3-09-1985/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1985 Haldusasi OÜ Bulean kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 28. aprilli 2009. a korralduse nr 12- 2.3/132-7 õigusvastaseks tunnistamiseks ja 27. mai 2009. a korralduse nr 13-2.5/6503 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Bulean apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja OÜ Bulean Vastustaja Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1985 muutmata, OÜ Bulean apellatsioonkaebus rahuldamata ja OÜ Bulean menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

3-09-1985

2(10) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus (PMTK) andis maksukorralduse seaduse (MKS) § 46, § 60 lg 1 ning § 62 lg-te 1 ja 3 alusel 28. aprilli 2009. a korralduse nr 12.2-3/132-7 (tl 34-35), millega kohustas OÜ-d Bulean esitama dokumente ning andma suulisi ja kirjalikke seletusi korralduses märgitud küsimuste kohta. Korralduse kohaselt kuulub see täitmisele OÜ Bulean esindusõigusliku isiku poolt dokumentide esitamisega ning teabe andmisega kontrolliobjekti puudutavates küsimustes maksuhalduri ametiruumides 5. mail 2009. a kell 10.00. Korralduses märgiti, et selle tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril vastavalt MKS § 67 lg-le 1 võimalus rakendada sunniraha, ja hoiatati, et korralduse tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, esimesel korral summas 10 000 krooni. Lisaks sunniraha rakendamise võimalusele on MKS § 154 lg-te 1 ja 2 kohaselt maksuhalduri tegevuse takistamise eest ette nähtud rahatrahv füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 50 000 krooni. Korralduse kohaselt tingisid selle andmise järgmised asjaolud. PMTK kontrollib 10. detsembri 2008. a korralduse alusel OÜ Bulean käibemaksu arvestamise õigsust maksustamisperioodil 2004. a septembrikuu. Kuna OÜ Bulean korralduses nõutud tähtajaks dokumente ei esitanud, koostati 17. detsembril 2008. a muutva tingimusega maksuotsus, millega anti maksumaksjale võimalus esitada 2004. a septembrikuu enammakset tõendavad dokumendid muutva tingimuse kehtivusaja jooksul. OÜ Bulean esitas 17. detsembril 2008. a taotluse maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks koos kontrollitaval perioodil sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olnud dokumentidega. Esitatud dokumentide, OÜ Bulean juhatuse liige L Ji 3. aprilli 2009. a elektronposti teel antud selgituste ja AS TKE Grupp kohta saadud teabe põhjal selgus 2004. a septembrikuus deklareeritud enammakstud käibemaksu õigsuses veendumiseks vajadus tuvastada Ühisliisingu AS-lt soetatud seadmete edasine kasutusotstarve ja saada teavet ka nende seadmetega hilisematel perioodidel toimunud tehingute kohta. OÜ Bulean juhatuse liikmele 20. aprillil 2009. a saadetud elektronkirjale, milles paluti seoses äriühingu tegevuse analüüsiga informatsiooni hiljemalt 24. aprilliks 2009. a, ei ole vastatud.

2. 27. mail 2009. a andis PMTK MKS §-de 46 ja 67 alusel korralduse nr 13-2.5/6503 (tl 15- 16), millega kohustati OÜ-d Bulean tasuma PMTK 28. aprilli 2009. a korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 10 000 krooni. Korralduse kohaselt tuli sunniraha tasuda 10 kalendripäeva jooksul korralduse saamise päevale järgnevast päevast arvates. Sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt MKS §-dele 128-132 ning tulenevalt MKS § 135 lg-le 3 nõutakse sunniraha ja asendustäitmise kulud sundkorras sisse vastavalt MKS § 128 lg-le 4. Korralduse andmise tinginud asjaoludena korrati 28. aprilli 2009. a korralduses märgitut ja lisati, et nimetatud korraldus täitmise tähtajaga 5. mai 2009. a saadeti OÜ Bulean äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile, kuid siiani ei ole OÜ Bulean juhatuse liige maksuhaldurile teavet andnud. Seega on jäetud 28. aprilli 2009. a korraldus täitmata.

3. PMTK tagastas 8. juulil 2009. a OÜ Bulean vaide PMTK 28. aprilli 2009. a korralduse peale läbivaatamatult vaide esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Maksuja Tolliameti 28. juuli 2009. a vaideotsusega jäeti OÜ Bulean vaie PMTK 27. mai 2009. a korralduse peale rahuldamata (tl 10).

