3-11-564/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

18.03.2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-564

Haldusasi

O. H. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr

126-k punkti 5 koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel.

2. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebaja esindajale.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10

päeva

jooksul,

arvates

määruse

määruskaebuse

esitajale

kättetoimetamisest (HKMS § 11 lg 8; § 47¹ lg 2 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. 07.03.2011 saabus Tallinna Halduskohtule O. H., R. L., A. R., A. S., S. T., E. V. ja KÜ

Pirita tee 26F kaebus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korraldus nr 126-k „Pirita tee

28 kinnistu ja X tänava äärsete kruntide ning lähiala detailplaneeringu koostamise algatamine ja

keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine“ täies ulatuses või alternatiivselt

esimese taotluse rahuldamata jätmise korral rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse

02.02.2011 korralduse nr 126-k p 5 koos kõigi punkti 5 alapunktidega ning teha ettekirjutus

Tallinna Linnavalitsusele otsustada uuesti Pirita tee 28 kinnistu ja X tänava äärsete kruntide ning

lähiala detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise küsimus. Kaebuselt

oli tasutud riigilõiv iga kaebaja eest summas 15,97 eurot.

Kaebuses on kaebajad esitanud kohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse peatada esmase

õiguskaitse korras nii esimese kui ka teise alternatiivse taotluse osas Tallinna Linnavalitsuse

02.02.2011 korralduse nr 126-k täitmine ja keelata Pirita tee 28 kinnistu ja X tänava äärsete

kruntide ning lähiala detailplaneeringu menetluses menetlustoimingute tegemine kuni otsuse

jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Esialgse õiguskaitse taotluselt oli tasutud riigilõiv summas

12,78 eurot. Millise kaebaja eest riigilõiv tasutud oli ei olnud märgitud.

Kohus jättis 10.03.2011 määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse käiguta, märkides ära,

et tegemist ei ole haldusaktiga, mida saaks tühistada vaid menetlustoiminguga. Samuti selgitas

kohus riigilõivu tasumise korda ning andis kaebajatele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks hiljemalt

14.03.2011.

14.03.2011 esitas kaebajate esindaja kohtule avalduse kaebuste taotluste muutmiseks. Kaebajad

paluvad tuvastada Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5 koos kõigi

punkti 5 alapunktidega õigusvastasus.

Esialgse õiguskaitse taotluse osas ei märgita enam midagi, samuti ei ole kaebajad tasunud

täiendavalt riigilõivu.

Kuivõrd kaebus oli esindajal vormistatud ühe kaebusena, samas oli tasutud EÕK osas riigilõiv ühe

kaebaja eest ja ei olnud märgitud, kelle eest, siis 15.03.2011 tegi kohus kaebajate esindajale

päringu, millega palus kohtule teatada, kelle eest oli tasutud riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt

ning kas jäädakse esialgse õiguskaitse taotluse juurde või mitte.

16.03.2011 teatas kaebajate esindaja, et riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt oli tasutud O. H.

eest ning kaebajad loobuvad esialgses kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

2. Käesolevaga kohus leiab, et erinevate kaebajate poolt esitatud kaebusi tuleb menetleda eraldi

ning neile tuleb määrata eraldi haldusasja numbrid.

Kohus menetleb O. H. kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5

koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga 3-11-564.

Kohus menetleb R. L. kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5

koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga 3-11-661.

Kohus menetleb A. R. kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5

koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga 3-11-662.

Kohus menetleb A. S. kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5

koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga 3-11-663.

Kohus menetleb S. T. kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5

koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga 3-11-664.

Kohus menetleb E. V. kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr 126-k punkti 5

koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga 3-11-665.

Kohus menetleb KÜ Pirita tee 26F kaebust Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr

126-k punkti 5 koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamiseks, edaspidi numbriga

3-11-666.

3. Kaebaja on esialgses kaebuses taotlenud korralduse tühistamist või alternatiivselt selle osalist

tühistamist. Kohus oli kaebaja esindajale selgitanud, et käesoleval juhul on vaidlustatud

menetlustoiming, mis on tehtud planeeringumenetluses.

Riigikohus on lahendis 3-3-1-8-02 selgitanud, et „Planeerimis- ja ehitusseaduse ning

Haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust

kui haldusakti HKMS § 4 lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on

sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et

sellise

menetluse

tulemusena

kehtestatav

planeering

ei

saa

olla

õiguspärane.

Planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetlusest ja selles staadiumis ei ole veel

võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse. Planeeringu algatamisega ei tekitata,

muudeta ega lõpetata õigussuhteid. Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt.

Nimetatud põhjustel ei ole võimalik eraldiseisvalt vaidlustada planeeringu algatamise korraldust.

Linnavalitsuse

tegevust

lähteülesande

kooskõlastamisel

ja

kinnitamisel

tuleb

pidada

haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine

on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati

kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale

kohustuslik. Halduskohtus ei ole võimalik iseseisvalt vaidlustada kohaliku omavalitsuse asutuse

toiminguid planeeringu algatamisel, sh lähteülesande koostamisel.“.

Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 võimaldab kohtus vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise

otsust, kuid Riigikohtu halduskolleegium on leidnud (otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-03), et

erandlikult on õigustatud ka planeerimismenetluses menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile

eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba

menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane

või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.

Riigikohtu halduskolleegiumi oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-86-06 on leidnud, et:

„keskkonnaküsimuste otsustamist käsitlevates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada

identselt

tavapäraste

haldusasjadega

subjektiivse

avaliku

õiguse

rikkumise

kaudu.

Keskkonnaasjades võib, kuid ei pruugi subjektiivse õiguse rikkumine esineda. Seetõttu saab

keskkonnakaitse küsimustes kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes õiguste

rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebuse

esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda

pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema

oluline ja reaalne. Halduskohtul tuleb kaebuse esitaja sellist puutumust vaidlustatud tegevusega

kontrollida iga kaebuse puhul eraldi. Olulise ja reaalse puutumuse nõue välistab ka

keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (s.o nn populaarkaebused), välja arvatud

juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb“.

Täpsustatud kaebuses taotleb kaebajate esindaja Tallinna Linnavalitsuse 02.02.2011 korralduse nr

126-k punkti 5 koos kõigi punkti 5 alapunktide õigusvastasuse tuvastamist põhjusest, et antud

juhul tuleb läbi viia kohustuslikult KSH ja seda tulenevalt KeHJS § 33 lg 1 p 3 ja antud

toimingut vastustaja ei kavatse läbi viia.

Samas ei ole kaebajad taotlenud KSH läbiviimist.

Kaebuse esitajate esindaja tsiteerib p-3 kaebajate kaebeõiguse all Riigikohtu HK 18.06.2010 a

lahendist nr 3-3-1-101-09, et DP menetluse käigus on menetlustoimingute peale kaebamine

võimalik kahe eelduse olemasolul. Kaebaja on leidnud, et tal on põhjendatud huvi, mis seisneb

selles, et ta on planeeringuala vahetus läheduses elav isik, kelle elukeskkonda mõjutab asjaolu,

mida sinna ehitama hakatakse ning kas sellele planeeringule tehakse ka KSH. Samuti märgib

kaebaja põhjendatud huviks kahju nõude esitamise võimalikkuse põhjendusel, et haldusorgan on

mõjutanud negatiivselt tema elukeskkonda jättes KSH tegemata.

4. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 võimaldab kohtus vaidlustada planeeringu kehtestamise

otsust, kuid Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et erandlikult on õigustatud ka

menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on

sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise

menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui

menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 18.02.2002

otsust haldusasjas nr 3-3-1-8-02, 13.10.2005 otsust haldusasjas nr 3-3-1-44-05).

5. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti

või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse

pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Sama lõike teise lause

kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

HKMS § 7 lg 1 teine lause ei anna õigust pöörduda halduskohtusse, kui isikul puudub selleks

põhjendatud huvi. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus üldjuhul subjektiivse õiguskaitse

põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi vaidlustatav haldusakt otseselt

puudutab ning, kui vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku

või kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla kaebuses märgitud põhjendatud huvi, puudub isikul

kaebeõigus.

6. Riigikohus on oma 18.06.2010 määruses nr 3-3-1-101-09 märkinud, et: „keskkonnale

avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel.

PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju

strateegilist hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses

sätestatud juhtudel ja korras /…/ Kuigi KeHJS § 33 lg 1 p 3 järgi korraldatakse keskkonnamõju

strateegilist hindamist planeerimisdokumendi koostamise käigus enne selle dokumendi

kehtestamist, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1

nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, on

keskkonnamõju hindamine muudel juhtudel võimalik ka järgnevates menetlustes. Asjakohane on

märkida, et ka kehtiva õiguse kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24

lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14) võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine

toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka

kasutusloa taotlemise menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral

keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua

osundatud säte keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses.“

7. Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt, tegemist on menetlustoiminguga, mille

tegemine on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-44-05; 3-3-1-

12-08). Kaebuse täpsustuse alusel soovisid kaebajad oma taotlust muuta ja kohus saab järeldada,

et kaebajad soovivad vaidlustada KSH mittealgatamist toiminguna, kuna nad leiavad, et see tuli

antud juhul läbi viia ja algatamata jätmine toob kaasa vältimatult õigusvastase planeeringu otsuse

ning kaebajatel on KSH mittealgatamise õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, so soov

esitada tulevikus kahjunõue. Kaebajad soovivad, et planeeringu alustamisel oleks juba läbi viidud

KSH ja kontrollitaks, kuidas ehitustegevus mõjutab liiklust kaebajate kinnistutele ja ümbritsevale

elukeskkonnale. Veel märgitakse, et KSH algatamata jätmise õigusvastasuse tuvastamisel on neil

efektiivsem kaitsta oma õigusi DP menetluses, et hoida ära elukeskkonna õigusvastane

kahjustamine ja et esitada seoses õigusvastase tegevusega tekkinud või tekkida võiva kahju

hüvitamise nõue.

Kaebuses märgitakse, et keskkonnaküsimuste otsustamisel saab kohtusse pöörduda mitte üksnes

subjektiivsete õiguste rikkumise korral, vaid ka puutumuse korral vaidlusalusesse toimingusse.

Esindaja märgib, et kaebajad on nende elu-ja asukoha X, XX ja Pirita tee 26F kaudu DP ala

lähinaabrid ja peavad oluliseks piirkonna tasakaalustatud arengut, nende elukeskkonnale saabuvad

olulised linnaruumilised ja elukeskkonnale pöördumatud tagajärjed. Negatiivsete mõjutustena

märgitakse, et Tallinna linn ei ole väljaarendanud liikluskoormusele vastavat Russalka ristmikku

ning Põhjaväila. Kaebajate naabrusse lisandub ca 1000 uut sõidukit igapäevasesse

transpordivoogu. Kuigi lähteülesandes mööndakse liikluskoormuse probleeme, ei panda

arendajale sellest mingeid finantseerimise kohustusi transpordi arendamiseks ja negatiivsete

mõjude vältimiseks ja samas ei peeta vajalikuks analüüsida seda KSH kaudu. Õhusaaste kujutab

reaalset mõju kaebajate elukeskkonnale. Mõjud on olulised ka põhjusest, et Lauluväljaku ja

Maarjamäe mõisa vahelisele alale planeeritakse DP seletuskirjast nähtuvalt 6 erinevat

planeeringut, tekib mõjude kumulatsioon.

8. Kaebusest nähtub, et O.H. elab X tänaval, seega on ta kavandatava planeeringuala elanik,

kellele huvidele võib tulevane planeering mõju avaldada. Samas ei väida kaebaja, et ta oleks

nõudnud KSH läbiviimist ja sellest keelduti, ka ei nähtu, et kaebaja oleks teinud ettepanekuid

konkreetse DP algatamisel selle lähtealuste parandamiseks või algatanud vastuväiteid enne

käesoleva kaebuse esitamist. Esialgses kaebuses leiti, et planeeringu vastuvõtmise dokument

lõpliku haldusaktina rikuks KeHJS § 2 lg 2 p 1 eesmärki, see ei arvestaks kohustuslikus korras

arvestamisele kuuluvaid keskkonnakaalutlusi. Enam ei saaks linnavalitsus seda küsimust KeHJS §

35 lg 1 kohaselt hilisemal planeerimismenetluses õiguspäraselt muuta; selle tõttu on tegemist

olulise menetluseveaga, mis ei võimalda õiguspärast lõppotsust. KSH teostamisega saab välja

selgitada olulised keskkonnamõjud: kas on põhjendatud üldplaneeringu muutmine; milline on

selle mõju keskkonnale; kas olemasolev liikluskorraldus võimaldab liikluskoormust suurendada;

kuidas mõjutab ümbruskonda kõrghaljastuse maharaiumine; kas see kahjustab rahvuspargi

moodustamise ettepanekut; arvestada tuleb kõiki planeeringuid kumulatiivses mõjus.

