3-10-1611/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. veebruar 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1611

Haldusasi

A.A.e ja J.P. kaebused Harku Vallavalitsuse 13. aprilli

2010 korralduse nr 455 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. jaanuaril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.A.

Esindaja: v.adv.Urmas Kiik

Kaebuse esitaja: J.P.

Vastustaja: Harku Vallavalitsus

Esindaja: v.adv. Toivo Viilup

Kolmas isik: K.B.-N.

Esindaja: v.adv Marit Toom

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta J.P. kaebus rahuldamata.

3. Mõista

A.A.elt

K.B.-N.i

kasuks

välja

menetluskulu

(seitsesada

kaheksakümmend) eurot.

4. Mõista J.P.lt K.B.-N.i kasuks välja menetluskulu 520 (viissada kakskümmend)

eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Harku Vallavalitsuse 13. aprilli 2010 korraldusega nr 455 tehti Järve-Männiku hoonestuse

omanikele A.A.ele ja J.P.le ettepanek tellida maamõõtjalt, lähtudes korralduse lisaks olevast

plaanist, ostueesõigusega erastatava maa katastrimõõdistamine. Korraldusele lisatud plaanil on

tähistatud ostueesõigusega erastatav maa suurusega 2456 m2. Korralduse andmisel on

vallavalitsus lähtunud asjaolust, et 07. mail 1971 omandas A.H. praeguseks Järve-Männiku

hoonestu moodustava elamu ning ühise katuse all oleva lauda ja küüni ning Harku-Järve

sovhoosi direktori 04. novembri 1974 käskkirjaga nr 141 eraldati A.H.ile 0,15 ha suurune

maaüksus, samas paikneb hoonestus õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud K.B.-N. taotleb kogu maa tagastamist.

Korralduses märgitakse ka, et 1992. aastal esitas A.H. avalduse hoonestuse juurde 2 ha maa

asendamiseks ja 1996. aastal avalduse hoonete juurde 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks.

Korralduses tuuakse välja, et saun, mis hoonestuse omanike sõnul hoonestuse juurde kuulub,

on ebaseaduslik ehitis. Samuti leidis vallavalitsus, et vaidlusalune hoonestus asub

tiheasustusalal, kuna 1996. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringus on see sellisena

määratletud.

2. Vaadates läbi A.A.e ja J.P. poolt esitatud vaideid Harku Vallavalitsuse 13. aprilli 2010

korralduse nr 455 kehtetuks tunnistamiseks, muudeti Harku Vallavalitsuse 25. mai 2010

korraldusega nr 681 Harku Vallavalitsuse 13. aprilli 2010 korraldusega nr 455 ettepandud

ostueesõigusega erastatava, Järve-Männiku hoonestuse teenindamiseks vajaliku maa piiri,

jättes maast välja Hobuseraua tee äärse kraavi ja seda ümbritseva ala, pindalaga ligikaudu 56

m2. Eelneva tõttu kujunes ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindalaks ligikaudu 2400 m².

A.A.E KAEBUSES ESITATUD NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. A.A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Harku Vallavalitsuse 13. aprilli

2010 korralduse nr 455 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et A.H.i poolt 27. veebruaril 1992

esitatud avaldust tuleb käsitada maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, mida kinnitab

A.H.i poolt Harku Vallavalitsusele 10. veebruaril 1997 tehtud pöördumine ning tema 26.

veebruari 1997 kiri Harju Maavalitsuse omandireformi osakonnale, milles mõlemas selgitab,

et 1992. aasta avaldust tuleb käsitada avaldusena maa ostueesõigusega erastamiseks. Samuti

toob kaebuse esitaja välja, et vastustaja on 23. augusti 2002 vastuses teabenõudele sedastanud,

et nii A.H.i 1992. kui 1996. aasta avaldused käivad maa ostueesõigusega erastamise kohta ning

on mõlemad kehtivad. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et A.H.i 1992. aasta avalduse sisu ega

vorm ei ole olnud kunagi vaidluse all ja seda on mõistetud erastamissoovina nii

haldusmenetluses, teistes kohtumenetlustes kuni üllatusliku seisukohani haldusasjas

3-08-1787 tehtud kohtuotsuses. Kaebuse esitaja leiab, et kui isiku tahteavaldust on ligi 18

aastat mõistetud ühte moodi ja see on leidnud kinnitust ka mitme jõustunud kohtuotsusega,

siis ei saa kolmandad isikud (haldusorgan, kohus) sisustada tahteavaldust enam teistmoodi.

4. Kaebuse esitaja leiab, et maa erastamine peaks toimuma nende reeglite järgi ja selles

ulatuses, mida nägi ette seadus avalduse esitamise ajal, ehk antud juhul mitte kui

tiheasustusalal paiknevate ehitiste juurde, vaid kui hajaasustuses paiknevate ehitiste juurde.

Kaebuse esitaja leiab, et tal on tekkinud õiguspärane ootus maa erastamisele nende reeglite

järgi, mis kehtisid enne 1996. aasta üldplaneeringu kehtestamist ning Harkujärve küla

tiheasustusalana määratlemist.

5. Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja teda kohelnud ebavõrdselt, olles varem andnud

korraldusi mitmele isikule maa erastamiseks Harkujärve külas hajaasustuse reeglite järgi 1996.

aasta veebruaris ja septembris ning sellise ebavõrdse kohtlemise tõttu on vaidlusalune

korraldus kaebuse esitaja hinnangul õigusvastane.

6. Kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud seisukohaga, et sauna näol on tegemist

ebaseadusliku ehitisega, kuivõrd sauna olemasolu on vastustajale olnud teada kogu

omandireformi toimumise aja, aga sellele vaatamata ei ole kaebajale või tema õiguseelnejale

tehtud ühtegi ettekirjutust ehitise seadustamiseks või lammutamiseks ning seetõttu võib

ehitise omanik õigustatult eeldada, et ehitist peetakse seaduslikuks ja sinna juurde saab ta ka

ostueesõigusega maad erastada. Kaebuse esitaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele

haldusasjas nr 3-3-1-43-04, kus leiti, et kui ehitist on aastakümneid avaliku võimu teadmisel

kasutatud, tähendab see seda, et avalik võim on tunnistanud ehitise olemasolu ning ehitist ei

ole ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele

pidada ebaseaduslikuks. Kaebuse esitaja selgitab, et A.H. kinnitas maavanemale 08. oktoobril

1996 saadetud kirjas, et rekonstrueeris sauna 1977. aastal, mis tähendab, et sauna ei püstitatud

mitte uue omavolilise ehitisena, vaid taastati olemasolev, kuigi kehvas seisukorras olev ehitis.

7. Kaebuse esitaja on alternatiivselt taotlenud Harku Vallavalitsuse 13. aprilli 2010 korralduse

õigusvastasuse tuvastamist osas, mis puudutab erastatava maa suurust, märkides oma

põhjendatud huviks hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise ning viidates seejuures

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-05-9.

J.P. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

8. J.P. taotleb Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega samuti Harku Vallavalitsuse 13.

aprilli 2010 korralduse nr 455 ja 25. mai 2010 korralduse nr 681 (vaideotsus) tühistamist ning

vallavalitsuse kohustamist uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Kaebuse esitaja leiab,

et vaidlusaluses korralduses tehtud piiride kulgemise ettepanek ei arvesta moodustatava

kinnistu omaniku huviga kinnistu otstarbeka kasutamise vastu ning neid huve ei ole isegi välja

selgitatud. Kaebuse esitaja leiab, et vallavalitsuse seisukoht sauna ebaseaduslikkuse osas on

ekslik, kuna vaidlusalune saun oli olemas juba ajal, kui A.H. hooned ostis ning see oli ka

müügilepingu objektiks, kuigi oli amortiseerunud ja jäi seetõttu lepingusse märkimata.

Kaebuse esitaja viitab 1937. aastal toonase kinnistu omaniku M.-J. B. laenuavaldusele, mille

kohaselt oli talundi koosseisus ka saun, samuti maade boniteerimise toimikus sisalduvale

Järve-Männiku koha plaanile ning kolhoosi Sangar majapidamiste kontrolli dokumentidele

aastatest 1952 ja 1958, kust kõigist nähtub, et hoonete koosseisus oli ka saun. Kaebuse esitaja

selgitab, et A.H. ning kaebuse esitaja ise on hiljem sauna üksnes parandanud, ent seejuures ei

ole seal tehtud töid, mis vajanuksid projekti või ehitusluba. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et

sovhoos ja kolhoos pidasid ranget arvestust isiklikus omanduses olevate hoonete üle ning

ebaseaduslike hoonete kandmine nendesse nimekirjadesse oli välistatud.

9. Kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud seisukohaga, et Harku-Järve sovhoosi

direktori 04. novembri 1974 käskkirjaga anti maakasutusõigus hoonete juurde, kuna vastavast

käskkirjast ei nähtu, mis maaga oli tegemist, samas kui teiste samas käskkirjas nimetatud

isikute puhul on konkreetselt välja toodud eraldatava maa otstarve. Kaebuse esitaja peab

võimalikuks, et käskkirjas nimetatud 0,15 ha suurune maaeraldus võidi teha näiteks loomade

karjatamiseks lisaks maale, mis juba oli A.H.i kasutuses hoonete juures. Kaebuse esitaja leiab,

et 1974. aasta käskkirjaga ei saa arvestada ka seetõttu, et ei ole teada, kuidas kulgesid eraldatud

0,15 ha suuruse maa piirid ning seega ei saa isegi eeldada, et saun jäi neist piirest väljapoole.

Kaebuse esitaja toob ka välja, et ajal, mil A.H. hooned omandas, oli eelmisele omanikule

antud isiklik maakasutusõigus vähemalt 0,5 ha suurusele alale ning see oli teada ka

vastustajale, kuna sellise maakasutusõiguse olemasolust lähtus Harku Vallavalistus oma 26.

augusti 1997 korralduses nr 81, kus tehti ettepanek vormistada A.H.i majavalduse

teenindamise vajalik maa suurusega 5162 m2. Kaebuse esitaja leiab, et erastatava maa suuruse

määramisel tuleks lähtuda sellest, et A.H. omandas ehitistega koos maakasutusõiguse

vähemalt 5000 m2 ulatuses ning on välistatud, et ta ise oleks avaldanud soovi selle maa

vähendamiseks. 30. novembril 2010 esitatud kaebuse täienduses viitab kaebuse esitaja Harku

Külanõukogu poolt koostatud raamatule majavalduse juurde kasutamiseks määratud

tulundusliku maa kohta, millest nähtub, et M. B. Järve-Männiku talu juurde määrati 1947.

aastal maad 6,78 ha ning see maa määramine on kehtiv tänaseni ja selles suuruses omandas

1971. aastal maakasutusõiguse ka A.H..

10. Kaebuse esitaja ei ole rahul ka sellega, et vaidlusalusele korraldusele lisatud plaani kohaselt

kulgeb piir läänes piki Hobuseraua teemaa piiri nii, et erastatava maa hulka jääb teega piirnev

kraav, mille erastamisest ei ole kaebuse esitaja huvitatud, kuna seda ei ole võimalik

otstarbekalt kasutada, samuti pole otstarbekalt võimalik kasutada maariba elamu tagant

senisest piirist kuni valla teeni, samas kui maatüki piirest jääb välja saun ja praegu kaebuse

esitaja kasutuses olev aiamaa.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Harku Vallavalitsus peab A.A.e ja J.P. kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende

rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab esmalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr

3-08-1787, kus tuvastati, et A.H. esitas 27. veebruaril 1992 Harku Vallavalitsusele üheselt

mõistetava avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise kohta ning vastustaja

hinnangul ei ole seda võimalik käsitada maa ostueesõigusega erastamiseks avaldusena

Vabariigi Valitsuse 06. novembri 1996. a. määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise

korra kinnitamine“ punkti 12 tähenduses. Vastustaja leiab, et A.A. soovib ümber hinnata

varasemalt jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolusid esitamata seejuures aga mistahes

uusi tõendeid, mis annaks teoreetiliseltki alust jõustunud kohtulahendi järeldustes

kahtlemiseks. Vastustaja märgib, et kaebuses viidatud A.H.i kirjadest nähtub üksnes asjaolu, et

A.H. on rohkem kui viis aastat pärast maa asendamise avalduse esitamist asunud

erastamismenetluse käigus meelevaldselt sisustama varem esitatud tahteavaldusi nende

tegelikust sisust erinevalt. Vastustaja märgib samuti, et maa tagastamise õigustatud subjekti

seaduslikke huve riivav oleks Harku Vallavalitsuse otsus tõlgendada 1992. aastal esitatud maa

asendamise avaldust selliselt, et see võimaldaks A.A.el õigustatud subjektile tagastamisele

kuuluva maa arvelt maad erastada suuremas ulatuses kui on tema õiguspärases kasutuses

oleva maa-ala pindala.

12. Vastustaja ei nõustu ka kaebuse esitaja seisukohata võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumise kohta, leides, et A.A.e kaebuses käsitletud juhtumid ei ole käesolevaga

samaväärsed. Nii toob vastustaja välja, et 16. septembri 1996 korralduse nr 370 adressaadiks

oleva E. T. maakasutusõigus tuleneb Tallinna aiandussovhoosi direktori 30. oktoobri 1990

käskkirjast nr 56, mille alusel on koostatud õue-aiamaa plaan suuruses 13 119 m2 maa

elamuehitamiseks eraldamise kohta; sama kuupäeva korralduse nr 374 adressaadiks oleva H.

U. maakasutusõigus tuleneb Tallinna aiandussovhoosi direktori 30. oktoobri 1990 käskkirjast

nr 56, mille alusel on koostatud õue-aiamaa plaan suuruses 7421 m2 maa elamuehitamiseks

eraldamise kohta ning 25. septembri 1996 korralduse nr 398 adressaadiks oleva A. K.

maakasutusõigus tuleneb Tallinna aiandussovhoosi direktori 30. oktoobri 1990 käskkirjast nr

56, mille alusel on koostatud õue-aiamaa plaan suuruses 8129 m2 maa elamuehitamiseks

eraldamise kohta. Vastustaja leiab eelneva pinnalt, et neile isikutele võimaldati maad erastada

nende õiguspärases kasutuses olnud maa ulatuses. Samuti viitab vastustaja Riigikohtu

seisukohale haldusasjas 3-3-1-53-04, kus leiti, et usalduse kaitset ei saa kohaldada eesmärgil

jätkata ebaõiget halduspraktikat ning ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa

nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele.

13. Vastustaja leiab, et A.A.e väited väidetavalt Järve-Männiku hoonestuse koosseisu kuuluva

sauna püstitamise õiguspärasuse osas on vastuolulised ega põhine asjakohasel õiguslikul

regulatsioonil ja kohtupraktikal. Vastustaja toob välja, et A.A. on varasemates kohtuvaidlustes

(3-06-1311) ise väitnud, et saun, piirdeaed ja kasvuhooned on A.H.i ehitatud. Samas mistahes

tõendid kõnealuste ehitiste püstitamise õiguslike aluste (ehitusloa ja/või maakasutusõiguse

olemasolu) kohta puuduvad. Meelevaldseks peab vastustaja seisukohta, et sauna püstitamise

õiguspärasus on tuletatav Harku Vallavalitsuse tegevusetusest. Vastustaja selgitab, et

olukorras, kus maa ostueesõiguse erastamise menetlus ei ole lõpule viidud, oleks olnud

ennatlik teha A.A.ele ettekirjutus sauna lammutamiseks, kuna juhul, kui saun jääks paiknema

erastatavale maale, siis ei oleks selle lammutamine suure tõenäosusega otstarbekas, vaid

ehituslike nõuetele vastavuse korral oleks omaniku vastavasisulise huvi korral võimalik ehitis

seadustada. Ka sauna osas viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-

08-1787.

14. Vastustaja ei nõustu J.P. väitega, et erastatava maa suuruse määramisel ei ole arvestatud

kaebuse esitaja huviga maa otstarbeka kasutamise vastu. Vastustaja viitab Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus leiti, et kohaliku omavalitsuse poolt

määratava erastava maa suurus võib küll ületada erastamise õigustatud subjekti õiguspärases

kasutuses oleva maa suurust, kuid peab lähtuma asjakohastest kaalutlustest ning arvestama ka

maad tagasi taotleva isiku õiguste ja huvidega, samuti andis ringkonnakohus vastustaja

hinnangul selge suunise, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel

ei saa arvestada ebaseadusliku ehitiste ja rajatistega ega arvestada omavoliliselt planeeritud

õueala ulatusega.

15. Vastustaja leiab samuti, et ükski J.P. poolt esitatud tõenditest ei lükka ümber asjaolu, et

A.H. ning A.A. on ise korduvalt kinnitanud vaidlusaluse sauna ehitamist A.H.i poolt.

Vastustaja leiab, et isegi juhul, kui nõustuda J.P. seisukohaga, et varasemalt kuulus Järve-

Männiku hoonestuse koosseisu saun, ei lükka see ümber fakti, et algne saunahoone langes

kasutusest välja amortiseerumise tõttu ning et käesoleval hetkel endisel Järve-Männiku

maaüksusel paiknev saunahoone on ehitatud A.H.i poolt õigusvastaselt. Vastustaja leiab

samuti, et ehitise püstitamise õiguslike aluseid ei saa tuletada näiteks oletusest, et endiste

sovhooside ja kolhooside arvestus isiklikus omanduses olevate hoonete üle oli sedavõrd

range, et oli välistatud nende hulka ebaseaduslikult püstitatud ehitiste sattumine. Samuti ei

oma ehitise püstitamise õiguslike aluste kontekstis tähtsust see, kas ehitise omanik on ehitist

vallanud heauskselt või mitte.

16. Vastustaja märgib, et J.P. väide, et 0,15 ha suurune maaeraldus ei tehtud mitte hoonete

juurde, on vastuolus A.H.i poolt 10. veebruaril 1997 Harku Vallavolikogule ja 08. oktoobril

1996 Harju Maavalitsusele saadetud kirjades väidetuga, et 0,15 ha suurune maaeraldus tehti

just nimelt majavalduse juurde ning anti suusõnaline lubadus kasutada hoonete ümber asuvat

maad loomade karjamaana.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

17. Kolmas isik K.B.-N. vaidleb samuti kaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata

jätmist. Kolmas isik leiab, et määrava tähtsusega on see, et tegemist on praegu tiheasustusalal

asuvate hoonetega ning seega tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus määrata vastavalt

MRS §-le 7. Kolmas isik leiab, et vastavalt Harku-Järve sovhoosi direktori 4. novembri 1974

käskkirjale nr 141 on õiguspärases kasutuses oleva maaüksuse suurus 0,15 ha ning viitab

Riigikohtu otsusele 3-3-1-57-07, kus leiti, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema

senises õiguspärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist. Kolmas isik

toob välja, et vaidlustatud korralduse alusel antakse kaebuse esitajatele võimalus erastada 2400

m2 maad, mis on nende jaoks soodsam lahendus, kui MRS sätted otseselt ette näevad.

18. Kolmas isik leiab, et kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 andnud õige hinnangu A.H.i

1992. aasta avaldusele, ent isegi juhul, kui seda hinnangut muuta, ei anna see alust vaidlustatud

korralduse tühistamiseks, sest ignoreerida ei saa asjaolu, et Järve-Männiku maaüksus asub

praegu tiheasutusalal.

19. Samuti leiab kolmas isik, et kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 õigesti tuvastanud, et

Järve-Männiku maaüksusel paiknev saun on omavoliline ja ebaseaduslik ehitis. Kolmas isik

toob ka välja, et väited nagu ei oleks sauna uuesti ehitatud, vaid seda on ainult remonditud, on

ebausaldusväärsed ja on esmakordselt esitatud alles käesolevas menetluses, minnes vastuollu

olemasolevate tõenditega, varasemate väidetega ning kohtute poolt varasemates menetlustes

tuvastatud asjaoludega. Kolmanda isiku hinnangul ei saa asjakohaseks pidada viidet Riigikohtu

otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04, kuna asjaolud on kahe vaidluse puhul erinevad ning

liiatigi ei saa vaidlusaluse sauna puhul rääkida selle püstitamisest käsitleva dokumentatsiooni

mõningasest puudulikkusest, sest antud juhul pole sauna püstitamise kohta üldse mingit

dokumentatsiooni. Kolmas isik märgib ka, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 näeb

ette küll võimaluse õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamiseks, kuid sellega ei või

rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Asjaolust, et vald ei ole teinud korraldust

ebaseadusliku ehitise likvideerimiseks, ei saa kolmanda isiku hinnangul järeldada, et ehitis on

seaduslik.

20. Kolmanda isiku hinnangul puudub alus ka vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse

tuvastamiseks, kuna isegi juhul kui A.H.i 1992. aasta avaldus oleks olnud maa ostueesõigusega

erastamise avaldus, puuduks alus korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks õiguspärase

ootuse väidetava rikkumise argumendil, sest 1992. aastal avalduse esitamisega ei tekkinud

A.H.ile õiguspärast ootust, et talle maad ostueesõigusega erastatakse. Siinkohal viitab kolmas

isik Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-81-05. Samuti leiab kolmas isik, et õiguspärase

ootuse põhimõte ei saa avalduse esitanud isikut kaitsta ka faktiliste asjaolude muutumise eest

– faktiliselt on praegu tegemist tiheasutusalaga ning tiheasustusala reeglite järgi maa

erastamine ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks.

21. Vastuseks J.P. kaebusele leiab kolmas isik, et kuna saun on omavoliline ehitis, siis ei pea

ega tohigi Harku Vallavalitsus arvestada piiride kulgemise ettepaneku tegemisel saunaga ega

ka muude ebaseaduslike rajatistega ning maakasutusega, mis jääb väljapoole õiguspärast

maakasutust (piirded, marjaaed, viljapuud, peenrad jne). Mis puudutab Harku-Järve sovhoosi

direktori 4. novembri 1974 käskkirja nr 141, siis märgib kolmas isik, et selles tuuakse

maaeraldise põhialusena majavalduse A.H.ile müük, mistõttu maaeralduse seos Järve-

Männiku hoonestuse müügiga on ilmne. Kolmas isik märgib, et kuna müügilepingu esemeks

olid elamu, laut ja küün, siis on Harku Vallavalitsus põhjendatult järeldanud, et 0,15 ha

suurune maaüksus eraldati just nende hoonete juurde. J.P. väited selle kohta, et saun oli

müügilepingu esemeks, on kolmanda isiku sõnul paljasõnalised ja tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

22. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses omavahel ning kõrvutatuna neid samade poolte vahel toimunud

haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud jõustunud kohtuotsustes tuvastatud asjaoludega, leiab, et

A.A.e ja J.P. kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Harku Vallavalitsuse

13. aprilli 2010 korraldus nr 455, mida on vaidemenetluse tulemusena muudetud Harku

Vallavalitsuse 25. mai 2010 korraldusega nr 68, on õiguspärane, olles antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

23. Käesolevas asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et A.H. omandas 07. mail

1971 ostu-müügilepinguga M. B. hooned, milleks müügilepingu kohaselt olid puidust elamu

ning laut ja küün ühe katuse all ega selles, et käesolevaks ajaks on need hooned A.A.e ja J.P.

kaasomandis. Vaidlust ei ole selleski, et eelnimetatud hoonete läheduses paikneb praegu ka

saun, mida reaalselt kasutab kaebuse esitaja J.P., ent mis on vaidlustatud korraldusega tehtud

piiriettepaneku kohaselt ostueesõigusega erastatava maa piirest välja jäetud. Vaidlust ei ole ka

selles, et A.H. esitas 27. veebruaril 1992 Harku Vallavalitsusele avalduse, millega loobus

õigusvastaselt võõrandatud Indreku talu 2 ha suurusest heinamaast Järvamaal Koigi vallas

Kareda külas ning taotles eelnimetatud maa eest asendusmaad Harku järve ääres endise

Tallinna Aiandussovhoosi territooriumil ega selles, et 25. novembril 1996 esitas A.H. Harku

Vallavalitsusele avalduse 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Vaidlust pole viimaks ka

selles, et nii viimatinimetatud avalduse esitamise ajal, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kui ka

käesoleval ajal on territoorium, kus kaebuse esitajatele kuuluvad hooned paiknevad,

määratletud 26. märtsil 1996 kehtestatud Harku valla üldplaneeringuga tiheasustusalana.

24. Menetlusosaliste vaheline vaidlus taandub sisuliselt järgmistele küsimustele: kas A.H.i

1992. aastal esitatud avaldust saab käsitada kui tahteavaldust maa ostmiseks; kas jaatava

vastuse korral esimesele küsimusele tuleks maa ostueesõigusega erastamine otsustada nii nagu

oleks tegemist hajaasustuses paiknevate hoonetega; kas kaebuse esitajatel on õigus nõuda maa

ostueesõigusega erastamist sauna juurde (ehk kas sauna näol on tegemist õiguslikul alusel

püstitatud ehitisega) ning viimaks, kas vallavalitsus on piiriettepanekut tehes piisavalt

arvestanud moodustatava kinnistu omanike huviga kinnistu otstarbeka kasutamise vastu.

25. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult leidnud, et A.H.i poolt 1992. aastal Harku

Vallavalitsusele esitatud avaldust ei saa käsitada tahteavaldusena maa ostmiseks ning seda ei

ole alust samastada maa ostueesõigusega erastamise avaldusega. Tallinna Ringkonnakohus on

haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud kohtuotsuses, millega jättis selles küsimuses muutmata

Tallinna Halduskohtu otsuse, asunud seisukohale, et eelnimetatud avaldus ei ole käsitatav maa

ostmise avaldusena Vabariigi Valitsuse 05. augusti 1992 määruse nr 143 „Maa asendamise,

ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord“ tähenduses, mida oleks tulnud Vabariigi

Valitsuse 06. novembri 1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra

kinnitamine“ punti 12 kohaselt lugeda maa ostueesõigusega erastamise avalduseks ning seega

ei saanud A.H.i poolt 27. veebruaril 1992 esitatud avaldusest kaebuse esitajal A.A.el tekkida

õiguspärast ootust maa erastamiseks enne 1996. aasta valla üldplaneeringu kehtestamist

hajaasustuse ala reeglite alusel. Seega on varasema jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et

A.H. esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse kvaliteediga avalduse Harku

Vallavalitsusele 25. novembril 1996 ja mitte varem. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HkMS) § 17 lõikes 1 sätestatakse, et varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud

asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kohus leiab, et kaebuse esitajad ei ole

käesoleval juhul esitanud tõendeid, mis lükkaksid eelnimetatud jõustunud kohtuotsuses

tuvastatud asjaolud ümber. A.A.e kaebuses viidatud A.H.i 10. veebruari 1997 kiri Harku

Vallavalitsusele ja 26. veebruari 1997 kiri Harju Maavalitsusele ei saa olla aluseks 1992. aastal

tehtud tahteavalduse sisu selgitamisel juba ainuüksi põhjusel, et neis kirjades esitatud

seisukohad on tõlgendatava tahteavaldusega võrreldes märksa hilisemad. Tahteavalduse

tõlgendamisel selle tahteavalduse tegija tegelikust tahtest lähtudes saab tugineda asjaoludele,

mis selgitavad isiku tegelikku tahet tehteavalduse tegemise ajal. Sellistena tuleksid kõne alla

tahteavalduse tegija teod või muud sündmused, mis eelnesid tahteavalduse tegemisele või olid

sellega samaaegsed. Kuidagi ei saa aga tahteavaldust tõlgendada selle tegemisest viis aastat

hiljem aset leidnud sündmuste kaudu. Asjaolu, et A.H. 1997. aastal väitis, et soovis juba 1992.

aastal oma hoonete juurde maad osta, saab pigem käsitada püüdena hiljem oma varasemale

tahteavaldusele uut sisu omistada, ent selle põhjal ei saa teha järeldusi isiku tahte kohta

tahteavalduse tegemise ajal.

26. Kohtu hinnangul ei saa maa 1992. aastal esitatud avaldusele maa ostueesõigusega

erastamise avalduse kvaliteeti omistada seetõttu, et veelgi varasemates kohtumenetlustes ja

kohtulahendites või Harku Vallavalitsuse 23. augusti 2002 vastuses teabenõudele on seda

1992. aasta avaldust tõlgendatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena. Õige ei ole

kaebuse esitaja seisukoht, et 1992. aasta tahteavaldusele varem antud tõlgendusest on tal

tekkinud õiguspärane ootus, et selline tõlgendus antakse avaldusele ka maa ostueesõigusega

erastamise küsimuse lahendamisel. Õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõttele saaks

kaebuse esitajad teoreetiliselt tugineda juhul kui A.H.i 1992. aasta avalduse alusel oleks juba

antud haldusakte või sooritatud toiminguid, millega määratakse siduvalt kindlaks teatud maa

ostueesõigusega erastamise küsimusi. Usalduse kaitse põhimõte kaitseb isikut avaliku võimu

sõnamurdlikkuse eest ning selle kohaselt on välistatud isikule varem antud õiguse äravõtmine,

iseäranis juhul kui isik on seda õigust juba kasutama asunud. Käesoleval juhul ei ole ühtegi

kehtivat haldusakti, millega kaebuse esitajatele oleks antud mõni õigus, mis seondub maa

ostueesõigusega erastamisega ning mille aluseks oleks olnud A.H.i 1992. aasta avaldus. Samuti

ei saa väita, et kaebuse esitajad või A.H. oleks, uskudes, et 1992. aasta avaldust käsitatakse

maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, jätnud hiljem tegemata mingisugused maa

ostueesõigusega erastamise seisukohast vajalikud toimingud. Nõuetekohase avalduse maa

ostueesõigusega erastamiseks esitas A.H. 1996. aasta novembris.

27. Samas leiab kohus, et küsimus sellest, kas 1992. aasta avaldust saab käsitada maa ostmise

avaldusena või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Kohus ei

nõustu A.A.e seisukohaga, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuleb lahendada

avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on

haldusakt õiguspärasuse eelduseks see, et see on antud andmise ajal kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas. Kohtu hinnangul ei tulene maareformi seadusest (MRS) ega selle

rakendusaktidest, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuleks lahendada lähtudes sellest

õiguslikust ja/või faktilisest olukorrast, mis valitses avalduse esitamise ajal. Maa

ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine iseenesest ei saa tekitada isikule õiguspärast

ootust soovitud suuruses ja tingimustel maa erastamise teel omandamiseks. Asjakohatu on

A.A.e kaebuses tehtud viide HMS § 5 lõikele 5. Nimetatud sättes reguleeritakse seda, milliste

menetlusnormide alusel tuleb menetlus läbi viia, kui menetlusnormid menetluse kestel

muutuvad. Normid, mis reguleerivad maa ostueesõigusega erastamise ulatust haja- või

tiheasustusalal, ei ole olemuslikult menetlusnormid, vaid tegemist on materiaalõigusliku

iseloomuga normidega, mis HMS § 5 lg 5 kohaldamisalasse ei kuulu. Eeltoodu tõttu on kohtu

hinnangul põhjendamatu ka A.A.e kaebuses esitatud alternatiivne taotlus Harku Vallavalitsuse

13. aprilli 2010 korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Asjakohaseks ei saa pidada ka A.A.e

viidet Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-05-9, kuivõrd viidatud kohtulahendis

käsitletud olukord erineb oluliselt käesolevast juhtumist. Nimelt käsitleti eelviidatud

kohtulahendis olukorda, kus konkreetne ala oli tiheasustusalana määratletud pärast seda, kui

kohtuotsusega osaliselt tühistati ja osaliselt tunnistati õigusvastaseks varasem haldusakt,

millega sisuliselt määrati kindlaks maa ostueesõigusega erastamise võimalus (otsus

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta). Viidatud kohtuotsusest ei tulene kuidagi,

et maa ostueesõigusega erastamise küsimus tuleks lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud

seaduse alusel. Vatsupidi, ringkonnakohus märgib otsuses järgmist: […] kuigi kaebajale maa

ostueesõigusega erastamise menetlus on lõpule viimata ning vallavalitsuse poolt erastamise korraldus andmata,

pole kaebajale kuuluva elamu juurde võimalik käesoleval ajal erastada maad rohkem kui 0,32 ha, sest

Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40 kehtestatud valla üldplaneeringuga määrati

Kaberneeme küla tiheasustusega alaks. Ka eeltoodud ringkonnakohtu seisukoht kinnitab, et maa

ostueesõigusega erastamine kas haja- või tiheasustusega alade suhtes kehtestatud normide

järgi sõltub sellest, kas konkreetne maa asub haja- või tiheasustusalal vastava otsuse tegemise

ajal. Kuigi kohus leidis, et A.H.i 1992. aastal esitatud avaldust ei saa käsitada maa ostmise

avaldusena, tuleneb eeltoodust, et isegi kui selline kvaliteet 1992. aasta avaldusele omistada, ei

annaks see alust teha kaebuse esitajatele ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise

ettepanekut selliselt, nagu asuks erastatav maa hajaasustusalal.

28. Kohus ei nõustu A.A.e seisukohaga, et Harku Vallavalitsuse vaidlusalune korraldus rikub

võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus asus eelpool seisukohale, et kuivõrd Harku valla kehtiva

üldplaneeringu kohaselt jäävad hooned tiheasustusalale, on maa ostueesõigusega erastamine

võimalik MRS §-s 7 sätestatud ulatuses. Isegi juhul kui Harku Vallavalitsus on pärast varem

samas piirkonnas tiheasustusalana määratud territooriumil asuvat maad võimaldanud teistel

isikutel erastada nii nagu asuks see hajaasustusalal, ei tulene sellest kaebuse esitajale õigust

nõuda, et temalgi võimaldataks õigusvastaselt maad erastada suuremas ulatuses kui seaduses

ette nähtud. Samas on vastustaja kohtule esitatud kirjalikus seletuses välja toonud, et A.A.e

kaebuses nimetatud juhtumite asjaolud erinesid märkimisväärselt käesoleva juhtumi

asjaoludest, eelkõige selle tõttu, et nende varasemate korralduste adressaatidele oli eraldatud

maakasutusõigus elamu ehitamiseks ehk sisuliselt oli tegemist krundi määramisega.

Vaidlusaluse Järve-Männiku hoonestuse kohta sellist maaeraldust vormistatud ei ole ning

seetõttu ei saa väita, et käesoleva vaidluse esemeks olev olukord oleks samaväärne kaebuses

viidatud teiste olukordadega. Vastustaja väidetele olukordade erinevuse kohta ei ole kaebuse

esitaja omakorda vastuväiteid esitanud. Seega ei ole ka alust väita, et kaebuse esitajat oleks

lubamatult ebavõrdselt koheldud.

29. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohaga, et sauna juurde maa

ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik. Haldusasjas nr 3-08-1787 tehtud kohtuotsustes

tuvastasid nii haldus- kui ringkonnakohus, et sauna näol on tegemist ebaseadusliku ehitisega.

Erinevalt eelviidatud kohtumenetlusest, on kaebuse esitajad käesolevas asjas asunud väitma,

et sauna ei püstitanud A.H., vaid see oli olemas juba varem, sealhulgas 1971. aastal, kui A.H.

hooned ostis ning A.H. hiljem üksnes rekonstrueeris selle sauna. Ka 10. veebruaril 1997

Harku Vallavalitsusele esitatud avalduses on A.H. märkinud, et rekonstrueeris sauna 1977.

aastal ning samuti, et hoonete ostmisel oli saun sedavõrd halvas seisukorras, et

kindlustusagent ei soovinud sauna kindlustada. Kohtu hinnangul on usutav, et mingisugusel

kujul oli saun olemas juba enne 1971. aastat, kaebuse esitajate väidetest ning A.H.i eelviidatud

seletusest nähtuvalt oli sisuliselt tegemist kasutusest väljalangenud ehitisega. Kuigi sauna

väidetava rekonstrueerimise maht ja tehtud tööde iseloom ei ole täpselt teada ning

usaldusväärsete tõendite kogumine selle kohta ilmselgelt võimatu, tuleb siiski asuda

seisukohale, et tegemist oli ehitise püstitamisega, kuivõrd vastasel korral ei oleks mistahes

alust väita, et saun oli A.H.i või on praegu kaebuse esitajate omandis. 1971. aastal sõlmitud

ostu-müügilepinguga omandas A.H. elamu ning ühe katuse all oleva lauda ja küüni. Sauna kui

ehitist ei ole A.H. selle lepinguga omandanud ning puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et

ta oleks olemasoleva sauna kui ehitise omandanud mingil muul alusel. A.H.i enda selgitus, et

saun oli sedavõrd amortiseerunud, et seda keelduti kindlustamast, samuti asjaolu, et hoonete

ostu-müügilepingusse sauna müügiobjektina ei märgitud, kinnitab seda, et sauna kui

eraldiseisvat terviklikku asja (ehitist) 1971. aastal ei eksisteerinud. Ehitise, sh. sauna

omandamine ei saanud 1971. aastal toimuda suulise lepinguga. Seega sõltumata sellest,

milliseid ehitus- või rekonstrueerimistöid kaebuse esitajad või A.H. kasutusest väljalangenud

ja amortiseerunud endise sauna juures tegi, tuleb seda õiguslikus mõttes käsitada ehitise

püstitamisena. Selleks, et sellist ehitist käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitisena, mille

juurde on selle omanikul õigus ostueesõigusega maad erastada, peaks sellel olema ehitusluba

ja peaks olema vormistatud maakasutusõigus. Nagu juba varasemates kohtuotsustes

tuvastatud, ei ole tõendeid ei ehitusloa ega maakasutusõiguse kohta. Seega on tegemist

ebaseadusliku ehitisega, millega maa ostueesõigusega erastamise ulatuse kindlaksmääramisel

arvestada ei saa. Nõustuda ei saa A.A.e seisukohaga, nagu tuleks sauna õiguslikul alusel

püstitatud ehitiseks pidada seetõttu, et avalik võim on selle olemasolust pikka aega teadlik

olnud ning seda aktsepteerinud. Haldusasjas 3-3-1-43-04 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et

kui avalik võim on pika aja vältel tunnustanud kaubandustegevuseks kasutatud müügipaviljoni

olemasolu, on ta välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega

AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Seejuures nähtub Riigikohtu lahendist, et seal käsitlemist

leidnud juhul puudus ka ehitise ekspluatatsiooni võtmise akt. Halduskohus leiab, et

eelviidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohta ei saa laiendada kõigile juhtumitele, kus

mingisugune ehitis on pikka aega olemas olnud ning avalik võim ei ole teinud ettekirjutusi

selle lammutamiseks või seadustamiseks, vaid sellise ehitise olemasolust vaikides mööda

vaadanud. Seisukohta, mille Riigikohus võttis pikka aega avalikku funktsiooni täitnud ehitise

osas, ei saa laiendada elamukompleksi lähistele püstitatud saunale. Lisaks sellele märkis

Riigikohus eeltoodud lahendis, et sellise pika aja vältel aktsepteeritud ehitis puhul on

andestatavad teatud puudused dokumentide vormistamisel. Käesoleval juhul ei saa aga juttu

olla dokumentide vormistamispuudustest, kuna mistahes dokumendid vaidlusaluse sauna

olemasolu või püstitamise kohta puuduvad sootuks. Kohus jagab siinkohal ka haldusasjas nr

3-08-1787 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohta, et kohaliku

omavalitsuse poolt sauna seadustamiseks või lammutamiseks ettekirjutuse tegemata jätmisest

ei saanud kaebuse esitaja õigustatult eeldada, et kohalik omavalitsus peab ehitus- ja

kasutusloata sauna seaduslikuks ehituseks, mille juurde saaks erastada maad.

30. Kohus ei nõustu J.P. kaebuses esitatud seisukohaga, et vaidlusaluste hoonete juurde antud

maakasutusõiguse osas tuleks Harku-Järve sovhoosi direktori 04. novembri 1974 käskkiri nr

141 tähelepanuta jätta. Sellise käsitluse tagajärjeks oleks, et vaidlusaluste hoonete juurde

A.H.ile maakasutusõiguse andmine oleks sootuks tõendamata. Ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamise taotlemisel on nii ehitiste omandiõiguse kui maakasutusõiguse

olemasolu ja suuruse tõendamine taotluse esitajate ülesanne. Käesoleval juhul on tõendatud

A.H.ile 0,15 ha suuruse maa eraldamine, kaebuse esitaja J.P. väited 0,5 ha või veelgi suurema

maa eraldamise kohta on tõendamata. Põhjendamatu on kaebuse esitaja J.P. seisukoht, et

A.H. omandas koos hoonetega ka maakasutusõiguse sellises ulatuses nagu see oli määratud

M. B.le. Maakasutusõigus ei olnud nõukogude õiguse kohaselt eraõigusliku isiku varaks, mida

saanuks võõrandada koos hoonetega, samuti ei olnud maakasutusõigus olemuslikult seotud

mitte hoonetega (sarnaselt sellele, kuidas on hooned tänapäeval seotud kinnisasjaga, millel nad

asuvad), vaid maakasutusõigus kujutas endast avaliku võimu poolt konkreetsele isikule antud

luba kasutada konkreetset maad teatud otstarbel. Seega anti maakasutusõigus isikule, mitte

hoonetele. Isegi kui praktikas oli tavapärane, et hoonete võõrandamisel vormistati

maakasutusõigus ümber selliselt, et hoonete uus omanik sai maakasutusõiguse hoonete endise

omanikuga samas ulatuses, ei pidanud see tingimata nii olema. Ühtegi tõendit selle kohta, et

A.H.ile oleks antud maakasutusõigus ulatuses, milles see oli enne hoonete võõrandamist M.

B., ei ole kohtule esitatud. Kaebuse esitaja J.P. seisukoht, et Harku-Järve sovhoosi direktori

1974. aasta käskkirjaga tehtud maaeraldus ei olnud tehtud mitte hoonete juurde, vaid

tõenäoliselt loomade karjatamiseks mingisugusele muule maatükile, ei ole põhjendatud ning

on samas vastuolus A.H.i enda poolt 10. veebruaril 1997 Harku Vallavolikogule esitatud

avalduses märgituga, mille kohaselt anti luba loomade karjatamiseks hoonete ümber asuvat

maad kasutada suusõnaliselt lisaks vormistatud 0,15 ha suurusele maaeraldusele. Eeltoodut

silmas

pidades

nõustub

kohus

juba

haldusasjas

3-07-1787 tehtud kohtuotsustes võetud seisukohaga, et kaebuse esitajatel on õigus nõuda

maksimaalselt 1500 m2 suuruse maa erastamist enda omandis olevate hoonete juurde ning

põhimõtteliselt tuleb nõustuda kolmanda isiku väitega, et Harku Vallavalitsuse 13. aprilli 2010

korralduse näol on tegemist märkimisväärse ning kolmanda isiku kui õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti arvelt tehtud vastutulekuga kaebuse

esitajatele ehk teisisõnu võimaldatakse neile tehtud piiriettepaneku alusel erastada enam kui

kolmandiku võrra rohkem maad kui neil seaduse alusel õigus nõuda oleks.

31. Asjakohasteks ei saa pidada ka J.P. etteheiteid, et maa piiride kindlaksmääramisel ei ole

arvestatud maa otstarbeka kasutamise võimalusi. Kohus märkis juba eelpool, et sauna kui

ebaseadusliku ehitisega ei tulnud vallavalitsusel piiride kulgemise ettepanekut tehes arvestada,

J.P. etteheidet, mis puudutas Hobuseraua tee äärse kraavi sissemõõtmist ostueesõigusega

erastatava maa hulka, on vallavalitsus vaideotsusega arvestanud ja selles osas piiriettepanekut

muutnud. Vaidlustatud otsuse juures olevalt plaanilt nähtub üheselt, et läänes on erastatava

maa piir seatud kõrvuti avalikult kasutatava teega. Selle piiri liigutamine ida suunas (hoonetele

lähemale) ei oleks maakorralduslikult võimalik, kuna sel juhul tekiks kinnistu, millelt ei oleks

juurdepääsu avalikult kasutatavale teele või kui selline juurdepääs ka jätta (mitte terve

maaüksuse laiuse ulatuses), tekiksid selle kõrvale ebamõistliku suurusega siilud. Põhjendatud

ei ole ka etteheide, et erastatava maa piiridest on välja jäetud J.P. kasutatav aiamaa, kuna juba

eelpool leidis kohus, et niigi on erastatava maa suurus oluliselt suurem kui kaebuse esitajatel

seadusest tulenevalt õigus nõuda oleks. Vaidlusalusele korraldusele märgitud plaanilt nähtub,

et isegi kui oleks võimalik moodustada 1500 m2 suurune maakorralduslikult põhjendatud

kujuga maatükk, millele jääksid kaebuse esitajate omandis olevad ehitised (v.a. saun) ning

millelt oleks samas juurdepääs avalikult kasutatavale teele, siis ei saaks see hõlmata ühelgi

juhul mistahes selliseid alasid, mis ei ole hõlmatud vaidlustatud korraldusega määratud 2400

m2 suuruse alaga. Samas ei ole kaebuse esitajatel maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigust

enam kui 1500 m2 ulatuses.

MENETLUSKULUD

32. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste

rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitajate kahjuks. HkMS § 93 lg 1

kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja Harku Vallavalitsus on taotlenud 22 434

krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist kaebuse esitajatelt. HkMS § 93 lg 5 kohaselt

mõistab kohus välja põhjendatud menetluskulud. Halduskohtute praktikas tunnustatakse

haldusorgani õigust nõuda kohtumenetluses õigusabikulude väljamõistmist eelkõige juhtudel,

kui vaidlus väljub sisuliselt vastustajaks oleva haldusorgani igapäevase tegevuse piiridest või

kui vaidlus on oma keerukuselt selline, mille puhul ei saaks eeldada, et haldusorgan korraldab

enda kohtus esindamise ametnikega. Käesoleval juhul leiab kohus, et vaidlus vallavalitsuse

tavapärase tegevuse piiridest ei välju, samuti ei saa väita, et tegemist oleks iseäranis keerulise

vaidlusega, arvestades iseäranis seda, et vaidluse sisuks olevad põhiküsimused on juba

varasemates kohtumenetluses läbi vaieldud. Kohus leiab seetõttu, et õigusabikulu

väljamõistmine vastustaja kasuks ei ole põhjendatud.

33. HkMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda

isiku kulud tema enda kanda. Kuigi halduskohtumenetluses ei kaasata formaalselt kolmandat

isikut menetlusse kindlal poolel, tuleb kolmas pool menetluses lugeda lähtuvalt tema

protsessuaalsest positsioonist osalenuks sellel poolel, kelle taotlusi ta sisuliselt toetas.

Käesoleval juhul vaidles kolmas isik kaebustele vastu, seega osales ta vastustaja poolel.

Kolmas isik on taotlenud kokku 30 795,60 krooni (1986,20 €) suuruse õigusabikulu

väljamõistmist. Taotlusele on lisatud advokaadibüroo arved koos spetsifikatsioonidega ning

pangakonto väljavõtted, mis kinnitavad arvete tasumist. Nende tõendite pinnalt asub kohus

seisukohale, et menetluskulu on kantud. Arvete kohaselt on advokaat õigusabi osutanud 17,8

tunni ulatuses. Kohus leiab, et vaidluse keerukust silmas pidades ning arvestades eelkõige

sellega, et suurel määral on kaebustes vaidlustatud asjaolusid, mis on kolmanda isiku kasuks

tuvastatud varasemate jõustunud kohtuotsustega, samuti seda, et kolmas isik ei ole käesoleva

vaidluse tarbeks pidanud tegelikult tegema ajamahukaid õiguslikke analüüse, peab kohus

õigusabikulu suurust mõnevõrra liialdatuks. Mõistlikuks menetluskulu suuruseks peab kohus

umbes 1300 eurot. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja J.P. nõustus kohtumenetluse käigus

vastustaja ja kolmanda isiku poole tehtud kompromissettepanekuga, A.A. aga mitte, mistõttu

jäi kompromiss saavutamata, samas kui kohtuotsuse resolutsiooni silmas pidades oleks

tegemist olnud kaebuse esitajate jaoks äärmiselt kasuliku lahendusega, ei oleks kohtu

hinnangul õiglane panna kolmanda isiku menetluskulude kandmise kohustust võrdselt

mõlemale kaebuse esitajale. Samas tuleb tõdeda, et J.P. esitas menetluses ka kaebuse täienduse

ning täiendavad tõendid, mille kohta seisukoha kujundamiseks pidi kolmas isik õigusabi

kasutama. Eeltoodut silmas pidades on õiglane jagada kolmandale isikule menetluskulude

hüvitamise kohustus selliselt, et A.A. peab hüvitama põhjendatud menetluskuludest 60% (780

eurot) ning J.P. 40% (520 eurot).

Kristjan Siigur

kohtunik