3-09-1985

3(10)

4. OÜ Bulean esitas 9. septembril 2009. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tunnistada PMTK 28. aprilli 2009. a korraldus õigusvastaseks ja tühistada 27. mai 2009. a korraldus. Kaebuse põhjendused: 1) 27. mai 2009. a korraldusega sunniraha määramine on vastuolus regulatsiooni eesmärgi ja sunniraha olemusega. MKS-s reguleerimata küsimustes tuleb juhinduda asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) normidest. ATSS § 3 lg 2 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena. Sunniraha eesmärgiks on sundida isikut täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust (ATSS § 3 lg 3). Olukorras, kus tagatava kohustuse täitmine kohustatud isiku poolt ei ole võimalik, ei teeni sunniraha eesmärki tagada tulevikus kohustuse täitmine, vaid muutub olemuselt karistuseks kohustuse juba aset leidnud täitmata jätmise eest. 27. mai 2009. a korralduse faktiliseks aluseks on asjaolu, et kaebaja jättis täitmata korralduse, millega teda kohustati ilmuma 5. mail 2009. a kell 10.00 juhtivrevidendi juurde. Kuna 27. mai 2009. a korralduse tegemise ajaks oli 28. aprilli 2009. a korraldusega revidendi juurde ilmumiseks määratud aeg juba möödunud, ei olnud selle korralduse täitmine enam võimalik. Seega ei olnud sunniraha määramisega võimalik sunniraha rakendamise ainsat legitiimset eesmärki saavutada. Vastustaja on ka ise käsitanud määratavat sunniraha just karistusena, sest 27. mai 2009. a korralduse resolutsioonist nähtuvalt määrati sunniraha 28. aprilli 2009. a korralduse täitmata jätmise eest; 2) 27. mai 2009. a korralduse tegemisel ei järgitud kaalutlusõiguse rakendamise põhinõudeid. MKS § 67 lg 3 ei sätesta sunniraha kindlat suurust, vaid ülemmäära, mille piires peab maksuhaldur valima sunniraha summa kaalutlusõiguse alusel vastavalt MKS §-le 12. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused. 27. mai 2009. a korraldusest ei nähtu, kas ja milliseid asjaolusid sunniraha suuruse valimisel arvestati. Põhjenduste puudumisest järeldub MKS § 12 nõuete eiramine. Väidetava esmakordse rikkumise eest sunniraha määramine ülemmääras on vastuolus ATSS § 3 lg-s 3 sätestatud põhimõttega, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja –määra, kusjuures valima peab sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma ettekirjutusega pandud kohustust. On ilmne, et sunniraha ülemmääras määramine ei ole selle põhimõttega kooskõlas; 3) kaebajale ei teatatud õigeaegselt kohustusest, mille täitmata jätmise eest sunniraha määrati. Kaebajale ei toimetatud 28. aprilli 2009. a korraldust kätte ning selle korralduse tegemisest sai ta esmakordselt teada alles 27. mai 2009. a korraldusega tutvumisel. Lihtpostiga saadetud 28. aprilli 2009. a korraldus ei ole adressaadini jõudnud; 4) PMTK 28. aprilli 2009. a korraldus on seadusevastane. Nõue ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse teabe ja dokumentide esitamiseks saab olla seaduslik üksnes eeldusel, et nõutav teave ja/või dokumendid on maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud (MKS § 60 lg 1). On ilmne, et nõutud teave ja dokumendid ei olnud ühegi maksumenetluses tähendust omava asjaolu väljaselgitamiseks vajalikud. Sunniraha määramine seadusevastase nõude täitmata jätmise eest ei ole seaduslik. Kaebajal on 28. aprilli 2009. a korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, sest eeltoodud põhjusel võib 27. mai 2009. a korralduse õiguspärasus sõltuda muuhulgas 28. aprilli 2009. a korralduse õiguspärasusest.

5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. 1) kaebaja väitel on sunniraha määramine vastuolus seaduse regulatsiooni eesmärgi ja sunniraha olemusega. 28. aprilli 2009. a korralduse sisust ei ilmne, et selle täitmine ei ole

3-09-1985

4(10) pärast maksuhalduri poolt antud tähtaega enam võimalik või vajalik. Ka pole loogiline eeldada, et maksuhaldur rakendab kohustuse täitmiseks sunniraha enne kohustuse täitmiseks antud kuupäeva saabumist. Kohustuse täitmise tagamiseks sunnivahendi kohaldamine eeldab kohustuse täitmata jätmist. Sunniraha määramise eesmärgiks oli soov panna kaebajat talle korraldusega antud kohustust täitma; 2) kaebaja väitel ei ole 27. mai 2009. a korralduse tegemisel järgitud kaalutlusõiguse rakendamise põhinõudeid. MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt peab maksuhalduri haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lisaks viidetele MKS §-dele 46 ja 67 on 27. mai 2009. a korralduses kirjeldatud, et maksuhaldur saatis kaebaja juhatuse liikmele 20. aprillil 2009. a elektronkirja, milles palus vastata küsimustele hiljemalt 24. aprilliks 2009. a. Kuna kaebaja juhatuse liige, hoolimata faktist, et varasemalt toimus suhtlus maksuhalduriga elektronposti vahendusel, kõnealusele kirjale ei vastanud, kohustati kaebajat ilmuma maksuhalduri ruumidesse teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Maksuhaldur on järginud seadust ja kohaldanud sunnivahendit eesmärgiga tagada kaebajapoolne teabe andmine ning dokumentide esitamine. Sunniraha määramisel on maksuhaldur juhindunud proportsionaalsuse põhimõttest. Hinnates asjaolusid kogumis, viitab kaebaja senine suhtlus maksuhalduriga selgelt soovile venitada maksumenetlust, mistõttu on 10 000 krooni suuruse sunniraha määramine igati õiguspärane ja proportsionaalne; 3) väidetavalt ei ole kaebajale õigeaegselt teatatud kohustusest, mille täitmata jätmise eest sunniraha määrati. Maksuhaldur on üritanud 28. aprilli 2009. a korraldusega soovitud teavet saada kaebajalt nii elektronposti vahendusel kui ka hilisemas maksumenetluses, kuid soovitut pole esitatud siiani. Tegemist on pigem teabe ja dokumentide esitamisest kõrvalehoidumise kui kirja kättetoimetamisel esineda võiva saatja või postiteenuse osutaja poolse probleemiga. Vastustajal puudub alus kahelda, et kiri jõudis adressaadini, nii nagu jõudis kohale ka 27. mai 2009. a korraldus. 28. aprilli 2009. a korraldus tuleb lugeda vastavalt MKS § 54 lg-le 6 kättetoimetatuks; 4) kaebaja väitel on 28. aprilli 2009. a korraldus õigusvastane, kuna olevat ilmne, et nõutud teave ja dokumendid ei ole maksuhaldurile vajalikud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi oma väidet toetavat tõendit, mistõttu on väide kohatu ja tuleb jätta tähelepanuta.

6. Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) põhjendatud huvina 28. aprilli 2009. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks on kaebaja esile toonud asjaolu, et sellest võib sõltuda 27. mai 2009. a korralduse seaduslikkus. Kohus kaebajaga põhjendatud huvi küsimuses ei nõustu. 28. aprilli 2009. a korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta säilib kaebajal kohustus korraldus täita ka siis, kui tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Kehtiv haldusakt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 1). Haldusakti kehtivuse eeldused (HMS § 61 lg 2) ei ole seotud haldusakti õiguspärasuse eeldustega (HMS § 54). Seega ei sõltu 27. mai 2009. a korralduse õiguspärasus mitte 28. aprilli 2009. a korralduse õiguspärasusest, vaid kehtivusest. Eeltoodu tõttu puudub kaebajal põhjendatud huvi 28. aprilli 2009. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohtule ei nähtu ka kaebaja viidatud ilmselgus selles, et 28. aprilli 2009. a korraldusega nõutud teave ja dokumendid ei olnud maksuhaldurile maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud. Asjast nähtuvalt olid korralduses märgitud teave ja dokumendid kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kindlakstegemiseks ilmselgelt vajalikud. Seega jääb kaebus 28. aprilli 2009. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata;

