3-10-834/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-834

Haldusasi

RKO Platvorm OÜ kaebus Maksu-ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 12.01.2010 korralduse nr 12.2-

3/23-2, 09.06.2010 korralduse nr 12.2-3/4378-2 ning

16.07.2010 korralduse nr 12.2-3/4939-4 tühistamise

nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 28. veebruaril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: RKO Platvorm OÜ;

Lepinguline esindaja: Teet Raatsin.

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus;

Esindajad Tomek Tosin ja Maire Saare.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 12.01.2010 Maksu-ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) korraldusega nr 12.2-3/23-

2 kohustati kaebuse esitajat teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks seoses väidetavate

tehingutega OÜ-ga Puhdas Eesti.

2. PMTK 09.06.2010 korraldusega nr 12.2-3/4378-2 kohustati kaebuse esitajat teabe andmiseks ja

dokumentide esitamiseks seoses väidetavate tehingutega OÜ-ga Puhdas Investeeringud.

3. PMTK 16.07.2010 korraldusega nr 12.2-3/4939-4 pandi kaebuse esitajale kohustus teabe

andmiseks ja dokumentide esitamiseks seoses tehingutega OÜ-ga Rewilo.

4. RKO Platvorm OÜ esitas korraldustele vaided, mis jäeti Maksu- ja Tolliameti poolt rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

5. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri korraldused kuuluvad tühistamisele ja tugineb oma

väidetes põhiseaduse (PS) §-le 22, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6

lõikele 1 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale. Kaebuse esitaja on arvamusel, et

maksuhaldur, kohustades osaühingut andma teavet ja esitama dokumente, on rikkunud kaebaja

põhiõigusi. Raivo Paala ja OÜ Rosneft Partners suhtes on käimas kaks kriminaalmenetlust ning üks

väärteomenetlus, välistatud ei ole maksumenetluses antud informatsiooni kasutamine kriminaal- ja

väärteomenetlustes.

6. Kaebuse esitaja viitab sellele, et korraldustes puudub õiguslik viide maksuhalduri seisukohale, et

tal puudub seadusest tulenev õigus anda kinnitust sellest, et esitatud tõendeid ei kasutata hiljem

väär- või kriminaalmenetluses. Asjakohase õigusliku viite puudumise tõttu ei saa osaühing esitada

põhjendatud vastuargumente ning haldusakti õigusliku põhjendamise puudumine peaks Riigikohtu

praktika kohaselt viima selle kehtetuks tunnistamiseni. Lisaks on Raivo Paala juhatuse liikmena

seisukohal, et maksuhalduri nõutav teave võib kaasa tuua kas osaühingu või selle juhatuse liikme

suhtes kriminaalmenetluse algatamise ja seda mitte niivõrd teabe iseloomu tõttu, kui just

uurimisasutustele antud pädevuse tõttu hinnata ümber maksukohustuslase poolt heas usus esitatud

informatsiooni, dokumente ja teavet tulenevalt nende hinnangust majandustehingute sisule.

Seetõttu ei esita osaühing informatsiooni nii kaua, kuni maksuhaldur ei välista sellise teabe

potentsiaalset kasutamist osaühingu või juhatuse liikme vastu kriminaalõigusliku sisuga menetluses.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb

maksukohustuslasele või tema esindajale kogu maksumenetluse ulatuses.

7. Kaebuse esitaja on arvamusel, et maksuhalduri seisukoht objektiivse põhjendamise osas on

vastuolus Riigikohtu hiljuti avaldatud uue õiguskäsitlusega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu

Suurkoja hiljutiste seisukohtadega. Kaebaja leiab, et Riigikohus on loobunud nõudest, et isikul on

kohustus eraldi põhjendada iga küsimuse või teabeelemendi osas, miks sellele küsimusele vastamine

või teabe esitamine võiks kaasa tuua tema süüditunnistamise. Kaebuse esitaja leiab veel, et

Riigikohus on loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumine eeldab objektiivset

põhjendamist. Euroopa Inimõiguste Kohus on kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa punktis 47 selgelt

võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust karta

sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele.

Kohtuasja Shannon vs Ühendkuningriik punkti 40 kohaselt ei ole oluline see, kas isiku suhtes

paralleelselt toimunud kriminaalmenetlus jõuab kohtusse või mitte. Igal juhul on informatsiooni

andmise kohustus maksuhaldurile isiku põhiõiguste riive.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja on seisukohal, et kaebused on põhjendamatud ning puudub alus kaebaja nõuete

rahuldamiseks. Vastustaja leiab, et korraldused on välja antud pädeva organi poolt, sõnastatud

selgelt ja üheselt mõistetavalt ning on seega kooskõlas haldusakti andmise nõuetega, muuhulgas

HMS § 55 lõikes 1 sätestatud vorminõuetega. PMTK on nõuetekohaselt korralduses märkinud

haldusakti andmise faktilise ja õigusliku aluse ning selgelt väljendanud, mis tingis korralduse

tegemise. PMTK ei ole korralduse andmisel või põhjendamisel ületanud oma pädevust. Tulenevalt

MKS § 61 lõike 1 esimesest lausest on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas

krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks ning

lähtudes MKS § 61 lõikest 3 annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks MKS §-s 46

sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle

maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. MKS § 61

lõikes 1 nimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse

alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Ühe keeldumise alusena võib isik MKS § 64

lg 1 p 6 järgi keelduda teabe andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64

lg 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Vastustaja on seisukohal, et

korralduse õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga ning korraldus ei saa olla

õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda

mittesüüstamise privileegile. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib

tulevikus hüpoteetiliselt tugineda n-ö vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse

seaduspärasust. Vastustaja hinnangul ei ole MKS § 64 lg 1 p 6 teabe ja tõendite esitamise korralduse

andmist reguleeriv norm. Seetõttu leiab vastustaja, et maksuhaldur ei pea teabe ja dokumentide

korralduse andmisel MKS § 64 lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt kontrollima. Samas on

oluline märkida, et PMTK täitis selgitamiskohustuse ning tagas kaebajale kaitse enese süüstamise

eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja kohustuste kohta.

9. Mittesüüstamise privileegile tuginemise osas peab vastustaja vajalikuks rõhutada kahte asjaolu.

Esiteks leiab vastustaja, et teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab haldusakti

adressaadilt aktiivsust. See tähendab, et isik peab maksuhaldurile mõistlikult teada andma, et

keeldub teabe andmisest või tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Nii nagu

kriminaalmenetluses ei või jätta pelgalt enese mittesüüstamise privileegi olemasolu tõttu

menetlustoimingule ilmumata, ei saa maksumenetluses tegevusetusest tuletada lubatud

vaikimisõiguse kasutamist. Kusjuures enese mittesüüstamise privileegi kasutamine ei saa olla

suvaline, vaid vahetult seostatav potentsiaalse süüstava tagajärjega. Vastasel juhul saaksid isikud alati

keelduda haldusakti täitmisest, mis ei ole vastava regulatsiooni sätestamisel olnud kindlasti

seadusandja eesmärk. Vastustaja toonitab taas, et kaebaja ei ole õigeaegselt teavitanud

maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist. Teiseks ei too mittesüüstamise privileegile

tuginemine kaasa haldusakti õigusvastasust. MKS § 64 lg 1 p 6 loob isikule üksnes seadusliku aluse

loobumaks teda või tema lähedasi süüstava teabe esitamisest ning vaikimisõiguse lubatud

kasutamise korral ei saa teabe esitamata jätmine tuua kaasa isikule sunniraha tasumise kohustust või

väärteo karistust.

10. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et maksuhalduril puudub seadusest tulenev õigus anda

kinnitusi selle kohta, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem väärteo- või

kriminaalmenetluses. Vastustaja selgitab täiendavalt, et maksumenetlus ja kriminaalmenetlus on

erinevad menetlused, mille otsustamisprotsessi juhivad teineteisest sõltumatult erinevad

institutsioonid, samuti ei pruugi kattuda ka kogutavate tõendite ring. Vastustaja juhib kaebuse

esitaja tähelepanu faktile, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt vastutab kohtueelse menetluse

tulemuslikkuse eest prokuratuur ning prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokurör

sõltumatult, alludes ainult seadusele. Kaebuse esitaja poolt kirjeldatud kinnituse taotlemine

maksuhaldurilt on põhjendamatu. Kaebuse esitaja on ilmselt ekslikult kujundanud arvamuse, justkui

maksuhaldur saaks või tohiks maksumenetluses tõendeid kogudes ette ära otsustada, milliseid

tõendeid hilisemas võimalikus süüteomenetluses kasutada võib või milliseid ei ole lubatud kasutada.

11. Vastustaja on seisukohal, et korralduste andmisel on maksuhaldur järginud kõiki olulisi haldus-

ja maksumenetluse põhimõtteid ilma maksukohustuslase õigusi riivamata. Vastustaja leiab, et

PMTK korraldused on motiveeritud ja seaduslikud ning puudub alus nende tühistamiseks.

Lähtuvalt eeltoodust palub vastustaja jätta OÜ RKO Platvorm kaebused rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

13. Kaebaja on haldusmenetluses ja ka käesolevas kohtumenetluses õigustanud teabekorraldustele

vastamata jätmist sellega, et on tuginenud enese mittesüüstamise privileegile seoses juhatuse liikme

Raivo Paala ja temaga seotud äriühingu OÜ Rosneft Partners suhtes kahe kriminaalmenetluse ja ühe

väärteomenetluse toimumisega. MKS § 64 lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest

ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lõike 1 punktis 5

nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Eeltoodud sättes nimetatud õigus laieneb ka

juriidilisele isikule. Seda kinnitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsuses asjas nr. 3-3-

1-47-07 (p 16) ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.10.2008 otsuses asjas nr. 3-1-1-52-08 (p 7.3)

väljendatud seisukohad. Kohus leiab, et õigusest korralduse täitmisest keelduda tuleneb riigile keeld

kohaldada korralduse täitmiseks sunnivahendit ja karistada isikut korralduse mittetäitmise eest.

Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid, millest ilmneks, et maksuhaldur kohaldas kaebaja suhtes

vaidlustatud korralduste täitmata jätmise eest sunnivahendit (eelkõige sunniraha) või võttis

tarvitusele muid karistuslikke meetmeid (nt väärteomenetluse algatamine). Samuti ei ilmne toimiku

materjalidest, et maksuhaldur oleks kohustanud kaebajat riikliku sunnijõu ähvardusel eraldi

põhjendama, miks vaidlustatud korralduste täitmine võiks juhatuse liiget Raivo Paalat

kriminaalmenetluses ohustada. Eeltoodust tulenevalt on kaebuses väljendatud selleteemalised

arutlused, viited Riigikohtu 10.06.2010 määrusele asjas nr. 3-4-1-3-10 ning EIÕK kohtuasjadele

(Heaney ja McGuinness vs Iirimaa; Brusco vs Prantsusmaa; Sanoma Uitgevers B.V vs Holland) asjakohatud.

Kohus möönab, et korraldustes hoiatab maksuhaldur kaebajat viitega MKS § 67 lg 1 ja § 135 lg 1

korralduse täitmata jätmisest tuleneva võimaliku tagajärje - sunniraha määramise eest. Samas ei ole

maksuhaldur seda siiski kasutanud.

14. Kohus peab vajalikuks märkida, et enese mittesüüstamise privileegile tuginemine

maksukohustuslase poolt MKS § 64 lg 1 p 6 alusel ei too kaasa maksuhalduri poolt läbiviidava

menetluse peatumist. Maksuhaldurile on MKS §-st 11 tulenevalt uurimisprintsiibile tuginedes õigus

selgitada välja menetluses tähendust omavad asjaolud ja teha nende põhjal otsustus ning seda

sõltumata sellest, kas kolmas isik annab informatsiooni või tugineb MKS § 64 lg 1 p-le 6.

Informatsiooni andmisest keeldumise korral tuleb teha asjas otsus teistele kogutud tõenditele ja

teabele tuginedes. Teabe andmisest keeldumine kaebuse esitaja valik, kuid isik ei saa sellega välistada

haldusmenetluses siiski otsustuse tegemist ja seda teiste asjas teadaolevate faktide pinnalt. Enese

mittesüüstamise privileeg ei too kaebuse esitajale iseenesest kaasa mistahes olukordades soodsate

otsuste tegemist, nagu kaebuse esitaja näikse arvavat. Samuti on oluline, et kui isik ei esita

haldusmenetluses temalt nõutud dokumente või informatsiooni, siis ei saa ta esitada seda hiljem,

mh näiteks kohtumenetluses ega tugineda ka sellele, et maksuhaldur on ise jätnud selle

informatsiooni kogumata. Kaebuse esitaja suhtes käimas olevad kriminaalmenetlused ei saa

muutuda iseenesest takistuseks teiste haldusmenetluste läbiviimiseks.

15. Kaebaja on leidnud, et ei esita soovitud teavet niikaua, kui maksuhaldur ei välista sellise teabe

potentsiaalset kasutamist osaühingu või juhatuse liikme vastu mitte ainult hetkel käimasolevates

vaid ka tulevikus alustada võivates kriminaalmenetlustes. Maksuhalduril puudub aga seadusest

tulenev õigus anda kinnitusi selle kohta, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem

väärteo- või kriminaalmenetluses. Sellist kinnitust ei saa anda ükski riigivõimu esindaja, ka mitte

kohus või kriminaalmenetlust läbiviiv prokurör. Raivo Paala ja/või temaga seotud äriühingu OÜ

Rosneft Partners suhtes on hetkel käimas kaks kriminaalmenetlust (millest ühes on 10.01.2011

teinud esimese astme kohus otsuse Raivo Paala kokkuleppemenetluses süüdi tunnistamise kohta,

otsus ei ole hetkel veel jõustunud, kuna Raivo Paala esitas sellele apellatsioonkaebuse). Kui aga

kaebuse esitaja leiab, et ta ei soovi anda maksuhaldurile mistahes informatsiooni endaga seotud

äriühingute kohta, siis sellise väite juurde saab kaebuse esitaja jääda ka peale käimaolevate

kriminaalmenetluste lõppemist. Sellisele käitumisele MKS § 64 lg 1 p 6 ega muud õigusnormid aga

õigustust ei anna. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas sarnaste

asjaolude kohta kriminaalmenetlust, ei saa isik end vabandada MKS § 64 lg 1 p-ga 6 ning

maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus kas kohaldada sunniraha (MKS § 67) või algatada

väärteomenetlus (MKS § 154).

16. Vaatamata eeltoodule on vaidlustatud korraldused siiski õiguspärased. Seda põhjusel, et

haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seadus § 54)

ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe

või õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus

mõnel muul alusel. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus

hüpoteetiliselt tugineda vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt

ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus 30.11.2009 haldusasjas nr 3-09-732). Maksuhaldur ei pea teabe

ja dokumentide korralduse andmisel MKS § 64 lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt

kontrollima. Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas

kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja

kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi,

seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus käsitletakse

sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida.

Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte aga ei

reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise

ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab

isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit

juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist. Seega on vaidlustatud

korraldused õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.

17. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik