3-09-2539/74 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-2539 Haldusasi Katrin Paasi ja Ene Soopi kaebused Tallinna Linnavolikogu 1. oktoobri 2009. a otsuse nr 196 „Veerenni tn 36 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu kehtestamine Kesklinnas“ tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Katrin Paasi ja Ene Soopi apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Katrin Paas Kaebuse esitaja: Ene Soop Vastustaja: Tallinna Linnavolikogu Kolmas isik: Satnam Estonia OÜ

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ene Soopi ja Katrin Paasi apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-09-2539 muutmata.

2. Jätta Ene Soopi ja Katrin Paasi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata.

3. Mõista Ene Soopilt ja Katrin Paasilt Satnam Estonia OÜ kasuks välja menetluskulud kummaltki summas 350 (kolmsada viiskümmend) €.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 25. juuni 2007. a korraldusega nr 1249-k algatati Veerenni tn 36 ja lähiala detailplaneeringu koostamine planeeritaval maa-alal suurusega 12,6 ha. Vastavalt korraldusele oli detailplaneeringu koostamise eesmärgiks muuta Veerenni tn 36 ja 36n kinnistute maakasutuse sihtotstarvet, jagada kinnistud ning määrata kruntidele ehitusõigused lasteaia, 3-12-korruseliste elamute, äriruumidega elamute, korteritega ärihoone ehitamiseks ning tänavate, tehnorajatiste ja haljasalade rajamiseks.

3-09-2539

2(16)

Tallinna Linnavalitsuse 11. veebruari 2009 korraldusega nr 184-k võeti Veerenni tn 36 kinnistu ja lähiala detailplaneering vastu. Detailplaneeringu avalik väljapanek toimus kuni

6. aprillini 2009.

K. Paas ja E. Soop esitasid oma seisukohad ja vastuväited detailplaneeringule 6. aprillil 2009. Tallinna Linnaplaneerimise Amet vastas esitatud seisukohtadele ja vastuväidetele kirjaga 20. aprillil 2009.

29. aprillil 2009. a toimus detailplaneeringu avalik arutelu Tallinna Kesklinna Valituses ja 30. juunil 2009. a toimus avalik arutelu Harju maavanema juures. Harju maavanem teavitas menetlusosalisi 28. juuli 2009. a kirjaga järelevalvemenetlust lõpetavast järeldusotsustusest, millega andis detailplaneeringule heakskiidu.

Tallinna Linnavolikogu 1. oktoobri 2009. a otsusega nr 196 kehtestati Veerenni tn 36 kinnistu ja lähiala detailplaneering. Planeeringuga nähti ette planeeritud alale kokku 61 hoone püstitamine, millele lisanduvad 5 alajaama. Hoonetes on ette nähtud 1621 korterit ja lisaks äriruume. Juurdepääsud planeeritud alale on ette nähtud Veerenni tänavalt (3), Vana-Lõuna tänavalt ja Tehnika tänavalt. Veerenni tänava äärde planeeritud hooned on kuni 3 maapealse korrusega ning planeeringuala keskel on ette nähtud viis kuni 12 korrusega, neli kuni 10 korrusega, kolm kuni 9 korrusega ja viis kuni 8 korrusega hoonet, muud hooned on 1-6-korruselised. Hooned on kavandatud elamuteks või ärihooneteks, üks kavandatud hoonetest on ette nähtud lasteaiaks. Planeeringuga nähti ette linna üldplaneeringu muutmine, määrates maa-ala juhtfunktsiooniks korruselamute maa (kehtiva linna üldplaneeringu kohaselt on tegemist ettevõtluse segahoonestusalaga).

2. Katrin Paas ja Ene Soop esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Tallinna Linnavolikogu

1. oktoobri 2009 otsuse nr 196 „Veerenni tn 36 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu kehtestamine Kesklinnas” tühistamiseks. Kaebuste põhjendused: 1) planeeringu menetlusel on tehtud olulisi kaalutlusvigu. Vaidlusaluses otsuses on kaebajate vastuväited ja ettepanekud jäetud põhjendamatult arvestamata; 2) Harju maavanem on teostanud puudulikult järelevalvet. Planeeringu menetlemisel on rikutud planeerimisseaduse (PlanS) § 4, mida maavanem ei ole arvestanud. Lisaks pole huve arvesse võetud tasakaalustatult ning arvestatud pole ka Tallinna linna kehtestatud ja koostatud teemaplaneeringutega; 3) vastustaja on lähtunud põhjendamatult vaid linna enda ja arendaja huvidest ning linn pole näidanud kaalukaid põhjendusi, miks kontaktvööndi elanike huvid ja seisukohad on jäetud arvestamata; 4) kaalumata on jäetud kontaktvööndi oluline mõjutamine hoonestuse, piirkonna elanikkonna hüppelise kasvu ja liikluse suurenemise tõttu, mille tagajärjel halveneb kontaktvööndi elanike elukeskkond ning tagatud pole kontaktvööndi miljööväärtusliku piirkonna elanike põhjendatud huvid elukeskkonna säilitamisele. Sellega rikutakse kontaktvööndi elanike põhiseaduse (PS) §-s 53 sätestatud õigust elukeskkonna säilitamisele ja PS §-st 32 tulenevat õigust omandile kinnistute väärtuse vähenemise näol; 5) nii suur hulk hooneid (arvestades ka kõrgust) pole planeeringualal põhjendatud ning ei kaalu üles kontaktvööndile tekkivaid kahjulikke mõjutusi ehk müra suurenemist, mis ilmneb detailplaneeringu juurde lisatud müra kaartidest ja hinnangutest; 6) vastustaja on vastuses kaebajate vastuväidetele jätnud käsitlemata kontaktvööndi müra probleemi ja saaste lahendamise, mis on tingitud piirkonna elanikkonna nii suurest tõusust ja olid tõstatud vastuväidetes. Tervisekaitse polnud arvestanud ega hinnanud mõju teisele poole Veerenni tänavat jäävates juba olemasolevates vanades miljööväärtuslikes puithoonetes elavatele isikutele. Samuti on osa uuringuid tehtud mitmeid aastaid tagasi ning ei kajasta enam olukorda adekvaatselt;

3-09-2539

3(16) 7) arvestades lisanduvate elanike ning ärihoonete külastajate hulka, pole planeeringus piisavalt rohealasid (parke), mis tagaks antud piirkonna elanikele rekreatiivalade kättesaadavuse. Lisaks halvendab detailplaneering olemasolevate rekreatiivalade koormust, mis omab negatiivset mõju piirkonna elanikele, mitte ei taga neile olemasoleva elukeskkonna säilimist. Vaidlusaluse otsusega pole tagatud piisav hulk roheala võrreldes lisanduvate elanike arvuga; 8) detailplaneeringu alale pole planeeritud piisavalt lasteaiakohti ja hoonete kõrgused ei sobi ümbruskonda, kuna tekitavad varje ja vähendavad päevavalgust. Ainuüksi müra normi piiresse jäämine ei õigusta elanikkonna elukeskkonna halvenemist ning pole õigustuseks mitte võtta ette lahendusi müra vähendamiseks; 9) planeeringuga rikutakse ka kaebajate PS §-st 28 tulenevat õigust tervise kaitsele. Vaidlustatud planeeringu realiseerumisel suurenevad liikluskoormusest tingituna müra ja heitgaasid; senine elukeskkond halveneb rekreatiivala piisava puudumise tõttu ning rikutakse harjumuspärane vaade kaebajate kinnistutelt. Samuti rikuti kaebajate subjektiivseid õigusi planeeringumenetluses, kuna jäeti nende vastuväidetele ja ettepanekutele vastamata või vastati formaalselt. Haldusorgan on jätnud kaevatavat haldusakti andes kaebajate subjektiivsed õigused tuvastamata, huvid õigesti kaalumata ning haldusakti huvide kaalumise osas põhjendamata. Müra ja heitgaasid ei jää planeeringu realiseerimise tagajärjel enam normide piiresse.