9. Kohus oli selgitanud, et planeeringu kohta esitatud materjalist ja kaebusest nähtub, et

haldusorgan on asunud alles enda ette seadma planeeringu eesmärke, st et organi siseselt on tehtud

esialgsed otsustused, mis ei evi mõju teistele isikutele ja mille alusel hakatakse planeeringut ellu

viima. Planeeringumenetlustes ei ole välistatud, et algatatud planeeringut ei kehtestatagi; samuti

ei ole välistatud, et tehakse ulatuslikud lähteülesande muudatused või hoopiski menetluses

otsustatakse teha täiendavad uuringud. Ka ei ole välistatud planeeringumenetluses, et selle

menetlust ei jätkata enne, kui viiakse läbi KSH.

Antud juhul on võetud vastu otsus DP algatamiseks ja esmalt tutvustatakse selle eskiisi ja

täidetakse muud lähteülesandes märgitud ülesanded. Kaebaja ei märgi, et ta ei saaks osaleda

eskiisi tutvustamisel või järgnevates DP menetlustoimingutes, mis läbi viiakse; samuti ei ole

avaldatud kahtlust, et kui DP kehtestatakse otsusega, et siis ei saaks ta sellele esitada kaebust

kohtusse. Ilmselgelt ei ole kaebajal veel ka põhjust eeldada, et kaebeõigus EV seaduste kohaselt

pole tagatud, kui DP kehtestatakse. Õiguspärast lõppotsust ei takista väidetav võimatus põhjusest,

et kui vastustaja juba midagi otsustas, siis ta sellest ei saa enam taganeda. Kohtule nähtub, et kui

planeeringumenetluses avastatakse vead, siis seadusest tulenevalt need kõrvaldatakse sõltumatult,

kas vastustaja seda soovib või mitte. Planeering peab seaduse kohaselt läbima maavanema

järelevalve, kes samuti saab võtta seisukoha, kas KSH algatamine on vajalik. See, kas kaebaja

esitab tulevikus nn populaarkaebuse või subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse, ei ole

käesolevalt ka oluline, kuivõrd kaebeõigus on tagatud juba tulenevalt seadustest mõlemat liiki

kaebuste esitamiseks ja seda ei saa takistada vastustaja tegevus ei planeeringu käesoleva

otsustusega ega ka siis, kui vastustaja algatab KSH hiljem või kui ta seda üldse ei algata. Kuna

vastustaja kavatseb planeeringu suhtes juba eskiisi tasandil pidada avalikkusega nõu, siis võivad

asjaolud muutuda juba lähiajal. Kaebaja osalemist eskiisi avalikustamisel käesolevaks ajaks veel

materjalidest ei nähtu, seega ei saa olla menetluslikke takistusi, mis juba viitaksid kaebaja õiguste

rikkumisele. Nähtuvalt linna planeeringute infost, on eskiisi selgitamine ja tutvustamine juba

kulgemas. Planeerimisseadus näeb ette DP avaliku väljapaneku korraldamise, mil avalikkust

informeeritakse planeeringust ning avalikkus kaasatakse planeeringu väljatöötamisse. Planeering

ei ole seega valmis, kui võetakse vastu otsus selle algatamiseks ja ta ei ole valmis ka siis, kui

toimub avalik väljapanek. Omavalitsusorgan peab tegema kõik võimaliku, et planeeringuala

lähiümbruse elanikud oleksid tõhusal viisil menetlusse kaasatud. Ettepanekuid saab kaitsta

planeeringu avaliku arutelu käigus jne. (vt nt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-8-02; nr 3-3-1-42-02;

3-3-1-62-02; nr 3-3-1-54-03; nr 3-3-1-12-08; nr 3-3-1-12-08; nr 3-3-1-87-08). Seega nähtub

seadusest, et planeeringumenetluse toimingud ei ole reeglina sellised, mis muutuksid DP

kehtestamisel vaidlustamatuteks. Kaebuses on ka viidatud Riigikohtu HK 13.10.2005 lahendile,

kuid kohus selgitas, et selles lahendis ei ole silmas peetud, et igal juhul planeerimise menetluse

toimingud on eraldi vaidlustatavad, vaid tegemist peab olema toiminguga, mis toob vältimatult

kaasa sisult õigusvastase otsuse. Vältimatult ei too antud juhul õigusvastast otsust kaasa asjaolu,

et haldusorgan püstitas eesmärgid DP menetluse läbiviimiseks. Tulenevalt Riigikohtu viidatud

lahendist antud hetkel saaks õigusvastase otsuse kaasa tuua juhtum, kui keskkonnamõju

strateegiline hindamine on ette nähtud seadusega.

10. Uuel vastamisel märgitakse kaebuses, et kaebajal on veendumus, et tal on kaebeõigus, kuna

DP algatamisel otsustati KSH algatamata jätmine, mille mõju on kaebajale oluline ja reaalne.

Kaebaja viidates Riigikohtu HK lahendile 18.06.2010 nr 3-3-1-101-09 märgib, et ta toob välja nii

enda põhjendatud huvi ja kaebeõiguse kui ka põhjuse, miks DP algatamise korralduse tühistamata

jätmine toob vältimatult kaasa asjas tehtava otsuse õigusvastasuse. Kaebaja poolt 14.03.2011

esitatud muudetud kaebuses oli kaebaja täiendavalt märkinud, et kuigi seadus ei välista KSH

menetlust eraldi planeeringu koostamise menetlusest, on Tallinna Linnavalitsus pidanud

käesoleval juhul vajalikuks õigusvastaselt otsustada KSH algatamata jätmine. Kaebaja leiab, et

KSH kohustuslikkus tuleneb muuhulgas KeHJS § 33 lg 1 p 3, mille kohaselt keskkonnamõju

strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus, kui

see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse käesoleva seaduse § 6 lõikes 1

nimetatud tegevust või kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga, lähtudes

käesoleva seaduse § 6 lõigetes 2–4 sätestatust.