3-09-1985

5(10) 2) kaebaja on vaidlustanud 27. mai 2009. a korralduse muuhulgas põhjendusega, et selle koostamise ajal oli sunnirahaga tagatava kohustuse tähtajaks täitmine võimatu, mistõttu sunniraha tasumise korraldus muutus karistuseks ning sunniraha legitiimse eesmärgi saavutamine ei olnud võimalik. Kuigi sunniraha määramise ajaks oli dokumentide ja teabe esitamise tähtaeg möödunud, ei ole 27. mai 2009. a korraldus käsitletav karistusena. Nii MKS § 67 lg-test 1 ja 2 kui ka ATSS § 2 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et erinevalt hoiatusest rakendatakse sunnivahendit pärast, mitte enne kohustuse täitmise tähtaega. ATSS § 2 lg 2 järgi võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. 27. mai 2009. a korraldusest nähtub, et vastustaja pidas 28. aprilli 2009. a korralduses märgitud kohustuste täitmist võimalikuks ka pärast selles korralduses märgitud tähtaja möödumist, põhjendades sunniraha määramist muuhulgas sellega, et 27. mai 2009. a korralduse koostamise ajani ei ole kaebaja juhatuse liige maksuhaldurile teavet andnud ja seega on jäetud 28. aprilli 2009. a korraldus täitmata. Kuigi korralduses nõuti teabe ja dokumentide esitamist konkreetsel kuupäeval, saab korralduse eesmärgiks eelkõige pidada teabe ja dokumentide esitamist. Olukorras, kus isik korraldust tähtaegselt ei täida, on taotletava eesmärgi saavutamiseks tulevikus haldusorganil võimalik rakendada sunnivahendit. 27. mai 2009. a korraldus oleks käsitatav karistusena vaid siis, kui kaebaja oleks kohustuse enne selle korralduse andmist hilinemisega, kuid siiski täitnud. Kaebaja seda ei teinud; 3) kaebaja väitel on sunniraha määramine õigusvastane muuhulgas põhjusel, et ta sai 28. aprilli 2009. a korraldusest teada alles 27. mai 2009. a korraldusega tutvumisel. Asjas kogutud tõenditest ja MKS § 54 lg-st 6 lähtudes tuleb 28. aprilli 2009. a korraldus lugeda kaebajale 3. mai 2009. a seisuga kättetoimetatuks. Kui on tõendatud maksuhalduri poolt haldusakti lihtkirjaga postitamine, ei ole võimalik lugeda haldusakti mitte kättetoimetatuks vaid seetõttu, et adressaadi väitel ei ole see temani jõudnud. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kaebaja väidab korralduse mittesaamist, kuid ei ole põhjendanud elektronkirja teel küsitud teabele vastamata jätmist ega väitnud elektronkirja mittesaamist; 4) kaebaja väitel ei nähtu 27. mai 2009. a korraldusest maksuhalduri kaalutlused sunniraha suuruse valimisel. MKS § 67 lg 2 esimene lause näeb ette, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Seega ei otsusta maksuhaldur sunniraha suurust korraldusega sunniraha rakendamise kohta, vaid korraldusega, milles hoiatatakse isikut kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamisega. 28. aprilli 2009. a korraldusega hoiatas maksuhaldur kaebajat, et vastavalt MKS § 67 lg-le 1 rakendab maksuhaldur korralduse tähtajaks täitmata jätmisel sunniraha, esimesel korral summas 10 000 krooni. Seega tuleneb 27. mai 2009. a korralduses tasumiseks määratud sunniraha summas 10 000 krooni otseselt 28. aprilli 2009. a korralduses sisalduvas hoiatuses märgitud summast. Sunniraha määramisel ei ole haldusorgani eesmärgiks isiku karistamine, vaid kohustuse täitmise tagamine. Kaebaja on juriidiline isik, mistõttu ei ole sunniraha 10 000 krooni ka ebaproportsionaalselt suur. MKS võimaldab määrata korralduse täitmata jätmise eest nii sunniraha kui ka trahvi. MKS § 12 näeb ette, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu rakendamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. MKS § 67 sätestab, et maksuhaldur võib sama seaduse §-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Seega võib maksuhaldur teha sunniraha rakendamise hoiatuse maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud dokumentide esitamise kohustust. MKS § 67 lg 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 10 000 krooni, teisel korral 30 000 krooni. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 40 000 krooni. Seega on kaebaja suhtes sunniraha rakendamine esimesel korral summas 10 000 krooni seadusega kooskõlas. Põhjendused

