3-11-249/1 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-11-249 Määruse kuupäev

09. veebruar 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Nikolai Lilitškin’i kaebus Tartu Vangla 10.09.2009 käskkirja nr 1-4/1364 õigusvastasuse tuvastamise ning Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev

09. veebruar 2011 kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata Nikolai Lilitškin’i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel haldusasjas 3-11-249;

2. Tagastada Nikolai Lilitškin’i kaebus haldusasjas 3-11- 249.

3. Määrus saata koos venekeelse tõlkega kaebuse esitajale. Kaebus tagastada peale kohtumääruse jõustumist. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtusse Tartu Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul, arvates määruse kättandmisest. Asjaolud

1. 24.01.2011 saabus Tartu Halduskohtusse Nikolai Lilitškin’i pöördumine, milles ta märgib, et esitab kohtule juhindudes HKMS § 11 lg-st 7 kaebused, muuhulgas kaebuse kuupäevast 16.08.2010. N. Lilitškin’i kaebus kuupäevast 16.08.2010 (varasemalt haldusasi 3-10-2114) registreeriti haldusasjana 3-11-249. Kaebuse kohaselt etapeeriti kaebaja 14.08.2009 Tartu Vanglasse, kus valvurid võtsid tema isiklikud asjad ära ja viisid ta mingisugusesse tuppa ning valvurist naine hakkas talle midagi rääkima. Kaebaja ei saanud aru, kuna ta ei oska eesti keelt. Valvur hakkas žestidega ja füüsilist jõudu kasutades kaebajat tubapidi liigutama. Valvur karjus kaebaja peale ning näitas paberi ja sulepea peale. Kaebaja ei saanud aru, millele ta peab alla kirjutama, kuna kõik dokumendid olid eestikeelsed. Kaebajat ähvardati sanktsioonidega. Kaebaja kuhugi alla ei kirjutanud. Kaebaja märgib, et anti käskkiri 10.09.2009 nr 1-4/1364 tema karistamise kohta noomitusega. Kaebaja leiab, et see haldusakt ei ole põhjendatud, riivati tema au ja väärikust. Kaebaja põhjendatud huvi on preventiivne, et edaspidi selliseid provokatiivsed ja alandavad tegevused tema suhtes ei korduks. Kaebuse esitaja soovib, et kohus tuvastaks haldusakti või vangla tegevuse õigusvastasuse ning mõistaks välja kaebuse esitaja väärikuse ja au riivamisega temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summa kohtu äranägemisel. Kaebuses palub N. Lilitškin vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest, kuna tal ei ole raha. Kaebaja on orb, tema lähimad sugulased on Venemaal ning tööd tal ei ole.

Kaebusele on lisatud Tartu Vangla 10.09.2009 käskkiri nr 1-4/1364 ning Tartu Vangla 10.11.2009 otsus nr 3-30/72, millega jäeti N. Lilitškin’i kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Nimetatud otsuse kohaselt on N. Lilitškin soovinud 1999 krooni kahju eest, mis tekitati talle 14.08.2009 vanglateenistuse ametnik K. Drenkhani käitumise tagajärjel.

Kohtu seisukoht

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 1 p 1 alusel kohtunik kontrollib, kas kaebus vastab HKMS § 10 sätestatud nõuetele ja kas on tasutud riigilõiv.

3. Kaebaja on esitanud kohtule Tartu Vangla 10.09.2009 käskkirja nr 1-4/1364 õigusvastasuse tuvastamise nõude ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohtu äranägemisel määratud summas.

Riigikohtu halduskolleegium on 11.11.2008 määruses nr 3-3-1-68-08 (p 9) rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kuivõrd kaebaja on Tartu Vanglale esitatud kahjunõudes taotlenud 1999 krooni hüvitamist, saab kohus menetleda N. Lilitškin’i kahjunõuet 1999 krooni, s.o kursil 15,6466 ümber arvutatuna 127,75 euro ulatuses.

4. HKMS § 84 lg 1 kohaselt kaebuses mitme nõude esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 13 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 eurot. RLS § 57 lg 14 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15,97 euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses.

Eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse, et 5 % 127,75-st ehk summast, mille väljamõistmist

N. Lilitškin taotleb jääb alla RLS § 57 lg-s 14 sätestatud riigilõivu alammäära, tuleb kaebajal tasuda riigilõivu RLS § 57 lg 13 kohaselt 15,97 eurot.

5. N. Lilitškin on taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist põhjusel, et tal ei ole raha. N. Lilitškin märgib, et ta peab ostma ise kõiki vajalikke asju vangla poe kaudu. Terve aasta vältel palub ta oma sõpru ja tuttavaid aidata teda rahaliselt.

N. Lilitškini isikukonto väljavõttest nähtub, et seisuga 24.01.2011 on tema isikuarvel vabasid vahendeid 0.13 eurot.

6. HKMS § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksujõuetu.

Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kaebajal puudusid kaebuse esitamise hetkel (24.01.2011) vahendid riigilõivu tasumiseks, ei ole põhjendatud N. Lilitškin’i vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest.

N. Lilitškin’i isikuarve väljavõttest nähtub, et kaebajale laekub igakuiselt eraisikutelt arvestatavates summades sissetulekuid. Viimase nelja kuu jooksul enne kaebusega kohtusse pöördumist, s.o ajavahemikul 24.09.2010 kuni 24.01.2011 on N. Lilitškini isikuarvele laekunud sissetulekuid kokku 4 648 krooni, s.o kursil 15,6466 ümber arvutatuna 300,27 euro uletuses. Nimetatud perioodil on N. Lilitškin teinud kaupluses sisseoste 5203 krooni ehk 332,55 euro ulatuses.

Kaebuse esitamisel riigilõivu tasumine on seadusega ettenähtud kohustus, millega peab isik, kes soovib kohtus oma õigusi kaitsta, arvestama. Nagu ka vabaduses viibival isikul, tuleb ka kinni peetaval isikul arvestada, mille peale ta oma rahalisi vahendeid kulutab, ehk mis on tema jaoks oluline väljaminek ning mis mitte. Võttes arvesse, et N. Lilitškin on varasemalt sama kaebusega 16.08.2010 Tartu Halduskohtusse pöördunud haldusasja 3-10-2114 raames ning tema kaebus tagastati 05.11.2010 kohtumäärusega seoses riigilõivu tasumata jätmisega, oli N. Lilitškin teadlik, et oma õiguste kaitseks kohtumenetluses on vajalik tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu. Riigilõivu tasumise kohustusele juhtis Tartu Halduskohus N. Lilitškin’i tähelepanu juba 01.10.2010 kohtumääruses haldusasjas 3-10-2114, kui jättis N. Lilitškin’i riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata. Nimetatud kohtumääruse sai N. Lilitškin kätte 11.10.2010. Nähtuvalt N. Lilitškini isikuarve väljavõttest on kaebajale peale viimati nimetatud kuupäeva kuni uuesti kaebusega kohtusse pöördumiseni (24.01.2011) laekunud kokku 4248,22 krooni, s.o 271,51 eurot. Kaebaja on sel perioodil (11.10.2010-24.01.2011) teinud vangla kaupluses kulutusi kokku 4483,07 krooni, s.o 286,52 euro ulatuses. Seega vaatamata sellele, et kaebaja on olnud teadlik riigilõivu tasumise kohustusest, on ta pidanud olulisemaks teha suurte summade ulatuses kulutusi vangla kaupluses. Seejuures ei pea kohus tõenäoliseks, et kaebaja kõik kulutused on läinud hügieenitarvetele ning tegemist on olnud hädavajalike ostudega. Eeltoodust järeldub, et kaebaja ei ole pidanud oma õiguste kaitset kohtus oluliseks ning on põhjustanud ise oma maksejõuetuse.

7. Seega arvestades eeltoodut ei ole põhjendatud rahuldada N. Lilitškin’i taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel.

Tartu Ringkonnakohus on 24.01.2011 määruses asjas 3-10-668 (p 10) leidnud, et HKMS § 91 lg 1 ei näe ette, et olukorras, kus isik on kinnitanud enda maksejõuetust ja esitanud sellekohased tõendid, tuleks talle anda siiski täiendav võimalus riigilõivu tasumiseks. Seetõttu ei pea HKMS § 91 lg 1 alusel isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel isikule üldjuhul täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks andma.

Kuna N. Lilitškin’i väitel puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks, ei anna halduskohus täiendavalt tähtaega riigilõivu tasumiseks, vaid tagastab haldusasjas 3-11-249 kaebuse selle esitajale.

Eda Muts kohtunik