3. Tallinna Linnavolikogu palus jätta kaebused rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) kaebajad on esitanud kaebused HKMS § 26 lg 1 alusel igaühe kaebeõiguse realiseerimisena. Kaebajad ei ole esitanud kaebust oma subjektiivsete õiguste riive alusel, vaid kaebus on esitatud kolmandate isikute erahuvide kaitseks; 2) kaevatav haldusakt kui planeerimisotsustus allub kohtulikule kontrollile vaid piiratud ulatuses. Kaebuses toodud väited taanduvad üksnes kaevatud haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringu otstarbekusele ja sobivusele. Kuna nimetatud asjaolud ei ole kohtulikult kontrollitavad, on kaebus juba ainuüksi sel põhjusel põhjendamatu; 3) vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et vastuväiteid ja ettepanekuid esitanud isikute argumente ei ole kaalutud ega nende isikutega planeeringumenetluses üldse arvestatud; 4) kaebajate väide, mille kohaselt on Harju maavanem teostanud kaevatava otsusega kehtestatud detailplaneeringu üle järelevalvet puudulikult, on väär; 5) väär on ka kaebajate seisukoht, et planeeringus on lähtutud põhjendamatult vaid linna enda (saada võimalikult palju maksumaksjaid) ja arendaja huvidest ning linn pole näidanud kaalukaid põhjendusi, miks kontaktvööndi elanike huvid ja seisukohad on jäetud arvestamata; 6) samuti ei nõustu vastustaja kaebajate väitega, et planeeringuga ei ole kavandatud piisavalt rohealasid (parke), mis tagaks antud piirkonna elanikele rekreatiivalade kättesaadavuse; 7) detailplaneeringu koostamise üle järelevalvet teostanud Harju maavanem märkis, et Harjumaa keskkonnateenistus ei ole õiguspäraselt pidanud vajalikuks nõuda detailplaneeringule keskkonnamõju strateegilise hindamise teostamist; 8) vastustaja ei nõustu kaebajate väidetega, nagu ei oleks detailplaneeringus planeeritud piisavalt lasteaiakohti ja hoonete kõrgused ei sobi ümbruskonda, kuna tekitavad varje ja vähendavad päevavalgust.

4. Kolmanda isikuna kaasatud Satnam Estonia OÜ palub jätta kaebused rahuldamata, põhjendades oma seisukohti järgnevalt: 1) kaebajad on esitanud kaebused HKMS § 26 lg 1 alusel igaühe kaebeõiguse realiseerimisena. Kaebajad ei ole esitanud kaebust oma subjektiivsete õiguste riive alusel, vaid kaebus on esitatud kolmandate isikute erahuvide kaitseks. Kaebajatel puudub kaebeõigus, kuna kaevatav haldusakt ei riku kaebajate õigusi ega piira nende vabadusi;

3-09-2539

4(16) 2) isegi kui asuda seisukohale, et kaebajad on oma populaarkaebuses viidanud vaidlusaluse detailplaneeringuga õigusvastaselt riivatud avalikele huvidele, siis ei ole kaebuse rahuldamine õigustatud ka selle tõttu, et sisuliselt saab vaidlusalune detailplaneering oma olemuse tõttu olla vaid avalikes huvides;

3) planeerimisotsustus allub kohtulikule kontrollile vaid piiratud ulatuses. Kaebustes toodud väited taanduvad üksnes kaevatud haldusaktiga kehtestatud otsuse otstarbekusele ja sobivusele. Kuna nimetatud asjaolud ei ole kohtulikult kontrollitavad, on kaebused juba ainuüksi sel põhjusel põhjendamatud;

4) kaebustes esitatud väited ei lükka ümber asjaolu, et otsus on õiguspärane nii materiaalsest kui formaalsest aspektist ning motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Haldusakti vastuvõtmisel on järgitud kõiki kaalutlusreegleid ning ei esine diskretsioonivigu;

5) kaebajate sisulised etteheited vaidlusaluse detailplaneeringu menetluse ja sisu kohta on alusetud ja põhjendamatud;

6) kaebajate väide, et vastustaja ei ole vastuväiteid ja ettepanekuid esitanud isikute argumente kaalutlenud ja nendega planeeringumenetluses üldse arvestatud, on väär. Kaebajate vastuväiteid ja ettepanekuid on vastustaja põhjalikult kaalunud ja vastustaja on esitatud vastuväidetele/ettepanekutele ka vastu tulnud;

7) Harju maavanem ei ole teostanud detailplaneeringu üle järelevalvet puudulikult;

8) otsuses on põhjalikult kaalutud täiendava haljastuse vajalikkust ja selle tulemusel on kaebajate ettepanekuga nõustutud ja varem äriruumidega neljakorruselise elamu asemele on planeerinud täiendav haljasala. Järelikult on kohut eksitavad kaebajate väited selle kohta, et nende poolt esitatud vastuväiteid ja ettepanekuid ei ole üldse kaalutud ja arvesse võetud;

9) kuna kogu piirkonna hoonestamine on ettenähtud ilma kruntide vahelisi piirdeaedu rajamata, võib ka kogu planeeringu alal asuvaid hoonete vahelisi väiksemaid haljasalasid käsitleda avalikkusele avatud puhkeja rohealadena;

10) detailplaneeringuala on kehtiva üldplaneeringu kohaselt hoonestusala, mitte looduslik haljasala. Seega on kaebajate väited rohealade kohta asjakohatud ja ka sisuliselt ebaõiged;

11) kaebajate poolt müra ja õhusaaste kohta sedastatu ei ole õige. Ala sees on müra vähendamiseks liikluskiirust reguleeritud ringristmikega ning pikkade sirgete tänavalõikude vältimisega. Seejuures ei ole liiklusest tuleneva müra taset detailplaneeringuga vähendada võimalik, sest liikluskoormused alast välja jäävatel suurematel tänavatel ei sõltu detailplaneeringu ala sees antavast lahendusest, vaid tulenevad piirkonna ja kogu kesklinna liikluse üldisest intensiivistumisest;

12) kaebajate väide, mille kohaselt ei ole detailplaneeringus ettenähtud ehitusmahud ja hoonete lubatud kõrgused õigustatud ning sobivad, on väär. Ka ei ole õige väide, et vaidlusaluse detailplaneeringuga ei ole kavandatud piisavalt lasteaiakohti;

13) kaebajate väited elukeskkonda oluliselt halvendavate varjude ja väheneva päevavalgusega seoses on paljasõnalised ning ebaõiged.

5. Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2010. a otsusega jäeti Katrin Paasi ja Ene Soopi kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused oli järgmised: 1) õige on kaebajate seisukoht, et planeerimismenetluses peab leidma avalike ja erahuvide kaalumisel tasakaalustatud lahenduse. Seejuures teostab kohus kaevatava haldusakti õiguspärasuse kontrolli ega sekku vastustaja kaalutlusõigusse. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kontrollib kohus esmalt seda, kas kaebajate subjektiivseid õigusi on riivatud. Kui subjektiivsete õiguste riive puudub, ei pea kohus hindama haldusakti õiguspärasust, sh kaalutlusõiguse reeglite järgimist; 2) arvestades kaebajate elukoha kaugust planeeringualast ei ole kaebajate väide omandiõiguse rikkumisest vaate varjamise tõttu põhjendatud. Kesklinnas elades ei saa eeldada, et vaateulatusse ei ehitata ühtegi individuaalelamust kõrgemat hoonet. Antud juhul puudub ka õigusnorm, mis keelaks sellise kõrgusega hoonete ehitamise vaidlusalusele alale;

3-09-2539

5(16) 3) kaebajate väide kinnistu väärtuse vähenemisest seoses elanikerohke uue kvartali loomisega kasutusest väljalangenud ja keskkonnareostusega tootmismaa asemele ei ole veenev. Kaasaegse elukeskkonna loomine planeeritavale alale võib objektiivselt kinnisvara väärtust tõsta;

4) kaebajate subjektiivsed õigused võivad olla rikutud, kui kehtestatud detailplaneering toob kaasa õigusaktides keskkonnanäitajatele ettenähtud piirnormide ületamise. Kohtumenetluse ajal tehtud mürauuring näitab, et detailplaneeringu otsene müraalane mõju kaebajate kinnistutele puudub, kuna Kodu tänavat ei kasutata detailplaneeringu alale sõitvate autode poolt. Uuringus on hinnatud mürataset lähtudes sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määruse nr 42 „Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid” nõuetest. Liiklusmüra piirtasemeid ei ületata ning müra tugevus praktiliselt ei muutu. Kaebajate vastupidised väited on tõendamata;