3-09-1985

6(10) sunniraha rakendamise kohta on 27. mai 2009. a korralduses ammendavalt esitatud ning need kattuvad 28. aprilli 2009. a korralduses toodutega. Kuna sunniraha rakendamise eelduseks oli 28. aprilli 2009. a korralduses toodud kohustuste tähtajaks täitmata jätmine, pidi maksuhaldur sunniraha hoiatuse tegemisel eeldama seda, et sunniraha rakendatakse siis, kui kaebaja 28. aprilli 2009. a korralduses toodud kohustusi tähtajaks ei täida. Arvestades, et kaebaja seaduslik esindaja maksuhalduri elektronkirjale soovitud tähtajaks ega ka 28. aprilli 2009. a korralduse koostamise ajaks ei vastanud, mis viitab kaasaaitamiskohustuse täitmatajätmisele, oli sunniraha rakendamine ülemmääras põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. OÜ Bulean apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et 27. mai 2009. a korralduse vaidlustamisel ei saanud kaebaja vaidlustada selle korraldusega määratud sunniraha summat. Sunniraha suuruse põhjendatust hinnates jättis kohus kaebaja olulised väited tähelepanuta ja kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata. Seadusele mittetuginev on kohtu seisukoht, et sunniraha suurust ei määratud mitte 27. mai 2009. a korralduse, vaid juba 28. aprilli 2009. a korralduses sisaldunud hoiatusega. Kohtuotsus on selles osas ka vastuoluline, sest vaatamata seisukohale, et 27. mai 2009. a korralduse õiguspärasuse kontrollimisel puudub kohtul vajadus ja võimalus sunniraha suuruse õiguspärasust kontrollida, on kohus siiski osale sunniraha suurust puudutavatele kaebaja väidetele mingil määral hinnangu andnud, leides, et sunniraha suurus oli põhjendatud. Kui kohtu arvates määrati sunniraha suurus lõplikult juba varasemas korralduses sisaldunud hoiatusega, ei saanud kohus 27. mai 2009. a korralduse õiguspärasuse kontrollimisel sunniraha suurust hinnata. Kohtuotsus on vastuoluline ka seetõttu, et kui kohtu arvates määrati sunniraha suurus 28. aprilli 2009. a korraldusega, jääb kohtu seisukoht kaebajal selle korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks põhjendatud huvi puudumise kohta mõistetamatuks. Kohtu ekslik seisukoht, et sunniraha suurus määrati juba 28. aprilli 2009. a korralduses sisalduva hoiatusega, tugineb MKS § 67 lg 2 esimeses lauses sätestatule, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Kohus on omistanud sättele ebaõige sisu. Sättest ei tulene, et maksuhaldur võib/peab märkima hoiatuses sunniraha suuruse, vaid märgitud peab olema sunniraha, mis tähendab, et hoiatuses peab sisalduma selgitus sunniraha rakendamise võimalikkuse kohta. Asjaolu, et maksuhaldur märkis 28. aprilli 2009. a korralduses sisaldunud hoiatuses õigusvastaselt sunniraha suuruse, ei saa kaebajalt võtta õigust vaidlustada sunniraha määramise kohta tehtud 27. mai 2009. a korraldust sunniraha suuruse osas. Kohtu tõlgendus oleks ilmses vastuolus ka regulatsiooni eesmärgiga. Tulenevalt MKS § 67 lg-st 2 peab hoiatus sisalduma isikule kohustuse panevas haldusaktis ja seega hoiatus tehakse vaid ühel korral, samas kui sunniraha võib sama kohustuse täitmata jätmise eest rakendada korduvalt (MKS § 67 lg 3). Kohtu tõlgenduse puhul muutuks sunniraha korduv määramine võimatuks. Teoreetiliselt võib üks hoiatus küll sisaldada korduvate sunnirahade suurusi, kuid see poleks kooskõlas sunniraha eesmärgiga, sest hoiatuse tegemisel ei ole ilmselgelt võimalik ette näha, millises suuruses sunniraha määramine osutub kõiki tulevikus selguda võivaid asjaolusid arvestades otstarbekaks. Kohtuotsuses sisalduv hinnang vastustaja määratud sunniraha suuruse põhjendatuse kohta on menetlusnorme rikkudes jäetud olulises ulatuses põhjendamata. Kohus jättis hindamata kõik