KeHJS § 6 lg 2 p 22 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga muuhulgas muu tegevus, mis võib

kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. aasta määruse nr 224

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise

vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 13 p 2 kohaselt loetakse oluliseks keskkonnamõju avaldavaks

tegevuseks muuhulgas linna arendustöid, näiteks elamurajooni ehitamist. Kaebaja on veendunud,

et käesoleval juhul leiab aset linna arendustöö, sest antud piirkonnas puudub käesoleval ajal

kompaktne elamuala, mistõttu planeeritakse uue elamurajooni ehitamist. Seega on kaebaja

seisukohal, et vaidlusaluse detailplaneeringuga kavandatakse linna arendustöid (alale luuakse uus

elamurajoon), siis oli antud juhul KeHJS § 33 lg 1 p 3 kohaselt KSH korraldamine kohustuslik

(sellega kavandatakse eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevust).

Veel leiab kaebaja, et antud juhul KeHJS § 33 lg 1 p 2 alusel tuleb läbi viia KSH, kuna

koostatakse üldplaneeringu dokumenti, sellisele järeldusele jõuab kaebaja seetõttu, et DP-ga

muudetakse Tallinna linna üldplaneeringut. Seega on seadusest tulenev kohustus KSH läbi viia.

11. Kohus jääb seniesitatud selgituste juurde ja leiab, et iseenesest KSH algatamata jätmine

käesoleval etapil ei saa rikkuda kaebajate õigusi ega tuua kaasa elukeskkonnale kahju, st puudub

põhjendatud huvi esitada kaebus kohtule, seda enam, et kaebaja ei ole esitanud ka

kohustamisnõuet algatada KSH KeHJS alusel. Kaebusest ei selgu ka üheselt, kuidas juba on

saabunud keskkonnale kahjulikud tagajärjed ja et juba on selliselt tekitatud temale kahju ja ta

soovib esitada kahjunõude. DP kavandamine iseenesest ei saanud põhjusta kahju, kuna DP

algatamise kavatsus ruumilisi muutusi ega ka muid kahjulikke mõjutusi vahetult ei põhjusta.

Mõjude saabumist saab hinnata, kui DP kehtestatakse, et hakatakse ehitama. Linna infrastruktuuri

väljaarendamine, teede ehituse küsimused ja selles valdkonnas väidetult aset leidvad üldised

puudujäägid linna planeerimisel, sj ka Pirital, ei ole vahetult seotud käesoleva DP-ga. mis

lahendab konkreetse koha ja lähiala ning kontaktvööndiga seonduvad küsimused. Konkreetne

planeering saab käsitleda ainult planeeritaval maa-alal rakendatavaid meetmeid. Kas

planeeringuala sisene liikluskorraldus hakkab mõjutama märkimisväärselt kontaktvööndi peamiste

liikluseks kasutatavate tänavate liiklusvooge, selgub läbi erinevate uuringute. Linna poolt üldise

liiklusolukorra reguleerimine on võimalik ja kohustuslik ka ilma selle DP-ta ning kaebajal on

käesolevalt kavandatud planeeringuvaidlusest sõltumatult võimalik nõuda oma huvide tagamist.

Kaebaja ei ole kaebuse esitamise ajaks veel ühtegi pöördumist teinud, et väita menetluslike

õiguste rikkumist.

12. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine ja selle kohustuslikkus.

KeHJS § 33 lg 1 p 2 nõuab KSH kohustuslikku läbiviimist, kui kehtestatakse dokument, milleks

on üldplaneering. Käesolevalt ei kehtestata üldplaneeringut.

Planeerimisseaduses eristatakse üksteisest üldplaneeringu kehtestamise otsust üldplaneeringut

muutva detailplaneeringu kehtestamise otsusest, seega ei ole võimalik kaebaja nimetatud ja

seaduses nimetatud juhtumeid võrdsustada.

Seejuures Tallinna linna üldplaneeringu muutmine linna ulatuses võib olla vähese ulatusega, ta

saab puudutada vaid ühte või mitut konkreetset kinnisasja ja menetluslikult keeruka ning

pikaajalise, menetlusosaliste jaoks kuluka menetluse läbiviimist ei saa pidada kohustuslikuks

keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärki silmas pidades.

Seotult ettevaatusprintsiibiga viitab kohus Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-15-08, milles

märgitakse, et „Käesoleval juhul ei ole kohtu otsustus põhjendatav ka ettevaatusprintsiibi

rakendamise kaudu, sest konkreetsetes oludes ei ole täidetud selle printsiibi rakendamise

eeldused. Tegemist ei ole olukorraga, kus võimaliku kahju tõenäosus ja kahju iseloom oleksid

sedavõrd ebaselged ja teaduslikult ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see

tooks kaasa ettevaatusprintsiibile omaseid muudatusi tõendamiskoormises ja tõendamisesemes“.

Detailplaneeringu mõjud on reeglina hinnatavad olukorras, kus üldplaneeringuga on kahju

tõenäosused ja iseloom juba kontrollimist leidnud ning on võimalik muude vahenditega teha

kindlaks, kas kavandatud DP toob kaasa mõjutusi, mis tuleks lisaks kindlaks teha KSH

menetluses.

KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud juhtumiga kavandatav planeering võrreldav ei ole.

KeHJS § 6 lg 2 näeb ette keskkonnamõju hindamise kaalumise vajaduse juhtumid, seega on

tegemist mitte seadusest tuleneva kohustusliku KSH läbiviimisega.

Planeeringuga kaasnevaid mõjutusi saab hinnata konkreetse DP puhul nii selle algatamisel kui ka

planeerimismenetluse käigus tehtud uuringutega.

Korralduse nr 126-k andmetel kavandatakse ehitamist maa-alale, mis juba on olnud aktiivses

kasutuses ja seotud üritusega suurtele rahvamassidele (näituse korraldamine) ja loodusvarude

taastumisvõime ja looduskeskkonna vastupanuvõime hindamisel arvestatakse juba inimtegevuse

poolt mõjutatud tiheasustusalas paikneva keskkonnaga. Korraldusest nr 126.-k nähtubki, et

ehitustegevus seotakse ka olemasoleva teedevõrgu arenguga ja tehakse vajalikke uuringuid. See

tähendab, et KSH on üks neist võimalustest, kuidas teha kindlaks planeeringu elluviimiseks

olulised asjaolud. Kaebusest ei nähtu, et objektipõhiselt oleks planeeringualas rajatavatest

objektidest mõni selline, mis vajaks seaduse kohaselt KSH algatamist. DP algatamist on

põhjendatud ja seal on märgitud, missugused uuringud tuleb teostada ja et tegemist ei ole

asustamata alaga. Kaebaja väide, et seal puudus kompaktne elamuala ei ole täpne, kuivõrd nähtub,

et tegemist on asustatud alaga, tegemist on tiheasustatud linnaruumi alaga ja kaebaja elab juba

selles rajoonis või asumis.

Kavandatav DP ei ole vastuolus Tallinna üldplaneeringuga, vaid sellega soovitakse muuta

üldplaneeringut. Asjaolud, kas messikeskuse üleviimise kohta puuduvad tõendid ei ole

asjassepuutuv. Ka ei ole määravat tähendust küsimusel, kuidas peaks nn uus kinnistu omanik oma

varaga ümber käima. See, kuidas arvestatakse avaliku huviga ja kinnistu omaniku huvidega, ongi

DP küsimus ja kas puhkeehitiste ala muutmist segahoonestusalaks tingib avalik või erahuvi, ei ole

KSH küsimus. DP koostataksegi selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine,

selline eesmärk ei kao ka põhjusest, kui üldplaneeringut tuleb muuta. Veel märgib kaebaja, miks

tema ei pea planeeringut otstarbekaks, kuid see ei selgita, miks läbi KSH teostamise need

probleemid kaoksid ja miks seda hinnangut ei saaks anda, kui DP algatatakse plaanitud viisil.

Kohus selgitab, et tegemist on alles lähteülesandega, mis võib suuresti muutuda ja siinkohal on

omavalitsusel kaalutlusõigus, mida ta soovib planeeringualal näha. Kohtupraktikast tuleneb nõue,

et üldplaneeringu muutmise vajadust tuleb eriliselt põhjendada, kuid arvestada tuleb, et linnal on

õigus ja võimalus otsustada otstarbekuse üle. Seda ka tehakse ning juba käesolevalt on selge, et

elanikkonna tihendamine Tallinna linna piires, sj ka Pirita linnaosas on vajalik ja võimalik

avalikes huvides. Kooskõlas Tallinna ja Pirita linnaosa üldplaneeringuga on eesmärk, et linnale

jätkusuutlikuks arenguks soovitakse elanikud koondada linna äärealadelt kesklinna lähedusse, et

ära hoida suurenevat koormust transpordile ja liiklusele; eeldatakse, et hakatakse kasutama

rohkem ühistransporti; tootmisalad viiakse kesklinna piirkonnast kaugemale; koondatakse

võimalusi võtta kasutusele tiheasustusaladel vabu ressursse. Kohus ei saaks siinkohal asuda

haldusorgani asemele ja määrata, et KSH on vajalik. Kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel

peab kohus hindama, kas planeeringuga kaasnevad positiivsed mõjud on usutavad, kas nad on

sedavõrd

kaalukad,

et

kaaluksid

üles

kaebaja

õigused

isegi

juhul,

kui

kehtivaid

keskkonnanäitajatega seotud piirnormide ületamised on võimalikud ja need ei ole suured.

Viidates Riigikohtu HK selgitusele 19.04. 2007 a lahendis nr 3-3-1-12-07 tehtud järeldustele on

oluline märkida, et kohus leiab, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel

on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik

kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle

õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud

nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtuotsuses lisatakse veel, et

Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse

otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud

varemtehtud otsuseid muutma.

Kuigi kaebaja märgib veel, et elukeskkonda hakkab kahjustama liikluskoormus, see ka suureneb;

pole analüüsi koormuse kohta ja lisanduva koormuse kohta, kumulatiivset mõju pole analüüsitud;

elanike arv suureneb; AS K –Projekt töö 2010 a Pirita tee kohta kinnitab ummikute olemasolu ja

lisandumist; ummikud saab vältida vaid siis, kui enne ehitatakse välja Russalka ristmik ja

Põhjaväil ja sj arendajale ei panda liiklussõlmega seotult kohustusi; elukeskkonda mõjutab

kõrghaljastuse likvideerimine ja rahvuspargi idee realiseerimine ei ole enam võimalik, on kohus

juba selgitanud, et need on DP küsimused ja kohalik omavalitsus saab need probleemid lahendada,

kuigi kaebaja leiab, et ilma KSH teostamiseta ei ole see võimalik. Arendajale ei saakski panna

kohustusi liikluse üldise korralduse osas, veel on ka teadmata, et ehitamine algab enne, kui nt

Russalka ristmik välja ehitatakse või nt Põhjaväil.

Seega nähtub kohtule, et kaebaja on siiski aru saanud, miks hetkel KSH kasuks ei ole otsustatud.

Kaebaja möönab, et KeHJS § 33 lg 1 ei nõua DP koostamisel üldjuhul KSH-d, kuid ekslik oli

kaebaja arusaam, et vajalik on see KeHJS § 33 lg 1 p 2 alusel, kuna koostati

planeerimisdokument- üldplaneering. Kohus selgitas, et sellist dokumenti ei ole koostatud.

Kuigi kaebaja märgib veel, et KSH on kohustuslik tulenevalt KeHJS § 33 lg 1 p 3, kuna

kavandatav tegevus on olulise keskkonnamõjuga lähtudes KeHJS § 6 lg 2-4 sätestatust ja kaebaja

lisab, et KeHJS § 6 lg 2 p 22 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga ka muu tegevus, mis võib

kaasa tuua olulise keskkonnamõju, jääb kohus seisukohale, et siinkohal on linnal hindamisruum.

Kuna kaebaja möönab, et kui asuda seisukohale, et KSH korraldamine ei ole kohustuslik, siis

vajadusel tuleb keskkonnamõju hinnata ka siis, kui üldplaneeringus tehakse muudatusi. Vabariigi

Valitsuse 29.08.2005.a. määrusega nr 224 § 13 p 2 kohaselt tuleb kaaluda KSH vajalikkust linna

arendustööde (nt elamurajooni) puhul. Kaebaja lisab, et kahtlemata on tegemist uue

elamurajooniga. Kohus juba selgitas oma positsioone ja lisab juurde, et kohtule nähtub, et

kavandatakse Pirita tee 28 kinnistu ja X tänava äärsete kruntide ning lähiala DP koostamise

algatamist, st tegemist on olemasoleva elurajooniga, mille hoonestustihedus tõuseb, seal on

olemas infrastruktuur ja ehitatakse alal, kus juba on ehitised, st ei ole tegemist siiski olukorraga,

mil tekib nn uus elamurajoon asustamata piirkonda, kuhu ei ole keegi veel ehitanud ja kuhu

hakatakse rajama kõiki kommunikatsioone, infrastruktuure ja elamurajoonile vajalikke muid

ehitisi/rajatisi. Käesolevaks ajaks ei ole planeeringudokumentides, nt Tallinna linna või Pirita

linnaosa üldplaneeringus, ka mitte Tallinna linna ehitusmääruses kasutatud enam terminit

elamurajoon, kuid kohtu arvates ei tähenda see olukorda, mil ei saaks hinnata tekkivat olukorda.

Kohus juba märkis, et Tallinna linnaruumi mõistes on tegemist väikse planeeringualaga ja DP

muudab üldplaneeringut. Linna arengukava kohaselt Pirita linnaosas pole veel ära kasutatud

elamuehituseks olemasolevad ressursid ja elanike arvu suurendamiseks on ressurss olemas,

leitakse lahendusi, Tallinna jätkusuutlikkuse arengu huvides aeglustada valglinnastumist ( vt nt

Tallinna Linnavolikogu otsus 17.09.09 nr 179, lisa 9, seletuskirja lühikokkuvõte alajaotus

vastuväited nr 4, kus selgitatakse, et linnaosa elanike arvuks on kavandatud u 12 000 nimest,

senine juurdekasv on u 8000 inimese tasemel). Kaebaja enda viidetel planeeringu võimalust

kontrollitakse läbi erinevate õiguslike regulatsioonide (transport, puude raie ja hooldus, lasteaia

ehitamisele ettenähtud nõuded, parkimise korraldamise arengukava jne). Kaebajal ei ole andmeid

või tõendeid, et seal on juba kaitsealused objektid, mida kavatsetakse hävitada. Kaitsevööndisse

jäävad juba rajatud hooned ja kaitsevööndisse hooneid ei rajata; ette nähakse rohealad ja nende

sidusus

teiste

rohealadega.

Kavandatu

alles

seab

sihid,

selleks

koostataksegi

planeeringumenetluses dokument, millest lähtudes koostada skeem, et alles alustada dialoogi

üldsusega. Kaebaja ei nimeta ühtegi objekti, mis võiks nt hädaolukorra puhul avaldada kahjulikku

mõju keskkonnale (nt avarii korral pääseks valla kiirgus, muu kahjulik aine). Üldplaneeringus

fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsuse ning tasakaalustatud arengu

kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada ÜP muutmise ettepaneku

ja DP algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. DP võib põhjendatud vajadusel sisaldada ÜP

muutmise hindamist, kuid tegemist ei ole veel olukorraga, kus KSH on seadusega ette nähtud.

Kui kaebaja möönab omavalitsuse kaalutlusõigust, siis ei saa samas väita, et seadusega on

omavalitsus juba kohustatud KSH läbi viima ja lõppotsus ei saa olla õiguspärane. Kui omavalitsus

leidis, et on piisava teave olemas ja seda saab koguda ka muudel meetoditel edaspidiselt, siis ei

saaks siin toetuda veel ka nn ettevaatusprintsiibile. Kohus oli seda selgitanud ka seotult EÕK

taotlusega, kuid kaebaja oma kaebust ei muutnud.

Kohus on eelnevalt kaebajale ka selgitanud, et kui mööndakse lõppotsuse õiguspärasuse

võimalikkust, siis ei saa rikkuda DP märgitud otsustus kaebaja õigusi. Kaebaja viitab ka ise, et

KeHJS § 33 lg 1 ei nõua DP koostamisel üldjuhul keskkonnamõju strateegilist hindamist. Viidates

Vabariigi Valitsuse määrusest nr 224 § 13 p 2 tulenevale nähtub, et siinkohal on tegemist

kaalutlusotsusega. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral

ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine. Kuid ka

sellisel juhul saab keskkonnamõju hindamise läbi viia hiljem. Kuna koostamisel ei ole eeltoodust

strateegiline planeerimisdokument, siis KeHJS § 35 lg 1 kohast rikkumist siin ei saa toimuda.

Strateegilise dokumendi muutmisel on haldusorganil kaalutlusõigus, kas KSH tegemine on vajalik

või mitte (KeHJS § 33 lg 2). See, et kaebajal võib tekkida vajadus vaidlustada ka järgnevaid

planeerimisdokumente, ei anna alust pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise vajadust ei saa

muuhulgas välistada ka siis, kui KSH algatatakse; kohtusse pöördumise vältimatul vajadusel tuleb

seda teha nii ühel kui teisel juhul. Kaebaja esitatud ja kaebusele lisatud andmetel puudub õiguslik

alus nõuda planeerimismenetluse raames keskkonnamõju strateegilist hindamist ja seda koheselt.

Omavalitsusorgan võib ise jõuda äratundmiseni, kas muude planeeringutega seotult on see vajalik

ja kas esineb olukord, mil mõjutusi ei ole võimalik kindlaks teha muude vähem kulukate ja

mahukate viisidega. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud osaleda KSH menetluses, tuleneb sellest, et

sellist eraldi menetlust ei ole algatatudki, kuid see ei tähenda takistust osaleda DP menetluses,

avaldada arvamust keskkonnatingimuste suhtes, kaasa rääkida oma elurajooni arengutes.

Keskkonnatingimuste ja ruumilise arengu suhtes on arvamuse esitamiseks erinevaid võimalusi ja

ükski seadus ei kinnita, et seda tuleks teha vaid läbi konkreetse KSH menetluse. Kaebajal on

võimalik keskkonnasjade otsustamisel osaleda nii siis, kui algatatakse KSH mistahes planeeringu

etapis või ka siis, kui seda ei algatata, kuna siis osaleb ta planeeringumenetluses ja saab esitada

kõik oma seisukohad, mis ta keskkonnakaitselisest aspektist peab vajalikuks esitada. DP

algatamise ettepaneku võib teha igaüks. Kaebaja ei ole ise sellist ettepanekut teinud, see ei

tähenda aga, et tema võimalusi osaleda keskkonnaasjade algatamisel juba takistatakse. HKMS § 7

lg 1 ei näe ette, et kaebuse esitamine on võimalik põhjusest, et vältida edasisi kohtuvaidlusi.

HKMS § 7 lg 1 näeb ette, et kaebust saab esitada, kui isikute õigusi rikutakse. Nn preventiivselt

ei ole võimalik käesoleva kaebusega vältida kohtusse pöördumisi, kui see on siiski vajalik.

Planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas on kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud.

Küsimus sellest, mida planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel

haldusorgan. See tähendab, et detailplaneeringuga hõlmatud ühtse funktsionaalse eesmärgiga

seonduvate hoonete ja rajatiste kompleksi ehitamise otsustab omavalitsus. Kaebaja on ka ise

kaebuses möönnud, et planeeringu algatamine ilma KSH –d algatamata, võib rikkuda tulevikus

subjektiivseid õigusi ja ka kahju kohta on märkinud, et see võib tekkida. Seega ei saa olla kaebajal

põhjendatud huvi esitada kaebus tema toodud asjaoludel. Oletus, et KSH menetlus aitab tal

efektiivsemalt kaitsta enda õigusi vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses, ei ole asjakohane.

Planeeringumenetluses lahendatakse kaebaja poolt tõstatatud keskkonda puudutavad küsimused

olenemata sellest, kas KSH menetlus on algatatud või mitte. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei

saa tuvastamiskaebuse põhjendatud huviks olla umbmäärane kahju hüvitamise taotluse esitamise

soov kunagi tulevikus.

Tallinna Ringkonnakohus on 04.01.2008 määruses nr 3-07-776 märkinud, et vaidlustatud tegevuse

õigusvastasuse tuvastamine peab aitama isikul kaitsta enda õigusi. Hilisema kahjunõude esitamise

soov ei ole tuvastamisekaebuse esitamisel põhjendatud huviks, kui kahjunõude rahuldamise

väljavaated on väikesed. Käesolevalt ei näe kohus võimalust esitada veel ka kahjunõuet. Kahju

saaks põhjustada õigusvastase DP kehtestamine või selle elluviimine.

Tartu Ringkonnakohus on 21.02.2002 otsuses haldusasjas nr 2-3-47/2003 märkinud, et

detailplaneeringu koostamisel ei pea läbi viima keskkonnamõju hindamist keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõttes eraldi menetlusena, vaid keskkonnamõju

hindamine on üks osa detailplaneeringust. See tähendab sisuliselt, et keskkonnamõjude hindamine

planeerimismenetluses toimub tavamenetluse raames ja ainult keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel viiakse läbi eraldi menetlus. Millal

täpselt nimetatud keskkonnamõjude hindamise menetlus vajadusel planeerimismenetluse raames

läbi viiakse, on juba planeerimismenetluse läbiviija otsustada, kuid see tuleb läbi viia enne

vastava loa väljastamist ehk planeerimisotsuse langetamist. PlanS § 9 lg 2 p-st 8 tulenevalt

määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja

läbi viia keskkonnamõju hindamine. Sellisel juhul viiakse keskkonnamõju hindamine läbi pärast

detailplaneeringu kehtestamist. Seega pole välistatud, et edasise detailplaneeringu menetlemise

ajal otsustatakse, et keskkonnamõju hindamise läbiviimine on vajalik.

Kehtiv õigus kinnitab, et detailplaneeringu menetluse käigus on menetlustoimingute peale

kaebamine võimalik, kui selle näeb otseselt ette seadus. Kaebaja möönab võimalust, et ta saab

siiski osaleda DP menetluses, kuigi sooviks välistada edasisi vaidlusi, mis ei ole aga võimalik. Kui

KSH-d ei algatatud, siis ei saa rikkuda kellegi õigusi asjaolu, et sellises menetlus ei saa isik

osaleda. KSH algatatakse seaduses sätestatud juhtudel. Kaebusest ei nähtugi, et kaebajad oleksid

pöördunud haldusorgani poole taotlusega algatada KSH, et oleks võimalik ette heita, et on jäetud

seisukoht arvestamata ja sellest tulenevalt juba saaks esitada nõudeid. Kaebajal ei ole subjektiivset

õigust igal kahtluse juhtumil keelata DP. Ettevaatusprintsiibi osas esitas kohus oma selgitused

juba eelnevalt. Kaebuse esitajal puudub õiguspärane ootus keelata ehitamine teise eraomaniku

kinnistule; KSH-d ei ole vajalik selleks, et teha kindlaks, miks peaks kaebuse esitajate huvi oma

kinnisasja

valdamiseks,

kasutamiseks

ja

käsutamiseks

olema

kuidagi

suurem

või

tähelepanuväärsem, kui kolmanda isiku huvi ehitada. Tallinna linna ehitusmääruse § 24 p 2

kohaselt peab ehitis oma lahenduselt arvestama Tallinnas väljakujunenud arhitektuuri- ja

ehitustavadega ning oma välisilmelt vastama piirkonna või lähiümbruskonna eripärale ja

kujunduslikule stiilile. Ehitusmääruse § 3 lg 1 kohaselt peab ehitis olema projekteeritud hea

ehitustava kohaselt ja olema ohutu. Sama nõude sätestab EhS § 3 lg 1. Kõik need meetmed peavad

olema lahendatud edasises menetluses ja tagama õiguspärase ehitamise, need küsimused ei olegi

vahetult KSH küsimused. Õiguslikud võimalused kaitsta oma õigusi ja huvisid näeb ette

planeerimismenetlus ka siis, kui KSH ei ole algatatud. Seega ei ole tekkinud ka olukorda, mil

juba saaks kõnelda konkreetses DP menetluses nt menetluslike õiguste rikkumisest.

Kuivõrd Riigikohtu eelviidatud lahendist lähtudes tuleks vaadata, kas KSH kui „menetlustoiming

on kohustuslik ning kas selle sooritamata jätmine toob kaasa ebaõige otsustuse keskkonda

mõjutava objekti (tehase) rajamise suhtes“, siis nähtub kohtule, et käesolevas kaebuses ei

kavatseta linna ehitada tehast, ka ei koostatud planeerimisdokumenti, milleks on üldplaneering

(kaebaja väide), vaid kavatsetakse DP-d, mil omavalitsusel on kaalumisõigus, kas KSH algatada,

teha seda hiljem või jättagi tegemata. Planeeritavatest objektidest ei nähtu ohtu ka siis, kui tekiks

avarii. Tegemist on linnakeskkonnas tavaliste objektidega, millest ka avarii korral ei tuleneks

teistsugust /ebatavalist mõjutust keskkonnale ja ümbritsejatele, kui see nt tekiks juba

olemasolevate hoonete avarii korral. Seotult ettevaatusprintsiibiga viitas kohus Riigikohtu HK

lahendile nr 3-3-1-15-08.

Keskkonnale avaldatava mõju strateegiline hindamine on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud

juhtudel. PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju

strateegilist hindamist KeHJS alusel. KeHJS § 6 lg 1 kohaselt ei ole linnavalitsuse algatatud DP

realiseerimisel keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik kaebaja viidatud õiguslikel

alustel ja nimetatud põhjustel või tema esitatud materjalide alusel. KeHJS § 6 lg 2 kohaselt

kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kohta on võimalik.

Kaebaja ei saavutaks haldusmenetluses ka eelist, seda eesmärki ei lubaks ka halduskohtusse

pöördumise normid HKMS § 7 lg 1 tulenevalt. Riigikohus on ka selgitanud, et kehtiva õiguse

kohaselt (vt KeHJS § 11, PlanS § 1, § 9 lg 12, ehitusseaduse § 24 lg 1, § 33 lg 61 ja § 34 lg 1 p 14)

võib

tegevusluba

eeldavate

projektide

keskkonnamõju

hindamine

toimuda

erinevatel

menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise

menetluses. Kuigi PlanS § 1 lg 5 kohaselt ühendatakse võimaluse korral keskkonnamõju

strateegilise hindamise menetlus planeeringu koostamise menetlusega, ei nõua osundatud säte

keskkonnamõju hindamist vältimatult planeerimismenetluses. Seega ei ole välistatud, et KSH

teostatakse hoopiski muus etapis, st kui omavalitsusorgan teeb sellise kaalutlusotsuse.

Kohus ei pea kaebaja eest kaaluma neid asjaolusid, mida kaebusest ei nähtu. Kuna kaebaja ei ole

suutnud osundada asjaoludele, mis veenvalt kinnitaks juba praegu planeeringu kehtestamise

negatiivset mõju kaebaja õigustele ja vabadustele ega ka muule kaebajaga seonduvale põhjendatud

huvi olemasolule, sj nähtub, et haldusorgan alles seab enda ees ülesanded, mida hakatakse

realiseerima ning kaebaja ka ise ei nõuagi KSH läbiviimist, siis leiab kohus, et kaebajal puudub

korraldusega nr 126-k p 5 ja selle alapunktides märgitud menetlustoimingu vaidlustamiseks

kaebeõigus ja põhjendatud huvi ja kaebaja ei saavutaks ka eesmärki, et DP-d üldse ei hakata

menetlema. Kõikide muude DP-de ja kumulatiivsete mõjude suhtes Pirita linnaosas saab kaebaja

esitada oma ettepanekuid, kuivõrd konkreetse DP küsimuse arutamisel ei saaks kohus mõjutada

teiste DP olemasolu või õiguspärasust ning linnaruumi arengut.

Seega kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, kuna kaebuse esitajal ei

saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise

õigust.

13. EÕK taotlus.

Koos kaebusega on esitatud kohtule ka esialgse õiguskaitse taotlus, mille kohus jättis oma

10.03.2011 määrusega käiguta. 17.03.2011 esitas kaebuse esitaja esindaja kohtule teate, mille

kohaselt kaebaja loobub esialgse õiguskaitse taotluse esitamisest.

Eeltoodust tulenevalt ei tule kohtul kaebaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlust lahendada.

14. Riigilõiv

Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu HKMS § 84 lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele.

RLS § 15 lg 1 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui isik võtab toimingu tegemise taotluse

tagasi enne taotluse läbivaatamist.

Seega esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu saab kaebuse esitaja taotleda tagasi.

Vastavalt riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra § 11

riigilõivu tagastamise taotluses märgitakse:

1) riigilõivu tasunud füüsilise isiku ees- ja perekonnanimi ning isikukood või selle puudumisel

isiku sünnikuupäev või juriidilise isiku nimi ja registrikood või selle puudumisel notariaalse

asutamistehingu tõestamistoimingu number, mittenotariaalse asutamise puhul asutajatele

äriregistri veebipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber, kui need on olemas;

2) panga nimi ja riigilõivu tasuja kontonumber, millelt makse sooritati, juhul kui lõivu ei tasutud

sularahas;

3) makse sooritamise kuupäev;

4) riigilõivu võtnud asutuse nimi;

5) riigilõivu laekumise koht (panga nimetus, kontonumber, viitenumber);

6) toimingu nimetus, mille eest tasutud lõivu tagastamist taotletakse, riigilõivu summa ja

tagastamise alus;

7) riigilõivu tagastamise koht (panga nimetus, kontonumber, konto omaniku nimi ja isikukood või

selle puudumisel isiku sünnikuupäev või registrikood või selle puudumisel notariaalse

asutamistehingu tõestamistoimingu number, mittenotariaalse asutamise puhul asutajatele

äriregistri veebipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber, kui need on olemas).

Karin Kalmiste

Kohtunik