3-10-2225/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-10-2225

Otsuse kuupäev

09.02.2011

Kohtunik

Eda Muts

Kohtuasi

X´i kaebus Lõuna Prefektuuri vastu kahju 63911,65 eurot (3

000 000 krooni) hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev

20.01.2011

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja X

Vastustaja Lõuna Prefektuur, esindaja Peeter Aleksašin

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Lõuna Prefektuurilt Xi kasuks

mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 105,28

eurot (sada viis eurot ja 28 senti).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 11.03.2011. a. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X viibis vahistatuna Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna Valga arestimajas

ajavahemikul 22.02.2008-05.03.2008 ja Jõgeva arestimajas ajavahemikul 13.03.2008 –

16.04.2008.

21.06.2010 esitas X Lõuna Prefektuurile taotluse ebainimlikes tingimustes viibimise tõttu

tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 3 000 000.- krooni ulatuses.

Lõuna Prefektuuri 26.08.2010 kirjaga nr 9.1-06/23381-2 jäeti taotlus rahuldamata

29.08.2010 esitas X Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Prefektuuri vastu kahju 3 000 000

krooni hüvitamise nõudes.

Kaebuse põhjendused

2. X palub Lõuna Prefektuurilt välja mõista mittevaraline kahju 3 000 000 krooni temale

Valga ja Jõgeva arestimajades ebainimlikes tingimustes hoidmise tõttu tekitatud

tervisekahjustuste eest.

Kaebuse kohaselt 2008 veebruarist aprillini, ajal mil kaebuse esitaja viibis Lõuna

Politseiprefektuuri arestimajades, said ebainimlike olmetingimuste tõttu püsivaid kahjustusi

tema silmad (silmad hakkasid kiirelt väsima, valutama ning nägemine hakkas

progresseeruvalt nõrgenema, peab seetõttu kandma prille) ja psüühika (langes psüühilisest

šokist depressiooni). 2008 veebruarist alguse saanud silmavalude käes on kaebaja pidanud

piinlema mitme aasta vältel. Silmavalu pole päriselt ära võtnud ei valuvaigistid, silmatilgad

ega valuvaigistavad kreemid. Valude tõttu, mis saavad alguse silmadest on kaebajal

raskendatud igapäevaste tegevuste (näiteks õppimine) tegemine. Tänu tekkinud silmapuudele

on tunduvalt vähenenud Xi ametivaliku võimalused tulevikus. Tunduvalt on nõrgenenud

kaebaja pingetaluvus. Depressiooni süvenevad hirmuunenäod ja nendest lähtuvad

sundmõtted.

3. Ebainimlikud tingimused arestimajades seisnesid järgmises:

-

kinnipidamiskambrites puudus loomulik valgus, samuti oli kambris ebapiisav

kunstlik valgus;

-

ventilatsioon ei taganud piisavat õhuhulka kambris;

-

kambrid olid kitsad;

-

duširuum oli ebahügieeniline;

-

tualetti kasutati kambrikaaslaste silme all, Valga arestimajas oli selleks ainult auk

põrandas;

-

kambris puudusid laud, kapid, nagid;

-

toiduained ja toidunõud, riide tuli panna põrandale, süüa tuli voodis;

-

üheski arestimajas ei võimaldatud jalutada värskes õhus.

Kaebaja märgib, et ta pöördus suuliselt arestimaja töötajate poolt kaebustega silmade

valutamise osas ja palus arsti, kuid talle vastati, et arsti ei ole, ka keelduti vahetamast kambri

pirni tugevama vastu. Asjaolu, et arestimajas ei ole sissekandeid tema suuliste pöördumiste

osas ei ole tehtud, ei tähenda, et ta pole pöördunud. Kaebaja leiab, et Lõuna

Politseiprefektuur on tahtlikult alandanud tema inimväärikust. Lõuna Politseiprefektuuri

aastate pikkuse tegematuse tõttu vajab kaebaja pikaajalist kulukast ravi.

Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja kaebust ei tunnista ning on seisukohal, et Lõuna Prefektuur süülise tegevusega

Xile tervisekahjustusi ja sellega seotud mittevaralist kahju põhjustanud ei ole.

Kaebuse esitaja väited nõrgast valgustusest tingitud püsiva silmade kahjustuse osas on

alusetud ja tõendamata. Kaebuse esitaja ei ole arestimajades viibimise perioodil esitanud

ühtegi kaebust ega avaldust (ei suuliselt ega kirjalikult ) valutavate silmade kohta. Küll on

näiteks Jõgeva arestimaja tööarvestuse raamatus kanded selle kohta, et X on 23. märtsil 2008

kaevanud hambavalu , 24. märtsil 2008 esitanud kirjaliku taotluse hambaravi saamiseks

hambaarsti juures ja seda on talle ka võimaldatud. Niisamuti ei ole X esitanud avaldusi ega

kaebusi nõrga valgustuse kohta või soovinud tugevamat elektripirni. Samas on X Jõgeva

arestimajas 27. märtsil 2008 esitanud kirjaliku kaebuse ning 31. märtsil 2008 suulise kaebuse

sellekohta, et kambris on kraan katki. Eeltoodust tulenevalt peab vastustaja täiesti alusetuks

kaebuse esitaja oletust, et arestimaja ametnikud ja teenistujad ei võtnud tõsiselt “Arestimaja

sisekorraeeskirja“ § 34 lõikes 4 sätestatut (sissekande tegemine avalduse või kaebuse

esitamise kohta arestimaja töö arvestuse raamatusse). Vastustajal pole mingit alust arvata, et

arestimaja töötajad oleksid kandeid kaebuste ja avalduste kohta tööarvestuse raamatusse

teinud valikuliselt või need hoopis tegemata jätnud. Vastustaja arvates on põhjendamatu ja

tõendamata ka Xi seisukoht, et mitteküllaldane valgustus kambris on põhjustanud tema

silmadele püsivaid kahjustusi. Kaebusele lisatud tervisekaardi (meditsiinikaardi) väljavõttest

nähtuvalt on kanne nägemise halvenemise kohta sinna tehtud ja prillide retsept väljastatud

10.06.09 , seega üle ühe aasta peale arestimajades viibimist. Mingi muu püsiva silmahaiguse

diagnoosi Xi poolt esitatud tervisekaardi väljavõttest ei ilmne.

5. Kaebuse esitaja ei ole millegagi tõendanud seda, et tal just sellised tõsised haiguslikud

seisundid ja sümptomid (depressioon, hirmuunenäod, sundmõtted) esinevad. Kaebusele ei ole

lisatud ühtegi dokumentaalset tõendit vastavate vaevuste diagnoosimise või ravi kohta.

Mingit sellelaadset kannet kaebuste või arstiabi soovide kohta arestimajades viibimise ajal

Valga ja Jõgeva arestimajade tööarvestuse raamatutes samuti ei ole. Vastustaja peab kaebuse

esitaja väidet temal esinevate psüühikahäirete tekkimisest kahekuulise arestimajades viibise

tõttu kaheldavaks ja meelevaldseks, eriti arvestades kaebuse esitaja tunduvalt pikemaajalist

viibimist vanglas karistuse kandmisel. Vastustaja kahtlusi süvendab ka asjaolu, esmakordselt

seostab X temal tekkinud terviseprobleeme viibimisega Valga ja Jõgeva arestimajades oma

21.06.2010 allkirjastatud taotluses Lõuna Prefektuurile s.o. kaks aastat peale viibimist

arestimajades.

6. Vastustaja leiab, et antud juhul oli Xil võimalus oma õigusi kaitsta, sest kaebuse esitajat

mitterahuldavatele olmetingimustele tähelepanu juhtimise korral oleks nende arestimajast

sõltuval määral parandamine olnud võimalik. Samuti ei ole X kaebuses väitnud, et

õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või tal oli

arestimajale nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Kaebaja juhib vastustaja

tähelepanu väidetavatele puudustele ja teatab temale põhjustatud tervisekahjustustest

esmakordselt alles 21.06.2010 Lõuna Prefektuurile esitatud taotluses (s.o. üle 2 aastat peale

viibimist Valga ja Jõgeva arestimajas) ja käesoleva kohtumenetluse käigus.

Kohtu põhjendused ja otsus

7. Kaebuse kohaselt on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju seoses tema kinnipidamisega

Valga arstimajas perioodil 22.02.2008 – 05.03.2008 ja Jõgeva arestimajas ajavahemikul

13.03.2008 – 16.04.2008 , kokku seega 47 päeva.

X leiab, et kinnipidamistingimused olid alandavad ning tekitasid talle pöördumatud

tervisekahjustused, mille hüvitamiseks taotleb kahju summas 3 000 000 krooni välja mõista.

RvastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse kahju süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist kahel alusel –

väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine.

Inimväärikuse alandamine

8. VangS § 41 sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või

vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse

kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega.

Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja

kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku

kaalutlustel. Piirangud peavad vastama karistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse

põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Kuigi eelpooltoodud normid on vangistusseadusesse sisse viidud alates 24.07.2009, ei

tähenda, et ka enne seda tähtaega võis nii kinnipeetavaid kui vahistatuid kohelda nende

inimväärikust alandavalt.

9. Kaebaja väitel alandas tema inimväärikust ka asjaolu, et mõlema arestimaja kambrites

puudus loomulik valgus, samuti oli ebapiisav kunstlik valgus (25 W lamp ukse kohal),

ventilatsioon ei võimaldanud piisavalt värsket õhku, kambrid oli ülerahvastatud ja seetõttu

kitsad, kambris puudusid laud ja toolid, süüa tuli voodis, Valga arestimajas oli WC eraldatud

1,2 m kõrguse seinaga, Jõgeval eraldatust ei olnud, Jõgeval puudus üldse aken. Kaebaja

väitel olid kokkuvõttes Jõgeva arestimaja tingimused halvemad kui Valga Arestimajas.

Vastustaja tunnistas, et kambri sisustus vastab kaebuse esitaja poolt märgitule, kuid olukord

ei olnud nii halb, kui kaebaja kirjeldab. Vastustaja märkis, et vaidlusalusel perioodil võis

mõlemas arestimajas olla loomulik valgus ebapiisav, kuna aken oli laotud klaasplokkidest

(Valga arestimajas), kuid kunstlik valgus oli kambris piisav, kuna kambrites kasutatakse

alati tugevamat valgust kui 25 W. Samuti vastas kambrite täituvus arestimaja

sisekorraeeskirjades ettenähtule. Samuti märgib vastustaja, et sel perioodil arestimaja

sisekorraeeskirjad ei sätestanud kambri sisustusele mingeid nõudeid, mõlemas arestimajas

võimaldati duši kasutamist vähemalt kord nädalas, mis vastab eeskirjadele.

10. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et olmetingimused mõlemas arestimajas

vastasid formaalselt õigusaktides sätestatud miinimumnõuetele. VangS § 90 lg-st 4 ega § 45

lg-st 1 ega ka ASkE ei tulenenud vastustajale kohustust paigutada igasse arestimaja

kambrisse lauda, tooli ja eraldi magamisaset igale kinni peetavale. VangS ega ASkE ei

sätesta ka duši- või pesemisruumile esitatavaid nõudeid. Pesemisvõimalused vastavalt ASkE

§ 11 lg 2 olid kaebajale tagatud. Kohus on seisukohal, et laua ja toolide puudumine võib

tekitada isikule ebamugavust, kuid selline rikkumine ei ole sellise tähtsusega ega tõsine, mis

tooks kaasa kaebaja väärikuse alandamise ega saa põhjustada ka mingeid võimalikke

tervisekahjustusi.

11. Samas lähtub kohus Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast, et sõltumata selgelt

sätestatud nõuete puudumisest võivad kinnipidamistingimused siiski osutuda õigusvastaseks

ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste

hindamisel tuleb arvesse võtta kaasnevate kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja

ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti ( haldusasi nr 3-3-1-14-10

p 9).

Samas lahendis märkis halduskolleegium, et kui väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei

ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või

puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosalise

väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka konkreetsesse kinnipidamisasutusse

toimunud kontrollkäikude aruannetele.

2008.a detsembris Jõgeva arestimajas toimunud kontrollkäigu kokkuvõttes juhib

õiguskantsler tähelepanu sellele, et kinnipeetud isikuid hoitakse kambrites, kus ei ole

loomulikku valgust (puudub aken), ventilatsioon on puudulik, hügieeninurk on eraldatud

riidega, kambri põrandate ja seinte olukord jätab paljuski soovida. Õiguskantsler on

seisukohal, et kirjeldatud tingimused koostoimes kambris veedetud aja pikkusega kujutavad

endast inimväärikust alandavat kohtlemist.

Ka Valga arestimajas tehtud kontrollkäigu alusel on õiguskantsler 2009 aastal välja toonud,

et kambrid on umbsed, puudub võimalus näha loomulikku valgust.

12. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle kordagi nii Valga kui Jõgeva arestimajas värskes

õhus jalutada, kuigi ta olevat vastavaid taotlusi esitanud.

VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse eelvangistuse kandmise ajal vahistatule tema soovil

vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimajas kinni peetavate isikute kinni

pidamise korda ja tingimusi täpsustab arestimaja sisekorraeeskiri (ASkE), mille § 31 p 4

kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus

viibida.

Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei saanud kordagi arestimajas viibimise ajal värskes

õhus viibida. Kuid pole ka tõendeid, et kaebuse esitaja oleks avaldanud soovi jalutuskäikude

saamiseks. VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt oli kaebajal õigus tema soovil

vähemalt üks tund päevas viibida värskes õhus. Seega ei sätesta ASkE § 31 p 4 arestimaja

imperatiivset kohustust võimalda kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev 1 tund

värskes õhus jalutada. Vabas õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes

sellekohase soovi avaldamine. Antud juhul puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja oleks

sellist soovi kas suuliselt või kirjalikult avaldanud või esitanud kaebust, et talle ei võimaldata

jalutuskäike. Vastustaja kinnitusel fikseeritakse kõik suulised avaldused ja kaebused

arestimaja töö arvestuse raamatus ning puudub alus arvata, et arestimaja töötajad oleks

kandeid teinud valikuliselt või üldse mitte teinud. Jõgeva arestimajas on X 23.03.2008

kaevanud hambavalu, 24.03.2008 on ta esitanud kirjaliku avalduse hambaarsti saamiseks,

27.03. ja 31.03.2008 on pöördunud seoses katkise kraaniga (tlk.44-46) ning vastavad nii

suulised kui kirjalikud pöördumised on ka tööarvestuse raamatus kirjas. Seetõttu tuleb

lugeda tõendatuks, et kaebaja ei ole esitanud ei Valga arestimajas ega ka Jõgeva arestimajas

taotlust jalutuskäikudele saamiseks ning kui kaebaja ei ole avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei

ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. Sarnasele

seisukohale on asunud Tartu Ringkonnakohus ka oma 21.09.2010 otsuses haldusasjas nr 3-

09-1385, milles Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud, samuti 01.02.2011

otsuses haldusasjas nr 3-10-514.

13. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimajades viibimine on alandav kui

sellega kaasneb isikule täiendavaid piiranguid ja kannatusi, mis ei ole vajalikud

kinnipidamise režiimi järgides. Kaebuse esitaja viibis Valga ja Jõgeva arestimajades kokku

47 ööpäeva. Kohus on seisukohal, et 47 päeva viibimine kirjeldatud tingimustes kujutab

endast kogumis inimväärikuse alandamist, mis võis põhjustada kaebajale mittevaralist

kahju. Kohus peab inimväärikust alandavaks asjaolu, et kaebaja on olnud sunnitud viibima

arestimajade kambrites, kus oli lahtine WC, kust puuduliku ventilatsiooni tõttu levis üle

kambri ebameeldiv lõhn, ning kus samas ruumis pidid kinni peetavad sööma ja kogu

ööpäeva viibima. Inimväärikust alandav on ka asjaolu, et kambrites puudusid aknad

loomuliku valguse saamiseks. Inimväärikust alandavaks ei saa samas lugeda seda, et kambris

puudusid laud, toolid, nagi või et kambris oli ruumi vähe ning duširuum oli ebahügieeniline.

Need asjaolud võivad tekitada küll ebamugavust, kuid need ei ole sellised asjaolud, mis

tooksid kaasa inimväärikuse alandamise.

Tervisekahju tekitamine

14. Kaebaja väitel sai arestimajades valitsenud ebainimlike tingimuste tõttu kahjustada tema

silmad ja psüühika. Kaebaja selgituste kohaselt olid tema silmad arestimajas valutanud,

silmad hakkasid kiiresti väsima, nägemine hakkas progresseeruvalt nõrgenema, mistõttu peab

kandma prille. Samuti märgib X, et ebainimlike tingimuste tõttu on tal välja kujunenud

depressioon, nõrgenenud on pingetaluvus, süvenenud hirmuunenäod ja nendest lähtuvad

sundmõtted. Kaebaja märgib, et seetõttu vajab ta pikaajalist kulukat ravi.

15. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal arestimajas valitsenud olukorrast tingitud

püsivad nägemise kahjustused ja psüühika kahjustused on tõendamata. Asjaolu, et kaebuse

esitajal on alates 2009 aastast kindlaks tehtud silmanägemise halvenemine, ei anna koheselt

alust väitele, et silmade kahjustamise põhjustas just 47 päevane periood, kui kaebaja pidi

arestimajas viibima. Arestimajas viibides ei ole kaebaja kordagi esitanud ei suulist ega

kirjalikku avaldust silmade valutamise kohta või muude silmahaiguste osas. Samas, nagu

juba eelpool märgitud, on kaebaja pöördunud arestimaja administratsiooni poole avaldusega

hambavalu osas, millisel juhul talle ka hambaarsti vastuvõtt võimaldati. Silmaarsti

vastuvõtul on kaebaja käinud alles 10.06.2009, seega enam kui aasta hiljem arestimajas

viibimist (tlk.23). Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub , et kaebajale on välja kirjutatud

prillide retsept põhjusel, et ta näeb halvemini. Sissekandest aga ei nähtu, et silmaarst oleks

kindlaks teinud mingit muud haigust või kirjutanud silmade raviks mingit rohtu. Kohus ei

pea tõenäoliseks ega usutavaks, et 1,5 kuuline arestimajas viibimine oli silmanägemise

halvenemise põhjuseks ja põhjustab ka hiljem nägemise edasist halvenemist. Seejuures ei

viibinud kaebaja 47 päeva Valga ja Jõgeva arestimajas järjest, vaid ajavahemikul 05.03-

13.03. 2008 viibis kaebaja Tartu arestimajas, kus tema seletuse järgi olid normaalsed

tingimused. Puuduvad tõendid, millal kaebajal üldse nägemine halvenema hakkas.

Kohtuistungil antud seletusest ilmneb, et pikaajaline ravi, milleks kaebaja 3 000 000

kroonilist hüvitist vajab, on mõeldud operatsiooniks prillidest vabanemiseks ehk soovist

vältida prillide kandmist.

16. Samuti ei näe kohus põhjuslikku seost kaebajal psüühiliste vaevuste tekkimises ja

süvenemises. Puuduvad igasugused tõendid, et kaebajal üldse esineb depressioon või

mingid muud psüühilised kannatused, mille hüvitamist kaebaja taotleb. Kohtuistungil antud

vastuse kohaselt ei ole kaebaja psüühiliste vaevuste osas üldse arsti poole pöördunud, kuna

kaebaja väitel ei näe ta selles mõtet. Seega saab järeldada, et kaebaja väited tema

depressioonist ja teistest psüühilistest kannatustest, tingituna arestimajas viibimisest, on

otsitud põhjused.

17. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Riigikohtu halduskolleegium on 21.04.2010 lahendis nr 3-3-1-14-10 märkinud, et arestimajas

viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või

vähendada. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmine olla aluseks kahjunõude täielikult rahuldamata jätmisele. Kohus ei pea usutavaks, et

arestimaja üldist olukorda arvestades, samuti õiguskantsleri aruandeid arvestades, oleks

kaebaja poolt kinnipidamistingimustele tähelepanu juhtimisel kõik puudused kõrvaldatud.

Kohus nõustub kaebajaga, et arestimajade tingimused olid alandavad, ning sellise rikkumise

kohaseks vahendiks on rahaline hüvitis. Kaebaja viibimisega Valga ja Jõgeva arestimajade

kambrites inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest on mõistlikuks hüvituseks,

arvestades ka kohtupraktikat, 2,24 eurot (35 krooni) ööpäeva kohta, kokku 47 päeva eest

105,28 eurot. Rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada ka seda, et kaebaja viibis

arestimajas õiguspäraselt, tema enda käitumise tõttu. Seega kuulub kaebaja taotlus kahju

hüvitamise osas rahuldamisele osaliselt.

Eda Muts

kohtunik