3-09-1985

7(10) kaebaja olulised väited seoses sunniraha suurusega. Eelkõige jättis kohus kontrollimata sunniraha suuruse vastavuse ATSS § 3 lg-s 3 sätestatud nõuetele ja eriti nõudele, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja –määra, kusjuures haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma ettekirjutusega pandud kohustust. Kaebuse väited MKS § 12 ja HMS § 56 lg 3 eiramise kohta sunniraha ülemmäära rakendamisel jättis kohus tähelepanuta; 2) arusaamatu on halduskohtu järeldus, et 28. aprilli 2009. a korralduse täitmine oli võimalik ka pärast korralduses määratud päeva möödumist. Kaebaja tugines väitele, et sunniraha määramise puhul on tegemist karistusega, sest ta ei saanud enam ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse 28. aprilli 2009. a korralduses määratud päeval ja kellaajal, kuna ilmumiseks määratud aeg oli möödunud. Kohtu põhjendused, et vastustaja pidas võimalikuks kohustuste täitmist ka hiljem, ning kuigi teabe ja dokumentide esitamist nõuti korralduses konkreetsel kuupäeval, saab korralduse eesmärgiks eelkõige pidada teabe ja dokumentide esitamist, on asjakohatud ning vastuolus nii seaduse kui haldusaktiga. MKS § 67 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kohustuste tähtajaks täitmata jätmise korral. Ka 27. mai 2009. a korralduse kohaselt määrati kaebajale sunniraha kohustuste tähtajaks täitmata jätmise eest, mitte aga selle eest, et kohustust ei täidetud ka pärast tähtaja möödumist. Kohus jättis tähelepanuta, et 28. aprilli 2009. a korralduses ei nõutud üksnes dokumentide ja kirjalike seletuste esitamist, vaid maksuhalduri ruumidesse konkreetsel ajal ilmumist. Sellise nõude täitmine on pärast määratud aja möödumist välistatud. Kui kaebajale oleks 28. aprilli 2009. a korraldusega määratud dokumentide esitamise tähtpäev, olnuks mõeldav kohustuse täitmine ka pärast tähtaja möödumist, kuid antud juhul ei olnud tegemist kohustuse täitmise tähtpäeva, vaid konkreetse päeva ja kellaajaga.

8. Vastustaja vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja väitel on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et 27. mai 2009. a korralduse vaidlustamisel ei saa kaebaja vaidlustada selle korraldusega määratud sunniraha summat. Kaebaja arusaam kohtuotsusest on ekslik ning kaebaja on kohtu järeldused põhjendatud huvi osas sidunud meelevaldselt kohtu seisukohaga, et sunniraha suurus otsustatakse 28. aprilli 2009. a korraldusega. Väär on kaebaja arusaam, et maksuhalduri poolt 28. aprilli 2009. a korraldusse märgitud sunniraha määr kaotab kaebaja õiguse vaidlustada 27. mai 2009. a korraldusega määratud sunniraha selle suuruse osas. Seda ei ole väitnud vastustaja ega ka kohus. Maksuhaldur järgis MKS § 67 lg-s 3 sätestatut ning väited ATSS-st tulenevate põhimõtetega vastuollu mineku kohta tuleb jätta tähelepanuta. Vastupidiselt kaebaja väidetele on halduskohus analüüsinud vastustaja määratud sunniraha suurust ja lugenud selle põhjendatuks, sest kaebaja näol on tegemist juriidilise isikuga ning kaebaja seaduslik esindaja maksuhalduri elektronkirjale soovitud tähtajaks ega ka 28. aprilli 2009. a korralduse koostamise ajaks ei vastanud, mis viitab kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisele. 28. aprilli 2009. a korralduses kirjeldatud asjaoludest tulenevalt oli maksuhalduril alus arvata, et kaebaja eesmärgiks on üksnes maksumenetluse venitamine, mistõttu oli sunniraha rakendamine summas 10 000 krooni igati õigustatud. Eelneva põhjal on selge, et maksuhaldur järgis seadust ja rakendas sunniraha esimesel korral lubatud maksimummääras eesmärgiga tagada kaebajapoolne teabe andmine ning dokumentide esitamine; 2) kaebaja peab arusaamatuks kohtu järeldust, et 28. aprilli 2009. a korralduse täitmine oli võimalik ka pärast korralduses määratud päeva möödumist. Halduskohus nõustus, et maksuhalduri eesmärgiks oli saada lisateavet ja dokumente. Soovitu saamiseks esitati konkreetsed küsimused ning anti tähtaeg dokumentide esitamiseks ja küsimustele vastamiseks. Pärast asjas olulise informatsiooni küsimist elektronposti vahendusel, teabe ja dokumentide

3-09-1985

8(10) nõudmist 28. aprilli 2009. a korraldusega ja 27. mai 2009. a korralduse väljastamist ei saanud kaebajal tekkida arusaama, et maksuhaldur nõutud dokumente ja teavet enam vajalikuks ei pea. Isegi kui 28. aprilli 2009. a korralduse täitmine osutus mingil põhjusel selles märgitud kuupäeval võimatuks, oli kaebajal juba MKS §-s 56 sätestatust tulenevalt kohustus pöörduda maksuhalduri poole nõutud teabe edastamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuses taotletakse muuhulgas jätkuvalt 28. aprilli 2009. a korralduse õigusvastaseks tunnistamist. Halduskohtu seisukohta, et 28. aprilli 2009. a korraldus ei ole kaebaja väidetud põhjusel (nõuti mittevajalikke dokumente ja teavet) õigusvastane, apellatsioonkaebuses ei vaidlustata, mistõttu ringkonnakohtul puudub selle küsimuse põhjalikumaks analüüsimiseks vajadus. Ringkonnakohus väljendab vaid halduskohtuga nõustumist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajal puudub põhjendatud huvi 28. aprilli 2009. a korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. 27. mai 2009. a korralduse õiguspärasus ei sõltu 28. aprilli 2009. a korralduse õiguspärasusest, vaid kehtivusest. 28. aprilli 2009. a korraldusega kaebajale tehtud ettekirjutuse esitada korralduses märgitud teave ja dokumendid kehtivust korralduse õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda.

10. Apellatsioonkaebuses ei tugineta enam väitele, nagu ei oleks kaebaja tema registrijärgsele aadressile saadetud 28. aprilli 2009. a korraldust kätte saanud ning sai dokumentide ja teabe esitamise kohustusest teada alles 27. mai 2009. a korraldusega tutvumisel. Seega pole ringkonnakohtul vaja sellest väitest lähtudes 27. mai 2009. a korralduse õiguspärasust ning halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida.

11. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebajale jäänud arusaamatuks halduskohtu järeldus, et 28. aprilli 2009. a korralduse täitmine on võimalik ka pärast korralduses määratud päeva möödumist. Apellatsioonkaebuses peetakse ka ebaõigeks kohtu seisukohta, et 27. mai 2009. a korralduse vaidlustamisel ei saa kaebaja vaidlustada sunniraha summat. Samuti on kohus kaebaja väitel jätnud sunniraha suuruse põhjendatust hinnates kaebaja olulised väited tähelepanuta ja kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et sunniraha määramine kujutab endast antud juhul kaebaja karistamist, sest pärast 28. aprilli 2009. a korralduses maksuhalduri ruumidesse ilmumiseks määratud kuupäeva ja kellaaja möödumist ei saa ta kuidagi enam selleks ajaks maksuhalduri ruumidesse ilmuda ja seega ka korraldust täita. Kohus, pidades korralduse täitmist võimalikuks ka hiljem, on jätnud tähelepanuta, et kaebajalt ei nõutud üksnes dokumentide ja kirjalike seisukohtade esitamist, vaid maksuhalduri ruumidesse konkreetseks ajaks ilmumist. Kui kaebajale oleks määratud dokumentide esitamise tähtpäev (mida antud juhul kaebaja väitel ei tehtud), olnuks kohustuse täitmine mõeldav ka pärast tähtaja möödumist.

3-09-1985

9(10) Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sunniraha määramise näol ei ole tegemist karistusega ning sunnivahendit on vastustaja rakendanud kooskõlas sunniraha eesmärgiga mõjutada kaebajat haldusaktiga talle pandud kohustust täitma.

MKS § 60 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus saada maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet ning vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Vastavalt MKS § 62 lg-le 1 on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt dokumentide esitamist ning vastavalt sama paragrahvi lg-le 3 esitatakse dokumendid üldjuhul maksuhalduri ametiruumides.

28. aprilli 2009. a korraldusega realiseeris maksuhaldur MKS § 60 lg-st 1 ja § 62 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustas kaebajat andma suulist ja kirjalikku teavet ning esitama dokumente. Korralduses näidati ära ka teabe andmise ja dokumentide esitamise viis (maksuhalduri ametiruumidesse ilmudes) ning määrati kohustuse täitmise tähtaeg (5. mai 2009. a kell 10.00). Kõnealusest korraldusest tulenevate kohustuste täitmine, s.o suulise ja kirjaliku teabe andmine ning dokumentide esitamine on võimalik ka pärast korraldusega määratud tähtaja möödumist. Kaebaja vastupidine seisukoht ning arusaam, nagu seisnenuks korraldusega talle pandud kohustus pelgalt maksuhalduri juurde ilmumises, on väär. Kaebaja seisukoht, nagu ei kujutaks konkreetne kuupäev ja kellaaeg kohustuse täitmise tähtpäeva, ei ole õige. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel ja tähtpäeva saabumine võib olla määratud ka kuupäeva ja kellaajaga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 2 ja § 136 lg 7). Kaebajale kohustuse täitmiseks, s.o teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks antud tähtaeg lõppes 5. mail 2009. a kell 10.00. Tähtaja lõppemine ei tähenda kohustuste lõppemist, küll oli aga maksuhalduril pärast selle tähtaja lõppemist õigus rakendada kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha.

13. Halduskohtu otsus ei sisalda seisukohta, et kaebaja ei saa 27. mai 2009. a korralduse tühistamist taotledes vaidlustada sunniraha suurust. Halduskohus on sunniraha suuruse õiguspärasust kontrollinud. Kuna kaebus tugineb väitele, et sunniraha suurus on põhjendamata, kaalutlemata ja ülemäärane, on käesoleva asja lahendamiseks tarbetu arutleda selle üle, kas sunniraha suurus on määratud 28. aprilli 2009. a korralduse, millega nõuti MKS § 60 ja 62 alusel teabe ning dokumentide esitamist, andmisega ühtlasi tehtud sunnivahendi rakendamise hoiatuses (MKS § 67 lg 1 ja § 136), või 27. mai 2009. a korralduses, millega kohustatud isikule esitati sunniraha tasumise nõue (MKS § 67 lg 2), sest nende haldusaktide põhjendused, seega ka sunniraha suuruse võimalikud põhjendused, on samad. Neist põhjendustest nähtub ja seda on kinnitanud maksuhaldur ka kohtumenetluses, et 10 000 krooni suuruse sunniraha rakendamisele kallutas kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja olulisi väiteid tähelepanuta ja on põhjendatult maksuhalduriga nõustunud. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et korraldustes kirjeldatud asjaolud viitavad kaebaja eesmärgile maksumenetlust venitada.

Väites kaalutlusviga sunniraha suuruse määramisel, ei ole kaebaja ei esimese astme kohtus ega ka apellatsioonimenetluses toonud esile, millised olulised asjaolud ja tema põhjendatud huvid on sunniraha suuruse määramisel jäetud arvestamata. Kaebuse ainsaks vastuväiteks sunniraha suurusele on väide, et esmakordse rikkumise eest sunniraha ülemmääras kohaldamine ei ole kooskõlas ATSS § 3 lg-st 3 tuleneva põhimõttega, et kohustuse täitmise

3-09-1985

10(10) tagamiseks tuleb kasutada leebeimat sunnivahendit ja –määra ja valida sunnivahend, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunniks teda täitma ettekirjutusega pandud kohustust. Väide esmakordse rikkumise kohta pole kaalukas, sest 10 000 krooni ongi sunniraha ülemmäär esimesel korral ning järgnevatel kordadel võib see olla suurem (MKS § 67 lg 3). Kaebaja väide isikut võimalikult vähe kahjustava sunnivahendi valiku vajadusest ei saa veenda kohut vaidlustatud sunniraha suuruse ebaproportsionaalsuses, sest ka suurima võimaliku sunniraha rakendamine ei osutunud kaebaja puhul küllalt tõhusaks ega mõjutanud teda ettekirjutusega pandud kohustusi täitma.

14. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus