3-10-2121/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märts 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2121 Haldusasi RKO Platvorm OÜ kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 15. juuli 2010. a korralduse nr 12.2-3/4941-2 ja

28. juuli 2010. a korralduse nr 12.2-3/4941-4 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – RKO Platvorm, esindaja Teet Raatsin Vastustaja – Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus, volitatud esindaja Maire Saare Asja läbivaatamine Kohtuistung 15. veebruaril 2011. a Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 31 lg 1 ja 4). Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päev on 7. märts 2011. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Põhja Maksuja Tollikeskus (PMTK) kontrollis OÜ MASU Holding käibemaksu arvestuse ja maksuhaldurile deklareeritud andmete õigusust perioodil 2010. a jaanuarmai.

PMTK kohustas 15. juuli 2010. a korraldusega nr 12.2-3/4941-2 RKO Platvorm OÜ-d esitama hiljemalt 23. juulil 2010. a maksuhaldurile kolmanda isikuna teavet ja dokumente OÜ MASU Holding ja RKO Platvorm OÜ vaheliste tehingute kohta. PMTK hoiatas, et korralduse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha (tl 7-9). RKO Platvorm OÜ jättis korralduse täitmata.

PMTK kohustas 28. juuli 2010. a korraldusega nr 12.2-3/4941-4 RKO Platvorm OÜ-d tasuma

15. juuli 2010. a korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 2000 krooni ning määras uueks teabe ja dokumentide esitamise tähtajaks 13. augusti 2010 (tl 12-13).

RKO Platvorm OÜ esitas 11. augustil 2010 PMTK 15. juuli 2010. a korralduse tühistamiseks vaide, mille Maksuja Tolliamet jättis 30. septembril 2010 rahuldamata.

2(6)

2. OÜ RKO Platvorm esitas 13. augustil 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 28. juuli 2010. a korralduse nr 12.2-3/4941-4 tühistamiseks (tl 1-5). Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3- 10-2121. Kohus võttis kaebuse 14. oktoobri 2010. a määrusega menetlusse.

OÜ RKO Platvorm esitas 1. novembril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 15. juuli 2010. a korralduse nr 12.2-3/4941-2 tühistamiseks (tl 42-50). Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-10-2828. Kohus võttis 30. novembri 2010. a määrusega kaebuse menetlusse ja liitis selle ühte menetlusse haldusasjaga 3-10-2121. Liidetud haldusasjade numbriks jäi 3-10-2121.

KAEBAJA SEISUKOHT

3. RKO Platvorm OÜ peab PMTK 15. juuli 2010. a korraldust nr 12.2-3/4941-2 ja 28. juuli 2010. a korraldust nr 12.2-3/4941-4 õigusvastaseks ja taotleb nende tühistamist, sest korraldused rikuvad kaebaja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõikest 1 ja põhiseaduse § 22 kolmandast lausest tulenevat vaikimisõigust ja enese mittesüüstamise privileegi.

Kaebaja juhatuse liikme R. Paala suhtes toimuvad kriminaalmenetlused nr 08930000325 ja 1-07- 2186, mille mõlema sisuks on väidetav maksualane süütegu. Pärast kriminaalmenetluse alustamist on igasuguste sunnivahendite kasutamine teabe saamiseks, millel on potentsiaalselt inkrimineeriv iseloom, maksukohustuslase ja tema juhatuse liikmete põhiõiguste riive. Kuna Riigikohtu 22. oktoobri 2007. a otsuse nr 3-1-1-57-07 punkti 16 kohaselt on kaasaaitamiskohustuse täitmise kaudu saadud teave saadud sunniviisiliselt, tuleb maksuhalduri tegevust pidada kaebaja sundimiseks teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt ei ole rikkumise tuvastamiseks oluline asjaolu, kas sunniga saadud teavet hiljem isiku vastu kasutati (Heaney ja McGuiness v. Iirimaa, nr 34620/97) või kas isiku vastu kriminaalmenetlust üldse alustati (Funke v. Prantsusmaa, 25. veebruar 1993). Riigikohus on 1. juuni 2005. a otsuse nr 3-1-1-39-05 punktis 14 leidnud, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud; lähtuda tuleb tõendusteabe faktilisest iseloomust – kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.

Samuti on EIK hiljuti leidnud, et vaikimisõiguse kaitseala on absoluutne ning kui ametivõimudel on mingisugune alus arvata, et isikule on põhjendatud esitada süüteokahtlus, või kui isik esitab vastava väite, ei ole lubatav isiku suhtes mingisuguse sunni kasutamine (Brusco v. Prantsusmaa, 1466/07, 14. oktoober 2010). Isiku põhiõigusi rikutakse ka juhul, kui isik ei saa teabe andmisel välistada enda suhtes kriminaalmenetluse alustamist (Shannon v. Ühendkuningriik, nr 6563/03, 4. oktoober 2005. a, p-d 38-41). Riigikohus kohustas 10. juuni 2010. a määruses nr 3-4-1-3-10 maksuhaldurit arvestama põhiseaduse § 22 lõikega 3 (p 16), ja andis otsustuspädevuse, millal kasutada maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 64 sätestatud teabe andmisest keeldumise õigust, menetlusalusele isikule.

Isikul ei ole enam kohustust põhjendada iga küsimuse osas, miks sellele vastamine võiks kaasa tuua tema süüdistunnistamise. Riigikohus on seega loobunud nõudest, et teabe edastamisest keeldumine peab olema põhimõtteliselt kontrollitav, viies oma praktika kooskõlla EIK lahenditega. Ka Euroopa Kohus tunnustab isiku vaikimisõigust, kui teave andmise kaudu tunnistaks isik õigusrikkumist (C-301/04 P, p 42, 29. juuni 2006).

Maksuhaldur kohaldab kaebaja ja tema juhatuse liikme suhtes kaasaaitamiskohustust ning kaebajal ja juhatuse liikmel on võimalik tugineda MKS §-le 64, sest korralduste alusel nõutava teabe esitamine võib kaasa tuua maksukohustuslase või juhatuse liikme suhtes kriminaalmenetluse alustamise. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb kogu maksumenetlusele, s.h esimesele korraldusele teabe andmiseks või maksudeklaratsiooni esitamisele, ning menetluse

3(6) jagamine etappidesse on EIK praktika kohaselt välistatud (Gäfgen v. Saksamaa, nr 22978/05, 1. juuni 2010. a). Seega ei saa vastustaja väita, et kohustus esitada teavet maksukohustuse kindlakstegemiseks on tavapärane maksumenetluse etapp, millest süüteomenetluseni võib olla pikk tee. Maksuhalduril on MKS §-st 11 tulenev kohustus kasutada alternatiivseid vahendeid isiku maksukohuste kindlaksmääramiseks.

Sunniraha kohaldamisega seonduvalt tuleb lisaks arvestada EIK lahendit J.B. v. Šveits (3. mai 2001), milles märgiti, et maksukohustuslase suhtes dokumentide mitteesitamise eest trahvi kohaldamine rikub EIÕK artiklis 6 sätestatud vaikimisõigust. Seejuures ei olnud EIK arvates tähtsust, millisel eesmärgil soovis maksuhaldur dokumente kasutada ja kas need olid isiku suhtes inkrimineerivad. Rahatrahv määrati üksnes dokumentide esitamata jätmise fakti tõttu.

Kaebaja on 15. juuli 2010. a korralduse peale esitatud vaides põhjendanud kriminaalmenetluse riski enda ja juhatuse liikme suhtes. Kaebaja ei pea põhjendama, kas ja miks võib palutaval informatsioonil olla kaebajat inkrimineeriv iseloom, vaid piisab sellest, et kaebaja ei saa sellist tagajärge välistada. Maksuhaldurile ei ole kaebaja seisukoht üllatuslik, sest R. Paala on viimasel ajal tuginenud korduvalt vaikimisõigusele seoses tema juhitavatelt äriühingutelt teabe küsimusega.

Kohtul on võimalik korraldused tühistada Riigikohtu ja EIK praktikale tuginedes. EIK praktika on Eesti õigussüsteemis otsekohaldatav.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. PMTK palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.

Maksumenetluse ja kriminaalmenetluse ese ja menetlusreeglid on erinevad. Kriminaalmenetlus on riigi reaktsioon võimaliku süüteo eest karistamiseks. Maksumenetlus on maksuhalduri läbiviidav menetlus, mille eesmärgiks on maksuarvestuse õigsuse kontroll, tasumisele kuuluva maksusumma määramine või maksuvõla sissenõudmine. MKS § 10 lg 1 kohaselt kontrollib maksuhaldur maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste täitmist oma pädevuse raames ning seda sõltumata paralleelse kriminaalmenetluse kulgemisest juriidilise isiku seadusliku esindaja osas. Maksuhaldur ei saa seega peatada talle seadusega antud kohustuste täitmist, kui isiku suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, mille faktilised asjaolud ei kattu maksumenetluses esinevatega. Halduskohus hindab maksuhalduri haldusakti õiguspärasust maksuõiguse ja üldisemalt haldusõiguse kontekstis. Kaebaja ei ole kaebuses tõendanud ühegi materiaalvõi menetlusõiguslikku rikkumist, mis oleks aluseks korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. Vastustaja ei ole kaebaja põhiõigusi rikkunud ning kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole korralduse tühistamise aluseks.

Teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamine eeldab haldusakti adressaadi aktiivsust ehk isik peab maksuhaldurile teada andma, et keeldub teabe või tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Sarnaselt kriminaalmenetlusele, kus ei või jätta mittesüüstamise privileegi tõttu menetlustoimingule ilmumata, ei saa maksumenetluses isiku tegevusetusest tuletada vaikimisõiguse kasutamist. Samuti ei saa enese mittesüüstamise privileegi kasutamine olla suvaline, vaid peab olema vahetult seostatav potentsiaalse süüstava tagajärjega. Mittesüüstamise privileegile tuginemine ei too iseenesest kaasa haldusakti õigusvastasust, aga loob isikule aluse teabe esitamisest loobumiseks ning vaikimisõiguse lubatud kasutamise korral ei saa isikule määrata sunniraha või alustada väärteomenetlust.

MKS § 67 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur MKS §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse

4(6) rakendada sunniraha. Sama paragrahvi lõike 2 alusel peab isik, kui ta ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse. Kaebaja ei esitanud nõutud teavet ja dokumente määratud tähtajaks ega teavitanud maksuhaldurit MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginemise soovist. Kuna PMTK 15. juuli 2010. a korralduses nr 12.2-3/4941-2 sisaldus sunniraha hoiatus, on täidetud kõik sunniraha rakendamise õiguslikud eeldused.

Maksuhaldur ei pidanud eeldama kaebaja mittesüüstamise privileegile toetumist põhjusel, et isik oli varem korduvalt nii käitunud. Teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumine puudutab konkreetset üksikjuhtumit ega hõlma tulevikus antavaid korraldusi. Maksuhaldur ei pea eeldama, et teave võib olla isiku jaoks süüstav. MKS § 64 lg 1 ei anna alust teabe ja dokumentide esitamisest meelevaldseks keeldumiseks.

KOHTU SEISUKOHT

5. PMTK nõudis RKO Platvorm OÜ-lt kui kolmandalt isikult MKS § 61 lg 1 ja 3 ning § 62 lg 1 alusel teavet ja dokumente OÜ MASU Holding maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks; kaebajat hoiatati, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel võib kohaldada sunniraha (PMTK 15. juuli 2010. a korraldus). Kuna kaebaja kohustust tähtaegselt ei täitnud, kohustas maksuhaldur MKS § 67 alusel RKO Platvorm OÜ-d tasuma sunniraha ja hoiatas, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõutakse see sisse sundkorras (PMTK 28. juuli 2010. a korraldus).

Kaebuse esitaja arvates tuleb nimetatud korraldused tühistada põhjusel, et need rikuvad tema õigust mitte anda ütlusi enda vastu.

6. MKS § 10 lg 2 p 1 kohaselt on maksuhalduri ülesanne kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega ettenähtud suuruses ja korras. MKS § 61 lõikest 1 tulenevalt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. MKS § 62 lg 1 alusel on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. MKS § 67 lg 1 annab maksuhaldurile õiguse eespool nimetatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha, ja lõige 2 sätestab, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse.

Põhiseaduse § 22 kolmanda lõike kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg on tuletatav ka EIÕK artikli 6 lõigetest 1 ja 2 (vt nt EIK lahendid Murray v. Ühendkuningriik, 8. veebruar 1996, p 45; Saunders v. Ühendkuningriik, 17. detsember 1996, p-d 68-69; J. B. v. Šveits, 3. mai 2001, p 64). Maksukorralduse seaduses väljendub see põhimõte § 64 lg 1 punktis 6, mis annab isikule õiguse keelduda MKS § 60-63 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest, kui küsimustele vastamine tähendaks isiku enda või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamist.

5(6)

7. EIK märkis lahendis Weh v. Austria (8. aprill 2004) oma varasemat praktikat kokku võttes, et vaikimisõiguse rikkumine võib esiteks kõne alla tulla siis, kui isikut sunnitakse avaldama teavet, mis võib viia isiku süüditunnistamiseni tema suhtes juba käimas olemas või tulevases kriminaalmenetluses (vt p 42 ja seal viidatud kohtupraktika), ja teiseks siis, kui isikult kriminaalmenetluse väliselt sunniga saadud teavet kasutatakse hiljem kriminaalmenetluses tõendina (vt p 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Praeguses asjas on tegemist esimese juhuga, sest kaebaja ei ole korraldustega nõutud teavet ja dokumente maksuhaldurile esitanud.

8. MKS § 61 lg 1 kohaselt oli kaebajal kolmanda isikuna kohustus maksuhalduri nõutud andmed või dokumendid esitada, välja arvatud juhul, kui tal oli seaduse alusel õigus selle kohustuse täitmisest keelduda. Kohus jagab maksuhalduri seisukohta, et vaikimisõigust ei saa üldjuhul tuletada tegevusetusest, vaid vaikimisõiguse kasutamise soovist (korralduse täitmisest keeldumisest) peab maksuhaldurit teavitama. Vastasel korral ei tea maksuhaldur, millisel põhjusel korraldus jäi täitmata ning kuidas menetlusega jätkata. Kui kaebajal on õigus vaikimisõigusele tugineda, võib ta pärast maksuhalduri teavitamist jätta korralduse täitmata ning maksuhaldur ei või selle järel isiku suhtes sunnivahendeid kohaldada, et teda kohustuse täitmisele sundida (nt nõuda sunniraha või alustada väärteomenetlust MKS § 154 alusel). Maksuhalduril ei ole kohustust enne kolmandalt isikult teabe nõudmist oma algatusel välja selgitada, kas kolmandal isikul on õigus andmete esitamisest MKS § 64 alusel keelduda või mitte.

Vaidlust ei ole selle üle, et pärast 15. juuli 2010. a korralduse saamist ei teavitanud kaebaja maksuhaldurit korralduses antud tähtaja jooksul (23. juuliks 2010) ega ka enne 28. juuli 2010. a korralduse andmist, et keeldub teabe ja dokumentide esitamisest vaikimisõigusele tuginedes. RKO Platvorm OÜ sellekohane tahe selgus alles 15. juuli 2010 korralduse peale 11. augustil 2010 esitatud vaidest. Seega ei olnud PMTK-l kummagi korralduse andmise ajal teada, et kaebaja soovib kasutada vaikimisõigust.

9. Kaebaja arvates oli maksuhaldur kaebaja vaikimisõigusest teadlik ja pidi sellega vaidlustatud korralduste andmisel arvestama seetõttu, et kaebaja juhatuse liige R. Paala oli vaikimisõigusele varem tuginenud mitmes teises R. Paalaga seotud äriühingut puudutavas menetluses. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Õigus vaikida ei ole absoluutne (Weh v. Austria, p 44-46) ning seos haldusmenetluses nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline (Weh v. Austria, p 56). Vaidlustatud korralduste andmise ajal oli RKO Platvorm OÜ juhatuse liikme suhtes juba käimas kaks kriminaalmenetlust, milles R. Paalale heidetakse ette maksusüütegude toimepanemist (kohtute infosüsteemi kohaselt asjad nr 1-07-2186 ja 1-10-17160). Samas ei ole vaidlust selles, et kumbki kriminaalmenetlus ei puuduta RKO Platvorm OÜ-d, OÜ-d MASU Holding ega maksustamisperioodi jaanuar-mai 2010. Seega ei ole tõenäoline, et käesolevas asjas vaidlustatud korraldustega kaebajalt nõutud teavet ja dokumente, mis puudutasid OÜ-ga MASU Holding perioodil jaanuar-mai 2010 toimunud tehinguid, saaks kasutada R. Paala vastu juba käimasolevates kriminaalmenetlustes. Samuti ei pruugi, hoolimata varasematest kriminaalmenetlustest R. Paala suhtes, mistahes maksuhalduri poolt tulevikus nõutav teave tingimata olla kaebajat või tema juhatuse liiget süüstav. Seetõttu ei pea maksuhaldur lähtuma eeldusest, et kõik R. Paalaga seotud äriühingud soovivad alati tulevikus kolmanda isikuna teabe või tõendite esitamisel tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Seos kaebajalt nõutava teabe ja hüpoteetiliselt alustatava süüteomenetluse vahel on praegusel juhul kauge ka seetõttu, et kaebaja pidi kaasaaitamiskohustust täitma kolmanda isikuna OÜ MASU Holding maksumenetluses, maksumenetlust ei viidud läbi RKO Platvorm OÜ või tema juhatuse liikme suhtes, mille puhul maksukohustuslasel on ulatuslik kaasaaitamiskohustus. Neid asjaolusid arvestades peab kohus

6(6) praeguses asjas ohtu, et kaebaja võib korraldusi täites ennast süüstada, kaugeks ja hüpoteetiliseks. Seetõttu puudub alus maksuhaldurile ette heita kaebaja enese mittesüüstamise privileegi rikkumist.

10. Kokkuvõttes leiab kohus, et kumbki vaidlustatud korraldus ei ole õigusvastane põhjusel, et maksuhaldur rikkus kaebaja õigust ennast mitte süüstada. Maksuhalduril puudus korralduste andmise ajal alus kaebaja vaikimisõiguse sooviga arvestada ning maksuhalduri hilisem teavitamine ei muuda vaidlustatud korraldusi õigusvastaseks. Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtuistungil välja toonud ühtki muud põhjendust, mille tõttu ta peab korraldusi õigusvastaseks. Seetõttu tuleb RKO Platvorm OÜ kaebus jätta rahuldamata.

11. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud, seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende enda kanda.

Monika Laatsit