3-10-3302/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Elle Kask Määruse tegemise aeg ja koht 10.02.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3302

Haldusasi

A. R. kaebus Harku ja Murru vangla tegevusele. RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus A.R.le halduskohtu pädevuse puudumise tõttu HKMS § 11 lg 4 alusel.

2. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et tal on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks Harju Maakohtu poole. 3. Edastada käesolev kohtumäärus koos kaebuse materjaliga kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Käesolevale kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

Tallinna Halduskohtule saabus 20.12.2010 kaebus (pealkirjastatud vastusena märgukirjale) A.R. kaebus Harku ja Murru vangla tegevusele. 25.01.2011 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 03.02.2011 esitas kaebuse esitaja kohtule kaebuse täpsustuse.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 1 p 2 kohaselt kontrollib kohus asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. Halduskohtu pädevus on seejuures määratletud HKMS §-s 3, mille kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine, kusjuures halduskohtu pädevusse ei kuulu nende avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on HKMS § 4 lõike 1 kohaselt avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Sama sätte lõike 2 kohaselt toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Käesoleval juhul on isik kaebuse täpsustusest nähtuvalt taotlenud kohtult vangla toimingu, mis seisnes arstiabi saamise võimaldamata jätmises, õigusvastasuse tuvastamist.

Riigikohtu Halduskolleegium on 15.12.2010 kohtuotsuses nr 3-3-1-53-10 märkinud järgmist: „/…/kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Sama põhimõte on sätestatud ka VangS § 53 lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel.

TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning VangS § 53 lg-s 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde.

Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi.

Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalikõiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega.

Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja õigusi oleks rikutud ja kohustamiskaebus kuuluks rahuldamisele, kui ilmneks, et kaebaja suhtes ei teostatud vangistusseaduse normidest tulenevat tervisealast järelevalvet või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks tuvastati vangla arsti poolt küll näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei suunanud.

Kolleegiumi hinnangul ei ole aga halduskohtu pädevuses nimetatud asjaolude sisuline kontrollimine, sest see eeldab samuti tervishoiuteenuse osutamise, mis hõlmab ka teenuse osutamisest keeldumist, õiguspärasuse kontrollimist, mis on aga maakohtu pädevuses. Samuti on tervishoiuteenuse osutamisega hõlmatud uuringutele saatmise vajaduse kindlakstegemine, mistõttu ei saa halduskohus selle õiguspärasust kontrollida. Halduskohus hindaks sellega tervishoiutöötaja tegevuse vastavust tervishoiuteenuse osutamisele kehtestatud nõuetele ehk kontrolliks tervishoiuteenuse kvaliteeti/…/“.

Riigikohtu Halduskolleegium on 21.12.2010 kohtuotsuses nr 3-3-1-69-10 täpsustanud, et: „/…/tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused/…/“.

Lähtudes eeltoodust tuleb kaebus HKMS § 11 lõike 4 kohaselt selle esitajale tagastada ning selgitada, et halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebuste lahendamine vangla poolt isiku (eri)arstiabi osutaja juurde suunamata jätmise, tervishoiuteenuse osutamise, mis hõlmab ka teenuse osutamisest keeldumist jms peale. Käesoleval juhul on tegemist Harju Maakohtu pädevusse kuuluva tsiviilvaidlusega.

Elle Kask Kohtunik