid, kindad olid, kuid need ei oleks kogu käevart ära katnud. Tartu Vangla 17.12.2010.a vastuses nr V1/14585-1 on õigusvastane see, et kaebaja

3 ei keeldunud jalutuskäigust, vaid tahtis normaalsetes riietes jalutada. Korrapidaja käskis tal minna tagasi kambrisse. Kaebaja ise ei keeldunud, vaid tal ei lastud jalutada. V. Lomakin ei ole nõus vastuse sisuga. Kaebaja leiab, et ta oli nagu kloun sellises riietuses, ta ei saanud ennast vaadatagi ja see alandas tema inimväärikust. Kui inimene on kartseris ja käib operatiivtöötaja juures, siis ta saab hiljem jalutada.

V. Lomakin palub kohtul Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist, mis seisnesid 26.11.2010.a jalutuskäigu mittevõimaldamises ja 17.12.2010.a vastuse nr V1/14585-1 andmises.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Tartu Vangla on seisukohal, et Vladimir Lomakini kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Nimetatud sättest tuleneb vanglale kohustus luua võimalus, et kinnipeetav saaks soovi korral oma õigust kasutada, kinnipeetava sundimiseks värskes õhus viibimiseks jalutama ei ole vanglal õigust. Seega on jalutamine kinnipeetava õigus, mitte kohustus.

Kaebaja on märkinud oma kohtule esitatud kaebuses, et vangla ei soovi temaga kompromissi saavutada ega tema probleemi lahendada. Tema pöördus 26.11.2010.a kaebusega vangla poole, millele järgnesid hoopis vanglapoolsed surveavaldused (läbiotsimised jmt). Samas märgib kaebaja sedagi, et vangla on pakkunud temale võimalust täiendavalt jalutada, millest aga kaebaja loobus. Seega on kaebaja ütlused üksteisele vastukäivad.

Tartu Vangla 17.12.2010.a vastusest V1/14585-1 kaebajale nähtub, et kaebajale 26.11.2010.a jalutuskäigule antud vormijope oli kaebajale veidi lühikeste varrukatega, mis ei ole aga vastustaja arvates kindlasti põhjus, miks ei olnud võimalik selles jalutama minna. Pealegi olid kaebajal kasutada kindad ning kartseri vormi hulka kuuluv vormisärk on samuti pikkade varrukatega, mistõttu on ebatõenäoline, et kaebaja suutis juba jalutuskäigule mineku hetkel ette ennustada, et temal hakkab tunni aja jooksul sedavõrd külm, et ta loobus jalutusboksi uksel tervest jalutuskäigust.

Tartu Vangla on seisukohal, et ei ole oma tegevusega kaebaja õigusi rikkunud. Kaebajale võimaldati 26.11.2010.a jalutuskäigule minek ning kaebaja loobus ise vabatahtlikult jalutuskäigule minemast põhjusel, mis vastustaja arvates ei ole tõsiseltvõetav.

Kaebaja on märkinud põhjendatud huvina edasise kahju nõudmise. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimlaik vältida, ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 11 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja võib sõltumata kannatanu tahtest kõrvaldada tagajärjed, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist.

Kaebaja leiab, et temal jäi selle tõttu, et ta ei saanud 26.11.2010.a jalutuskäigule minna, saamata positiivne meeleolu, annus värsket õhku, mis temale oleks andnud terveks päevaks positiivse meeleolu ja hea tuju. Samas ei olnud kaebaja nõus saama seda kõike positiivset tervelt kahe tunni jooksul. Kaebaja kaebuses ei ole otsesõnu öeldud, et tulevikus esitatavas

4 kahjunõudes soovib ta rahalist hüvitus mittevaralise kahju eest aga tuginedes varasemale kogemusele võib seda eeldada.

Riigikohus on mitmeid kordi väljendanud seisukohta, et tulenevalt RVastS § 7 lg 1 toodule võib kahjunõue osutuda põhjendamatuks, kui kannatanud on jätnud kasutamata võimaluse kõrvaldada kahju või vältida selle tekkimist sama seaduse § -des 3,4 ja 6 sätestatud nõude esitamisega.

Kaebaja ei ole ise vangla poole pöördunud taotlusega, et temale võimaldataks saamata jäänud jalutuskäik. Kaebaja esitas Tartu Vanglale 26.11.2010.a kaebuse, milles märkis, et tema ei saanud 26.11.2010.a jalutuskäigule, kuna ei olnud sobiva suurusega jopet. Oma kaebuses taotles kaebaja ainult ametnike nimede, kes olid 26.11.2010.a tööl, esitamist ning neid andmeid vajas kaebaja selleks, et pöörduda kohtusse.

Seega ei teinud kaebaja ise omalt poolt midagi selleks, et vältida endale võimaliku kahju tekkimist, mistõttu on tema tulevikus esitatav kahjunõe ilmselgelt perspektiivitu ning seega puudub kaebajal ka vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamisel põhjendatud huvi, kuna käesoleva kaebuse rahuldamine ei aita temal tulevikus oma eesmärki saavutada ning halduskohus peaks kaebuse jätma HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata.

Tuginedes eeltoodule palub vastustaja HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Vladimir Lomakini kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Kaebuse kohaselt ei saanud V. Lomakin 26.11.2010.a üldlaos enda kasvule vastavat jopet. Laos olemasolevate jopede varrukad olid tema jaoks lühikesed. Seoses sellega, et laos ei olnud jalutuskäigu ajal temale sobilikus suuruses jopet, ei läinud ta jalutama ja valvurid viisid ta tagasi kartserisse, kus V. Lomakin kandis karistust. Päeva jooksul tuletas kaebaja valvuritele meelde, et tal on saamata 1- tunnine jalutuskäik, kuid jalutama teda siiski ei viidud. Kaebaja leiab, et tema suhtes rikuti VangS § 41 ja alandati tema inimväärikust ning seega tekitati mittevaraline kahju ja ta taotleb ülalnimetatud toimingu tunnistamist õigusvastaseks. Tema põhjendatud huvi edaspidiseks on mittevaralise kahju nõue.

Vastustaja tunnistab, et kaebajale jalutamiseks antud jope oli veidi lühikeste varrukatega, kuid see ei takistanud jalutama minemist. Kaebaja ise loobus jalutuskäigust. Talle pakuti hiljem (mitte samal päeval) jalutuskäiku, kuid ta loobus sellest ning jättis kasutamata võimaluse kõrvaldada kahju, kui see oli talle tekitatud. Seega ei ole kaebaja ise teinud midagi selleks, et vältida endale võimaliku kahju tekitamist ning kaebus on perspektiivitu ning ei kuulu rahuldamisele.

Kaebaja kirjutas kaebuses:„mind jäeti ebaseaduslikult jalutuskäigust ilma“ (t.l 5).

Kohtu hinnangul ei ole õige kaebaja väide, et teda jäeti ebaseaduslikult jalutuskäigust ilma. Kaebaja ise väidab, et ta loobus jalutuskäigust, sest jope varrukad olid lühikesed ja lühikeste varrukatega jalutuskäigule minek oli tema jaoks inimväärikust alandav.

Seda, et jalutuskäik oli kindlustatud, kinnitab Tartu Vangla vastus kaebaja märgukirjale – „asjaolude kontrollimisel ja vesteldes vanglateenistuse ametnike H. Saarmetsa ja M. Kanguriga selgus, et väljastatud jope käised olid tõepoolest natuke lühikesed, kuid jope oli sobilik jalutamiseks. Jalutusboksi ukseni jõudes otsustasite loobuda jalutuskäigust. Vangla võimaldas Teile jalutuskäigu, seega ei ole vangla Teie õigusi rikkunud“ (t.l 17).

5 Toimiku materjalidega on tõendatud, et graafikujärgne jalutuskäik oli kaebajale võimaldatud. Tal oli võimalus realiseerida jalutuskäigule minek, kuid ta ise loobus sellest mittesobiliku jope pärast.

Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, mis seisnes selles, et 26.11.2010.a ei võimaldatud talle jalutuskäiku graafikujärgsel ajal.

Vastustaja nõustus kaebaja väitega, et 26.11.2010.a oli kaebajale antud jalutuskäiguks jope, millel olid veidi lühikesed varrukad. Seda sama kinnitas kaebaja, kuid ta soovis minna jalutama jopes, mis vastab tema suurusele.

Kaebaja taotleb oma täiendavas vastuses Tartu Vangla akti nr V1/14585-1 õigusvastasuse tuvastamist, samuti Tartu Vangla töötajate 26.11.2010.a toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist seoses sellega, et vangla ei ole taganud talle sobivat riietust 26.11.2010.a jalutuskäiguks.

VangS § 46 lg 1 kohaselt, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust.

Vangla sisekorraeeskirja § 100 lg 1 kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetav registreeritakse ja otsitakse läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus.

VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Kohus leiab, et kaebaja ei viibinud jalutusboksis lühikeste käistega jopes ning ei jalutanud selles ja seega tema inimväärikust ei olnud alandatud.

Oma kaebuses väidab kaebaja, et vangla ei võimaldanud talle jalutuskäiku sama päeva jooksul, peale seda, kui suuremad joped oli kartseri lattu tagastatud. Ta pöördus mitu korda vanglaametnike poole saamata jäänud 1-tunnise jalutuskäigu võimaldamiseks, kuid vanglaametnikud ei teinud midagi selleks, et tagada talle jalutuskäik tema kasvule ja suurusele vastavas jopes just 26.11.2010.a..

Kohus nõustub kaebaja väitega kaebuse selles osas ja leiab, et vanglal ei olnud takistust ega olnud võimatu tagada kaebajale jalutuskäik peale vastavas suuruses jope tagastamist lattu. Vastustaja tunnistas, et jope varrukad olid lühikesed ning kohus leiab, et kaebaja tahe jalutada jopes, mis vastab tema suurusele on igati õigustatud. Kohus möönab, et kaebajal oli ebakomfortne ja ebamugav jalutada jopes, mis ei vasta tema suurusele. Kohus märgib, et vangla kohustuseks jääb kinnipeetava kindlustamine tema suurusele vastava jopega jalutuskäigu ajaks.

6 Kohus leiab, et ülalnimetatud toiminguga põhjustatud kaebaja õiguste riive oli minimaalne ja ei toonud kaasa negatiivseid tagajärgi. Vastustaja tunnistas 26.11.2010.a kaebaja õiguste rikkumist ja pakkus talle teisel päeval ühe tunni võrra pikendatud jalutuskäiku. Kaebaja keeldus sellest ja teatas, et edaspidi soovib esitada taotluse kahju nõudmise osas.

Kohus leiab, et kaebaja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg 1 sätestatud võimalust kahju kõrvaldamiseks. Kaebajal oli võimalus pöörduda vangla poole taotlusega saamata jäänud jalutuskäigu võimaldamiseks. 14.12.2010.a kohtumääruses selgitas kohus kaebajale, et tal on võimalus taotleda täiendavat jalutuskäiku, kuid kaebaja loobus sellest ja ei soovinud sellel viisil oma õiguste taastamist. Kohtu arvates säilis kaebajale seoses 26.11.2010.a intsidendiga õigus täiendava jalutuskäigu saamiseks teisel päeval.

Kaebajal on õigus RVastS § 9 lg 1 kohaselt taotleda mittevaralise kahju hüvitamist ainult sellel juhul, kui ta tõendab seda vastavalt neile asjaoludele, mis on nimetatud selles sättes ning seega on kahjunõue seoses 26.11.2010.a intsidendiga perspektiivitu.

Kaebaja nõue tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 17.12.2010.a vastus nr V1/14585-1 ei kuulu rahuldamisele iseseisva nõudena. Kohus käsitles oma otsuses vastustaja poolt märgitud asjaolusid. Kohus märgib, et on oma otsuses avaldanud seisukoha kaebaja viimase nõude osas, mis sisuliselt kattub kaebaja eelmiste nõuetega. Ülaltoodu alusel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.

HKMS § 26 lg 1 p 3 alusel tunnistab kohus vastustaja toimingu, mis seisnes kaebajale 26.11.2010.a päeva jooksul tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamises, õigusvastaseks. Ülejäänud nõuded jätab kohus rahuldamata vastavalt HKMS § 26 lg 1 p 6. HKMS § 95 lg 1 kohaselt kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. RLS § 57 lg 13 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 eurot, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 12, 14–18 ja 21 sätestatud juhtudel. Seega kuulub vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse.

Tamara Hristoforova kohtunik