5) Tallinna Tervisekaitsetalituse poolt detailplaneeringule antud kooskõlastusest lähtuvalt puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebajate kinnistutel ja eluruumides võiks heitmete kontsentratsioon olla suurem kui vahetult Veerenni tn ääres paikneval planeeringualal;

6) kaudne, kuid mitteoluline mõju on Veerenni tänava liiklussagedusele planeeringualalt liiklusvahendite suundumisel Veerenni tänavale, kuid see ei too eelviidatud tõenditest nähtuvalt kaasa sellist mõju, mida võiks käsitleda kaebajate õiguste rikkumisena;

7) Insenerbüroo Stratum 2006 liiklusolukorra uuringus märgitakse vältimatu liikluskoormuse põhjusena autostumise üldist kasvu, mistõttu ei saa järeldada, et Veerenni tn olukord ilma vaidlusaluse detailplaneeringuta pikemas perspektiivis ei muutuks või detailplaneeringu tõttu tekiksid sellised liikluskorralduslikud probleemid, millest tingituna ei oleks võimalik planeeringut kavandatud mahus realiseerida. Kaebajad on nimetatud uuringule viidanud selle tegemise aega ja lõppjäreldusi arvestamata, lähtudes kontekstist väljavõetud lausetest;

8) kaebajate väide, et planeeringuga ei lahendata kõrvaltänavatelt läbisõidu probleemi, on õige, kuid konkreetne planeering saab käsitleda ainult planeeritaval maaalal rakendatavaid meetmeid. Planeeringuala sisene liikluskorraldus ei mõjutaks uuringu kohaselt märkimisväärselt kontaktvööndi peamiste liikluseks kasutatavate tänavate liiklusvooge. Eeltoodu ei välista linna poolt kõrvaltänavate liiklusolukorra reguleerimist ning kaebajatel on käesolevast planeeringuvaidlusest sõltumatult võimalik nõuda oma huvide tagamist. Lisaks on 2006. a liiklusuuringus käsitletud kaebajate tõstatatud probleemi ja pakutud välja erinevad lahendused; 9) õige on vastustaja seisukoht, et planeeringualale elama asuvad inimesed hakkavad eelduslikult rohkem kasutama võimalust liikuda ühistranspordiga, jalgrattaga või jala kui seda teeksid inimesed, kes elamispindade vähesuse tõttu linnakeskuses asuvad elama äärelinna. Seega vaidlustatud detailplaneeringul on ka liiklustihedust parandav mõju;

10) kaebajate vastuväidetele ja ettepanekutele on planeeringumenetluses vastatud nõuetekohaselt. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 20. aprilli 2009. a vastust ei saa pidada üksnes formaalseks. Selles on käsitletud kõiki kaebajate esitatud väiteid sisuliselt. Asjaolu, et kaebajad vastuse sisuga ei nõustu, ei anna alust pidada vastust mittenõuetekohaseks;

11) asjaolu, et 20. aprilli 2009. a kirja kohaselt ei ole keegi keskkonnamõjude hindamise algatamata jätmist vaidlustanud, ei tähenda, et seda ei saaks enam vaidlustada. Käesoleval juhul oli aga keskkonnamõjude hindamise algatamata jätmine piisavalt põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajate väide, et lisandub suur hulk inimesi ja autosid, ei anna alust järelduseks, et teostama peaks keskkonnamõjude hindamist, kui on võimalik hinnata, et sellist olulist keskkonnamõju eelviidatud seaduse mõttes ei teki. Haldusorganil on olnud piisavalt teavet hindamaks, kas tekkiv keskkonnamõju on oluline;

12) kaebajad on selgitanud, et 29. juuni 2009. a kiri oli saadetud Harju Maavalitsusele seoses 30. juunil 2009. a toimunud aruteluga. Seega ei pidanudki vastustaja nimetatud kirjale vastama. Ka siis, kui kiri oleks saadetud vastustajale, ei saaks seda käsitleda vastuväitena, millele oleks tulnud vastata PlanS § 20 lg 2 alusel, kuna see seisukoht oli esitatud pärast avalikku väljapanekut. Seega ei ole planeerimismenetluse norme rikutud;

3-09-2539

6(16) 13) kuna kehtestatud planeering kaebajate subjektiivseid õigusi ei riku, puudub vajadus käsitleda väiteid kaebajate subjektiivsete õiguste väljaselgitamata jätmisest haldusmenetluses ja nende kaalumisest;

14) kaebajate populaarkaebuses esitatud väited avalikult kasutatava roheala vähenemise kohta planeeringuala lähipiirkonnas ei ole põhjendatud. Kuna Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani järgi on maa-ala juhtfunktsiooniks ettevõtluse arendamine, on õige vastustaja seisukoht, et planeeritaval alal haljastuse rajamine on täiendus piirkonna rohealadele, kuna planeeringuala on praegu praktiliselt ilma haljastuseta;

15) Tallinna rohealade teemaplaneeringu seletuskirjas on toodud planeerimistingimused, millest tuleb lähtuda planeerimisdokumentide koostamisel. Vaidlustatava planeeringu puhul on sellest ka kinni peetud. Samuti on planeeringualal parkimine lahendatud valdavalt maa-aluste parkimiskohtadega ning hoonetevaheline ala on avalikult kasutatav. Alale on planeeritud hoonetevahelised alleed, haljasala krundid ning hoonetevahelisele alale istutatakse puid. Õige on ka kolmanda isiku selgitus, et planeeringuala asub Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduses;

16) kohus ei nõustu kaebajatega selles, et elamispindade rajamine kesklinna sellises mahus ei ole avalik huvi. Tallinna üldplaneering näeb ette, et säästlik areng eeldab linnaruumi tihendamist. Kaebajate väide, et valglinnastumise vähendamiseks on linnas vaja luua piisavalt roheala, on üldistusena õige, kuid antud planeeringu seisukohast ekslik, kuna vaidlusaluses planeeringus on ette nähtud optimaalne haljasala ning lähiümbruses on piisavalt rohealasid;

17) haljasala kättesaadavust on planeeringumenetluses ka piisavalt analüüsitud ning kaebajatele on seisukohti selgitatud. Kaevatava haldusakti seletuskiri sisaldab haljastusse puutuvalt olemasoleva olukorra kirjeldust. Juba kaebajate kirjalikule vastuväitele esitatud vastuskirjas (millele viidatakse kaevatavas haldusaktis) selgitati, et haljasala suurust ei määra ükski õigusnorm ning antud juhul arvestati kesklinna piirkonna paremat haljastatust teiste linnaosadega võrreldes. Kaebajate vastuväidete tulemusel planeeringualal haljasala mahtu ka suurendati;

18) Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korraldusega nr 1682-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu I etapp näeb ette tegevussuunad asustuse suunamiseks. Neil tegevussuundadel ei ole iseseisvat regulatiivset sisu, mistõttu ei saa neile tugineda populaarkaebuses. Samuti ei saa sellega kaitsta kaebajate subjektiivseid õigusi. Vaidlustatud planeeringumenetluses on haljasala kättesaadavust piisavalt analüüsitud;

19) planeeringu kehtestamisel ei pea lähtuma eeldusest, et kontaktvöönd peaks jääma täielikult mõjutamata. Kuigi tõenäoliselt suureneb ka ümbruskonna parkide kasutatavus uue kvartali elanike lisandumisel, ei saa eelnevast siiski järeldada, et avaliku hüve kättesaadavus oluliselt halveneks;

20) kohtu pädevuses ei ole hinnata planeeringu lahenduse otstarbekust. Kohtul ei ole asja materjalide põhjal alust järeldada, et haldusorgan oleks jätnud kaalutlusõiguse kasutamata või teinud meelevaldse otsustuse;

21) ka Tallinna Keskkonnaamet on detailplaneeringu kooskõlastanud, leidmata vastuolu kehtiva õigusega;

22) detailplaneeringus on arvestatud Tallinna Linnavolikogu 16. aprilli 2009. a otsusega nr

78 kehtestatud teemaplaneeringuga „Tallinna kesklinna miljööväärtuslike hoonestusalade piiride ning kaitseja kasutustingimuste määramine“. Puudub planeering, mis keelaks antud alal detailplaneeringus ettenähtud kõrgusega hoonete ehitamise. Planeeringus on arvestanud miljööväärtusliku ala paiknemist planeeringuala naabruses ja kujundatud hoonestuse kõrguste osas sujuv üleminek. Seega ei ole avalikku huvi miljööväärtusliku piirkonna kaitsmisel rikutud; 23) kohus ei hinda populaarkaebuse läbivaatamisel kolmandate eraisikute huvide kaalumist, kuna populaarkaebuse eesmärgiks ei saa olla kolmandate isikute erahuvide kaitse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-84-08). Seega jäävad käsitlemata

3-09-2539

7(16) kaebajate väited insolatsiooni ebapiisavusest ning Veerenni tn äärsete puumajade elanike eluruumide vastavusest müra ja heitgaasidele ettenähtud piirnormidele; 24) kaebajate väited otsuse tegija erapoolikuse kohta ei ole veenvad. Antud planeering teenib avalikku huvi. Uue elurajooni planeerimisel on tavapäraseks ka vajalike infrastruktuuriasutuste ettenägemise nõue, mistõttu asjaolust, et alale rajatakse arendaja kulul munitsipaallasteaed, ei saa järeldada õigusvastase otsuse tegemist; 25) asjaolu, et pärast avalikku väljapanekut tehti planeeringusse võrreldes varasema menetlusega vähe muudatusi, ei anna iseenesest alust järelduseks, nagu oleks alates avalikust väljapanekust avalikkuse osalemise võimaldamine olnud vaid näiline. Tehtud ettepanekud ja vastuväited on nõuetekohaselt läbi vaadatud. Ükski õigusakt ei kohusta planeeringulahendust ettepanekutest ja vastuväidetest lähtuvalt muutma, kuid kohustab menetlejat lahendust põhjendama, mida antud juhul on tehtud; 26) maavanema järelevalve ei ole olnud formaalne. Maavanem on lähtunud õiguspärasuse kontrolli nõuetest, sekkumata haldusorgani planeerimisdiskretsiooni; 27) kaebajad esitasid kohtuistungil tõendamata väited oma majandusliku olukorra kohta, mistõttu HKMS § 92 lõiget 10 kulude vähendamise täiendava alusena kohaldada ei saa. Kohus luges põhjendatuks kaebajatelt kolmanda isiku kasuks välja mõista menetluskulu 18

000 krooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Katrin Paasi ja Ene Soopi apellatsioonkaebustes palutakse Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2010. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldada. Apellatsioonkaebuste põhjendused:

1) kaebajad taotlesid halduskohtult, et viimane kontrolliks haldusakti seaduslikkust. Kohus aga kontrollis kõigepealt, kas kaebajate subjektiivseid õigusi on rikutud ning leidis, et kuna subjektiivseid õigusi rikutud ei ole, ei pea kohus hindama haldusakti õiguspärasust. Seejuures on kohus lähtunud uuringutest, mille lähteandmeid ei ole kaebajad vaidlustanud ja mida ei ole planeerimismenetluses käsitletud. Seega on kohus hakanud ise vaidlusalust haldusakti sisustama ja väljunud kohtuliku kontrolli piirest;

2) kohtu hinnang kaebajate subjektiivsete õiguste riive kohta detailplaneeringu keskkonnanäitajatele ettenähtud piirnormide ületamise valguses on vale. Riigikohtu 24. mai 2010. a otsuse nr 3-3-1-29-10 mõttest võib välja lugeda, et subjektiivsete õiguste rikkumine võib toimuda ka ettenähtud piirnormi ületamata, kui sellega kaasneb kaalutlusviga;

3) arvestades asjaolu, et kaitstavad subjektiivsed õigused on laiemad, kui õigus nõuda keskkonnanäitajate piirnormide järgimist, on vale kohtu seisukoht, et tervise kaitse õiguse hindamisel tuleb lähtuda vaid õigusnormidest, mis reguleerivad keskkonnanäitajaid;

4) Riigikohus on 15. jaanuari 2009. a lahendis nr 3-3-1-87-08 selgitanud, et olukorras, kus on välja toodud detailplaneeringu lahenduse negatiivsed tagajärjed, tuleb vastustajal planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad positiivsed mõjutused eriti selgesti välja tuua ja põhjalikult analüüsida nende kaalu võrreldes kohalike elanike huviga senise elukeskkonna säilimiseks. Seda aga vaidlusaluses planeerimismenetluses tehtud ei ole, mis tõendab, et otsus pole kohtus kontrollitav ja tuleb tühistada;

5) on selge, et ca 3000 autot, 120-kohalise lasteaia külastamine, ca 7000 m2 äripindade külastajate ja töötajate autode lisandumine nii väiksele alale omab märkimisväärset mõju piirkonna liiklusele, mürale ja saastusele;

6) välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 1 lõikest 1 tulenevalt ei tohiks õhusaaste olukord kaebajate jaoks halveneda. Rahvatervise seaduse (RaTS) §-st 4 tuleneb põhimõte, et eluasemeja puhketingimused peavad soodustama tervise säilimist. Kuna vastustaja ei ole viinud läbi uuringuid saaste ja vibratsiooni osas, selle kohta tehtud märkusi pole arvestatud ja kaalutletud, ei saa anda vaidlusaluse haldusakti valguses ka hinnangut kaebajate subjektiivsetele õigustele;

3-09-2539

8(16) 7) kohus on ebaõigesti lähtunud vastustaja poolt kohtumenetluse ajal läbi viidud uuringutest. Kohtumenetluses ei saa tugineda detailplaneeringu menetluse järgsetele uuringutele ja motiveerida haldusakti tagasiulatuvalt. Kohus oleks pidanud asjas arvesse võtma Akukon OY Eesti filiaali poolt 31. oktoobril 2007. a läbi viidud uuringu „Liiklusmürast põhjustatud müratasemete hindamine”, millest nähtub, et vaidlusaluses piirkonnas on mürataseme kasv kardinaalne; 8) kuna vaidlusaluse piirkonna hoonete ajaloolised fassaadid ei pea müra, peaks miljööväärtuslikul alal teemaplaneeringu järgi rakendama müra vähendamise meetmeid. Vastustaja on aga nimetatud väidet ignoreerinud ja neid kaalutlusi ei nähtu üheski planeeringu dokumendis. Seega pole kaalutluste osas vaidlusalune haldusakt kontrollitav; 9) kohus on põhjendamatult ja vääralt asunud seisukohale, et kogu Veerenni tänava äärsete hoonete müraprobleemid, mis tekivad detailplaneeringust, on vaid kolmandate isikute erahuvid. Vastustaja ei ole seda teemat vaidlusaluses haldusaktis käsitlenud; 10) kaebajad on esitanud tõendina Tervisekaitseinspektsiooni Tallinna Tervisekaitsetalituse

7. septembri 2010. a otsuse nr 3-1-/78-2, mis tõendab, et müratasemest tulenevat probleemi ja kontaktvööndi hoonete sisest mürataset ei ole uuritud. Kohus ei ole nimetatud tõendit ja sellega seotud väiteid käsitlenud;

11) kohtu väide, et kuna tervisekaitsetalitus on andnud kooskõlastuse, siis puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebajate kinnistutel ja eluruumides võiks heitmete kontsentratsioon olla suurem kui Veerenni tn ääres, on arusaamatu. Nimetatud väidet ei ole kohtumenetluses käsitletud. Kooskõlastus peab põhinema uuringutel, kuid õhusaaste uuringuid planeeringu materjalide hulgas ei ole. Selliste väidetega on kohus ületanud oma pädevust;

12) kohus on valesti hinnanud inseneribüroo Stratum 2006. a uuringut ja jätnud põhjendamatult käsitlemata kaebajate uuringuga seotud väited;

13) kohtu ja vastustaja väide, et uued elanikud hakkavad käima jala, on tõendamata ja meelevaldne. Esiteks on planeeringualale planeeritud 3000 uut parkimiskohta ning teiseks ei saa teha järeldust, et kõik elanikud hakkavad töötama samas piirkonnas;

14) kaebajate subjektiivseid õigusi riivab rohealade vähesus ja rekreatiivalade vähene kättesaadavus planeeringu alal, mille tõttu suunduvad planeeritava ala elanikud kasutama Kodu parki, vähendades seega ka kaebajatele rekreatiivalade kättesaadavust, mis mõjutab omandi väärtust;

15) kohus on jõudnud väärale arusaamale, et kaebajate vastuväidetele ja ettepanekutele on nõuetekohaselt vastatud. Vastustaja vastused on olnud üksnes formaalsed. Lisaks on kaebajad korduvalt viidanud, et vastustaja on lähtunud valedest eeldustest, kuid sellele ei ole tähelepanu pööratud. Planeeringu kehtestamise otsus tuleks tühistada ainuüksi seetõttu, et kaebajate 30. juuni 2009. a märgukirjale on jäetud vastamata. Kohtu seisukoht, et sellele märgukirjale ei tulnudki vastata, kuna see esitati pärast avalikku väljapanekut, on ekslik. Kuna vastustaja vastab vastuväidetele peale avalikku väljapanekut, oleks absurdne, et kaebajad saaksid sellele esitada vastuse vaid avaliku väljapaneku ajal. Kohtu selline seisukoht on vastuolus ka Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsusega nr 3-3-1-54-03;

16) Tallinna Kesklinna Valitsuses 29. aprillil 2009. a toiminud arutelul väitis AS Pöyry Entec projektijuht, et detailplaneeringu lahenduse juurde on nad jõudnud mitme aasta jooksul ja seda nad enam ei muuda, kuigi alles nimetatud arutelust alates oli avalikkusel võimalus planeerimismenetluses osaleda. Selline seisukoht on vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-3- 1-16-08, mille kohaselt ei saa planeeringu avalikku väljapanekut käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele. Väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib koostöös avalikkusega. Antud juhul toimusid aga näilikud arutelud, kus AS Pöyry Entec ei soovinud midagi muuta ja vastustaja omalt poolt rohkem midagi ei kaalunud pärast arutelu, kuigi kaebajad esitasid veenvaid seisukohti planeeringu ja kaalutlusvigade osas;

17) kohus hindas valesti tõendeid, väites, et vastustajal on olnud piisavalt teavet hindamaks, kas tekkiv keskkonnamõju on oluline ning selle põhjal sai jätta

3-09-2539

9(16) keskkonnamõjude hindamise algatamata. On tõendamata, et oluline mõju keskkonnale puuduks;

18) vastustaja seisukoht keskkonna mõju hindamise algatamata jätmiseks põhjusel, et puudub planeeringust tulenev oluline mõju, on paljasõnaline ja tõendamata. Harju maavanema 1. veebruari 2008. a kirjas nr 2.1-13/7179 on asutud seisukohale, et antud asjas tuleks kaaluda eraldi keskkonnamõju hindamise algatamist;

19) Veerenni tn 36 maaüksuse keskkonnaseisundi uuring puudutab vaid maaüksuse olemasolevat olukorda ega hinda kavandatava planeeringulahendusega kaasnevaid keskkonnamõjutusi. Seega puudub uuring, mille põhjal saaks hinnata, et keskkonnamõju pole oluline. Muinsuskaitse eritingimused puudutavad vaid olemasolevaid hooneid ega analüüsi, kuidas uus planeeringulahendus olukorda mõjutab. Puudub igasugune uuring õhusaaste kohta;

20) keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 p 2 kohaselt tuleb algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine juhul, kui detailplaneeringuga muudetakse üldplaneeringut. Vaidlusaluse detailplaneeringuga otsustas vastustaja üldplaneeringu muutmise. KeHJS § 33 lg 5 nimetab tegurid, mille eeldusel tuleb algatada keskkonnamõjude hindamine. Viidatud sättes nimetatud kriteeriumite analüüsi keskkonnamõjude strateegilise hindamise algatamata jätmise otsusest ei nähtu või on kasutatud valesid eeldusi, nagu ka detailplaneeringu kehtestamisel;

21) kaebajate argumenti uuringute puudulikkusest ja vajalikkusest tõestas ka Harjumaa Keskkonnateenistuse 10. aprilli 2008. a kiri Tallinna Keskkonnaametile nr 30-11-2/13535-2, mille kohaselt on vajalik planeeringut täiendada uuringuga kõigile piirkonna elanikele rekreatiivalade kättesaadavusest;

22) kohus selgitas, et PS §-st 53 ei tulene subjektiivset õigust keskkonna säilimisele. Samas on kohus jätnud käsitlemata PS §-st 53 tuleneva vastustaja kohustuse säilitada avaliku huvina elukeskkond. Lisaks on jäänud käsitlemata populaarkaebuse osana ka rahvatervise seadusest tulenevad kohaliku omavalitsuse kohustused elukeskkonna ja tervise kaitsmisel ning välisõhu kaitse seadusest tulenevad kohustused välisõhu kvaliteedi valguses;

23) kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-29-10 ei ole asjakohane, sest käesolevas asjas on planeeringu objektiks 12,87 ha maa-ala, mis jaotatakse kruntideks ja kinnistuteks ning tegemist pole enam planeeringulahenduse järgi ühe kinnistuga;

24) kohtu viited rohealade teemaplaneeringu kaardile pole asjakohased. Planeeringuga muudetakse üldplaneeringut. Rohealade kättesaadavus tuleb ümber arvestada just selle uue planeeringulahenduse järgi, mille puhul ei saa enam lähtuda lahendustest, mis puudutasid tootmismaad. Kaebajad on eraldi välja toonud argumendid rohealade teemaplaneeringust 29. juuli 2009. a kirjas, mida kohus ei käsitlenud;

25) täiesti arusaamatu on kohtu väide, et planeeringuala asub Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduses. Sellist argumenti planeeringu dokumentides ei esine. Samuti ei ole seda argumenti kohtumenetluses käsitletud;

26) kohtu väide, et hoonetevahelisele alale istutatakse puid, on meelevaldne. Planeeringu kaardilt nähtuvalt on enamus alast kaetud maa-aluste parklatega. Maaaluse parkla peale ei saa aga kõrghaljastust rajada. Kuna maa-aluse garaaži pealsele saab paigutada vaid konteinerhaljastust, siis teemaplaneeringutes märgitakse, et neid alasid ei loeta haljasmaa koosseisu;

27) kohus on haljasalade ja rohealade piisavuse kohta hinnangut andes väljunud oma pädevuse piiridest ning teinud diskretsiooniotsuse. Selline kohtu väide on paljasõnaline ega põhine ühelgi arvutusel ega uuringul. Puuduvad andmed, mille alusel seda planeeringus väidetakse. Kusagil planeeringu dokumentides ei nähtu analüüsi, mistõttu ei ole otsus kohtulikult kontrollitav;

28) viide pargi lisamisele pole asjakohane. Juurdelisatud park pole piisav, arvestades juurdetulevat elanikkonda. See, et mujal Tallinnas on veel vähem parke, ei saa olla argumendiks;

3-09-2539

10(16) 29) nõustuda ei saa kohtu väitega, et Harju maakonnaplaneeringu I etapis sätestatut ei peaks arvestama detailplaneeringu koostamisel. Samale põhimõttele viitas rohealade teemaplaneering. Harju maakonnaplaneering on aluseks vaidlusalusele planeeringule; 30) kohtu väide, et pole alust järeldada, et vastustaja oleks jätnud kaalutlusõiguse kasutamata, on paljasõnaline. Planeeringu dokumentidest ei nähtu kaalutlemist; 31) kohtu väited miljööväärtusliku alaga seoses on paljasõnalised ega arvesta kaebajate poolt toodud argumente; 32) põhjendamatu ja paljasõnaline on kohtu järeldus, et planeeringuala hoonestustihedus on võrreldav ümbruskonna keskmise hoonestustihedusega. Kuna neid järeldusi haldusakt ise ei sisalda, on kohus asunud haldusakti ise sisustama; 33) kohus pole käsitlenud väidet, et planeeringu kehtestamisel pole erinevaid huve hinnatud proportsionaalselt; 34) kaebajad selgitasid kohtule, et vastustaja poolt 1. septembril 2010. a esitatud protokollid ja tõendid pole asjakohased. Kohus võttis need dokumendid meelevaldselt siiski tõenditena vastu; 35) kohus on jätnud käsitlemata argumendid huvide konflikti osas ning pole põhjendanud oma seisukohti. Väidet, et vastustaja erapoolikuse argument ei ole veenev, tuleb põhjendada; 36) kohus oleks pidanud kolmanda isiku menetluskulud jätma tema enda kanda. Kolmandat isikut esindas nõustaja, kes ei esitanud menetluses olulist informatsiooni, mida poleks saanud esitada vastustaja.

7. Tallinna Linnavolikogu palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) kohus on õigesti tsiteerinud Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsust nr 3-3-1-101-09 ja asunud seisukohale, et kaebajate poolt viidatud PS §-dest 28 ja 53 ning rahvatervise seaduse § 10 p-dest 1 ja 2, säästva arengu seaduse §-st 3 ega välisõhu kaitse seaduse § 1 lõikest 1 ei tulene nende sätete sisu ja reguleerimisastet arvestades apellantidele subjektiivseid õigusi. Vastupidise tõlgenduse kohaselt muutuks keskkonnanäitajate täpsem fikseerimine õigusaktides asjatuks ja tsiteeritud Riigikohtu seisukoht mõttetuks;

2) vaidlusaluse haldusaktiga ei rikuta kaebajate subjektiivseid õigusi. Käesoleval juhul jäävad detailplaneeringu võimalikud mõjutused õigusaktidega kehtestatud normide piiresse ja vastustaja poolt on kaalutlusõigust vaidlustatud haldusakti andmisel teostatud õiguspäraselt. Riigikohtu 19. aprilli 2007. a otsuse nr 3-3-1-12-07 kohaselt tuleb isikul leppida võimalusega, et ümbritsev keskkond võib muutuda;

3) kohus on õigesti kohaldanud PlanS § 4 lg 2 punkti 2. Arusaamatud ja põhjendamata on kaebajate väited, et vastustaja on kaebajate vastuväiteid kaaludes ja vaidlustatud haldusakti motiveerimisel tuginenud asjassepuutumatutele, meelevaldsetele ja ebamõistlikele põhjendustele. Kaebajad on ekslikult seisukohal, et PlanS § 4 lõikest 2 tuleneb vastustaja kohustus esitatud ettepanekutega igal juhul täies ulatuses arvestada ja kohtul on pädevus otsustada, kas vaidlustatud haldusaktiga kehtestatud detailplaneeringu lahendus on sobiv või mitte;

4) kuna vastustaja on kaebajate vastuväidetele ja ettepanekutele PlanS § 20 lg 2 kohaselt kirjalikult vastanud, ei ole kaebajate poolt viidatud Riigikohtu 15. jaanuari 2009. a lahendi nr 3-3-1-87-08 tehiolud käesoleva asjaga analoogsed ja seega viide nimetatud Riigikohtu lahendile eksitav. Nimetatud lahendis on küll sedastatud, et kohaliku omavalitsuse vastusele on õigus esitada omapoolne märgukiri, kuid nimetatud lahendi ja planeeringumenetluse loogika kohaselt tuleks seda teha enne avalikku arutelu. Antud juhul on aga kaebajad esitanud oma seisukohad alles maavanema järelevalvemenetluses ja maavanemale;

5) kaebajate väide, et Harju maakonnaplaneeringu I etapist tuleneb vastustajale õiguslik kohustus teostada detailplaneeringute menetlemise raames iga uue asumi planeerimisel üldkasutatavate rekreatiivalade analüüs, on väär. Maakonnaplaneering on väga üldist laadi visioonidokument, mitte õigusnormide kogum, millel oleks iseseisev

3-09-2539

11(16) regulatiivne sisu. Seega ei saa sellele tugineda detailplaneeringu menetluses ei subjektiivsete õiguste ega ka populaarkaebuse osas. Tallinna rohealade teemaplaneeringu seletuskirja punktis 4.5.1.2.2 on sedastatud Harju maakonnaplaneeringu I etapi põhimõtteid, kuid seda üksnes olemasolevat keskkonda üldiselt kirjeldavas osas;

6) PlanS § 26 lg 1 kohaselt ei saa olla populaarkaebuse eesmärgiks kolmandate isikute erahuvide kaitse. Kuna kaebajad ei ole Veerenni tänava puumajade elanikud, on vaidlustatud kohtuotsuses õigustatult üksikute Veerenni tn puumajade insolatsiooni ja müra ning heitgaaside piirnormidele vastavuse küsimused nii kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse kui ka populaarkaebuse puhul jäetud kõrvale;

7) nähtuvalt Akukoni 2008. a mürakaartidelt ja Akukoni 2010. a selgituste kohaselt jääb tuleviku prognoosis Veerenni tn liikluskoormus samale tasemele või isegi väheneb, kuna Filtri tee ühendustee rajamine vähendab liiklust Veerenni tänaval. Seega on ilmne, et Veerenni tn ääres asetsevate puumajade osas detailplaneeringu realiseerimisel olukord sisuliselt ei muutu;

8) kaebajate väide, et Akukon OY 2010. a selgituse näol on tegemist asjakohatu tõendiga, mida ei tohtinuks asja juurde võtta, on põhjendamatu. Kaebajad ei täpsustanud halduskohtus, mida valed eeldused selle selgituse ja täiendava uuringu osas tähendavad. Lisaks esitasid kaebajad Akukon OY 2010. a selgituse valede eelduste kohta väite alles apellatsioonkaebuses. Kuna kaebajad ei esitanud Akukon OY 2010. a selgituse asja juurde võtmise kohta TsMS § 333 lg 1 kohaselt vastuväidet, ei saa kaebajad Akukon OY 2010. a selgituse haldusasja juurde võtmist tulenevalt TsMS § 333 lõikest 3 enam ringkonnakohtus vaidlustada. Ka on kaebajad rikkunud TsMS § 633 lõikest 5 tulenevat nõuet;

9) arusaamatuks jääb kaebajate väide selle kohta, et Akukon OY Eesti filiaali mürauuringu joonisest ei tulene, et kaebajate eramud ei külgne vahetult planeeringualaga, vaid asuvad planeeringuala kontaktvööndis. Kaebajate eramud ei külgne objektiivselt reaalsuses detailplaneeringu alaga;

10) kaebajate väide, et inseneribüroo Stratum 2006. a liiklusolukorra hinnang kinnitab, et detailplaneeringu ala liiklusega kaasnevad negatiivsed mõjud välisõhu saastatuse ja müra näol, on vastuoluline, sest nimetatud hinnangus on järeldatud, et liikluskoormuse kasvu põhjuseks on autostumise üldine kasv. Kaebajad kasutavad Stratumi liiklusuuringu väiteid selle tegemise aega ja uuringu lõppjäreldusi arvestamata, lähtudes kontekstist väljavõetud lausetest;

11) Akukon OY 2010. a uuringus esitatud selgituses on ammendavalt ja veenvalt selgitatud ning kontrollitud, et kaebajate eramute osas on täidetud nii sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määruses nr 42 kehtestatud piirtasemed ja ka suures osas taotlustasemed, mistõttu kaebajate subjektiivsete õiguste riive puudub. Vastupidised väited müranormide rikkumise kohta on arusaamatud ja tõendamata;

12) kohus ei ole rikkunud HKMS § 19 lõiget 6, kuna erinevalt kaebajate väidetest ei ole kohus asunud vaidlustatud haldusakti tagantjärgi motiveerima ja kohus on käsitlenud ka apellantide menetluslikke subjektiivseid õigusi;

13) halduskohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel väljunud oma volituste piiridest. HKMS § 19 lõike 7 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste väidetega ja sellega seoses võib ta ka omal initsiatiivil asjaolusid uurida ja vastavalt sellele kohtuotsust põhjendada. Antud juhul on kohus teostanud õiguspäraselt oma seadusest tulenevat uurimiskohustust ja näiteks leidnud, et planeeringuala asub avalikult kättesaadava Tallinna linna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduses;

14) nõustaja osales esimese astme kohtumenetluses õiguspäraselt. Kaebajate poolt viidatud Riigikohtu 10. jaanuari 2007. a otsuses nr 3-3-1-85-06 käsitletakse nõustaja osalemist kassatsioonimenetluses, mitte aga esimese astme kohtumenetluses. Pealegi oli nõustaja näol tegemist konkreetse vaidlusaluse detailplaneeringu koostamisega seotud planeerimisasjatundjaga ning tema osalemine kohtuistungil oli selle tõttu õigustatud.

3-09-2539

12(16) Lisaks sellele ei sätesta TsMS § 228 nõustajale menetluses osalemiseks piiranguid, mis oleks välistanud tema antud asjas menetluses osalemise. Kaebajad ei esitanud kohtu otsustusele lubada nõustaja kolmandat isikut esindama tähtaegselt vastuväidet, mistõttu ei saa nad enam sellele asjaolule ringkonnakohtus tugineda (TsMS § 333 lõiked 1 ja 3).

8. Kolmanda isikuna kaasatud Satnam Estonia OÜ palub jätta Katrin Paasi ja Ene Soopi apellatsioonkaebused rahuldamata, esitades sama sisuga vastuväited, nagu Tallinna Linnavolikogu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebajate väiteid tuleb käsitleda kahes erinevas osas: esiteks väited, mis seonduvad nende endi õiguste rikkumisega, ja teiseks väited, mis seonduvad avalike huvide riivega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2010. a otsuse nr 3-3-1-29-10 p 16). Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10. novembri 2009. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-84-08, et üldnõudena on haldusakti põhjendamine seotud puudutatud isikute olemasoluga. Isik, kelle õigusi ja vabadusi haldusakt ei riiva, ei saa üldjuhul omada ka legitiimset ja kaitstavat huvi akti motiivide vastu (p 14). Akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Kaalumise nõuded, sealhulgas kaalumise kriteeriumid, võivad tuleneda seadusest või olla täpselt piiritlemata. Sellest sõltumata peab populaarkaebuse esitaja kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Kohtumenetluse käigus ei saa kohus pädevuse piiridest väljumata omal algatusel asuda kujundama ja seejärel hindama akti andmise võimalikke kaalutlusi. Tuleb silmas pidada, et ka uurimisprintsiibi rakendamine populaarkaebuse korral ei välista kohtu seotust kaebuse aluse ja esemega tervikuna (p 15).

10. Seetõttu pidi halduskohus kaebajate õiguste kaitseks esitatud kaebuste väidetega seoses esmalt, enne planeeringu õiguspärasusele hinnangu andmist, tuvastama, kas planeeringuga riivatakse kaebajate õigusi. Seejuures ei saa sellise asjaolu tuvastamisel kohus piirduda vaidlustatud haldusaktis esitatud põhjendustega, vaid peab ise vajalikke tõendeid kogudes tuvastama, kas riive kaebajate õigustele eksisteerib. Kui kaebajate õigusi planeeringuga piiratakse, siis saab asuda tuvastama, kas sellist piirangut on planeeringus motiveeritud ning kas piirang on proportsionaalne.

11. Apellandid leiavad, et planeeringu kehtestamisega rikutakse nende õigust tervise kaitsele ning ka juhul, kui keskkonnaseisundi piirnorme ei ületata, on neil õigus olemasoleva keskkonnaseisundi säilimisele, peamiselt viidates välisõhu seisundile. Samuti leiavad nad, et liikluskoormuse kasv mõjutab nende eluruumidesse levivat mürataset.

12. Ringkonnakohus selgitab, et rahvatervise seaduse § 1 lg 1 ega § 4 ei ole sõnastatud selliselt, et neist tuleneks üksikisiku subjektiivne õigus elukeskkonna mingitele tingimustele. Ringkonnakohtu arvates saab neid sätteid pidada ka oma eesmärkide poolest sedavõrd üldsõnalisteks, et tervislikke elutingimusi iseloomustavad näitajad ei ole neist sätetest tuletatavad. Riigikohtu halduskolleegium selgitas sarnase täpsemalt määratlemata ja sätte tekstist otsesõnu mittetuleneva puhta keskkonna säilimise õigusega seoses, et iseseisev subjektiivne õigus saab kujuneda siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2010. a määruse nr 3-3-1-101-09 p 13). Kuigi õigus terviseja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale on sätestatud veel jõustumata keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 23, ei ole kehtivast õigusest üheselt tuletatav isiku õigus keskkonnanäitajate piirväärtusi mitteületavate häiringute ärahoidmiseks. PS §

3-09-2539

13(16)

28 lõikest 1 tulenev igaühe õigus tervise kaitsele ei tähenda, et elukeskkonna mistahes ulatuses halvendamise korral nende isikute, kelle elukeskkonda kahjustatakse, õigusi piiratakse. Ka ei saa PS § 28 lõikest 1 tuletada isiku subjektiivset õigust rahvatervise seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks.

13. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 24. mai 2010. a otsuse nr 3-3-1-29-10 p-s 22, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused, ent liiklusintensiivsusest tingitud müra ja heitgaasid võivad rikkuda isiku õigust tervise kaitsele. Isikul on õigus nõuda kehtivast õigusest tulenevate piirmäärade järgimist, samuti saab isiku subjektiivseid õigusi rikkuda elukeskkonna muutmine planeeringuala läheduses ulatuslikul määral ka piirnorme ületamata või osas, milles keskkonnanäitajatele piirnorme pole ette nähtud.

14. Ringkonnakohus leiab, et liikluse olulisel määral intensiivistumist ei ole võimalik täielikult vältida pelgalt erinevate liikluskorraldust ja -koormust muutvate võimaluste (parkimise keelamine, liikluse muutmine ühesuunaliseks jm) kasutamisega. Kuigi liikluskoormuse reguleerimise tulemusena on võimalik vältida ka liigset müra ja heitgaase, mida apellandid nimetavad elanike arvu kasvuga seonduvate kahjulike mõjutuste hulgas, ei saa neid mõjusid täielikult ära hoida. Arvestades kavandatud hoonete kasutamise eesmärki ja hulka ning lisanduvate parkimiskohtade arvu, tuleb pidada usutavaks, et liikluskoormus ja sellest tingitud müra ja heitgaaside hulk kaebajate elukeskkonnas suurenevad. Kaebajate õigusi seetõttu planeeringuga piiratakse.

15. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. aprilli 2007. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-12-07, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (p 13). Seetõttu ei ole detailplaneeringuga keelatud ettevõtluse segahoonestusala muutmine korruselamute alaks. Elukeskkonna muutmine planeerimismenetluse tulemusena peab aga toimuma õiguspäraselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2010. a otsuse nr 3-3-1-29-10 p 20).

16. Ringkonnakohus ei ole nõus apellantidega, et nende ettepanekutele pole vastustaja nõuetekohaselt vastanud ega esitatud ettepanekuid hinnanud. Asjaolu, et avaliku arutelu käigus mõni planeeringu koostamisest huvitatud isik asub seisukohale, et planeeringulahendust ei tuleks muuta, ei tähenda, et planeerimismenetlus on läbi viidud nõudeid rikkudes. Apellandid ei väida, et neile pole antud võimalust ettepanekute tegemiseks. Vastustaja, kolmas isik ja halduskohus märkisid õigesti, et Harju maavanemale adresseeritud seisukohtadele, mis esitati maavanema järelevalve teostamise ajal, ei pidanudki vastustaja vastama. Ekslik on ka apellantide seisukoht, et planeeringu kehtestamise otsus ei sisalda piisavalt põhjendusi, millest nähtuks detailplaneeringu kehtestamise positiivsed mõjud. Apellandid väidavad küll õigesti, et kohtupraktikast tuleneb nõue üldplaneeringu muutmise vajadust eriliselt põhjendada, ent planeeringuotsusest ja seletuskirjast sellised kaalutlused – elanike koondumine linna äärealadelt kesklinna lähedusse, et ära hoida suurenevat koormust transpordile ja liiklusele; tootmisalade viimine kesklinna piirkonnast kaugemale; senise vähesel määral kasutusel oleva ala kasutuselevõtmine – nähtuvad. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemel kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel hindama, kas planeeringuga kaasnevad positiivsed mõjud on usutavad ja sedavõrd olulised, et kaaluksid üles apellantide õigused, millele riive olukorras, kus kehtivaid keskkonnanäitajate piirnorme ei ületata, ei ole kuigi suur. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. aprilli 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-12-07, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel

3-09-2539

14(16) õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist ( p 11). Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma (p 13).

17. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et Harju maakonnaplaneeringu I etapi lk 157 nimetatud tegevussuund asustuse suunamisel („Säilitada ning vajadusel rajada üldkasutatavad rekreatiivalad ja neid ühendavad haljaskoridorid. Selleks teostada iga uue asumi planeerimisel üldkasutatavate rekreatiivalade analüüs, määrates projekti mahus tingimusteta säilitatav (üldkasutatava) haljasala maht“) ja seda nimetav Tallinna rohealade teemaplaneering ei ole õiguslikult siduvad. See seisukoht pole kooskõlas PlanS § 7 lõikega 4, § 24 lõikega 6 koosmõjus § 8 lõikega 7 ega planeeringu kui haldusakti siduvuse regulatsiooniga haldusmenetluse seaduses. Rekreatiivalade analüüsi nõudes pole aga täpsustatud, millistele tingimustele see analüüs peab vastama. Seetõttu ei saa pidada õigusvastaseks ka detailplaneeringu seletuskirjas rekreatiivalade olukorrale hinnangu andmist ainsa sellekohase analüüsina. Planeeringu seletuskirjast nähtub, et rekreatiivalade hulk piirkonnas küll väheneb, ent seda põhjendatakse asjaoluga, et kesklinnas on neid alasid juba suhteliselt suurel määral. Analüüsi tulemuseks ei saa olla nõue, et rekreatiivalad peavad jääma sama ligipääsetavaks. Planeeringu positiivsed mõjud võivad õigustada ka rekreatiivalade ja parkide vähenemist ning negatiivset mõju seniste parkide kasutamise võimalustele. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et halduskohtu selgitused Ülemiste-Järve-Raku rekreatiivala läheduse kohta ei ole seejuures olulised, sest neile väidetele ei ole kehtestatud planeeringus tuginetud. Haljasalade vähest hulka planeeringualal ei saa pidada õigusvastaseks.

18. Halduskohus leidis õigesti, et keskkonnamõjude strateegiline hindamine ei olnud planeeringu kehtestamise kohustuslikuks eelduseks. KeHJS § 33 lg 1 p 2 nõuab seda üldplaneeringu kehtestamisel, ent planeerimisseaduses eristatakse üksteisest üldplaneeringu kehtestamise otsust üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamise otsusest ning seetõttu ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik neid juhtumeid võrdsustada. Üldplaneeringu muutmine võib olla vähese ulatusega ning puudutada vaid ühte kinnisasja, mistõttu menetluslikult keeruka, pikaajalise ja menetlusosaliste jaoks kuluka menetluse läbiviimist ei saa pidada kohustuslikuks ka keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärki silmas pidades. KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud juhtumiga vaidlusaluse planeeringu kehtestamine võrreldav ei ole. KeHJS § 6 lg 2 näeb ette keskkonnamõju hindamise kaalumise vajaduse, kui kavandatakse puhkeala rajamist (p 19) või infrastruktuuri ehitamist (p 10). Käesoleval juhul on planeeringu seletuskirjas (p 3.1) hindamise mittevajalikkust põhjendatud. Planeeringuga kaasnevaid mõjutusi on hinnatud nii seletuskirjas kui ka planeerimismenetluse käigus tehtud uuringutes.

19. Apellandid märgivad õigesti, et planeeringu koostamisel pole tehtud uuringut välisõhu kvaliteedi seisundi muutumise kohta planeeringu elluviimisel. Seetõttu on võimalik, et ilma täiendavate abinõudeta võib õhu kvaliteet apellantide elukeskkonnas halveneda üle lubatud piiri. VÕKS § 1 lõikest 1 ei saa aga teha järeldust, et juhul, kui piirnorme ei ületata, on neil siiski subjektiivne õigus nõuda olemasoleva õhukvaliteedi säilimist. Planeeringu seletuskirjas on selgitatud, et õhu kvaliteeti on võimalik tagada ka ühistranspordi kasutamise ja jalgsi käimise soodustamisega. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on planeeringu lahenduse valikul sellises olukorras, kus saastatuse taseme piirväärtust on võimalik tagada ka muude abinõudega, lai kaalutlusruum. Asjas pole esitatud tõendeid, mis näitaksid, et planeeringu elluviimisel ei ole võimalik neid piirväärtusi järgida.

20. Ekslik on apellantide seisukoht, et Insinööritoimisto Akukon OY Eesti filiaali 2010. a uuringut ei saa kohtuasja lahendamisel arvesse võtta. Sellest uuringust nähtub, et planeeringuga ei rikuta apellantide subjektiivseid õigusi müra piirnormide järgimise nõude

3-09-2539

15(16) osas. Kuna apellandid pole apellatsioonimenetluses esitanud sellele arvamusele vastuväiteid müra mõõtmise normide rikkumise kohta, millest võiks järeldada arvamuse sisulist ebaõigsust, ei ole põhjust selles tehtud järeldusi ekslikeks pidada.

21. Inseneribüroo Stratum uuringust nähtub selgelt, et kavandatud planeeringu elluviimisel on lähiala tänavate liikluskoormusele suur mõju. Planeeringu seletuskirjas on aga esitatud nii abinõud, mida rakendatakse liiklusest tuleneva müra vähendamiseks (p 3.4.1) kui ka õhusaaste vähendamiseks (p 3.5) ning selgitatud planeeringu positiivseid mõjusid.

22. Mis puutub apellantide väiteid, mis seonduvad avalikes huvides planeeringu kehtetuks tunnistamise nõudega, siis nõustub ringkonnakohus apellantidega, et nad on näidanud sellise avaliku huvi, mille kaitseks kohtusse pöörduti: elukeskkonna säilitamise vajadus, välisõhu kvaliteedi säilitamise ja parandamise vajadus, haljasalade suuruse piisavuse huvi, rohealade kättesaadavuse huvi, vajadus maandada tiheda asustuse ja kõrgete hoonetega kaasneva elanike arvu ja ärihoonete külastajate põhjustatavaid keskkonnariske ja –ohtusid, miljööväärtusliku ala kaitsmise vajadus. Apellandid leiavad, et vastustaja ei ole neid huve diskretsiooni teostamisel üldse või piisaval määral kaalunud ega selgitanud, miks planeering neile huvidele vaatamata sellise lahendusega kehtestati.

23. Ringkonnakohus selgitas eespool, et planeeringu lahenduse valikut on planeeringu otsuses kui ka seletuskirjas põhjendatud teiste avalike huvidega ning õige on halduskohtu seisukoht, et planeeringu kehtestamisel on vastustajal ulatuslik kaalumisruum. Kõigile apellantide nimetatud argumentidele, mis on suunatud planeeringu vastu kehtestatud kujul, on vastustaja planeeringuotsuses ja seletuskirjas ka tähelepanu juhtinud ning kohus ei saa asuda haldusorgani asemel huve ise kaaluma.

24. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohus jättis kaebused õigesti rahuldamata.

25. Apellandid taotlevad halduskohtu otsuse tühistamist ka menetluskulude jaotust puudutavas osas, leides, et kolmanda isiku nõustaja kulude väljamõistmine ei ole lubatav ning menetluskulude väljamõistmine ei ole lubatav ka seetõttu, et kohtuotsuse tegemise ajal oli üks kaebajaist töötu ning teine lapsehoolduspuhkusel. Ringkonnakohus märgib, et apellandid ei ole esitanud ka apellatsioonimenetluses tõendeid selle kohta, et nad ei ole võimelised oma varanduslikust seisundist tulenevalt kolmanda isiku menetluskulusid halduskohtu poolt näidatud ulatuses hüvitama. Olukorras, kus kaebajad teadsid juba kaebuse esitamise ajal võimalusest, et nad peavad tasuma ka kolmanda isiku menetluskulud, ei saa sellist menetluskulude jaotust iseenesest pidada äärmiselt ebaõiglaseks ja HKMS § 92 lõikega 10 vastuolus olevaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

14. märtsi 2011. a otsuse nr 3-3-1-3-11 p 17). Kolmanda isiku menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et oleks taotletud kolmanda isiku nõustajale Kaur Lassile tasutud kulude väljamõistmist kaebajatelt. Arved on esitanud Alvin Rödl ja Partner Advokaadibüroo OÜ, mitte aga kolmanda isiku nõustaja. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et senises praktikas ei ole peetud TsMS § 175 lõikele 2 tuginedes nõustaja kulude väljamõistmist kohtumenetluses võimalikuks. Halduskohus on põhjendanud menetluskulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks

18 000 kr ulatuses ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.

26. Seetõttu tuleb jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. HKMS § 92 lõike 1 alusel tuleb jätta rahuldamata apellantide taotlus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks.

27. Kolmas isik taotleb apellatsioonimenetluses apellantidelt menetluskulude väljamõistmist 2056,36 € ulatuses. Kulude kandmine on tõendatud arve, sellele lisatud spetsifikatsiooni ja pangakonto väljavõttega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsioonimenetluse keerukust ja mahtu ning asja lahendamist ilma kohtuistungit

3-09-2539

16(16) pidamata on põhjendatud selle taotluse rahuldamine üksnes osaliselt, kokku 700 € ulatuses.

Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask